TSÜS › Isiku paigutamine haiglasse

käitumisega, mistõttu tema suhtes rakendati tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi 06.11.06, kuna ta oli ohtlik endale ja ümbritsevatele. Eelnevalt on S.S olnud haiglaravil Jämejalas ja viimastel aastatel Tallinnas, samuti on külastanud psühhiaatreid haiglaväliselt. S.S on alates 1993. aastast viibinud SA PER Psühhiaatriakliinikus ravil 5 korda. S.S psüühiline seisund ei ole taotluse esitamise momendiks paranenud. Oma psüühikahäirete tõttu on S.S ohtlik iseendale ja ümbritsevatele ning keeldub igasugusest psühhiaatrilisest ravist, mistõttu ta vajab vältimatut psühhiaatrilist ravi üle 48 tunni. Esimese astme kohtu määrus Kohus rahuldas taotluse esmase õiguskaitsevahendi kohaldamiseks. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. PsAS § 13 lg 1 kohaselt esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks esitab haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule. Haigla pea- või ülemarsti äraolekul esitab taotluse haigla valvearst. Arvestades S.S psüühilist seisundit ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 3 alusel, s.t enne isiku enda ja teiste isikute ärakuulamist ja talle esindaja määramist. Seega tuleb lubada S.S suhtes kohaldada tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi kuni ravi vajaduse äralangemiseni kuid mitte kauem kui kolm kuud. Määruskaebus Määruskaebuses palub S.S maakohtu määrus tühistada tema suhtes esialgse õiguskaitse rakendamise korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja teha uus määrus, millega jätta SA PER Psühhiaatriakliiniku juhataja taotlus rahuldamata. Kohus on rikkunud protsessiõigusnorme ja valesti kohaldatud materiaalõigusnorme. Tsiviilasja materjalist nähtuvalt puudus kohtul materiaalõiguslik alus S.S suhtes tahtest olenematu ravi rakendamiseks, sest polnud tuvastatud PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud asjaolude koosesinemine. Samuti rakendas kohus esialgset õiguskaitset ilma, et S.S oleks saanud ennast kaitsta. Esindaja määrati talle alles pärast esialgse õiguskaitse määruse tegemist. Vastustaja seisukoht SA PER Psühhiaatriakliinik on seisukohal, et käesoleva haigusjuhu puhul on täidetud kõik tahtevastasele statsionaarsele ravile võtmise tingimused. Ringkonnakohtu määruse põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt seadust. Isikut võib võtta tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkata ravi tema tahtest olenemata, kui esinevad PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud asjaolud. Asja materjalist nähtuvalt tulenes S.S hospitaliseerimine tema seisundist: patsiendil oli raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, ja mistõttu ei saanud teda jätta haiglaravita, ning muu psühhiaatriline abi ei olnud