OÜ Fort Oil (pankrotis) (registrikood 10704104, asukoht Tallinn Toompuiestee 4, postiaadress Tallinn Kotzebue 9/11) hagi AS Olerex (registrikood 10136870, asukoht Tartu Tähe 116) vastu rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 02.07.2007. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Olerex apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant AS Olerex Vastustaja OÜ Fort Oil (pankrotis), esindaja advokaat Toivo Viilup
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 02.07.2007 otsus ja teha uus otsus, millega jätta rahuldamata OÜ Fort Oil (pankrotis) hagi AS Olerex vastu rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
Menetluskulude jaotus
Mõista välja OÜ-lt Fort Oil (pankrotis) õigusabikulude katteks 25 842 (kakskümmend viis tuhat kaheksasada nelikümmend kaks) krooni ja riigilõivu katteks 25 750 (kakskümmend viis tuhat seitsesada viiskümmend) krooni AS-i Olerex kasuks.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
1.OÜ Fort Oil (pankrotis) esitas 21.04.2005 maakohtusse hagi AS Olerex vastu rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja hageja 14.11.2002 tähtajatu ostu-müügilepingu, mille kohaselt kostja müüs ja hageja ostis autokütuseid. 14.01.2004 seisuga võlgnes hageja kostjale 23.-31.12.2003 tarnitud autokütuse eest 1 555 792.96 krooni. Nimetatud võlgnevuse tasus OÜ Fort Oil (likvideerimisel) täies ulatuses 14.01.-29.03.2004. Tallinna Linnakohtu 14.04.2004 määrusega tsiviilasjas nr 2/276-2916/04 algatati AS Lukoil Eesti pankrotiavalduse alusel hageja pankrotimenetlus ja 31.08.2004 kohtuotsusega kuulutati välja pankrot. Hageja oli seisukohal, et rahalise kohustuse täitmisega kostjale kolme kuu jooksul enne hageja pankrotimenetluse algatamist eelistati kostjat hageja poolt teistele võlausaldajatele, mistõttu kuulub kirjeldatud rahalise kohustuse täitmine PankrS § 113 p 2 alusel tagasivõitmisele. 14.01.2004 seisuga võlgnes hageja kolmandatele isikutele 47 770 931.42 krooni, millest võlgnevus kostja ees moodustas 2,9%. Ajavahemikus 14.01.-14.04.2004 tasus hageja oma võlgnevusi kolmandatele isikutele 33 948 744.50 krooni ulatuses, kostjale pidanuks hageja tasuma 985 186.44 krooni, s.o 2,9% kõikidest väljamaksetest. Seega on hageja tasunud kostjale 570 606.52 krooni rohkem kui olnuks põhjendatud kõiki võlausaldajaid võrdselt koheldes. Hageja suurimale võlausaldajale, AS-le Lukoil Eesti, tasus hageja samal perioodil kõigest 21,64% tema nõudest. Hageja maksuvõlg kasvas vastaval perioodil 439 995 kroonilt 2 823 958 kroonini. Seega kahjustas hageja kostja nõude ebaproportsionaalse rahuldamisega teiste hageja võlausaldajate huve. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 570 606.52 krooni.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et see on tõendamata. Hageja esitatud ühepoolne tabelarvestus hageja kohustuste suuruse ja nende tasumise kohta ei saa olla alusdokumendiks, mis tõendab võlausaldajatele enne pankrotimenetlust tehtud väljamaksete suurust, viisi ja väljamakse aega ning millel rajaneb hageja nõue kostja vastu. Samuti ei saa alusdokumendiks olla pankrotihalduri väljastatud tõend. Hageja ei ole toonud välja ka pankrotimenetluses esitatud ja kaitstud nõuete loetelu. Kaitsmise käigus on hageja vastu esitatud nõuete maht oluliselt vähenenud, mistõttu muutub ka väljamaksete proportsioon ja seega peaks hageja nõue vähenema. Hageja ei ole tõendanud rahalise kohustuse täitmist viisil, mis eelistaks üht võlausaldajat teistele. Vaadeldaval perioodil AS-le Lukoil Eesti tasutud summa 5 281 265.90 krooni on ca 3,4 korda suurem kostjale tasutud summast. Kostjale tasumise hetkel ei olnud AS Lukoil Eesti nõuded enamuses veel sissenõutavad, kostja nõue oli sissenõutav kogu ulatuses. Tasumine toimus hageja korrapärase majandustegevuse raames. Kostja ei ole hagejalt 1 555 792.96 krooni ulatuses raha saanud. Vastavalt 06.03.2004 sõlmitud kolmepoolse tasaarvestuse kokkuleppele hageja, OÜ Venenum ja kostja vahel tasaarvestati hageja võlgnevus kostja ees summas 864 724.19 krooni. Hageja on kostjale
tasunud rahaliste vahenditega 691 068.80 krooni, milline summa jääb allapoole hageja arvutatud proportsioonist, mille ulatuses hageja võinuks kostjale tasuda.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 02.07.2007 otsusega hagi ning mõistis välja AS-lt Olerex 570 606.52 krooni OÜ Fort Oil (pankrotis) kasuks. Kohtukulud jättis kohus AS Olerex kanda ning mõistis välja AS-lt Olerex OÜ Fort Oil (pankrotis) kasuks õigusabikulud summas 28 530.33 krooni ja riigilõivu 30 000 krooni riigituludesse. Otsuse kohaselt on PankrS §-dest 109 lg 1 ja 113 lg 1 p 2 tulenevalt tagasivõitmine võimalik järgmistel alustel: võlgnik on täitnud võlausaldajale rahalise kohustuse kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kohustuse täitmine toimus üht võlausaldajat teisele eelistades ja kohustuse täitmine kahjustas teiste võlausaldajate huve. Hageja võlgnes 14.01.2004 seisuga kostjale müügilepingu ja arvete alusel 1 555 792.96 krooni. Vahemikus 14.01.-29.03.2004 on hageja nimetatud võlgnevust kostja ees kustutanud rahaliste maksetena kokku 691 068.77 krooni ulatuses. Lisaks on 06.03.2004 sõlmitud hageja, OÜ Venenum ja kostja vahel kolmepoolse tasaarvelduse kokkulepe, millega tasaarvestati hageja võlgnevus kostja ees summas 864 724.19 krooni. Kokkuleppe kohaselt võlgnes hageja kostjale 31.12.2003 ja 27.12.2003 arvete alusel 905 791.97 krooni, Venenum OÜ võlgnes hagejale 27.01.2004 nõuete loovutamise lepingust tulenevalt 864 724.19 krooni ja kostja võlgnes OÜ-le Venenum 16.02.2004 ja 03.03.2004 nõude loovutamise lepingutest tulenevalt 864 724.19 krooni. Kohus leidis, et asjas ei ole oluline tuvastada, mis liiki kokkuleppega on tegemist, kuivõrd selle tulemusel vabanes hageja oma rahalisest kohustusest kostja ees ja seega võib seda pidada rahalise kohustuse täitmiseks PankrS § 113 tähenduses. Järelikult täitis hageja oma rahalise kohustuse summas 1 555 792.96 krooni kostja ees täielikult ja seda perioodi 14.01.-14.04.2004 jooksul. Hageja pankrotimenetlus algatati 14.03.2004, seega on kogu kohustuse täitmine toimunud kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Hageja on esitanud kohtule põhjalikud arvutused oma võlgnevuste suurenemise ja vähenemise kohta perioodil 14.01.-14.04.2004. Lisaks on esitatud hageja pankrotihalduri Peeter Allikvere õiend raamatupidamisandmete kohta, AS Sar-Bens ja hageja kokkulepe lepingust taganemisest tulenevate kohustuste täitmise kohta 29.12.2003, OÜ Fort Oil (pankrotis) 03.03.2005 nõuete kaitsmise protokolli lisaks olev tunnustatud nõuete nimekiri, OÜ Venenum 13.09.2004 nõudeavalduse ärakiri, Tallinna Ringkonnakohtu 12.02.2007 otsus tsiviilasjas nr 2-05-908. Kohus leidis, et hageja arvutused on usaldusväärsed. Kostja ei ole vaidlustanud ühtegi konkreetset nõuet, vaid on viidanud üldiselt hageja andmete mitteusaldatavusele. Oleks põhjendamatu koormata käesoleva tsiviilasja toimikut lepingute, arvete jm tõenditega kõigi üksikute hageja võlausaldajate nõuete kohta. Seega luges kohus tõendatuks, et hageja võlgnes 14.01.2004 seisuga oma võlausaldajatele kokku 47 770 931.42 krooni ja perioodi 14.01.-14.04.2004 jooksul võttis täiendavaid rahalisi kohustusi summas 5 840 461.68 krooni. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-45-02 leidnud, et võlausaldajate võrdseks kohtlemiseks tuleks rahuldada kõigi võlausaldajate võlanõudeid võrdeliselt võlgade suurusega. Hageja rahalised kohustused võlausaldajate ees moodustasid vaatlusaluse perioodi jooksul (47 770 931.42 + 5 840 461.68) 53 611 393.10 krooni. Võlgnevus kostja ees moodustas sellest 2,9%. Hageja tasus võlausaldajatele sel perioodil 33 948 744.50 krooni. Hageja oleks
pidanud kostjale tasuma 2,9% 33 948 744.50 kroonist, s.o ~985 186.44 krooni. Seega tasus ta (1 555 792.96 – 985 186.44) 570 606.52 krooni rohkem kui olnuks õige võlausaldajaid võrdselt koheldes. Järelikult on hageja kostjat teistele võlausaldajatele eelistanud. 16.12.2003 hageja osanike üldkoosolekul otsustati hageja tegevuse lõpetamine. ÄS § 209 lg 2, 3 sätetest ja likvideerimise olemusest tuleneb, et likvideerimisel äriühingu eesmärk ei ole majandustegevuse jätkamine. Seega ei olnud võlgade tasumine kostjale põhjendatud majandustegevuse jätkamise vajadusega. Liiati ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit näitamaks, et hageja ja kostja vahel oleks 14.01.-14.04.2004 tehtud mõnda tehingut, mis mahuks korrapärase majandustegevuse raamesse. Ka hageja esitatud tabelist ei nähtu, et hagejal oleks vaatlusaluse perioodi jooksul tekkinud täiendavaid rahalisi kohustusi kostja ees, järelikult võib eeldada, et kostja ei jätkanud sel perioodil hagejale kütuse müümist. Et rahaliste kohustuste täitmine kostjale proportsionaalselt suuremas ulatuses ei ole põhjendatud ühegi eesmärgiga, siis leidis kohus, et sellega on kahjustatud teiste võlausaldajate huve. Eeltoodust tuleneb, et hageja poolt kostjale rahalise kohustuse täitmine proportsionaalselt suuremas ulatuses kui teistele võlausaldajatele täidab PankrS § 113 lg 1 p 2 alt 3 koosseisu. Seega kuulub võla tasumine seaduslikust enam tasutud osas tagasivõitmisele. Kuna hageja tasus kostjale 570 606.52 krooni rohkem kui olnuks õige võlausaldajaid võrdselt koheldes, mõistis kohus nimetatud summa PankrS § 119 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.AS Olerex taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning hagi rahuldamata jätmist. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus hinnanud tõendeid vääralt ja rikkunud seeläbi TsMS §-de 232; 229 lg 1, 2; 230; 272; 436 lg 2, 3; 438 lg 1 ja 442 lg 7, 8 nõudeid. Kohus ei ole otsuses ära toonud kostja esitatud vastuväiteid ja tõendeid ning on jätnud põhjendamata, millistel põhjendustel ei nõustu kohus kostja esitatud seiskohtadega. 1) Kohus on teinud otsuse lubamatu tõendi põhjal. Hageja esitatud tabel hageja kohustuste loetelu ja nende tasumise kohta ning sellest tulenev proportsiooni arvestus ei saa olla TsMS § 235 kohaseks põhistuseks nõude suurusele kostja vastu. Samuti ei saa nõustuda seisukohaga, kus kohus pidas hageja esitatud tabelit usaldusväärseks, tuginedes pankrotihaldur P. Allikvere õiendile raamatupidamisandmete kohta, AS Sar-Bens ja hageja kokkuleppele lepingust taganemisest tulenevate kohustuste täitmise kohta 29.12.2003 ning OÜ Fort Oil (pankrotis) 03.03.2005 nõuete kaitsmise protokolli lisaks olevale tunnustatud nõuete nimekirjale. Nimetatud dokumentidest ei nähtu, et hageja omas seisuga 14.01.2004 kohustusi kolmandate isikute ees summas 47 770 931.42 krooni ning et perioodil 14.01.-14.04.2004 võttis hageja täiendavaid kohustusi summas 5 840 461.68 krooni, millest samal perioodil tasuti 33 948 744.50 krooni, ja sellest tulenevalt pidanuks kostjale tasutav kohustuste seaduslik maht olema 2,9% kohustuste kogu mahust. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga tõendamiskoormuse jaotuse kohta selliselt, et kostja oleks pidanud vaidlustama erinevate võlausaldajate nõuete suurused toodud arvestustes. Kostjal puudub võimalus seaduslikult põhistada oma vastavaid väiteid, kuivõrd tal puudub ligipääs hageja raamatupidamise andmetele ja pangakontodele. Kostja eeldas, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt peab hageja kohtumenetluses oma arvestusi dokumentaalsete tõenditega
kinnitama ning viitas korduvalt asjaolule, et hageja esitatud tabelarvestus ei saa olla võlausaldajate huvide kahjustamise proportsiooni tõendamise aluseks. 2) 06.03.2004 sõlmitud tasaarvelduse kokkuleppe tõlgendus on käesolevas kohtuasjas oluline. Kohtu seisukoht läheb vastuollu pankrotiseaduse mõttega, sest tasaarvestuse kohta kehtib pankrotiseaduses erinorm. PankrS § 99 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega, võib ta kaitstud nõude tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist. Seetõttu pole PankrS § 113 tasaarvestuse teel rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks rakendatav. Kostja seisukohta kinnitab Riigikohtu otsus nr 3-2-1-5-00, milles on öeldud järgmist: „Seega on PankrS §-s 68 lg 1 reguleeritud tasaarvestuse lubatavuse täiendavaks tingimuseks lisaks TsK §-s 235 sätestatule vaid see, et võlgniku tasaarvestatav nõue võlausaldaja vastu oli olemas enne pankroti väljakuulutamist. Lubades pankrotimenetluses tasaarvestust, on seadusandja seadnud teistest võlausaldajatest paremasse olukorda selle võlausaldaja, kelle vastu võlgnikul on nõue. Kui tasaarvestus on lubatav pankrotimenetluses, siis ei saa ka enne pankrotimenetlust tehtud tasaarvestuskokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise aluseks olla see, et tasaarvestusega kahjustati võlausaldajate huve.“ 3) 06.03.2004 sõlmitud tasaarvelduse kokkuleppega ei täitnud hageja oma kohustust kostja ees. Kohus oleks pidanud analüüsima tasaarvelduse kokkuleppe sisu, millised isikud selle sõlmisid ning millistest kohustustest, milliste isikute ees vabaneti. Nimetatud tasaarvelduse lepingust selgub, et OÜ Venenum omas hageja ees kohustust summas 864 724.19 krooni ja kostja võlgnes tulenevalt 16.02.2004 sõlmitud nõude loovutamise lepingust OÜ-le Venenum 864 724.19 krooni. Tasaarvestuse lepinguga loovutas kostja oma nõude hageja vastu summas 864 724.19 krooni OÜ-le Venenum, kes saadud nõude tasaarvestas oma kohustusega hageja ees. Kostja vabanes samas summas oma kohustusest OÜ Venenum ees. 06.03.2004 sõlmitud tasaarveldusleping ei ole vastuolus VÕS § 197. Seega 06.03.2004 sõlmitud tasaarvestuse lepingu järgselt oli isikuks, kellele hageja täitis oma kohustuse, OÜ Venenum. Juhul kui sõlmitud tasaarvestuse leping oleks rikkunud hageja võlausaldajate huve, tulnuks tagasivõitmise alustel hagiavaldus esitada OÜ Venenum vastu. Tulenevalt eelpool toodust täitis hageja rahalisi kohustusi kostja ees perioodil 14.01.14.04.2004 summas 708 931.23 krooni, st seadusega lubatud ulatuses, ja ei saanud kahjustada hageja teiste võlausaldajate huve.
5.OÜ Fort Oil (pankrotis) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt on koondtabel käesolevas menetluses nii asjakohane kui ka lubatav tõend. Koondtabel vastab kõigiti TsMS §-dest 229 lg 1 ja 272 lg 1 tulenevatele nõuetele ning on seega dokumentaalse tõendina hinnatav. TsMS § 232 lg 1 ja 2 tulenevalt oli kohus kohustatud koondtabelit kogumist teiste tõenditega hindama. Kostja kriitika koondtabeli aadressil on laialivalguv ja ebakonkreetne. Menetlusökonoomika seisukohalt olnuks põhjendamatu koormata toimikut lepingute, arvete jm tõenditega kõigi üksikute hageja võlausaldajate nõuete kohta. Samas juhul, kui kostja oleks vaidlustanud mõne konkreetse koondtabeli kande, oleks hagejal olnud võimalik konkreetset kannet tõendavad alusdokumendid esitada. Kostja väide, justkui puudunuks tal võimalus enda vastuväiteid põhistada tingituna ligipääsu puudumisest hageja raamatupidamisele, on ebaõige. TsMS § 236 lg 2 annab menetlusosalise õiguse taotleda tõendite kogumist kohtult.
Kolmepoolse kokkuleppe alusel ei toimunud kostja ja hageja vahel tasaarvestust, vaid hageja täitis enda rahalise kohustuse kostja ees. Kokkuleppest nähtub üheselt, et faktiliselt tasus hageja OÜ-le Venenum kostja võlgnevuse summas 864 724.19 krooni, st hageja täitis enda rahalise kohustuse kostja ees, kustutades kostja võlgnevuse OÜ Venenum ees. Ainuüksi asjaolu, et kostja nõudmisel tasuti konkreetne rahasumma kolmandale isikule, ei võimalda asuda seisukohale, nagu ei olekski hageja enda kohustust kostja ees täitnud. Kohus on asunud õigesti seisukohale, et faktiliselt ei ole kokkuleppe näol tegemist kostja ja hageja vahelise tasaarvestusega VÕS § 197 tähenduses, kuivõrd kostjal ja hagejal puudusid kokkuleppe sõlmimise päeva seisuga vastastikused samaliigilised nõuded, mida oleks saanud tasaarvestada. Apellandi seisukohad kokkuleppe tõlgendamise osas on vastuolulised. Kohus on õigesti märkinud, et käesolevas vaidluses ei oma määravat tähtsust see, mis liiki tehinguga on kokkuleppe näol tegemist, vaid primaarne on fakt, et kokkuleppe tulemusena vabanes kostja enda rahalisest kohustusest hageja ees 864 724.19 krooni ulatuses, st kokkuleppe alusel toimus hageja poolt rahalise kohustuse täitmine kostjale PankrS § 113 tähenduses. Meelevaldne on apellandi käsitlus, justkui oleks kokkuleppe alusel toimunud kostja nõude loovutamine OÜ-le Venenum. Kokkuleppest tuleneb üheselt, et faktiliselt toimus hageja poolt enda rahalise kohustuse kostja ees täitmine kolmandale isikule. Kuivõrd rahalise kohustuse täitmine kostjale toimus rahaliste maksetena 691 068.77 krooni ulatuses ja kokkuleppe alusel 864 724.19 krooni ulatuses, siis faktiliselt täitis hageja rahalise kohustuse kostja ees kokku summas 1 555 792.96 krooni (s.o kogu võlgnevuse ulatuses) vähem kui kolm kuud enne hageja pankrotimenetluse algatamist, kusjuures kõnealuse rahalise kohustuse täitmisega eelistati kostjat teistele hageja võlausaldajatele, kelle huve rahalise kohustuse täitmisega kahjustati.
6.AS Olerex esitas täiendava kirjaliku seisukoha OÜ Fort Oil (pankrotis) vastusele apellatsioonkaebusele. Kostja on endiselt seisukohal, et hageja esitatud koondtabel võlanõuete suuruse ja nende rahuldamise osas 3-kuulise perioodi vältel enne pankrotimenetluse alustamist ning sellest tulenevate proportsioonide arvutuse kohta on ekslik ega saa olla lubatavaks tõendiks, mille põhjal kohus teeb otsuse. Hagiavalduses väitis hageja, et OÜ Fort Oil (pankrotis) võlausaldajate huve on kahjustatud seoses asjaoluga, et seisuga 14.01.2004 võlgnes OÜ Fort Oil kolmandatele isikutele 47 770 931.42 krooni ning ajavahemikus 14.01.-14.04.2004 tasus OÜ Fort Oil oma kohustusi kolmandate isikute ees 33 948 744.50 krooni ulatuses, millest lähtuvalt oleks pidanud kostjale makstava summa suurus olema 2,9% kõikidest väljamaksetest. Apellant esitab OÜ Fort Oil (pankrotis) jaotusettepaneku, mis esitati 03.07.2007 Harju Maakohtule kinnitamiseks. Jaotusettepanekust selgub, et OÜ-l Fort Oil (pankrotis) on tunnustatud võlanõuetega võlausaldajaid 24 166 974.36 krooni. Jaotusettepanekus toodud summa ei haaku hageja tabelarvestustega ning sellest lähtuvalt arvestatud proportsiooniga väidetava võlausaldajate huvide kahjustamise kohta. Teave jaotusettepaneku tegemise kohta jõudis kostjani 10.07.2007 ametlikes teadannetes avaldatud teatega. Kui võlausaldajate huvide kahjustamine leidis aset, oleks sellest tulenevate proportsioonide arvestamisel pidanud lähtuma ainult nendest võlausaldajatest, kellel on OÜ Fort Oil (pankrotis) vastu tunnustatud nõue, st lähtudes järgnevast arvestuspõhimõttest, põhistades seda dokumentaalsete tõenditega: OÜ Fort Oil (pankrotis) vastu tunnustatud nõuet omavate võlausaldajate nõuete suurus seisuga 14.01.2004 ja kui suures ulatuses neid nõudeid perioodil 14.01.-14.04.2004 võrreldes kostjale tehtud väljamaksetega rahuldati. Hageja arvestuses
nimetatud põhimõte ei kajastu. Jaotusettepanek kannab kuupäeva 03.07.2007. Jaotusettepanekuga seonduvad asjaolud peavad olema nii pankrotihaldurile kui toimkonnale teada pikema aja jooksul enne jaotusettepaneku esitamist võlausaldajatele. Seega on hageja esitanud kohtule teadlikult ebatäpseid ja tõendamata andmeid. Nõustuda ei saa vastuses apellatsioonkaebusele toodud käsitlusega 06.03.2007 sõlmitud tasaarvestuse kokkuleppest. VÕS § 197 sätestab lõigetes 1 ja 2 tasaarvestuse põhimõtted. Nimetatud regulatsioon ei piira lepingus enama arvu osapoolte olemasolu, kuid tasaarvestavateks isikuteks lepingus saavad olla ainult kaks osapoolt. Seetõttu on oluline analüüsida, kes olid 06.03.2004 sõlmitud kokkuleppes omavahel tasaarvestavateks poolteks ja milliseid nõudeid pooled vastastikku tasaarvestasid. Kokkuleppest nähtub, et OÜ Venenum võlgnes hagejale 864 724.19 krooni, hageja võlgnes kostjale 905 791.97 krooni ja kostja võlgnes OÜ-le Venenum 864 724.19 krooni. Kokkuleppe tulemusel vabanes OÜ Venenum kohustusest hageja ees 864 724.19 krooni ulatuses, tasaarvestades selle oma kostjalt saadud nõudega hageja vastu summas 864 724.19 krooni, ning kostja vabanes oma kohustusest OÜ Venenum ees, andes vastu oma nõudeõiguse hageja vastu summas 864 724.19 krooni. Seega VÕS § 197 tähenduses tasaarvestasid oma vastastikused nõuded OÜ Venenum ja kostja ning OÜ Venenum ja hageja. Kostja ja hageja vahelist tasaarvestust ei toimunud ning seega pole toimunud hageja poolt rahalise kohustuse täitmist kostjale. Tõlgendades 06.03.2007 sõlmitud kokkulepet on nii hageja kui ka kostja ning ka maakohus jõudnud järeldusele, et kostja ja hageja vahel ei toimunud tasaarvestust VÕS § 197 tähenduses, kuivõrd poolte vahel puudusid vastastikused samaliigilised nõuded. Lisaks on tuvastatud eelnevas menetluses, et hageja ei ole hagiavalduses toodud ulatuses kostjale tasunud rahalisi vahendeid. Ometi taotleb hageja rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamist ja kohus on teinud otsuse, tunnistades rahalise kohustuse täitmise kehtetuks olukorras, kus on selge, et rahalise kohustuse täitmist hageja poolt kostjale pole toimunud. Apellant ei vaidlusta võimalust, et hagejal oleks olnud õigus taotleda 06.03.2007 kokkuleppe tühisuse tunnustamist muudel pankrotiseadusest tulenevatel alustel ja tühise kokkuleppe alusel saadu tagastamist pankrotivarasse, kuid antud asja raames seda tehtud ei ole.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, vaidlustatud maakohtu otsus tühistada ning ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega hagi tuleb jätta rahuldamata.
8.Hagi on esitatud PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel, mille kohaselt kohus tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale muuhulgas, kui kohustus täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist üht võlausaldajat teisele eelistades. Ringkonnakohus leiab, et hageja pidi nõude alusena tõendama, et tegemist oli rahalise kohustusega, et täitmisega kahjustati teiste võlausaldajate huve, ning et täitmine toimus kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja kostjat eelistati võrreldes teiste võlausaldajatega.
9.Ajalise kriteeriumi üle, st, et täitmine toimus 3 kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, pooltel vaidlust ei ole.
10.Hageja väidetele, et täitmisega eelistati kostjat ja sellega kahjustati teiste võlausaldajate huve, vaidles kostja vastu.
Ringkonnakohus leiab, et arvestades pankrotimenetluse ja sh tagasivõitmise instituudi eripära, saab enne pankroti algatamist sõlmitud tehingute kehtivust vaidlustada täiendavalt üksnes seaduses ammendavalt loetletud alustel, samuti ei tohi võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtte tagamisega liigselt kahjustada enne pankrotimenetluse algatamist tekkinud õigussuhteid.
11.Hageja tugineb põhjendustes matemaatilisele tehtele väites, et kuna hageja kohustustest moodustas 14.01.2004. a seisuga võlgnevus kostjale 2,9 % , siis 3 kuu jooksul hageja poolt tehtud väljamaksetest pidi kostjale täitmine moodustama samuti 2,9 %. Hageja esitas oma väite kinnituseks nn koondtabeli (tl 67-71) ning pankrotihalduri õiendi raamatupidamisandmete kohta (tl 72). Ringkonnakohus leiab, et tegemist on lubatavate ning asjakohaste tõenditega TsMS § 272 lg 1 ja 2 ning § 238 lg 1 esimese lause tähenduses, kuid nimetatud tõendid ei tõenda hageja poolt väidetud asjaolu – kostjat on ühe võlausaldajana eelistatud teistele võlausaldajatele. Vastustaja väide, et menetlusökonoomia seisukohalt oleks põhjendamatu olnud koormata toimikut lepingute, arvete ja muude tõenditega, ei ole asjakohane. Hageja tõendamiskoormust ei muuda asjaolu, et tõendamine võib olla keerukas ja/või selleks tuleks esitada hulgaliselt dokumente, samuti oleks hageja saanud esitada koondtabeli täiendavate andmetega, mis vastanuks kostja esitatud vastuväidetele.
12.Ringkonnakohtu arvates on hageja põhistus liiga lihtsustatud ja ei tõenda hageja väidet ühe võlausaldaja eelistamise kohta. Võlausaldajate huvide kahjustamine on objektiivne asjaolu, mille hageja peab hagi alusena selgelt esile tooma. Ringkonnakohus möönab, et tehingud mille alusel rahaline kohustus on täidetud, ei pruugi iseenesest olla võlausaldajaid kahjustavad, küll aga nende alusel kohustuse täitmine, sest sellega võidakse rikkuda võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet. Nimetatud asjaolu tõendamise koormus lasub hagejal. Ringkonnakohtu arvates hageja väide, et täitmise kogusumma ühele võlausaldajale ei oma tähtsust, vaid oluline on proportsioon, ehk ulatus, millises konkreetne nõue on täidetud, on küll õige, kuid see on vaid üks hindamisele kuuluv kriteerium, mis käesolevas asjas ei ole piisav hagi aluseks oleva asjaolu tõendamiseks. Ringkonnakohus, arvestades muuhulgas, et täitmine toimus hageja likvideerimismenetluse käigus, leiab, et ainuüksi vaidlustatud tehingute täitmise proportsioon koguvõlgnevuse suhtes ei ole piisav tuvastamaks, et võlausaldajate huve on kahjustatud.
13.Ringkonnakohtu arvates tuleb selleks, et hinnata kas üht võlausaldajat eelistati teistele võlausaldajatele enne pankrotimenetluse algatamist 3 kuu jooksul toimunud kohustuste täitmisel, arvestada täiendavaid asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub kostja vastuväidetega, ning leiab, et arvestada tuleks muuhulgas ka tehingute sisu, tehingute tegemise aega, maksmise tähtaega, sh seda, millistel nõuetel oli täitmise tähtaeg saabunud, lepingutes sisalduvaid sanktsioone, võlgniku majanduslikku seisundit tehingute tegemise ajal. Hageja ei ole esitanud võrreldavaid andmeid teiste samasse perioodi jäävate nõuete sisu ja täitmise tähtaegade suhtes. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja võlgnes kostjale rahalise täitmise kohustuse ning maksetähtaeg oli saabunud.
14.Hageja on oma kirjalikes seisukohtades esitanud väite, et 14. jaanuari 2004 seisuga oli AS-i Lukoil Eesti hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõue summas 3.586.175,50 kr (tl 89). Apellatsioonkaebuses märgib kostja-apellant, et nimetatud võlgnevus tasuti hageja poolt enne pankroti algatamist AS-ile Lukoil täies ulatuses. Vastustaja sellele vastuväiteid esitanud ei ole. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja täitis teatud aja hetke seisuga lisaks kostjale veel mõne teise võlausaldaja suhtes oma sissenõutavaks muutunud kohustused täies ulatuses, siis oli tema tõendamiskoormus tõendada, milles seisnes kostja eelistamine teistele võlausaldajatele.
15.Ringkonnakohus nõustub kostja vastuväidetega, et hageja pidi esile tooma konkreetsed tehingud, millede osas ta tagasivõitmist taotleb. Ringkonnakohtu arvates on hagi esitatud kahe tehingu, millest üks on kostjale raha ülekandmine hageja poolt summas 691 068.80 krooni ja teine, mida kolm osapoolt on nimetanud kolmepoolseks tasaarvelduse kokkuleppeks, alusel. Hageja on taotlenud mõlema tehingu kehtetuks tunnistamist PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel, kuid hageja ei taotle PankrS § 119 lg 1 alusel kogu tehingute alusel saadu, so 1 555 792.99 kr pankrotivarasse tagastamist, vaid saadu osalist tagastamist summas 570 606.52 kr. Ringkonnakohus leiab, et kahe tehingu kehtivust tuleb hinnata eraldi. Hageja ei ole samas määratlenud, kuidas peaks tagastatav summa jaotuma kahe tehingu vahel.
16.Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue tunnistada kehtetuks rahalise kohustuse täitmine võlausaldajale, mis seisnes kolmepoolse kokkuleppe täitmises, tuleb jätta rahuldamata ka põhjusel, et nimetatud tehingu alusel ei toimunud täitmist kostjale kui võlausaldajale. Asja materjalidest nähtub, et 6. märtsil 2004 sõlmisid OÜ Venenum, AS Olerex (kostja) ja Fort Oil OÜ (hageja) kokkuleppe, mille tulemusel tasaarvestati OÜ Fort Oil nõue OÜ Venenum vastu summas 864 724.19 kr, OÜ Venenum nõue AS Olerex vastu summas 864 724, 19 kr ja AS Olerex nõue OÜ Fort Oli vastu summas 864 724.19 kr (tl 83). Nimetatud dokumendi kohaselt ei olnud hagejal nõuet kostja vastu, mida ta saanuks tasaarvestada.
17.Ringkonnakohus leiab, et tagasivõidetav saab olla üksnes võlgniku tehing võlausaldajaga, mitte aga tehingud, mida võlausaldajad on teinud omavahel või kolmandate isikutega. Apellandi väitel loovutas kostja oma nõude hageja vastu OÜ-le Venenum, kes loovutusega saadud nõude tasaarvestas oma kohustusega hagejale. Kokkuleppe tulemusena kaotas kostja hageja vastu nõude, kuid vabanes ka samas suuruses nõude täitmisest kolmanda isiku suhtes, kellega nõuded tasaarvestati. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et oluline ning hindamisele kuuluv on kokkuleppe tulemus – hageja nõue täideti. Ringkonnakohtu arvates on oluline ka hinnata, kelle vahel oli tehing sõlmitud ja kellele täitmine toimus. Asjaolu, et kokkuleppe tulemusena vabanes hageja kohustuse täitmisest kostja ees, ei tähenda, et hageja oleks kostjaga tehingu sõlminud, sh et oleks toimunud tasaarvestus VÕS § 197 lg 1 tähenduses.
18.Ringkonnakohtu arvates ei ole vastustaja väide, et hageja täitis kokkuleppe alusel oma kohustuse kostja asemel kolmandale isikule, kooskõlas kokkuleppes toodud poolte tahteavaldustega. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et juhul kui kokkulepet tõlgendada täitmisena kolmandale isikule, so OÜ-le Venenum, siis tõusetub küsimus, kelle vahel oli tehtud tagasivõidetav tehing ning kas kostja suhtes kohalduks PankrS § 119 lg 1 ettenähtud tagajärg, kuna täitmine toimus kolmandale isikule.
Apellant märgib, et nõuete tasaarvestust pankrotimenetluses reguleerib PankrS § 99. Ringkonnakohus nõustub, et ka enne pankroti väljakuulutamist toimunud nõuete tasaarvestusele saab nimetatud sätet kohaldada. Kuna käesoleval juhul on tasaarvestuse eelduseks väidetavalt nõude loovutamine, siis kohalduks PankrS § 99 lg 3.
19.Pooled on taotlenud asjas menetluskulude väljamõistmist ja tulenevalt TsMS ja TMS RakS § 3 kohaldub käesolevas menetluses kuni 1.01.2006 kehtinud TsMS. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis hageja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Maakohtus taotles kostja välja mõista õigusabikulud summas 25 842 kr. Ringkonnakohtus on apellant taotlenud menetluskulude välja mõistmist ning tõendanud riigilõivu tasumist summas 25 750 kr. Ringkonnakohus leiab, et arvestades menetluse kestust ja vaidluse keerukust on apellandi taotlus põhjendatud ning kuulub rahuldamisele täies ulatuses.
Üllar Roostoja
Egon Konsand
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.