Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-16-119999 välja mõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Hageja võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule alates 30 päeva jooksul otsuse otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale kirjaliku kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kohtuistungil; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik koos dokumentide ja nende lisade ärakirjadega vastavalt menetlusosaliste arvule. Kajalt tasutakse kautsjon, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-16-119999

KOHTU SEISUKOHT

Kohus on seisukohal, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt.

Hagimaterjalide põhjal sõlmis kostja 06.05.2013. a Kaupmehe Järelmaks OÜ-ga järelmaksulepingu nr 1307237/96ta, mille alusel andis Kaupmehe Järelmaks OÜ kostjale krediiti 1217,50 eurot sülearvuti Dell Latitude E6430U soetamiseks. Lepingu järgi kohustus kostja tagastama krediidiandjale krediidisumma osade kaupa maksegraafiku alusel koos intressiga 19,3064% aastas. Kostja rikkus lepingus ettenähtud maksekohustust ja ei tasunud osamakseid nõuetekohaselt. Rikkumise tõttu ütles krediidiandja kostjaga sõlmitud lepingu ennetähtaegselt üles ja nõudis tasumata summade tasumist. Kostja kohustust ei täitnud ja krediidiandja Kaupmehe Järelmaks OÜ loovutas lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Hageja nõuab hagis kostjalt tagastamata krediidisummat, intressivõlga ja viivist.

Kohus leiab, et õiguslikult põhjendatud on hageja põhivõla ja intressinõue.

Kostjaga sõlmitud leping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 401 lg 2 järgi võib krediidilepingu esemeks olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. VÕS § 402 sätestab, et krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustab andma tarbijale krediiti või laenu – on tarbijakrediidileping. Kuna kostja ei ole hagile vastanud, siis saab TsMS § 407 lg 1 alusel lugeda kostja poolt omaksvõetuks hageja poolt esitatud faktilised asjaolud, sh asjaolu, et kostja on Kaupmehe Järelmaks OÜ-ga sõlmitud krediidilepingut rikkunud ja ei ole tagastanud krediidisummat ega intressimakseid nõuetekohaselt. Muu hulgas saab lugeda kostja poolt omaksvõetuks asjaolu, et tal on lepingu alusel tasumata põhiosa summas 1217,50 eurot ja intressivõlg summas 91,45 eurot. VÕS § 164 lg 1 alusel oli krediidiandjal võlausaldajana õigus oma nõue kostja kui võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel üle teisele isikule, antud juhul hagejale (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt saab lugeda, et nõude loovutamisega astus hageja uue võlausaldajana senise asemele. VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodu alusel on hageja põhivõla ja intressinõue õiguslikult põhjendatud ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 1217,50 eurot ja intressivõla summas 91,45 eurot.

Kohus leiab, et hageja viivisenõue on aga õiguslikult põhjendatud üksnes osaliselt.

VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

2-16-119999 lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab kostjalt viivist põhivõlalt perioodi eest 25.09.2013. a kuni 15.02.2017. a kokku summas 1115,86 eurot. Hageja viivisearvestuse aluseks on krediidilepingu üldtingimustes ettenähtud intressimäär, s.o 27 % põhivõlalt aastas. Antud juhul ei ole kostja esitanud hagile vastuväiteid, sh vastuväiteid viivisenõudele ja nõutava viivise määrale. Kohus leiab aga, et olenemata sellest, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid, tuleb kohtul kontrollida hagi aluseks olevates lepingutes sisalduva viivisekokkuleppe kehtivust. TsMS § 438 lg 1 järgi otsustab kohus otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas pool ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kostja ja Kaupmehe Järelmaks OÜ vahel sõlmitud krediidilepingu üldtingimuste punktis 7.1. on sätestatud, et krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel maksab krediidisaaja viivist lepingujärgse krediidiintressiga võrdses määras. Krediidilepingu üldtingimuste punkti 2.1. kohaselt on krediidisumma intressimääraks 27 % aastas. Kohus leiab, et krediidilepingu üldtingimuste punkti 7.1. puhul on tegemist VÕS § 35 lg 1 mõistes tüüptingimusega, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada. Esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingud oma majandus- või kutsetegevuses. Seega saab eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana lepingute sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 ja kehtiva VÕS § 1 lg 5 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 16.11.2016. a lahendis nr 3-2-1-118-16, p 17 (ka varasemalt 10.05.2016. a lahendis nr 3-2-1-25-16, p 13) asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kostjaga sõlmitud lepingu üldtingimuste kohaselt on viivisemäär 27 % aastas. Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 2. lause) loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Arvestades lepingute sõlmimise ajal kehtinud intressimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8 – 8,5 % aastas (s.o 0,02 % päevas). Lepingu üldtingimustes sisalduv viivisemäär 27 % aastas ületab seadusjärgset viivisemäära enam kui kolm korda. Arvestades siinjuures Riigikohtu lahenditest (nr 3-2-1-118-16 ja nr 3-2-1-25-16) tulenevaid suuniseid, saab lugeda, et viivisemäära kokkulepe tüüptingimusena sellises määras on

2-16-119999 kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1, § 42 lg 3 p 5 alusel tühine ning seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hageja nõuab kostjalt tagastamata krediidisummalt, s.o 1217,50 eurolt viivist alates lepingu ülesütlemisest, s.o alates 25.09.2013. a kuni 15.02.2017. a. Viivis eelnimetatud perioodi eest seadusjärgses, s.o VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kujuneb kokku summas 301,94 eurot (1217,50 eurot x 0,02% x 1240 päeva). Eeltoodu alusel on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhivõlalt 15.02.2017. a seisuga summas 301,94 eurot. Suuremas ulatuses viivisenõue ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata.

2-16-119999 kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja lepinguline esindaja taotleb hagiavalduse koostamise ja selleks vajalike dokumentide kogumise eest tasu summas 250 eurot. Esitatud selgituste kohaselt on esindaja ajakulu tehtud toimingutele olnud kokku 2,5 tundi ja tasu taotletakse määraga 100 eurot ühe tunni eest ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et arvestades asja keerukust ja eeldatavat esindaja töömahtu hagiavalduse koostamisele, sh ettevalmistavatele toimingutele ja tõendite kogumisele, on märgitud ajakulu ja tasumäär taotletavas ulatuses mõistlikud ja vajalikud. Seega loeb kohus hageja lepingulise esindaja tasu summas 250 eurot hageja põhjendatud menetluskuluks. Eeltoodu alusel loeb kohus põhjendatuks hageja menetluskulud kokku summas 500 eurot, sh 250 eurot hagihinnalt tasutud riigilõiv ja 250 eurot lepingulise esindaja tasu. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tema menetluskulud 66 % ulatuses, s.o summas 330 eurot (500 eurot x 66 %). Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.