2-04-1185/7 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võivad apellatsioonimenetluse pooled esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused O.M töötas AS-s E perioodil 26.05.2003 kuni 07.04.2004 seadmete grupi projektijuhina. Tööleping lõpetati töötaja algatusel TLS § 79 alusel. 01.06.2004 pöördus O.M töövaidluskomisjoni ja palus tööandjalt välja mõista täiendava töötasu ja puhkusekompensatsiooni 62 404,30 krooni. Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Inspektsiooni töövaidluskomisjoni 12.08.2004 otsusega rahuldati O.M avaldus. AS-lt E mõisteti avaldaja kasuks välja täiendav töötasu 56 767 krooni (sh 2003. a. oktoobri eest 14 011 krooni, 2003. a. detsembri eest 9 347 krooni, 2004. a. jaanuari eest 10 695 krooni ja 2004. a. märtsi eest 22 714 krooni) ning puhkusehüvitis 5 637,30 krooni. AS E leidis, et töövaidluskomisjoni otsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu, ning esitas 20.09.2004 hagiavalduse Tallinna Linnakohtule (alates kohtute tööpiirkondade liitmisest 01.01.2006 Harju Maakohus), milles palus ITLS § 24 ja § 33 ning VÕS § 128 lg 2 alusel tunnustada tema õigust mitte maksta O.Mle töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetud 62 404,30 krooni, kohustada kostjat tagastama töövaidluskomisjoni otsuse alusel talle viivitamatult väljamakstud 23 358 krooni ja hüvitama hagejale tekitatud kahju suurusega 21 604,50 krooni. Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel 26.05.2003 sõlmitud töölepingu järgi kostja töötasu suuruseks 5 000 krooni. Töölepingus lisatasu ette ei nähtud. Seadmete grupi mänedžeride töö tasustamise põhimäärusega nähti ette lisatasud individuaalse müügitöö tulemuste eest. Töö käigus esinenud puuduste eest võidi nimetatud lisatasu vähendada. Kostja töötasu 2003. a. oktoobri, detsembri, 2004. a. jaanuari ja märtsi eest arvestati vastavalt töölepingule ja kehtivale põhimäärusele. Töölepingu lõpetamisel teostati kasutamata jäänud puhkuse hüvitise arvestus vastavuses kostja tegeliku töötasuga. Ajal, mil kostja töötas koos oma ülemuse S. I hageja juures, asutasid nad oma firma S OÜ ja alandasid süstemaatiliselt toodete hindu oma äriühingu kasuks, põhjustades sellega hagejale 43 209 krooni kahju saamata jäänud tulu näol. Sellest peab kostja hüvitama proportsionaalselt temale langeva 1⁄2 osa ehk 21 604,50 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Hageja juures töötades oli kostja põhitöötasuks 5 000 krooni ja lisatasu igas kuus 16 % või 8 % müügi kasumist. Määruse p 5 näeb ette töös puuduste olemasolu korral lisatasu vähendamise võimaluse. Lisatasu muutmiseks peaks tööandja välja andma käskkirja. Alates 2003. a. oktoobrist hakkas hageja põhjusetult ja seletusi andmata kostja töötasu vähendama. Kostja tööalaste puuduste kohta hageja käskkirju välja ei andnud. Kostja sai 56 767 krooni ettenähtust vähem töötasu. Lepingu lõpetamisel maksis hageja puhkusehüvitist 14 404 krooni, aga oleks pidanud maksma 20 041,30 krooni. Puhkusekompensatsiooni maksis hageja ettenähtust vähem 5 637,30 krooni. Hageja kahju hüvitamise nõue on tõendamata. Sama kahju hüvitamiseks on hageja esitanud

hagi S OÜ vastu. Selles hagis on hageja väitnud, et kahju tekkis S OÜ süül, ja on tasaarvestanud oma väidetava kahjuhüvitise nõude S OÜ nõudega tema vastu. ENSV TööK § 125 näeb ette töötaja varalise vastutuse vaid otsese tegeliku kahju olemasolu korral. Hagiavaldusele lisatud tõenditest nähtub, et toodete ostuhind oli palju madalam kui müügihind, millega kostja vahendusel müüdi tooteid S OÜ-le. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus jättis hagi 30.06.2006 otsusega täies ulatuses rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled kostjale 2003. a. oktoobris ja detsembris ning 2004. a. jaanuaris ja märtsis makstud lisatasu ja sellest tulenevalt kasutamata puhkuse hüvitise suuruse üle. Kooskõlas palgaseaduse (PalS) § 2 lg-ga 1 on lisatasu palga osa. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt maksab tööandja töötajale peale põhipalga lisatasu või juurdemakseid seaduses, haldusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel. Palgaseaduse § 3 lg 2 alusel tuleb töötaja palgatingimused ja nende muudatused kindlaks määrata töölepingus. PalS § 3 lg 1 kohaselt kuulub palgatingimuste hulka ka töötajale makstav lisatasu. Töölepingus leppisid pooled kokku vaid põhipalga suuruses. Lisatasu oli kehtestatud põhimäärusega. Alates 01.04.2003 kehtiv põhimäärus seadmegrupi mänedžeride töö tasustamiseks (tl 33) nägi ette lisatasu 16 % kontsernist välja müüdud materjalide tulust ja 8 % kontsernisisesest materjalide müügitulust. Põhimääruse p 5 võimaldas lisatasu vähendada töös esinevate puuduste korral. 20.10.2003 seadmegrupi töö tasustamise põhimääruse koostamise alase nõupidamise protokolliga otsustati kuni 31.12.2003 müügitulude arvestamisel arvesse võtta kõikvõimalikke suurtehingute kulusid (p 1) ja alates 01.01.2004 koostada ja kinnitada uus töö tasustamise põhimäärus (p 2). Alates 01.01.2004 AS-s E kehtestatud põhimääruses seadmegrupi mänedžeride töö tasustamiseks (tl 25) jäid lisatasu arvestamise muud tingimused samaks, kuid lisandus tingimus (p 12), mille kohaselt suuremahuliste (realisatsioonikäibega üle 500 000 EEK) projektide eest saadavate lisatasude arvestused sooritatakse erileppe alusel, mille peab kinnitama kommertsdirektor. 2003. a. oktoobris vähendas hageja kostjale makstavat lisatasu 20.10.2003 seadmegrupi töö tasustamise põhimääruse koostamise alase nõupidamise protokolli p 1 alusel. Kohus leidis, et lisatasu vähendamine kahjude eest ei ole kooskõlas põhimääruse p-ga 4. Arvestades PalS § 2 lg 1, mille järgi lisatasu on palga osa, § 4 lg 1, mille järgi palgatingimusi võib muuta vaid poolte kokkuleppel, ja VÕS § 23 lg 1 p 2, mille järgi lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka poolte vahel väljakujunenud praktikast, puudus hagejal alus kostja lisatasu vähendamiseks 2003. a. oktoobris. 2004. a. jaanuaris kostja lisatasu vähendati alates 01.01.2004 kehtima hakanud põhimääruse p 12 alusel. Hageja ei maksnud kostjale lisatasu 01.01.2004-31.01.2004 aruande p-des 6 ja 7 toodud ostusummade eest, kuna need ületasid 500 000 krooni ja puudus kommertsdirektori kinnitatud erilepe lisatasu maksmiseks. Kohus leidis, et lisatasu vähendamiseks puudus seaduslik alus, kuna üle 500 000 kroonise ostusumma saamiseks hageja liitis aruande p-des 6 ja 7 olevad ostusummad. Kummaski punktis märgitud ostusumma eraldi ei ületa 500 000 krooni (eeldusel, et p 6 õige ostusumma peaks olema 491 128 krooni). Esitatud tõendite kohaselt vähendati kostjale makstavat lisatasu 2003. a. detsembris ja 2004. a. märtsis tööalaste minetuste eest käskkirjade alusel (vastavalt hageja 31.12.2003

käskkiri nr 336 ja 31.03.2004 käskkiri nr 90). Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 3 ei näe distsiplinaarkaristusena ette lisatasu vähendamist. Käskkirjade sõnastust saab tõlgendada vaid selliselt, et kostja müügitulemuste lisatasu vähendati distsiplinaarkaristusena tööalaste rikkumiste eest (2003. a. detsembris diiselrongide hangete rikkumine ja 2004. a. märtsis elektrikalorifeeride hanketähtaegade rikkumine ja tellijalt pretensiooni saamine). Käskkirjad on üldsõnalised, ei selgu, milles konkreetselt tööandja kostjat süüdistas. Tõendina esitatud OÜ B 30.03.2004 kiri, milles teatatakse hageja arvete tasumise edasilükkamisest kuni kirja saatja ja AS R pretensioonide lahendamiseni ja finantsküsimuste lahendamiseni, ei tõenda iseenesest kostja poolt töölepingu rikkumist. Kuna aga TDVS § 3 ei näe distsiplinaarkaristusena ette lisatasu vähendamist, ei tulene hageja poolt lisatasu vähendamine seadusest ega põhimäärusest ning nõue nimetatud lisatasude mittemaksmise õiguse tunnustamiseks tuleb jätta rahuldamata. Nõude rahuldamata jätmise põhjuseks on ka see, et käskkiri, millega lisatasu vähendati, oleks tulnud kostjale allkirja vastu teatavaks teha. Seda ei tehtud, mistõttu käskkiri on tulenevalt TDVS §-dest 11 ja 12 tühine. Hageja väide, et käskkiri tehti kostjale teatavaks, on tõendamata. Kuna hageja maksis kostjale alusetult lisatasu vähem, maksis ta alusetult vähem ka hüvitist kasutamata puhkuse eest ning ka puhkusehüvitise mittemaksmise õiguse tunnustamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõude kahju 21 604,50 krooni hüvitamiseks jättis maakohus rahuldamata järgmistel põhjendustel. Hagiavalduse kohaselt tekitas kostja kahju sellega, et müüs tooteid oma äriühingule S OÜ süstemaatiliselt odavamate hindadega kui teistele ostjatele. Nõude materiaalõiguslikku alust hageja hagiavalduses ei märkinud, kuid kohtuistungil väitis hageja esindaja, et nõude aluseks on VÕS § 128 lg 2 ja tekitatud kahju näol on tegemist saamata jäänud tuluga. Arvestades asjaolu, et kostja oli hagejaga tööõiguslikus suhtes, kuulub kohtu hinnangul kahju hüvitamise nõude lahendamisel kohaldamisele ENSV töökoodeksi IX peatükk, mis sätestab töötajate varalise vastutuse. TööK § 125 kohaselt on töötaja varalisele vastutusele võtmiseks vajalik järgmiste tingimuste üheaegne esinemine: 1) otsese kahju olemasolu, 2) kahju tekitamine tööandjale tööõigussuhtes olemise ajal, 3) kahju tekitamine seoses tööülesannete täitmisega ja 4) kahju tekitamine töötaja õigusvastase ja süülise käitumisega. Maakohtu arvates ei saa hagi rahuldada, kuna asjas ei ole tõendatud otsese kahju olemasolu ega kostja õigusvastane ja süüline käitumine. Tööandjal saamata jäänud tulu TööK § 125 järgi hüvitamisele ei kuulu. Hageja ei ole tõendanud, et kaup, mille hageja müüs S OÜle ja teistele äriühingutele, oli sama kvaliteedi ja samasuguste omadustega, mis tinginuks võrdsed müügihinnad. S OÜ-le müüdavatele toodetele hindu määrates ei käitunud kostja õigusvastaselt, sest toimis kooskõlas projektijuhi ametijuhendiga ja täitis talle ametijuhendiga pandud tööülesandeid. Nimetatud ametijuhendi kohaselt kuulus kostja tööülesannete hulka muu hulgas ostu ja müügi võimaluste uurimine, sealhulgas läbirääkimised ja kirjavahetus, ostutellimuste täitmine, ostude ja müügi teostamine. Hageja ei ole tõendanud kostja poolt müügiga seotud tööülesannete mittenõuetekohast täitmist. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub Harju Maakohtu 30.06.2006 otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellant palub jätta kohtukulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kaevatav otsus ebaseaduslik, kuna esimese astme kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et tööandja 31.12.2003 ja 31.03.2004 käskkirjadega on kostjale määratud distsiplinaarkaristus. 2003. a. detsembris ja 2004. a. märtsis vähendati kostja lisatasu

seadmegrupi mänedžeride töö tasustamise põhimääruse p 5 alusel, mille kohaselt võidakse individuaalsete müügitulemuste eest saadavat lisatasu töös esinevate puuduste korral muuta vähendamise suunas. Kuna tegemist ei olnud distsiplinaarkaristusega, ei olnud vaja käskkirjadele allkirju võtta, sest töölepingu seadus seda ette ei näe. 2003. a. oktoobris vähendas hageja kostja lisatasu vastavalt 20.10.2003 protokollile tööandja ühepoolse otsuse alusel, mis tulenes palgaseaduse § 2 lg-st 4. Seega tõlgendas kohus ebaõigesti PalS § 2 lg 1, kui leidis, et lisatasu on palga osa ja palgatingimusi võib muuta vaid poolte kokkuleppel. 2004. a. jaanuaris vähendati kostja lisatasu lähtuvalt töö tasustamise põhimääruse p-st 12, mille kohaselt suuremahuliste (üle 500 000 krooni) projektide individuaalsete müügitehingute eest saadavate lisatasude arvestused sooritatakse erileppe alusel ja kinnitatakse AS E kommertsdirektori poolt. Nähtuvalt 31.04.2004 [p. o 31.01.2004] aruande p-dest 6 ja 7 teostas kostja rataste müüki projekti „Rattad“ raames 674 928,96 krooni eest, mistõttu kohus leidis ebaõigesti, et ostusummasid aruande p-des 6 ja 7 ei saa liita. Tegemist oli ühe projektiga. Kahju hüvitamise nõude osas kohaldas esimese astme kohus ebaõigesti materiaalõigust sellega, et lahendas vaidluse ENSV töökoodeksi järgi. Kostja tekitas kahju mitte töösuhtes, vaid seoses enda äritegevusega, mistõttu kahju hüvitamisel kuulub kohaldamisele VÕS § 128 lg 2. Kostja, olles S OÜ osanik ja juhatuse liige, müüs süstemaatiliselt hageja tooteid oma äriühingule tunduvalt madalama hinnaga. S OÜ müüs ülalnimetatud tooted edasi ja sai sellest kasumit. Samuti on kohus ebaõigesti asunud seisukohale, et kahju suurus ei ole tõendatud. Kahju on tõendatud toimikus olevate tõenditega. Nähtuvalt kohtuotsusest AS E hagis S OÜ vastu tsiviilasjas nr 2-7453/04, kostja ei vaidlustanud S OÜ esindajana tekitatud kahju suurust. Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Kohtukulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. AS E võlgneb Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Inspektsiooni töövaidluskomisjoni 12.08.2004 otsuse alusel kostjale 39 046,30 krooni lisaks otsuse täitmiseks viivitamatult väljamakstud 23 358 kroonile. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, ära kuulanud apellandi esindajad ja vastustaja, ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus kuulub osalisele tühistamisele lisatasu ja kasutamata puhkuse eest rahalise hüvitise nõudes materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõigusnormide rikkumise tõttu tõendite hindamisel. Otsus kahju hüvitamise nõudes tuleb jätta muutmata. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kahju hüvitamise nõudes tuleb kohaldada töökoodeksi sätteid töötaja materiaalse vastutuse osas, kuivõrd kostja müüs tooteid S OÜ-le hageja töötajana. Otsus on antud nõude osas piisavalt põhjendatud ning vastavuses toimikus olevate tõenditega. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei pea vajalikuks otsust täiendavalt motiveerida. Apellatsioonkaebuses olevad väited ei võimalda teha teistsugust otsust. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et O. M õigusvastane ja süüline käitumine kahju tekkimisel ei ole tõendatud. Kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on kahju olemasolu, mis on tekkinud töötaja süülise käitumise tõttu. Antud asjaolu olemasolu ei leidnud tõendamist ka apellatsioonimenetluses, mistõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks.

Alljärgnevalt kolleegium analüüsib maakohtu otsust lisatasu nõuete osas. AS E tööandjana kehtestas põhimäärusega seadmegrupi mänedžeridele töö tasustamise alused, mille kohaselt oli O. M õigustatud saama individuaalsete müügitulemuste eest lisatasu, milline arvutati sooritatud tehingute tuluosast kehtestatud boonuste järgi. Palgaseaduse § 2 lg 4 kohaselt lisatasu on summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel. O.M töölepingus puudus tingimus lisatasu maksmise kohta, kuid poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et tegemist oli nimelt lisatasuga, mida töötaja oli õigustatud saama vastavalt tööandja poolt kehtestatud põhimäärusele. Poolte vahel tekkis vaidlus selle üle, kas AS E oli õigustatud vähendama O. M väljamaksmisele kuuluvat lisatasu 2003.a. oktoobris ja detsembris ning 2004.a. jaanuaris ja märtsis. Maakohus leidis, et töötaja nõue oli täies ulatuses tõendatud ja põhjendatud. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega 2003.a.oktoobri ja 2004.a.jaanuari lisatasu nõude osas, kuid peab vajalikuks otsuse põhjendavat osa täiendada. Otsus lisatasu nõudes 2003.a.detsembri ja 2004.a. märtsi osas tuleb tühistada ning on võimalik teha uus otsus apellatsioonimenetluses. AS-s E oktoobris 2003.a kehtinud põhimääruse seadmegrupi mänedžeridele töö tasustamine alates 01.04.2003.a. punkti 5 kohaselt oli tööandja õigustatud lisatasu vähendama töös esinevate puuduste eest, mis tuli vormistada käskkirjaga. Toimikus puudub vastav dokumentaalne tõend, millest ilmneks kostja lisatasu vähendamise põhjus. Apellatsioonkaebuses viidatud 20.oktoobri 2003.a. protokoll ei kajasta, et seal oleks arutatud O.M lisatasu vähendamist/ t.lk. 32/. Seega oli oktoobris 2003.a. O.M lisatasu vähendamine summas 14 011 krooni põhjendamatu ning töötaja oli õigustatud nõudma lisatasu väljamaksmist. Apellandi väide on õige, et 01.jaanuarist 2004 oli tööandja kehtestanud lisatasu arvutamise muudatuse. Nimelt põhimääruse punkti 12 kohaselt suuremahuliste /üle 500 000 krooni realisatsioonikäibega/ projektide individuaalsete müügitehingute eest saadavate lisatasude arvestused sooritakse erileppe alusel ning kinnitatakse kommertsdirektori poolt. Poolte vahel tekkis vaidlus põhimääruse punkti 12 tõlgendamise osas. Kolleegium leiab, et nimetatud põhimäärus võimaldab sellest erinevalt aru saada. Tööandja ei määratlenud, mida ta käsitles projektina ning kuidas tuli müügitehinguid sel juhul aruandes märkida. Seega puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, mis alusel töötaja ei võinud 2004.a.jaanuari aruandes näidata vaidlusaluseid müügisummasid eraldi reas/ t. lk. 46/. Erileppe kohta tõend puudub, kuid nimetatud põhimääruse punktist 12 tulenevalt sai selle sõlmimise initsiaatoriks olla tööandja. Erileppeks ei saa pidada 2004.a. jaanuari töötasu arvestust/t.lk.44/. Kuivõrd erilepe jäi tööandja poolt vormistamata, siis kohaldub põhimääruses toodud üldine põhimõte lisatasu arvestamiseks. Seega O.M lisatasu nõue 2004.a.jaanuari eest 10 695 krooni väljamõistmiseks on põhjendatud. Arvestades eeltoodut oli O.M nõue põhjendatud lisatasu väljamõistmiseks üldsummas 24 706 krooni osas, millest tulenevalt tuleb AS E hagi jätta antud ulatuses rahuldamata.

Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on ekslikult tõlgendanud materiaalõigusnormi palgaseaduse osas ning on tõendeid ebaõigesti hinnanud, mis on viinud ebaõigele järeldusele hagi rahuldamata jätmises 2003.a. detsembri ja 2004.a. märtsi lisatasu nõuetes. Maakohus leidis, et lisatasu vähendamine detsembris 2003.a. summas 9 347 krooni ja märtsis 2004.a. summas 22 714 krooni on toimunud distsiplinaarkaristusena, millist võimalust töötajate distsiplinaarvastuse seaduse/TDVS/ § 3 ette ei näe. Õige on, et TDVS § 3 ei näe tõepoolest ette distsiplinaarkaristusena lisatasu vähendamist, kuid antud juhul ei ole tegemist töötaja suhtes distsiplinaarkaristuse kohaldamisega. Kolleegium nõustub apellandi väitega, et põhimääruse punkt 5 kohaselt oli tööandja õigustatud vähendama lisatasu töös esinevate puuduste eest. Toimikus olevast AS E 31.12. 2003 käskkirjast nr 336 ilmneb, et O. M lisatasu vähendati detsembris 2003.a. 50% diiselrongide hangete rikkumise eest/ t. lk. 80/ ja 31.03.2004 käskkirjaga nr 90 vähendati lisatasu märtsis 2004.a. hangete tähtaegade rikkumise ning tellijalt saadud pretensiooni eest/ t.lk. 78/. Seega tööandja tõi käskkirjas välja põhjused, miks kostjal lisatasu vähendati.. Projektijuhi ametijuhendi, mis on O. M tutvustatud, kohaselt kuulus tema ametikohustuste hulka tellimuste õigeaegne täitmine ning kõigi probleemide lahendamine/ t.lk.102-104/. Hagimenetluses AS E põhjendas ja tõendas, et töötajal esinesid töös puudused ning antud asjaolu ei ole O. M suutnud ümber lükata. Maakohus leidis, et kuivõrd töötajale käskkirju ei tutvustatud, siis on nad tühised TDVS § 11 ja § 12 järgi. Kolleegium leiab, et selline kohtu seisukoht on ekslik, sest tegemist ei ole töötajale määratud distsiplinaarkaristusega, mistõttu ei kohaldu TDVS § 11 ja § 12. Asjaolu, et eelnimetatud käskkirjadel puudub töötaja allkiri tutvustamise kohta, ei tee käskkirju veel tühisteks. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et tulenevalt tööõiguse üldisest põhimõttest peavad pooled käituma teineteise suhtes heas usus ning neil lasub ka õigeaegse teavitamise kohustus. Seega ka lisatasu vähendamise põhjusest peab töötajat informeerima. Apellandi esindajate väidetel sellest ka töötajat informeeriti, kuid vaidluste ärahoidmiseks tuleks seda ka vastavalt vormistada. Arvestades eeltoodut on AS E nõue tema õiguse tunnustamiseks mitte maksta O. M lisatasu põhjendatud üldsummas 32 061 krooni, sellest 2003.a.detsembri eest 9 347 krooni ja 2004.a.märtsi eest 22 714 krooni. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus kasutamata puhkuse eest rahalise hüvitise nõude osas tuleb osaliselt tühistada seoses hagi osalise rahuldamisega. Vastavalt töölepingu seaduse § 74 lg-le 2 peab tööandja töölepingu lõpetamisel maksma töötajale lõpparve, mis sisaldab ka rahalist hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest. Rahalise hüvitise maksmise kohustus kasutamata puhkuse eest on sätestatud ka puhkuseseaduse §-s