Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ja avaldusi ning taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

kogu raudteelõigul kostjasse ei puutu, kuna kostja kasutab üksnes 221 meetri pikkusega raudteelõiku (katastriplaanil p. 27 kuni p. 33). Hageja pole tõendanud, et vaidlusaluses ajavahemikus oleks kostjale adresseeritud 413 vagunit, kostja nimekirja kohaselt on kostja saajana vastu võtnud 42 vagunit. Hageja nõue on aegunud, vedudest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on 1 aasta. Esimese astme kohtu otsus

põhiteenuste osutamiseks vajalike kuludena hinnatavad raudteeinfrastruktuuri hooldamisega seonduvad kulud (töötasu, seonduvad maksud, töökorraldus, abimaterjalid ja tööriietega seonduv). Põhiteenuse osutamiseks vajalikud kulud on ka transpordi kulud, remondija tehnilise ülalpidamise kulud ning jaoskonnajuhataja ülalpidamiskulud. Hageja kulu on tõendatud esitatud dokumentidega. Kostja vastuväited üksikutele kuluartiklitele on otsitud ja ebamõistlikud (vastuväide vee ja kanalisatsiooni kulule jmt.) ega muuda majanduskulude terviklikkuse seisukohalt tegevuskulude suurust. TsÜS § 138 järgi tuleb tsiviilõiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus; õiguse teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hea ettevõtlustava juurde kuulub kasutustasude suuruses kokkuleppe saavutamine enne varakasutuse perioodi. Tehingu tingimustes kokkuleppele jõudmine eeldab mõistlikku lähenemist mõlema partneri poolelt. Kostja on ilma tasus kokkulepet sõlmimata kasutanud ja jätkab hageja vara tasuta kasutust pikema perioodi kestel, mis ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Arvestades hageja poolelt kulude tõendatust ja asjaolu, et hagejal on õigus saada oma varalt ka mõistlikku tulu (millega saab tasakaalustada kostja poolt esiletoodud mõne üksiku kululiigi vaieldavuse), saab hageja tegevuskulude loetelus kasutustasu metoodika mõttes tegevuskuludeks hinnata kulud kogumis 315.634 krooni ulatuses. Loetelus tegevuskuluna näidatud valveteenus on metoodika tähenduses lisateenus, mille osutamises tuleb sõlmida kokkulepe. Kokkuleppe puudumise korral jääb teenuse osutajale aluseta säästmise nõue, mida käesolevas asjas kasutustasu määramisel arvesse võtta ei saa. Kostja vastuväited hageja tegevuskuludele ei ole põhjendatud osas, mis puudutavad kulutusi depoole ja veeremile. Raudtee koos infrastruktuuriga on terviklik majandusüksus, millest osade eraldamine on kunstlik. Raudtee tehniline hooldus eeldab selleks vajaliku veeremi kasutamist; depoo on rajatisena selgelt raudteed ja veeremit teenindava otstarbega. Kulude suuruse määramisel ei saa lähtuda üksnes AS-i E kostjale adresseeritud kirjas nimetatud kulutustest, nagu kostja soovib. AS E on hagejale saadetud kirjas oma seisukohti täiendanud. Vastused on antud konkreetsetele küsimustele ega kajasta kogu taustsüsteemi. AS E on oma kirjades vastanud kostja konkreetsetele küsimustele, andmata seejuures infot töötasu, maksude jmt. kohta. Investeeringute mahust (1.058.429) ei nõustu kostja muuhulgas maa soetamismaksumuse lisamisega investeeringute hulka. Raudteeinfrastruktuuriga kaetud maa soetamine ei ole investeeringuks metoodika § 5 lg. 2 p. 2 tähenduses, kuivõrd investeeringute suuruse hindamisel saab aluseks võtta üksnes infrastruktuuri korrashoiuks ja parendamiseks tehtavad investeeringud. Ei ole alust kahelda hageja poolt 2003. aastal soetatud varale tehtud investeeringute summas 2.592.460 krooni. Ainuüksi kostja poolt tõstatatud kahtlused ei kummuta hageja sellekohaseid väiteid ja investeeringute tegemist kinnitavaid tõendeid. Metoodika järgi tuleb keskmise investeeringute mahu saamiseks jagada tehtud investeeringud viiele aastale. Seega tuleb raudteeinfrastruktuuri majandamise kogukulude määramisel investeeringuid arvestada 518.492 krooni ulatuses. Hageja finantseerimisallikate poolt nõutava tuluna on hageja õigesti arvesse võtnud kasutatava põhivara, s. h. maa maksumuse, ning korrutanud selle kapitalikulu kaalutud keskmisega. Seega lisandub majandamise kogukuludena finantseerimisallikate poolt nõutava tuluna 529.246 krooni. Arvestades eeltoodut tuleb hageja raudteeinfrastruktuuri majandamise kogukuluks lugeda 1.363.372 krooni. Kostjale langeva püsikulude osa määramisel tuleb lähtuda hageja majandamise kogukulust 30% ulatuses (1.363.372 : 100 x 30 = 409.012), jagada

see hageja raudteeharu kogupikkusega (1279 m) ning korrutada kostja huvides kasutatava raudtee osa pikkusega (221 m). Ühele raudtee meetrile langeb seega kulu 320 (409.011 : 1279) krooni ulatuses, sellest lähtuvalt kostja kasutusosale 67.520 (320 x 221) krooni ulatuses. Kostjale langevate muutuvkulude osa määramisel tuleb lähtuda hageja majandamise kogukulust 70% ulatuses (1.363.372 : 100 x 70 = 954.360), jagada see veetud brutotonnide kogusummaga (37.799, 16) ning korrutada kostja huvides veetud brutotonn-kilomeetri (5476, 38) summaga. Ühele brutotonn-kilomeetrile langeb muutuvkulu 25, 25 (954.360 : 37.799,6) krooni, sellest lähtuvalt on kostja huvides veetud brutotonn-kilomeetri kulu kogusummas 138.278 (25, 25 x 5476, 8) krooni. Eelnevast järeldub, et hageja raudteeinfrastruktuuri majandamise kogukulust kostjale langeva osa suurus on 205.798 (67.520 + 138.278) krooni, millest vaidlusalusel perioodil ühele vagunile langev tasuosa on 499 (205.798 : 413) krooni. Hageja väidab, et kostja juurdepääsu teele suundus 413 vagunit; kostja väidab, et arvestuse aluseks tuleb võtta 42 vagunit. AS C tõend on kostja enese poolt koostatud nimekirjast usaldusväärsemaks tõendiks. Kostja on oma nimekirjale lisanud küll selles olevate kirjete õigsust tõendavad saatelehed, kuid sellest ei selgu, kas kostja nimekiri on tema raudteeharule suundunud vagunite osas ammendav. AS C on andnud välja tõendi vaidluses erapooletu isikuna. Vagunite arvu määramisel on oluline, kas need suunati kostja juurdepääsu teele, mitte see, kes oli vagunites olnud kauba saajaks. Õige ei ole kostja väide selles, et hageja tasunõue on suunatud ebaõige isiku vastu. Kooskõlas raudteeseaduse § 27 lõikega 2 sõlmivad infrastruktuuri kasutustasus kokkuleppe raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad; metoodika § 5 lg. 10 järgi lasub raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal kasutustasu maksmise kohustus samadel alustel raudteeveo-ettevõtjatega. Seega ei oma vaidluses tähendust, kes on korraldanud hageja raudtee kaudu kostja juurdepääsuteele vedusid ning kas kostja on kõigi tema juurdepääsuteele suundunud vagunite osas kauba saajaks või mitte. Kostja väide hagi aegumise kohta ei ole õige. Kostja toetub VÕS §-le 802, mis ei ole vaidluses kohaldatav. Hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud veolepingut; nõue ei põhine vedudel, vaid spetsiifilise vara (raudteeinfrastruktuuri) kasutamisega seonduvatel asjaoludel. Veolepingut reguleerivad sätted kohaldamisele ei kuulu. VÕS § 100 järgi on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine kohustuse rikkumiseks. VÕS § 101 lg. 1 p. 1 ja p. 6 järgi on võlausaldajal õigus nõuda kohustust rikkunud võlgnikult kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivise tasumist. Hageja nõue on muutunud sissenõutavaks vara kasutamisega kostja poolt. Kostja

VÕS § 113 järgi võib rahalise kohustuse täitmata jätnud võlgnikult nõuda viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kostja langes viivitusse vara kasutusele järgneva kuu 11. kuupäevast, mida tuleb lugeda viivise arvestamise alguseks. Hageja on viivitusintressi arvestuses lähtunud viivituse perioodist ja tasunõudest hagis märgitud ulatuses. 2003. aasta eest, arvates kuumakse tasumise kohustuse tekkimisest kuni 30. aprillini 2004. a., arvestusega 7% aastas (0, 0192% päevas), on viivise suurus 10.584, 80 krooni. Ajavahemikus 1. maist 2004. a. kuni 31. detsembrini 2005. a., arvestusega 9% aastas (0, 0246% päevas), on tasumata maksesummalt (206.087) viivitusintressi määr 50, 70 krooni päevas. Viivitatud päevi on 609 ja viivitusintressi summa on 30.876, 30 krooni. Ajavahemikus 1. jaanuarist 2006. a. kuni 11. oktoobrini 2006. a. arvestusega 9, 25% aastas (0, 0285% päevas) on tasumata maksesummalt (206.087) viivitusintressi määr päevas 58, 75 krooni. Viivitatud päevi on 283 ja viivitusintressi summa on 16.626, 25 krooni. Arvestades eeltoodut on hageja nõue viivitusintressi osas põhjendatud kogusummas 58.087, 35 krooni. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu otsuse täielikult, lõpetada menetlus nõude suurendamise eest tasumata riigilõivu 30.149 krooni osas, jätta hagi rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Hageja esialgse nõude suuruseks oli 278.775 krooni, menetluse käigus hageja suurendas nõuet summani 308.924 krooni. Kuna nõude suurendamise eest hageja täiendavat riigilõivu tasunud ei ole, ei saa hagihind ka esialgsest nõudest suurem olla. Seega ei saanud summa 30.149 krooni ning vastav viivisenõue olla kohtuliku arutamise esemeks. Maakohus rikkus ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163, kuna jättis kõik kohtukulud kostja kanda, kuigi hagi on rahuldatud 66, 71 % ulatuses. Hageja esitas uued materjalid kohtule pärast eelistungi lõppemist ja pärast põhiistungi algust, seega menetlustähtaega rikkudes. Maakohus keeldus aga seejärel rahuldamast kostja taotlust tunnistaja ülekuulamiseks. Sellega jättis kohus kostja ilma ainsast võimalusest lükata ümber hageja poolt esitatud kaudsed tõendid seoses palkade maksmisega töö eest, mis on seotud üksnes raudteeinfrastruktuuriga. Tõendada, et hageja ei saanud maksta palka tööde eest, oleks kostja saanud vaid tunnistajate ütluste abil. Hageja on esitanud kulud, mis ei puuduta raudteed. Esitatud töölepingutest nähtub, et hageja ei ole tööandja. Kuna hageja esitas kulud, mis ei puuduta raudteed, kahaneksid kulud vähemalt kahekordselt. Võttes vastu hageja tõendid, kuid keeldudes rahuldamast kostja taotlust tunnistaja ülekuulamiseks, on kohus ebavõrdselt laiendanud hageja õigusi. Maakohus on ebaõigelt kohaldanud VÕS § 26 lõiget 10. Asja materjalides puuduvad mistahes poolte vahel kooskõlastatud muud lepingutingimused. Määrates kindlaks lepingu hinna, tekitas maakohus olukorra, kus ei ole kindlaks määratud ülejäänud tingimusi. Tuvastada lahtist tingimust hinna näol kõigi ülejäänud lepingutingimuste lahtisuse puhul ei ole võimalik. Maakohus tuvastas AS-i C tõendist 413 vaguni koguse. Tõendi tekstis on toodud, et 413 vagunit möödus „firma B“ aadressile. AS B ja OÜ B M on erinevad C kliendid, tõend ei täpsusta, millisele firmale vagunid ette anti. Firmad ei ole identsed ning Harju Maakohtu poolt on registreeritud veel neli juriidilist isikut, kelle nimes sisaldub täheühend „B“. Seega on ilma õigusliku aluseta pandud kostjale kohustus tasuda ka OÜ B M vagunite eest. Kui kohus määras kindlaks lahtise tingimuse hinna näol, siis kohustuse suurus sai teatavaks, kui see oli kohtu poolt kindlaks määratud. Sellest hetkest muutus kohustus sissenõutavaks puudutavalt intresse viivituse eest. Hageja ei ole esitanud kostjale nõudeid ega

arveid tasumiseks, seetõttu on maakohus rikkunud VÕS § 113. Kohus on märkinud, et kostja kiri 17. detsembrist 2003. a. on tõendiks, et hageja nõudis kohustuse täitmist. Kuid kiri tõendab, et kostja palus välja saata lepingu projekti. Kirjast ei ole võimalik välja lugeda nõude suurust. Ainus hageja nõue on hagiavaldus, mis on esitatud kohtule 20. jaanuaril 2006. a., seega ei ole võimalik arvestada intresse enne nimetatud kuupäeva. Ajavahemiku eest 2003 kuni 2005 intresse välja mõista ei saa. Maakohus jättis hageja nõude summas 102.837 krooni rahuldamata. Seega pidi kohus eeldama, et kostja keeldus õigustatult tasumast hagejale kohtuväliselt kogu nõutavat summat 308.924 krooni. Maakohus ei oleks võinud kohaldada käskkirja nr. 227, mis ei ole avaldatud kõigile teadmiseks ja oli mõeldud vaid üldkasutatavate raudteeinfrastruktuuride omanikele. Käskkirja teinud organ kinnitas, et see dokument ei puuduta vaidluse osapooli. Kohaldades avaldamata akti, määras maakohus ebaõigelt kindlaks arvestuse metoodika. Maakohus võttis arvesse kõik hageja kulud kogu raudteele, kuid oleks pidanud välja jätma hageja kuludest need kulud, mis ei puuduta kostja kasutatavat osa 221 meetrit raudteest, mis moodustab vaid 11, 02% kogu hageja infrastruktuurist. Maakohus on ebaõigelt tuvastanud hageja jooksvad kulud summas 315.634 krooni. Kulud valvele (160.548 krooni), üldised tsehhi kulud, kulud jaoskonna juhataja ülalpidamisele (50.004 krooni) ei ole hageja poolt tõendatud. Vähendamisele kuuluvad ka kulud I. T ja A. S palkadele, kuna tõendatud on vaid summa 110.746 krooni. Samuti vajavad korrigeerimist hageja poolt arvestatud kulud punktide 1. 7, 1. 5 ja 1. 10 all. Kokku on tõendatud kulud summas 234.003 krooni. Ka 11. oktoobri 2006. a. kohtuistungil möönis hageja, et kulud võivad olla mõnevõrra väiksemad, kuid 2003. a. tehtud kulutusi on raske tõendada. Investeerimiskulude määramiseks oleks maakohus pidanud kõigepealt tegema kindlaks hageja kulud, mis ei puuduta 221 meetrit raudteed ning alles seejärel teostama arvestuse. Kindlaks ei ole tehtud, mitut meetrit raudteed hageja kasutas, kas 1279 meetrit nagu ta esialgselt väitis, või 2005 meetrit nagu kinnitas hageja seaduslik esindaja. Ühe vaguni hind tuleks sellisel juhul oluliselt erinev maakohtu poolt tuvastatust. Arvestada tuleb ka FF vagunite kogust, mis hageja arvestuste kohaselt 2004. a. oli 169 ja 2005. a. 203. Arvestades kinnisvara kogu soetusmaksumust, ei võtnud maakohus arvesse, et vastavalt käskkirjale nr. 227 on kapitali kulutamise eesmärgiks põhivarale tehtud kulude tagastamine teenuste müügi vahendusel põhivara kasutamise tähtaja jooksul. Kuid maa ei kulu ega kaota kasulikke omadusi. Kapitaalseid kulusid summas 2.592.460 krooni kandis hageja septembris-detsembris 2003. a. ja kinnistu soetuskulusid summas 900.000 krooni samal ajal. Neid kulusid ei saa arvestada hageja kuludena läbisõidu osas veebruarist kuni augustini 2003. aastal. Maakohus tuvastas, et depoo on raudteeinfrastruktuuri rajatis. Vastavalt raudteeseaduse § 3 lõikele 4 raudtee-ettevõtja raudteetranspordi valdkonnas ei ole ettevõtja, kes teostab majandustegevust raudteeseaduse § 2 lõikes 6 toodud teede suhtes. Raudteed, mis on vajalikud depoosse sisenemisel ning depoos liikumiseks, ei kuulu raudteeinfrastruktuuri objektide hulka. On tõenäoline, et infrastruktuuri alla ei kuulu ka depoo ise, mis on ette nähtud vedurite seismiseks ja nende hooldamiseks. Hageja esitas kohtule lepingu nr. 18, mille punktis 5. 2 on ette nähtud, et lepingu lahutamatuks osaks on lisa 3 – kokkulepe nr. 1. Sellest dokumendist nähtub, et üks raudteeinfrastruktuuri kasutaja kompenseeris hagejale 62.500 krooni pöörde nr. 201 remondi eest. Esitades kapitaalremondi maksumuse 2.592.460 krooni, teadis hageja, et see on osaliselt temale juba hüvitatud. Hagejale osaliselt kulude otsene hüvitamine ühe vagunite kasutaja poolt annab kõik alused väitmaks, et ka teised ettevõtted hüvitasid hagejale osa tema kuludest kapitaalremondile. Ülaltoodud fakt sai kostjale teatavaks alles peale kohtuotsuse tegemist

Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Riigilõivu tasus hageja kaks korda: hagi esitamisel summas 14.250 krooni ning hagihinna suurendamisel 26. juunil 2006. a. summas 1750 krooni. Vastavalt AS-i C kirjale oli 2003. a. AS-ile B etteantud vaguneid 413. Viivitusse sattumist ei mõjuta see, et kahju suurus tehti kindlaks alles kohtumenetluses ning tuvastati kohtuotsusega. Käesoleval juhul on tegemist rahalise nõudega, mille tõttu tekkis õigus nõuda kohustuse täitmist hetkel, kui apellant asus kasutama vastustajale kuuluvat raudteeinfrastruktuuri. Apellant oli teadlik, et kasutab raudteeinfrastruktuuri, mille kasutamise eest tuleb maksta, kuid seda ei teinud ta ei 2003. a. ega ka järgnevatel aastatel. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas otsuse tühistamiseks ei anna apellatsioonkaebus alust. Ringkonnakohus järgib tühistamata osas maakohtu otsuse põhjendusi ja kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 ei pea vajalikuks neid üle korrata. Apellatsioonkaebus ei ole asja sisu puudutavas osas põhjendatud. Ebaõige on apellandi väide, nagu oleks hageja maksnud riigilõivu oma 308.924 krooni nõudelt vähem kui seaduse kohaselt ette nähtud. Hageja on maksnud lõivu 16.000 krooni, mis vastab riigilõivuseaduse lisas 2 sätestatud määrale. Nõustuda ei saa apellandiga, nagu oleks maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 26 lõiget 10 ja nagu ei oleks kohus saanud raudtee infrastruktuuri kasutustasu kindlaks määrata seetõttu, et kindlaks on määramata ülejäänud lepingutingimused. Maakohus tuvastas õigesti võlasuhte tekkimise poolte vahel ja määras hageja hagi põhjal kindlaks lepingutingimuse, milles pooled kokkuleppele ei olnud jõudnud. Kui apellant leidis, et on veel teisi lahtisi lepingutingimusi, mille kindlaksmääramist kohtu poolt võib VÕS § 26 lõikest 9 tulenevalt nõuda, oli tal endal võimalus vastava hagi esitamiseks. Apellant ei ole kaebuses märkinud, millised tingimused oleks tema arvates lisaks tasule tulnud kindlaks määrata, aga samuti, mis takistas teda vastavat nõuet esitamast. Apellandile etteantud vagunite arvu määramisel lähtus maakohus põhjendatult asjas kõrvalise isiku AS-i C poolt väljaantud tõendist (tl. 20). Selle sisu ei anna alust järeldusele, nagu puudutaks tõendis nimetatu kedagi peale apellandi. Apellant ei ole esitanud tõendeid, mis AS-i C poolt väljaantud tõendis märgitu ümber lükkaks ja mis annaks alust järeldusele, nagu sisalduksid hageja poolt nimetatud vagunite arvus 413 ka need vagunid, mis on ette antud OÜ-le B Mvõi teistele isikutele. Seega ei ole kostja oma vastuväidet etteantud vagunite arvu puudutavas osas tõendanud. Esimese astme kohtu menetluses on kostja korduvalt nõustunud kasutustasu arvestamisega vastavalt raudteeameti peadirektori käskkirjaga kinnitatud raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu metoodikale ning on ka omapoolsed arvestused teinud sellest metoodikast lähtudes (tl. 121 – 123, 134 – 140, 151 – 152, 291 – 300 jt.). Kolleegium leiab, et sellest lähtudes arvestas maakohus vaidlusaluse kasutustasu kindlaksmääramisel õigesti nimetatud metoodika põhimõtteid, arvestades ühtlasi asjaolu, et tegemist on pooltevahelise ärisuhtega. Kostja ei pakkunud kasutustasu määramiseks välja süsteemseid põhimõtteid, mis osundatud metoodikast õiglasemalt arvestaksid poolte majandussuhetega. Nõustuda ei saa ka apellandi väitega, nagu oleks kasutustasu arvestamisel osundatud metoodika järgi tulnud arvesse võtta üksnes hageja need kulutused, mille ta tegi vahetult kostja poolt kasutatavale raudteelõigule, mitte tema kõiki kulutusi võrdeliselt raudteelõigu pikkusega, mida kostja kasutas, sest see väide ei ole kooskõlas osundatud metoodika §-s 8 märgituga. OÜ-le FF 2004. ja 2005. a. etteantud vagunite kogus ei ole seostatav vaidlusaluse asjaga, milles määrati kindlaks raudteeinfrastruktuuri kasutustasu kostjale 2003. a. eest.

Hageja on korduvalt kinnitanud, et lähtuda tuleb tema kogu raudtee pikkusest 1279 meetrit, kostja ei ole aga tõendanud, et selle pikkus oleks väidetust erinev, seega lähtus maakohus õigesti eespoolnimetatud pikkusest. Kuna maakohus määras eespoolviidatud metoodika alusel kostjale kindlaks raudteeinfrastruktuuri kuukasutustasu 2003. a. kohta, lähtudes hageja tegevuskuludest, investeeringutest ja finantseerimisallikate poolt nõutavast tulust samal aastal, ei ole vaidluse lahendamiseks oluline see, millistel selle aasta kuudel konkreetsed kulutused tehti. Investeeringute mahu arvestamisel ei ole kohus arvesse võtnud maa soetamismaksumust. Ka hageja tegevuskulud on maakohus tuvastanud õigesti. Kulud valvele summas 160.548 krooni on maakohus hageja tegevuskuludest maha arvanud ja mõistetav ei ole, miks apellant maakohtu otsusega selles osas ei nõustu. Mis puudutab apellandi vastuväiteid üksikutele kuluartiklitele, siis arvestades vaidlustatud kululiike ja summade suurust, nõustub kolleegium maakohtu otsuses sisalduva hinnanguga, mille kohaselt vastuväited on otsitud ning majanduskulude terviklikkusest lähtudes ei saa neid arvestada. Apellant on ebaõigesti lähtunud eeldusest, nagu tuleks arvestada üksnes nende kulutustega, mis hageja on teinud kostja poolt kasutatavale raudteeharule. Apellandi poolt osundatud leping hageja ja OÜ FF vahel puudutab lepinguosaliste kokkulepet kasutustasu kohta ega käi apellandi kohta, selle lepingu lisa 3, millele apellant tugineb, ei ole tõendina asja juurde võetud. Kolleegium nõustub maakohtu viitega poolte kohustusele toimida tsiviilõiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel heas usus. Apellant on õigustamatult kasutanud hageja vara selle eest hagejale tasu maksmata. Mitme aasta vältel ei ole apellant teinud mõistlikke pingutusi, et hagejaga tasu osas kokku leppida. Et hageja on pakkunud talle võimalust oma raamatupidamise dokumentidega tutvumiseks, möönis apellant apellatsioonikohtu istungil. Apellandist endast on olenenud, kuidas seda võimalust kasutada. Kolleegium ei tuvastanud menetlusõiguse normi rikkumist maakohtu poolt seoses kostja poolt tunnistaja ülekuulamiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmisega. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt asjaolud, mida kostja soovis tunnistaja ülekuulamisega tõendada, ei olnud vaidluse lahendamiseks olulised. Nõustuda ei saa ka apellandi väitega, nagu saaks hageja viivist nõuda alates ajast, mil kohus raudteeinfrastruktuuri kasutustasu kindlaks määras, sest see ei ole kooskõlas VÕS § 113 lg. 1 lausega 1. Osundatud normi kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Maakohus on apellandi viivitusse sattumise aja tuvastanud. Ka ei ole põhjendatud väide, nagu ei peaks apellant maksma hagejale viivist seetõttu, et hageja poolt nõutud kasutustasu oli suurem kui maakohtu poolt kindlaksmääratud tasu. Nii ei vabastanud asjaolu, et hageja nõudis apellandilt suuremat tasu, apellanti kohustusest maksta hagejale tasu põhjendatud ulatuses. Viivis on arvestatud, lähtudes kohtu poolt kindlaksmääratud kasutustasust. Menetluskulude jaotamisel poolte vahel tuleb lähtuda TsMS § 163 lg. 1 lausest 1, mille kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 173 lg. 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses; asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma; vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kolleegium leiab, et arvestades hageja poolt esitatud põhinõude rahuldamise määra (ca 67%) ja tema poolt esitatud viivisenõude rahuldamist määras 7% aastas, tuleb esimese astme menetluskulust jätta 30% hageja ja 70% kostja kanda. Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb

nõude sisu puudutavas osas täielikult rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse menetluskulu jätta täies ulatuses kostja kanda.

Margo Klaar

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.