2-17-3313/12 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas - lahend.ee

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Hageja nõue ja selle põhjendused Osaühing Romold on esitanud hagi KoduStiil OÜ vastu põhivõlgnevuse summas 1382,78 eurot ja viivise summas 1382,78 eurot nõudes. Hagiavalduse kohaselt müüs hageja kostjale kaupu, mille eest kostja kohustus tasuma hageja esitatud arvete alusel. Arve nr 262157 järgi pidi kostja hiljemalt 17.06.2016. a tasuma hagejale 655,99 eurot ja arve nr 262143 järgi hiljemalt 17.07.2016. a 1226,76 eruot. Kostja on tasunud ajavahemikul 06.09 kuni 23.11.2017 a arve nr 262143 alusel kokku 500 eurot. Kostja võlgnevus hageja ees on hagiavalduse esitamise seisuga arvest 262143 tulenevalt 726,76 eurot ja arvest 262157 tulenevalt 655,99 eurot, kokku 1382,78 eurot. Maksega viivitamise korral kohustus kostja tasuma makse sissenõutavaks muutumisest kuni täitmiseni viivist 0,5% võlguolevast summast iga viivitatud päeva eest. Arve nr 262157 alusel tuleks summalt 655,99 eurot perioodi eest 17.06.2016. kuni 20.02.2017.a tasuda viivist summas 813,43 eurot ja arve nr 262143 alusel summalt 726,76 eurot perioodi eest 17.07.2016. kuni 20.02.2017.a summas 792,77 eurot, kokku 1606,20. Hageja vähendab oma viivise nõuet põhivõla summani ja nõuab kostjalt viivist summas 1382,78 eurot. Seega nõuab hageja kostjalt kokku 2765,56 euro tasumist, sh põhivõlgnevus 1382,78 eurot ja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1382,78 eurot. Kostja vastuväited Kostja on esitanud hagile vastuse, mille kohaselt võtab ta hagi osaliselt õigeks. Kostja tunnistab põhivõlgnevust, kuid ei nõustu hageja poolt esitatud viivisenõude suurusega. Kostja leiab, et viivise nõue on ebamõistlikult kõrge ja hea usu põhimõtete vastane. Poolte vahel puudus kokkulepe viivisemäära suhtes ja kostja sai viivisemäärast 0,5% päevas teada alles vastavate arvete esitamisel. Kostja palub vähendada viivise summani 70,24 eurot ja määrata kohustuse tasumine ositi selliselt, et kostja tasub hagejale võlgnevuse 24 kuu jooksul igakuiste maksetena 60,50 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja otsuse põhjendused Kohus lahendab tsiviilasja kirjalikus menetluses, võttes aluseks, et hagihinnast tulenevalt on tegemist TsMS § 405 sätete järgi lihtmenetluses menetletava asjaga. Lihtmenetluses menetletavas asjas võib kohus tulenevalt TsMS § 405 lg 1 p 7, 9 ja 10 loobuda kirjalikust eelmenetlusest või kohtuistungist, teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata ning tunnistada asjas tehtud lahendi viivitamata täidetavaks ka muul juhul, kui on seaduses nimetatud või ilma seaduses ettenähtud tagatiseta. Kohus on taganud menetlusosalistele võimaluse esitada menetluses tõendeid ja taotlusi. Pooled on nõustunud kirjaliku menetlusega (tl 34, 57). Kohus, tutvunud hagiavaldusega ja kostja vastuväitega ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 440 lg 1 näeb ette, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kuivõrd kostja on vastuses hagile võtnud hagi põhivõlgnevuse osas õigeks, ei analüüsi ega hinda kohus käesolevas kohtuotsuses põhivõlgnevuse nõude osas tõendeid ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1382,78 eurot põhivõlgnevuse katteks. Järgnevalt käsitleb kohus kostja vastuväiteid viivise väljamõistmise nõudele. Kohus ei nõustu kostja väitega, et pooltel puudus kokkulepe viivisemäära suhtes. Kostja on allkirjastanud arved nr 262157 ja 262143, millelt nähtub viivisemäär 0,5% päevas, väljendades sellega oma nõustumust nimetatud viivisemääraga. Samuti on kostja hagejale esitatud maksegraafikus nõustunud graafikujärgsete maksetega hilinemisel tasuma arved koos arvel märgitud viivisega 0,5% iga viivitatud päeva eest. Kostja on leidnud, et viivisenõue on ebamõistlikult kõrge ja vastuolus hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõte on sätestatud TsÜS §-s 138, mille järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. Tulenevalt VÕS § 6 lg 1 peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 15. jaanuari 2010. a otsuses nr 3-2-1-132-09, p 12 öelnud, et ka viivisenõue (nii lepinguline kui seadusjärgne) võib olla hea usu põhimõttega vastuolus. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju.

Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas tuvastatud, et hageja oleks kostjalt viivist nõudes käitunud eesmärgiga tekitada kostjale kahju või oma õigusi muul viisil kuritarvitada. Õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist tuleneb otsesõnu seadusest. VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Kostja pidi ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus viivist nõuda. Kuna viivise rakendumine sõltus kostjast (oma kohustust õigeaegselt täites olnuks kostjal võimalik seda vältida), ei saa viivisenõuet iseenesest lugeda kostjat kahjustavaks. Asja materjalidest ei nähtu, et poolte vahel oleks olnud kokkulepe viivisenõudest loobumise kohta või et hageja oleks muul viisil jätnud kostjale mulje, et ei soovi viivist sisse nõuda. Ka asjaolu, et kostja oli raskes majanduslikus seisus, ei muuda hageja viivisenõuet hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Vastavalt VÕS § l03 lg 2 on kohustuse rikkumine vabandatav vaid juhul, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kohus leiab, et võimalikud majanduslikud raskused on majandustegevusega kaasas käiv risk, mida ei saa lugeda ettenägematuteks asjaoludeks. Kostja on VÕS § 113 lg 8 tuginedes esitanud taotluse viivise vähendamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 14. juuni 2005. a kohtuotsuse nr 3-2-1-66-05 p-s 19 osutanud, et kui viivise vähendamist taotleb kohtult kostja, on tema kohustus TsMS § 91 lg 1 järgi tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Erandiks on viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et kostja rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest hagejale tekkinud kahju oleks viivisenõudega võrreldes väiksem. Antud juhul ei nõua hageja viivist suuremas ulatuses kui põhivõlg, seega pole viivisenõue ka ebaproportsionaalselt suur. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kostja taotluse viivisenõude vähendamiseks rahuldamata. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et viivisenõue oleks vastuolus hea usu põhimõttega või põhivõlaga võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Ka viivisenõude vähendamiseks puudub alus. Seega on hagejal õigus kostjalt viivist nõuda ning kostjalt tuleb hageja kasuks viivisena välja mõista 1382,78 eurot. Menetluskulude jaotus ja sissenõudmine TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

TsMS § 168 lg 6 alusel kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Pärast hagi esitamist võttis kostja küll hagi põhivõlgnevuse nõude osas õigeks, kuid kohus on seisukohal, et kuna kostja põhjustas oma käitumisega hagiavalduse kohtusse esitamise, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et asja menetlev kohus määrab menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 138 lg 1 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Osundatud paragrahvi 2. lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Tulenevalt TsMS § 144 p 1 on kohtuvälised kulud eelkõige menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Nimekirja kohaselt koosnevad hageja menetluskulud õigusabikuludest summas 702 eurot (sh käibemaks), hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivust summas 275 eurot ja hagi tagamise riigilõivust summas 150 eurot. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja on hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 275 eurot (tl 14) ja hagi tagamise avalduselt 50 eurot (tl 21), seega kuulub tasutud riigilõivuna kostjalt väljamõistmisele 325 eurot. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus (Riigikohtu 18.12.2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12, p 13). TsMS § 174 lõikest 10 tuleneb, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kuna hageja ei ole seda kinnitanud, mõistab kohus lepingulise esindaja tasu välja käibemaksu arvestamata. Kohtule esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt osutas hageja lepinguline esindaja hagejale õigusabi kokku 4 tunni ja 30 minuti ulatuses (vestlus kliendiga, tema poolt esitatud materjalidega tutvumine ajakuluga 1 tund, hagiavalduse koostamine ajakuluga 1 tund ja 30 minutit, kostja vastusega tutvumine ja selle läbiarutamine kliendiga ajakuluga 1 tund, hageja seisukoha koostamine ajakuluga 30 minutit ja kohtu poolt tehtava lahendiga tutvumine koos kliendiga ajakuluga 30 minutit). Hagejat esindas menetluses Advokaadibüroo A. Kunila & Ko vandeadvokaat Annemarie Kunila. Õigusabi osutati tunnihinnaga 130 eurot. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-21-115-13 jõudnud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Kolleegium märgib, et Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Kohtu hinnangul on hageja esindaja töötunni hind - 130 eurot (käibemaksuta) põhjendatud.

Menetluskuludeks tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes on need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel, küll aga võib nende hüvitamist nõuda VÕS § 128 lg 3 ja VÕS § 115 lg 1 alusel kahjuna. Lepingulise esindaja ajakuluna ei saa arvestada konsultatsioone ega nõupidamisi kliendiga. Kliendiga suhtlemine ja temale õigusliku olukorra selgitamine peaks olema hõlmatud menetlusosalise esindamiseks ja õigusabi osutamiseks tehtavate toimingutega, mille väljundiks on kohtule esitatav menetlusdokument. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kliendi esitatud materjalidega tutvumine peaks olema hõlmatud hagiavalduse koostamise ajakuluga ning jätab seetõttu õigusabikuluna 130 eurot (vestlus kliendiga, tema poolt esitatud materjaliga tutvumine, ajakulu 1 tund) välja mõistmata. Ülejäänud õigusabikulude osas märgib kohus, et kohtul ei ole kohustust hinnata minutilise täpsusega osutatud õigusabiteenuse mahtu ja kestust, vaid tuleb anda hinnang õigusabikulu vajalikkusele ja põhjendatusele tervikuna (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 03.09.2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-27843). Kohus leiab, et võttes arvesse menetluse tulemuslikkust, on õigusabi osutamise ajakulu kliendi huvide kaitseks 3 tunni ja 30 minuti ulatuses põhjendatud ja vajalik ning kuulub hüvitamisele. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt, mõistes õigusabikulude katteks kostjalt hageja kasuks välja 455 eurot ja menetluses tasutud riigilõivu katteks 325 eurot, kokku 780 eurot. Hagi tagamise tagatisena tasutud 150 eurot tagastab kohus hagejale pärast kohtuotsuse jõustumist vastava taotluse alusel. TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.