Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X (isikukood XXX, viibimiskoht SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, Paldiski mnt 52, 10614 Tallinn), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila Muu menetlusosaline: Tallinna Tervishoiuamet (registrikood 75014965) Menetluse liik
Sotsiaal-
ja
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 20.09.2026 määrus jätta muutmata. X määruskaebus jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.
2-26-20293 Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud, menetluse edasine käik
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas Harju Maakohtule 18.09.2026 taotluse X (puudutatud isik/patsient) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks üle 48 tunni, sh temale psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava toimega ravimite manustamiseks ja vajadusel elekterkrampravi teostamiseks ning ühtlasi ravi pikendamiseks kuni neljakümne päevani arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.
2.Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates 18.09.2026, mil kell 03.09 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt PsAS §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Patsient ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Vastavalt TsMS § 534 lg-le 5 võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest ja seejärel tähtaega pikendada kuni neljakümne päevani. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit, ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel.
3.Harju Maakohus rakendas 18.09.2026 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o. alates 18.09.2026 kell 03.09 kuni 22.09.2026 kell
03.09.Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva, rahustava ja muu vajaliku ravi manustamiseks ning vajadusel elekterkrampravi teostamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
4.Avaldaja esitas 20.09.2026 Harju Maakohtule teabe, et käesolevalt ei ole puudutatud isiku seisund muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu määrus ja põhjendused
5.Harju Maakohus pikendas 20.09.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 18.09.2026 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus määras, lugeda esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatuks
2-26-20293 28.10.2026 kell 03.09 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtest olenematu ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva, rahustava ja muu vajaliku ravi manustamiseks ning vajadusel elekterkrampravi teostamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Määrus kuulus viivitamatult täitmisele.
6.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2, TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.
7.Esitatud taotlusest, sellele lisatud arstide arvamusest nähtub, et puudutatud isik hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 18.09.2026 kell
03.09.Raviarstid põhjendavad, et tegemist on korduva patsiendiga SA PERH Psühhiaatriakliinikus, kellel on diagnoositud maniakaalne skisoafektiivne häire. Varasemalt diagnoositud samuti segatüüpi spetsiifilist arenguhäiret. Viimati viibis patsient haiglaravil 14.02.–20.03.2018. Toona suunati ta erakorralise meditsiini osakonnast, kuhu ta oli viidud kiirabiga kuna ta oli võtnud sisse suures koguses teadmata ravimeid, ei olnud äratatav. Osakonnas oli patsient pinges, ärrituv. Raviga patsient pikkamööda rahunes, kuid haigustaju ja ravisoostumus jäid väheseks (varasemalt oli ambulatoorse ravi katkestanud) ning kaasuvana esinesid sõltuvusprobleemid siis määrati talle toetusraviks pikatoimelised ravimid. Digiloost nähtub, et peale haiglat käis patsient regulaarselt depoosüste saamas ja püsis stabiilses seisundis, mistõttu ravimi annust järkjärgult vähendati ja lõpuks lõpetati. Lähedaste andmetel on kevadest saadik puudutatud isiku seisund süvenevalt halvenenud, ta on muutunud agressiivseks, märatseb, on verbaalselt ja füüsiliselt agressiivne ema ja kasuisa vastu. Patsient on ema rünnanud, virutanud talle vastu kõrvu, visanud purgiga, on soovitanud emal suitsiidi teha. Patsient räägib kodus, et on jumal, boss, maffioosnik, võib kõike teha jne. Ta süüdistas kasuisa selles, et viimane on süüdi tema isa surmas. Ta lõikas läbi maja maanduse väitel, et selle kaudu tuleb vool, mis võib teda tappa. Eile muutus patsient taas agressiivseks, ähvardas kasuisa rünnata, lubas maja õhku lasta, mistõttu kutsuti kiirabi. Kuna puudutatud isik oli alkoholijoobes, siis toimetati ta esmalt kainenema ja seejärel ravile. Valvetoas oli patsient ärritunud ja avaldas, et tal oli kodus "peredraama" ja keeldus täpsustavatele küsimustele vastamast. Valvearst vormistas talle tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsuse 18.09.2026 kell 03.09. Osakonda viimisel oli patsient vastaline, keeldus personali korraldusi täitmast. Pika veenmise peale lõpuks siiski täitis enamiku vajalikest protseduuridest. Käesolevaks ajaks pole patsiendi seisund oluliselt paranenud, ta on jätkuvalt ärritunud ja vihane. Patsient avaldab, et tema kasuisa tegeleb kindlustuspettusega, laseb voolu maa sisse kus see ladestub ja lõhub mulda. Selle tagajärjel muld saab viga, vajub kokku ning maja fassaad langeb alla. Kasuisa käitumise motiivide kohta annab vastukäivaid selgitusi, kord ütleb, et viimane tahab teda pärandusest ilma jätta, siis jälle, et ta on seniilne jne. Patsient on äärmiselt vaenulik nii kasuisa kui ema suhtes, oma agressiivset käitumist eitab, peab end igati edumeelseks ja rahulikuks inimeseks. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (F25.2 segatüüpi skisoafektiivne häire), millega ohustab nii iseend kui ka ebaadekvaatsest käitumisest tulenevalt potentsiaalselt ümbritsevaid. Oma seisundist tulenevalt pole patsient võimeline mõistma ravi vajadust ega kontrollima oma käitumist. Patsiendi praegust seisundit hinnates ei ole tõenäoline tema seisundi paranemine kodustes tingimustes 4 päevase haiglaravi järgselt. Ta vajab rahustavat, meeleolu stabiliseerivat, antipsühhootilist, mürgistusevastast ja elundsüsteeme toetavat ravi haiglatingimustes.
8.Ärakuulamisel õiguskaitse esmasel rakendamisel avaldas dr T, et patsiendi seisund ega ravivajadus haigla tingimustes ei ole võrreldes kohtule saadetud kirjaliku arsti arvamusega
2-26-20293 muutunud. Diagnoosimine ja ravi võtab aega vähemalt 40 päeva – seisund sedavõrd raske. Haiglas on vajalik esmalt diagnoosi kinnitamine uuringutega ja seejärel ravi määramine ja ravi haigla tingimustes patsiendi seisundi jälgimisega ning seisundi paranemine enne, kui isik on valmis koju minema.
9.Ärakuulamisel avaldas isik: „Stabiilne on mul praegu. Tavaline elu. Kodus oli verbaalne konflikt. Ema ja kasuisa on minu peres. Finantsilise poole pealt on nendega raske, aga ma ei suhtle nendega eriti – miinimumkontakt. Suhted ei ole väga head. Emaga on neutraalsed suhted, aga kasuisaga kehvad. Elektriga oli kodus halb lahendus, Maandatud oli otse maa sisse ja maja oli juba selle tõttu vajunud. Turvafirmas töötan. 10 aastat juba. Olen Selveris turvamees. Otse koju ma ka minna ei taha – seal ma lähen hulluks. Haiglasse ma jääda ei soovi.“ Vestluse lõpus hakkab nutma, ütleb, et on leidnud jumala, aga ikka peab kannatama. Tunded ja tujud käivad tal väga kiiresti üles-alla.
10.Advokaat toetas taotlust: inimene on selgelt segaduses, agiteeritud, lähedaste suhtes vaenulikult meelestatud, tujud väga kõikuvad ja pidurdusmehhanismid alanenud.
11.Peale esialgse õiguskaitse kohaldamist (4 päeva) 20.09.2026 kohtule edastatud täiendavas arvamuses asus dr L arvamusele, et peale esialgse õiguskaitse kohaldamist ei ole patsiendi seisund muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.
12.Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
13.Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (F25.2 segatüüpi skisoafektiivne häire). Puudutatud isiku käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Ärakuulamisel kohus veendus, et puudutatud isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning ei mõista ravivajadust. Isik on ilmselgelt segasusseisundis ja ei suuda enda eest mistahes adekvaatseid otsuseid teha. Kohtu hinnangul kujutab patsient seega ohtu nii iseendale kui ümbritsevatele (tujud väga kõikuvad ja pidurdusmehhanismid alanenud – võib hetkega muutuda sõjakast kurvameelseks ja vastupidi, olnud agressiivne pereliikmete suhtes ja arvestades, et ta on kaupluses turvamees, ei saa välistada ohtu ka kaupluse klientidele konfliktsituatsioonides, mida tema töös kindlasti ette tuleb). Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii isikut ennast kui teda ümbritsevaid isikuid. Kohus leidis arsti arvamusele, isiku ja arsti ärakuulamisele tuginedes, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Tulenevalt oma seisundist on isik psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Samuti ei ole kodustes tingimustes tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Ise isik end haigeks ei pea ja ravimeid arsti määratud skeemi järgi tarvitama ei soostu. Tahtest olenematult saab aga isikut ravida ainult haigla tingimustes.
14.Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, oli kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Arstide arvamuse kohaselt vajab patsient enda seisundi raskusest tulenevalt ravi vähemalt 40
2-26-20293 päeva. Kohus leidis, et käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik pikaajalist hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist. Kohus oli seisukohal, et kuivõrd asjas kogutud tõendite põhjal ei ole toiminud isiku seisundi paranemist 4 päeva jooksul ja arstide hinnangul vajab ta ravi vähemalt 40 päeva, tuleb pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda luba tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Määruskaebus
15.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja kaudu määruskaebuse, milles palub lõpetada tahtest olenematu ravi viivitamatult ning tühistada kaevatav määrus.
16.Kaebaja leiab, et tema paigutamine psühhiaatriakliinikusse oli põhjendamatu. Kaebaja on veendunud, et kui tal oleks lastud kainestusmajas rahulikult kaineneda, ei oleks ta psühhiaatriakliinikusse sattunud. Endale 18.09.2026 määratud 4-päevast ravi peab ta piisavaks, sest selle aja jooksul kainenes ta täielikult. Selle ravi pikendamine kaevatava määruse alusel on kaebaja arvates põhjendamatu. Kaebaja kinnitab, et tegi alkoholi mõjul rumaluse, mida ta praegu kahetseb. Kaebaja tunneb, et nüüdseks on tema vaimne tervis korras ning ta soovib naasta koju ja tööle. Kaebaja leiab, et talle määratud 40 päeva kestev tahtest olenematu ravi on põhjendamatu. Menetlusosaliste seisukohad
17.Avaldaja leidis, et kõik vajalikud eeldused tahtevastase ravi kohaldamise pikendamiseks olid täidetud. Patsiendil puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ning püsis tema psüühikahäirest tulenev oht iseendale ja ümbritsevatele, mille alusel esitati 20.09.2026 kohtule arsti arvamus tahtest olenematu haiglaravi jätkamise vajaduse kohta. Ka järgnevalt on patsient avaldanud vastupanu ravimite manustamisele, süüdistanud ja ähvardanud raviarsti, avaldanud kavatsust Eestis lahkumiseks, et vältida psühhiaatrilist ravi. Patsient vajab ravi jätkamist haiglatingimustes psühhoosi taandumise, haiguskriitika kujunemise ja ravikoostöö tekkimiseni. Raskest psüühikahäirest (segatüüpi skisoafektiivne häire F25.2) tuleneva iseennast ja ümbritsevaid ohustava käitumise (rünnakud lähedastele, kavatsus end elektriga tappa) ning ravikoostööst keeldumise tõttu on puudutatud isikule vajaliku psühhiaatrilise ravi teostamine võimalik vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas.
18.Muu menetlusosaline Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet leidis, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluse edasine käik
19.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kohtumääruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub
2-26-20293 kõigi vaidlustatud määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
21.Ringkonnakohus on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates maakohtu määruse seaduslikkust kontrollides seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatud puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud kõik seadustes sätestatud eeldused.
22.TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib pärast isiku enda ärakuulamist esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus selle eelduse olemasolu õigesti tuvastanud, arvestades, et vastav arvamus on avaldaja poolt antud 20.09.2026 (dtl 32).
23.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
24.Ka nimetatud eelduste olemasolu on ringkonnakohtu hinnangul maakohtu poolt õigesti tuvastatud. Psühhiaatrite kui pädevate arstide arvamused on puudutatud isiku terviseseisundit kajastavaks tõenditeks. Kuigi avaldaja ja avaldusele lisatud arstide arvamus psüühikahäire kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima (RKTKm, 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 38.3), ei ole maakohus PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduse tuvastamisel eksinud. Psühhiaatrite 18.09.2026 arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire –F25.2 segatüüpi skisoafektiivne häire (dtl 6). Ringkonnakohtul puudub alus erialaspetsialtide poolt määratud diagnoosi õigsuses kahtlemiseks, kuna avaldaja on selle juurde jäänud ka määruskaebemenetluses (dtl 32) ning asjas puuduvad tõendid, mis diagnoosi väärsust kinnitaks.
25.Psühhiaatrite 18.09.2026 arvamuse kohaselt vajab puudutatud isik oma raskest psüühikahäirest tingitud seisundist tulenevalt rahustavat, meeleolu stabiliseerivat, antipsühhootilist, mürgistusevastast ja elundsüsteeme toetavat ravi haiglatingimustes, kuna ohustab nii iseend kui ka ebaadekvaatsest käitumisest tulenevalt potentsiaalselt ümbritsevaid, sest pole oma seisundist tulenevalt võimeline mõistma ravivajadust ja kontrollima oma käitumist (dtl 6). Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Kuigi puudutatud isik väidab määruskaebuses, et ta peab temale määratud 4-päevast ravi piisavaks, kuna kainenes selle aja jooksul täielikult, ei lükka see paljasõnaline väide ümber asjas esitatud psühhiaatrite arvamusi puudutatud isiku ohtlikkusest iseendale ja teistele (eelkõige puudutatud isiku emale ja kasuisale).
26.Ringkonnakohtul puudub alus psühhiaatrite hinnangute õigsuses kahelda, arvestades, et ka määruskaebusele antud vastusest nähtuvalt puudub puudutatud isikul jätkuvalt koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele (dtl 32). Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm
2-26-20293 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1), tuvastas maakohus õigesti, et PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus oli täidetud ka vaidlustatud määruse tegemise ajal ning puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus on asjakohase ravita jäämisel pigem kindel kui tõenäoline. Määruskaebuse ükski väide vastupidise järelduse tegemist ei võimalda. Kuigi kaebuse esitamise hetkeks võis puudutatud isik olla alkoholijoobest kainenenud, nähtub kaebusest, et oma psüühikahäirest tulenevat ravivajadust kaebaja endiselt ei mõista, kujutades selliselt jätkuvalt ohtu nii iseenda kui ka oma lähikondsete (eelkõige ema ja kasuisa) suhtes.
27.Kolleegiumi hinnangul ei olnud olukorras, kus puudutatud isik ei mõistnud pärast esmast esialgse õiguskaitse rakendamist endiselt enda ravivajadust ega tunnistanud haiglaravi olulisust, temale võimalik osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema tahtest olenematult. Seega on maakohus õigesti tuvastanud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eelduse olemasolu. Kuigi puudutatud isik on määruskaebuses enda sõnul pidanud 4-päevast ravi piisavaks, nähtub avaldaja vastusest määruskaebusele, et puudutatud isik avaldas ka pärast vaidlustatud määruse tegemist jätkuvat vastupanu ravimite manustamisele ning vajab psühhiaatrite hinnangul ravi jätkamist haiglatingimustes (dtl 68).
28.Eeltoodud seisukohti arvestades puudub kolleegiumil seaduslik alus maakohtu määruse tühistamiseks ja määruskaebuse rahuldamiseks. Kolleegium osundab, et PsAS § 17 lg 1 kohaselt on psühhiaatrilise sundravi eesmärgiks psüühikahäire ravi, psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse vähendamine ning isiku toimetuleku taastamine iseseisvaks toimetulekuks ühiskonnas. Kinnisesse asutusse paigutamise menetlus on suunatud eelkõige isiku enda tervise kaitsmisele (RKTKm, 12.11.2021, 2-21-5865, p 14.2.). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus
29.TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega, kui vastav taotlus esitatakse.
30.TsMS §-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.