Kohtulahend

helistada, kuna ema karjub. Kui lapsele rääkida Soome minekust, satub ta hüsteeriasse. Lapse psüühikale tekitatakse kahju, kui ta vägisi ära viiakse. Eestis ei ole lapsel psüühikaga probleeme. Lapse arvamusega peab arvestama, kuna laps on 12-aastane ja tema arvamus on Haagi konventsiooni mõtte kohaselt oluline.

eest. Seega otsustades, kas laps tagastada, peab kohus kaaluma, kumb otsustus on lapse huve arvestades õigem, ning märkima, millistest asjaoludest tulenevalt kohus jõudis konkreetsete järeldusteni. Tegemist on lapserööviga Haagi 1980. a konventsiooni tähenduses. Haagi 1980. a konventsiooni art 13 viimase lause kohaselt peab kohus arvestama lapse sotsiaalset tausta käsitlevat infot, mille on andnud lapse hariliku viibimiskoha keskasutus või muu pädev organ. Toimikust ei nähtu lapse sotsiaalset tausta käsitlevat infot ei Soomest ega Eestist. Kohus otsustas lapse hoolduse üle, tegemata kindlaks, kas isa vanemad on nõus sellega, et lapselaps hakkab elama nende juures. Kohus ei oleks tohtinud määrata lapse elukohaks vanavanemate elukohta, kus elab ka isa, keda iseloomustavad materjalid on negatiivsed. Euroopa Nõukogu määruse nr 2201/2003 art 11 lg 4 kohaselt ei saa kohus keelduda lapse tagasitoomisest Haagi 1980. a konventsiooni art 13 b alusel, kui ta on kindlaks teinud, et lapse kaitseks pärast tema tagasitoomist on tehtud piisavad korraldused. Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et lapse tagastamine emale põhjustab lapsele psüühilisi kannatusi või muul viisil asetab lapse ebakindlasse olukorda, ei tohtinud kohus jätta tagastamistaotlust rahuldamata.

ning talle pööratakse rohkem tähelepanu. Seega ei puudu materjalide hulgas info lapse sotsiaalse tausta kohta. Nimetatud infot võinuks olla enam, kuid vaidlusalusel juhul ei takistanud see tagastamise taotluse õiglast lahendamist. Maakohus luges lapse elukohaks tema isa elukoha. Kuna Helsingi Linnakohtu 5. detsembri 1997. a otsusega jäeti laps ema hooldada ja tagastamise taotluse lahendamisega ei saa muuta eelnimetatud otsust, on selline elukoha määramine ebatäpne. Õigeks tuleb lugeda, et kuni hooldusõiguse lahendamiseni on lapse elukohaks tema isa elukoht.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

kohtud otsustasid ebaõigesti lapse tagastamise küsimuse lahendamisel ka lapse elukoha üle. Kohtud tuvastasid, et Helsingi Linnakohtu 5. detsembri 1997. a otsusega jäeti menetlusosaliste alaealised lapsed avaldaja kasvatada (hooldada). Lapsed elasid koos emaga Soome Vabariigis. 2006. aasta suvel külastasid lapsed isa ja poeg ei naasnud õppeaasta alguseks Soome. Avaldaja palus lapse tagastada Soome Vabariiki. Seega vaieldakse selle üle, kas laps tuleb Haagi 1980. a konventsiooni art 12 alusel Soome tagasi saata või mitte. Kolleegium on seisukohal, et lapse elukoha määramise saab lapse tagastamise avalduse esitamise korral otsustada kohus alles pärast seda, kui on lahendatud lapse viivitamata tagastamise küsimus (Vt Riigikohtu 6. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06 (RT III 2006, 46, 390), p 14). Lapse tagastamise vaidluses lapse elukoha küsimust ei lahendata. Ka juhul, kui üks vanematest esitab nõude lapse elukoha, sh ajutise elukoha määramiseks, tuleb see küsimus lahendada lapse tagastamisest eraldi, sest lapse elukoha määramine on vanemate õiguste määramine lapse suhtes, mis Eesti kehtiva õiguse järgi toimub perekonnaseaduse (PKS) § 51 alusel. Kuna Eesti ja Soome on Euroopa Liidu liikmed, tuleb lapse hooldusõiguse, sh elukoha määramisel arvestada Nõukogu (EÜ) 27. novembri 2003. a määrusega nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (nn uus Brüsseli II määrus). Haagi 1980. a konventsiooni art 12 alusel lapse tagastamise nõue on seevastu oma olemuselt sarnane TsMS §-s 551 sätestatud esialgse õiguskaitse rakendamisega, mis on vajalik selleks, et ennistada senine olukord ja tagada lapse hooldusõiguse, sh lapse elukoha määramise lahendamine lapse hariliku viibimiskoha riigi kohtus. Haagi 1980. a konventsiooni art 12 ei näe ette, et koos lapse tagasisaatmise otsustamisega tuleb kindlaks määrata lapse elukoht, sh elukoht hooldusõiguse lahendamiseni. Lapse ajutise elukoha saab küll Eestis peetavas kohtuvaidluses TsMS § 551 ja § 378 lg 3 p 1 alusel kindlaks määrata esialgse õiguskaitse rakendamise korras, kuid see saab toimuda vaid vanema õiguste määramise, sh lapse elukoha määramise menetluses tehtava lahendi tagamiseks, mitte aga Haagi 1980. a konventsiooni alusel lapse tagastamise küsimuse lahendamisel. Määrates lapse tagastamise küsimuse lahendamisel kindlaks ka lapse elukoha, kohaldasid kohtud vääralt Haagi 1980. a konventsiooni art-t 12 ning lahendasid küsimuse, milleks neil puudus nii materiaalõiguslik alus kui ka menetlusõiguse normidest tulenev pädevus. Kohtud ületasid esitatud avalduse lahendamisel selle piire, rikkudes sellega TsMS § 439. Nimetatud menetlusõiguse normi rikkumine on siiski Riigikohtu menetluses kõrvaldatav ringkonnakohtu määruse selles osas tühistamisega.

konventsiooni mõttes. Ringkonnakohtu määruse resolutsiooni kohaselt jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Määruse põhjendavas osas märkis aga ringkonnakohus, et puudub vaidlus selle üle, et lapse tagastamata jätmine lapse harilikku viibimiskohta oli õigusvastane. Kui ringkonnakohus tuvastas maakohtust erinevalt lapse kinnipidamise õigusvastasuse, ei saanud ringkonnakohus jätta maakohtu määrust muutmata. Muutes maakohtu määruse põhjendusi, pidi ringkonnakohus maakohtu määruse TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel põhjenduste osas tühistama ja tegema selles osas ise uue määruse. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 1 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Praegusel kujul on ringkonnakohtu otsus vastuoluline. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt Riigikohtu 14. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-06 (RT III 2006, 25, 227)). Kuigi viidatud tsiviilkohtumenetluse sätted käivad kohtuotsuse kohta, leiab kolleegium, et need sätted on kohaldatavad ka hagita menetluses tehtava kohtumääruse kohta. TsMS § 477 lg 1 järgi vaatab kohus hagita asju läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Asjaolu, et TsMS § 478 lg 1 järgi on hagita menetluse lahendiks kohtumäärus, ei ole hagita menetluse selline erisus, mis ei võimaldaks hagita menetluse lahendile kohaldada kohtuotsuse kohta sätestatut.

ja § 688 lg-tele 4 ja 5 tõendeid ei uuri ning on lahendi tegemisel seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, lähtub kolleegium õigusliku hinnangu andmisel juba tuvastatud asjaoludest. Siiski peab kolleegium vajalikuks märkida, et kooskõlas Haagi 1980. a konventsiooni mõtte ja eesmärgiga võib selle art 13 lg 2 alusel jätta lapse tagastamata üksnes siis, kui lapse vastuseis tagastamisele on äärmiselt tõsine. Kuigi lapse tagastamisel tuleb arvestada lapse arvamuse ja soovidega, ei piisa lapse tagastamata jätmiseks sellest, et laps eelistab elada vanema juures, kes teda õigusvastaselt kinni peab. Nimetatu võib olla asjakohane vaidlustes vanema õiguste määramise, sh lapse elukoha määramise üle, kuid Haagi 1980. a konventsiooni art 13 lg 2 alusel lapse tagastamata jätmiseks on vajalik lapse tõsine vastuseis tagastamisele. Samuti peab laps mõistma, millised on tema vastuseisu tagajärjed pikemas perspektiivis. Asjaolu, et laps hetkesituatsioonis on oma hariliku viibimiskoha riiki naasmise vastu, ei ole piisavaks aluseks lapse tagastamata jätmisele. Vastupidisele seisukohale asudes jääks Haagi 1980. a konventsiooni eesmärgid täitmata. Oluline on seegi, et laps peab olema vastu teise riiki naasmisele, mitte teise vanema juurde elama asumisele. Lapse vastuseis peab olema põhjendatud ja tuginema objektiivsetele asjaoludele. Samuti peab lapse seisukoht olema suhteliselt sõltumatu, st kujunenud vanemate mõjutusteta. Sõltumatu seisukoha kujunemiseks peab laps olema saavutanud piisava vanuse ja küpsusastme. Kuna Haagi 1980. a konventsioon ei sätesta vanust, millest alates võib kohus lapse tagastamise küsimust otsustades arvestada lapse vastuseisuga, tuleb igal konkreetsel juhul hinnata lapse vanust ja küpsusastet ning selgitada välja, kas need on piisavad selleks, et lapsel oleks kujunenud välja iseseisev tahe. Kuigi PKS § 58 järgi tuleb lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel arvestada vähemalt 10-aastase lapse soovi, ei ole kohus nimetatud vanusepiiriga seotud Haagi 1980. a konventsiooni alusel lapse tagastamise üle otsustades. Küll tuleb lähtuda eeldusest, et mida vanem laps, seda tõsisemalt võetav on tema vastuseis tagastamisele. Praeguses asjas ei kahelnud kohtud selles, et laps soovib jääda Eestisse ja on Soome Vabariiki tagasi minemise vastu. Ringkonnakohus märkis, et laps on avaldanud korduvalt nii kohtule, sotsiaaltöötajale kui ka lastepsühholoogile, et ta soovib jääda isa juurde ning ei soovi Soome tagasi minna. Ühtlasi on laps oma sellekohast arvamust põhjendanud ning sellest ei nähtu, et lapse arvamus ei oleks kujunenud iseseisvalt. Maakohtu otsusest nähtuvalt on lastepsühholoogi arvamuse kohaselt laps praegusel hetkel veendunud, et soovib jääda Eestisse, kuid tingituna enda noorest vanusest ei oska ta oma otsuse kõiki tulemusi ette näha. Kuna kohtud tuvastasid lapse soovi jääda Eestisse, mitte aga tema vastuseisu Soome Vabariiki tagastamisele, ei ole kolleegiumi arvates käesolevas määruses ülalnimetatud põhjendustel alama astme kohtute määrustes nimetatud motiivid piisavad lapse tagastamata jätmiseks Haagi 1980. a konventsiooni art 13 lg 2 alusel. Lapse saab jätta tagastamata vaid siis, kui ilmneb lapse tõsine vastuseis tagastamisele, see on tekkinud objektiivsete asjaolude alusel ning lapse tahte sõltumatuses ei ole kahtlust.

leiab kolleegium, et avalduse rahuldamine lapse tagastamiseks ei ole võimalik. Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.