Ele Liiv (eesistuja), liikmed Liis Arrak, Kaupo Paal
Tsiviilasi
AA hagi Green Real Invest OÜ vastu alusetult saadud rahasumma tagastamise nõudes
Otsuse tegemise aeg ja koht
07.06.2017, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.02.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Green Real Invest OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
11 012,77 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
15.05.2017
Menetlusosalised ja nende ringkonnakohtu istungil osalenud esindajad
Hageja AA (isikukood xxxxxxxx), esindaja Ain Laansalu Kostja Green Real Invest OÜ (registrikood 11253595), esindaja Karita Nilp, seaduslik esindaja Eduard Erkki Laur
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 08.02.2017 otsus hagi osalise rahuldamise 10 200 euro ja viivise 390,40 euro, samuti viivise seadusjärgses viivisemääras võlgnevuselt 10 200 eurot alates 08.02.2017 kuni võlgnevuse (10 200 eurot) tasumiseni väljamõistmise osas ja teha uus otsus, millega jätta AA hagi Green Real Invest OÜ vastu võlgnevuse 10 2000 eurot, viivise 158,81 eurot ja edasiulatuva viivise põhinõudelt seaduses sätestatud määras kuni põhinõude täieliku täitmiseni täielikult rahuldamata. Muuta maakohtu menetluskulude jaotust.
Jätta rahuldamata AA nõue Grean Real Invest OÜ vastu alusetult omandatud 10 200 euro, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 158,81 euro ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise väljamõistmiseks alates hagi esitamisest kuni põhivõla (10 200 euro) tasumise kohustuse täieliku täitmiseni.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada.
4.Poolte maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jäävad AA kanda.
Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud
1.AA (hageja) esitas 18.08.2016 Harju Maakohtule hagi Green Real Invest OÜ (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista alusetult saadud summana 10 200 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 158,81 eurot ning VÕS § 113 sätestatud viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt tasus hageja 14.11.2015 E. E. Lauri poolt allkirjastatud lepingu alusel kostjale 10 200 eurot selgitusega „Xxxxxxxxx tn x-xx, xxxxxxx ettemaks“. Tasutud summa moodustas 20% lepingu p 1.1 järgsest xxxxxxx xxxxxx tn x-xx asuva korteriomandi müügihinnast ja see raha loeti lepingu p 2.2 kohaselt müügihinna osaks. Samuti sätestab leping, et „broneerimistasu käsitletakse käsirahana ning kohaldatakse VÕS § 157 lg 1 tulenevaid regulatsioone“. Pooled ei sõlminud lepingut notariaalses vormis. Hageja tagastas korteri valduse kostjale ja palus tagastada tasutud raha alusetu rikastumise sätete alusel. 28.06.2016 vastuses keeldus kostja käsiraha tagastamisest põhjusel, et tehing jäi toimumata hageja süül ning tasutud summa on käsirahaks. Kostjalt tuleb välja mõista viivis seadusjärgses viivisemääras. Hageja esitas kostjale nõude raha tagastamiseks 25.05.2016. 25.05.2016 kuni 30.06.2016 oli seadusejärgne intressimäär 8,05%, alates 01.06.2016 on viivise määr 8% aastas. Hagi esitamise seisuga (18.08.2016) võlgneb kostja viivisena 190,02 eurot. Kostja vastuväited ja põhjendused
3.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.Kostja vastuväidete kohaselt on vaidlusaluse broneerimislepingu lisaks nr 1 sama korteri suhtes sõlmitud üürileping. Sellele viidatakse ka broneerimislepingu punktis 3.5. Hageja valdas korteriomandit tähtajatu üürilepingu alusel ja tasus hageja tagatisraha 275 eurot ning oktoobris 2015 üüri summas 88 eurot (ajaperiood 22.10.2015 – 31.10.2015). Üürileping sõlmiti hageja algatusel, kui kostja informeeris hagejat asjaolust, et korteriomand on müügis. Üürilepingus lepiti kokku, et lepingut on võimalik üles öelda 2-kuulise etteteatamise tähtajaga. Pärast üürilepingu sõlmimist tekkis korteriomandile potentsiaalne ostja, hageja tegi ettepaneku kostjale ise nimetatud korteri ostmiseks. Oma ostuhuvi kinnitamiseks oli hageja valmis sõlmima broneerimislepingu 14.11.2015. Kuna kostja ja hageja vahel oli juba sõlmitud üürileping, siis oli kostja tahteks tulevikus võivate kahjude katteks saada käsiraha, mille maksmisega oli hageja nõus. Kostja jätkas üürilepingu alusel üüriarvete esitamist hagejale.
2(7)
Üürnik lahkus üüripinnalt enne 30.04.2016, võttes kaasa korteri omanikule kuuluva mikrolaineahju, triikimisraua ja pesukuivatusresti. Üürnik oli pidanud korteris koduloomi, mille tagajärjel olid põrandad kahjustada saanud. Kahjustuste renoveerimise maksumuseks on 6546,86 eurot. 28.05.2016 edastas hageja nõude broneerimislepingu alusel saadu tagastamiseks, millele ka kostja 28.06.2016 vastas ja milles viitas asjaolule, et on kandnud kahjusid ning tekkinud kahjude katteks on teostanud käsiraha osas tasaarvestuse. Kostja on kandnud kahjusid seoses hageja poolt tasumata üüriga 1980 eurot, teostatud remonditöödega 6564,86 eurot, tasumata kommunaalmaksetega 1500 eurot, laevapiletite ostuga 37,20 eurot, kaotsi läinud vara (mikrolaineahi, triikraud ja pesukuivatusrest) orienteeruva maksumusega 500 eurot ja ukselukkude vahetusega 200 eurot. Tulenevalt VÕS § 157 lg 1 regulatsioonist on käsiraha saanud poolel õigus arvestada tasutud käsiraha tekkinud kahju hüvitise katteks. Käsiraha tasumise lepingule ei ole kehtestatud kohustuslikku notariaalset vorminõuet ja antud juhul oli broneerimislepingu eesmärgiks tagada käsiraha tasumisega võimalike kahjude tekkimisel nende katmine. Antud broneerimisleping ei ole korteriomandi võõrandamise eelleping. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 10 200 eurot, seisuga 08.02.2017 sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt 390,40 eurot ning viivise seadusjärgses viivisemääras võlgnevuselt 10 200 eurot alates 08.02.2017 kuni võlgnevuse tasumiseni. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude viivise väljamõistmiseks hagi esitamise eelse aja eest summas 190,02 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena tasutud riigilõivu summas 600 eurot ja õigusabikulud kokku summas 160 eurot.
6.Maakohtu otsuse kohaselt puudub asjas vaidlus, et pooled sõlmisid 14.11.2015 xxxxxxx xxxxxxx tn x-xx asuva korteriomandi ostmiseks broneerimislepingu, mille alusel tasus hageja kostjale käsirahana 10 200 eurot, mida kostja ei ole hagejale tagastanud. Pooled vaidlevad selle üle, kas broneerimisleping ja selles sisalduv käsiraha tasumise kokkulepe on kehtiv või vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. Poolte vahel sõlmitud broneerimislepingu p 2.2 kohaselt loetakse broneerimistasu (10 200 eurot) võlaõiguslepingu sõlmimisel tasutud müügihinna osaks ja broneerimistasu käsitletakse käsirahana ning kohaldatakse VÕS § 157 lg 1 tulenevaid regulatsioone. Seega ilmneb broneerimislepingust, et see oli peamiselt korteriomandi võõrandamise eelleping, kuna tasutud summa loeti müügihinna osaks. Lepingus on pooled kokku leppinud ka selles, et müüja broneerib lepingueseme ostja kasuks ja kohustub seda lepingus kokkulepitud tähtaja jooksul kolmandatele isikutele mitte võõrandama. Samas ilmneb lepingut süstemaatiliselt tõlgendades ja eriti selle p-st 2.2, et leping oli eeskätt suunatud kinnisasja võõrandamise eellepingu funktsiooni täitmisele, kuna raha tasuti ostetava asja müügihinna osana ette, mitte tasuna broneerimise kui sellise eest. Tulenevalt VÕS § 11 lg 3, § 33 lg 1 ja 2 ning AÕS § 119 lg 1 peab ka kinnisasja võõrandamisele suunatud käsiraha kokkulepe olema sõlmitud samas vormis nagu kinnisasja võõrandamise leping ehk notariaalselt tõestatud vormis. Seega on tühine nii lihtkirjalikus vormis sõlmitud kinnisasja võõrandamise eelleping kui ka lihtkirjalik käsiraha kokkulepe kinnisasja võõrandamise tagamiseks (TsÜS § 83 lg 1).
3(7)
Kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse. Broneerimislepingut süstemaatiliselt tõlgendades on ilmne, et eeskätt oli leping suunatud just kinnisasja võõrandamise eellepingu funktsiooni täitmisele ja poolte huvi ei olnud suunatud sellele, et kui leping on kinnisasja müügi eellepinguna tühine, jääks broneerimisleping kehtima. Seda eeskätt põhjusel, et broneerimistasu maksti kinnisasja müügihinna osana, mitte tasuna asja broneerimise eest. Asjaoludest nähtuvalt on leping tervikuna suunatud kinnistu võõrandamisele tulevikus. Kokkulepitud broneerimistasu oli ette nähtud ostuhinna osaliseks tasumiseks.
7.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kandis kostjale üle 10 200 eurot. Kuivõrd sooritus tehti tühise tehingu alusel, tuleb summa hagejale VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastada (TsÜS § 84 lg 1).
8.Hageja väitel esitas hageja kostjale nõude raha tagastamiseks 25.05.2016, nõudes viivist antud ajast alates. Kuna nõude esitamise fakti ja aja osas lasub tõendamiskoormus hagejal ja käesoleval juhul on kohtueelne nõude esitamine tõendamata, ei ole viivist võimalik kohtueelse aja eest välja mõista. Viivis tuleb seadusjärgses määras välja mõista alates hagi esitamisest kohtule kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kostja ei ole hageja viivisearvestusele vastu vaielnud. Viivis tuleb välja mõista hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni (st 08.02.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise) kokku 175 päeva eest summas 390,40 eurot ning alates 08.02.2017 viivis seadusjärgses viivisemääras.
9.Kostja on esitanud hagile vastuväite, mille kohaselt on tal tekkinud seoses hageja tegevusega kahju. Sisuliselt soovib kostja enda nõuded hageja nõudega tasaarvestada (VÕS § 197 lg 1 ja 2). Asjas ei ole tuvastatav, et kostja oleks esitanud hagejale tasaarvestusavalduse (VÕS § 198). Kostja viitab enda vastuses, et on selle hagejale esitanud 28.06.2016. Toimikus olevast sama kuupäevaga kirjast kostjalt hagejale (tlk 57, 58) on kostja hagejat tõepoolest teavitanud, et tal on tekkinud hageja vastu nõuded, mida kostja peab võrdseks hageja broneerimissumma suurusega. Samas ei selgita kostja enda kirjas seda, millisel alusel on nõuded tekkinud, milles need seisnevad ja mis on nende suuruseks. Veelgi enam – kostja selgitab enda kirjas, et kahju konkreetne suurus on alles väljaselgitamisel. Eeltoodust tulenevalt saab 28.06.2016 kirja käsitleda vaid kostjapoolse informeerimisena sellest, et tal on soov teostada millalgi tasaarvestust, kuid see ei ole käsitletav tasaarvestusavaldusena. Tasaarvestusavaldust ei sisaldu ka kostja vastuses hagile. Kostja nõuete olemasolu on tõendamata.
10.TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldab hagi põhinõude ja hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni esitatud viivisenõude osas, jättes nõude rahuldamata vaid 190,02 euro ulatuses. See moodustab kogu hageja poolt nõutavast summast marginaalse osa, mistõttu ei ole mõistlik ega õiglane selle võrra menetluskulude jaotust muuta. Kuivõrd kohus hagi rahuldas, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskuludena 760 eurot. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
11.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
12.Maakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et broneerimislepingu puhul on tegemist võlaõigusliku müügilepingu eellepinguga, kuna osapooled on nimetatud lepingus sätestanud võimaluse käsirahana tasutud summa maha arvata korteriomandi müügihinnast. Broneerimislepingu p 3.2 sätestab konkreetselt osapoolte tahte ja selleks on kokkulepe selle kohta, et korteriomandit ei võõrandata kuni 15.05.2016 kolmandatele isikutele ja selle kokkuleppe eesmärgiks oli peatada avalik
4(7)
müügitegevus korteriomandi omaniku poolt. Broneerimislepingu sisuks oli müüja kohustus peatada müügitegevus.
13.Samuti ei ole kohus pööranud tähelepanu asjaolule, et broneerimislepingu lisaks nr 1 oli üürileping, mille alusel hageja korteriomandit kasutas ja broneerimislepingu alusel kinnitasid osapooled, et kohustuvad täitma üürilepingut kuni võõrandamistehingu sõlmimiseni. Samuti on broneerimislepingus kokku lepitud, et võõrandamistehingu tingimused lepitakse kokku eraldi kokkuleppega, mis ei olnud broneerimislepingu reguleerimise esemeks. Tulenevalt eeltoodust ei ole kohus hinnanud broneerimislepingu eesmärki õigesti ja broneerimislepingu eesmärk ei olnud suunatud võõrandamistehingu eellepingu sõlmimiseks, vaid müügitegevuse peatamiseks teatud ajaperioodiks.
14.Oma otsuses on kohus juhindunud Riigikohtu 19.06.2007 lahendist nr 3-2-1-70-07, mille p-s 14 on märgitud, et “Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja kohustus jätta teatud perioodi vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata.” Vaidlusaluses broneerimislepingus oligi lepingu sõlmimise eesmärgiks teatud ajaperioodi – broneerimislepingu sõlmimisest kuni 15.05.2016 peatada avalik müük kolmandatele isikutele ja anda võimalus hagejal omandada korteriomand.
15.Maakohus ei ole andnud hinnangut broneerimislepingule kui tervikule koos lisaga nr 1, milleks oli eluruumi üürileping nr 15-039. Kuna üürileping oli broneerimislepingu lisaks, siis olid ka üürilepingust tulenevad kostja nõuded tagatud käsirahaga. Oma kirjaga 28.06.2016 teatas Eduard Erkki Laur, et soovib jätta käsiraha tekkinud kahjude katteks. Nimetatud avaldusele ei ole hageja vastu vaielnud ei kohtumenetluse käigus ega ka varasemal perioodil. Seega saab lugeda hageja tasaarvestusega nõustunuks. Maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg 3 ja 4, kuna kogu menetluse vältel ei vaielnud hageja vastu ühelegi kostja poolt esitatud dokumendile, sealhulgas ka käsiraha tasaarvestuse teatele.
16.Kohtu otsus on üllatuslik. Kuivõrd kostjal puudusid hageja seisukohad hagiavalduse vastusele ja muudele esitatud dokumentidele, siis ei olnud tal võimalik asjaolude ümberlükkamiseks vastuväiteid ning tõendeid esitada. Seega ei ole kohus järginud TsMS § 351 tulenevat kohustust asja pooltega vajalikus ulatuses arutada ja TsMS § 436 lg-st 4 tulenevat keeldu otsuses pooli omapoolse hinnanguga asjaoludele üllatada. Vastus apellatsioonkaebusele
17.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
18.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada apellatsioonkaebuse väidetest olenemata seoses materiaalõiguse väära kohaldamisega ja menetlusnormide olulise rikkumisega. Ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1).
19.Vaidluse lahendamiseks tuleb esmalt tuvastada, kas hageja on esitanud hagi kohase kostja vastu.
20.Broneerimislepinguna pealkirjastatud (edaspidi leping) poolteks on hageja ja korteri omanik E.E. Laur (edaspidi omanik). Lepingu esemes on pooled kokku leppinud järgnevalt: omanik broneerib broneerija kasuks korteriomandi. Lepingu preambuli kohaselt oli lepingusse kaasatud kolmanda isikuna ka kostja. Lepingu p-st 2 tulenevalt tuli broneerimistasu tasuda kolmandale isikule ehk
5(7)
kostjale. Vaidlust ei ole, et hageja tegi rahalise soorituse kostjale. Kostjale soorituse tegemine käesolevas õigussuhtes tulenes lepingu poolte, s.o hageja ja omaniku vahelisest kokkuleppest.
21.Kui hageja tegi soorituse lepingu alusel kostjale, tuli hinnata, kas kostjal olnuks iseseisev õigus nõuda lepingu täitmist ehk 10 200 euro tasumist endale. Nimetatu tuvastamine on oluline, kuna üksnes sellisel juhul saaks hageja nõude kvalifitseerida VÕS § 1028 ja 1030 alusel ja esitada raha tagastamise nõude kostja vastu.
22.Asja lahendamisel tuleb võtta seisukoht, kas vaidlusalune leping on ehtne leping kolmanda isiku kasuks (VÕS § 80 lg 1 mõttes). Selleks tuleb tuvastada, mis roll oli kolmandal isikul lepingus. Nimetatud, asja lahendamiseks olulised asjaolud, jättis maakohus välja selgitamata. Hageja selgitas apellatsioonikohtu istungil kostja lepingusse kaasamise vajadust asjaoluga, et kostja oli üürilepingu pool. Poolte huviks oli, et kostja ei lõpetaks üürilepingut enne korteri võõrandamist hagejale, samuti anda lepingu p-s 3.3. kokkulepituga kindlustunne hagejale olukorraks, kui omanik võõrandab korteri lepingu kehtimise ajal kostjale.
23.Vaidlusaluse lepinguga loeb ringkonnakohus tõendatuks, et lepingu p-s 3.2. leppisid lepingu pooled kokku, et lepingu eset ei müüda ega võõrandata ühelegi kolmandale isikule kuni käesoleva lepingu punktis 3.1. määratud tähtpäevani. Lepingu p-s 3.3. on pooled kokku leppinud, et punktis
3.2.erandi võib omanik teha, võõrandades ja vajadusel koormates krediidiasutuse kasuks hüpoteegiga omal äranägemisel enne lepingu p 3.1. sätestatud tähtpäeva lepingu eseme omaniku ainuomandis olevale äriühingule Green Real Invest OÜ ja sellisel juhul lähevad kõik lepingust tulenevad omaniku õigused ja kohustused üle tema poolt kontrollitud ettevõttele Green Real Invest OÜ ja Green Real Invest OÜ kohustub tagama hüpoteegi kustutamise hiljemalt lepingu p 3.1. sätestatud tähtpäevaks. Nimetatud lepingu sätet saab tõlgendada kolmepoolse kokkuleppena, millega ka kostja kohustus juhul, kui korter broneerimislepingus sätestatud tähtajal temale võõrandatakse ja hüpoteegiga koormatakse, müüma korteri siiski hagejale ilma seda koormavate tagatisteta. Vaidlust ei ole selles, et selline olukord ei realiseerunud.
24.Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt viidatud lepingu sätetest ei tulene kolmanda isiku (kostja) õigust nõuda raha tasumist temale. Asjaolu, et lepingu punkti 3.6. kohaselt oli broneerimislepingu lisaks ka üürileping, ei tekita kolmandale isikule õigust nõuda tasu maksmist endale.
25.Kostja oli apellatsioonikohtu istungil seisukohal, et broneerimislepingust tekkisid kostjale üksnes üürileandja kohustused ja muid kohustusi tal ei tekkinud, lepingusse märgiti kostja üksnes selguse mõttes.
26.Arvestades poolte väiteid ringkonnakohtu istungil ja varasemas menetluses esiletoodud asjaolusid, ei ole võimalik järeldada, et lepingu näol on tegemist sellise spetsiifikaga lepinguga, mida saaks pidada lepinguks kolmanda isiku kasuks VÕS § 80 lg 1 mõttes, sest sellest ei tulene kolmanda isiku õigust nõuda lepingu täitmist endale. Ebaehtsa lepingu puhul kolmanda isiku kasuks ei teki kolmanda isiku (käesoleval juhul kostja) ning talle oma lepingule kohustuse täitnud lepingupoole (hageja) vahel VÕS §-s 1028 sätestatud soorituskondiktsiooni juhtumit ning vastavad alusetu rikastumise nõuded eksisteerivad üksnes lepingupoolte (hageja ja omaniku) vahel (VÕS § 1029). Seetõttu jääb hageja nõue kostja vastu rahuldamata. Kuivõrd asjas ei kohaldu VÕS § 1030 lg 1 ja hagi on esitatud vale kostja vastu, ei võta ringkonnakohus seisukohta lepingu tühisuse osas. Kuna hagi jääb rahuldamata, puudub vajadus käsitada kostja tasaarvestusavaldusega seonduvaid apellatsioonkaebuse väiteid.
6(7)
28.Maakohtu otsuse tühistamisest tulenevalt tuleb tühistada menetluskulude jaotus. Seoses maakohtu otsuse tühistamisega ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1). Ringkonnakohus poolte menetluskulusid kindlaks ei määra ega neid pooltelt välja ei mõista. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-142-15, p 22 ja 23). /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.