Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

p-le 2.1 kohustus laenusaaja maksma laenuandjale viivist 0,5 % õigeaegselt tagasimaksmata laenult kalendripäevas. Hageja leidis, et tal on õigus nõuda viivist 344 kalendripäeva eest alates 02.12.2002 kuni hagi esitamise päevani 10.11.2003, arvestusega 4 795 krooni päevas. Tuginedes VÕS § 8 lg-le 2, §-le 76, § 101 lg 1 p-le 6 ja § 396 lg-le 4, palus hageja kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 959 000 krooni ja viivise 1 649 480 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta vaidlusalust laenulepingut sõlminud ning laenuleping on ilmselt võltsitud. Hageja nõuab kostjalt raha kahe laenulepingu järgi (väidetavalt 20.12.1999 ja 06.03.2000 sõlmitud) kokku 275 000 USA dollari suuruses summas. Lepingutel olevate allkirjade ehtsust kostja ei eitanud, kuid väitis, et laenulepingute tekst on paberile hiljem juurde kirjutatud. Pooled töötasid koos AS-s R. Aktsiaseltsis olid mõned kostja allkirjaga tühjad paberid, mis on arvatavasti sattunud hageja kätte ja millele hageja on trükkinud laenulepingu teksti. Laenuleping on rahatu. Hagejal ei ole kunagi olnud nii palju raha, et anda kostjale laenu ca 7,2 miljoni Eesti krooni ulatuses. Maksu- ja Tolliameti andmetel oli J.T maksustatav tulu 1999. ja 2000. aastal vastavalt 13 750 krooni ja 18 050 krooni ning ta ei ole nimetatud perioodide kohta esitanud füüsilise isiku tuludeklaratsiooni. Vastuseks hageja eelistungil antud seletusele, et raha pärines AS-st D (endise ärinimega AS P) märkis kostja, et AS P aktsiad kuulusid poolte ühisvara hulka ja võõrandati 1996. a. Alates 12.03.1997 ei ole kostja AS D juhatuse liige ega muul viisil selle äriühinguga seotud, mistõttu ei saanud kostja 1999. a. käsutada AS D raha. Kõnealusel perioodil olid pooled abielus ning kostjal puudus vajadus laenata raha abikaasa käest või korraldada laenusumma hankimist ja raha üleandmist endale kolmandate isikute vahendusel. Hageja väited raha üleandmise asjaolude kohta (AS R kontori hoovis Pärnus x) on ebausutavad, kuna AS R kontor ei asunud 20.12.1999 nimetatud aadressil. Kostja vaidles vastu viivise arvestusele, kuna hagi esitamise aja 10.11.2003 Eesti Panga ametliku kursi järgi võrdub põhivõlg 70 000 USA dollarit 952 000 Eesti krooniga. Sellest tulenevalt on ebaõige ka viivise arvestus Samuti palus kostja, juhul kui kohus peab põhivõla väljamõistmist põhjendatuks, vähendada viivist seaduses sätestatud määrani. Hageja ei ole suuremas ulatuses kahju tekkimist tõendanud. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Pärnu Maakohus jättis 27.03.2006 otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb asja lahendamisel lähtuda 20.12.1999 poolte vahel sõlmitud laenulepingust, mille järgi J. T laenas K. T 70 000 USA dollarit, kuna J.Ti suhtes kelmuse tunnustel (võltsitud 20.12.1999 laenulepingu kasutamine Pärnu Maakohtus hagimenetluses K.Ti vastu 2 613 275 krooni saamiseks) alustatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest ja kriminaalasjas nr 04250000005 läbiviidud ekspertiisiaktist nr DM-313-04/6509 nähtuvalt ei ole tuvastatud, et nimetatud laenuleping oleks võltsitud. VÕSRakS §-st 11 tulenevalt tuleb võlasuhtele kohaldada enne 01.07.2002 kehtinud tsiviilkoodeksit. TsK § 272 lg 2 kohaselt loetakse laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. TsK § 276 lg 1 kohaselt on laenajal õigus laenulepingut

2(6)

vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Maakohus leidis, et kostja ei ole saanud vaidlusaluse laenulepinguga ettenähtud raha ehk laenuleping on rahatu. Laenulepingu rahatus on tõendatud järgmiste tõenditega. Maksu- ja Tolliameti andmetel oli J.Ti maksustatav tulu 1999. a. 13 750 krooni ja 2000. a. 18 050 krooni. Ta ei ole 1999. a. ja 2000. a. esitanud füüsilise isiku tuludeklaratsioone. Hageja tunnistas, et raha tema arvelt ei tulnud, sest sellist raha tal ei olnud. Seega J.Ti arvel ei ole olnud rahasummasid, mis oleks võimaldanud anda laenu. Hageja seletas, et ta ei tea, missugustest vahenditest laenuks antud raha pärines või mille eest see talle anti, samuti väitis, et raha on pärit äritegevusest, s. o kütuse müügi eest. Viimatinimetatud asjaolu kohta, et raha pärineks AS-st D (endine AS P), puuduvad tõendid. Asjas ei ole vaidlust, et AS P aktsiad kuulusid poolte ühisvara hulka ja need võõrandati 1996. a. . AS D kontolt Hansapangas ei ole kummalegi poolele laenulepingu kuupäeval väljamakseid tehtud. Hageja tunnistas kohtus, et 1996.-1997. a. AS-s P 70 000 dollarilisi summasid ei olnud; AS-st D ei ole ta raha saanud. Kostja ei ole alates 12.03.1997 AS D juhatuse liige, mistõttu 1999. a. ei saanud kostja käsutada AS D raha. Seega ei ole hageja ka äritegevusest saanud raha, et laenu anda. Kostja K.T ei tunnistanud AS P raha üleandmise korraldamist iseendale R. Õ kaudu ega ka raha üleandmist temale autos x asuva AS R kontori juures. Tunnistaja A. K ütluste kohaselt andis R. Õ Ühispangast hagejale raha kilekotiga üle. Tunnistaja R. Õ ütluste kohaselt ta ei ole J.Tile raha üle andnud. Kohtu hinnangul ei saa tunnistaja A. K ütlustega raha üleandmist hagejale tõendatuks lugeda, kuna R. Õ ja K.T eitavad seda ja muid objektiivseid tõendeid, mis kogumis tunnistaja ütlusi kinnitaksid, ei ole. A. K ei kinnitanud raha üleandmise juures viibimist ja tema juuresolekul poolte allkirjade andmist laenulepingule. Väidetava laenu andmise ajal olid pooled abielus. Pärnu Maakohtu 26.11.2003 otsusega on tuvastatud poolte abielusuhete lõppemise ajaks 04.10.2001. Perekonnaseaduse (PkS) § 16 järgi võivad abikaasad omavahel teha tehinguid lahusvaraga. Hageja J.T tunnistas kohtuistungil, et tal ei olnud lahusvara. Eeltooduga on tõendatud, et kuivõrd J.Til ei olnud 20.12.1999 laenu andmiseks rahalisi vahendeid, siis ei toimunud ka raha üleandmist K.Tile. Poolte vahel ei saa laenulepingut sõlmituks lugeda. Kuna laenulepingut ei ole sõlmitud, siis puudub vajadus käsitleda laenu- ja viivisesumma suurusega seonduvat. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub tühistada Pärnu Maakohtu 27.03.2006 otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 2 613 275 krooni. Apellant palub mõista vastustajalt välja apellandi menetluskulud ja jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kaevatav kohtuotsus tervikuna ebaõige tõendite ebaõige hindamise ja menetlusnormide rikkumise tõttu. Pärnu Maakohtu otsus on vastuoluline, kuna sellest ei selgu, kas 20.12.1999 laenuleping on kohtu hinnangul võltsitud või mitte. Kohus on asunud seisukohale, et asja lahendamisel tuleb lähtuda 20.12.1999 poolte vahel sõlmitud laenulepingust, kuivõrd ei ole tõendatud, et nimetatud

3(6)

laenuleping oleks võltsitud. Teisest küljest on kohus asunud seisukohale, et raha ei ole tegelikult üle antud ja TsK § 272 lg 1 kohaselt ei ole laenulepingut sõlmitud. Kui lugeda laenulepingut kehtivaks, siis on kehtiv ka selle punktis 1.1 kostja antud kinnitus, et ta on laenu lepingu sõlmimise hetkeks kätte saanud. Kui kohtu arvates laenu tegelikult ei antud, oleks leping tulnud lugeda vähemalt intellektuaalselt võltsituks. Apellandi hinnangul on kohus võlasuhet liiga kitsalt tõlgendanud ja jätnud tähelepanuta lepingu punktis 1.1 kostja antud kinnituse raha kättesaamise kohta. Tegemist võib olla tavapärase laenulepingu või muu kohustuse vormistamisega laenuks TsK § 272 lg 3 tähenduses. Sellist laenulepingut tuleb tõlgendada abstraktse võlatunnistusena. Ilmselt on kostja tahe olnud suunatud oma kohustuse tunnistamisele, sõltumata tegelikust alussuhtest või raha tegelikust üleandmisest. Eeltoodud asjaoludel oleks tulnud kohtul kostja tahet tõlgendada. Apellant leiab ka, et esimese astme kohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud ja lugenud kostja ütlused [pro: seletused] ning kostjaga seotud isiku R. Õ ütlused põhjendamatult usaldusväärsemaks kui raha üleandmist pealt näinud ja laenulepingu tunnistajana allkirjastanud A. K ütlused. Alates uue tsiviilkohtumenetluse seadustiku jõustumisest 01.01.2006 ei ole poole seletus tõendina käsitatav, ometi on kohus kõige kriitilisemas küsimuses, s. o raha üleandmise fakti hindamisel tuginenud kostja seletusele. Kostja jaoks oleks raha saamise fakti möönmine võrdunud hagi omaksvõtmisega, mistõttu ta oli mõistetavalt huvitatud antud asjaolu eitamisest. Tunnistaja R. Õ on AS S jurist, kelle jaoks võimalik seostamine ebaselge taustaga äritegevuse ja suurte sularahasummade üleandmisega tooks kaasa ametialase usalduse kaotuse. R. Õ oli nn vaenuliku tunnistaja positsioonis ja kinnitas, et ta ei tea asjast mitte midagi ega tunne ära tunnistaja A. K, kuigi viimane tundis R. Õ ära ning selgitas, et on temaga korduvalt kokku puutunud. Samas ei olnud tunnistaja A. K puhul mingit isiklikku motiivi anda hagejale kasulikke ütlusi. A. K mõnevõrra isegi kahjustas hageja positsiooni, selgitades, et ta ei teadnud üleantava rahasumma suurust ega näinud raha üleandmisel rahatähti, vaid nägi kostjale kilekoti üleandmist, milles tunnistaja vahetult enne üleandmist oli näinud rahatähti. Apellant vaidlustab kohtu poolt tuvastatud asjaolu, et asjas uuritud tõendite põhjal ei olnud J.Til 20.12.1999 laenu andmiseks rahalisi vahendeid. Vaatamata deklareeritava tulu puudumisele näitab pooltel märkimisväärsete rahaliste vahendite olemasolu toimiku materjalides olev Pärnu Maakohtu 26.11.2003 otsus (tlk 19-26), mille kohaselt jagati poolte ühisvara hinnaguliselt väärtusega 1,6 kuni 4,5 miljonit krooni. Apellant väidab, et ta tegeles 1990-ndate aastate alguses ja keskel äritegevusega, millest saadud tulu ei deklareeritud tõenäoliselt alati korrektselt. See ei muuda aga olematuks pooltevahelist tsiviilõigussuhet. Laenuleping on kehtiv sõltumata sellest, et pooled olid lepingu sõlmimise ajal abielus. Hageja kui õigusteadmisteta isik kinnitas kohtuistungil, et tal ei olnud lahusvara, kuna sai lahusvara olemusest ebaõigesti aru. Hageja arvates oli lahusvaraks abielu kestel pärimise või kingitusena omandatud oluline vara. Tulenevalt perekonnaseaduse § 15 lg-test 1 ja 2 ei ole selline käsitlus õige. Hageja kinnitab, et tal oli olemas enne abiellumist omandatud vara, samuti on ta saanud abielu kestel kingitusi ja omandanud isiklikke tarbeesemeid. Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Kohtukulud palub vastustaja jätta apellandi kanda.

4(6)

Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõigusnormi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõigusnormi rikkumist, seda ka tõendite hindamise osas. TsMS § 654 lg 6 kohaselt ringkonnakohus ei pea otsust põhjendama, kui esimese astme kohtu otsus jääb muutmata ning kolleegium nõustub otsuses toodud põhjendustega. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ning leiab, et otsus on seaduse nõuete kohaselt põhjendatud ning lõppjäreldus tugineb esitatud tõenditele. Hageja taotles kostjalt võla väljamõistmist, tuginedes 20.12.1999 laenulepingule. Seega vaidluse lahendamisel võla olemasolu üle on maakohus põhjendatult kohaldanud tsiviilkoodeksi sätteid. Apellandi väidetel otsus on vastuoluline, kuivõrd sellest ei ilmne, kas laenuleping oli võltsitud või mitte. Kolleegium ei tuvastanud nimetatud vastuolu. Maakohus tuvastas, et laenulepingule on alla kirjutanud K.T ning hagi on jäetud rahuldamata mitte lepingu tühisuse, vaid rahatuse tõttu. Kostja vaidles nõudele vastu põhjendusel, et ta ei ole laenudokumendis märgitud raha saanud ning hagejal ei olnud laenulepingus märgitud rahalisi vahendeid laenu andmiseks. Laenudokumendi vaidlustamisel selle rahatuse motiivil, lasus kostjal kehtinud TsK § 276 lg 1 alusel tõendamiskoormus oma vastuväidete tõendamiseks. Maakohus tuvastas, et laenulepingu vormistamise ajal olid pooled abielus ning hagejal puudus lahusvara, mille arvelt oleks saanud abikaasale laenata 70 000 USD. Apellandi väide, et isiklikud tarbeesemed on ka lahusvara, on küll õige, kuid antud tsiviilasjas omas tähendust sellise lahusvara olemasolu, mille arvelt sai laenata 70 000 USD. Sellise lahusvara olemasolu kohta tõendid puudusid. Asjaolu, millise väärtusega oli poolte ühisvara, ei oma õiguslikku tähendust käesolevas vaidluses. Maakohtu otsuses on piisavalt põhjendatud, miks ei saanud raha üleandmist lugeda tõendatuks tunnistaja A.K ütlustega. Ühtegi dokumentaalset tõendit, peale laenulepingu, ei ole esitatud hagejal rahaliste vahendite olemasolu ega raha üleandmise kohta kostjale. Hageja väidetel raha üleandmist kostjale said tõendada tunnistajad A. K ja R. Õ, kes Ühispanga töötajana tõi kilekotis pangast raha välja ning andis hagejale üle. Tunnistajana ülekuulatud R. Õ eitas raha väljatoomist pangast ja selle üle- andmist J.Tile / t.lk.154/. Tunnistaja A. K ütluste kohaselt tema ei näinud kostjale raha üleandmist, kuivõrd oli õues ning laenulepingule andis allkirja pärast kostja väljumist autost /t.lk. 153/. Seega 20.12.1999 laenulepingule tunnistajana alla kirjutanud A. K ei näinud tegelikult raha üleandmist kostjale ning ei saanud ka näha kostja poolt laenulepingule allakirjutamist. Seega on maakohus põhjendatult jätnud hagi rahuldamata. Apellandi väidetel laenulepingu näol on tegemist võlatunnistusega, st tegemist abstraktse kohustusega ning raha tegelik üleandmine ei peagi toimuma. Õige on, et ka tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal oli võlakirja vormistamine võimalik, kuid vastustaja on põhjendatult juhtinud ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et hageja ei ole sellist faktilist asjaolu esitanud esimese astme kohtus. Vastupidi, hageja väidetel

5(6)

toimus raha üleandmine laenudokumendi koostamise ajal, mida hageja üritas tõendada tunnistajate A. K ja R.Õ ütlustega. TsMS § 652 lg 3 p 1 mõtte kohaselt ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes siis, kui asjaolu ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõigusnormi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Ühtegi mõjuvat põhjust uue asjaolu kohta esitatud ei ole, mistõttu kolleegium jätab selle tähelepanuta. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses toodud väited ei võimalda teha teistsugust otsust. Kohtukulude jaotamine Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne 1.jaanuari 2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Nii kehtinud kui kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt kohtukulud kannab see pool, kes kaotab protsessi. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis apellandi kohtukulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja esitas taotluse õigusabikulu väljamõistmiseks summas 5900 krooni, mille kohta on tõend esitatud. 1.jaanuarini 2006 kehtinud TsMS § 61 lg1 p 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Hagi jäi rahuldamata laenu väljamõistmiseks summas 959 000 krooni ja viiviste osas 1 649 480 krooni. Seega taotletud õigusabikulu suurus ei ületa TsMS § 61 lg 1 p-s 1 toodud ülemmäära. Kolleegium peab antud õigusabikulu suurust vajalikuks ja põhjendatuks. Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2006 määrusega vabastati apellant riigilõivu maksmisest apellatsioonkaebuse esitamisel 40 250 krooni ulatuses. Määruses selgitati apellandile, et hagi rahuldamata jätmise korral tuleb tasuda riigilõiv täies ulatuses TsMS § 190 lg 2 ja 3 alusel. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, siis tuleb apellandil maksta riigituludesse apellatsioonimenetluse riigilõiv 40 250 krooni.

Margo Klaar

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.