Hageja XxxxOÜ (registrikood xxxx, asukoht xxxx) Hageja lepingulised esindajad Tatjana Kostrõkina ja Jelena Aru (OÜ LEGALTAX INKASSO, e-post [email protected]) Kostja XxxxAS (registrikood xxxx asukoht xxxx) Kostja lepingulised esindajad vandeadvokaat Tauno Tark ja vandeadvokaat Tanel Küün (Advokaadibüroo TARK, e-postid [email protected] ja [email protected])
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XxxxOÜ hagi XxxxAS-i vastu 6865,90 euro saamiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine
1.Jätta menetluskulud XxxxOÜ kanda.
2.Välja mõista XxxxOÜ-lt XxxxAS-i kasuks menetluskulud summas 1725 eurot. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka
2-15-7356 menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
1.XxxxOÜ (hageja) esitas 14.05.2015 Harju Maakohtule hagi XxxxAS-i (kostja) vastu, milles palus kostjal tagastada müügitehingu raames 03.05.2012 (hagejal ilmselt ekslikult märgitud 03.05.2015) tasutud ettemaks summas 6865,90 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt tegi kostja 22.03.2012 hagejale hinnapakkumise nr 9474 summale 16 068 eurot ja 26.04.2012 pakkumise nr 12941 summale 7814,16 eurot. Hageja nõustus kostja pakkumistega ning tegi 03.05.2012 kostjale ettemakse summas 10 400 eurot, selgitusega pakkumine 12941 ja pakkumine 9474. Kostja väljastas 27.06.2012 hagejale arve nr 2085236 summas 6639,85 eurot viitega pakkumisele 12941 ja 22.11.2012 arve nr 2086656 summas 6865,90 eurot. 28.06.2012 kandis hageja kostjale täiendavalt 3320 eurot selgitusega: „Arve 2085236 osa 2/2“. Vaidlusaluse tehingu raames kandis hageja kostjale kokku 13 720 eurot. Hageja sai 27.06.2012 arvel toodud kauba kätte, kuid 22.11.2012 arvel nr 2086656 nimetatud kaupa ei ole kostja siiani hagejale üle andnud. Vastavalt arvele nr 2086656 oli kauba tarnimise kuupäev 22.11.2012. Kuna kostja ei täitnud oma kohustusi ega tagastanud raha hagejale ega esitanud tõendeid kauba üleandmise kohta, tegi hageja 02.04.2015 avalduse müügilepingust taganemiseks tuginedes võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg-le 1 ja lg 2 p-le 5. Kostja ei ole ettemakset tagastanud.
3.Kostja väited vaidlusaluse kauba üleandmise kohta ja et kõik kohustused hageja ees on nõuetekohaselt täidetud, on paljasõnalised. Vaatamata hageja korduvatele palvetele kauba üleandmist tõendavate dokumentide esitamiseks, ei ole kostja kohtueelses vaidluses ega käesolevas kohtumenetluses esitanud ühtegi tõendit hagejale arvel nr 2086656 nimetatud kauba tarnimise kohta. Kostja väited lepingu taganemisavalduse tühisusest on asjakohatud. Taganemisavaldus on kehtiv ja tehtud mõisliku aja jooksul olulisest rikkumisest teadasaamisest. Kostja tegi 22.03.2012 hagejale hinnapakkumise nr 9474 summas 16 068 eurot ja 26.04.2012 pakkumise nr 12941 summas 7814,16 eurot. Lisaks eeltoodule oli 03.05.2012 koostatud tellimuskinnitus nr 85650 summas 15 516 eurot. Samal päeval (03.05.2012) tegi hageja kostjale ettemaksu summas 10 400 eurot selgitusega: „Pakkumine nr 12941 ja pakkumine nr 9474“. Lisaks sellele kandis hageja kostjale 28.06.2012 täiendavalt 3320 eurot selgitusega: „Arve 2085236 osa 2/2“. Seega on hageja kokku kostjale tasunud 13 720 eurot. Peale ettemaksu summas 10 400 eurot kättesaamist väljastas kostja 27.06.2012 hagejale arve nr 2085236 summas 6639,85 eurot viitega pakkumisele nr 12941. 22.11.2012 väljastas kostja arve nr 2086656 summas 6865,90 eurot viitega tellimuskinnitusele nr 85650. Arvel nr 2086656 oli kajastatud tellimuskinnitusel nr 85650 toodud kaup. Eeltoodust nähtub, et 03.05.2012 hageja poolt tehtud ülekanne summas 10 400 eurot on otseselt ja selgelt seotud kostja poolt koostatud hinnapakkumistega ja 03.05.2012 tellimuslehega ning hiljem väljastatud arvega nr 2086656. Arve nr 2086656 on hageja poolt tasutud. Arvestades asjaolu, et hageja peale vaidlusalust tellimust ei ole rohkem kostjalt kaupa tellinud ega kostjale tasunud, on ilmselge, et arve nr 2086656 ülekanne 03.05.2012 summas 10 400 eurot selgitusega: „Pakkumine nr 12941 ja pakkumine nr 9474“ ning tellimuskinnitus nr 85650 on omavahel seotud. 03.05.2012
2-15-7356 ülekande puhul oli tegemist müüja poolt nõutud ettemaksuga vastavalt hinnapakkumistele ja tellimuskinnitusele. Kostja väljastas arve nr 2086656 alles 22.11.2012. Seega ei saanud hageja maikuu ülekande teostamisel viidata novembrikuu arvele. Kostja väide, et arve nr 2086656 ei ole seotud teostatud ülekannetega, viitab selgelt kostja pahatahtlikule käitumisele ning sellele, et kostja raamatupidamises on puudused. Ühest küljest väidab kostja, et arve nr 2086656 oli tasutud ja kaup on hagejale üle antud. Samas väidab, et tehtud ülekanded ei ole arvega nr 2086656 seotud. Arvestades seda, et hageja tegi kostjale ainult kaks ülekannet (03.05.2012 ja 28.06.2012) ning vastupidist ei ole kostja väitnud ega tõendanud, tekkivad küsimused: esiteks, kuidas oli kostja arvates arve nr 2086656 eest tasutud; teiseks, kuidas võis kostja väljastada hagejale arvel nr 2086656 toodud kauba, kui 03.05.2012 ülekanne ei ole arvel nr 2086656 toodud kaubaga seotud ning selle loogika järgi arve on tasumata; kolmandaks, miks ei ole kostja hagejale tagastanud 03.05.2012 saadud ettemaksu juhul, kui see ei olnud seotud ei arvel nr 2086656 toodud kaubaga ega muu kaubaga. Sel juhul on tegemist siis alusetu rikastumisega VÕS § 1028 mõttes ning enamtasud kuulub hagejale tagastamisele. Kostja ei ole 22.11.2012 arvel nr 2086656 kajastatud kaupa hagejale tarninud ning vastupidist ei ole kostja tõendanud. Kuna hageja raamatupidamise andmetel ei ole kostja arvel nr 2086656 toodud kaupa hagejale üle andnud, siis pöördus viimane 2015. a kostja poole info saamiseks algselt suuliselt. Kostja väitis, et kaup on üle antud hagejale 22.11.2012. Samas kostja ei ole selgitanud, kellele oli kaup üle antud ega esitanud ühtegi dokumenti kauba üleandmise-vastuvõtmise kohta. 02.02.2015 hageja kirjast nähtub, et hageja palub kostjal esitada kauba üleandmist tõendavad dokumendid või vastasel juhul tagastada raha. Juhindudes VÕS § 114 lg-st 1 andis hageja kostjale kohustuste täitmiseks ja võimalike dokumentide esitamiseks täiendava mõistliku tähtaja. 19.02.2015 e-kirjas oli kauba tarnimise või raha tagastamise ajaks määratud 10.03.2015. 24.03.2015 kättetoimetatud kirjas oli selleks ajaks täiendavalt määratud 30.03.2015. Vaatamata korduvatele palvetele ei ole kostja kaupa tarninud ega esitanud tõendeid kauba üleandmise kohta. Vastavalt raamatupidamise seaduse (RPS) § 12 lg-le 2 peab raamatupidamiskohustuslane raamatupidamisregistreid, lepinguid, raamatupidamise aruandeid ja muid äridokumente, mis on vajalikud majandustehingute arusaadavaks kirjeldamiseks revideerimise käigus, säilitama seitse aastat, alates vastava majandusaasta lõpust. RPS § 12 lg 3 kohaselt tuleb pikaajaliste kohustuste või õigustega seotud äridokumente säilitada seitse aastat pärast kehtimistähtaja möödumist. Vastavalt RPS nõuetele peab iga majandustehingu kohta olema koostatud majandustehingut tõendav algdokument, mis tõestaks, et poolte vahel on tehing reaalselt toimunud. Seega iga raamatupidamiskohustuslane, sh ka kostja, peab esiteks iga tehingu kohta koostama algdokumendi ja muud äridokumendid, millega nad võivad hiljem tehingu toimumist tõestada. Tulenevalt eeltoodust ja äripraktikast ning tavast koostatakse kauba müügi ja üleandmise kohta kas arve ja vastuvõtmise-üleandmise akt või tehakse vastav märge arve-saatelehel. Nimetatu pidi olema koostatud ka arve nr 2086656 alusel väidetavalt üleantud kauba kohta. Kostjal kui raamatupidamiskohustuslasel peavad nimetatud dokumendid olema säilinud. Kostja pole esitanud väiteid ega tõendeid, nagu oleks tal ületamatult raske oma vastuväiteid vajalike tõenditega tõendada, ehk kauba üleandmist tõendavaid dokumente esitada. Mõistlik ja heauskne müüja tekkinud olukorras, kus kaup oli tema andmetel üleantud ostjale, oleks esitanud koheselt ja viivitamatult tõendeid kauba üleandmise kohta, mida kostja ei ole kohtuvälises vaidluses ega kohtumenetluses teinud. Hageja on seisukohal, et nimetatu viitab selgelt sellele, et reaalselt ei olnud kaup hagejale 22.11.2012 üle antud, sest vastupidisel juhul oleks vastav tõend koheselt esitatud.
2-15-7356 Hageja on registreeritud äriregistris 04.10.2011 ning äriühingu põhitegevusalaks oli äriplaani kohaselt restorani pidamine aadressil Xxxx, Tallinn. Käesoleva ajani ei ole hageja oma majandustegevust alustanud tegevuskoha (restoranimaja) renoveerimise tõttu. Nimetatut tõendab hageja 2014. a majandusaasta aruanne, kus nähtub, et äriühingu 2014. a ja 2013. a müügitulu oli 0. Hageja selgitab, et äriplaani kohaselt planeeriti avada aadressil Xxxx, Tallinn restoran ja aastate jooksul osteti, telliti restorani pidamiseks vajalik inventar. Nimetatu nähtub ka majandusaasta aruandest: 2014. a nõuded ja ettemaksud moodustavad 306 464 eurot ja varud 39 154 eurot. Jaanuaris 2015. a otsustasid omanikud teostada inventuuri, et saada ülevaadet ostetud inventarist. Inventuuri käigus avastati, et laos oleva kauba sees puudub arvel nr 2086656 toodud kaup ja koheselt pöörduti kostja poole ning paluti kostjal kas tarnida kaup või alternatiivselt tagastada raha mõistliku aja jooksul. Lepingu rikkumisel tekib võlausaldajal täitmisnõue võlgniku vastu, mille aegumise tähtaeg on kolm aastat. Seega lepingu rikkumise korral on võlausaldajal õigus kolme aasta jooksul nõuda lepingu täitmist ning nimetatud käitumine on üldjuhul hea usu põhimõttega kooskõlas. Hageja on seisukohal, et kuni 22.11.2015 on hagejal kostja vastu kehtiv kohustuste täitmise nõue ning mille esitamine 2015. a alguses oli õigustatud ja hea usu põhimõttega kooskõlas. Hageja hea usu käitumisele viitab ka asjaolu, et enne lepingust taganemisavalduse esitamist on hageja määranud kostjale rikkumiste kõrvaldamiseks täiendavalt mõistliku aja kolm korda ning proovinud olukorda lahendada kohtuväliselt. Lepingust taganemise avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul. Kauba eest oli tasutud 2012. a maikuus. Hageja andmetel ei olnud kaup kätte saadud ehk lepingust tulenev täitmiskohustus kostja poolt täitetud ning juhindudes VÕS § 114 lg-st 1 andis hageja kostajale kohustuste täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. 19.02.2015 e-kirjas oli kauba tarnimise või raha tagastamise ajaks määratud 10.03.2015. 24.03.2015 kättetoimetatud kirjas oli selleks ajaks täiendavalt määratud 30.03.2015. 30.03.2015 vastuses on kostja asunud seisukohale, et 22.11.2012 arvel nr 2086656 nimetatud kaup on hagejale kätte toimetatud ning viimane ei ole kohustatud hagejale esitama omapoolselt tõendeid ega selgitusi kauba väljastamise kohta. Seega sai hageja alles 30.03.2015 lõplikult ja ametlikult teada, et kostaja ei kavatse lepingust tulenevaid kohustusi täita. Hageja leiab, et sel juhul on tegemist olulise rikkumisega VÕS § 116 lg 2 p 5 mõttes ning seega selles asjas hakkab kulgema mõislik aeg lepingust taganemisavalduse esitamiseks just alates 30.03.2015. Hageja esitas kostajale lepingust taganemisavalduse 02.04.2015. Seega on taganemisavaldus esitatud mõistliku aja jooksul ja kehtiv. Vastupidist ei ole kostja tõendanud.
KOSTJA VASTUVÄITED
4.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
5.Kostja pole rikkunud mitte ühtegi kohustust hageja ees. Hageja on minetanud õiguse taganeda väidetavast lepingust ning nõuda tagasitäitmist. Hageja pole järginud seaduses sätestatud tähtaega taganemisavalduse esitamiseks, mistõttu on hageja taganemisavaldus tühine. Seetõttu on välistatud nõude esitamine. Hoolimata asjaolust, et hagejal puudus taganemise õigus, kuna pole tõendatud väidetav oluline lepingurikkumine, pole hageja teinud taganemisavaldust ka mõistliku aja jooksul. Ka hageja pole väidetavas kostjapoolses rikkumises veendunud. Juhul, kui kostja oleks jätnud täitmata omapoolse kohustuse tarnida arves nr 2086656 kajastatud kauba, oli kostjapoolse taganemisavalduse esitamise ajaks möödunud mõistlik aeg. Kostja selgitab, et arve nr 2086656 kannab kuupäeva 22.11.2012. Nähtuvalt viidatud dokumendist on märgitud kaupade tarnekuupäevaks arve väljastamisega sama päev. Hageja taganemisavaldus kannab kuupäeva 02.04.2015 ehk see on tehtud pea
2-15-7356 kaks ja pool aastat hiljem. Juhul, kui kostja ei oleks tarninud arves nr 2086656 nimetatud kaupa hagejale ning kui hageja väidab, et viidatud kaup pidi vastavalt arvele tarnitama 22.11.2012, pidanuks hageja väidetavast lepingurikkumisest teada saama hiljemalt 23.11.2012. Lisaks oli kõikide pretensioonide esitamise tähtajaks kokku lepitud 7 päeva. Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 118 lg 1 järgseks mõistlikuks ajaperioodiks peetud 6 kuud rikkumisest teadasaamisest. Antud juhul pidi väidetav rikkumine olema äratuntav koheselt, kuna hageja väidab, et kostja pole talle kaupa tarninud ehk lepingut täitnud. Puudub mis tahes põhjendus ning alus kaks ja pool aastat hiljem taganemisavalduse ja nõude esitamiseks. Hageja käitumine on ka vastuolus hea usu põhimõtte (VÕS § 6) ning mõistlikkuse põhimõttega (VÕS § 7). Samuti on sisutühi väide, et hageja on vastavalt VÕS § 114 lg-le 1 esitanud „kohustuste täitmiseks ja võimalike dokumentide esitamiseks täiendava mõistliku tähtaja“. Kaks ja pool aastat hiljem pöördumiste tegemine kostjale, likvideerimaks hageja inventuuri käigus tekkinud majasiseseid segadusi, ning selle järgselt kohtu poole pöördumine, on pahatahtlik. Lisaks eelnevale on taganemisavaldus tühine ka tulenevalt VÕS § 118 lg-st 2, kuna mistahes väidetavad nõuded kostja vastu on aegunud. Ühtlasi, tulenevalt sama sätte teisest alternatiivist, on taganemine tühine juhul, kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Kuna kostjal puuduvad kohustused hageja ees, on ka välistatud nõude esitamine kostja vastu. Hageja pole tõendanud nõude olemasolu ega ole selles ka ise veendunud. Kostjale jääb arusaamatuks tõendite ja nõude aluse omavaheline seos, kuna esitatud maksekorraldustes pole tehtud viiteid arvele nr 2086656. Ka arvest endast ei nähtu seost hageja paljasõnaliste väidete vahel. Lisaks eelnevale pole ka hageja ise veendunud oma väidetava nõude olemasolus. Hageja esindaja on pea kaks ja poolt aastat pärast hageja poolt viidatud arve nr 2086656 väljastamist pöördunud kostja poole, paludes selgitada hageja ettevõttes tekkinud segadust viidatud teemal. Kostja arvates on pahatahtlik esitada nõuet kostja vastu olukorras, kus pärast igasugust mõistlikku perioodi tekib hageja ettevõttes inventuuri käigus segadus aastatetaguse tehinguga. Kostja on korduvalt nii suuliselt kui kirjalikes vastustes rõhutanud, et on kõik oma kohustused hageja ees korrektselt täitnud.
6.Hageja taganemisavalduse tegemise ajaks oli hageja kaotanud õiguse taganemiseks VÕS § 118 nõuete rikkumise tõttu. Arvel nr 2086656 esitatud informatsiooni kohaselt toimus arvel nimetatud kauba tarnimine kostja laost hagejale 22.11.2012. Juhul, kui hageja omapoolt tasutud kaupa 22.11.2012 kostjalt kätte ei saanud, siis hakkas pretensioonide esitamise aeg kulgema 23.11.2012 ehk päevast, millal kostja hagejale väidetavalt omapoolset lepingulist kohustust ei täitnud. Lisaks on arvel üheselt märgitud, et kõikide pretensioonide esitamise aeg on 7 päeva, millest ei ole hageja samuti kinni pidanud. Hagejale tarniti arve nr 2086656 kohaselt kõik seadmed 2012. a ehk hageja kajastas kostja poolt saadud kauba oma 2012. a majandusaasta aruandes. Juhul, kui hageja ei oleks saanud kostja poolt arves nr 2086656 märgitud kaupa, oleks hageja RPS § 15 lg 3 alusel märganud või vähemalt pidanud seda juba 2013. a alguses ehk perioodil, millal 2012. majandusaasta aruannet koostati, märkama. Äriregistrist tuleneva info põhjal on hageja esitanud 2012. majandusaasta aruande 14.06.2013. Hageja sai või oleks pidanud väidetavast lepingu rikkumisest teada saama 23.11.2012 ehk päev pärast kauba tarnimist hagejale. Sellest tulenevalt hakkas lepingust taganemiseks ettenähtud mõistlik aeg kulgema ka 23.11.2012. Alternatiivselt võib RPS § 15 lg 3 alusel käsitleda, et hageja lepingust taganemiseks ettenähtud mõistlik aeg hakkas kulgema 14.06.2013 – päevast, millal hageja esitas oma 2012. majandusaasta aruande äriregistrile. Täpsemalt, selleks päevaks oli hageja teostanud oma varade osas inventuuri ja pidi olema teadlik kostja väidetavast lepingu rikkumisest ehk sellest, et hageja varade hulgas ei ole arvel nr 2086656 kajastatud 7 eset. Eluliselt on ebaustav hageja väide, et hageja seaduslikud
2-15-7356 esindajad on RPS § 15 lg-s 3 sätestatud kohustust eiranud ca 3 aastat ning tuvastasid väidetava kauba puudumise alles jaanuaris 2015. Isegi juhul, kui hageja avastas kauba puudumise jaanuaris 2015, siis on tegemist hageja raske hooletusega ning kostja ei pea sellest tulenevalt hageja ees ka vastutama. Kostja hinnangul hakkas mõistlik aeg lepingust taganemiseks kulgema 23.11.2012 ehk kostja arvates ei saa pidada mõistlikuks perioodiks lepingust taganemiseavalduse esitamist peaaegu 3 aastat pärast seda, kui leping on hagejale täidetud. Alternatiivselt võib lugeda, et mõistlik aeg lepingust taganemiseks hakkas kulgema 14.06.2013 ehk kostja arvates ei saa pidada mõistlikuks perioodiks lepingust taganemiseavalduse esitamist alla 2 aasta pärast seda, kui hageja oleks pidanud avastama kostja väidetava lepingu rikkumise. Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 118 lg 1 järgseks mõistlikuks ajaperioodiks peetud 6 kuud rikkumisest teadasaamisest. Hageja ei ole tõendanud oma nõude olemasolu ning pole ka ise oma väidetavas nõudes veendunud. Lisaks on kostja kõik omapoolsed kohustused hageja ees täitnud. Hageja ei ole esitanud ühtegi akti ega dokumenti, millest oleks nähtav, et inventuur on läbi viidud ning arves nr 2086658 kajastatud kaupa ei ole tuvastatud. Kostjale jääb mulje, et hageja ei ole kindel, milline kaup kostja poolt hagejale arve nr 2086656 alusel tarniti. Täpsemalt, hageja väidab, et arvel nr 2086656 oli kajastatud tellimuskinnistusel nr 85650 toodud kaup. Kostja selgitab, et tellimuskinnitusel nr 85650 ja arvel nr 2086656 ei ole kajastatud sama kaup. Kostja on korduvalt juhtinud hageja tähelepanu, et hageja ei ole ise veendunud oma väidetava nõude olemasolus. Seda enam, et hageja pöördus algselt kostja poole palvega lahendada hageja ettevõttes inventuuri teostamise käigus tekkinud segadus. Äriregistrist nähtuvalt on hageja iga-aastaselt korrektselt esitanud oma majandusaasta aruanded. Hageja majandusaasta aruanded on koostatud kõikide asjakohaste seaduste ja eeskirjade alusel, sh RPS sätestatu kohaselt. See tähendab seda, et hageja on iga-aastaselt teostanud ka inventuuri oma varade osas RPS § 15 lg 3 alusel. Nii on eluliselt ebausutav, et kostja ei ole tarninud arves nr 2086656 kajastatud kaupa hagejale. Täpsemalt, juhul kui kostja ei oleks tarninud arves nr 2086656 kajastatud kaupa hagejale 2012. a, siis oleks hageja esindajad seda ka märganud juba 2013. a alguses ehk perioodil, millal hageja koostas 2012. majandusaasta aruannet. Hageja on aga esitanud hageja osanike poolt vastuvõetud ja kinnitatud 2012. majandusaasta aruande äriregistrile ning sellest tulenevalt on nimetatud majandusaasta aruandes varade osas kajastatud mh ka arves nr 2086656 märgitud ja kostja poolt tarnitud kaup. Juhul, kui nimetatud kaupa ei oleks tarnitud, siis oleks hageja majandusaasta aruandes märkinud omapoolse nõude kostja vastu 6865,90 euro ulatuses. Nimetatud asjaolu aga majandusaasta aruannetest ei nähtu. Selles tulenevalt saab kostja hinnangul tõdeda, et kostja on omapoolse kohustuse hageja ees täitnud ning hagejal puudub mistahes nõue arve nr 2086656 alusel kostja vastu.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
8.Hageja nõuab kostjalt poolte vahel sõlmitud müügilepingu alusel tasutud ostuhinna (osalist) tagastamist. See nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Taolise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 208 lg 1 järgi kohustub müüja asja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Hagist lähtuvalt tuleneb nõue (rahaline kohustus) tagasitäitmise võlasuhtest – VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib kumbki lepingupool lepingust
2-15-7356 taganemise korral nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist (kui ta tagastab kõik üleantu).
9.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: - 22.03.2012 tegi kostja hagejale hinnapakkumise nr 9474 summas 16 068 eurot; - 26.04.2012 tegi kostja hagejale hinnapakkumise nr 12941 summas 7814,16 eurot; - 03.05.2012 väljastas kostja hagejale tellimuskinnituse nr 85650 summas 15 516 eurot; - hageja nõustus ülaltoodud pakkumistega ja tegi 03.05.2012 kostjale ülekande (ettemakse) summas 10 400 eurot pakkumiste nr 9474 ja 12941 eest; - 27.06.2012 väljastas kostja hagejale arve nr 2085236 summas 6639,85 eurot hinnapakkumise nr 12941 eest ning samal päeval (27.06.2012) sai hageja arvel nimetatud kauba kätte; - 28.06.2012 tegi hageja kostjale täiendava ülekande summas 3320 eurot, selgitusega: „Arve 2085236 osa 2/2“; - 22.11.2012 väljastas kostja hagejale arve nr 2086656 summas 6865,90 eurot; - 02.04.2015 tegi hageja kostjale müügilepingust taganemise avalduse seoses väidetavalt kostja poolt 22.11.2012 arves nimetatud kauba mittetarnimisega.
10.Müügilepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (VÕS § 118 ja § 188 lg 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes (vt nt Riigikohtu 20.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 28). VÕS § 188 lg 1 järgi taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg-st 1 lähtuvalt tuleb taoline kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kostja ei ole menetluses selgesõnaliselt vaidlustanud hageja poolt 02.04.2015 saadetud taganemisavalduse (vt tl 63-64) kättesaamist ning vaidlustamise tahe ei ilmne ka kostja muudest avaldustest. Seetõttu kohus eeldab TsMS § 231 lg-st 4 lähtudes kõnealuse asjaolu omaksvõttu. Lisaks puudub põhjus kahelda taganemisavalduse kättesaamises, kuna kostja on taganemisavaldusele 14.04.2015 kirjaga vastanud (vt tl 65-67).
11.Pooltel on õiguslik vaidlus selle üle, kas hageja võis müügilepingust taganeda (st kas esinevad lepingust taganemise materiaalsed eeldused). Seejuures on pooltel erimeeluses esmalt küsimuses, kas kostja on müügilepingut rikkunud, jättes hagejale üle andmata 22.11.2012 arvel nr 2086656 nimetatud kauba. Juhul, kui kostja on müügilepingut rikkunud, vaidlevad pooled edasi selle üle, kas hageja taganes lepingust mõistliku aja jooksul. Lisaks on kostja leidnud, et hageja käitumine ei ole kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega.
12.Vastavalt VÕS § 116 lg-le 1 võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). VÕS § 116 lg 2 p 1 sätestab, et olulise lepingurikkumisega on eelkõige tegemist, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud. VÕS § 76 lg-te 1 ja 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine on VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine. Seega on müügilepingu täitmata jätmisega tegemist juhul, kui müüja (kostja) jätab müüdud asja ostjale (hagejale) üle andmata ehk jätab täitmata VÕS §-st 209 tuleneva kohustuse.
2-15-7356
13.Hageja väidete järgi sai ta 27.06.2012 arvel (vt tl 53-54) toodud kauba kätte, kuid 22.11.2012 arvel (vt tl 55) nimetatud kaupa ei ole kostja hagejale üle andnud. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kauba tarnimise kuupäev oli 22.11.2012, tarneviisiga laos Tallinnas. Kostja väidab aga, et tal puuduvad kohustused hageja ees ehk ta on omapoolse kohustuse kauba üleandmiseks hagejale täitnud. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab kumbki pool hagimenetluses üldjuhul tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Lähtudes VÕS § 208 lg-s 1 sätestatust, peaks kostja suutma seetõttu vähemalt esitada tõendid selle kohta, et vaidlusalune kaup on hagejale üle antud ning viimane on need vastu võtnud. Nimetatud asjaolude tõendamise vajadusele on kohus 21.10.2016 määruse p-s 12 ka kostja tähelepanu juhtinud (vt tl 135), kuid kostja sellekohaseid tõendeid kohtule esitanud ei ole. Lähtudes eeltoodust, ei ole kohtu hinnangul leidnud tõendamist, et kostja oleks hagejale 22.11.2012 arvel nimetatud kauba üle andnud. Üksnes arve esitamine ei saa tekitada hagejale tsiviilõigusi ega -kohustusi. Seega tuleb kohtu hinnangul kostjat lugeda müügilepingut oluliselt rikkunuks. Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et vaidlusalused materiaalsed eeldused müügilepingust taganemiseks eksisteerisid.
14.Seejuures ei nõustu kohus kostja väitega, et (03.05.2012) tellimuskinnitusel nr 85650 ja (22.11.2012) arvel nr 2086656 ei ole kajastatud sama kaup. Kohus märgib, et võrreldes viidatud dokumente (vt tl 55 ja 110-111), nähtub selgelt, et 22.11.2012 arvel toodud kaup sisaldub ka 03.05.2012 tellimuskinnituse loetelus (vt selle p-d 2, 5, 8, 10, 11, 13, 16, mis on samade p-dega ka arvel). Samuti ei nõustu kohus kostja seisukohaga, et juhul, kui nimetatud kaupa ei oleks tarnitud, siis oleks hageja majandusaasta aruandes märkinud omapoolse nõude kostja vastu 6865,90 euro ulatuses. Kohtu hinnangul ei tõenda hageja majandusaasta aruandes kajastamata jäänud väidetav nõue kostja vastu seda, et vaidlusalune kaup on hagejale üle antud ning viimane on need vastu võtnud (vt ka otsuse p 13).
15.Taganemiseks õigustatud lepingupool võib samas siiski VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaselt lepingust taganemise õiguse kaotada, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Hageja on asja menetluse käigus selgitanud, et loeb end taganenuks kostjaga sõlmitud müügilepingust alates 06.04.2015 (vt ka tl 63-64). Kostja on samas tuginenud vastuväidetes mh VÕS § 118 nõuete rikkumisele. Lepingust taganemiseks ettenähtud mõistliku aja tuvastamine on kohtu diskretsiooniotsustus (vt Riigikohtu 17.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 16). Riigikohus on viidatud sätet (VÕS § 118 lg 1) selgitades asunud seisukohale, et säte teenib õigusrahu saavutamise eesmärki. Seetõttu tuleb kahjustatud poolel mõistliku aja jooksul otsustada õiguskaitsevahendi kasutamise üle, et anda lepingut rikkunud poolele selgus, kas jätkata lepingu täitmist või mitte. Seejuures võib mõistliku aja kestus lepingust taganemiseks olla erinevate lepinguliikide puhul erinev. Üldjuhul peaks mõistlik aeg lepingust taganemiseks olema lühem kui kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, kuid see ei pruugi tingimata mööduda täitmisnõude aegumistähtaja jooksul, kui pooled vaidlevad täitmise üle. Lepingu täitmise võimatuse ilmnemisel peab lepingust taganeda sooviv pool tegema seda mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ilmneb täitmise võimatus (vt Riigikohtu 23.02.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-21-165-09, p 10; 23.05.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-12, p 11). Lepingust taganemise mõistlik aeg VÕS § 118 lg 1 p 1 tähenduses ei saa olla vähemalt üldjuhul lühem kui tehingu eksimuse või pettuse tõttu tühistamise tähtaeg TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt, st kuus kuud alates pettusest, eksimusest, seega taganemise alusest teadasaamisest. See kehtib siiski juhul, mil mõlema kujundusõiguse teostamise eeldused on põhimõtteliselt täidetud, st lepingupoolel
2-15-7356 on õigus valida, kas ta taganeb lepingust või tühistab selle (vt Riigikohtu 27.05.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 13).
16.Tuvastamaks, kas lepingupool taganes lepingust mõistliku aja jooksul, tuleb esmalt selgitada, millisest hetkest alates hakkab lepingust taganemise tähtaeg kulgema. VÕS § 116 lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui lepingust tulenevat kohustust on oluliselt rikutud. Lepingust taganemise mõistlik aeg hakkab VÕS § 118 lg 1 p 1 mõttes kulgema samuti alates ajast, mil lepingust taganeda sooviv pool sai või pidi teada saama olulisest lepingurikkumisest. Seega on praeguses asjas tähtis, millal lepingut rikuti oluliselt ja millal hageja sai sellest teada. Olulise lepingurikkumisega on VÕS § 116 lg 2 p 1 järgi tegemist eelkõige juhul, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud. Sellest tulenevalt hakkab lepingust taganemiseks ettenähtud mõistlik aeg kulgema alates sellest, kui lepingupool sai või pidi teada saama lepingu rikkumisest, mille tõttu jäi ta olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis (vt ka Riigikohtu 17.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 17).
17.Vaidlus puudub, et kostja väljastas hagejale 22.11.2012 arve nr 2086656, tarneviisiga hagejale kostja laost samal kuupäeval (22.11.2012) ning pretensioonide esitamiseks oli antud aega 7 päeva (vt tl 55). Hageja on teinud kostjale lepingust taganemise avalduse 02.04.2015 (vt tl 63-64) ehk ligi kaks ja pool aastat hiljem. Kohus leiab, et juhul, kui kostja ei tarninud 22.11.2012 arves nimetatud kaupa hagejale vastavalt arvele samal kuupäeval (22.11.2012), pidi hageja väidetavast lepingurikkumisest seega teada saama hiljemalt 23.11.2012, s.o järgmisel päeval, kui müüdud kaup jäeti kostja poolt hagejale üle andmata. Hageja ei ole kostjale ka 7 päeva jooksul pretensioone esitanud. Riigikohus on lugenud mõistlikuks ajaks taganemiseks nt 11 päeva pärast lepingurikkumisest teadasaamist (vt Riigikohtu 20.11.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-08, p 13) ja lugenud mõistliku aja ületatuks, kui taganemisega viivitati enam kui 15 kuud asjaoludest teadasaamisest (vt Riigikohtu 23.05.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-12, p 12). Seega on kohus seisukohal, et müügilepingust taganemine 02.04.2015 avaldusega ei ole toimunud VÕS § 118 lg 1 p-s 1 nimetatud mõistliku aja jooksul, kuna viivituse pikkuseks alates 23.11.2012 on ligi kaks ja pool aastat. Seetõttu on hageja müügilepingust taganemise õiguse VÕS § 118 lg 1 p 1 järgi kaotanud.
18.Kohus ei jaga hageja arusaama, et kostja lepingurikkumisest sai ta teada alles 30.03.2015, sest andis kostjale VÕS § 114 lg 1 alusel 19.02.2015 e-kirjas kauba tarnimise või raha tagastamise ajaks 10.03.2015 ning 24.03.2015 kättetoimetatud kirjas veel täiendavalt tähtajaks 30.03.2015. Kohus selgitab, et kui hageja on VÕS § 118 lg 1 p 1 järgi taganemise õiguse juba kaotanud, ei saa seda kasutada enam ka VÕS § 118 lg 1 p 2 järgi. Sellest järeldub, et VÕS § 114 järgi võib vähemalt taganemise eeldusena täitmiseks täiendava tähtaja määrata üksnes mõistliku aja jooksul pärast lepingurikkumisest teadasaamist (vt Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2016, lk 623). Hageja väited 2015. a teostatud inventuuri ja selle käigus laos avastatud (22.11.2012 arvel nimetatud) kauba puudumise kohta, on tõendamata ja ei ole ka usutavad. Seejuures on kohus palunud hagejal 21.10.2016 määruse p-s 12 täiendavalt selgitada ja tõendada, kas ja millal kontrollis hageja vaidlusalusel arvel märgitud kauba saamist, millal sai hageja olulisest lepingurikkumisest teada ning miks ei esitanud hageja kostjale varem pretensioone (vt tl 135). Hageja kohtule selgitusi ega tõendeid ei esitanud. RPS § 15 lg 3 kohaselt on raamatupidamise aastaaruande koostamise aluseks raamatupidamisregistrites kirjendatud majandusaasta majandustehingud ja reguleerimiskanded. Aastaaruande koostamiseks inventeeritakse
2-15-7356 raamatupidamiskohustuslase varade ja kohustiste saldod, hinnatakse registrites kajastatud varade ja kohustiste väärtuse vastavust RPS §-des 16 ja 17 sätestatud arvestuspõhimõtetele, tehakse reguleerimis- ja lõpetamiskanded ning koostatakse põhiaruanded ja lisad. Hageja on esitanud ka enne 2015. a majandusaasta aruandeid äriregistrile, mistõttu ei ole usutav (ega tõendatud), et hageja eirates RPS § 15 lg-s 3 sätestatud kohustust eelnevatel aastatel (20122014), tuvastas väidetava kauba puudumise alles jaanuaris 2015.
19.Lisaks märgib kohus, et kostja on tuginenud mh ka sellele, et taganemisavaldus on tühine tulenevalt VÕS § 118 lg-st 2, kuna mistahes väidetavad nõuded kostja vastu on aegunud. Kohus palus 21.10.2016 määruse p-s 12 kostjal konkreetselt välja tuua, millal ja millisel õiguslikul alusel on tema arvates hageja nõue aegunud, kuid kostja viidatud kohustust ei täitnud. Kohtu hinnangul hageja nõue iseenesest aegunud TsÜS § 146 lg 1 järgi ei ole.
20.Kohus leiab, et isegi kui hageja ei oleks VÕS § 118 lg 1 p 1 järgi kaotanud õigust lepingust taganeda, tuleks taganemise õigust pidada käesoleval juhul välistatuks VÕS § 6 lg 2 alusel. Vastavalt VÕS § 6 lg-le 1 peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Tulenevalt TsÜS § 138 lg-st 1 tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Kohtu arvates ei ole hageja taganemine lepingust antud juhtumi asjaolusid arvestades kooskõlas hea usu põhimõttega, kuivõrd hageja ei näidanud ligi kahe ja poole aasta jooksul huvi kostjapoolse kohustuse täitmise vastu (vt ka nt Riigikohtu 01.04.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-09, p 14).
21.Lähtudes ülaltoodust, jätab kohus hageja nõude tasutud ettemaksu 6865,90 euro tagastamiseks rahuldamata.
22.Seoses hageja viitega VÕS §-le 1028 selgitab kohus, et VÕS § 1028 lg 1 rakendamise eelduseks ei ole olukord, kus lepingust on taganetud. Lepingust taganemise korral kohaldatakse tagasitäitmisele VÕS § 188 jj (vt nt Riigikohtu 24.09.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-08, p 9).
MENETLUSKULUDE JAOTUS
23.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi ei rahulda, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
24.Järgnevalt hindab kohus, millised kostja menetluskulud tuleb hagejalt välja mõista. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi 2. lõike järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
2-15-7356
25.Vastavalt TsMS § 138 lg-le 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p-st 1 tulenevalt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 146 lg 1 p 3 alusel kannab menetluskulud isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Toimiku materjalidest nähtub, et kostjal on käesolevas tsiviilasjas olnud lepingulised esindajad, seega on antud asjas kostja poolt kantavad õigusabikulud menetluskulud.
26.TsMS § 174 lg 8 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt arvestades TsMS 18. peatüki 5. jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele.
27.Kostja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja kulusid tõendavad arved koos spetsifikatsioonidega (vt tl 170-174 pöördel), mille järgi on tema menetluskuludeks õigusabikulud summas 1725 eurot (käibemaksuta). Kohtuasjaga seonduvalt on kostjale osutatud õigusabi 15 tundi. Kostja kinnitab, et kõik kulud seonduvad käesoleva kohtuasjaga. Kostja ei soovi käibemaksu hüvitamist. Õigusteenust on kostjale osutatud järgnevalt: - hagiavalduse ja hagimaterjalide analüüs, nõupidamine kliendiga ja kostja vastuse koostamine hagiavaldusele – 8,75 tundi; - 21.10.2016 kohtumääruse analüüs, kohtutoimiku analüüs, nõupidamine ja suhtlus kliendi ning kohtuga – 1 tundi; - hageja 17.07.2015 menetlusdokumendi analüüs, kostja seisukoha ja vastuse koostamine hageja seisukohtadele, suhtlus kliendiga – 5,25 tundi. Kohtuasjas on kostjale õigusabi osutanud vandeadvokaadid Tauno Tark ja Tanel Küün. Kostja selgitab, et ei nõua hagejalt kahe lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Õigusabi osutamisel lepinguliste esindajate tehtud toimingud ei dubleeri üksteist ning on kõik eraldivõetuna olnud põhjendatud ja vajalikud. Esindajad on jaganud erinevad ülesanded omavahel. Kostja hinnangul on menetluskulu suurus asja mahtu ja keerukust arvestades igati põhjendatud.
28.Hageja vastuväiteid kostja menetluskuludele ei esitanud.
29.Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt, millele saab ka maakohus tugineda, on menetluskulude väljamõistmisel ja vajalike ning põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel oluliseks peetud järgmisi kriteeriume: avalduse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukus; avalduse koostamise keerukus ja aeganõudvus; kohtumenetluse ajaline kestus; tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude erakordselt suur maht; istungite arv; kui palju korratakse varasemaid seisukohti; jõupingutused tõendamisel; kirjalik või suuline menetlus; vaidluse olemus (vt nt Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-26-13, p 14; otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-11, p 31; otsus haldusasjas nr 3-3-1-20-11, p 18; otsus haldusasjas nr 3-3-1-17-11, p 18; otsus haldusasjas nr 3-3-1-36-10, p 34). Samuti on Riigikohtu tsiviilkolleegium asjas nr 3-2-1-143-11 (p 14) rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega.
2-15-7356
30.Arvestades ülaltoodut (sh asja mahtu ja keerukust), on kohus seisukohal, et esindajate toimingud olid vajalikud ja toimingute ajakulu vastab tsiviilasja sisule ja mahule ning on põhjendatud kostja esindamiseks 15 tunni ulatuses. Menetlusdokumentide koostamine ja kohtule esitamine on tõendatud toimikus asuvate dokumentidega. Menetlusdokumentide koostamisele, samuti hageja poolt kohtule esitatud menetlusdokumendi suhtes õigusliku positsiooni võtmiseks, pidi eelnema kõigi vajalike asjaolude läbitöötamine, analüüsimine ja seisukohtade kujundamine ning lõpuks nende vormistamine vastavaks kirjalikuks dokumendiks. Menetlusdokumentide koostamine ei ole tehniline töö, sellega kaasneb üldjuhul intensiivne mõttetegevus ja õigusaktide uurimisele suunatud tegevus, milleks aga kulub aega. Oluline on selle juures menetlusdokumendi koostamise fakt ja vajalikkus. Esindajate kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada, kui palju pidid esindajad sisuliselt töötama selleks, et esindatava huvid saaksid vajalikus ulatuses kaitstud.
31.Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Riigikohtu tsiviilkolleegium on senises praktikas pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13; 09.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). Kostja esindajate tunnitasu suuruseks on 115 eurot (käibemaksuta). Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kostja esindajateks on vandeadvokaadid, peab kohus sellist õigusabiteenuse tunnihinda mõistlikuks ja põhjendatuks.
32.Lähtudes eelnevast on kostja esindajate põhjendatud õigusabikulude rahaliseks suuruseks 1725 eurot (15 tundi x 115 eurot).
33.Kokkuvõttes mõistab kohus hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja 1725 eurot (käibemaksuta).
34.TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.