Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

krooni tasuda 10.04.2006, 11 000 krooni 10.05.2006 ja 11 000 krooni 10.06.2006, kokku oli tasumisele kuuluv võlg 30 039 krooni. Kostja ei ole hagi esitamiseni võlga tasunud. Menetluse käigus kostja tasus 5040 krooni ja selle võrra hageja vähendab nõuet, soovides kostjalt välja mõista põhivõla katteks 24 999 krooni ja viiviste katteks 816.50 krooni Hagi on esitatud VÕS § 30 lg.1, 76, 82, 91, 94, 100 ja 113 lg.1 alusel. Kostja vastuväited Kostja kirjaliku vastuse kohaselt ja suuliselt istungil hagi ei tunnista. Kostja väitel tasus ta hagejale 25 000 krooni 10.10.2005,. korteri ostis hageja 06.10.2005. Hageja pole hagile lisanud tõenditega tõendanud, et 8039 krooni on tema poolt KÜ-le tasutud. Vaatamata sellele tasus kostja ka kogu ülejäänud summa ja seega on võlgnevus 30 039 krooni tasutud. Kuna kostja on juba ammu tasunud 25 000 krooni, siis on ka viivise nõue alusetu. Võlakirjad on kirjutatud hiljem hageja isa ähvardusel, mille kohta on tehtud avaldus ka politseisse. Vastuhagi Menetluse käigus on A I 10.11.2006 esitanud vastuhagi A F vastu laenulepingu kehtetuks tunnistamiseks. Vastuhagi kohaselt on ta põhihagis nimetatud summa A F hüvitanud juba enne võlakirjade kirjutamist, kuigi pole temale tegelikult kunagi võlgu olnud. Võlatunnistus kirjutati hiljem sunni mõjul, eesmärgiga saada korteri eest raha osaliselt tagasi, kuigi 10.10.2005 oli juba 25 000 krooni makstud. Seega on vastuhagi kohaselt võlatunnistus rahatu. I poolt F maksmine tulenes F ja tema xxxx poolsetest ähvardustest, mille kohta on politseile esitatud avaldus. TsÜS § 90 sätestab, et tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu, võib seaduses ettenähtud korras tühistada. Laenuleping on rahatu, teda sunniti seda kirjutama. 06.12.2006 esitatud vastuhagi täpsustustes jääb hageja vastuhagi õiguslike alustena TsÜS § 90 lg.1 ja 2 juurdevõlatunnistused on kirjutatud ähvarduse mõjul, mis seisnes pidevas psühholoogilises terroris A F ja tema xxxx J F poolt. A F rikastub alusetult, sest tal puudub alus saada A I võlatunnistuse alusel raha. Võlatunnistus on kirjutatud sunni mõjul ja on antud teatud kohustuse täitmiseks, kuid samas seda kohustust ei ole tekkinud, sest A I pole kunagi mingit raha A F võlgu saanud. 29.12.2006 esitatud puuduste kõrvaldamise teates märgib hageja, et vastuhagi nõudeks on tehingu kehtetuks tunnistamine ja laenulepingu rahatus. Kostja oma kirjalikus vastuses ja suuliselt istungil vastuhagi ei tunnista. TsÜS § 98 lg.1 kohaselt tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. TsÜS § 99 näeb ette tühistamise tähtajad: lg.1 p.1 kohaselt ähvarduse, vägivalla või raskete asjaolude ärakasutamise korral võib tehingu tühistada kuue kuu jooksul arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas; p.2 kohaselt pettuse või eksimuse korral saab tehingu tühistada kuue kuu jooksul arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Kui A I väidab, et teda ähvardati ja sunniti võlakirja kirjutama, oleks ta pidanud tegema koheselt peale ähvarduse tegemist F tühistamisavalduse. Sellist avaldust ei ole esitatud kuni käesoleva ajani, tühistamise tähtaeg on praeguseks möödas. Tühistamisavaldust ei saa võrdustada hagiavaldusega. TsÜS § 100 lg.l näeb ette, et tehingu tegemise õigus lõpeb, kui tehingu tühistamiseks õigustatud isik tehingut kinnitab. A I tasus 08.09.2006 osa võlgnevusest, summas 5040 krooni ning on oma vastuses kohtule põhimõtteliselt tunnistanud kogu võlgnevust, kuid väitnud, et 25 000 krooni on varem tasutud. Seega on ta tehingut kinnitanud. 05.05.2006 on Ida Politseiprefektuur leidnud, et kriminaalmenetlus KarS § 214 tunnustel tuleb jätta alustamata, kuna puudub alus ja sellest tulenevalt ei ole A I võimalik uuesti samasugust avaldust esitada. Poolte vahel ei ole sõlmitud laenulepingut, mida saaks kehtetuks tunnistada. VÕS § 30 lg.1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või kinnitatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Pooled võivad võlatunnistusena vormistada ükskõik millisest varasemast tehingust tuleneva kohustuse. Võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vajagi.

Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid VÕS § 30 lg.1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. TsÜS § 90 lg.1 kohaselt tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu, võib seaduses sätestatud korras tühistada. TsÜS § 90 lg.2 kohaselt tühistatud tehingu järgi saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise säetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 99 lg.1 p.1 kohaselt tehingu võib tühistada ähvarduse, vägivalla või raskete asjaolude ärakasuatmise korral kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas TsÜS § 100 kohaselt tehingu tühistamise õigus lõpeb, kui tehingu tühistamiseks õigustatud isik tehingut kinnitab Kohus leiab, et põhihagi on põhjendatud, tõendatud ja kuulub rahuldamisele rahuldamisele.

ning vastuhagi ei kuulu

Õigusteoreetiliselt võib võlatunnistuseks olla kohustuse täitmine lubatud selliselt, et võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus ehk nt. lubadus tasuda kokkulepitud võlasumma. Sellisel juhul on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Konstitutiivse võlatunnistuse sisuks võib olla ka kohustuse olemasolu tunnistamine. Isegi kui võlatunnistusega tunnistatakse (nt. tehinguga võetud) kohustuse olemasolu, ei sõltu võlatunnistuse kehtivus selle võimalikuks aluseks oleva tehingu kehtivusest. Ehk- konstitutiivsele võlatunnistusele esitatav vastuväide ei saa tugineda sellel, et võlatunnistuse aluseks olev tehing on tühine. Kui võlatunnistusest tulenev nõue on kohustatud poole vastu juba esitatud, saab esitada vastuhagi alusetu rikastumise nõudena, mille sisuks on sellisel juhul nõude tagasiandmine. Käesolevas asjas on vastuhagi küll esitatud, kuid arvestades kõiki puuduste kõrvaldamisi ja täpsustusi, on vastuhagi nõudeks jäänud mitte alusetust rikastumisest tulenev nõue vaid tehingu kehtetuks tunnistamine ähvarduste tõttu. Eeldatakse, et võlatunnistuses lubatud kohustus tuleb täita ja et sellel kohustusel on majanduslik või mõni muu alus, mis õigustab võlatunnistusest tuleneva nõude rahuldamise. Pooled võivad kokku leppida ka deklaratiivses võlatunnistuses, mille eesmärk ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat kohustust ja seeläbi välistada võlgniku võimalikud vastuväited sellest kohustusest. Võlatunnistuse olemuse väljaselgitamiseks tuleb arvesse võtta võlatunnistuse sisu ja ulatust. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul peab üldjuhul võlgnik tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Deklaratiivne võlatunnistus on kehtivussõltuvuses selle aluseks olevast põhikohustusest. Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja kirjaliku vastusele oma seisukoha esitanud hageja leiab, et poolte varasemad võlasuhted tähtsust ei oma. 25 000 krooni tasumisega kostja poolt 10.10.2005 oli tegemist muu võlakohustusega. Võlakirjade vormistamises olid pooled omavahel kellegi vahenduseta ja ähvarduseta varem kokkuleppinud ning kuni käesoleva ajani ei ole keegi ka kostja kirjalikus vastuses mainitud avaldust politseile esitanud. Kuna kostja oma võlakirjas tunnistas täpselt sama summat, mis oli võlas KÜ-le, s.o. 8039 krooni, ei pidanud hageja hagi juurde vajalikuks lisada võla tasumist tõendavat dokumenti. Kostja poolt esitatud dokumentidest nähtuvalt on ta tänaseks tasutud kokku 5040 krooni, seega jääb hageja nõudeks 25 815.50 krooni.

Kohus nõustub argumentatsiooniga, et poolte vahel on ilmselt olnud mitmeid erinevaid võlasuhteid. Nimetatud asjaolu kasuks räägib see, et kostja poolt on 10.10.2005 tasutud 25 000 krooni, ehkki pidanuks tasuma hagi kirjelduse ja sellele lisatud võlatunnistuse järgi 22 000 krooni. Mis põhjendusel ja mille eest maksis kostja lisaks kokkulepitule hagejale veel 3000 krooni, ei ole kumbki pool selgitanud. Sealjuures ei ole kostja ka ümber lükanud hagis toodud väidet, et ta sai laenuks 20 000 ja tagasi tuli maksta 22 000 krooni. Kohus teeb sellest järelduse, et 10.10.2005 tasutud summa näol ei ole tegemist väidetavast korteri müügiga samaaegselt toimunud laenusuhtest tekkinud ja selle kohta 10.04.2006 kirjalikult koostatud võlasuhtega ja seega puudub alus kostja väitel, et ta 10.04.2006 vormistatud laenusuhte on tasunud. Puudub mõistlik selgitus, miks kostja, kes väidab, et ta tasus talle hageja poolt laenatud 20 000 krooni /tagasimakse kohustusena 22 000 krooni/ katteks 10.10.2005 25 000 krooni, jättis esiteks maksekorralduse selgituste lahtris kasutamata võimaluse arusaamatuste vältimiseks täpsustada tasutud raha tähendust ja teiseks oli võla väidetavale tasumisele vaatamata nõus väidetavalt sama (tasutud) laenusumma kohta neli kuud peale tasumist vormistama (uuesti) võlakirja. Hageja on kohtuliku uurimise lõpus vastusena kohtu küsimusele- kumba liiki võlatunnistusega on tegemistteatanud, et hagi aluseks on deklaratiivne võlatunnistus. Riigikohtu 24.04.2006 otsuse nr. 3-2-1-21-06 kohaselt ei ole deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks mitte uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t. võlgnik peab tõendama, et tunnistatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Sama otsuse p.17 kohaselt peab poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus tõendama võlausaldaja. Kui võlausaldaja seda ei tee, siis eeldatakse, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Antud kaasuses on võlausaldaja kinnitanud, et käsitleb võlatunnistusi deklaratiivsetena ja sellest saab ja peab lähtuma ka kohus. Kuivõrd eeltoodu kohaselt on deklaratiivne võlakohustus sõltuvuses põhikohustuse kehtivusest, siis läbi esitatud vastuhagi lahendamise, milles on põhikohustus vaidlustatud, saab anda hinnangu ka deklaratiivse võlakirja kehtivusele. Väidet, et kostja oma tahtest sõltumatult, ähvarduste mõjul võlatunnistuse kirjutas on ta soovinud tõendada kriminaalmeneltuse alustamist puudutavate materjalidega ja tunnistajate ütlustega. Väidet, et kostja pole hagejalt üldse raha saanud, soovis A I tõendada A F vande all üle kuulamisega. Miks hageja vande all ülekuulamine taotlus jäeti rahuldamata, on käsitletud otsuses järgnevalt. Tunnistaja L I ütluste kohaselt ta on kuulnud sellist ähvardust, et A tuleb ära tappa, kui ta raha ära ei maksa ja et hageja isa võttis võlakirjad ning ei andnud hiljem enam korterist asju kätte. Ütluste kohaselt on väljapressijaks ja ähvardajaks hageja isa. See toimus juba enne korterimüügi toimumist. Tunnistaja ütluste kohaselt küsis hageja nende hoovist A , kuid kui A õue tuli, siis ei rääkinud hageja midagi. Kohtul on raske teha sellest järeldust, et A F on A I ähvardanud. Kohus leiab, et tunnnistaja ütlused ei ole sedavõrd objektiivsed, et üksnes neile tuginedes saaks hageja poolt väidetavalt tehtud ähvardused lugeda tõendatuks. Kohus ei saa jätta tähelepanuta ka asjaolu, et emotsionaalselt on tunnistaja kostjaga seotud kui lapsevanem, mis avaldub loomulikus kaitsereaktsioonis oma poja suhtes ja mis omakorda võib mõjutada ütluste objektiivsust. Tunnistaja E I ütluste kohaselt on nõudmisi esitanud A F isa. Tunnistaja ütluste kohaselt on neid ( tunnistajaid) ähvardatud. Tunnistaja ütlusi hinnates kohus leiab, et A I ähvardamine A F poolt ei ole usaldusväärselt tõendatud; analoogselt eelmise tunnistajaga, ei saa jätta tähelepanuta kostja ja tunnistaja omavahelisest perekondlikust suhtest tulenevat emotsionaalset sidet, mis on ütluste objektiivsust mõjutavaks faktoriks. Asjaolu, kas, kes ja kuidas tunnistajaid mõjutas, ei saa olla aluseks hindamaks A F käitumist A I suhtes. Kriminaalasi ähvarduste baasil jäeti alustamata, kuna selleks puudus alus. Seega ei ole kriminaalmenetluse raames leidnud tõendamist, et A F oleks A I ähvardanud. Asjaolu, kas ja millistel asjaoludel seda lahendit on või ei ole vaidlustatud, ei oma antud asja lahendamisel tähtsust.

Vastuhagi -võlatunnistuse aluseks olnud väidetava laenulepingu kehtetuks tunnistamiseks- tuleb jätta rahuldamata, kuna tehingu tegemine ähvarduste mõjul ei ole leidnud tõendamist. Vastuhagi tuleb jätta rahuldamata ka sel põhjusel, et väidetava laenutehingu tühistamiseks tuli esitada teisele poolele vastav avaldus seaduses ettenähtud aja jooksul. Tühistaja pole tõendanud, et ta seda on teinud. Ehkki kostja on olnud eba(järje)kindel oma vastuhagi eseme ja õigusliku aluse suhtes, on lõplikuks vastuhagi nõudeks 29.12.2006 teatise kohaselt jäänud tehingu kehtetuks tunnistamine ja laenulepingu rahatus. Tehingu kehtetuse alusena on nimetatud ähvarduste mõjul tehingu tegemist. TsÜS § 90 kohaselt saab ähvarduse mõjul tehtud tehingu seaduses sätestatud korras tühistada, (mitte kehtetuks tunnistada, nagu on soovinud vastuhagi esitaja). TsÜS § 98 kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele ja seda avaldust saab TsÜS § 99 lg.1 p.1 kohaselt ähvarduse korral teha kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. Aarne Ilves on teatanud, et politseile avalduse tegemise momendiks 27.04.2006 oli ähvardamine lõppenud. Seega oli võimalik tühistamisavaldust teha kuni 26.10.2006. Tühistamisavaldust esitatud ei ole ja isegi kui vastuhagiavaldust võrdsustada tühistamisavaldusega, on ka see esitatud seaduses ettenähtud tähtaega ületades. Kostja esindaja on küll väidetavalt saatnud hagejale 24.04.2006 kirja ( t lk. 35), milles teatab, et hageja isa on tegelenud väljapressimise ja ähvardamisega, kuid sellest teatest ei ole võimalik välja lugeda, et A I sooviks tühistada mingisugust tehingut. A F väitel on TsÜS § 100 kohaselt lõppenud A I tehingu tühistamise õigus, kuna tehingu tühistamiseks õigustatud isikuna on A I tehingut kinnitanud, mis antud kaasuses seisneb selles, et A I tasus 08.09.2006 osa võlgnevusest 5040 krooni. Kohus leiab, et sellist järeldust ei saa esitatud maksedokumendist teha, kuivõrd makse teostajaks on olnud mitte A I , vaid tema ema ning selgituste lahtrisse pole ka märgitud, millise summaga on tegu. Ainuüksi asjaolu, et maksjaks oli A I seotud isik ja makse teostamise ajaks on aeg peale haginõude kohtusse esitamist, ei anna põhjust järeldada, et tegemist on haginõude aluseks olevast võlatunnistusest tuleneva kohustuse osalise täitmisega ehk tehingu kinnitamisega. Kostja avaldus selle kohta, et kohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata hageja vande all üle kuulamise taotluse, ei ole asjakohane. Oma kirjalikus vastuses hagile ütleb kostja, et ähvardajaks oli hageja isa, oma 04.10.2006 esitatud vastuväidetes kinnitab kostja uuesti, et ähvardajaks oli hageja isa, eelistungil 08.11.2006 teatas kostja (esindaja vahendusel) uuesti, et tegelikult ajas asju A F isa ning et ka võlakirjad on kirjutatud A F isa ja mitte A F enda juuresolekul. Kostja ise on ütelnud, et ähvardati tema vanemaid ja ähvardanud on hageja vend. Seega tõendamaks ähvardusi, ei ole põhjendatud vande all üle kuulata A F , kes väidetavalt kas üldse ei olnud sündmuste juures või vähemalt ei võtnud neist väidetavatest ähvardustest aktiivselt osa. Kostja esindaja taotles hageja isiklikku kohalolekut istungil selleks, et küsida, millal ta on kostjale raha laenanud. Kohus leiab, et kostja on ebajärjekindel oma soovides, kui ta väidab, et raha pole laenutudki ja kui ta väidab, et seesama tehing, mida soovitakse tühistada ehk laenutehing, on tehtud ähvarduste mõjul. Kohtule jääb arusaamatuks, kas kostja soovib tõendada tehingu mittetoimumist või küll selle toimumist, kuid tühisust ähvarduse tõttu. Tulenevalt asjaolust, et A I nõude alus jäi ebaselgeks, ei pidanud kohus vajalikuks tõendeid koguda poole vande all antavate ütluste ärakuulamisena. Lisaks sellele on kohus 29.01.2007 istungil protokollilise määrusega seda taotlust lahendades leidnud, et see esitati hilinenult ning ei kuulu seetõttu rahuldamisele. Vastuväiteid TsMS § 333 korras sellele esitatud ei ole. Kohus on asja menetluse käigus uurinud ja hinnanud tõenditena: 1) hagi lisana esitatud kahte võlakirja, milles A I kahe 10.02.2006 koostatud võlakirjaga kohustub tasuma A F 10.04.2006 8039 krooni ning 22 000 krooni osade kaupa, 10.05.2006 11 000 krooni ja 10.06.2006 11 000 krooni; 2) A I maksekorraldust A F kasuks 10.10.2005 summas 25 000 krooni; 3) I L maksekorraldust A F 08.09.2006 summas 5040 krooni; 4) xxxx tõendit, mille kohaselt hageja on tasunud A I võla KÜ ees summas 8039 krooni; 5) 05.05.2006 teadet kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta asjas nr. 06259000500 KarS § 214 tunnustel A I avalduse alusel

A ja J F suhtes; 6) A I esindaja teadet A F 24.04.2006, milles A I teatab politseisse pöördumisest; 7) A I esindaja avaldust 10.11.2006 politseile kriminaalmenetluse alustamiseks F suhtes. TsMS § 146 lg.1 kohaselt menetluskulud kannab isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel. TsMS § 162 lg.1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg.l kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlussosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

TsMS § 452 lg.1 kohaselt kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks kuulutamisega või kohtukantselei kaudu. TsMS § 456 lg.2 kohaselt maakohtu otsus jõustub, kui apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on möödunud. TsMS § 632 lg.1 kohaselt apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. TsMS § 458 lgl.1 kohaselt otsuse jõustumist tõendava jõustumismärke väljastab menetlusosalise avalduse alusel ja kohtutoimiku põhjal asja lahendanud maakohtu kantselei. Kohtunik

/allkiri/

Ärakiri õige Nooremreferent

M. Leimann I.Opmann

Viru Ringkonnakohus 02.05.2007.a. määras: Keelduda A I apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

Riigikohtu Tsiviilkolleegium 25.juulil 2007.a. määras: Riigikohus leidis, et A I määruskaebus on tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 679 ja § 695 sätestatud menetlusse võymist võimaldavate aluste puudumise tõttu põhjendamatu. Jätta määruskaebus menetlusse võtmata. Kohtuotsus jõustus: 25.juulil 2007.a. Riigikohtu määrusega Nooremreferent

I.Opmann

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.