Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Kaija Piirmets
Määruse tegemise aeg ja koht 20.10.2026, Tallinn Kohtuasja number
2-26-20349
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule ravile
Vaidlustatud kohtulahendid
Harju Maakohtu 21.09.2026 määrus (esialgse õiguskaitse kohaldamine) ja 23.09.2026 määrus (esialgse õiguskaitse pikendamine)
Kaebuse esitaja ja liik
X-i ja Q määruskaebus Y määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik Y (isikukood XXX), seaduslikud esindajad X ja Q, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 21.09.2026 määruse ja Harju Maakohtu 23.09.2026 määruse resolutsioonid muutmata, kuid täiendada määruste põhjendusi.
2.Jätta määruskaebused rahuldamata.
3.Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja; PERH) esitas 21.09.2026 Harju Maakohtule avalduse, milles taotles Y (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist ja palus ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.
1.1.Esitatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik PERHi psühhiaatriakliinikus haiglaravil esimest korda elus. Varasemast on teada, et esines koolikiusamist, 9. klass oli puudutatud isikule väga stressirohke ja 2025. a sügisel suunas perearst puudutatud isiku vaimse tervise õe vastuvõtule ülemäärase ärevuse tõttu. Anamneesis hiljutine vanemate lahkuminek.
1.2.Lähedaste sõnul hakkas puudutatud isik viimaste nädalate jooksul avaldama paranoilisi mõtteid – avaldas kahtlust, et isa paneb tema toidu sisse mürki jms. 19.09.2026 muutus puudutatud isik kodus ebatavaliselt hirmunuks (avaldas hirmu leitud koti ees, kus olid kruvid), nutuseks, viskas ära toitu, nt avamata purgisuppe ja toidulisandeid. Seejärel lahkus ta kodust, telefonile ei vastanud. Järgmisel hommikul leidis Forus Spordikeskuse töötaja puudutatud isiku sisehallist pingil magamast, kohale kutsuti kiirabi. Kiirabilehelt nähtub, et puudutatud isiku sõnul ei läinud ta öösel koju ja viibis terve öö spordiklubis, tajus ohtu isa poolt, palus kiirabilt abi ja kaitset, kohale kutsuti politsei. Puudutatud isik toimetati Tallinna Lastehaigla erakorralise meditsiini osakonda, kus avaldas hüpliku jutuna paranoilisi kahjustus- (leidis kodust nööri, millega on isal halvad kavatsused; pereliikmed on paigaldanud narkootilisi aineid tema asjade hulka) ja mürgistusluulumõtteid (isa mürgitab tema ja õe toitu). Psühhoosist juhituna ööbis tenniseväljakul, kuna ei pidanud kodu turvaliseks. Puudutatud isiku uriinianalüüs psühhoaktiivsetele ainetele oli negatiivne ja ta suunati edasi PERHi psühhiaatriakliiniku valvetuppa.
1.3.Valvearsti vastuvõtul kõneles puudutatud isik raskesti jälgitava monoloogina, avaldas luulutajuelamusi (kapis kahtlane valge pulber, nöör, ravimpakend, kreem; isa liigutab salaja tema asju), paranoilisi jälitus- (jälgitakse interneti kaudu), kahjustus-, mürgistusluulumõtteid (isa mürgitab teda ja ta õde). Puudutatud isik hospitaliseeriti valvearsti otsusega raskest psüühikahäirest (äge psühhoos) tuleneva eelkõige iseendale ohtliku käitumise ja muu abi ebapiisavuse tõttu tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 20.09.2026 kell
1.4.Alates ravi alustamisest ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. Ta on kahtlustava olekuga, vaatab pidevalt hirmunult enda ümber, kõneleb vaiksel häälel. Avaldab luulutajuelamusi, räägib kodus kapist leitud esemetest, mida tajus enesele ohtlikena (nt tajus kahtlase ja halvaendelisena nööri, toitevedelikku, küünlaid, papptaldrikuid, Eesti lippu, veinikorke, kruvisid jms). Rääkis, kuidas isa teeb taskulambiga kodus kahtlaseid liigutusi, mis on justkui talle suunatud ja ohtlikud. Puudutatud isik avaldas surmahirmu, paranoilisi kahjustus- (isa tahab talle halba, nt siduda ta kapist leitud nööriga kinni; isa ei taha, et ta elus oleks), mürgistusluulu (isa paneb tema joogipudelisse ja moosi sisse mürgist ainet, mille tõttu ei julge kodus süüa), kuulmismeelepetteid (kuulnud, kuidas pulbrit pannakse tema joogi sisse jms). Haiguskriitika puudub täielikult, sisulist vajadust raviks ei mõista.
1.5.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9). Tema käitumine on täiel määral psühhoosielamustest juhitud, sihipäratu ja ettearvamatu, mille tõttu ta on ravita jäämisel ohtlik nii iseendale (psühhoosist juhituna ei julge süüa, psühhoosist juhituna tunginud tenniseväljaku alale magama) kui teda
2-26-20349 ümbritsevatele (kahjustusluulumõtetest tulenev ebaadekvaatne käitumine). Oma psüühikahäirest tulenevalt ei ole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.
2.Raviarst dr MV selgitas 21.09.2026 ärakuulamisel, et puudutatud isik näeb tavalistes asjades halvaendelisust. On ka kuulnud, et isa pani pudeli sisse mingit pulbrit. Haiglasse ei luba isal asju tuua.
3.Puudutatud isik avaldas 21.09.2026 ärakuulamisel, et haiglasse ravile jäämine ei ole vajalik. Puudutatud isik tahtis õhtul õue minna, kuid isa ei lase teda eriti õue. Ta avastas, et ei saagi õue minna, sest tal ei ole enam võtmeid, aga toas on hinnalised asjad, näiteks sporditarbed ja arvuti. Küsimuse peale, kes neid võib siis ära võtta, selgitas, et isa töökaaslased, kes elavad samas kortermajas. Need on sellist tüüpi inimesed. Puudutatud isik läks õue, tee peal otsustas minna vanasse põhikooli. Seal olid kogunenud vilistlased ja õpetajad. Ta osales seal üritusel ja avastas ka keelatud aineid, kuid ise neid ei võtnud hoolimata sellest, et teised võtsid. Pärast üritust, südaööl, läks puudutatud isik õue. Kuna ta polnud ammu korvpalliviskeid teinud, siis läks korvpalliplatsile. Kui tal tekkis vajadus tualetti minna, siis läks ta korvpalliplatsi kõrval asuvasse spordikeskusesse, mille uks oli lahti. Kell oli 2 või pool 3 ja puudutatud isik mõtles, kuidas ta koju saab pimedas ning kaalus erinevaid liikumisvahendeid (takso, rulluisud, ratas, buss). Siis aga mõtles, et need kahtlased naabrid, ta on kaks korda näinud nende autot seal, kus ta ise viibib. Isaga on kõige imelikum see, et kord on ta rahulik, kord jälle närvis, helistab 10 korda, on hästi agressiivne. Puudutatud isik käib Pirital tennistrennis, seal on usaldatud isikud. Kodus juhtus see, et ta hakkas tegema köögikapi inventuuri, mida tavaliselt tegi ema, kuid ema enam temaga ei ela. Selgus, et isa on asju organiseerinud, mis ei ole tavaline. Puudutatud isik pani kõik oma asjad ühte kohta, aga isa kogu aeg näpib tema asju ilma loata. Kapis oli näiteks tema 8-aastase sünnipäeva küünal. Igal aastal kasutatakse küünlaid uuesti, mis on kummaline, sest need maksavad vist ainult kaks eurot. Oli ka papptaldrikud ja salvrätid, mis olid nagu laines. Mürgitamist on kodus olnud, isa mürgitab, sest tal on endal probleemid, mida maha suruda. Kodust toitu ei saa süüa, ka ema toodud toitu ta ei usalda. Saab süüa vaid pakendatud toitu, sest siis ei ole sinna narkootilisi aineid sisse pandud.
4.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja ei esitanud avaldusele vastuväiteid. Maakohtu esialgse õiguskaitse määrus ja põhjendused
5.Harju Maakohus rakendas 21.09.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi, paigutades ta psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni neli päeva, s.o kuni 24.09.2026 kell
16.43.Vajadusel võib puudutatud isikule tahtevastaselt ravimeid manustada. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.
5.1.Maakohus tugines tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-tele 1 ja 2.
5.2.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel, arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – täpsustamata äge psühhootiline episood, millest tulenevalt pole ta võimeline täielikult mõistma ravivajadust ega korrigeerima
2-26-20349 oma käitumist. Eeltoodut tõendavad psühhiaatrite arvamuses esitatud asjaolud nii puudutatud isiku varasema elu ja haigusloo kohta kui ka käesolevale hospitaliseerimisele eelnenud sündmused ja puudutatud isiku seisund ning käitumine psühhiaatriakliinikus viibides. Võttes arvesse puudutatud isiku seisundit, ei ole ta suuteline mõistma ravivajadust ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Tema käitumine on täiel määral psühhoosielamustest juhitud, sihipäratu ja ettearvamatu, mille tõttu ta on ravita jäämisel ohtlik nii iseendale (psühhoosist juhituna ei julge süüa, tunginud tenniseväljaku alale magama) kui teda ümbritsevatele (kahjustusluulumõtetest tulenev ebaadekvaatne käitumine). Maakohtu hinnangul ei ole puuduliku haiguskriitika tõttu võimalik ravi väljaspool haiglat. Menetluse vahepealne käik
6.Psühhiaatriakliiniku valvearst teatas kohtule 23.09.2026, et puudutatud isiku seisund ei ole psühhiaatriakliinikus viibimise ajal paranenud, jätkuvalt puudub koostöövalmidus raviks ja ravita jätmisel on puudutatud isik ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu esialgse õiguskaitse pikendamise määrus ja põhjendused
7.Harju Maakohus pikendas 23.09.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates 20.09.2026 kell 16.43 kuni 29.10.2026 või kuni raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda. Maakohus tugines 21.09.2026 määruse põhjendustele ja leidis, et puudutatud isiku seisundit arvestades pole tõenäoline tema seisundi paranemine ega tema iseseisev, ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes 4-päevase ravi järel. Kuna puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida, ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii iseennast kui ka ümbritsevaid, tuleb ta paigutada kinnisesse asutusse 40 päevaks. Puudutatud isiku vanemate määruskaebus
8.X ja Q (puudutatud isiku vanemad) esitasid määruskaebuse, milles paluvad nii Harju Maakohtu 21.09.2026 kui ka 23.09.2026 määruse tühistada ja kohustada raviasutust puudutatud isiku tahtest olenematu ravi viivitamata lõpetama. Määruskaebuse kohaselt suunati puudutatud isik erakorralise meditsiini osakonnast ilma vanemaid teavitamata PERHi psühhiaatriakliinikusse ja jäeti sinna tahtevastaselt. Lapsel ei ole teadaolevalt varasemaid psühhootilisi episoode ega varasemat psühhiaatrilist haiguslugu. Tõendatud ei ole psühhiaatrilise abi seaduses sätestatud eeldused kinnisesse asutusse paigutamiseks. Vanemad paluvad kontrollida, kas puudutatud isik on isiklikult ära kuulatud, kas lapsele on tagatud sõltumatu ja tegelik õiguslik esindamine, ning kohustada raviasutust esitama kogu asjakohane dokumentatsioon. Kaaluda tuleks vähem piiravate meetmete võimalikkust (sh vabatahtlik ambulatoorne ravi). Puudutatud isiku määruskaebus
9.Puudutatud isik esitas talle riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, paludes tühistada Harju Maakohtu 23.09.2026 määrus.
2-26-20349 Määruskaebuse kohaselt puudub alus puudutatud isiku suhtes tahtevastase ravi kohaldamiseks. Puudutatud isik soovib minna koju ja jätkata ambulatoorset ravi. Puudutatud isik kinnitas, et on viimasel ajal tõesti tundunud, et isa soovib teda kahjustada, aga isa saaks kodust ära minna ning siis puudutatud isik mürgitamist enam ei kardaks. Ema, kes elab isa kodu lähedal, saaks vajadusel tema ravimite kasutamisel silma peal hoida ja abistada. Haiglas viibimiseks pole vajadust, sest ta ei ole ohtlik. Asjaolu, et isikul oli erimeelsusi isaga ja ta ei ööbinud kodus, ei tähenda veel, et ta on ohtlik iseendale või teistele. Kellelegi puudutatud isik haiget ei teeks ja ise ta ennast vigastada ei soovi. Vajadusel on puudutatud isik nõus ravimeid tarvitama ka kodus. Puudutatud isik leiab, et tal ei ole sellist vaimse tervise probleemi, mis tingiks haiglaravi vajaduse. Vanemad läksid hiljuti lahku ja see oli kõigile stressirohke. Nüüd on kodus rahulikum, sest ema ja isa ei ela enam koos. Koolis on psühholoog ja vajadusel saab ta abi küsida. Menetluse edasine käik
10.Avaldaja vaidles määruskaebustele vastu. Avaldaja selgitas, et hospitaliseerimisel ja selle järgselt vestlesid nii valvearst kui raviarst puudutatud isiku vanematega, selgitades ravivajadust ja raviplaani. Puudutatud isiku söömiskäitumine oli psühhoosielamuste tõttu häiritud. Ta avaldas, et ta on sihipäraselt vältinud kodus valmistatud ja poest või restoranist ostetud toidu söömist, kuna kardab, et isa on neid mürgitanud või lasknud oma tuttavatel neid mürgitada ning soovis ka oma 13-aastast õde mainitud toidu söömisest kaitsta. Luulumõtteliste elamuste tõttu on puudutatud isik oma söömist ajas järjest enam piiranud – enda sõnul toitus ta viimasel nädalal peamiselt külmutatud heeringast ja kohukesest. Haigusseisundi jätkumisel võib ta psühhootilistel ajenditel oma toitumist veelgi piirata ning põhjustada seeläbi suurt kahju oma füüsilisele tervisele. Lisaks esines haiglaeelselt olukord, kus puudutatud isik lahkus luulumõtteliste hirmumõtete ajendil kodust ning ei vastanud oma telefonile, olles öösel üksi väljas. Ta avaldas haiglas, et ei naasnud koju sellepärast, et sai sotsiaalmeediast teada, kuidas isal on olnud võimalus läbi tuttava kohvikuomaniku restoranist toodud toite manipuleerida. Puudutatud isik oli keset ööd üksinda olukorras, kus ta vajas abi, kuid ta keeldus sellest hoolimata luulumõttelistel ajenditel oma tuttavatega ühendust võtmast – selle asemel tungis ta ööbimise eesmärgil spordikeskuse sisehalli. Raviarsti hinnangul on patsiendi käitumine jätkuvalt psühhoosielamustest juhitud, sihipäratu ja ettearvamatu ning oma käitumisega seab ta potentsiaalselt ohtu iseenda elu ja füüsilise tervise. Puudutatud isiku seisund ei ole ka avaldaja vastuse esitamise ajaks (08.10.2026) paranenud. Ta on endiselt tugevalt paranoilise hoiakuga isa suhtes ning on avaldanud paranoilisi tagakiusamis-, mürgistus- ja instseneeringuluulu mõtteid (isa olevat paigutanud sihilikult osakonda tuttavate nimedega inimesi, et patsiendil oleks turvalisem tunne). Puudutatud isik käitub endiselt psühhootiliste elamuste ajendil (isa toodud banaanil oli ots maas, millest järeldas toidu mõjutamist ning viskas isa toodud toidu ära; kahtlustab isa sekkumist ravimite osas, mida võetakse õendusruumi seifist ning keeldub neid võtmast; soovis personalikapis hoiul olevat šokolaadibatooni enda kätte, nimetas seda söögikõlbmatuks ning plaanis selle asitõendina politseile anda). Tema haiguskriitika ja ravisoostumus on puudulikud – ta hindab ennast terveks, ei pea haiglaravi vajalikuks ning vaidleb vastu ravimite lisamise või ravidoosi tõstmise osas.
11.Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja edastas need TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
12.Avaldaja teatas 16.10.2026, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus 15.10.2026.
2-26-20349
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruste resolutsioonid tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 (koosmõjus §-ga 659) alusel jätta muutmata, kuid täiendada tuleb määruste põhjendusi. Määruskaebused jäävad rahuldamata.
14.Ringkonnakohus märgib esmalt, et kohus saab TsMS § 543 lg 3 alusel ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista määruskaebuse lahendamist asjaolu, et 15.10.2026 lõpetati puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus.
15.TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (TsMS § 534 lg 5 esimene lause). Pärast isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS § 534 lg 5 teine lause).
16.Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
17.Puudutatud isik ja tema vanemad on määruskaebustest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ei olnud puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamisel ja pikendamisel täidetud. Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud asjaolusid kogumis hinnates seisukohal, et puudutatud isiku puhul olid ilmselt täidetud isiku kõigepealt kuni 4 päevaks ja seejärel kuni 40 päevaks esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele psühhiaatrilisele ravile paigutamise tingimused TsMS § 534 lg 1 p 1 ja PsAS § 11 lg 1 tähenduses. Samuti on isiku tervislikku seisundit kinnitavad psühhiaatrite arvamused küllaldased TsMS § 534 lg 1 p 2 tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja seda pikendada. Ühtlasi oli maakohus enne määruste tegemist puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud. Küll aga tuleb täiendada maakohtu määruste põhjendusi puudutatud isiku lähedaste (vanemate) ära kuulamata jätmise osas. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi muus osas maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses. Vastuseks määruskaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.
17.1.Nii 21.09.2026 psühhiaatrite arvamusest kui ka 07.10.2026 ja 08.10.2026 vastustest määruskaebustele nähtub, et puudutatud isikul diagnoositi raske psüühikahäire – täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9). Puudutatud isik on väljendanud nii vahetult enne hospitaliseerimist kui ka ravi ajal järjepidevalt rohkelt paranoilisi kahjustusluulumõtteid pereliikmete suhtes (isa tahab talle halba), mürgistusluulumõtteid (isa mürgitab tema toitu), jälitusluulumõtteid (jälgitakse interneti kaudu). Lisaks tajus puudutatud isik ümbritsevaid esemeid (nöör, küünlad, papptaldrikud, Eesti lipp, veinikorgid, kruvid jm) endale ohtlike ja
2-26-20349 halvaendelistena. Raskest psüühikahäirest tulenevalt oli häiritud tema võime oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Avaldaja on esile toonud, et puudutatud isik on nii enne hospitaliseerimist kui ka ravi ajal keeldunud söömast toitu, mille osas kahtlustas, et isa on seda mürgitanud või mille isa oli puudutatud isikule haiglasse toonud. Psühhoosielamustest tulenevalt jäi ka puudutatud isik ööseks spordiklubisse, kuna ei julgenud koju minna. Puudutatud isiku enda arvamus, et tal ei ole sellist rasket psüühikahäiret, mille tõttu vajaks haiglaravi, ei lükka ümber arstide hinnangut tema tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimuse täidetuse hindamisel. Kuigi puudutatud isiku vanemate määruskaebuses rõhutatakse, et puudutatud isikul ei ole teadaolevalt olnud varasemaid psühhootilisi episoode ega varasemat psühhiaatrilist haiguslugu, siis esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamist ei välista asjaolu, et puudutatud isik ei ole varem sellelaadset abi vajanud ega ole tal psüühilisi häireid diagnoositud (RKTKm 08.01.2021, 2-20-6730, p 15). Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, mistõttu oli täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldus tahtest olenematu ravi kohaldamiseks.
17.2.Psühhiaatrite arvamusest ja avaldaja vastusest määruskaebusele nähtub, et puudutatud isik oli ohtlik eelkõige endale ning puudutatud isik vajas ravi. Kuivõrd puudutatud isik tunnetas raskest psüühikahäirest tulenevalt, et tema isa tahab teda kahjustada ning proovib teda mürgitada, siis oli puudutatud isik avaldaja 08.10.2026 vastuse kohaselt ajas järjest enam söömist piiranud – enda sõnul toitus ta viimasel nädalal peamiselt külmutatud heeringast ja kohukesest. Kuivõrd avaldaja 08.10.2026 vastuse kohaselt on ka haiglas viibimise ajal puudutatud isik senini keeldunud vanemate (eelkõige isa) toodud toidust ning on kahtlustanud ravimitega manipuleerimist isa poolt, oli pigem kindel kui tõenäoline, et puudutatud isik piirab enda toitumist ja ravimite võtmist jätkuvalt luulumõttelistest elamustest lähtuvalt, kartes, et toidu või ravimite sisse on mürki segatud. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et kodust toitu ta ei saa süüa ning ka ema toodud toitu ta ei usalda. Haigusseisundi jätkumisel võis puudutatud isik psühhootilistel ajenditel oma toitumist veelgi piirata ning seeläbi ohustada oma füüsilist tervist. Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14). Arvestades, et psühhiaatriakliinikus viibimise ajal oli puudutatud isik endiselt tugevalt paranoilise hoiakuga ja käitus psühhootiliste elamuste ajendil, oli pigem kindel kui tõenäoline, et puudutatud isik on esialgse õiguskaitse kohaldamata ja pikendamata jätmise korral ohtlik eelkõige iseendale PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Põhjendatud oli puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi pikendamine enne, kui haigus veelgi ägeneb ja temast lähtuv oht realiseerub. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18). Avaldaja on kinnitanud nii 21.09.2026 kui ka 08.10.2026 arvamuses, et puudutatud isiku haiguskriitika ja ravisoostumus on puudulikud, kuivõrd ta peab end terveks ega pea haiglaravi vajalikuks. Ka puudutatud isiku määruskaebusest nähtuvalt on ta seisukohal, et tal ei esine sellist vaimse tervise probleemi, mis tingiks haiglaravi vajaduse. Eeltoodust saab järeldada, et puudutatud isik ise ei mõistnud enda haiguse ja sellest tingitud ohtlikkuse tõsidust. Seega leiab ringkonnakohus eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades, et puudutatud isik oli ravita jätmise korral psüühikahäire tõttu ohtlik PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses ning seda eelkõige enda elule, tervisele ja julgeolekule.
17.3.Samuti ei olnud alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Kuigi puudutatud isik kinnitab määruskaebuses, et vajadusel
2-26-20349 on ta nõus ravimeid tarvitama kodus ja ravimite kasutamisel saaks vajadusel silma peal hoida ema, kellega koos puudutatud isik ei ela, kuid kes elab isa kodu lähedal, nähtub avaldaja vastusest määruskaebusele, et ravil olles on puudutatud isik vaielnud vastu ravimite lisamisele või ravidoosi tõstmisele. Arvestades, et avaldaja 08.10.2026 seisukohast nähtuvalt on puudutatud isik kahtlustanud isa sekkumist ka ravimitesse, peab kolleegium tõenäoliseks, et puudutatud isik kodus vabatahtlikult ravimeid ei tarvitaks, eriti võttes arvesse, et ravimite võtmine ning raviplaani järgimine on olnud raskendatud ka kontrollitud haiglakeskkonnas. Väljaspool haiglat ei ole kontrollitav ravimite korrektne manustamine ning vabatahtliku ravi korral võib isik ravimid jätta võtmata, mis toob kaasa ravi katkemise ja ebaõnnestumise, mis ei ole puudutatud isiku huvides. Seega on põhjendatud arvata, et puudutatud isikule ei olnud võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel (sh puudutatud isiku vanemate määruskaebuses loetletud ambulatoorse ravi viisid), kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).
17.4.Puudutatud isiku vanemad juhivad määruskaebuses tähelepanu, et neid ei ole puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse paigutamisel ära kuulatud. Esialgse õiguskaitse rakendamisel ei pea kohus TsMS § 534 lg 3 kohaselt alati puudutatud isiku lähedasi (abikaasa ja muud isikuga koos elavad pereliikmed, TsMS § 536 lg 2 p 1) ära kuulama, kuid Riigikohtu praktika järgi tekib selline kohustus esialgse õiguskaitse pikendamisel. Viimasel juhul sätestab erandid lähedaste ära kuulamata jätmiseks TsMS § 536 lg 21 (RKTKm 08.01.2021, 220-6730, p 17). TsMS § 536 lg 22 sätestab, et isiku enda ja teiste isikute ära kuulamata jätmist tuleb määruses põhjendada. Maakohtu määrustest puuduvad põhjendused vanemate ära kuulamata jätmise kohta. Kuigi maakohus on vanemate ära kuulamata jätmisega rikkunud menetlusõiguse normi (TsMS § 536 lg 2 p 1, § 536 lg 2 2 koosmõjus § 534 lg-ga 3), ei ole see tinginud ebaõigete lahendite tegemist ega anna alust määruste tühistamiseks. Puudutatud isiku vanemad on enda seisukohad ja asjaolud esitanud määruskaebuses. TsMS § 477 lg 4 neljanda lause kohaselt võib kohus lugeda ärakuulamiseks piisavaks isiku kirjaliku või elektrooniliselt esitatud seisukoha, kui kohtu arvates on sel viisil võimalik isikult saadavaid andmeid ja seisukohta piisavalt hinnata. Ringkonnakohus on puudutatud isiku vanemate määruskaebuses esitatud seisukohti ja asjaolusid hinnanud ning kolleegiumi arvates ei oleks vanemate ärakuulamine aidanud kaasa asja lahendamisele esialgse õiguskaitse menetluses (TsMS § 536 lg 21 p 3). Maakohus oli puudutatud isiku enda isiklikult vahetult ära kuulanud ning nii ärakuulamisel avaldatu kui ka asjas esitatud psühhiaatrite arvamused kinnitasid vajadust esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja pikendamiseks.
18.Eeltoodule tuginedes olid puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused ilmselt täidetud ja puudutatud isik tuli paigutada esialgu kuni 4 päevaks ja seejärel kuni 40 päevaks või kuni ravivajaduse äralangemiseni haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi.
19.Määruskaebemenetlustega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
20.TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.