Riigilõivu riigituludesse tasumise osas tuleb otsus täita 15 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Raha riigituludesse tasumisega viivitamise korral tuleb Artur Stolovil tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Salva Kindlustuse AS (hageja) esitas 11.03.2016 maakohtule Artur Stolovi (kostja) vastu hagi, paludes mõista kostjalt liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 48 lg 2 p 7 alusel hageja kasuks välja 23 167,30 eurot. Hagiavalduse kohaselt toimus 23.09.2013 Jõhvis Kaare tn 33 juures liiklusõnnetus. Kostja, juhtides sõidukit Toyota RAV4, registreerimismärgiga XXX, sõitis otsa ülekäigurajal sõiduteed ületanud Z.S. ja lahkus pärast liiklusõnnetust liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli sõiduki juhi tsiviilvastutus kindlustatud hageja juures vastavalt liikluskindlustuse poliisile 54319462 ning hageja on hüvitanud kostja põhjustatud kahju 21 867,30 eurot. Lisaks on hageja tasunud kahjujuhtumi käsitlemise eest Salva Kahjukäsitluse OÜ-le 1300 eurot. Hageja on saatnud kostjale võlgnevuse tasumiseks tagasinõudekirja, kuid kostja ei ole võlgnevust tasunud.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt peab hageja tõendama kostja käitumises süükoosseisu, sh kostja süü liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumises. Kostja ei ole sündmuskohalt põgenenud. Kostjat ei ole väidetava lahkumise eest karistatud. Liiklusõnnetus toimus 23.09.2013 ca kell 20.00. Kostjal oli selleks ajaks juhtimisõigus olnud 3 kuud. Sadas vihma, õues oli pime, teelõik ei olnud valgustatud, vahetult kostja ees sõitis teine sõiduk. Kiirus oli alla lubatud piiri. Jalakäija oli tumedates riietes ja kattis ennast tumeda vihmavarjuga. Otsasõidu toimumist ülekäigurajal ei saa kostja kinnitada ega ümber lükata. Sündmuskohas tundis kostja lööki ja nägi, et tahavaatepeegel on kadunud, kuid ei saanud aru, mis juhtus. Kostja alandas kiirust. Sellist sõiduki kahjustamist, mis oleks andnud selge teadmise toimunu tõsidusest, ei olnud. Edasist on kostjal raske kirjeldada, kuna ta oli ehmatusest šokis. Kostja sõitis edasi, mingi aja pärast peatus, pööras ümber ja sõitis tagasi. Kui kostja oli sündmuskohal tagasi, siis saabusid politsei ja kiirabi. Kostja ei ole püüdnud end varjata ja vastutust vältida. Samuti ei ole põhjendatud hageja nõue kahjujuhtumi käsitluskulude osas.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 1. veebruari 2017 otsusega hagi ja mõistis Artur Stolovilt välja Salva Kindlustuse AS kasuks 23 167,30 eurot. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja tasutud riigilõivu 900 eurot.
Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kohtuarst-ekspert Mihhail Vassin oma eksperdiarvamuses tuvastanud, et Z. S vigastused on saadud löögist liikuva auto väljaulatuvate osadega keha järgneva hooga paiskumise ja kukkumisega kõvale pinnale, võimalik et 23.09.2013 kella 20.15 paiku liiklusõnnetuse käigus. Kannatanu raske puude ja 100% töövõimetuse ning 23.09.2013 liiklusõnnetuses saadud kehavigastuste vahel on otsene põhjuslik seos. Viru Maakohtu 31.05.2016 otsusega kriminaalasjas nr 1-16-3839 tunnistati kostja süüdi karistusseadustiku § 422 lg 1 järgi ning kohus tuvastas, et kostja mootorsõiduki juhina rikkus liiklusseaduse (LS) § 33 lg 1; § 35 lg-te 1, 4; § 50 lg 3 p-de 1, 2 ja § 169 lg-te 1, 2 nõudeid. LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel regressinõude rahuldamiseks on oluline tuvastada, kas kostja lahkus liiklusõnnetuse kohalt ja kas lahkumine oli vastuolus õigusaktidega. Vaidlus puudub selles, et kostja ei jäänud sündmuskohal võimalikult kiiresti seisma LS § 169 lg 1 p 1 mõttes, vaid liikus edasi. Väärteomenetlus lõpetati ja sisulist otsust kostja põgenemise kohta sündmuskohalt ei ole vastu võetud. Samas on Riigikohus leidnud (3-2-1-105-06, p 10), et LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel regressinõude lahendamisel on kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastast lahkumist ka siis, kui sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud. Kostja väited on kohati vastuolulised. Vastuses hagile märgib kostja, et ta ei vaidle vastu, et sõitis otsa sõiduteed ületanud jalakäijale Z. S. Samas vastuses väidab kostja, et otsasõidu toimumist ülekäigurajal ei saa kostja kinnitada ega ümber lükata. Kostja väited on vastuolulised ka osas, milles kostja väitis, et tundis lööki ja nägi, et tahavaatepeegel on kadunud, kuid 02.09.2016 kohtuistungil antud ütluste kohaselt tundis lööki, vähendas kiirust, sõitis natuke edasi, hakkas vaatama tahavaatepeeglisse ja nägi alles siis, et tahavaatepeeglit ei olnud. Esitatud tõendist nähtub, et 23.09.2013 tuli kiirabile korraldus kell 20.18 ja kiirabi oli kohal kell 20.36. Kostja väitel oli ta sündmuskohal tagasi enne, kui saabusid politsei ja kiirabi. Samas tunnistaja Veronika Kuzmina ütluste kohaselt jõuti sündmuskohale tagasi ning kiirabi ja politsei olid juba seal. Teatisest liiklusõnnetusest ja liiklusõnnetuse aktist nähtub, et liiklusõnnetus toimus kella 20.15 ajal, seega ei vasta tõele kostja väide, et ta naasis koheselt sündmuskohale. Esitatud tõendite ja tunnistaja ütlustega on tõendatud, et kostja pidi naasma sündmuskohale vähemalt 21 minuti möödumisel. Kostja ei saabunud sündmuskohale tagasi iseseisvalt, vaid alles pärast seda, kui kostja juurde sõitis mees, kes teatas, et kostja on inimesele otsa sõitnud. Lähtudes kostja sõiduki kahjustustest (mõrad esiklaasil, puuduv juhipoolne küljepeegel) ja kostja kinnitusest, et ta kuulis sündmuskohal lööki, märkas peegli kadumist, oli löögi tagajärjel ehmatusest šokis, vähendas kiirust, kuid sõitis edasi, ei ole eluliselt usutav, et kostja ei saanud aru otsasõidust jalakäijale. Kuna ära on rebitud juhipoolne küljepeegel, pidi jalakäija olema ületanud vähemalt poole ülekäigurajast. Kostja väited ja edasine tegutsemine viitavad üheselt, et kostja pidi juhtunust aru saama. Tänavavalgustuse puudumine, jalakäija tume riietus ja vihm ei põhjustanud otsasõitu, sest pimedal ajal valgustatakse sõiduteed sõiduki laternatega. Regressinõude rahuldamise eelduseks on, et liikluskahju põhjustanud sõiduki valdaja lahkus süüliselt liiklusõnnetuse paigast. Kostja ei ole esitanud tõendeid oma tervisliku seisundi kohta, millest saaks teha järelduse, et ta oli pärast liiklusõnnetust seisundis, mis välistas võime õigesti hinnata, kuidas ta käitub. Samuti ei ole tõendatud, et kostja ei saanud sündmuskohalt lahkudes aru oma tegevusest ja ei suutnud seda juhtida. Narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise aktist nr 331 nähtub, et 23.09.2013 kell 21.45 teostatud läbivaatuse käigus kostjal kaebuseid tervise suhtes ei olnud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Artur Stolov esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 1. veebruari 2017 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) hindas kohus tõendeid valesti. Kriminaalasjas sõlmiti kokkulepe ning kohtu viitest LS § 169 lg 1 p-de 1, 2 rikkumisele ja asjaolude kirjeldusest ei tulene põgenemine sündmuskohalt. Arvestades asjaolusid (kostja vanus, vererõhuprobleemid, liiklusõnnetuse toimumist pimedal ajal) kogumis, on põhjendamatu maakohtu järeldus, et kostja seletus ei ole eluliselt usutav; 2) on kostja järjepidevalt tunnistanud, et sündmus toimus, kuid kas see toimus ülekäigurajal, ta ei tea. Vastuolud on ütlustes, kas kiirabi ja politsei olid kostja naasmisel juba sündmuskohal. Tunnistaja võis eksida seoses olulise aja möödumisega; 3) jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, et kostja ei naasnud sündmuskohale iseseisvalt. Kostja ei saanud juhtunust aru ja saades seisma jäämisel selle kohta teavet taga sõitnud sõiduki juhilt, sõitis koheselt tagasi. Süüline käitumine tähendab, et isikul peab olema võime aru saada olukorrast, kus ta peab üles näitama hoolsuskohustust, samuti peab ta vastavalt sellele arusaamisele käituma; 4) jättis kohus tähelepanuta kostja väite, et hageja nõue ei ole põhjendatud kahjukäsitluskulude osas. Summa on tasutud hagejaga seotud äriühingule ja tegemist ei ole põhjendatud kuluga.
5.Salva Kindlustuse AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt hindas maakohus tõendeid õigesti. Hageja jääb kõigi maakohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde ja nõustub maakohtu põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
1.veebruari 2017 otsuse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada maakohtu otsuse põhjendusi.
7.Asja materjalide kohaselt esitas hageja kostja vastu tagasinõude liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LKindS § 48 lg 2 p 7 alusel, mis sätestas, et kindlustusandjal on õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte. Maakohus on õigesti leidnud, et tagasinõude rahuldamiseks eelviidatud alusel peab hageja tõendama, et kostja lahkus liiklusõnnetuse kohalt ja lahkumine oli vastuolus kehtivate õigusaktidega. Väärteomenetluse lõpetamise määrusest (I kd, tl 92) nähtub, et A. Stolov, juhtides sõidukit Toyota RAV4 registreerimismärgiga XXX, sõitis otsa jalakäijale Z. S, kes ületas ülekäigurajal sõiduteed. Juht lahkus sündmuskohalt. Jalakäija toimetati koljutraumaga Ida-Viru Keskhaigla reanimatsiooniosakonda. Väärteomenetlus lõpetati, kuna A. Stolovi toimepandud teos on kuriteo tunnused. Viru Maakohtu 31.05.2016 otsusega (I kd, tl108-110) tunnistati A. Stolov süüdi KarS § 422 lg 1 järgi muu hulgas selles, et ta rikkus LS § 169 lg 1 p-de 1 ja 2 nõudeid. LS § 169 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt kui on juhtunud liiklusõnnetus, peab liiklusõnnetuses osalenud juht võimalikult kiiresti seisma jääma, põhjustamata sellega lisaohtu, ja lülitama sisse ohutuled. Kui sõidukil puuduvad ohutuled või kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduk asub kohas, kus nähtavus on halb
või piiratud, tuleb teele panna ohukolmnurk vastavalt käesoleva seaduse § 39 lõikele 9, ning tegema kõik võimaliku, et liiklus liiklusõnnetuse kohal oleks ohutu. Nimetatud tõenditega on hageja tõendanud, et kostja sõidukijuhina lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt ja rikkus sellega kehtivaid õigusakte ning seega on täidetud LKindS § 48 lg 2 p 7 eeldused tagasinõude rahuldamiseks. Maakohtu seisukoht, et kuna väärteomenetlus lõpetati ja kostjat pole väärteomenetluses liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastase lahkumise eest karistatud, siis peab tagasinõude lahendamisel tuvastama sõidukijuhi liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastase lahkumise, oleks põhjendatud, kui kostjat poleks kriminaalkorras sama teo eest karistatud. Praegusel juhul on kostja tunnistatud kriminaalkorras süüdi muu hulgas LS § 169 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi (liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastases lahkumises) ning seetõttu ei olnud maakohtul täiendavalt vajalik nimetatud asjaolu käesolevas menetluses enam tuvastada. Ülalmärgitud osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et tegelikult ei ole kostjat LS § 169 lg 1 p-des 1 ja 2 ettenähtud tegudes süüdi tunnistatud, on paljasõnaline.
8.Maakohus lähtus eeldusest, et kostjat ei ole jõustunud kohtulahendiga LS § 169 lg 1 p-des 1 ja 2 ettenähtud rikkumistes süüdi tunnistatud ning tuvastas kostja õigusvastase lahkumise liiklusõnnetuse toimumise kohalt muude asjas esitatud tõendite alusel. Seejuures on maakohus hinnanud esitatud tõendeid kooskõlas TsMS §-s 232 sätestatud nõuetega ning vastavalt TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule põhjendanud, miks ta ei arvesta kostja kohtuistungil antud ütlustega (kohtuotsuse p-d 18-27). Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ning märgib, et apellatsioonkaebuses esitatud väited tõendite ebaõigest hindamisest on põhjendamatud. Oluline on siinjuures rõhutada, et kostja tuli tagasi sündmuskohale mitte vähem kui 21 minuti möödumisel pärast liiklusõnnetust ja seda mitte omal initsiatiivil, vaid kostja sõiduki taga liikunud teise sõiduki juhi sekkumise tõttu. Nimetatud asjaolu on tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokolli (I kd, tl 91) ja tunnistaja V. Kuzmina ütlustega (I kd, tl 126 pöördel-127). Seetõttu on põhjendamatu apellandi väide, et ta ei lahkunud sündmuskohalt süüliselt.
9.Vastavalt LKindS § 48 lg-le 3 käesolevas paragrahvis sätestatud tagasinõudega nõutakse sisse ka juhtumi käsitluse põhjendatud kulu. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et praegusel juhul on kindlustusjuhtumi käsitluse põhjendatud kulu 1300 eurot ning maakohus on selle kulu kostjalt õigesti välja mõistnud. Käsitluskulu suurus on vastavuses töövõtulepingus nr 080101 (I kd, tl 53) märgitule ning selle vähendamiseks ei anna alust see, kas hageja koostööpartner oli hagejaga seotud äriühing või mitte.
10.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Tartu Ringkonnakohtu 08.03.2017 määrusega vabastati A. Stolov apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 900 euro tasumisest. Samas määruses selgitati apellandile, et apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel peab ta tasuma riigilõivu, millest teda kaebuse esitamisel vabastati. Seetõttu tuleb A. Stolovilt TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg 5 järgi mõista riigituludesse apellatsioonkaebuse esitamisel tasumata jäänud riigilõiv 900 eurot. TsMS § 179 lg 5 kohaselt peab raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma 15 päeva jooksul ning sama paragrahvi lg 9 kohaselt tasumisega viivitamisel tuleb alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud ulatuses.
Salva Kindlustuse AS-l menetluskulud apellatsiooniastmes puuduvad.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.