Kohtulahend

ülekandmiseks AS-ile S sõlmiti võlgniku ja hageja vahel suuliselt ning seda asuti täitma. Üksnes kauba kättesaamine või saldo kinnitamine ei tekita iseseisvat kohustust. Ostuhinna tasumise tähtaega ei saa määrata ühepoolselt. Viivitusintressi tunnustamise nõue on põhjendamatu tulenevalt põhinõude põhjendamatusest. Võlgnik omas OÜ N vastu sissenõutavaks muutunud nõuet. Viivise nõuet ei saanud tekkida, kuna võlausaldaja oli vastuvõtuviivituses. Võlgniku poolt võla tasaarveldamise tegi võimatuks nõude loovutamine AS-ile H. Võlgnik on oma nõude OÜ N vastu loovutanud OÜ-le V (pankrotis), kes omakorda loovutas selle hagejale. Hageja pidanuks tulenevalt hea usu põhimõttest tegema tasaarvestuse. Maakohtu otsus ja põhjendused 5.Harju Maakohus rahuldas hagi ja tunnustas AS L nõuet summas 20 905 021,02 krooni OÜ F (pankrotis) pankrotimenetluses 2. rahuldamisjärgus. Pankrotiseaduse (PankrS) § 106 järgi lahendab pankrotimenetluses nõude tunnustamise üle tõusetunud vaidlusi kohus. PankrS § 107 kohaselt võib võlausaldaja taotleda nõude tunnustamist kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja esitas OÜ F (pankrotis) pankrotimenetluses nõuded hagis märgitud suuruses ja alustel. Hagi nõude tunnustamiseks on esitatud seaduses ettenähtud tähtajal. Kooskõlas TsMS §-dega 436 lg 4 ja 438 lg 1 tugineb kohus otsuse tegemisel asjaoludele, mida pooled on esile toonud ja tõendanud. Kohus saab otsuse tegemisel hinnata üksnes hageja, T.R ja OÜ O väiteid ning tõendeid. OÜ V (pankrotis) võttis hagi õigeks, esitades 18.04.2006 vastava avalduse. TsMS § 440 lg 1 järgi toob hagi õigeksvõtmine kaasa hagi rahuldamise. Seega ei oma OÜ V (pankrotis) vastuväited otsuse tegemisel tähendust ja kohus jätab need tähelepanuta. 6.M.K osales OÜ F (pankrotis) võlausaldajate 03.03.2005 üldkoosolekul võlausaldajana. Koosoleku protokolli p 9 ja tunnustatud nõuete nimekirja p 17 järgi vaidles M.K nõudele vastu pankrotihaldur. M.K esitas Tallinna Linnakohtule hagi nõude tunnustamiseks (tsiviilasi 2-05-1096). Harju Maakohtu 24.01.2006 määrusega, mis jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 13.03.2006 määrusega, nimetatud tsiviilasja menetlus lõpetati hagist loobumise tõttu. PankrS § 103 lg 8 sätestab, et kui võlausaldaja nõue on jäänud tunnustamata ja ta ei esitanud hagi nõude tunnustamiseks või kui kohus jättis tema hagi rahuldamata, siis selle võlausaldaja vastuväidet teise võlausaldaja nõudele ei arvestata. Kui teise võlausaldaja nõudele ei ole rohkem vastuväiteid esitatud, siis loetakse see nõue tunnustatuks. Osundatud sätte mõte on selles, et pankrotimenetluses nõuet mitteomava isiku vastuväide teise isiku nõudele ei oma menetluses nõude tunnustamise seisukohalt tähendust. Kohus leidis, et PankrS § 103 lg 8 on kohaldatav ka juhul kui pankrotimenetluses nõude esitanud ja vastuväitest tingituna kohtule nõude tunnustamise hagi esitanud võlausaldaja hagist loobub. Kohus on M.K hagist loobumise vastu võtnud ja asja menetluse lõpetanud. Sellega on lõppenud M.K osalemine OÜ F (pankrotis) pankrotimenetluses võlausaldajana 01.11.2004 nõudeavalduse alusel. Seega jätab kohus M.K vastuväited tähelepanuta. 7.Hageja väitel tuleneb nõue summas 175 838,06 krooni võlgnikuga 07.08.2002 sõlmitud lepingust. OÜ O ja T.R peavad nõuet võlgniku vastu põhjendamatuks. Kohus leidis, et hageja on võlgniku vastu nõude olemasolu tõendanud. Kostjate vastuolulised ja paljasõnalised väited hageja nõuet ei kummuta. 07.08.2002 lepingus sisaldub hageja ja võlgniku kokkulepe selles, et võlgnik omandab hagejalt tasu eest nõude OÜ G vastu. OÜ O esitas eelmenetluses vastuväite, mille kohaselt on 07.08.2002 lepingus ettenähtud loovutustasu hagejale makstud. Kohtuistungil kinnitas T. R OÜ O esindajana, et tasu on maksmata. Hageja väide tasu mittemaksmisest on kooskõlas T. Re seletuse ja pankrotihalduri 28.06.2005 õiendiga. OÜ O ei ole esitanud mingeid tõendeid, millest saaks loovutustasu maksmist järeldada. Kohus leidis, et T. Re vastuväited 07.08.2002 tehingu tühisusest ei ole põhjendatud. 07.08.2002 lepingus sisaldub poolte kokkulepe, mida on konkretiseeritud lepingu

lisades 1 ja 2. Alust eeldada selle kokkuleppe tühisust ei ole. Kooskõlas VÕS §-dega 164 ja 208 lg 3 on nõude tasu eest teisele isikule üleandmine vara käsutustehing, mille sõlmimisel osalevad pooled reeglina vaba tahte alusel. VÕS § 164 lg 2 järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise võlausaldaja asemele. Seega omandab uus võlausaldaja seniselt kõik nõude sissenõudmisega seotud riskid, s.h mittetäitmise riski. Loovutatud/omandatud nõude rahuldamise vähene tõenäosus ei ole aluseks nõude loovutuse tühisusele. T. R vastuväide, milles on esile toodud loovutatud nõudes võlgnikule arvestatud viivise ülemäärasus, ei ole põhjendatud, kuivõrd ebamõistliku viivise vähendamise taotlemise õigus kuulub võlgnikule (OÜ G). Sellekohase õiguse olemasolust pidi OÜ F (pankrotis) olema teadlik nõude omandamise ajal ning sellega loovutustasu suuruses kokkuleppe sõlmimisel arvestama. Kohus märkis, et tehingu ebaotstarbekus ei ole iseenesest tehingu tühisuse aluseks. OÜ O vastuväide PankrS § 46 alusel ei ole põhjendatud, kuivõrd see reguleerib pankrotiotsuse mõju võlgniku lepinguliste kohustuste täitmisele. Lepingu lisas 1 kinnitab senine võlausaldaja 07.08.2002, et on nõude koos seda tõendavate dokumentidega nõude omandajale üle andnud. Nõude omandaja pankrot on välja kuulutatud 31.08.2004. Seega ei oma pankrotiotsus 07.08.2002 lepingule kostja vastuväidetes esile toodud mõju. Õige on hageja väide selles, et ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludes on olenevalt selle tekkepõhjustest õiguslikult hinnatav eksimuse või pettusena, millele tuginedes saanuks võlgnik tehingu seaduses ettenähtud tähtajal tühistada. Ebaselgus tehingu sõlmimise asjaoludes võib põhjustada tehingu tühistamise, kuid ei ole tehingu tühisuse aluseks. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja nõue 07.08.2002 lepingu alusel kuulub tunnustamisele summas 175 838,06 krooni. 8.Hageja väitel tuleneb nõue summas 19 147 759,50 krooni võlgnikule kütuse müügist laekumata jäänud ostuhinnast. OÜ O väitel ei saa hageja tugineda lepingulisele suhtele, kuna 18.06.2003 lepingu pooled ei jätkanud selle lepingu täitmist. Kostjate väitel pole hageja esitanud tõendeid, mis kinnitaksid üleantud kütuse eest tasu sissenõutavaks muutumist. T. R väitel pidi esitatud saatelehtede alusel üleantud kauba eest tasuma AS S. Hageja sellist kokkulepet ei kinnita. Poolte vahel pole vaidlust selles, et hageja poolt esile toodud ja esitatud saatelehtedega tõendatud mahus on võlgnik hagejalt kaupa saanud. Seda on kinnitanud ka hageja pankrotihaldur 28.06.2005 õiendis. Seega jätab kohus tähelepanuta poolte väited, mis on suunatud saatelehtede vormistamisega seonduvale. Kohus leidis, et õige on kostjate vastuväide selles, et hageja nõue ei saa põhineda 18.06.2003 lepingul. Leping on täidetud nii koguse kui ka tasu maksmise osas, lepingu tähtaeg on möödunud. Sellest ei saa aga järeldada, et võlgnik ei pea hagejale peale lepingu lõppemist hagejalt saadud kütuse eest tasuma. VÕS § 11 järgi võib lepingu sõlmida mistahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Kütuse müügilepingu sõlmimisel on pooled tehingu vormi valikus vabad. VÕS § 208 järgi kohustub asja müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kohus leidis, et tellimuste esitamine, kütuse tarnimine ja võlgnikule üleandmine ning ostuhinna tasumiseks arvete esitamine on kogumis õigusliku sisuga toimingud, millest võib järeldada, et hageja ja võlgnik on sõlminud suulises vormis kütuse müügilepingu(d). Pooled ja võlgniku pankrotihaldur on kütuse üleandmist ja selle eest tasumata jätmist kinnitanud. Vaidlus on selles, kas ostuhinna tasumise kohustus lasus võlgnikul ja milline on tasu maksmise tähtaeg. VÕS § 76 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Hageja väidab, et jätkas võlgnikule kütuse müümist varasema, s.o 18.06.2003 lepingul põhineva praktikaga. Kostjad sellega ei nõustunud toomata seejuures esile, milline pidanuks ostuhinna tasumise aeg olema. Kohus leidis, et võlgnikul kütuse ostjana on tasu maksmise kohustus tekkinud. Hageja on esitanud võlgnikule arveid, milles on muuhulgas näidanud arve tasumise tähtaeg. VÕS § 82 lg 3 järgi tuleb juhul, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, kohustus võlgniku poolt täita selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. VÕS § 82 lg 5 kohaselt peavad

lepingupooled oma vastastikused lepingulised kohustused täitma üheaegselt, kui üheaegne täitmine on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisti. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Arvestades võlasuhte olemust ja poolte praktikat (lepingus 1806-03P) leidis kohus, et hageja arvetel näidatud maksetähtaeg on mõistlik ja tuleb võtta aluseks kohustuse sissenõutavaks muutumise hindamisel. Võlgnik hageja lepingupartnerina, ei ole maksekohustusele ja maksete tähtajale vastuväiteid esitanud, mida tuleb hinnata nõustumusena. Võlgniku likvideerija ja haldur on kinnitanud võla olemasolu. Seega luges kohus tõendatuks müügilepingu poolte kokkuleppe selles, et tarnete eest pidi makstama arvetel näidatud tähtajaks. Arvetel näidatud maksetingimus on kooskõlas varasema praktikaga ning arvestades võlasuhte olemust, mõistlik. Kohtule ei ole esitatud mingeid tõendeid, mis annaksid aluse väita, et ostetud kütuse eest tasu maksmise kohustus ei ole muutunud sissenõutavaks. Kohus märkis, et võlasuhe, sh müügilepingul põhinev suhe on määratud subjektilise koosseisuga. Kostjad ei osalenud müügilepingu sõlmimisel ega omanud suhtest puutumata isikutena õiguslikku võimalust teiste isikute vahel sõlmitud kokkuleppe tingimuste muutmiseks. Kohus leidis, et kostja väited maksekohustuse üleandmisest AS-ile S ei ole põhjendatud. AS S on poolte seletuste kohaselt iseseisev juriidiline isik, kellele tema nõusolekuta ei saa kohustusi panna. Kohtule ei ole esitatud mingeid tõendeid, millest saaks järeldada, et AS S oleks võtnud endale kohustuse tasuda võlgniku poolt vastuvõetud kütuse eest. Sellist järeldust ei saa tuletada üksnes asjaolust, et AS S on väidetavalt hageja tütarfirma ning on emafirma esindajate kaudu osalenud läbirääkimistel. Kohus leidis, et üksnes läbirääkimiste pidamisest ei saa tuletada ühe osaleja poolt soovitud kohustust. T. R kinnitas kohtus, et läbirääkimistel kooskõlastatuga ei nõustunud hageja seadusjärgsed esindajad. Seega ei ole alust lugeda kokkulepe sõlmituks. Arvestades eeltoodut leidis kohus, et hageja nõue kütuse ostuhinna nõude tunnustamiseks on 19 147 759,50 krooni ulatuses põhjendatud. 9.Hageja palus tunnustada nõuet viivitusintressi osas. Kostjad viivitusintressi arvestamise alust ega selle suurust ei vaidlustanud. Kostjate vastuväited põhikohustusele ei ole põhjendatud. Eelneva alusel luges kohus põhjendatuks hageja nõude summas 820 222,11 krooni. Hageja väitel omab ta võlgniku vastu nõuet, mis tuleneb võlgniku täitmata kohustusest OÜ N ees. Hageja omandas viimaselt nõude 22.03.2004 lepinguga. OÜ O pidas nõuet tõendamatuks. T. R väitis, et võlgnik omas hagejale nõude loovutanud esialgse võlausaldaja suhtes sissenõutavaks muutunud nõuet, mida pidanuks tasaarvestama. Kohus leidis, et kostjate vastuväited ei anna alust nõude tunnustamata jätmiseks. Hageja on esitanud nõude omandamise lepingu, müügilepingu, kütuse saatelehed ja kirjavahetuse, mis tõendavad OÜ N kuulunud nõudega tehtud käsutustehinguid. Seega on nõude olemasolu ja hagejale üleandmine tõendatud. Pankrotihaldur on võlgnevuse olemasolu 28.06.2005 õiendis kinnitanud. Kostjad ei ole võlgnikul täitmata kohustuse olemasolule vastuväiteid esitanud. Kooskõlas VÕS § 197 on tasaarvestus võlgnikule/võlausaldajale kuuluv õiguslik võimalus võlasuhte lõpetamiseks. VÕS § 198 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Kohtule ei ole esitatud mingeid tasaarvestuse tegemist kinnitavaid tõendeid. Vaidluses ei oma tähendust, millistel kaalutlustel võlgnik või esialgne võlausaldaja tasaarvestuse tegemata jätsid. Eelneva põhjal leidis kohus, et hageja nõue 761 201,35 krooni tunnustamiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Apellatsioonkaebuste põhjendused 10.M.K palub apellatsioonkaebuses hagi rahuldamata jätta. 07.08.2002 nõude loovutamise lepingu p-dega 4.1 ja 3.1 ning lepingu lisaga 1 on üheselt tõendatud, et OÜ F (pankrotis) on enda 07.08.2002 lepingujärgse tasumiskohustuse hageja ees täitnud ning viimasel ei ole sellest lepingust tulenevat nõuet pankrotivõlgniku vastu. Kui mõlema poole poolt lepingut ei täideta, on võlausaldaja tulenevalt PankrS § 46 mõttest kaotanud võlgniku pankrotisituatsioonis õiguse nõuda täitmist

pankrotivõlgnikult. Hagejal võib põhimõtteliselt olla pankrotivõlgniku vastu kahju hüvitamise nõue tulenevalt 07.08.2002 lepingu mittetäitmisest ja muude õiguskaitsevahendite kohaldamise õigus. Täitmise nõude esitamine on võimatu ja vastav nõue tuleb tunnustamata jätta. Hageja esitas 18.06.2003 bensiini müügilepingu nr 1806-03P alusel nõude summas 19 147 759,50 krooni. 18.06.2003 lepingu esemeks on autobensiin 95 euro, kuid arved on esitatud autobensiin 98 euro, diiselkütuse ja kerge kütteõli eest. Tallinna Linnakohtu 31.08.2004 otsuses, millega kuulutati välja OÜ F pankrot, on märgitud, et 18.06.2003 leping täideti. Seega vastav leping lõppes VÕS § 186 p 1 alusel. Edasiste tellimuste esitamine võib viidata võimalike muude lepinguliste suhete tekkimisele hageja ja pankrotivõlgniku vahel, kuid nõudeavaldus on esitatud 18.06.2003 lepingu alusel. Hageja ei ole väitnud muu lepingusuhte tekkimist. Ka ei ole ta esitanud ühtegi tõendit ega põhjendust hinnakokkuleppe kohta diiselkütuse ja kerge kütteõli osas. Seega pole nõue tõendatud. Hageja väitis, et kokkulepe tarnete kohta ei jõustunud, kuna jäi allkirjastamata. Kuna lepingu kirjalik vorm polnud nõutav ja lepingut asuti täitma, saab järeldada, et sõlmiti suuline leping. Samas puudub alus arvata, et see sõlmiti pankrotivõlgnikuga, mitte AS-iga S. 22.03.2004 nõude loovutamise lepingust nr 220304 ei nähtu, millise loovutatava nõudega on tegemist. Lepingus on antud üksnes nõude suurus ja väidetava kohustatud isikuna pankrotivõlgnik. Nõude alus pole tuvastatav. Hageja ei ole esitanud mingeid tõendeid tarnitud kauba hinna kujunemise kohta. Nõude olemasolu, selle sisu ja suurust pole võimalik tõendada, ilma et oleks tõendatud kokkuleppe sisu, millest nõue väidetavalt tekkinud on. AS H ühepoolne teatis iseseisvalt nõude tagasiloovutust kaasa tuua ei saa, kui viimane ei ole OÜ-ga N kokku leppinud teisiti. Hageja ei ole tagasiloovutuse kokkulepet ja nõude käsutust tõendanud. Kuna põhinõuded on alusetud, tuleb viivisenõue jätta rahuldamata. 11.OÜ O palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada 17 757 261,52 krooni osas ja jätta selles osas hagi rahuldamata. Hageja ei omanud tegelikkuses AS G vastu nõuet summas 1 036 835 krooni, mida 07.08.2002 nõude loovutamise lepinguga taheti pankrotivõlgnikule loovutada. Hageja ei esitanud lepingu sõlmimisel pankrotivõlgnikule tõeseid asjaolusid, jättes mainimata viivisnõude alusetuse ja asjaolu, et nõude tasumine AS G poolt on äärmiselt ebatõenäoline, kuna selle lepingu sõlmimise ajaks oli algatatud AS G pankrotimenetlus. Nende asjaolude selgudes ei asunud pankrotivõlgnik 07.08.2002 lepingut täitma. Kohtu seisukoht, et nõude üleandmisega läksid uuele võlausaldajale üle kõik nõude sissenõudmisega kaasnevad riskid, sh mittetäitmise risk, on kostjale selgusetu, kuna sellise praktika kohaselt tekiks omandajal automaatselt maksekohustus alusetu nõude omandamise eest ja riskid võlgniku nõude mittetäitmise eest jääksid omandaja kanda. Loovutatud nõue koosnes 75% ulatuses alusetutest viivisenõuetest, millest loovutamise hetkel hageja omandajat ei teavitanud. Kui pankrotivõlgnik ei ole lepingu p 2 tulenevat hinna tasumise kohustust täitnud, ei ole hageja lepingu p 4.1 järgi andnud pankrotivõlgnikule üle ka loovutamisele kuulunud nõuet. Seega on mõlema poole poolt vastastikused soorituskohustused täitmata ja sellises olukorras tekkis pankrotivõlgnikul pankroti väljakuulutamisega olukord, mis tulnuks lahendada PankrS § 46 alusel. Nimetatud sätte mõtte järgi ei ole hagejal antud juhul 07.08.2002 lepingust tulenevat täitmisnõuet seni, kuni haldur pole PankrS § 46 alusel teatanud, et kõnesolev leping täidetakse. Käesoleval juhul on tekkinud olukord, kus antud lepingust tulenevad vastastikused kohustused on täitmata ning kumbki lepingupool pole sõnaselgelt väljendanud, kas ta kavatseb ja/või soovib lepingu täitmist. Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga PankrS § 46 asjakohatuse kohta. Kohtu tõlgenduse korral oleks võimalik võlgniku pankroti puhul, kui võlgnikul on erinevaid lepingulisi täitmata kohustusi, milles sisalduvad soorituskohustused on poolte poolt täitmata, tekitada olukorra, kus lepingu osapooltel on võimalik manipuleerida pankrotiprotsessi ja kahjustada teiste võlausaldajate huve, täites ühepoolselt oma soorituskohustuse ja omandades nõude pankrotivõlgniku vastu. See on vastuolus pankrotiseaduse mõttega. 18.06.2003 bensiini müügileping on täies mahus ja nõuetekohaselt täidetud. Hageja ei ole esitanud ühtegi dokumenti, millest nähtuks vastava lepingu tingimuste laiendamine hilisematele tarnetele,

mis on toimunud pärast viidatud lepingu täitmist. Kohus jättis hindamata kütuse saatelehtedel märgitud faktilised asjaolud ja tolleaegse pankrotivõlgniku juhatuse liikme T. R väited, mis ei kinnitanud suulise kokkuleppe olemasolu. Kütuse saatelehtedel märgitu tõendab, et poolte vahel toimunud majandustehingutel ei olnud tavapärane iseloom ja tarneid teostati muu tasumise kokkuleppe kohaselt. Halduri õiendi kasutamine tõendina on vastuolus pankrotiseaduse mõttega ja viib otseselt võlausaldajate huvide kahjustamiseni. Kostja väljendas selgelt oma vastuses hagile, milline oli tegelik pooltevaheline kokkulepe ja kütuse eest tasumise tähtaeg. Kostja on veendunud, et nõude aluseks olevaid tarneid ei toimunud tegelikkuses hageja poolt kirjeldatud tingimustel, kuna hageja ja pankrotivõlgniku vahel toimusid tarnete ajal läbirääkimised koostööks teistel alustel. Kostja on seisukohal, et hageja ja pankrotivõlgnik olid saavutanud kokkuleppe, et hageja nõude summas 19 147 759,50 krooni aluseks olevate kütuse tarnete eest tasub AS-ilt E võetava laenuga 16 000 000 miljon krooni, AS S, kes oli hageja tütarettevõte. Tarnete maksetähtajaks olid pooled kokku leppinud laenu saamise tähtaja. T. R väitis kohtuistungil, et kokkulepe jäi allkirjastamata, kuna hageja tolleaegne juhatuse liige V. K ei saanud selleks emaettevõttelt volitusi, mitte seetõttu, et sellega ei nõustunud hageja seadusjärgsed esindajad. Nõusolek oli olemas ja see edastati pankrotivõlgnikule elektroonsel teel. Kuivõrd kokkuleppeks ei olnud kirjalik vorm nõutav, sõlmiti see suulises vormis (TsÜS § 77) ja seda asuti sisuliselt täitma. Hageja nõue tunnustada 18.06.2003 lepingu alusel tekkinud nõuet 19 147 759,50 krooni tuleb jätta rahuldamata 16 00 000 krooni osas, millise tasumise kohustuse oli saavutatud kokkuleppe alusel endale võtnud AS S. OÜ N tarnis pankrotivõlgnikule naftasaadusi 514 950 krooni väärtuses, pankrotivõlgnik OÜ-le N 3 042 969,80 krooni väärtuses. OÜ N talle esitatud arveid tähtaegselt ei tasunud, mistõttu omas pankrotivõlgnik OÜ N poolsete tarnete toimumise hetkel sissenõutavaks muutunud nõuet OÜ N vastu tunduvalt suuremas summas, kui viimase poolt väljastatud arved. Nimetatud kohustuste tasaarveldamine oli võimatu, kuna OÜ N loovutas oma nõudeõiguse pankrotivõlgniku vastu AS-ile H. Kuna OÜ N oma võlgnevust ei tasunud, loovutas pankrotivõlgnik oma nõudeõiguse OÜ N vastu OÜ-le V, kes omakorda võõrandas selle hagejale. OÜ N poolt 12.03.2004 ja 22.03.2004 esitatud viivisearved summas 246 251,35 krooni on alusetud, kuna viimane asus nõuete aluseks olevate arvete esitamise ja tasumise tähtaja saabumisel pankrotivõlgniku ees sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmata jätmise tõttu VÕS § 119 lg 1 kohases vastuvõtuviivituses. Hageja taotlus 22.03.2004 lepinguga omandatud nõude tunnustamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna tõendatud pole vastava nõude sisu ja alus, nõude suurus ja selle kuulumine OÜ-le N 22.03.2004 lepingu sõlmimise ajal (lepingu p 2.4 on kokkulepe nõude käsutamiseks lepingu sõlmimise hetkel). Apellatsioonkaebuse vastused 12.Hageja ei pea apellatsioonkaebusi õigeks, vaidleb neile vastu ning leiab, et apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. OÜ V teatab, et kuivõrd ta on hagi õigeks võtnud ega ole selles osas oma seisukohta muutnud, ei pea ta võimalikuks apellatsioonkaebusi õigeks võtta ega neile vastu vaielda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

nõude olemasolu on asjas kogutud tõenditega tuvastamist leidnud. Kohus on hageja nõuet 07.08.2002 lepingu alusel õigesti tunnustanud ja tuvastanud, et nõude loovutus ei olnud tühine ning hageja omandas lepingus märgitud nõude. Kohus on õigesti tuvastanud, et loovutatud nõude rahuldamise vähene tõenäosus ei ole aluseks nõude loovutamise tühisusele. Samuti on õige kohtu seisukoht, et vastuväide viivise ülemäärasuse kohta ei olnud põhjendatud, kuivõrd viivise vähendamise taotluse õigus kuulus võlgnikule. Sellekohase õiguse olemasolust pidi OÜ F (pankrotis) teadlik olema nõude omandamise ajal ning sellega nõude loovutustasu suuruses kokkuleppe sõlmimisel arvestama. Nõude omandaja OÜ F 31.08.2004 välja kuulutatud pankrot ei oma apellatsioonkaebuse väidetes esile toodud mõju 07.08.2002 nõude loovutamise lepingule. Samuti ei ole põhjendatud PankrS § 46 alusel esitatud vastuväited, kuna nimetatud paragrahv reguleerib pankrotiotsuse mõju võlgniku lepinguliste kohustuste täitmisele.

U.Loonurm

A.Tänav

R.Einula

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.