Globen Metall OÜ hagi Abiraha OÜ 16 800 euro väljamõistmiseks Abiraha OÜ vastuhagi Globen OÜ vastu 206 400 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
206 400 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 6. detsembri 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Abiraha OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja/vastuhagis hageja): Abiraha OÜ (registrikood 11538949), lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava Vastustaja (hageja/vastuhagis kostja): Globen Metall OÜ (registrikood 11208672), lepinguline esindaja advokaat Henrik Kirsimäe
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 6. detsembri 2016 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Abiraha OÜ kanda.
3.Välja mõista Abiraha OÜ-lt Globen Metall OÜ kasuks menetluskulud ringkonnakohtus 450 eurot.
Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 450 eurot tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Globen Metall OÜ (hageja) esitas 19. novembril 2015 Tartu Maakohtule hagi Abiraha OÜ (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 16 800 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (tellija) ja kostja (töövõtja) 25. jaanuaril 2015 töövõtulepingu nr 231-1. Lepingu p 3.1 kohaselt oli lepingu objektiks hageja ettevõtluse arendamise sihtasutusest (EAS) „Suurinvestori toetus tööstusettevõtjale“ toetuse kuni 1 000 0000 eurot taotlemiseks vajalikud tööd. Taotlus koos lisadega esitati EAS-ile 30. jaanuaril 2015. EAS-i 2. aprilli 2015 otsusega määrati hagejale toetus kuni 900 933 eurot. EAS teatas
8.aprilli 2015 kirjaga pakkumises olevate ehitusliku iseloomuga tööde asjakohatusest. Hageja esitas 14. mail 2015 taotluse projekti elluviimise perioodi pikendamiseks, mille EAS jättis
5.oktoobri 2015 otsusega rahuldamata ning tunnistas tagasiulatuvalt kehtetuks 2. aprilli 2015 otsuse. Hageja esitas 30. oktoobril 2015 kostjale avalduse lepingu lõpetamiseks olulise lepingurikkumise tõttu. Hageja on tasunud kostjale 16 800 eurot. Hageja arvates on kostja rikkunud lepingu p-dest 3.1 ja 6.1 tulenevaid kohustusi. Kostja ei arvestanud ise ega juhtinud hageja tähelepanu sellele, et EAS-i toetus ei hõlma Nordcity Center OÜ pakkumistes märgitud seadmete paigaldamise kulusid. Kostja oleks pidanud selgitama, et sellise ehitusliku iseloomuga seadmete paigaldamise kulud ei saa toetust, mis tähendab, et need tuleks kanda hagejal endal. Sellisel juhul ei oleks hageja taotlust EAS-le esitanud.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja arvates ei ole ta lepingut rikkunud. Kostja on kohustused nõuetekohaselt täitnud ning lepingu eesmärk oli saavutatud – EAS rahuldas hageja taotluse. Kostjal ei olnud hageja viidatud informeerimiskohustust. Kostja on seadmete abikõlbmatusest hagejat vähemalt neljal korral teavitanud. Hageja on ise lepingut rikkunud, jättes kostjale tähtaegselt esitamata taotluse koostamiseks vajalikud dokumendid.
3.Kostja esitas hageja vastu vastuhagi, milles palus mõista hagejalt enda kasuks välja põhivõlgnevuse 103 200 eurot ning viivise 103 200 eurot. Lepingu p-de 5.1.3 ja 5.6 kohaselt kohustus hageja tasuma kostjale boonustasu 86 000 eurot (lisandub käibemaks) juhul, kui EAS rahuldab hageja taotluse. Tasu kuulus maksmisele 60 päeva jooksul alates taotluse rahuldamise päevast. Lepingu p 7.1 kohaselt kohustus hageja tasuma viivist 0,1% päevas. EAS-i 2. aprilli 2015 otsusega hageja taotlus rahuldati. Kostja esitas 1. juunil 2015 hagejale arve summas 103 200 eurot maksetähtajaga 3. juuni 2015. Hageja ei ole arvet tasunud.
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Boonustasu ei ole sissenõutavaks muutunud, sest kostja on oma lepingulisi kohustusi oluliselt rikkunud ning lepingu eesmärki ei ole saavutatud. Õiguslikus mõttes ei ole otsust olemas, EAS on selle tagasiulatuvalt tühistanud. Kui hageja oleks kostjale boonustasu tasunud, oleks tal õigus esitada kostja vastu alusetu rikastamise nõude.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus jättis 6. detsembri 2016 otsusega hagi ja vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt vastab poolte vahel sõlmitud leping töövõtulepingu tunnustele. Ka pooled ise on lepingut käsitlenud töövõtulepinguna. Kohus ei nõustunud hagejaga, et kokkulepitud tulemuseks oli kindlas summas toetuse saamine, ega ka kostjaga, et selleks oli EAS-i toetuse määramine, kui vastav otsus hiljem tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatakse. Tõlgendades lepingu p 3.1 asus maakohus seisukohale, et kokkulepitud tulemuseks oli eelkõige EAS-i nõuetele vastava taotluse ning muude dokumentide koostamine ja vormistamine. Maakohus luges hageja lepingu ülesütlemise avalduse lepingust taganemise avalduseks. Isegi kui kostja on teavitamiskohustust (lepingu p 6.1) rikkunud, ei saa seda pidada oluliseks lepingurikkumiseks, mis andnuks hagejale õiguse lepingust taganeda. Hageja väide selle kohta, et kostja on kinnitanud, et ehitusliku iseloomuga tööd on abikõlbulikud, ei ole tõendatud. Vaidlust ei ole, et hageja esitas kostjale hinnapakkumised viimasel taotluse esitamise päeval, s.o 30. jaanuaril 2015 (2 tundi enne tähtaega). Lepingu p 6.3.3 ja 7.5 kohaselt kohustus tellija andma töövõtjale üle hinnapakkumised hiljemalt 28. jaanuariks 2015. Maakohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg-le 3 ja § 641 lg-le 3. Kohus nõustus hagejaga, et iseenesest oleks kostja pidanud vähemalt pärast taotluse esitamist juhtima hageja tähelepanu asjaolule, et hageja esitatud hinnapakkumised sisaldavad muuhulgas ehitusliku iseloomuga töid, mis ei ole abikõlbulikud. Vaidlust ei ole ka selles, et EAS teavitas aprillis 2015 hagejat sellest, et ehitusliku iseloomuga tööd on mitteabikõlbulikud. Pärast seda on hageja jätkanud projekti elluviimist. Eeltoodut arvestades ei ole eluliselt usutav, et projekt kaotas hageja jaoks perspektiivikuse. Maakohtu hinnangul esinesid muud põhjused, miks projekti elluviimine oli raskendatud ning EAS toetuse määramise kohta tehtud otsuse hiljem tühistas. Ehitusloaga seonduv ei olnud lepingu kohaselt kostja kohustus. Kuna EAS-i toetuse määramise otsus on tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud, ei ole kostjal õigust boonustasu nõuda. Lepingu p 5.6 kohaselt kohustus hageja tasuma boonustasu juhul, kui EAS rahuldab hageja taotluse toetuse saamiseks programmist „Suurinvestori toetus tööstusettevõtjale“. Kui hageja oleks boonustasu kostjale arve saamisel välja maksnud, oleks hagejal õigus see alusetu rikastumise sätete alusel tagasi nõuda. Olukorras, kus toetust taotlejale reaalselt ei maksta, oleks boonustasu maksmine hageja suhtes ka ebaõiglane. Kostja on toonud välja, et jätkas taotlusega tegelemist mh soovist saada töötasu lõpuni kätte. Seega pidi kostja lepingut selliselt tõlgendama, et otsuse kehtetuks tunnistamise korral ta boonustasu ei saa.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-te 1 ja 4 alusel jättis maakohus menetluskulud poolte endi kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda, ja uue otsusega rahuldada vastuhagi. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt on maakohus käsitlenud EAS-i otsuse kehtetuks tunnistamise temaatikat ja ei tuvastanud, et otsuse kehtetuks tunnistamist oleks kuidagi põhjustanud kostja. Samas on tuvastatud, et ehitusloaga seonduv ei olnud lepingu kohaselt kostja kohustus. Leides, et kostjale ei ole õigust boonustasu saada, pole maakohus viidanud ühelegi lepingu punktile ega seaduse normile (TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud põhjendamiskohustuse rikkumine). Lepingu p 5.6 kohaselt oli boonustasu väljamaksmise tingimuseks EAS toetusotsuse tegemine. Lepingus ei olnud kokku lepitud, et boonustasu makstakse välja juhul, kui projekt realiseerub ning hagejale toetussumma välja makstakse. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus lepingu p-ga 5.6 ning seda ei saa ka loogiliselt tuletada. Kostja kui projektikirjutaja töö lõppes EAS-i toetusotsuse tegemisega, millega saavutati lepingus kokkulepitud tulemus. Sealt edasi sõltus projekti realiseerimine üksnes hagejast. Selle ebaõnnestumise riisiko ei saanud lasuda kostjal. Põhjendamata on maakohtu seisukoht, et olukorras, kus toetust taotlejale reaalselt ei maksta, oleks boonustasu maksmine hageja suhtes ebaõiglane. Lepingu ja EAS-i otsusest nähtuvalt ei saanud olla kokkulepet, mille kohaselt kuulub boonustasu väljamaksmisele vaid pärast toetusraha väljamaksmist. Lepingu p 5.6 kohaselt kuulus boonustasu väljamaksmisele 60 päeva jooksul alates toetusotsuse saamist (s.o 2. juunil 2015). EAS-i otsuse p-de 3.2 ja 3.6 kohaselt oli projekti lõpptähtajaks 31. august 2015. Vastuoluline ja ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt pidi ka kostja lepingut selliselt tõlgendama, et otsuse kehtetuks tunnistamise korral ta boonustasu ei saa. Maakohtu tõlgendus on vastuolus kostja seadusliku esindaja vande all antud seletustega. Seletuste pinnalt ei saa väita, et kostja arvates oli tulemustasu maksmine sõltuvuses sellest, kas EAS hagejale toetuse välja maksab või mitte. Põhjendamata on maakohtu järeldus selle kohta, et kui hageja oleks boonustasu kostjale arve saamisel välja maksnud, oleks tal õigus see alusetu rikastumise sätete alusel tagasi nõuda.
7.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
6.detsembri 2016 otsus muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud vastuhagi rahuldamata jätmist ning ringkonnakohus kontrollibki maakohtu vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaid vastuhagi rahuldamata jätmisel.
Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei ole aluseks Tartu Maakohtu 6. detsembri 2016 otsuse tühistamisele vaidlustatud ulatuses.
9.Poolte vahel on vaidlus 25. jaanuaril 2015 sõlmitud töövõtulepingu nr 231-1 p-i 5.6 tõlgendamise üle. Töövõtulepingu p 5.6 kohaselt „Tellija kohustub tasuma Töövõtjale Arvele punktis 5.1.3 fikseeritud summa juhul, kui Otsusega rahuldatakse EAS poolt Tellija „Suurinvestori toetus tööstusettevõtjale“ toetus, 60 (kuuekümne) kalendripäeva jooksul arvates EAS poolt taotluse rahuldamise otsuse Taotlejale väljastamise päevast.“ Kostja on seisukohal, et lepingu p 5.6 kohaselt oli boonustasu väljamaksmise tingimuseks EAS toetusotsuse tegemine, mitte aga asjaolu, kas projekt realiseerub ning hagejale toetussumma välja makstakse, sest kostja kui projektikirjutaja töö lõppes EAS-i poolt toetusotsuse tegemisega ja edaspidi sõltus projekti realiseerimine üksnes hagejast. Hageja vastuväite järgi on kostja oma lepingulisi kohustusi oluliselt rikkunud ning lepingu eesmärki ei ole saavutatud, mistõttu puudub tal õiguslik alus boonustasu nõudmiseks, samuti ei ole õiguslikus mõttes EAS otsust taotluse rahuldamise kohta, sest see on EAS-i poolt tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud. Maakohus on vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et kostja ei ole oluliselt rikkunud töövõtulepingust tulenevaid kohustusi, ning selles osas ei ole apellatsioonkaebust esitatud.
10.Töövõtulepingu vaidlusaluse punkti tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS §-s 29 sätestatust. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Ringkonnakohtu arvates tuleneb lepingu p-st 5.6 poolte ühine tahe, et boonustasu (mis on oma olemuselt lisatasu) kuulub väljamaksmisele, kui EAS on teinud otsuse taotluse rahuldamise kohta. Asja materjalide kohaselt rahuldati EAS-i 2. aprilli 2015 otsusega hageja taotlus projektile toetuse saamiseks (I kd tl 39-42). Seega formaalselt saabus töövõtulepingu p-s 5.6 sätestatud tingimus ning hageja oli kohustatud alates otsuse hagejale väljastamise päevast tasuma kostjale 60 kalendripäeva jooksul boonustasu lepingu p-s 5.1.3 kokkulepitud summas. Samas nähtub asja materjalidest, et EAS-i 5. oktoobri 2015 otsusega tunnistati EAS-i 2. aprilli 2015 otsus tagasiulatuvalt alates otsuse jõustumisest kehtetuks (I kd tl 55-58). Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 68 lg 3 kohaselt loetakse haldusakt kehtetuks tunnistamise jõustumise hetkest, kui haldusorgan ei kehtesta teist ajamomenti. Antud juhul on EAS tunnistanud 2. aprilli 2015 otsuse kehtetuks tagasiulatuvalt alates selle jõustumise hetkest. Kuna HMS § 60 lg 1 järgi õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt, siis tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamisega kaotas EAS-i
2.aprilli 2015 otsus õigusliku jõu ning otsus ei saanud kaasa tuua õiguslikke tagajärgi, s.o töövõtulepingu p-s kokkulepitud tingimus, et hageja tasub kostjale p-s 5.1.3 fikseeritud summa juhul, kui EAS-i otsusega rahuldatakse hageja toetuse taotlus, oli täitmata ning hagejal puudus kohustus tasuda boonustasu kostjale.
11.Iseenesest õige on kostja seisukoht, et töövõtulepingust ja EAS-i 2. aprilli 2015 otsusest nähtuvalt ei olnud pooltel kokkulepet, mille kohaselt kuulub boonustasu väljamaksmisele vaid pärast toetusraha väljamaksmist. Samas leiab ringkonnakohus, et boonustasu väljamaksmine oli seotud kehtiva haldusaktiga hageja taotluse rahuldamise kohta, kuid antud juhul ei ole kehtivat haldusakti, millega oleks taotlus rahuldatud. Lähtudes eeltoodust on maakohus õigustatult jätnud boonustasu hagejalt kostja kasuks välja mõistmata ja vastuhagi rahuldamata.
12.Maakohtust erinevale seisukohale ei anna alust asuda kostja väide, et projekti, mille elluviimiseks hageja toetust taotles, realiseerimine sõltus hagejast endast ning selle ebaõnnestumise riisiko ei saanud lasuda kostjal. Boonustasu näol on tegemist lisatasuga, mida hageja pidi tasuma kostjale projekti positiivse EAS-i poolse rahastamise otsustuse korral. Antud juhul puudub EAS-i otsus hageja taotluse rahuldamise kohta. Töövõtulepingus kokkulepitust ei tulene, et hageja oli kohustatud tasuma kostjale boonustasu ka juhul, kui hageja vigade tõttu jääb projekt realiseerimata, s.o et hageja tasub kostjale boonustasu, kui toetuse taotlemise aluseks olnud projekt jääb EAS-i poolt rahastamata. Töövõtulepingu p-st 5.6 tuleneb, et hageja tasub boonustasu kostjale siis, kui on olemas kehtiv positiivne EAS-i otsus.
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja taotleb ringkonnakohtus kantud menetluskulude väljamõistmist. Taotluse kohaselt on hageja menetluskulud ringkonnakohtus 450 eurot (ajakulu 3 tundi 45 minutit tunnihinnaga 120 eurot/h). Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulud ringkonnakohtus summas 450 eurot on vajalikud ja põhjendatud ning taotlus kuulub TsMS § 175 lg 1 alusel rahuldamisele. Hageja on taotlenud kostjalt TsMS § 177 lg 4 kohaselt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivise tasumist alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.