Globen Metall OÜ hagi Abiraha OÜ vastu võla nõudes. Abiraha OÜ vastuhagi Globen Metall OÜ vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
hagihind 16 800 eurot vastuhagi hind 206 400 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
Hageja (vastuhagis kostja) Globen Metall OÜ (registrikood 11208672; asukoht Maagi 7, 74114 Maardu), lepinguline esindaja advokaat Henrik Kirsimäe. (e-post [email protected]), advokaat Aivar Pihlak. Kostja (vastuhagis hageja) Abiraha OÜ (registrikood 11538949, asukoht Kalda tee 2 - 107, 50703 Tartu), lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava (epost [email protected]) 5. oktoober 2016. a
RESOLUTSIOON
Jätta Globen Metall OÜ hagi rahuldamata.
Jätta Abiraha OÜ vastuhagi rahuldamata.
Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Toimetada otsus kätte pooltele.
Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse (TsMS § 187 lg 6). Hageja nõue ja põhjendused Globen Metall OÜ (hageja) esitas 19.11.2015. a Tartu Maakohtule hagi Abiraha OÜ (kostja) vastu, milles palub mõista kostjalt hageja kasuks välja 16 800 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 25.01.2015. a töövõtulepingu nr XXX. Lepingu punkti
3.1.kohaselt oli lepingu objektiks hageja (tellija) poolt tööstusettevõttena EAS-ist „Suurinvestori toetus tööstusettevõtjale“ toetuse kuni 100 000 eurot taotlemisega seotud tööd. 30.01.2015. a esitas hageja taotluse koos lisadega EAS-ile, mille osas teatati puudustest ning määrati tähtaeg nende kõrvaldamiseks. Kostja poolt kontrollitud dokumentide osas esitas hageja mh taotluse lisadena tarnijate hinnapakkumised. 2.04.2015. a otsusega rahuldas EAS hageja taotluse, mille kohaselt määrati toetus kuni 900 933,00 eurot. 8.04.2015. a e-kirjaga teatas EAS hagejat pakkumistes olevate ehitusliku iseloomuga tööde asjakohatusest. 27.04.2015. a e-kirjaga teatas hageja pakkumises olevate ehitusliku iseloomuga töödega seotud asjaoludest ja puudustest ning nõudis nende kõrvaldamist. 14.05.2015. a esitas hageja EAS-ile taotluse tema projekti elluviimise perioodi 4 kuu võrra pikendamiseks. 5.10.2015. a võttis EAS vastu otsuse jätta hageja projekti perioodi pikendamise taotlus rahuldamata ja tunnistada tagasiulatuvalt kehtetuks 2.04.2015. a otsus toetuse määramise osas. 2.10.2015. a esitas kostja hagejale nõude lepingujärgse tasu maksmiseks. 23.10.2015. a esitas hageja kostjale vastuse, milles ei tunnistanud kostja nõuet, viidates olulisele lepingurikkumisele ja võimalusele leping lõpetada ning tegi ettepaneku vaidluse lahendamiseks kompromissiga. 30.10.2015. a esitas hageja kostjale avalduse lepingu lõpetamiseks seoses olulise lepingurikkumisega. 18.11.2015. a esitas kostja hagejale vastuse, milles teatas, et ei nõustu hageja lepingu lõpetamise avaldusega. Hageja on lepingu eesmärgi saavutamiseks tasunud kostjale kokku 16 800 eurot, mille tagastamist hageja kostjalt nõuab. Hageja leiab, et kostja on rikkunud lepingu punktidest 3.1. ja 6.1. tulenevaid kohustusi. Kostja ei arvestanud ise ja ei juhtinud hageja tähelepanu asjaolule, et kõnealune EAS-i tööstusettevõtja toetus ei hõlma Nordcity Center OÜ pakkumistes märgitud seadmete paigaldamise kulusid. Täpsemalt ei kvalifitseerunud antud pakkumistes toodud vundamendi rajamise kulud toetuse objektiks olevate kuludena. Antud kulud kvalifitseeruvad „Tööstus- ja teenindusettevõtja investeeringu toetamise tingimused ja kord“ § 6 lg 4 p 5 mõistes toetust mittesaavate kulutustena, täpsemalt on tegemist mitteabikõlbulike materiaalsete ehitusliku iseloomuga vara paigaldamisega seotud kuludega.
Nordcity Center OÜ pakkumistes sisaldunud seadme paigaldamise kulude asjakohatuse osas ei ole kostja hagejat informeerinud ega juhtinud viimase tähelepanu asjaolule, et neid töid EAS-i poolt abiraha väljamaksmisel arvesse ei võeta. Kostja kui asjatundja, konsultandi ja eksperdi lepingulisi kohustusi silmas pidades oleks pidanud tellija tähelepanu antud asjaolule juhtima, vajadusel korrigeerima taotluse dokumente ning selgitama, et sellise ehitusliku iseloomuga seadmete paigaldamise kulud ei saa toetust, mis tähendab, et need tuleks hageja poolt kanda ise. Sellisel juhul ei olekski hageja vastavat taotlust EAS-le esitanud, kuna selle rahuldamine ei oleks andnud talle soovitud resultaati omafinantseeringu minimaliseerimisel ja kogu protsess oleks kaotanud tema jaoks igasuguse tähenduse. Jäädes sellisest asjaolust informeerimata, pidas hageja kõnealust projekti perspektiivikaks, teades, et kogu eelarve kuludest saab ta 30% ulatuses toetust. Tegelikult vähenes toetus teatud tööde mitteaktsepteerimise tõttu EAS-i poolt ca 500 000 euro võrra, mille tulemusel antud projekt kaotas hageja jaoks igasuguse perspektiivi. Kui hageja oleks antud asjaolust varem või õigeaegselt ning kohaselt informeeritud olnud, siis ei oleks viimane üldse toetuse taotlust esitanud ega Abiraha OÜ teenuseid edasi vajanud. Hageja hinnangul olid lepingu eesmärgid seotud EAS-ist “Suurinvestori toetus tööstusettevõtjale” toetuse kuni 1 000 000 EUR saamisega ja mitte ainult lepingu esemeks olevate ja taotlemiseks vajalike tööde teostamisega. Kostja on oma 22.01.2015. a edastatud EAS arendustoetuse esitlusmaterjalides lubanud hagejale 3 000 000 euro suuruse maksumusega projekti korral (omafinantseering 2 miljonit eurot) toetuse ja abirahade saamist kuni 1 000 000 eurot (30%). Lepingu sõlmimise eesmärk oli saada just selles summas toetust, et realiseerida kavandatav hageja äriprojekt. Kostja seisukohad Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et ei ole töövõtulepingut rikkunud. Kostja on omapoolsed kohustused nõuetekohaselt täitnud ning töövõtulepingu eesmärk saavutati – EAS rahuldas toetustaotluse ja määras toetussummaks 900 933 eurot. EAS-i poolt taotluse rahuldamisega olid täidetud kõik kostja töövõtulepinguga võetud kohustused. Hageja heidab kostjale ette, et kostja ei arvestanud ise ja ei juhtinud hageja tähelepanu asjaolule, et kõnealune toetus ei hõlma Nordcity Center OÜ pakkumistes märgitud seadmete paigaldamise kulusid. Kostjal ei ole sellist informeerimiskohustust kunagi olnud, hageja ei ole töövõtulepingus selgele alusele viidanud. Hagiavalduse lisa 7 olevas e-kirjas on kostja selgelt märkinud, et ta on eelnevalt seadmete abikõlbmatusest võlgnikku vähemalt 4 korral teavitanud. Hageja rikkus ise töövõtulepingut, jättes kostjale tähtaegselt esitamata taotluse koostamiseks vajalikud dokumendid. Kostja saatis 29.01.2015. a ja 30.01.2015. a hagejale e-kirjad, milles kostja nõuab kiirkorras puuduvate dokumentide saatmist. Kuigi EAS-i taotluse esitamise tähtaeg oli 30.01.2015. a kell 17.00, oli hagejal veel 29.01.2015. a EAS-i taotluse komplekteerimiseks vajalikest materjalidest rohkem kui 70% kostjale esitamata. Kostja ei nõustu hageja väitega, et teatud tööde mitteaktsepteerimise tõttu EAS-i poolt vähenes toetus ca 500 000 euro võrra, mille tulemusel kaotas projekt igasuguse perspektiivi. Seadmete tegelikud paigaldamiskulud oleksid maksimaalselt 7 154,84 eurot. Kuivõrd EAS finantseerib projektikuludest 30%, siis isegi informeerimiskohustuse rikkumise tõttu võis hageja loodetust saamata jääda vaid 2 146 eurot (7 154,84 x 30%). Tegelikult kaotas hageja jaoks EAS-i projekt perspektiivi mitte kostjapoolse informeerimiskohustuse rikkumise tõttu, vaid seetõttu, et OÜ Nordcity Center ei suutnud
tarnida EAS-i toetuse objektiks olevaid seadmeid ja samuti puutus tootmishoone jaoks ehitusluba. Hageja soovis seadmeid paigutada uude tootmishoonesse, kuid ei suutnud ehitusloa väljastamist vajalikul kiirusel tagada. Algselt lootis ta ehitusloa saada juba jaanuaris 2015. a. EAS-i otsuse kohaselt tuli kogu projekt lõpuni viia hiljemalt 31.08.2015. a. Samas seadmete paigutamiseks vajaliku tootmishoone ehitamiseks vajalik ehitusluba väljastati alles 10.09.2015. a. Seega enne kui hageja üldse jõudis projekti teostamisega alustada, oli ta kõik tähtajad ületanud. Seda on hageja ka ise sõnaselgelt kinnitanud. Seetõttu oli loogiline, et EAS 2.09.2015. a oma rahastamisotsuse tühistas. Projekti alustamata jätmise teelikuks põhjuseks on tootmistehase ehitusloa kaotamine, milles kostjat süüdistada ei saa. Isegi kui kostja töös esines puudusi, oli hageja kaotanud õiguse töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda ja puudus õigus leping üles öelda. Kostja sai väidetavast rikkumisest teada 8.04.2015. a, kuid esitas etteheited alles 23.10.2015. a. Seega oli mistahes mõistlik aeg etteheidete esitamiseks ammu möödas. Kostja leiab, et igal juhul on tal õigus saada tasu tehtud töö eest. Kuna kostja saavutas lepingus kokkulepitud eesmärgi, siis oleks põhjendamatu jätta kostja ilma lepingust tuleneva tasuta, sest väidetavalt on rikutud üht lepingu kõrvalkohustust. Vastuhagi Kostja (vastuhagis hageja) esitas 19.02.2016. a vastuhagi, milles palub hagejalt (vastuhagis kostjalt) välja mõista põhivõla 103 200 eurot ning viivise 103 200 eurot, kokku 206 400 eurot. Poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu nr 231-1 p 5.1.3 kohaselt kohustus hageja tasuma kostjale boonustasu 86 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Töövõtulepingu p 5.6 kohaselt kohustus hageja tasuma boonustasu juhul, kui EAS rahuldab hageja taotluse toetuse saamiseks programmist „Suurinvestori toetus tööstusettevõtjale.“ Tasu kuulus maksmisele 60 päeva jooksul alates taotluse rahuldamise päevas. Töövõtulepingu p 7.1 kohaselt kohustus hageja tasuma viivitatud summa pealt viivist 0,1% päevas. EAS-i 2.04.2015. a otsusega hageja taotlus toetuse saamiseks rahuldati. Otsus andis hagejale õiguse saada toetust kokku kuni 900 933 eurot. 1.06.2015. a esitas hageja kostjale kooskõlas lepingu p 5.6 arve summas 103 200 eurot maksetähtajaga 3.06.2015. a. Hageja ei ole arvet tasunud. Kostja hageja lepingu lõpetamisega ei nõustu ning nõuab arve summas 103 200 eurot tasumist ning viivist arve tasumisega viivitamisega 0,1 % päevas alates 3.06.2015. a. Perioodi eest 3.06.2015. a kuni 19.02.2016. a (238 päeva) on sissenõutavaks muutunud viivis 245 616 eurot. Kostja vähendab viivist põhinõude summani. Hageja (vastuhagis kostja) seisukoht vastuhagi osas Hageja kostja nõuet ei tunnista. Boonustasu summas 103 200 eurot ei ole seoses lepingulise kohustuse rikkumisega kostja poolt sissenõutavaks muutunud. Kostja on oma lepingulisi kohustusi oluliselt rikkunud ning lepingu eesmärki ei ole saavutatud, mistõttu puudub õiguslik alus boonustasu 103 200 euro nõudmiseks. Õiguslikus mõttes ei ole otsust olemas, see on EAS-i poolt tagasiulatuvalt tühistatud. Kui hageja oleks kostjale boonustasu tasunud, siis oleks tal õigus esitada kostja vastu alusetu rikastumise nõue.
KOHTU SEISUKOHT
1.Hageja on esitanud kostja vastu poolte vahel 25.01.2015. a sõlmitud töövõtuleping nr 231-1 (kd I tl 9-14) rikkumisest tuleneva nõude. Hageja tugineb sellele, et on töövõtulepingu kostja rikkumise tõttu üles öelnud ning nõuab hagi esemena tasutud 16 800 euro tagastamist. Kostja Abiraha OÜ on esitanud vastuhagi, milles nõuab
hagejalt Globen Metall OÜ-lt töövõtulepingus kokku lepitud boonustasu 103 200 eurot (86 000 eurot + KM) maksmist ning viivist seoses boonustasu maksmisega viivitamisega.
2.Kohus leiab, et nimetatud leping vastab töövõtulepingu tunnustele, ka pooled ise on käsitlenud lepingut töövõtulepinguna. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu.
3.Pooled vaidlevad muu hulgas selle üle, milline oli kokkulepitud tulemus, mille kostja (töövõtja) pidi saavutama. Hageja (tellija) hinnangul oli kostja (töövõtja) ülesandeks nõuetele vastavate lepingujärgsete dokumentide koostamine ning hagejale 1 000 000 euro suuruse toetuse saamine. Kostja on tõlgendanud lepingut selliselt, et kostja töövõtulepingu järgsed kohustused said täidetud EAS-i poolt 2.04.2015. a taotluse rahuldamise ja toetuse määramisega. Kohus ei nõustu hagejaga, et kokkulepitud tulemuseks oli kindlas summas toetuse saamine. Seda kinnitab muu hulgas lepingu p-s 5 kokku lepitud tasu maksmise kord, mille kohaselt osaliselt kuulus tasu maksmisele sõltumata sellest, kas EAS taotluse rahuldab.
4.Kohus ei nõustu ka kostjaga, et kokkulepitud tulemuseks oli EAS-i poolt toetuse määramine, kui vastav otsus hiljem tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatakse. Lepingu p 3.1 kohaselt oli lepingu objektiks EAS-ist toetuse taotlemisega seotud tööde tegemine, mis on loetletud lepingu p 3.1 alapunktides. Tõlgendades lepingu p 3.1 asub kohus seisukohale, et kokkulepitud tulemuseks oli eelkõige EAS-i nõuetele vastava taotluse ning muude dokumentide koostamine ja vormistamine. Lepingu p-s 5 oli kokku lepitud tasu töö eest kokku 100 000 eurot, mis koosnes alustustasust 10 000 eurot, projektitasust 4 000 eurot, boonustasust 86 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja on tasunud kostjale alustustasu ning projektitasu koos käibemaksuga, s.o 16 800 eurot. Boonustasu kuulus lepingu p-i 5.6 kohaselt tasumisele EAS-i poolt taotluse rahuldamise korral.
5.Kohus leiab, et VÕS § 655 lg 1 kohaselt võib tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt lõikes 1 sätestatut ei kohaldata, kui tellija on lepingu üles öelnud seetõttu, et töövõtja rikkus lepingut. Riigikohus on selgitanud, et töövõtulepingut ei saa kohustuse rikkumise tõttu üles öelda, kuid olulise lepingurikkumise korral on tellijal õigus lepingust taganeda. Töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 järgi on erinevad õiguslikud tagajärjed. Pooltel on töövõtulepingust taganemise korral võimalik nõuda üleantu tagastamist või üleantu väärtuse hüvitamist, kuid ülesütlemisel seevastu kokkulepitud tasu, millest on vajadusel tehtud mahaarvamised (vt Riigikohtu 27.11.2013. a otsuse tsiviilasjas nr 32-1-126-13 p 13, 20.10.2016. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-79-16 p-d 12-13).Kohus leiab, et lepingu ülesütlemisel ei saa hageja nõue rahuldamisele kuuluda. Sisuliselt oli kostja lepingu ülesütlemise ajaks lepingu p-s 3.1 kokku lepitud tööd teostanud. Lepingu ülesütlemise avalduses (kd I tl 66 - 67) viitab hageja mh lepingust taganemise sätetele ning leiab, et kostja on lepingut oluliselt rikkunud. Kohus loeb hageja lepingu ülesütlemise avalduse lepingust taganemise avalduseks. VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine).
6.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on lepingut (oluliselt) rikkunud. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.10.2012. a määruse nr 65 „Tööstus- ja teenindusettevõtja investeeringu toetamise tingimused ja kord“ § 6 lg 4 p 5 kohaselt on mitteabikõlbulikud muu hulgas materiaalse vara paigaldamisega seotud ehitusliku iseloomuga kulud. Nordcity Center OÜ hinnapakkumiste (kd I tl 29-38) kohaselt sisaldab hind mh ehituslikke töid seadme paigaldamisel (elektrikaablite vedamine, vundamendi ettevalmistamine, seadme põranda külge kinnitamine jms) (kd I tl 31,38). Vaidlus puudub selles, et Nordcity Center OÜ hinnapakkumised ei eristanud ehitusliku iseloomuga töid, mis olid mitteabikõlbulikud. Vaidlus puudub ka selles, et hinnapakkumiste hankimine oli lepingu p 6.3.3.1 järgi hageja kohustus ja sellega tegeles hageja (kostja tegeles sellega alles pärast EAS-ile esialgse taotluse esitamist).
7.Ülesütlemise avalduses (kd I tl 66 - 67) ning hagiavalduses tugineb hageja asjaolule, et kostja ei arvestanud ise ja ei juhtinud hageja tähelepanu asjaolule, et kõnealune EAS-i toetus ei hõlma Nordcity Center OÜ pakkumistes märgitud seadmete paigaldamise kulusid. Hageja väitel ei oleks ta EAS-ile taotlust esitanud, kui oleks teadnud, et seadmete paigaldamise kulud toetust ei saa; sellega muutus hageja jaoks kogu projekt kallimaks, mistõttu see kaotas hageja jaoks igasuguse perspektiivi. Hageja leiab, et kostja on sellega rikkunud töövõtulepingu punktidest 3.1. ja 6.1. tulenevaid kohustusi. Eelkõige viitab hageja teavitamiskohustuse rikkumisele kostja poolt, mis tulenes töövõtulepingu p-st 6.1. Lepingu p 6.1 kohaselt kohustus töövõtja muu hulgas teavitama tellijat koheselt kõikidest asjaoludest, mis mõjutavad töö teostamist või töövõtjapoolsete muude lepinguliste kohustuste täitmist ning mille vastu on tellijal mõistlik huvi. Kohus leiab, et isegi kui kostja on teavitamiskohustust rikkunud, ei saa seda pidada oluliseks lepingurikkumiseks, mis andnuks hagejale õiguse lepingust taganeda. Näitlik loetelu rikkumistest, mida võib eelkõige pidada olulisteks rikkumisteks, on toodud VÕS § 116 lg-s 2. Antud juhul võib kohtu hinnangul kõne alla tulla VÕS § 116 lg 1 p 1, mille kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist eelkõige muu hulgas juhul, kui kohustuse rikkumise tõtu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud.
8.Faktilistest asjaoludest hageja väide, et kostja on kinnitanud, et ehitusliku iseloomuga tööd on abikõlbulikud, ei ole kohtu hinnangul tõendatud. Hageja esitatud ekirjavahetusest (kd I tl 49-52) ei nähtu kostja esindaja kinnitust, et EAS toetab masinate aluse vundamendi ehituse maksumust. Viidatud kirjavahetusest nähtub kostja kinnitus, et ehitustööd ei ole abikõlbulikud. Kostja esindaja on vande all antud ütlustes kinnitanud sama (kd II tl 65). Nordcity Center OÜ esindaja U. I. vande all antud ütluste kohaselt (kd II tl 64) on hageja esindaja talle väitnud, et isiku sõnul kes projekti kirjutamisega tegeleb, võivad hinnapakkumised sisaldada ka ehituslikke töid. Kohus leiab, et tunnistaja ei ole ise seda vahetult kuulnud. U. I. vande all antud ütluste kohaselt ta ütles hageja esindajale, et need tööd ei ole abikõlbulikud ning palus üle kontrollida. Seega ei saanud hagejale tulla üllatusena asjaolu, et ehitusliku iseloomuga tööd ei kvalifitseeru abikõlbulikena.
9.Vaidlus puudub selles, et hageja esitas kostjale hinnapakkumised viimasel taotluse esitamise päeval 30.01.2015. a (2 tundi enne tähtaega). Lepingu p 6.3.3. ja 7.5 kohaselt kohustus tellija andma töövõtjale üle hinnapakkumised hiljemalt 28.01.2015. a. VÕS § 101 lg 3 kohaselt võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgnik poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle
rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Töövõtulepingu puhul kohaldub VÕS § 641 lg 3, mille kohaselt töövõtja ei vastuta töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tulenes tellija juhistest, tellija poolt muretsetud materjali puudustest või kolmanda isiku eeltöödest, kui töövõtja juhiseid, materjali või eeltöid piisavalt kontrollis. Kohus nõustub hagejaga, et iseenesest oleks kostja pidanud vähemalt pärast taotluse esitamist juhtima hageja tähelepanu asjaolule, et hageja esitatud hinnapakkumised sisaldavad muu hulgas ehitusliku iseloomuga töid, mis ei ole abikõlbulikud. Samas dokumentides paranduste tegemise eelduseks oleks olnud hageja poolt kostjale uute hinnapakkumiste esitamine, kus oleksid eristatud ehitusliku iseloomuga tööd.
10.Poolte vahel puudub vaidlus puudub selles, et EAS teavitas aprillis 2015. a sellest, et ehitusliku iseloomuga tööd on mitteabikõlbulikud; pärast seda on hageja jätkanud projekti elluviimist; soovinud projekti elluviimise perioodi pikendada seoses masinate tarneaja pikenemisega, tegeletud on uute pakkumiste otsimisega. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et ei ole eluliselt usutav, et projekt kaotas hageja jaoks perspektiivikuse põhjusel, et seadmete paigaldamisega seotud ehitusliku iseloomuga töid ei toetata, mistõttu projekt muutus tema jaoks kallimaks ning mida teades ei oleks ta EAS-ile taotlust esitanud. Sellest tulenevalt ei ole kohtu hinnangul tegemist olulise lepingurikkumisega.
11.Faktilistest asjaoludest nähtub, et 14.05.2015. a on hageja esitanud EAS-ile taotluse projekti elluviimise perioodi pikendamiseks nelja kuu võrra, kuna masinate tarneaeg on pikenenud (kd I tl 53). Et Nordcity Center OÜ ei oleks saanud masinaid tähtajaks tarnida, on tõendatud U. I. vande all antud ütlustega (kd II tl 64). 5.10.2015. a otsusega tunnistas EAS taotluse rahuldamise otsuse tagasiulatuvalt kehtetuks (kd I tl 55 - 58). Otsusest nähtuvalt oli toetuse saaja esitanud EAS-ile taotluse projekti perioodi ja seadmete muutmiseks, mille kohaselt soovitakse perioodi pikendada kuni 30.09.2015. a seoses ehitusloa tühistamisega. EAS jättis taotluse rahuldamata, leides, et projekti eesmärkide saavutamine uueks tähtajaks 30.09.2015. a on ebarealistlik. Otsuse kohaselt puudus EAS-il kindlus, kas seadmete tarnimeni lubatud kuupäevaks 30.09.2015. a reaalselt toimub; ei ole reaalne, et töötajad hakkavad nendega tööle tarnimisega samal päeval; EAS-i haldur vaatas 28.09.2015. a objekti üle ning veendus, et ehituse seisu arvestades ei ole 30.09.2015. a võimalik tehast käivitada. Kohus leiab, et seega esinesid muud põhjused, miks projekti elluviimine oli raskendatud ning EAS toetuse määramise kohta tehtud otsuse hiljem tühistas.
12.Kohus leiab, et ehitusloaga seonduv ei olnud lepingu kohaselt kostja kohustus. Hageja heidab kostjale ette muu hulgas seda, et kostja oli teadlik, et on probleemid ehitusloaga: ühe suure tootmishoone ehitusluba puudus, samas kahe eraldi hoone jaoks olid ehitusload olemas. Kostja esindaja vande all ütluste (kd II tl 65) kohaselt oli hageja esindaja talle kinnitanud, et ehitusluba saadakse ning oli hageja soov, et dokumentidesse jääks üks hoone. Hageja ei ole väitnud, et ta andis kostjale vastupidise juhise. Asjaolu, et kostja oli teadlik riskist, et ehitusluba ei pruugita saada, ei pane kohtu hinnangul vastutust hageja äriprojekti realiseerimise eest veel kostjale.
13.Vastuhagi osas kohus leiab, et kuna EAS-i toetuse määramise otsus on tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud, siis ei ole kostjal lepingu kohaselt õigus boonustasu nõuda. Töövõtulepingu p 5.6 kohaselt kohustus hageja tasuma boonustasu juhul, kui EAS rahuldab hageja taotluse toetuse saamiseks programmist „Suurinvestori toetus tööstusettevõtjale.“ Kohus nõustub hagejaga, et toetuse määramise kohta tehtud otsuse kehtetuks tunnistamisega on hageja kohustus maksta kostjale boonustasu ära langenud ning kui hageja oleks boonustasu kostjale arve saamisel välja maksnud, siis oleks
hagejal õigus see alusetu rikastumise sätete alusel tagasi nõuda. Olukorras, kus toetust taotlejale reaalselt ei maksta, oleks boonustasu maksmine hageja suhtes kohtu hinnangul ka ebaõiglane. Kostja on toonud välja, et jätkas taotlusega tegelemist mh soovist saada töötasu lõpuni kätte (kd II tl 65). Seega pidi ka kostja lepingut selliselt tõlgendama, et otsuse kehtetuks tunnistamise korral ta boonustasu ei saa. Eeltoodud põhjendustel kohus leiab, et nii hagi, kui ka vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Arvestades nii põhi- kui vastuhagi rahuldamata jätmist, peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud juhindudes TsMS § 162 lõigetest 1 ja 4 poolte endi kanda. TsMS § 162 lg 1 järgi peaksid kostja kulud seoses hagile vastamisega jääma hageja kanda ning hageja kulud seoses vastuhagile vastamisega kostja kanda. Arvestades, et need kulud ei ole poolte muudest menetluskuludest selgelt eristatavad, on nende kulude vastaspoole kanda jätmine ning nende osas tasaarvestuse tegemine kohtu hinnangul ebamõistlik. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrus Miilaste Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.