Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

jättis kostja ehituse pooleli. Hagejale tekkis sellest kahju kuna hageja oli sunnitud tööde jätkamiseks palkama uue töövõtja. Hagejal on lepingu ja garantiikirja kohaselt õigus nõuda viiviseid. Leppetrahv mittetähtaegse tööde lõpetamise eest moodustab 0,1% päevas, kuid mitte rohkem kui 10% tööde maksumusest. 3. etapi maksumus oli 148 000 krooni, 4. etapi maksumus 202 388 krooni, 5. etapi maksumus oli 185 000 krooni, 9. etapi maksumus oli 140 000 krooni ja 10. etapi maksumus oli 85 000 krooni, kokku 760 388 krooni. Viivis 0,1% on seega 760 krooni päevas. Aprillist kuni detsembrini on möödunud 9 kuud e 270 päeva, mis moodustab viivist 205 304 krooni. Lepingus sätestatud leppetrahv ei või olla suurem kui 10% tööde maksumusest, seega on viivise suurus 76 038. Garantiikirja kohased viivised on 43 400 krooni. Seega palub hageja kostjalt välja mõista 119 438 krooni ja kohtukulud. Kohtuistungil selgitas hageja, et vaidlusalused etapid on 4,5,9 ja 10 ning ülejäänud etapid tuleb jätta tähelepanuta. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista. Vastavalt lepingu p 3.2 kohustus hageja esitama töötellimused 1 nädal enne nende sooritamist. Seda hageja teinud ei ole. Kuna hageja on ise lepingut rikkunud, ei ole hagejal õigus nõuda viivist. Garantiikirjast tulenevaid töid oli kostja valmis hagejale üle andma , kuid hagejat ei olnud võimalik kätte saada. Seega viivitas hageja sihilikult tööde vastuvõtmisega. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja välja mõista kohtukulud hagejalt. Kohtu põhjendused Pooltevaheline vaidlus tuleneb töövõtulepingust . Lepingu p 2.1 kohaselt kohustus kostja ehitama uue elumaja lepingu maksumuse piires. Vastavalt p-le 2.2 tehti töid lisa nr 1 ja 2 alusel. Lepingu lisa nr 1 järgi olid tööd jaotatud 14 etappi, igal etapil oli ära toodud etapi maksumus. Hageja väidab hagis, et kostja ei täitnud lepingut tähtaegselt ning nõuab viiviseid 4, 5, 9 ja 10 etapi töödega viivitamise eest. Seega ei ole antud juhul vaidluse all küsimus lepingu täitmise kvaliteedist, vaid tähtaegsusest. Kostja on esitanud vastuväite, et hageja ei ole kostjale esitanud töötellimusi. Vastavalt lepingu p-le 3.2 hageja kohustus esitama töötellimused üldjuhul 1 nädal enne nende sooritamise tähtaega. Puudub vaidlus, et hageja töötellimusi ei esitanud. Toimikus vastavad tõendid samuti puuduvad. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 2 „tsiviilõiguse allikad on seadus ja tava. Tava tekib käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks. Tava ei saa muuta seadust.“ Tuginedes võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 „võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.“ VÕS § 7 järgi „võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid.“

Kooskõlas VÕS § 23 lg 1 „lepingupoolte kohustused võivad olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka: 1) lepingu olemusest ja eesmärgist; 2) lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast; 3) lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest; 4) hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest.“ Seega on poolte vahel välja kujunenud praktika, mille kohaselt tehti kostja poolt lepingujärgseid töid sõltumata sellest, kas hageja esitas töötellimused või mitte. Seetõttu leiab kohus, et kostja vastavasisuline vastuväide ei ole mõistlik. Mõistlikkus on standard, mida kasutatakse võlasuhetes poolte käitumise hindamiseks, sh kohustuse täitmise ja rikkumise puhul. Mõistlikult tuleb käituda õiguste teostamisel, mis tähendab, et ebamõistlik õiguste teostamine võib olla kvalifitseeritav kui hea usu vastane käitumine. Mõistlikkuse hindamisel lähtub kohus, nagu eelnevast tuleneb, pooltevahelisest praktikast, mille kohaselt on kostja aktsepteerinud hageja mittenõuetekohast käitumist (töötellimuste mitteesitamist) ning jätnud sellega hagejale mulje, et hageja käitumine oli nõuetekohane. Hea usu põhimõtte vastane on hiljem (s.o praeguses kohtumenetluses) esitada vastuväide, mida lepingu täitmisel esile ei toodud ja aktsepteeriti. Samuti arvestab kohus, et kostja tegutses majandus-kutsetegevuse raames, mistõttu võis hageja kostjat usaldada. Seetõttu ei kohalda kohus lepingu p 3.2 vastavalt VÕS § 23 lg 1 p 2 ja 4 järgi. Järgmisena analüüsib kohus ettemaksu tasumise aega ning selle seost kohase täitmisega. Lepingus on pooled kokku leppinud tööde üleandmise tähtajas (p 4.3). Lepingu p 7.2 kohaselt kõik lepingu muudatused jõustuvad nende allkirjastamisel mõlema lepinguosalise poolt või lepinguosaliste poolt kirjalikult kindlaks määratud ajal. Kui muudatused ei ole kirjalikult vormistatud, siis need ei kehti. Kohtule ei ole esitatud mõlema poole poolt allkirjastatud lepingu muudatust. Vastavalt TsÜS § 83 lg 2 „kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti.“ Antud juhul on pooled selgesõnaliselt kokku leppinud, et vorminõude järgimata jätmisel kokkulepe ei kehti. Seetõttu asub kohus seisukohale, et tööde üleandmistähtaeg on 31.03.2005, mida lepinguga muudetud ei ole. Kostja vastuväide aga seisneb selles, et hageja poolt kostjale tehtud ettemaks tehti pärast seda tähtpäeva. Nii nähtub kostja arvelduskonto väljavõttest, et 4. etapi eest tehti ettemaks ; 5. etapi eest ; 9. ja 10. etapi eest (t lk 51-54), mida hageja ei vaidlusta. Lepingu p 5.2 järgi kohustus hageja enne tööde alustamist tasuma 50% iga tööetapi maksumusest. Ettemaksu tegemise kohustus oli hagejal ilma, et kostja arve esitaks. Tuginedes VÕS § 111 lg 1 ja 3 „kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Kohustuse täitmisest ei või keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud.“

Vaidlusalune leping on vastastikuste kohustustega leping kuna hagejal oli raha maksmise kohustus (mis osaliselt tuli teha enne kostja poolt tööde tegemist) ning kostjal ehitustööde teostamise kohustus. VÕS § 111 väljendab üldist põhimõtet, et vastastikuseid kohustusi ei pea täitma isoleeritult, vaid üksnes vastusoorituse (tasu) saamise vastu. Tasu maksmine on töövõtulepingu oluline tingimus kuna VÕS § 635 ja 637 järgi eeldatakse töövõtulepingu tasulisust ning ka käesolevas lepingus on pooled tasus kokku leppinud. Kõik vaidlusaluste etappide ettemaksud on tehtud pärast , v.a 5. etapi eest, kuid mõistlik ei ole eeldus, et katusetööde (sarikad, soojustus, keraamilised katusekivid) tegemine võiks toimuda ligikaudu 1 nädalaga. Istungil märkis hageja esindaja, et arvestuslikult leiti lepingu sõlmimisel, et iga etapp võiks kesta 2-5 nädalat. Sellele väitele vastab ka aritmeetiline keskmine. Aritmeetilist keskmist arvestades oli tööde tegemise üldine aeg 2 päeva vähem kui 48 nädalat, arvestades 14 etappi kuluks igale etapile keskmiselt 3,5 nädalat. Etapi sisuks olevate tööde iseloomust võib see aeg olla mõnevõrra pikem või lühem, kuid siiski mitte suurusjärgus 1 nädal. Seetõttu asub kohus seisukohale, et kostjal oli õigus keelduda tööde tegemisest lepingus fikseeritud tähtpäevaks. Pooled uut tähtpäeva kokku ei ole leppinud. Järgmisena tuleb vastata küsimusele, kas hilinenud ettemaksu tulemusena üldse mingit tähtpäeva kostjale tööde tegemiseks esines. Kohus leiab, et seda on võimalik kindlaks teha lepingu tõlgendamise teel. VÕS § 29 lg 4 kohaselt „kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.“ Kohtu hinnangul on mõistlik tõlgendada lepingut nii, et tähtaja osas kuulub kohaldamisele arvestuslikult sama tähtaeg, mis esialgses lepingus oli sätestatud. Kohus leidis, et aritmeetiline keskmine ühe etapi tegemiseks oli 3,5 nädalat, mis aga võis etapi sisuks olevate tööde iseloomust pikeneda. Vaidlusalused etapid olid 4,5,9 ja 10. etapp. 4.etapp – fassaad (sisaldas töid: soojustus, vooderdis, tuulekast), 5.etapp – katus (sisaldas töid: sarikad, soojustus, keraamilised katusekivid) ja 9.etapp – küte (sisaldas töid: katel, kütusemahuti, automaatikaseadmed, põrandaküte, radiaatorid) on töömahukamad kui 10. etapp – elekter, side, telefonikaabel (ilma valgustiteta) ning loeb 4,5 ja 9 etapi tööde tegemise mõistlikuks ajaks 5 nädalat ning 10. etapi tegemise mõistlikuks ajaks 2 nädalat. Kuivõrd lepingus oli viivis seatud sõltuvusse mitte iga konkreetse etapi tegemisest, vaid tööde tegemise lõpptähtajast, lähtub kohus ka sellest põhimõttest. Seega pidid kõik etapid olema valmis hiljemalt 17 nädala pärast ettemaksu tegemisest. Ajaliselt viimasena tehti ettemaks ühe mahukaima etapi eest – 4. etapi eest . Seetõttu ei saa mittetähtaegne täitmine tõusetuda enne 17 nädala möödumist, mis oleks . Kostja on esitanud garantiikirja, mille kohaselt ta garanteerib katuse ja fassaaditööde üleandmise hiljemalt (t lk 15), kuid tegemist ei ole lepingu muutmisega kuivõrd see ei vasta lepingus sätestatud vorminõudele – puudub hageja allkiri. Samuti ei ole hageja pidanud nende tööde tegemist tähtajaks viidatud garantiikirjast tulenevat tähtaega. VÕS § 114 lg 2 järgi ka täiendava tähtaja andmine ei vabasta võlgnikku vastutusest kohustuse rikkumise eest. Samas, kuigi kohtu poolt hinnatud tööde tegemise tähtaeg ei erine oluliselt garantiikirjas sätestatust, peab kohus mõistlikuks tööde teostamise lõpptähtajaks kuivõrd kohtu arvestus on siiski hinnanguline ning arvutatav nädalates, mitte päevades. Seetõttu ei ole õige sellest arvestusest päeva täpsusega kinni pidada. ja vaheline aeg moodustab suurusjärgus alla 2 nädala, mis ei ole suur erinevus.

Antud tõendit hinnates asub kohus seisukohale, et tööde teostamise tähtpäevaks tuleb pidada . Kostja väidab, et hageja ei võtnud garantiikirjas viidatud 4. ja 5. etapi töid vastu ja hoidis sellest kõrvale kuna viibis merel. Hageja on tõendanud, et ta ei viibinud merel, mida kinnitab hageja meremehe teenistusraamat (t lk 75). Seetõttu on kostja väide, et hageja viivitas tööde vastuvõtmisega, tõendamata. Kostja poolt esitatud ühepoolne üleandmise-vastuvõtmise akt ei tõenda tööde valmisolekut (t lk 49). Poolte poolt allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise akt kannab kuupäeva 27.12.2005 (t lk 16). 4. ja 5. etapi osas leiab kohus, et esineb alus kostjalt viivise väljamõistmiseks. Hageja on väitnud, et kostja lõpetas ehitamise detsembris 2005 ega lõpetanud muuhulgas 9. ja

Meelis Eerik

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.