Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-28-07 Tartu, 2. aprill 2007. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) taotlus AS Boliden (pankrotis) pankrotimenetluses jaotusettepaneku uueks läbivaatamiseks ja jaotusettepaneku alusel tehtavate väljamaksete peatamiseks. Tartu Ringkonnakohtu 18. detsembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 2-01-244 AS Boliden (pankrotis) määruskaebus Avaldaja AS Boliden (pankrotis) (registrikood xxxxxxxx), esindaja pankrotihaldur, vandeadvokaat Mart Sikut Huvitatud isik Jaak Ginter (isikukood xxxxxxxxxxx) Vastustaja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) 5. märts 2007. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. detsembri 2006. a määrus ja Tartu Maakohtu
6.novembri 2006. a määrus ning teha uus määrus, millega jätta Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) taotlus jaotusettepaneku uueks läbivaatamiseks ja jaotusettepaneku alusel tehtavate väljamaksete peatamiseks läbi vaatamata.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Tagastada AS-ile Boliden (pankrotis) määruskaebuselt 1. veebruaril 2007. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viljandi Maakohtu 20. veebruari 2001. a otsusega kuulutati välja AS-i Boliden (edaspidi võlgnik) pankrot ja määrati pankrotihalduriks vandeadvokaat Mart Sikut. 11. juunil 2001. a toimus nõuete kaitsmise koosolek, kus tunnustati Jaak Ginteri (võlausaldaja I) nõuet 55 442 634 krooni (V järgu nõudena) ning Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti (võlausaldaja II) nõuet 223 816 krooni (III järgu nõudena) ja 344 554 krooni (V järgu nõudena). Viljandi Maakohtu 30. augusti 2001. a määrusega kinnitati võlgniku pankrotihalduri esitatud jaotusettepanek, mille kohaselt tunnustati nõuete kaitsmise koosolekul nõudeid eespool toodud ulatuses.
2.Eesti Vabariik esitas 6. novembril 2006. a maakohtule taotluse jaotusettepaneku uueks läbivaatamiseks ja jaotusettepaneku alusel tehtavate väljamaksete peatamiseks. Taotluse kohaselt on maakohtu kinnitatud jaotusettepanek vale ega tugine tegelikult pankrotimenetluses tuvastatud asjaoludele ja pankrotihalduri käsutuses olevatele tõenditele. Võlgnik esitas 24. aprillil 2001. a Tallinna Halduskohtule kaebuse võlausaldaja II vastu kütuse erikonfiskeerimisega tekitatud kahju 55 893 808 krooni hüvitamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2006. a jõustunud otsusega haldusasjas nr 3-04-180 rahuldati võlgniku kaebus osaliselt ja
mõisteti Eesti Vabariigilt välja 30 miljonit krooni Tolliameti ebaseaduslike haldusaktide ja toimingutega tekitatud kahju hüvitamiseks. Selles kohtuotsuses tuvastati, et võlausaldaja I nõue võlgniku pankrotimenetluses on põhjendamatu. Eeltoodut arvestades tuleb pankrotihalduri esitatud jaotusettepanek Tallinna Ringkonnakohtu otsuse alusel uuesti läbi vaadata ning haldur peab esitama kohtule objektiivsed andmed pankrotimenetluses esitatud nõuete kohta. Seniks tuleb pankrotihalduril keelata 30. augusti 2001. a määruses nimetatud jaotusettepaneku alusel tehtavad väljamaksed pankrotivarast.
3.Tartu Maakohus peatas 6. novembri 2006. a määrusega võlgniku pankrotimenetluses jaotusettepaneku alusel tehtavate väljamaksete tegemise ja kohustas pankrotihaldurit hoiduma igasugustest tehingutest ja toimingutest (sh väljamaksetest) rahaga, mis laekub võlgniku pankrotivarasse viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse alusel. Määruse põhjenduste kohaselt peab pankrotiasja menetlev kohus tulenevalt pankrotiseaduse (PankrS) § 3 lg-st 3 võtma omal algatusel tarvitusele abinõud, et selgitada välja pankrotimenetluse seisukohalt tähtsust omavad asjaolud, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise. PankrS § 55 lg 1 järgi kaitseb haldur kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve ning tagab seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse. Samuti peab haldur täitma oma kohustusi korralikule ja ausale haldurile omase hoolega ning arvestama kõigi võlausaldajate ja võlgniku huve (PankrS § 5 lg 2). Nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku ei saa hiljem vaidlustada, välja arvatud PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud juhul (PankrS § 105). PankrS § 106 lg 2 sätestab, et kui ilmneb, et koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust, vaatab nõuete kaitsmise koosolek nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri nõudel uuesti läbi. Võlausaldaja II taotleb uue võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumist. Ühtlasi palub võlausaldaja II, et pankrotihaldur esitaks kohtule kirjaliku seletuse senise pankrotimenetluse kohta võlausaldaja I nõude põhjendatuse kontrollimisel. Võlausaldaja PankrS § 106 lg 2 alusel esitatud taotlused tuleb rahuldada.
4.Võlausaldaja I ja võlgnik esitasid määruskaebused, milles palusid maakohtu määruse tühistada. Tartu Maakohtu 16. novembri 2006. a määrustega jäeti määruskaebused rahuldamata ja edastati need Tartu Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 18. detsembri 2006. a määrusega määruskaebused rahuldamata ja maakohtu 6. novembri 2006. a määruse muutmata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt oli võlausaldajal I ja võlgnikul PankrS § 5 lg 1 järgi kaebuse esitamise õigus, sest kohtumäärus takistab edasist pankrotimenetlust. Arvestades, et võlausaldaja I nõue 55 442 634 krooni asub V järgus koos Eesti Vabariigi 344 554 krooni suuruse nõudega, oli Eesti Vabariigil õigustatud huvi PankrS § 106 lg 2 alusel taotlus esitada. Eesti Vabariik esindab asjas eelkõige võlausaldajate huve ning seega on tema huvi piiratud rahalises väärtuses 344 554 krooniga. Avalik huvi ei ole pankrotimenetluses piiramatu. Võlausaldajal on muu hulgas õigus vaidlustada ka teiste võlausaldajate esitatud nõuete kaitsmine, kuid selleks peab vaidlustajal
olema lisaks väitele, et nõuete kaitsmisel on rikutud seadust, ka konkreetne huvi pankrotimenetluses tulenevalt oma nõudest. Üksnes avalik huvi õiguskorra kaitse eesmärgil ei ole vaidlustamiseks piisav. Selle vaidluse objektiks ei ole võlausaldaja II etteheited võlgniku pankrotihalduri tegevusele ja pankrotimenetluse toimingute tegemisele. Juhul, kui mõni etteheide on põhjendatud, tekib küsimus, miks ei ole võlausaldaja II oma õigusi efektiivselt ja õigel ajal kaitsnud. Pankrotimenetlus on kestnud väga pikka aega ning võlausaldajatel oli õigus ja kohustus pankrotimenetluses oma huve esindada, sh vajadusel vaidlustada seaduses ettenähtud tähtaja jooksul halduri või kohtu toiminguid. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud ega seadusega kooskõlas võlausaldaja II väide, et PankrS § 106 lg 2 alusel esitati taotlus otse kohtule põhjusel, et halduri vastu puudub usaldus. Maakohtu määrust ei saa lugeda hagi tagamise abinõu rakendamiseks, vaid tegemist on abinõuga mille kohaldamine on suunatud menetluses tehtud lahendi (jaotusettepaneku) täitmisele. Seega saab võlausaldaja II taotlust lugeda ettepanekuks hoiustada vaidlustatud nõuetele vastavate arvestuslike jaotiste alusel väljamakstav raha tulenevalt PankrS § 151 lg-st 1. Asja materjalide kohaselt esitas võlausaldaja II 6. novembril 2006. a maakohtule ja pankrotihaldurile 8 punktist koosneva taotluse, millest osa läbivaatamine on halduri, osa aga kohtu pädevuses. Taotluse p-s 1 palus võlausaldaja II, et kohus kohustaks pankrotihaldurit PankrS § 106 lg 2 alusel kokku kutsuma võlgniku uue võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku. PankrS § 106 lg 2 annab seadusliku võimaluse jõustunud kohtumäärusega kinnitatud jaotusettepaneku muutmiseks ja seda ka praegusel ajal, sest viidatud säte kohaldub menetluses olevale pankrotiasjale ning ei kehtesta tähtajalisi piiranguid. Võlausaldaja II taotlus andis põhjuse pankrotivarasse laekuva raha hoiustamiseks ja sisuliselt pankrotivarast väljamaksete tegemise peatamiseks, sest enne võlausaldaja taotluse lahendamist ei ole väljamaksete tegemine võimalikke hilisemaid tagajärgi arvestades otstarbekas. Maakohtul oli õigus ja kohustus hinnata, kas kogu vaidlusaluse summa hoiustamine ja sellest tulenevate väljamaksete peatamine on põhjendatud. Taotlust ei saa käsitada menetluse peatamise taotlusena, sest PankrS § 31 lg 7 teise lause kohaselt ei saa pankrotiotsuse täitmist peatada ega ajatada, samuti ei saa muuta otsuse seaduses sätestatud täitmise viisi ja korda. Taotlust ei saa lugeda menetluse peatamise taotluseks ka sisuliselt, sest mitmed teised võlausaldaja II taotlused on suunatud pankrotimenetluses menetluslike toimingute tegemisele. Õige on pankrotihalduri väide, et PankrS § 106 lg-st 2 tulenev taotlus tuli esitada haldurile. Samas tuleb arvestada, et võlausaldaja II esitatud taotluste adressaadiks olid nii kohus kui ka haldur. Võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumine on PankrS § 79 kohaselt halduri pädevuses ja kohus ei saa haldurit selleks kohustada. Tulenevalt PankrS §-st 69 on kohtul õigus teha järelevalvet halduri tegevuse üle. Kohtul on muu hulgas õigus nõuda haldurilt ka igal ajal teavet pankrotimenetluse käigu kohta. Kui haldur keeldub nõuete kaitsmise koosolekut kokku kutsumast, siis peab ta seda põhistama ja kohus saab eeltoodut halduri tegevuse seaduspärasuse hindamisel arvestada. Tulenevalt PankrS § 106 lg-test 2 ja 3 ei saa kohus kohustada haldurit nõuete kaitsmise koosolekut kokku kutsuma. Samuti ei saa kohus kohustada nõuete kaitsmise koosolekut otsust tegema. Kui nõuete kaitsmise koosolek ei ole ühe kuu jooksul arvates võlausaldaja taotluse
esitamisest seda läbi vaadanud, on võlausaldajal õigus pöörduda hagiga kohtusse. Põhjendatud ei ole võlausaldaja I ja võlgniku väide, et kaevatava määrusega on kohus asunud revideerima maakohtu 30. augusti 2001. a määrust jaotusettepaneku kinnitamise kohta. Maakohus andis selle määrusega haldurile suunise, kuid haldur saaks ise võlausaldaja II taotluse lahendamise ajaks hoiustada vaidlusalused summad juhuks, kui nimetatud määrusega kinnitatud jaotusettepanekut tuleb hiljem muuta. Siis oleks tagatud, et jaotusettepaneku alusel jagatav pankrotivara oleks alles. Võlausaldaja I ja võlgniku väited ning võlausaldaja II vastuväited PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud eelduste olemasolu või nende puudumise tõendamise kohta, ei ole vaadeldava asja lahendamisel relevantseteks asjaoludeks. Ringkonnakohtu määruse peale ei saa tulenevalt PankrS § 5 lg-st 2 määruskaebust esitada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Võlgnik esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja maakohtu määrused tühistada ja teha uue määruse, millega võlgniku määruskaebus rahuldada. Määruskaebuse kohaselt ei olnud võlausaldajal II õigust taotleda jaotusettepaneku alusel tehtavate väljamaksete peatamist ning kohtutel ei olnud menetlus- ja materiaalõiguslikku alust sellise taotluse rahuldamiseks. Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht, et tegemist on abinõuga, mille kohaldamine on suunatud menetluses tehtud lahendi täitmisele ja võlausaldaja II taotlust väljamaksete peatamiseks võib käsitada ettepanekuna hoiustada vaidlustatud nõuetele vastavate arvestuslike jaotiste alusel väljamakstav raha. Kohtule vastavat hagi esitatud ei ole. Sisuliselt on kohtud kohaldanud hagi tagamist ilma hagimenetluseta. Ka juhul, kui kohtul oli õigus peatada kõik jaotusettepaneku alusel tehtavad väljamaksed, on see piirang selgelt ebaproportsionaalne. Ringkonnakohtu määrusest nähtub, et võlausaldaja II on oma vastuväidete esitamisega põhjendamatult viivitanud ning tema huvi pankrotimenetluses on piiratud üksnes 344 554 krooniga. Seega ei saanud kohtud peatada väljamakseid suuremas ulatuses kui 344 554 krooni. Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks 18. detsembril 2006. a oli möödunud PankrS § 106 lg-s 3 sätestatud ühekuuline tähtaeg. Seega tuli võlausaldaja II taotlus jätta rahuldamata.
7.Vastuses määruskaebusele vaidles võlausaldaja II sellele vastu ja palus jätta ringkonnakohtu ja maakohtu määrused muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et maakohtu ja ringkonnakohtu määrused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) taotlus jaotusettepaneku uueks läbivaatamiseks ja jaotusettepaneku alusel tehtavate väljamaksete peatamiseks tuleb jätta TsMS § 691 p 3 ja PankrS § 106 lg 2 alusel läbi vaatamata.
9.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et asjas tehtud kohtumäärus on lõplik ega ole edasikaevatav. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 696 sätestab, et ringkonnakohtu määruse peale võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui
määruskaebuse esitamine on seadusega lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Sama põhimõte tuleneb PankrS § 5 lg-st 1, mille kohaselt pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale võib esitada kaebuse pankrotiseaduses ettenähtud juhtudel, samuti juhul, kui kohtumäärus takistab edasist menetlust. Kuigi PankrS § 5 lg 2 järgi võib ringkonnakohtu määruse peale edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud ja pankrotiseaduses ei ole sätestatud alust, millest tulenevalt oleks vaidlustatud määrus edasikaevatav, on määrus edasikaevatav, sest see takistab asja edasist menetlust. See järeldus tuleneb nii PankrS § 5 lg-st 1 kui ka TsMS §-st 696. Vaidlustatud määrus takistab pankrotiasja edasist menetlemist, sest kohtu kinnitatud jaotusettepaneku täitmine on peatatud (väljamaksete tegemise keeld) ning seeläbi on pankrotimenetluse jätkamine takistatud.
10.Ringkonnakohus on teinud eksliku järelduse, et võlausaldaja II taotluse rahuldamiseks on kohtul õiguslik alus tulenevalt sellest, et võlausaldaja II taotlust väljamaksete peatamiseks saab käsitada ettepanekuna hoiustada vaidlustatud nõuetele vastavate arvestuslike jaotiste alusel väljamakstav raha. Pankrotiseaduse § 151 lg 1 reguleerib halduri õigusi ja kohustusi nõuete rahuldamisel vastavalt esialgsele jaotusettepanekule väljamakstava raha hoiustamisel, st haldur on kohustatud hoiustama pankrotiseaduse § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksete tegemiseks vajaliku ning vaidlustatud nõuetele vastavate arvestuslike jaotiste alusel väljamakstava raha. Kuid võlausaldaja II esitas taotluse jaotusettepaneku uueks läbivaatamiseks ja väljamaksete peatamiseks juba tunnustatud ja vaidlustamata nõude osas. Seetõttu ei saa asjas kohaldada PankrS § 151.
11.Selles pankrotiasjas toimus nõuete kaitsmine 11. juunil 2001. a ning nõude tunnustamise toimeks on see, et PankrS § 105 järgi üldreeglina tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku ei saa hiljem vaidlustada. Jaotusettepanek kinnitati 30. augustil 2001. a. Võlausaldaja II taotluse kohaselt tuleb pankrotihalduri esitatud jaotusettepanek uuesti läbi vaadata, sest pärast nõuete kaitsmist ja jaotusettepaneku kinnitamist on selgunud, et võlausaldaja I nõue võlgniku pankrotimenetluses oli põhjendamatu. Eeltoodust nähtub, et võlausaldaja II soovib vaidlustada juba tunnustatud nõude, tuginedes PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud võimalusele. Viidatud säte kehtestab, et kui ilmneb, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust, vaatab nõuete kaitsmise koosolek nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri nõudel uuesti läbi.
12.Kolleegium nõustub võlgnikuga selles, et kohtud on asunud teostama pankrotihalduri pädevuses olevat õigust. Tulenevalt PankrS § 106 lg-st 2 tuli võlausaldajal II juhul, kui tema arvates põhines võlausaldaja I nõude tunnustamine võltsitud andmetel, taotleda nõude taasläbivaatamist nõuete kaitsmise koosolekul. Pankrotiseaduse § 54 lg 1 järgi on haldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslikuks esindajaks. Haldur kutsub võlausaldajate üldkoosoleku kokku seaduses ettenähtud juhtudel või enda äranägemisel (PankrS § 79). Eeltoodust järeldub, et võlausaldajal II tuli taotleda haldurilt nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumist. Võimalus kohtu poole pöörduda on PankrS § 106 lg-s 3 kehtestatud vaid juhuks, kui sellekohase taotluse läbivaatamisega põhjendamatult viivitatakse. Lõikest 3 tuleneb, et kui nõuete kaitsmise koosolek ei ole nõude või pandiõiguse tunnustamist uuesti läbi vaadanud ühe kuu jooksul
arvates läbivaatamise nõude esitamisest, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri hagi alusel kohus. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul uue koosoleku kokkukutsumise nõude esitamisest arvates.
13.Eeltoodut arvestades asub kolleegium seisukohale, et võlausaldaja II taotluse rahuldamiseks ei olnud õiguslikku alust. Riigikohus saab teha asjas TsMS § 691 p 3 alusel uue määruse, millega jätab Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) taotluse jaotusettepaneku uueks läbivaatamiseks ja jaotusettepaneku alusel tehtavate väljamaksete peatamiseks läbi vaatamata.
14.Kolleegium leiab, et võlausaldaja II taotlus ei ole käsitatav hagi tagamise taotlusena enne hagi esitamist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 382 lg 1 järgi võib kohus avalduse alusel tagada hagi ka enne hagi esitamist ning sel juhul tuleb põhistada, miks hagi kohe ei esitata. Tulenevalt sama paragrahvi lg-st 2 määrab kohus sel juhul hagi tagamisel tähtaja, mille jooksul peab avaldaja hagi esitama, ning see ei või olla pikem kui üks kuu. Kui hagi määratud tähtaja jooksul ei esitata, tühistab kohus hagi tagamise. Kohtumääruste põhjenduste kohaselt hagi või enne hagi esitamist avaldust hagi tagamiseks maakohtule esitatud ei ole. Võlausaldaja II märkis vastuses määruskaebusele, et ta esitas 12. jaanuaril 2007. a Tartu Maakohtule hagi võlausaldaja I võltsitud andmetel põhineva 55 442 634 krooni suuruse nõude vaidlustamiseks. Kolleegium märgib, et kui võlausaldaja II esitas kohtule nimetatud hagi, siis oli ja on tal selle hagi tagamiseks õigus taotleda kohtult TsMS §-s 381 sätestatud korras hagi tagamise abinõu (jaotusettepaneku alusel tehtavate väljamaksete peatamine) rakendamist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 377 järgi võib kohus hageja taotlusel hagi tagada, kui on alust arvata, et tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.