Credit.ee OÜ hagi SK vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.12.2016.a tagaseljaotsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
546,42 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Credit.ee OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Credit.ee OÜ (registrikood 11898079), tehinguline esindaja Marika Rindemaa Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): SK (isikukood xxxxxxxxxxxx), tehinguline esindaja Andrei Petrov
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 22.12.2016.a tagaseljaotsus ja saata asi täies ulatuses uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
1(4)
Tsiviilasi nr 2-16-115541
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.21.07.2016.a esitas hageja maksekäsu kiirmenetluse avalduse 1079,30 euro saamiseks kostjalt. Kostja esitas nõudele vastuväite, soovides maksegraafikut. Hageja edastas kostjale maksegraafiku, kuid kostja seda ei allkirjastanud. Nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks. 26.10.2016.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus kostjalt välja mõista 758,20 eurot laenu põhiosa, 186,89 eurot intressi, 204,41 eurot sissenõutavaks muutunud viivist ja edasiulatuvalt viivis 0,156% põhivõlast päevas kuni põhinõude täitmiseni, sissenõudmiskulud 33 eurot ning menetluskulud 325 eurot, millest riigilõiv on 275 eurot ja õigusabikulu 50 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 11.07.2015.a laenulepingu, mille alusel sai kostja laenu 2000 eurot, mis tuli tagastada 12 osamaksena vastavalt graafikule hiljemalt 05.07.2016.a. Kostja tasus kokku 1731,82 eurot. Kuna kostja laenu ei tasunud, ütles hageja lepingu 15.06.2016.a üles. Vastavalt lepingule on viivise määr 0,156% põhiosast iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest (aastane intressimäär 56,15% ja krediidi kulukuse määr 73,12%). Kuna Eesti Panga pool avaldatud krediidi kulukuse määr oli 31.05.2015.a 26,57%, ei ületa lepingujärgne krediidi kulukuse määr seda kolmekordselt (3 × 26,57% = 79,71%). Üldtingimuste p 3.1 kohaselt kohustub laenusaaja tagastama laenusumma ja tasuma intressi vastavalt laenulepingule lisatud või talle saadetud maksegraafikule või selle puudumisel vastavalt lepingu üldtingimustele. Intressi arvestamise alus on 30-päevane kuu ja 360-päevane aasta. Intressi arvestamine algab laenusumma laenusaaja kontole kandmise päevast. Intressi tasub laenusaaja tagastamata laenusummalt kuni kogu laenusumma tagastamiseni. Kostja vastuväited
2.Kostja ei vastanud hagile. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi 22.12.2016.a tagaseljaotsuse, millega rahuldas osaliselt hagi ja mõistis kostjalt välja 758,20 eurot põhivõla katteks, intressi 186,89 eurot, viivise 28,83 eurot ning võla sissenõudmisega seotud kulu 33 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjalt välja ka viivise 0,022% päevas põhivõla summalt 758,20 eurot alates 27.10.2016.a kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jättis 66% menetluskuludest kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 148,50 eurot ja viivise kuni täitmiseni. Otsuse kohaselt jättis kohus hagi osaliselt rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivise ja n-ö edasiulatuva viivise osas. Kohus leidis, et laenulepingu p 3.3 järgne kokkulepe viivise tasumiseks on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena tühine. Laenulepingu p 3.3 esimese lause kohaselt on viivise määr kohustuse mittetäitmise korral laenulepingus kokku lepitud intressimäär tähtajaks tasumata summalt päevas. Viivisemäära kokkulepe vastab võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lg-s 1 nimetatud eeldustele, kuna on välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning lepingupooled ei ole ka viivisemäära eraldi läbi rääkinud ning hageja kasutab tingimust kostja suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Kostja käis hagiavalduse kohaselt laenuvõtmiseks enda isikut tuvastamas postkontoris ning laenutaotluse esitas interneti teel, mistõttu võib eeldada, et viivisemäära ei ole pooled eraldi läbi rääkinud. Maakohus viitas Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13. Kohus märkis, et asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, mistõttu võib eeldada, et kostja sõlmis lepingu tarbijana. Laenulepingu järgne viivisemäär 0,156% päevas tähendab 56,16% suurust aastamäära (võttes aasta pikkuse määramisel aluseks 360 päeva). VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud
2(4)
Tsiviilasi nr 2-16-115541 intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Praeguses asjas kokku lepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära üle seitsme korra. Kohtu hinnangul oli sellises suuruses viivisemäär tühine. Maakohus viitas Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades nr 3-2-1-6605 ja 3-2-1-25-16. Kohus jättis rahuldamata hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude 175,58 euro ulatuses. Kohtu hinnangul oli põhjendatud riigilõivu kulu 225 eurot ja õigusabikulu 50 eurot. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada viivise ja menetluskulude jaotuse osas ja teha uue otsuse, millega mõistetakse kostjalt välja kõik menetluskulud, sissenõutava viivise 204,41 eurot ja jooksva viivise 0,156% päevas ning riigilõivu apellatsioonkaebuse esitamiselt 75 eurot. Kuna poolte vahel sõlmitud laenulepinguga on intressimäär ette nähtud ning krediidikulukuse määr ei ole ebamõistlikult suur (ei ületa kolmekordset Eesti Panga poolt avaldatud keskmist krediidi kulukuse määra üle kolme korra), ei saa olla hageja hinnangul ebamõistlikult suur ka intressimäär ning siit tulenevalt ei ole ebamõistlikult suur ka viivisemäär. Kohtuotsuses viidatud riigikohtu lahenditest ei ilmne, et lepinguga oleks olnud ette nähtud intressimäär. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab et apellatsioonkaebuse väited annavad aluse maakohtu otsuse tühistamiseks osas, milles maakohus jättis viivise osaliselt välja mõistmata. Selles ulatuses kuuluks maakohtu otsus osaliselt tühistamisele. Kuivõrd vaidlustatud lahend on tagaseljaotsus, tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 2 kohaselt tagaseljaotsuse ka osalisel tühistamisel saata asi täies ulatuses uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
7.Ringkonnakohus selgitab, et kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse üksnes hageja viivisenõude rahuldamata jätmise osas. Seega kontrollib ringkonnakohus üksnes seda, kas maakohus jättis õigesti viivisenõude osaliselt rahuldamata või tuleks hageja viivisenõue rahuldada suuremas ulatuses, kui seda tegi maakohus. Hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja lisaks põhivõlgnevusele ka sissenõutavaks muutunud viivis 204,41 eurot hagi esitamise seisuga (26.10.2016.a) ning edasiulatuv viivis 0,156% päevas põhivõlalt kuni selle täitmiseni. Maakohus rahuldas viivisenõude üksnes osaliselt, leides et poolte vahel lepingus kokkulepitud viivisemäär on ebamõistlik tüüptingimus ning seega tühine. Maakohus viitas Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-25-16, kus leiti, et tühine on selline viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et nimetatud asjas ei olnud lepinguga ettenähtud intressimäära ning seadusjärgne viivisemäär oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandus kaheksa protsenti aastas. Käesoleval juhul aga on lepingus ette nähtud kõrgem intressimäär, kui VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud viivisemäär ning seega on sama lõike lause 3 kohaselt käesoleval juhul seaduse kohaselt viivisemäär lepinguga ettenähtud intressimäär. Erinormina sätestab tarbijakrediidilepingu puhul VÕS § 415 lg 1, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 415 lg 1 viitab VÕS §
3(4)
Tsiviilasi nr 2-16-115541 113 lg-le 1 tervikuna, sh ka kolmandale lausele (RKTKo 3-2-1-120-08, p 12). Käesoleval juhul ei ole ka krediidi kulukuse määra suuruse tõttu tarbijakrediidileping tühine, kuivõrd krediidi andmise ajal oli Eesti Panga viimati avaldatud (31.05.2015.a) viimase kuue kuu keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 26,57% ning lepingust kokkulepitud krediidikulukuse määr aastas oli 73,12%. Seega ei ole kokkulepitud viivisemäär ebamõistlik tüüptingimus ning sellest saab lähtuda viivisenõude arvutamisel. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kohaldanud materiaalõiguse norme ebaõigesti.
8.Lisaks märgib ringkonnakohus, et maakohus on oluliselt rikkunud ka põhjendamiskohustust, jättes tuvastamata asja lahendamiseks olulised asjaolud (TsMS § 442 lg 8). Tagaseljaotsuse puhul võib kohus hagi rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses (TsMS § 407 lg 1). Viivise väljamõistmiseks ei piisa üksnes viivise lõppsumma märkimisest põhjendustesse, vaid otsuses tuleb põhjendustes tuua kogu viivisearvestus, kus on muuhulgas tuvastatud iga võlgnetava osamakse suurus ning viivituses oldud päevade arv. Samuti on viivise arvestuse jaoks vaja tuvastada tagasimakstud summad ning nende arvelt nõuete katmine (sh mis ulatuses on põhjendatud tagasimaksete arvestamine sissenõudmisega seotud kulude katteks, vt VÕS § 1132 ja § 415 lg 2) ning mis kuupäevast ja kas saab lugeda lepingu üles öelduks.
9.Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (TsMS § 173 lg 3 viimane lause). Seega menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.
Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.