2-05-16013/8 - Võlaõigus - Muud kindlustuslepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

1.veebruaril 2005.a kirjaga nr 1100 teatas kostja hagejale kindlustushüvitise saamise taotluse rahuldamata jätmisest seoses kahjujuhtumiga nr LV0850060. Otsuse põhjenduste kohaselt olevat varguse ajal sõiduk pargitud ning jäetud ilma kindlustusvõtja esindaja järelevalveta ilma valveta parkimisplatsile ja sellega eiras kindlustusvõtja justkui kindlustuslepingus kokkulepitud turvanõuet. Kindlustuslepingus turvanõuete (ärandamisvastaste seadmete, signalisatsiooni, immobilaiseri) olemasolus kokku ei lepitud. Seega ei saanud kindlustusvõtja ka eirata seda, milles kokku ei lepitud, so turvanõudeid. Poliisile on kantud lisaks lepingutingimustele üks märkus. Märkuse eiramist aga kindlustusvõtjale ette heidetud ei ole. Poliisil oleva märkuse kohaselt võib sõiduki jätta järelevalveta valvatavale territooriumile või lukustatud garaaži. Poliisil ei ole aga kokkulepitud tingimuses, et sõidukit ei või jätta järelevalveta mittevalvatavale territooriumile ega lukustamata garaaži. Ka puudub poliisil sellekohane märkus. Kindlustusandja ei heitnud hagejale ette mitte seda, et ööpäev läbi lahtiolevat tanklat ei valvata, vaid leidis, et kindlustusjuhtum oli seoses valveta parkimisplatsiga. Pooled ei ole sõlminud mingeid kokkuleppeid parkimisplatsi osas ning märkus poliisil seda ei käsitle. AS-i D tankla territoorium aadressil x on koht, kus vaidlusalune sõiduk on alati seisnud ja seda territooriumi valdaja loal ja teadmisel. Tankla on käigus ööpäeva ringselt ja sellisena vastab hageja arvates sõiduki hoidmine seal poliisil kajastatud märkusele. Sõidukikindlustuse tingimuste § 19 lõike 1 punkti 3 kohaldamiseks peab olema tegemist tahtluse või raske hooletusega. Keeldumise otsusest ei nähtu, kumma alternatiivse võimaluse on kindlustusandja tuvastanud. Kuna üks välistab teise, võib hageja arvates asuda seisukohale, et tuvastatud ei ole kumbagi kindlustusvõtja väidetava süü vormi. Samas punktis nähakse koosseisulise asjaoluna ette kindlustuslepingu tingimuste rikkumist. Märkuse eiramist ja turvanõude eiramist aga § 19 lõige 1 punkt 3 ette ei näe. Rikkumisel pidi olema mõju kindlustusjuhtumi toimumisele või kahju suurusele. Keeldumise otsusest ei nähtu, milles seisnes mõju ja kas see mõju oli kindlustusjuhtumi toimimisele või hoopis kahju suurusele. Ette on nähtud kaks alternatiivset sanktsiooni: 1) osalist ja 2) täielikku kindlustuslepingu täitmise kohustusest vabastamist. Kindlustusandja, valides ühe võimalustest, pidanuks otsuses motiveerima, miks ta just valis hüvitise väljamaksmisest

täieliku keeldumise ja jättis valimata osalise hüvitamise. Keeldumise otsusest seda aga ei nähtu. Arvesse võttes asjaolu, et kindlustusterritoorium hõlmab kogu Eestit, tulnuks kindlustusjuhtumi arutamisel kaaluda, kas bensiinijaama territoorium, kõrvutatuna muu Eesti territooriumiga on selline, mis võimaldab sõiduki parkimist sellel hinnata raske hooletusena, mitte tavapärase käitumisena. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-120-04 leidnud, et kindlustuslepingus kokku lepitud kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguse kasutamine võib teatud asjaoludel olla hea usu põhimõtte vastane. Sellisel juhul võib kohus tõkestada kindlustusandjal selle õiguse kasutamise ja mõista kindlustushüvitise lepingus sätestatud maksest keeldumise õigusele vaatamata kindlustusandjalt välja. Hageja on oma kindlustuslepingus ette nähtud kohustuse täitnud ja maksnud kokkulepitud kindlustusmakse kindlustusandjale. Kindlustusandja oma kohustust hüvitada kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud varalise kahju, hea usu põhimõtte vastaselt hüvitanud ei ole. Kindlustusandja sedalaadi käitumine lepingulises suhtes kindlustusvõtjaga ei teeni kindlustusvõtja õiguspärast ootust saada kindlustusandjalt õiglast hüvitist, mis võimaldaks kindlustusvõtjat materiaalses mõttes ennistada asetleidnud kindlustusjuhtumile eelnenud olukord. Kostja on kindlustusjuhtumit uurinud pealiskaudselt, ühekülgselt, erapoolikult ja mittetäielikult, mis annab tunnistust sellest, et kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguse kasutamine oli hea usu põhimõtte vastane. Kostja on oma 4. aprilli 2005.a kirjas nr 3158 leidnud, et hageja on rikkunud lepingut, milles lepingu rikkumine seisneb, kirjast ei nähtu. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista. Kuna kindlustatavale veoautole Scania R143 ei olnud paigaldatud signalisatsiooni ja immobilaiserit, seati kindlustuslepingus täiendavaks tingimuseks märkus, et sõidukit võib kindlustusvõtja esindaja poolse järelevalveta jätta valvatavale territooriumile või lukustatud garaaži. 19. jaanuaril 2005.a pöördus hageja E AS-i poole taotlusega kindlustushüvitise saamiseks, seoses 18. jaanuaril 2005.a x asuva tankla juures asuval territooriumil toimunud vargusega, mille käigus varastati veoauto Scania R143. Kuna varguse hetkel ei asunud kindlustusobjektiks olnud veoauto valvataval territooriumil ega lukustatud garaažis, siis oli kostja arvates ilmne, et kindlustusvõtja eiras kindlustuslepingus eraldi kokku lepitud turvanõuet. Juhindudes sõidukikindlustuse tingimuste § 19 lõike 1 punktist 3, otsustas kostja keelduda kahjude hüvitamisest, kuivõrd kindlustusvõtja oli tahtlikult rikkunud ühte olulist kindlustuslepingu tingimust. Nimetatud tingimuste kohaselt vabaneb kindlustusandja osaliselt või täielikult kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja on tahtlikult või raske hooletuse tulemusel rikkunud vähemalt ühte kindlustuslepingu tingimust, millel on mõju kindlustusjuhtumi toimumisele või kahju suurusele. Kindlustusvõtja suurendas teadlikult ja tahtlikult kindlustusriski. Hageja parkis teadlikult veoauto Scania R 143 x asuva tankla juures olevale territooriumile, kus valvet ei teostatud, millega ta oluliselt suurendas võimalikku kindlustusriski. Tulenevalt hagiavaldusest oli kindlustusvõtja selline tegevus tavapärane ja väidetavalt oli vaidlusalune sõiduk seal alati seisnud. Selline kindlustusvõtja käitumine on ilmne ja keelatud kindlustusriski võimalikkuse suurendamine VÕS § 444 mõistes. Kostja võttis kindlustusriski sõiduki varguse korral enda kanda tingimusel, et seda sõidukit võib parkida ainult valvataval territooriumil või lukustatud garaažis. Lisaks eeltoodule rikkus hageja ka kindlustuslepingust tulenevat turvanõuet, kuna ta

oli teadlik, et ta ei tohi jätta veoautot valveta parkimisplatsile ja kuna ta seda tegi, on tegemist tahtliku kindlustuslepingu rikkumisega. Hageja väidab, et AS-i D tankla territoorium x on koht, kus sõiduk on alati seisnud ja seda territooriumi valdaja loal ja teadmisel. AS D on vaidlusaluse territooriumi kohta andnud kostjale selgituse, mille kohaselt omab AS D x asuval territooriumil tanklat ning pakub seal vaid tankla teenust ning ei osuta sellel territooriumil ei valvega ega valveta parkimise teenust. Aktsiaselts pole sõlminud ühtegi parkimise korraldamise lepingut ega osuta ka valveteenust. Asjaolu, et kindlustusvõtja parkis oma veoautot tankla omaniku teadmisel ja loal, ei muuda selle tankla territooriumi veel valvatavaks. Samuti ei muuda territooriumi valvatavaks ka see, et seal on ööpäev läbi käigus bensiinijaam, kuivõrd bensiinijaama teenuse osutamine ei tähenda koheselt ka teise teenuse olemasolu. Seega ei olnud sündmuskoht x valvatav territoorium ning see ei vastanud kindlustuslepingus sätestatud nõudele. Hagihind ületab lepingus märgitud kindlustussumma. Kindlustussummast on maha arvamata omavastus ja tasumata kindlustusmaksed ning taotletavast kindlustushüvitisest tuleks maha arvestada kindlustuspreemia summas 9.300 krooni. Esimese astme kohtu otsus 3.oktoobri 2006.a otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis E AS-ilt välja kindlustushüvitise summas 296.700 krooni ja viivise summas 42.546,78 krooni seisuga 6.september 2006.a ning edasi viivise 9% ulatuses põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Veoauto Scania R143 vargusega x asuva AS-i D tankla territooriumilt 18.jaanuaril 2005.a on tegemist poolte-vahelises lepingus sätestatud kindlustusjuhtumiga, sest üheks kindlustusriskiks oli sõiduki vargus. Veoauto kindlustusväärtuseks kindlustuslepingu sõlmimisel lepiti kokku 360.000 krooni. Kindlustuspoliisi nr 535790 kohaselt oli kindlustuskaitseks täiskasko ning klaasikindlustus, omavastutusega 20.000 krooni; varguse või röövimise korral omavastutusega 15 % kahju suurusest, kuid mitte vähem kui 20.000 krooni; klaasikindlustus omavastutusega 10 % kahju suurusest. Kindlustuspoliisil oleva märkuse kohaselt võib sõidukit kindlustusvõtja esindaja poolse järelevalveta jätta ainult valvatavale territooriumile või lukustatud garaaži. Veoautole Scania R143 ei olnud paigaldatud signalisatsiooni ega immobilaiserit. Kindlustuslepingu lisaks olevate „Sõidukikindlustuse tingimuste“ § 19 lõike 1 punkt 3 kohaselt vabaneb kindlustusandja osaliselt või täielikult kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja on tahtlikult või raske hooletuse (lepingulise kohustuse täitmisel vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine) tulemusel rikkunud vähemalt ühte kindlustuslepingu tingimust, millel on mõju kindlustusjuhtumi toimumisele või kahju suurusele. Sama paragrahvi punkti 4 kohaselt vabaneb kindlustusandja osaliselt või täielikult kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusjuhtum on toimunud kindlustusvõtja või soodustatud isiku raske ettevaatamatuse või tahtluse tõttu. Raske ettevaatamatuse all mõistetakse olukorda, mil isik näeb ette oma käitumise tagajärgi, kuid loodab kergemeelselt, et tagajärjed jäävad tulemata tema enda või mõne muu asjaolu tõttu. V. K OÜ M juhatajana ning kindlustatud veoauto faktilise kasutajana rendilepingu alusel kinnitab oma seletuskirjas samuti asjaolu, et veoautol Scania R143 ärandamisvastased seadmed – signalisatsioon ja immobilaiser, puudusid. Oma seletuskirjas kinnitab V. K, et jättis veoki x asuva AS-i D tankla territooriumile 13.jaanuaril 2005.a. On ilmne, et x asuva tankla territooriumi ei saa käsitleda valvatava territooriumina kindlustuslepingu poliisil sätestatud märke mõttes, kuna D AS-i juhataja A. K on teatanud E AS-ile, et D AS ei osuta tankla territooriumil ei valvega ega valveta parkimise teenust. Asjaolu, et tankla territooriumil võivad olla videokaamerad ning seal toimub ööpäeva-ringne sõidukite liikumine seoses tanklateenuste osutamisega, ei muuda seda paika kohtu arvates valvatavaks territooriumiks

sinna pargitud veoauto jaoks, vaatamata asjaolule, et veok võidi sinna parkida tankla töötajate nõusolekul või nende teadmisel. Samas aga kindlustatud sõiduki parkimine x asuva tankla territooriumil iseenesest ei välista kindlustusandja–poolset lepingust tulenevat kahju hüvitamise kohustuse täitmist. VÕS § 434 lõike 1 sätte kohaselt peab kindlustusandja kindlustusvõtjale väljastama enda poolt allkirjastatud dokumendi kindlustuslepingu sõlmimise kohta (poliis) ning sama paragrahvi lõike 2 punkti 2 kohaselt peavad poliisil olema märgitud vähemalt käesoleva § 428 sätestatud andmed ning kindlustusliik, kindlustuslepingu eseme määratlus, kindlustusriskide loetelu ja kindlustusjuhtumist teatamise tähtaeg. Vaidlusaluse kindlustuslepingu sõlmimise kohta väljastatud poliisil kindlustusriskide loetelu üldse puudub, kindlustuskaitseks on täiskasko ja klaasikindlustus. Samas kindlustusandja poolt poliisile kantud märkuse kohaselt võib sõidukit jätta kindlustusvõtja esindaja poolse järelevalveta ainult valvatavale territooriumile või lukustatud garaaži. Lepingu lisaks olevate sõidukikindlustuse tingimuste § 13 lõike 2 kohaselt täiskasko puhul hüvitatakse sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud kahju, samuti sõiduki või selle osade vargusest, ärandamisest, röövimisest või nende katsest tekkinud kahju eeldusel, et sõidukil oli nimetatud sündmuse toimumise ajal kindlustusandja poolt aktsepteeritud, töökorras ja rakendatud ärandamisvastane seade (seadme rakendatuse nõue ei kehti röövimise korral). Poliisile kantud märge osundab asjaolule, et kindlustusandja oli hagejaga lepingut sõlmides teadlik, et kindlustataval veoautol puuduvad ärandamisvastased vahendid. Lepingust ei nähtu asjaolu, et kindlustusandja on kohustanud hagejat paigaldama sõidukile signalisatsaiooni või muid ärandamisvastaseid vahendeid. Seega ei olnud kindlustusandja õigustatud kindlustuskaitsena hagejale osundatud tingimustel pakkuma täiskaskot ning selline käitumine lepingu sõlmimisel kindlustusvõtjaga oli ilmselt viimase suhtes eksitava iseloomuga, sest see võimaldanuks kindlustusandjal küll saada pakutava täiskasko puhul kindlustuskaitsena ilmselt suuremat kindlustuspreemiat, samas välistanuks käsitlemist leidnud märkus poliisil kindlustusandja võimaliku vastutuse kindlustusjuhtumi saabumise korral. Sellistel tingimustel kostjapoolne lepingu sõlmimine hageja kui kindlustusvõtjaga oli vastuolus üldtunnustatud hea usu põhimõttega ning hageja kui kindlustusvõtja põhjendatud ootusega saada rahalist hüvitist kindlustusjuhtumi saabumise korral lepingus kokku lepitud tingimustel ja ulatuses. Väär on kostja seisukoht, et hageja on vaidlusaluses lepingulises suhtes jätnud tahtlikult või raske ettevaatamatuse tõttu täitmata oma lepingust tulenevad kohustused, mistõttu on kostja kindlustusandjana õigustatud keelduma hagejale kindlustushüvitise väljamakmisest täies ulatuses. VÕS § 423 kohaselt on kindlustusjuhtumiks eelnevalt kokku lepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse ning kindlustusrisk on oht, mille vastu kindlustatakse. Kindlustuspoliisile kindlustusandja poolt kantud märkust ei saa käsitleda kui isesesivat täiendavat lepingu tingimust, millega kohustatakse kindlustusvõtjat vaidlusaluses lepingulises suhtes teatud viisil käituma, kuna antud märkus on vastuolus lepingu enese olemusega. Kindlustuspoliis on kindlustusandja poolt hagejale kui kindlustusvõtjale väljastatud dokument VÕS § 434 lõike 1 alusel ja mõttes, tõendamaks lepingu sõlmimist. Lepingu osaks on poliisi kohaselt sõidukikindlustuse tingimused, mille § 19 lõike 1 punktis 3 sätestatule on kindlustusandja oma keeldusmisotsuses põhiliselt tuginenud. Kindlustuslepingus turvanõuete (ärandamisvastaste seadmete: signalisatsaioon, immobilaiser) olemasolus kokku ei ole lepitud, mistõttu ei saanud kindlustusvõtja eirata seda, milles pooled polnud kokku leppinud. Poliisile kantud märkuse eiramisele kindlustusandja keeldumisotsuses kindlustushüvitise väljamksmisest keeldumise kohta ei tugineta. Kostja

keeldumine kindlustuslepingu täitmisest on vastuolus kindlustuse eesmärgia korvata kindlustusjuhtumi saabumisel kindlutusvõtjale tekkinud varaline kahju lepingus kokku lepitud ulatuses ja tingimustel. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Maakohus on rikkunud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Kohtu järeldus, et märkus poliisil – sõidukit võib kindlustusvõtja esindaja poolse järelvalveta jätta ainult valvatavale territooriumile või lukustatud garaaži – välistab alati kindlustusandja vastutuse kindlustusjuhtumi saabumise korral, sest sõidukil puudusid ärandamisvastased vahendid – puudub loogika. Ilmselt on kohus asunud seisukohale, et antud kindlustusleping on vastuolus hea usu põhimõttega. Lepingutingimus, mille kohaselt sõidukit võib kindlustusvõtja esindaja poolse järelevalveta jätta ainult valvatavale territooriumile või lukustatud garaaži, ongi antud juhul käsitletav kindlustusandja poolt aktsepteeritud ärandamisvastase seadmena tingimuste § 13 lõike 2 mõttes. Ei peeta silmas üksnes tehnilisi ärandamisvastaseid seadmeid nagu signalisatsioon ja immobilisaator, oluline on, et oleks tegemist ärandamisvastase seadmega, mida kindlustusandja on aktsepteerinud- antud juhul valvatavat territooriumi ja lukustatud garaaži. Kindlustusandja ei nõudnud hagejalt sõidukile signalisatsiooni või muude tehniliste ärandamisvastase seadmete paigaldamist juhul, kui sõiduk pargib valve all. Kindlustusmakse suurus ei olene sellest, kas sõidukile on paigaldatud signalisatsioon ja immobilisaator või on sõiduk valvataval territooriumil või lukustatud garaažis. Lepingutingimust § 13 lõikes 2 saaks käsitleda ka lepingupoolte poolt eraldi kokku lepitud tingimusena VÕS § 38 mõttes, st kui tüüptingimus on sisult vastuolus lepingupoolte poolt eraldi kokku lepitud tingimusega, kehtib viimane. Seega ei välista tingimuste § 13 lõige 2 kindlustusandja vastutust kindlustusjuhtumi saabumise korral, kui sõidukit hoiti valvataval territooriumil või lukustatud garaažis, sest pooled leppisid kokku, et kindlustusandjal on selle nõude täitmisel hüvitamiskohustus olenemata tehniliste ärandamisvastaste seadmete puudumisest. Kindlustuslepingu vastuolu hea usu põhimõtetega saaks tulla kõne alla vaid siis, kui kindlustusvõtja oleks hoidnud sõidukit valvataval territooriumil või lukustatud garaažis ning kindlustusandja keelduks tuginedes § 13 lõikele 2 kindlustushüvitise väljamaksmisest. Maakohus on aga tuvastanud, et sõidukit ei hoitud valvataval territooriumil, seega on kindlustusvõtja lepingutingimusi rikkunud, mis andis kindlustusandjale aluse keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest. Vastustaja seisukoht Vastustaja ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Poliisil olev märkus ei tähenda kokkulepet, kuna ta ei ole tingimuseks seatud. Ammugi ei tähenda märkus seda, et pooled ei sooviks tüüptingimuste kohaldamist. Maakohus leidis õigesti, et poliisile kantud märkuse eiramisele kindlustusandja keeldumisotsuses kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise kohta ei tugineta.

parkimine mittevalvataval territooriumil iseenesest ei välista kindlustusandja poolset lepingust tulenevat kahju hüvitamise kohustuse täitmist. Antud vaidluses on oluline tuvastada, millistel tingimustel kindlustusleping sõlmiti ja kas hageja kindlustusvõtjana rikkus kindlustuslepingus kokkulepitud tingimusi. VÕS § 434 lg 1 kohaselt on poliis kindlustusandja poolt kindlustusvõtjale väljastatud allkirjastatud dokument, mis tõendab kindlustuslepingu sõlmimist poolte vahel. Tõendatud on, et kindlustuspoliisil nr 535790 (tl. 4) sisalduv märkus -sõidukit võib kindlustusvõtja esindaja poolse järelvalveta jätta ainult valvataval territooriumil või lukustatud garaažis-, lisati kindlustuslepingusse eraldi täiendava tingimusena, kuna kindlustatud veokile ei olnud paigaldatud signalisatsiooni ega immobilaiserit ja nende paigaldamist kindlustusandja hagejalt ka ei nõudnud. Kolleegium leiab, et poliisi allkirjastamisega kindlustuslepingu sõlmimisel leppisid pooled eraldi kokku selles, et märkus poliisil ongi poolte vahel eelnevalt läbi räägitud ja kokku lepitud kindlustuslepingu tingimus, mis asendab kindlustusjuhtumi saabumisel kindlustusandja poolt aktsepteeritud, töökorras ja rakendatud ärandamisvastast seadet tingimuste § 13 lg 2 mõttes. Tingimuste § 19 lg 1 p 3 järgi vabaneb kindlustusandja osaliselt või täielikult kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja on tahtlikult või raske hooletuse tulemusel rikkunud vähemalt ühte kindlustuslepingu tingimust, millel on mõju kindlustusjuhtumi toimumisele või kahju suurusele ja p 4 järgi kui kindlustusjuhtum on toimunud kindlustusvõtja või soodustatud isiku raske ettevaatamatuse või tahtluse tõttu. Kolleegium leiab, et V.K, jättes veoki Scania R143 kindlustusvõtja esindaja poolse järelvalveta 6 päevaks mittevalvatavale territooriumile, rikkus sellega tahtlikult kindlustuslepingus eraldi kokku lepitud tingimust- sõidukit võib kindlustusvõtja esindaja poolse järelvalveta jätta ainult valvataval territooriumil või lukustatud garaažis- ja on põhjendatud kindlustusandja vabanemine kindlustusjuhtumi saabumisel kindlustuslepingu täitmise kohustusest täielikult. Kolleegium nõustub apellandiga selles, et kindlustusandja ei ole keeldunud kindlustushüvitise väljamaksmisest mitte seetõttu, et veokil puudusid ärandamisvastased seadmed, vaid seetõttu, et kindlustusvõtja rikkus ühte kindlustuslepingu tingimust, mis kohustas teda hoidma ärandamisvastaste seadmeteta sõidukit valvataval territooriumil. Kohtukulude jaotus Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 kohaldatakse enne 01.01.2006.a kehtiva TsMS-i jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks otsus on tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldatakse osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale välja võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Nimetatud paragrahvi lg 8 kohaselt jaotatakse samal alusel ka apellatsioonimenetluse kohtukulud. Kuivõrd apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, tuleb OÜ-lt P välja mõista E AS-i kasuks vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Sellest tulenevalt kuulub apellandile hüvitamisele apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv 15.250 krooni.