Võlaõigus › Võõrandamislepingud

viivitatud päeva eest, kuid mitte vähem kui 60 krooni. Kuigi perioodil 27.04.1997 kuni 28.02.2001 oli üldtingimuste järgi viivise määraks 0,5 % päevas, arvestas hageja ka nimetatud perioodil viivisevõlgnevust määraga 0,15 % päevas. T AS lõpetas lepingu kostjaga ennetähtaegselt, kuna kostja ei tasunud lepingujärgseid makseid. Kostjal on 23.10.1999 seisuga tasumata arved summas 1 428,12 krooni, millele lisandub kokkulepitud viivis. Perioodi 23.10.1999 kuni 18.06.2005 eest arvestas hageja viivist 4 419,32 krooni, kuid vähendas viivist põhivõla suuruseni. 20.04.2005 loovutas T AS võlanõude koos kõrvalnõuetega hagejale. Hageja OÜ * palus kostjalt välja mõista mobiilsideteenuste kasutamise lepingust tuleneva võla 1 428,12 krooni ja viivise 1 428,12 krooni, kokku 2 856,24 krooni. Hageja tugines nõudes TsK § 173 lg-le 1, §-le 174, § 191 lg-le 1, §-le 192, § 222 lg-le 1 ja § 230 lg-le

2(5)

võlgnevust ei nähtu, on väljastatud kostja ja T AS vahel 21.10.2000 sõlmitud mobiilsideteenuste kasutamise lepingu nr 10078856 (mobiiltelefoninumbri xxx xxxxx kasutamiseks) alusel, mitte hagiavalduse nõude aluseks oleva 16.09.1998 lepingu nr 10031417 (mobiiltelefoninumbri xxx xxxxx kasutamiseks) alusel. Seega ei saanud 21.10.2000 sõlmitud lepingust tulenevat õigussuhet puudutav 06.04.2005 arve kajastada kostja võlgnevust, mis tulenes teisest õigussuhtest. Apellant esitab oma väite tõendamiseks T AS esindaja elektronpostiga edastatud selgituse. Hagiavaldusele lisatud 25.08.1999 kokkulepe hagi aluseks oleva x lepingu lõpetamise kohta kostjaga tõendab, et 06.04.2005 ei saanud T AS lõppenud lepingu alusel kostjale arveid väljastada. Asjaolu, et lepingu lõpetamise kokkuleppes ei ole võlgnevust märgitud, ei lõpeta kostja kohustist ega tõenda, et T AS-l puudusid nõuded kostja vastu. 25.08.1999 lepingu lõpetamise kokkuleppes on kirjas, et x esitab kliendile hiljemalt kaks kuud peale lepingu lõpetamise dokumendi allakirjutamist lõpparve, mis tuleb tasuda arvel märgitud tähtajaks. Kostja võlgnevuse suurust ei olnud lepingu lõpetamise kokkuleppes nimetatud, sest selle kohta ei olnud täpsed andmed lepingu lõpetamise ajal teada (näiteks tasu jooksval kuul tehtud kõnede eest). Samas ei ole kokkuleppes märget selle kohta, et kostjal võlgnevus puudub. Asjas on tõendamata, et kostja oleks tasunud 16.09.1998 mobiilsideteenuste kasutamise lepingu nr 10031417 alusel talle esitatud arved. Kostja ei ole vaidlustanud antud lepingu sõlmimist ega kohtumenetluses esitatud arveid. Kohustise lõpetab nõuetekohane täitmine, mis tuleb tõendada. Maakohus ei ole andnud hinnangut kostja võlgnevust kinnitavatele tõenditele, mille hageja esitas: T AS väljastatud saldokinnitus, teatis nõude loovutamise kohta, arved. Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks ta nende tõenditega ei arvesta. Otsusest ei nähtu, missugused teised tõendid ja missugusel põhjendusel lükkavad ümber hageja esitatud tõendid. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud kohustust hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning TsMS § 442 lg-s 8 toodud nõudeid kohtuotsusele. Vastus apellatsioonkaebusele OÜ * apellatsioonkaebus toimetati kostja V.Vle kätte 26.06.2006 koos apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrusega, milles kohustati V. V apellatsioonkaebusele kirjalikult vastama 10.07.2006. Kostja ei esitanud kirjalikku vastust apellatsioonkaebusele. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuse ja toimikus olevate materjalidega, leiab, et otsus kuulub tühistamisele menetlusõigusnormide rikkumise tõttu tõendite hindamise osas alljärgnevatel põhjendustel. TsMS § 232 lg 1 kohustab kohut hindama kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Seejuures TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuses analüüsima kõiki tõendeid ning põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole täitnud TsMS § 232 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid, mistõttu on jõudnud ekslikule lõppjäreldusele.

3(5)

Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et T AS osutas kostjale telekommunikatsiooniteenust x lepingu nr 10031417 järgi, mille lahutamatuks lisaks olid x mobiiltelefoniteenuste kasutamise tingimused, mobiiltelefoni nr xxx-xxxxx/ hilisem number xxxxxxx/ kasutamise osas ning kostja kohustus tasuma esitatud arveid õigeaegselt. T AS teatas 04.05.2005 kostjale põhivõla summas 1428,12 krooni, mille osas esitati 08.10.1999 arve nr 574209, ning viiviste summas 4327, 20 krooni loovutamisest * OÜ- le. Seega oli hageja õigustatud esitama võla nõude kostja vastu. Hageja väidetel kostja lepingulist kohustust arvete tasumise osas ei täitnud. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg1 kohaselt kohaldatakse enne 1.juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates 1.juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut ning sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1.juulit 2002 kohaldatakse senikehtinud seadust. Seega tuleb antud vaidluses kohaldada kehtinud tsiviilkoodeksi sätteid. TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt lepingu sätetele. Tsiviilkoodeksi § 231 lg 1 andis kreeditorile õiguse nõuda võlgnikult rahalise kohustise viivituse korral viivist. Lepingu kohaselt kohustus kostja tasuma viiviseid 0, 5% tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest/x mobiiltelefonisideteenuste kasutamise tingimused punkt 7.4 -t.lk. 18./ Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 91 lg 1 järgi oli poole kohustuseks tõendada oma väiteid ja vastuväiteid. Sama põhimõte on sätestatud ka kehtiva TsMS § 230 lg- s 1. Haginõude tõendamiseks esitas hageja alljärgnevad arved: arve nr 507284 15.07.1999 summas 834,35 krooni, arve nr 530828,15.08.1999 summas 1188,35krooni, arve nr 557004 02.10.1999 summas 1542,35 krooni, arve nr 574209 08.10.1999 summas 1428,15 krooni. Seega esitatud arvest nr 574209 ilmneb, et kostja võlgnevus mobiiltelefoni xxxxxxx kasutamise eest oli 1428,15 krooni. Nimetatud võla tasumise kuupäevaks oli 25.10.1999. Kohustuse täitmist tuleb tõendada võlgnikul.Kostja ühtegi tõendit ei esitanud, et arve nr 574209 oli tema poolt tasutud või et ta oleks võla suurust vaidlustanud. Kohus tugines hagi rahuldamata jätmisel T AS arvele 6.aprillist 2006, millest ei nähtu kostja võlgnevust/ t.lk.38/. Otsuse kohaselt, kuivõrd nõue loovutati hiljem, siis oleks pidanud 06.04.2006 arves võlg kajastuma. Apellandi väidetel nimetatud arve puhul on tegemist uue õigussuhtega.Nimelt sõlmiti uus leping nr 10078856 21.10.2000 mobiiltelefoninumbri xxx xxxxx kasutamiseks ning see leping ei puuduta antud vaidlust. Nõue on esitatud mobiiltelefoninumbri xxxxxxxx kasutamisel tekkinud võla väljamõistmiseks. Kolleegium leiab, et toimikus oleva 06.04.2005 arvel 12419775 on märgitud viitenumbriks 110788565, kuid 1999 .a. arvetel on viitenumbriks 100314175. See oleks pidanud äratama kohtu tähelepanu ning kohtul tulnuks välja selgitada, miks on viitenumbrid erinevad. Seejuures on kohus on jätnud tähelepanuta ja hindamata hageja tõendid võla olemasolu kohta.

4(5)

Apellandi väidetel jättis kohus tähelepanuta, et T AS lõpetas kostjaga lepingu 25.08.1999. Kolleegium selle väitega ei nõustu, kuivõrd ka sellele järgneval kuul esitati kostjale arveid, tuginedes vaidlusalusele lepingule. T AS-i saldokinnitusest ilmneb, et kostjaga lõpetati leping 12.10.1999/ t.lk. 17/.Toimikus puuduvad tõendid selle kohta, et oktoobrikuule 1999 järgnevate kuude osas esitati kostjale arveid mobiiltelefoni nr xxx-xxxxx kasutamise eest. Seega saab eeltoodud tõenditest teha järelduse, et mobiiltelefoni nr xxx-xxxxx kasutamise osas leping lõppes 1999.a.oktoobris ning selle mobiiltelefoni eest oli kostjal võlgnevus 1428,12 krooni. Antud asjaolu ei ole kostja suutnud ümber lükata. Hageja arvestuse kohaselt oli viiviste suuruseks perioodil 23.10.1999 kuni 18.06.2005 4419,32 krooni, mille suurust hageja vähendas summani 1428,12 krooni. Kolleegium leiab, et hageja on toiminud hea usu põhimõtet järgides. Kostja taotles viiviste summa vähendamist, kuid kolleegium ei tuvastanud seaduslikku alust viiviste summa vähendamiseks. Kohtukulude jaotamine Kohtukulude jaotamisel tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse paragrahvist 3, mille kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Nii kehtinud kui ka kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku põhimõtte kohaselt kohtukulud kannab see pool, kes kaotab protsessi. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, siis tuleb kohtukulud välja mõista kostjalt. Apellant taotleb kohtukulude väljamõistmist, milline taotlus kuulub rahuldamisele. Esimese astme kohtus oli hageja kohtukuludeks riigilõiv 280 krooni ja õigusabitasu 142,81 krooni ning apellatsioonimenetluses riigilõiv 250 krooni. Kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt õigusabikulud tuleb välja mõista vajalikus ja põhjendatud ulatuses, mis hinnaga hagi puhul on kuni 5% hagi rahuldatud osast. Esitatud õigusabikulu suurus 142,81 krooni vastab TsMS § 61 lg 1 p-le 1.

Kai Kullerkupp

Mare Merimaa

Malle Seppik

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.