Aktsiaseltsi ELEKTRO-SISTEM hagi Seesam Insurance AS vastu hüvitise 32 157,70 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.11.2016 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
32 157 eurot 70 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse Aktsiaseltsi ELEKTRO-SISTEM apellatsioonkaebus liik Menetlusosalised ja nende Hageja/apellant: Aktsiaselts
ELEKTRO-SISTEM
esindajad (registrikood: 10158653), lepinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi Margus Kiir Kostja/vastustaja: Seesam Insurance AS (registrikood: 10055752), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrus Kattel Istungi toimumise aeg Istungil osalenud isikud
10.05.2017 Hageja ja kostja lepingulised esindajad
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 22.11.2016 otsus tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.
2.Välja mõista Seesam Insurance AS-lt Aktsiaseltsi ELEKTRO-SISTEM kasuks 32 157 eurot ja 70 senti.
4.Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta Seesam Insurance AS kanda.
1(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-58313
5.Seesam Insurance AS taotlus 10.05.2017 kohtuistungi protokolli parandamiseks jätta rahuldamata. Edasikaebe kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Aktsiaselts ELEKTRO-SISTEM esitas 01.10.2014 hagiavalduse Seesam Insurance AS vastu kindlustushüvitise 32 157,70 eurot välja mõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Aktsiaselts ELEKTRO-SISTEM (hageja) ja Seesam Insurance AS (kostja) 19.11.2010 varakindlustuselepingu. Lepinguga kindlustati hageja büroohoone ja garaaž. Kindlustusriskideks olid tulekahju- ja tormikahjustused.
3.30.09.2011 toimus tulekahju. Hageja teavitas kostjat kahjujuhtumist 05.10.2011. Pooled pidasid kahju hüvitamise üle läbirääkimisi kuni oktoobrini 2013. Erimeelsused olid hüvitamisele kuuluva summa suuruse osas ja taastamistööde teostaja osas. Hageja võttis hinnapakkumised OÜ-lt Värimal summades 242 710,68 eurot 250 544,95 eurot. Kostja oli nõus hüvitama 141 282 eurot, kui taastamistööd teostab Q4 OÜ. Hageja juhtis korduvalt tähelepanu asjaolule, et Q4 OÜ ei oma töö teostamiseks vajalikke materiaalseid võimalusi (sh omab võlgnevusi Maksuametile), tööjõudu ja kogemusi. Ehitaja tuli objektiga tutvuma alles mitu kuud pärast seda, kui pidi juba alustama tööde teostamisega, sõlmima hankijaga (kostjaga) lepingu ning esitama hankijale ka vastavad garantiid. Peale ehitaja poolt objektiga tutvumist kadus ehitaja üldse ära, hageja pöördumistele ei vastanud ning kuu aja pärast puudus tal majandustegevuse registris vastaval alal tegutsemise õigus ning ühing oli võõrandatud nn „professionaalsele likvideerijale“. Augustis 2013 (e-kirjavahetus) toimunud kohtumisel lepiti kokku, et kindlustusandja korraldab uue ehitushanke ja valib uue ehitaja. 01.10.2013 teatas kindlustusandja, et lõpetab enda toimingud ning maksab vastava hüvitise osa välja. Seega teatati ühetimõistetavalt, et edasi tuleb taastamisega tegeleda hagejal endal. Hageja taastas hoone sellest ajast 2 aasta jooksul.
4.01.10.2013 esitas kostja hagejale maksmisotsuse nr 3/2011010958. Hageja arvates tähendas see, et kostja langetas otsuse, mille alusel osaliselt hävinud ehitise taastamiskulud olid 147 512,30 eurot. Sellest summast kuulus maha arvestamisele eriomavastutus 6391,20 eurot ja välja maksmisele kuulus 108 963,40 eurot. 32 157,70 eurot kuulus tasumisele, kui vara on kahe aasta jooksul taastatud.
2(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-58313
5.Poolte vahel tekkis erimeelsused hüvitise 32 157,70 euro tasumise osas. Hageja soovis kahjustatud vara taastada ja planeeritud taastamistöid alustati 2015. aasta kevadel ning lõpetati septembris 2015. Kostja teavitas maksmisotsuses, et tulenevalt hindamis- ja hüvitamisreeglite p-st 5, mis on tüüptingimus, kuulub antud hüvitise osa tasumisele, kui kahjustatud vara on kahe aasta jooksul kahjujuhtumist taastatud. Vastuseks hageja päringule teatas kostja, et ei näe eeltoodud piirangu tõttu võimalust hüvitist tasuda. Kostja tegi maksmisotsuse nr 3 siis, kui tüüptingimuses sätestatud 2-aastane ehitise taastamise tähtaeg oli juba möödunud. Kostja toetus maksmisotsuses tüüptingimusele, mis on hagejat ebamõistlikult kahjustav, kuna kostja tegi maksmisotsuse ja hüvitas kahju osaliselt siis, kui kahjujuhtumist oli möödunud kaks aastat.
6.Käesolevas asjas on pooltel vaidlus, kas 30.09.2015 lõpetatud taastamistööd kuuluvad kindlustusandja poolt täiendavalt hüvitamisele, arvestades kindlustusandja poolt kasutatava tüüptingimuses sisalduvat piirangut ja kas kostja käitus mingil viisil pahatahtlikult.
7.Hageja leidis, et ta on hagi esitades VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaega järginud. Hageja nõue muutuks sissenõutavaks hoone tähtaegsel taastamisel. Kostja vastuväited
8.Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Seadus ei näe ette hüvitisena kulumi hüvitamist. Kulumi võrra vähendatud taastamisväärtuse oli kostja hagejale hüvitanud. Kindlustuslepinguga hagejale seaduses sätestatust suurema hüvitise saamiseks pidanuks hageja kindlustuslepingu kohaselt hoone kahjustused parandama enne 2 aasta möödumist tulekahju toimumisest, s.o enne 30.09.2013. Hageja sai sellest kostjalt teada hiljemalt 16.11.2012. Kuivõrd tulekahju toimus 30.09.2011 ja hageja jättis hoone kahjustused 2 aasta kestel parandamata, siis puudub alus hagi rahuldamiseks, sest täiendava hüvitise maksmine oli seotud tingimusega, mille täitmine sõltus hagejast. Hagi oli esitatud 01.10.2014 ja selles sooviti raha tasumist osas, mis kostja 02.11.2012 otsusega jäeti tasumata. Kostja leidis, et hagi ei esitatud seadusest tuleneva tähtaja jooksul.
10.Riigikohtu 02.03.2017 lahendist nr 3-2-1-5-16 tulenevalt pidi hageja hagi rahuldamiseks tõendama, et ta ei saanud kahjustusi parandada põhjusel, et kostja käitus pahatahtlikult. Kostja hindamis-ja hüvitamisreeglite p-s 5 olid pooled kokku leppinud, et algul tasutakse päevaväärtusejärgse kahju põhimõtete järgi arvutatud hüvitis. Taastamis- ja päevaväärtusejärgsete hüvitiste vahe tasutakse siis, kui kahjustunud vara on kahe aasta jooksul kahjujuhtumist taastatud. Kostja tüüptingimused ei olnud tühised, kuna nendes sätestatu oli seadusest soodsam. Kostja 02.11.2012 teate saamisel oli hagejal taastamistööde tegemiseks aega veel peaaegu aasta. Reaalselt tegi hageja nii taastamis- kui ka parendamistööd perioodil märtsseptember 2015 ehk kuue kuu jooksul.
11.08.02.2012 taastamistööde koosolekul hindas kostjapoolne konsultant kahju eelse olukorra taastamise kuluks 147 673,20 eurot. Pooled leppisid 16.03.2012 kokku, et kahjustuste ulatuse ja parandustööde mahu kindlakstegemiseks ning taastamistööde hanke korraldamiseks tellitakse ekspertiis riiklikult tunnustatud eksperdilt. HK 3(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-58313 ekspertiisi kohaselt oli taastamistööde maksumus 147 512,30 eurot. Kostja väljastas hagejale ja hanke võitnud ettevõtjale Q4 OÜ garantiikirja tähtajaga 17.12.2012, milles lubas hoone taastamistööde tegemise eest tasuda 141 282 eurot (147 673,20 – eriomavastutus 6 391,20). Q4 OÜ kinnitas 23.11.2012, et omab pädevust ja hankelepingu täitmiseks vajalikke ressursse. Poolte kirjavahetusest nähtuvalt pidas hageja Q4 OÜ-d ebausaldusväärseks äriühinguks ning ehitustööd jäid tegemata.
12.Hageja esitatud tõendid taastamistööde kohta olid vastuolulised ja sisaldasid töid ning summasid, millel puudus seos tulekahju eelse olukorra taastamisega. Tegemist oli hoone parendamisega ja kogu hoone renoveerimisega. Hageja oli täiendanud hoone katusekonstruktsioone, katusele oli paigaldatud soojustus, katuseluuk, lumetõkked ja vihmaveesüsteemid, täiendatud oli küttesüsteemi, keldrisse oli paigaldatud soojusautomaatika, kuigi hoone keldris puudusid kahjustused, senise kööginurga asemele oli rajatud sauna- ja duširuumid, parendatud oli valgustussüsteeme, sest hoones puudusid enne tulekahju LED-valgustid, valgusteid oli ka varasemast rohkem, kasutatud oli tulekahjueelsest kallimaid materjale jne. Hageja dokumentide ja hoone vaatluse alusel tulekahjueelse olukorra taastamise põhjendatud maksumuseks oli 77 317,90 eurot, kostja oli hüvitist tasunud 108 963,40 eurot. Kostja oli oma kohustuse täitnud. Esimese astme kohtu otsus
13.Harju Maakohus jättis 22.11.2016 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
14.Vaidlustamata asjaolude kohaselt sõlmisid pooled 19.11.2010 hageja hoonete kindlustuslepingu, mille kindlustusriskiks oli mh tulekahju, kindlustussummaks 3,8 miljonit krooni ja omavastutus 10 000 krooni. 30.09.2011 sai kindlustatud hoone tulekahjus kahjustada, 05.10.2011 esitas hageja kahju hüvitamise avalduse, kostja tegi 02.11.2012 maksmisotsuse rahalise hüvituse 108 963,40 euro tasumiseks ja 01.10.2013 samasisulise maksmisotsuse ja hoone taastati ajavahemikul märtsseptember 2015. Pooled vaidlevad kahjuhüvitise 32 157,70 eurot väljamaksmise üle.
15.Kostja hindamis- ja hüvitamisreeglite p 5 järgi tasutakse esialgu päevaväärtusejärgse kahju põhimõtete järgi arvutatud hüvitis. Taastamis- ja päevaväärtusejärgsete hüvitiste vahe kuulub tasumisele siis, kui ehitis on kahe aasta jooksul kahjujuhtumist taastatud. Seega pidi hageja lisahüvitise saamiseks taastama ehitise 30.09.2013.
16.08.02.2012 tulekahjujärgsete taastamistööde koosoleku protokolliga ja 16.03.2012 kokkuleppega on tõendatud, et pooled leppisid kokku, et parandustööde mahu kindlakstegemiseks ja taastamistööde hanke korraldamiseks tellitakse ekspertiis riiklikult tunnustatud eksperdilt HK-lt (I kd tl 60-61, 63-64). Tegemist oli poolte vahel kokkulepitud eksperdiga, kelle arvamus oli kokkuleppe p-de 1.6 ja 1.7 ning TsMS § 232 lg 2 ja lg 3 tähenduses kohtule ja pooltele siduv. Eksperthinnanguga oli tõendatud, et kogu hoone uuesti ehitamise maksumuseks oli 204 585 eurot ja põlengu kahjustuste likvideerimise maksumuseks oli 147 512,30 eurot (I kd tl 88-124).
17.19.07.2012 ja 26.07.2012 garantiikirjadega oli tõendatud, et kostja väljastas hagejale HK ekspertiiside alusel teostatud hanke võitnud ettevõtja poolt töö tegemiseks garantiikirja, lubades hoone taastamistööde tegemise eest tasuda 140 608,80 eurot, 4(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-58313 mida 25.07.2012 hageja algatusel täpsustati ja suurendati (I kd tl 62, 125). Q4 OÜ 28.08.2012 e-kirjaga hagejale oli tõendatud, et kostja andis ehitajale nõusoleku kas renoveerida olemasolev maja või garantiikirja ulatuses finantseerida uue maja ehitust ja edasise tegevuse kohta sooviti hageja arvamust (II kd tl 55). Seega andis kostja hagejale erinevad võimalused põlenud hoones ehitustööde tegemiseks.
18.Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et kostja hindamis- ja hüvitamisreeglite p 5 on tühine osas, milles piiratakse hüvitise maksmise kohustust kahe aastaga kahjujuhtumist. Maakohus osundas Riigikohtu samas tsiviilasja tehtud lahendile, mille kohaselt vähemalt üldjuhul ei saa olla tühine tüüptingimus, milles sätestatakse tüüptingimuse adressaadile seadusest soodsam regulatsioon. Tegemist on VÕS § 480 lg 4 järgse kokkuleppega, mis on kindlustusvõtjale VÕS § 479 lg-s 3 sätestatud üldreegliga võrreldes soodsam.
19.TsÜS § 139 kohaselt eeldatakse heausksust ja hageja peab tõendama, et ta ei saanud ehitist taastada tulenevalt kostja pahatahtlikust käitumisest. Kostja maksmisotsusega nr 1 on tõendatud, et 02.11.2012 teate saamisel oli hagejal taastamistööde tegemiseks aega ligikaudu aasta (I kd tl 65). Kostja 01.10.2013 maksmisotsus nr 3 oli oma sisult identne maksmisotsusega nr 1, mis oli välja toodud ka otsuses endas, seega ei vastanud tegelikkusele hageja väide, et alles maksmisotsuse nr 3 saamisest oli hagejal teadmine, et taastamistöid korraldab ja teeb ta ise (I kd lk 12-13). Hageja viidatud 2013.a oktoobrikuuni kestnud läbirääkimised ei mõjutanud TsÜS § 167 kohaselt nõude lõppemist. Maakohus tuvastas, et reaalselt tegi hageja nii taastamis- kui ka parendamistööd kuue kuu jooksul alustades ehitustöödega kevadel 2015 (I kd tl 162, II kd lk 32-40). Järelikult oleks hageja jõudnud taastamistööd teostada enne kahe aasta möödumist kahjujuhtumist, kui ta oleks tööde teostamisega alustanud mõistliku aja jooksul pärast kostja 02.11.2012 maksmisotsuse saamist. Hageja ei toonud esile tööde tegemist objektiivselt takistanud asjaolu ega tõendanud kostja poolt hageja takistamist ehitise taastamisel. Kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse (EhS) § 12 lg-st 2 tulenes, et ehitada võis omaniku loal. Hageja ei tõendanud, et ta oleks andnud kostjale loa ehitustööde tegemiseks ega esitanud pärast 02.11.2012 maksmisotsuse saamist kostjale nõuet taastamistööde tegemiseks ega väitnud, et tal puuduvad vahendid, võimalused või oskused tööde tegemiseks. Tööd teostas OÜ Värimal, kes oli ka kostjale varem hinnapakkumised esitanud. Seega ei olnud hageja olukord ega kostja käitumine sellised, mis oleksid objektiivselt takistanud hagejal õigeaegselt hoone parandustöödega alustamist.
20.Maakohtu hinnangul tõi 2-aastase tähtaja minetamise kaasa hageja enda tegevus. Hageja väide, et läbirääkimised kostjaga takistasid tal parandustööde läbiviimist ei ole tõendatud, kuna poolte kirjavahetusest (I kd lk 67-70, 130-134, 144-150) kostja poolt hageja takistamist ei nähtunud. Hageja poolt kostjale, Q4 OÜ-le ja eksperdile tehtud etteheidete ning kindlustuslepingus taastamistööde tegemiseks määratud kaheaastase tähtaja lõppemise vahel puudub põhjuslik seos. Hageja esindaja 16.11.2012 kohtusse pöördumise hoiatusega on tõendatud, et hageja oli teadlik tähtaja lõppemise õiguslikest tagajärgedest, samuti tähtaja pikendamise võimalikkusest kuni 01.06.2014 (I kd tl 69). Seega sõltus lisahüvitise nõude tekkimine ainult hagejast.
5(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-58313
21.Kostja esitas vastuväited selle kohta, et vaidlus oli tingitud hagejast, kes soovis saada kogu kindlustussumma, et rajada tulekahjueelsest parem hoone. Antud vastuväited olid tõendatud HK ekspertiisi lisadega (II kd lk 92-140). Hageja nõustus 12.10.2016 kohtuistungil asjaoluga, et Värimal OÜ hinnapakkumises ja teostatud tööde aktis olid tööd, millega sooviti teostada ja teostati lisaks hoone taastamisele ka parendustöid (I kd tl 39-44, II kd lk 56-86). Maakohus järeldas, et kostja ei olnud pahauskne, vaid hageja käitus VÕS § 6 lg 1 järgi hea usu põhimõtte vastaselt. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
22.23.12.2016 esitas hageja apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu 22.11.2016 otsuse peale, paludes tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks läbi vaatamiseks.
23.Maakohus on õigesti leidnud, et lähtuvalt hindamis- ja hüvitamisreeglite p-st 5 pidi hageja lisahüvitise saamiseks taastama hoone enne 30.09.2013. Kuid maakohus jättis tähelepanuta, et tähtaeg ei kohaldu, kui kindlustusandja korraldab taastamise ise lähtuvalt kindlustuslepingu p-st 7.2. Vastasel juhul oleks hea usu põhimõttega vastuolus olukord, kus kindlustusandja, korraldades ise töid, keeldub tähtaja saabumisel töid edasi tegemast või selle asemel hüvitise maksmisest. Sellisel juhul on selline tüüptingimus tühine.
24.Kostja eksitas teadlikult hagejat ja väljastas maksmisotsuse nr 3 ning tasus hüvitise vastava osa kohe, kui oli saabunud taastamiseks ettenähtud tähtpäev ja keeldus edasisest kohustuse täitmisest. Sellist seisukohta toetab ka asjaolu, et kostja koostas hanke ning järjepidevalt nõudis, et Q4 OÜ oleks tööde teostaja. Kui asuda seisukohale, et kindlustusandja ei korraldanud taastamistöid jääb arusaamatuks kostja vastuoluline ja eksitav käitumine ning sekkumine taastamisprotsessi.
25.Põhjendamatu on maakohtu järeldus, et hageja 23.12.2011 kostjale esitatud kahjuavalduse ja sellele lisatud hoone renoveerimiseks ja ehitamiseks tehtud Värimal OÜ hinnapakkumistega on tõendatud, et hageja hindas taastamistööde maksumuseks vastavalt 250 544,95 eurot ja 242 710,68 eurot ning, et pakkumised sisaldasid lisaks taastamistöödele ka parendamiseks ja hoone ümberehitamiseks sisalduvaid töid (I kd tl 36-44). Maakohus järeldas seonduvalt sellega, et kostja ei ole olnud pahauskne, vaid hageja ise on käitunud VÕS § 6 lg 1 järgi hea usu põhimõtte vastaselt. VÕS § 489 lg 1 kohaselt peab kindlustusandja viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse. Apellant võttis ehitajatelt hinnapakkumised ning esitas need kindlustusandjale. Kindlustusandja seisukohalt oli kahju oluliselt väiksem, mille tõttu lepitigi kokku siduva kahju suuruse määramine eksperdi poolt. Käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust hüvitise suuruse osas. Apellant ei jaga maakohtu arvamust, justkui oleks hageja käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Kindlustusandja, soovides kasutada hageja esitatud hinnapakkumisi, oli ainupädev neid korrigeerima, nõustuma nendega või nõustuma nendega osaliselt. Kahju suuruse määramine oli kostja kohustus.
26.Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja ei soovinud taastamistööde teostamist Q4 OÜ poolt ja et taastamistöödega alustamise asemel hakkas hageja esitama ehitajale pretensioone. Apellanti ei kaasatud hankemenetlusse ja talle ainult
6(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-58313 teatati, kes võitis hanke, kuid teisi pakkumisi ei tutvustatud. Hageja hoone omanikuna oli huvitatud hoone reaalsest taastamisest ja ta soovis, et seda teeks pädev ettevõte.
27.Ebaõige on maakohtu järeldus, mille kohaselt hageja ei nõudnud kostjalt hoone taastamist või ehitustööde korraldamist, vaid hageja ise oli ehitustööde tellijaks. Apellant selgitab, et kindlustusandja korraldas taastamist kuni sellest loobumiseni ja hüvitise tasumiseni. Maakohus on vastavad tõendid jätnud analüüsimata.
28.Maakohus on jätnud tähelepanuta apellandi vastuväited HK 15.09.2016 arvamuse kohta. 15.09.2016 arvamus ei oma tõenduslikku tähendust. HK on eelnevalt pooltele siduvalt kindlaks teinud taastamistööde väärtuse, sh kulumi. Samuti korraldas HK ehitushanke ja tema määratud hinnaga andis nõusoleku tööde teostamiseks ainult üks ettevõtja, kes ei asunudki neid töid tegema. Seega seisuga 2012 ei olnud ehitise taastamine vähema maksumusega võimalik. HK on 15.09.2016 ülevaatuse tulemusena kinnitanud, et ehitis on taastatud ja kõik tööd (sh parendused) on teostatud. Seega on ilmne, et apellant taastas ehitise täielikult (teostas kõik eelnevalt taastamiseks määratletud tööd) ja on kandnud kulusid vähemalt HK poolt määratud (2012 leitud odavaim hind) ja maksmisotsustes kajastatud summa ulatuses. Apellant on esitanud töövõtjatelt töö vastuvõtmise aktid, kust ilma tema enda kantud kuludeta ilmneb, et maksumus ületab oluliselt HK määratletud ehitise taastamisväärtust. Õige on maakohtu järeldus, et taastamisel on tehtud parendusi, kuid see ei ole vaidluse lahendamisel oluline. Töid tuleb teostada teostamise ajal kehtivate nõuete kohaselt ning saadaolevate materjalidega. Materjalid, mida on asendatud, ei pruugi olla kallimad, nt valgustid. HK on asendatud materjalid arvestusest välja jätnud, mistõttu on töö maksumus väiksem. Kaasajastatud materjalikulu tuleks piirata sellega, mida HK leidis eelnevalt hüvitise määramisel. Kulu arvestamisel pidi HK piirama faktilist kulu enda poolt 2012.a määratletud kuluga, kuid arvamuses on ta kulu jätnud üleüldse arvestamata. Seega ei kajasta tõend tegelikkust ning on vastuolus HK enda 2012. aasta arvamustega.
29.Apellant esitas maakohtule vastuväite HK 15.09.2016 arvamuse vastuvõtmisele, milline jäeti tähelepanuta. TsMS § 232 lg 2 sätestab, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Hageja ja kostja on 16.03.2012 kokku leppinud, et HK poolt mais 2012 määratav ehitise taastamisväärtus on pooltele siduv ning see loetakse vaieldamatuks tõendiks (kokkuleppe p 1.6, 1.7, hagivastuse lisa 3). Seega on menetlusosalistele siduvalt tõendatud ehitise taastamise kulude vajadust. HK 15.09.2016 arvamuse tõendina arvestamisel ei andnud maakohus apellandile võimalust esitada tõendeid selle kohta, et hoone taastamistööde kulu ületas määratud hüvitist või vähemalt vastas sellele. Maakohus rikkus selles osas ka selgitamiskohustust (jäi vastuseta, kas HK arvamus võetakse tõendina vastu). Eeltoodust tulenevalt leiab apellant, et maakohus on jätnud olulises osas täitmata TsMS § 392 lg 1 p-des 1, 3 ja 4 sätestatud eelmenetluse ülesanded ning see võis tuua kaasa ebaõige otsuse.
30.Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud, et ta andis kostjale loa ehitustööde teostamiseks, esitas pärast 02.11.2012 maksmisotsuse saamist kostjale nõude taastamistööde tegemiseks ja informeeris kostjat, et hagejal puuduvad vahendid, võimalused ja oskused tööde tegemiseks. Apellant selgitab, et hageja 7(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-58313 teostab elektrimontaažitöid, mis ei ole samastatav üldehitustöödega. Maakohtule esitatud kirjavahetusest ja kokkuleppest nähtub, et hageja soovis kostja korraldamisel ehitustööde tegemist ning omanikujärelevalve soovis delegeerida enda valitud ettevõtjale. Pooltel oli kokkulepe, mille kohaselt valis ehitaja kostja. Veel sügisel 2013 pidi kostja seda tegema. Hageja eeldas, et pooled tegutsevad heas usus ning taastamistööd kostja korraldamisel tehakse. Apellant leiab, et 2-aastase tähtaja minetamist ei toonud kaasa mitte hageja tegevus, vaid kostja eksitav käitumine. Hageja ei takistanud ehitustööde teostamist. Takistus seisnes selles, et kostja loobus ehitustööde korraldamisest alles oktoobris 2013. Vastus apellatsioonkaebusele
31.Vastustaja vaidles apellandi poolt esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
32.Kolleegium, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud tsiviilasja toimikus olevate tõenditega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada. Ringkonnakohus uue otsusega rahuldab hagi.
33.Ringkonnakohtu menetluses ei ole vaidluse all asjaolud, mille kohaselt: Poolte vahel oli sõlmitud kindlustusleping, mille tõendamiseks on kostja välja andnud 19.11.2010 poliisi nr 2/139243 (I kd, tl 7-9). Poliisi kohaselt on kindlustusperiood 20.11.2010-19.11.2011, kindlustatud on mh hageja büroohoone Kohtla-Järvel, kindlustusrisk on mh tulekindlustus, kindlustussumma on 3 800 000 krooni ja omavastutus 10 000 krooni. Kindlustuslepingule kohalduvad kostja varakindlustuse tingimused 1/2008 ja hindamis- ja hüvitisreeglid (edaspidi: hüvitisreeglid). 30.09.2011 toimus hageja kontorihoones tulekahju ja kahjuavaldus esitati kostjale 05.10.2011 (I kd, tl 10-11). 16.03.2012 sõlmisid pooled kokkuleppe (I kd tl 63), mille kohaselt taastamisväärtuse vaidluse lahendamiseks määratakse ekspertiis. Pooled leppisid kokku, et kokkulepe ekspertiisi määramiseks on pooltele siduv ja eksperdi arvamusega loetakse kindlustatud eseme taastamisväärtus ja kulumi suurus tõendatuks. Suvel 2012 tehtud ekspertiisiga määras ekspert HK taastamisväärtuseks 147 512,30 eurot (I kd tl 88-98). Mais 2012 viis kostja läbi ehitushanke kahjustatud kontorihoone taastamiseks (hankedokumendid I kd, tl 99-111). 19.07.2012 vormistas kostja garantiikirja taastamistööde tegemiseks Q4 OÜ poolt summas 140 608,80 eurot (I kd tl 62). 26.07.2012 garantiikirjas täpsustas kostja garantiisummat, milleks oli 141 282 eurot (I kd, tl 125). Garantii kehtis kuni 17.12.2012. 02.11.2012 tegi kostja maksmisotsuse nr 1/2011010958, mille kohaselt olid ehitise taastamiskulutused 147,512,30 eurot, hoone kulumist tingitud taastamisväärtuse ja päevaväärtuse vahe 32 157,70 eurot ning kahjuhüvitis 108 963,40 eurot.
8(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-58313 01.10.2013 tegi kostja maksmisotsuse nr 3/2011010958, mis on hüvitise suuruse osas identne 02.11.2012 otsusega nr 1/2011010958. Pärast otsuse tegemist on 108 963,40 eurot hagejale üle kantud.
34.VÕS § 422 lg 1 järgi kindlustuslepinguga kohustub kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Kostja hüvitisreeglite p 5 kohaselt (nii lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsiooni kui ka kindlustusjuhtumi toimumise ajal alates 01.01.2011 kehtinud redaktsiooni järgi) tasutakse algul päevaväärtusejärgse kahju hüvitamise põhimõtete järgi arvutatud hüvitis. Taastamisja päevaväärtustejärgsete hüvitiste vahe tasutakse siis, kui kahjustatud vara on kahe aasta jooksul kahjujuhtumist taastatud.
35.Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja hüvitisreeglite p 5 ei ole tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 mõttes, kuna sellest tuleneb VÕS § 479 lg-s 3 toodud üldreegliga võrreldes soodsam kindlustushüvitis, s.o taastamisväärtus, mille puhul ei arvestata hoone kulumit. Samuti ei ole ebamõistlikult kahjustav taastamise tähtaeg kaks aastat kindlustusjuhtumist. Tavapäraselt on sellise ajaga võimalik kahjustatud vara taastada.
36.Vaidlust ei ole, et kostja hüvitisreeglite p-s 5 sätestatud tähtaeg möödus 01.10.2013. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on käitunud pahatahtlikult, mis võib anda aluse hüvitisreeglite p-s 5 toodud 2-aastase tähtaja rakendamata jätmiseks. Kolleegium ei nõustu maakohtu otsuses tuvastatuga, et kohtu ette toodud asjaoludest ei saa kostja pahatahtlikku käitumist järeldada.
37.TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Ka VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kui seadusest, tavast või tehingust tulenev oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu, jäetakse see võlasuhtele VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata. Vastuoluline käitumine, mis takistab nõude maksmapanemist ja toob kaasa selle tähtaja möödumise, võib olla vastuolus hea usu põhimõttega (Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-59-16 p 14 ja nr 3-2-1-169-15, p 11). Hea usu põhimõttega vastuolus on ka selline käitumine, kus pool eksitab teist poolt ja loob mulje, millest saab järeldada, et ta ei kavatse oma õigust kasutada.
38.Pärast kindlustusjuhtumi toimumist 30.09.2011 on pooled pidanud läbirääkimisi hüvitatava kahju suuruse üle, kuid kokkulepet ei saavutanud. VÕS § 489 lg 1 järgi peab kindlustusandja viivitamatult kindlaks tegema hüvitamisele kuuluva kahju suuruse. Kuna kahju suuruse kindlaksmääramine oli kostja kohustus, siis ei saa ette heita hagejale kahju suuruse tõendamata jätmist või kahju suuruse määramiseks talle soodsate asjaolude esiletoomist. Pooled on 16.03.2011 kokku leppinud, et kahju suuruse määrab kindlaks riiklikult tunnustatud ekspert HK ja määratud kahju hüvitise suurus on pooltele siduv. Pooled on edasistes tegevustes ja ka käesolevas menetluses lähtunud HK poolt määratud hüvitise suurusest.
39.Hüvitisreeglite p 7.2 järgi oli rahalise hüvitamise alternatiivina võimalus kostjal lasta ise remontida kahjustatud vara. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja viis suvel 2012 ehitushanke, mille tulemusena valiti töö teostamiseks välja Q4 OÜ, kelle poolt teostatavate tööde finantseerimiseks andis kostja garantii kehtivusega kuni 17.12.2012. 02.11.2012, s.o garantiikirja kehtivuse ajal, tegi kostja maksmisotsuse nr 9(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-58313 1/2011010958. Seega on eksitav kostja väide, et ehitise taastamine tuli hagejal endal korraldada.
40.Tulenevalt pooltevahelisest e-kirjavahetusest on pooled ka pärast 02.11.2012 maksmisotsuse tegemist ja garantiikirja tähtaja lõppu 17.12.2012 jätkuvalt pidanud läbirääkimisi kahju hüvitamise viisi ja hüvitise suuruse üle. Nii on 16.11.2012 hageja pöördunud kostja poole selgitades, et 150 000 eurot ei ole piisav ja kostja esindaja on talle vastanud 28.11.2012, et kostja on nõus andma täiendavas summas garantii tingimusel, kui töid teostab Q4 OÜ ja pikendama ehitise taastamiseks vajaminevat aega kuni 01.06.2014 (I kd, tl 69-70). 06.12.2012 kirjas teatas hageja, et Q4 OÜ ei ole hageja andmetel kunagi selliseid töid teinud ja krediidiinfo andmetel oli äriühingul maksuvõlg ning äriühingus on ainult 1 töötaja, mistõttu on hagejal kahtlused selle äriühingu võimes remonttöid teostada. Eeltoodu tõttu palus hageja täiendavaid garantiisid juhuks, kui Q4 OÜ ei ole võimeline töid teostama. 17.12.2012 e-kirjas nõustus kostja täiendava hüvitise maksmisega ainult põhjustel, mis tuleneb Q4 OÜ-st, ja rõhutas, et kui kindlustusvõtja ei hakka hoonet üldse taastama, siis jääb hüvitiseks päevaväärtuse järgne summa (I kd, tl 67-68). 14.01.2013 pöördus hageja esindaja kostja poole, selgitades, et hanke võitnud ehitaja 4Q OÜ maksuvõlg on kasvanud 19 837 euroni ja hagejal ei ole õnnestunud välja selgitada, kes peaks Q4 OÜ poolt lepingu alla kirjutama, kuna hagejale pole see isik teada. Tulenevalt Q4 OÜ mitteusaldusväärsusest nõudis hageja ka lisagarantiisid. 17.01.2013 vastas kostja, et näeb kahte võimalust asja lahendamiseks: kostja hüvitab hagejale 146 873,18 eurot ja kindlustusvõtja on vaba seda raha kasutama oma äranägemisel või kahjustatud hoone taastab Q4 OÜ. 2013 jaanuari lõpus teatas kostja, et garantiikiri vormistatakse Q4 OÜle ja rahastamine toimub vastavalt arvetele ning ehitusjärelevalvet teostab HK ning juhul, kui hageja ei nõustu sellega tasutakse talle 146 873,18 eurot (I kd tl 133-134). 07.-08.08.2013 e-kirjavahetusest nähtuvalt on pooltevahelised läbirääkimised jätkunud ja hageja selgitas, et probleemid on tõusetunud ennekõike tulenevalt kostja poolt valitud ehitajast ja hageja on nõus, et hoone taastab ükskõik milline kostja poolt valitud ehitaja tingimusel, et hageja poolt nimetatakse ehitusjärelevalvet teostav isik. Kostja esindaja MP kirjast tulenevalt on läbirääkimised jätkunud ja koostamisel on protokoll (I kd, tl 147-149). 01.10.2013 tegi kostja kahju hüvitamise kohta otsuse ja sama kuupäeva e-kirjaga teatas, et hageja poolt pakutud kompromissiga ei saa kostja nõustuda ja vaidlustamata summa kantakse üle hiljemalt 14.10.2013.
41.Kolleegium leiab, et kostja on kindlustusjuhtumi menetlemisel käitunud vastuoluliselt ja hagejat eksitavalt: kord lubades välja maksta kogu taastamisväärtuse järgi arvestatud hüvitise summa, samas aga nõudes, et hoone renoveeriks ainult kostja poolt väljavalitud isik, lubades sel juhul hüvitada ka esialgselt määratust suuremat hüvitist, pidades läbirääkimisi hoone taastamise üle ka pärast 02.11.2012 hüvitamise otsuse tegemist ja garantiikirja tähtaja möödumist ning keeldudes sõnaselgelt taastamisväärtuse järgset hüvitist välja maksmast alles pärast hüvitisreeglite p-s 5 toodud 2-aastase taastamise tähtaja möödumist. Eeltoodud viisil käitumine oli hagejat eksitav ja hagejale võis jääda mulje, et kostja ei kavatse hüvitisreeglite p-s 5 toodud 2aastast tähtaega kohaldada. Sellele, et hüvitisreeglite p-s 5 toodud tähtaeg on läbiräägitav viitab ka kostja 28.11.2012 e-kiri, kus viidatakse selle pikendamise 10(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-58313 võimalusele. Ehitushanke läbiviimisest kostja poolt nähtub, et kostja tegutses hüvitisreeglite p 7.2 järgi ja korraldas kahjustatud hoone remontimist. Seega ei saa hagejale ette heita hoone remontimata jätmist ajal, kui kostja ise sellega tegeles. Pooltevahelisest kirjavahetusest tuleneb, et kostja poolt ehituse remontimise üle kestsid läbirääkimised vähemalt kuni septembrini 2013. Kuna kostja võttis endale kohustuse lasta kahjustatud hoone remontida ja valis välja ehitaja, siis lasus tal kohustus tagada ehitaja usaldusväärsus. Hageja on kohtu ette toonud asjaolud, millest nähtub, et Q4 OÜ näol ei olnud tegemist kogenud ja usaldusväärse ehitajaga. Hanke läbiviimise ajal on Q4 OÜ küll olnud registreeritud üldehituse alal tegutsejana, kuid ettevõtja taotluse alusel on 30.01.2013 registreering kustutatud (I kd tl 135). Samuti on äriühingul alates 12.11.2012 maksuvõlg (I kd, tl 136) ja talle on tehtud kustutamishoiatus. 19.02.2013 on osaühing muutnud nime ja juhatuse liige on vahetunud. Eeltoodud asjaolud ei kinnita, et tegemist oleks olnud usaldusväärse ehitusalal tegutseva äriühinguga. Kuni hüvitisreeglite p-s 5 sätestatud 2-aastase tähtaja möödumiseni ei võtnud kostja vastu selget otsust hüvitise maksmise ja ehituse remontimisest loobumise kohta ja alles pärast selle tähtaja möödumist otsustas ta kogu hüvitist mitte välja maksta. Eeltoodud vastuolulise käitumisega on kostja hagejat eksitanud. Kolleegiumi arvates on selline käitumine pahatahtlik ja vastuolus heade kommetega. Kolleegium märgib, et kindlustusandja kutsetegevus eeldab usaldusväärsust, mis on tagatud eelkõige sellega, et kindlustusandja täidab oma seadusest ja lepingust tulenevaid kohustusi täpselt ja ühetimõistetavalt. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et kohaldamisele ei kuulu kostja hüvitisreeglite p-s 5 toodud 2aastane kahjustatud vara taastamise tähtaeg viisil, kus see hakkab kulgema kahjujuhtumist. Kuna kostja on sõnaselge otsustuse kogu hüvitise väljamaksmisest keeldumise kohta teinud 01.10.2013 ja sellest ajast on ka üheselt arusaadav, et kostja ei kavatse hageja hoone taastamist korraldada, siis tuleb 2-aastast tähtaega hakata lugema sellest ajast. Tähtaeg lõpeb 01.10.2015.
42.Hageja tõi esile, et büroohoone taastati 2015 märts kuni september 2015 Värimal OÜ poolt. Hageja esitas tööde teostamise kohta aktid ja tasumise kohta arved (I kd tl 162181). Kostja eeltoodud asjaoludele vastu ei vaielnud. Seda, et hoone on taastatud kinnitab ka HK 15.09.2016 eksperthinnang (II kd tl 102-140). Seega on hageja taastanud hoone kahe aasta jooksul alates 01.10.2013.
43.Kuna pooled olid 16.03.2012 protokollis kokku leppinud, et hüvitise suurust tõendab ekspert HK arvamus ja see on TsMS § 232 lg-s 3 sätestatud tõend, siis kostja vastuväited, mille kohaselt olid taastamistööd tehtud odavamalt, kui see tulenes HK arvamusest kahjuhüvitise suuruse kohta, ei ole asjakohased. Pärast kokkulepet hüvitatava kahju suuruse kohta ei ole kostjal võimalik enam väita, et taastamistööd olid tehtud odavamalt, mistõttu on ta päevaväärtusejärgse hüvitise väljamaksmisega oma kohustuse täitnud.
44.Arvestades eeltoodut tuleb hageja nõue rahuldada ja kostjalt VÕS § 476 lg 1 järgi välja mõista hageja kasuks välja maksmata kindlustushüvitis 32 157,70 eurot.
45.Vastustaja esitas 17.05.2017 taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks, paludes lisada protokolli kostja esindaja selgitus, mis on vajalik selleks, et kostja esindaja poolt kohtuistungil avaldatust õigesti aru saada. Apellant vaidles taotlusele vastu. 11(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-58313 TsMS § 53 lg 2 järgi võib menetlusosaline esitada alates protokolli allakirjutamisest kolme tööpäeva jooksul taotluse protokolli parandamiseks. TsMS § 50 lg 1 järgi peab protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Kolleegium leiab, et asja lahendamise seisukohalt oluline sisaldub kohtuistungi protokollis, mistõttu ei ole alust protokolli parandada. Kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata.
46.Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda. Kuna maakohus ei määrand vaidlustatud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, siis TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ei kuulu apellatsiooniastme menetluskulude rahaline suurus käesolevas lahendis kindlaks määramisele. TsMS § 174 lg 4 esimese lause järgi määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist.