Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Pärast arvelduskonto avamist ja maksekaardi lepingu sõlmimist võttis kostja sularahaautomaadist välja raha ja teostas tehinguid, ületades 10 000 krooni ulatuses arvelduskonto jääki. Lepingu p-ga 8.1 võttis kostja endale kohustuse tasuda pangale kõik kaardiga tehtud kulutused, kaardi teenustasud ja muud kaardiga seonduvad summad. Lepingu p 3.4 järgi ei vastuta pank kostjale pangast olenematutel asjaoludel tekitatud kahju eest. Lepingu p 7.4 järgi kohustus kostja järgima panga poolt määratud arvelduste korda. Kostja poolt kasutatud summad, mis ületasid kaardiga seotus arvelduskontol olnud vahendite summat, on kostja poolt alusetult omandatud vara. Kostja käitumise tulemusena vähenes panga vara, mille kostja peab hagejale tagastama. Kostjal puudus õiguslik alus 10 000 krooni saamiseks. Pangasüsteemi tehnilise iseärasuse tõttu (samaaegselt kahe erineva autoriseerimiskeskuse töötamine seoses infotehnoloogiliste töödega pangakaartide protsessori AS automaadiserverilt oma majasisese automaadiserverile üleminek) sai see küll võimalikuks, kuid see ei anna kostjale õiguslikku alust raha endale jätta ja ta peab selle tagastama. Arvelduskonto väljavõte tõendab, et kostja pangakaardiga on sularahaautomaadist kostjale väljastatud salajase tunnuskoodiga (PIN) pangakaarti kasutades raha välja võetud kostja arvelduskonto vabade vahendite jääki ületavas summas. Kostja ei reageerinud panga nõudele võla tasumiseks ja pank loovutas nõude hagejale 10 000 krooni suuruses. Hagejal on õigus nõuda ka viiviseid. Viiviste suurus 10.06.2005 seisuga on 3 403,74 krooni: 01.01.1999-01.07.2002 1277 päeva eest 3%; 01.07.2002-01.05.2004 670 päeva eest 7% ja 01.05.2004-10.06.2005 404 päeva eest 6 kuu EURIBOR+7% aastas. Juhindudes TsK § 477 lg 1, § 191, § 192, § 231 lg 1, VÕS § 164 lg 1,2, § 167 lg 3 taotleb hageja kostjalt välja mõista põhivõla 10 000 krooni ja viivised 3 403,74 krooni ning kohtukuluna riigilõivu 1 050 krooni ja õigusabitasu 670,19 krooni. Kohtuistungil taotles hageja hagi rahuldamist. Kostjale oli antud pangakaart, esitatud on konto väljavõte, mis tõendab, et raha võeti välja rohkem kui arvel oli. Kostja vastuväited Kohtule esitatud kirjalikus vastuses kostja hagi ei tunnista. Esitatud pangakaardi väljavõte on koostatud kreeditori enda poolt ja tema enda huvides. Pangakaardi väljavõte ei ole õige, tegemist on eksitusega või panga sooviga rikastuda kliendi arvel. Kostja on veendunud, et on kasutanud vaid temale kuuluvaid rahalisi vahendeid ehk kokku summas 10 000 krooni. Panga väidete ebaõigsusele viitab asjaolu, et väidetavad tehingud tehti 1998, hagi esitati 2005. 1998 pank kostja poole ei pöördunud. Ei nähtu, et sularaha on võetud hagis märgitud ulatuses ja et seda on tehtud PIN koodi kasutades. Pank jättis täitmata lepingu p-s 6.3 sätestatud kohustuse – sooritada õigesti kaardi valdaja poolt teostatud makseoperatsioonid ja likvideerima võimalikud vead. Kostja on hagejalt saanud vaid ühe kirja, millele ka vastas. Kohtuistungil jäi kostja samale seisukohale. Kostja ei ole raha väljavõtnud topelt. Negatiivset asjaolu ei saa kostja tõendada. Kohtu põhjendused Kohus ära kuulanud poolte seletused, tutvunud esitatud kirjalike seisukohtade ja tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Vaidlus puudub selle üle, et kostja sõlmis OÜ 19.01.1998 XXX pangakaardi lepingu.

Hagi aluseks olevate asjaolude tekkimise ajal kehtinud TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks. § 174 järgi ei ole ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest lubatud. TsK § 477 lg 1 sätestab, et isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Kohtule tõendina esitatud konto liikumise aruandest (tl 14-15) nähtub, et kostja on kasutanud vahendeid 10 000 krooni võrra suuremas summas, kui tema kontol vahendeid oli. Kõik tehingud on tehtud pangaautomaate kasutades, st pangaautomaadist sularaha väljavõtmiseks oli vajalik pangakaardi ja PIN-koodi olemasolu. Sõlmitud lepingu punktide 7.1 ja 7.2 järgi oli kostja kohustatud hoidma kaarti hoolikalt ning seda mitte üle andma teistele isikutele ning hoidma saladuses ja kaardist eraldi asetsevalt temale kuuluvat PIN-koodi. Maksekaardi kasutamise lepingu üldtingimuste, mis on poolte vahel sõlmitud lepingu osaks, p-ga 8 võttis kostja endale kohustuse tasuma pangale koheselt kõik kaardiga tehtud kulutused ja korvama pangale kõik oma kohustuste mittetäitmisest tulenevad kahjud. Kostja vastuväited on paljasõnalised. Kohus ei nõustu kostja väitega, et panda väidete ebaõigsust tõendab asjaolu, et tehingud tehti 1998 ning hagi esitati 2005. Kuni VÕS-i jõustumiseni 01.07.2002 oli hagi aegumise tähtaeg 10 aastat, mistõttu hagejale ei saa ette heita hagi esitamist alles 2005. Kuid arvestades, et hagi aluseks olevad asjaolud tekkisid 1998 ja hageja esitas nõude alles 2005, jätab kohus viivisenõude rahuldamata juhindudes VÕS § 6, mille 1.lõike kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole hageja ega pank nõudnud kostjalt võla tasumist ega teatanud talle võla olemasolust enne detsembrist 2004 (teatis nõude loovutamise kohta tl 16 ja võlateatis tl 17). Kooskõlas TsMS ja TMS RakS § 3 kuuluvad kohtukulud väljamõistmisele kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS järgi. Hagi esitamisel tasus hageja riigilõivu 1 050 krooni. Kooskõlas TsMS § 60 lg 1 tuleb kohtukuluna kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõiv hagi esitamise ajal kehtinud RLS sätestatud suuruses arvestades hagi osalist rahuldamist – 700 krooni ja õigusabikulu TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi 500 krooni (5% hagi rahuldatud osalt). T. Hiiuväin kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.