Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Summa tuleb tasuda Lindorff Eesti AS arveldusarvele 17000034108 Nordea Pangas, selgituseks märkida „MxxxxxLxxxxx 4361133“.

(3)

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi tn 1, Tartu) 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

AS EMT esitas 24.07.2006.a. hagi Mxxxx Lxxxxx vastu 4177.68 krooni nõudes. Hagi kohaselt sõlmisid pooled 18.02.2004.a. liitumislepingu, mille alusel osutas hageja kostjale teleteenust. 18.02.2004.a. sõlmisid pooled mobiiltelefoni järelmaksuga müügilepingu, mille alusel hageja müüs kostjale mobiiltelefoni SIEMENS C62. Hageja esitas kostjale nimetatud lepingute alusel tasumiseks arved kokku summas 2118.75 krooni. Kostja on jätnud hagejale nõuetekohaselt tasumata ning hagi esitamise seisuga on kostja võlgnevus hageja ees 2089.34 krooni. Kostja on maksete tasumisega viivitanud 727 päeva. Hageja on arvestanud hagi esitamise seisuga viivist 2275,51 krooni. Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist 2088,34 krooni ulatuses. Kohus kuulas kostja seisukohad ära suuliselt 06.09.2006.a. (tl.30-31). Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja väitel ostis ta hagejalt järelmaksuga mobiiltelefoni, mis ei olnud töökorras. Mobiiltelefoni ei olnud võimalik nõuetekohaselt kasutada, mistõttu oli kostja sunnitud telefoni viima müüjale garantiiremonti. Vaatamata remontimisele kahel korral, telefon tööle ei hakanud. Kolmandal korral viis kostja telefoni poodi tagasi, kuid seda keelduti vastu võtmast, öeldes: nii need asjad ei käi. Kostja teatas müüjale, et ta ei nõustu maksma mittetöötava telefoni eest. Katkise telefoni viskas kostja puruks ja pani prügikasti. Kostja vaidlustab tasumiskohustuse, kuna ta ei ole saanud korralikku kaupa. Kostja esitas kohtule väidete tõendamiseks garantiiremondi paberid (tl.28, 29). Hageja esitas 15.12.2006.a. kostja vastuväidetele kirjaliku vastuse (tl.43-44). Hageja nõustub kostja väidetega, et telefon võeti garantiiremonti kahel korral seoses telefoni rikkega. Hageja viitab, et teise garantiiremondi teostamise väljavõttelt on näha, et klienditeenindaja ei tuvastanud telefoni töös mingeid tõrkeid. Ühtlasi on klienditeenindaja juhtinud tähelepanu, et kostja kasutas telefoni Exxxx, kus on mitme tugijaama levialade kattumispaik. Sellest tulenevalt võisid tekkida tõrked telefoni töös. Kostja pole menetluse käigus esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks esitanud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis pretensiooni kauba mittevastavuse kohta ega ka avaldust lepingust taganemise kohta. Kuna leping poolte vahel oli sõlmitud kirjalikus vormis, oleks kostja pidanud lepingu lõppemisele suunatud tahteavaldused esitama samuti kirjalikus vormis. Kostja on tunnistanud vara hävitamist (telefoni puruksviskamine) ning vastavalt mobiiltelefoni järelmaksuga müügilepingu p 2.3. kohaselt ei vabasta see kostjat lepingujärgsete maksete tasumiskohustusest. 16.01.2007.a. määratud kohtuistungil osales hageja. Kostja istungile ei ilmunud. Hageja jäi esitatud nõude juurde. Hageja andis täiendavaid selgitusi nõude õigusliku aluse kohta. Hageja leiab, et nõude õiguslikuks aluseks on kahju hüvitamise nõue. Menetluse käigus on kostja tunnistanud, et ta on telefoni hävitanud, seega pole hagejal võimalik vara tagasi nõuda, saab vaid nõuda tasumist. Nõude õiguslikuks aluseks on kahju hüvitamise nõue. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus, vaadanud läbi asja materjalid, kuulanud ära pooled ja hinnanud tõendeid, leidis, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. (3)

Esitatud materjalide ja poolte ütluste põhjal tuvastas kohus asjas tähtsust omavad alljärgnevad asjaolud: • Hageja ja kostja sõlmisid 18.02.2004.a. liitumislepingu (tl.7,8), mille alusel osutas hageja kostjale teleteenust. • Hageja ja kostja sõlmisid 18.02.2004.a. mobiiltelefoni järelmaksuga müügilepingu (tl.9-11), mille alusel hageja müüs kostjale mobiiltelefoni SIEMENS C62. • Sõlmitud lepingutest tulenevalt on kostja jätnud hagejale tasumata 2089.34 krooni, sellest 1621.40 krooni on seni tasumata osa telefoni hinnast ja ülejäänu- kasutatud teleteenuste hind. • Kostja on viinud mobiiltelefoni garantiiremonti kahel korral – 06.03.2004.a. ja 24.03.2004.a. (tl.28, 29). Teostatud garantiitööde väljavõttest (tl.45, 46) nähtub, et esimese garantiiremondi käigus teostati telefoni kontaktide puhastus, vahetati välja telefoni tarkvara ning taastati tehase algseaded. Teisel korral vahetati välja kogu telefoni sisu, millega muutus ka telefoni IMEI kood. • Pärast teist telefoni garantiiremonti pöördus kostja müüja poole ja teatas, et ei nõustu maksma mittetöötava telefoni eest. Eeltoodud asjaolusid pooled vaidlustanud ei ole. Kohus lahendab asja hagiavalduses esitatud nõude alusel. Hageja on kohtuistungil suuliselt avaldanud, et jääb rahalise nõude juurde, kuid muudab hagi alust. Kohus ei käsitle nimetatud avaldust hagi muutmisena ja jätab hagi muutmise taotluse tähelepanuta. TsMS § 376 lg 5 p 1 kohaselt ei loeta hagi muutmiseks muuhulgas esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma, et muudetakse hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Samuti tuleb TsMS § 376 lg 4 kohaselt kohaldada hagi muutmise avaldusele hagiavalduse kohta sätestatut. Nimetatud nõuded pole täidetud. Kostja on vaidlustanud hageja nõude liitumislepingu ja mobiiltelefoni järelmaksu lepingute alusel võla tasumiseks põhjendusel, et telefon, mille ta müügilepingu järgi sai ei olnud kasutamiskõlblik. Kostja ütluste põhjal viis ta pärast teist garantiiremonti telefoni poodi tagasi, kuid seda keelduti vastu võtmast, öeldes: nii need asjad ei käi. Kostja teatas müüjale suuliselt, et ta ei nõustu mittetöötava telefoni eest maksma. VÕS § 116 näeb ette õiguskaitsevahendina lepingust taganemise ja ülesütlemise. Poolte vahel on ostu-müügi leping, mis on sõlmitud olulistes lepingutingimustes kokkuleppimise ja kauba (telefoni) üleandmisega. Sellega saabus ostjale ostuhinna tasumise kohustus. Pooled on kokku leppinud ostuhinna tasumises osade kapa, s.o. järelmaksuga. Pooled on sõlmitud lepingus (lepingu p.2.1, 2.2, p.2.3) kokku leppinud, et ostetud kaubale kehtivad garantiitingimused ja vara omandiõigus läheb ostjale üle viimase osamakse tasumisel (lepingu p.1). Lepingus ei ole otsesõnu sõnastatud, millal läheb ostjale üle asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko, kuid lepingu p.2.1, 2.2, p.2.3 sõnastusega on ostjale pandud kohustused, mis moodustavad asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko sisu ja tähenduse. Seega: asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko on kostjale üle läinud koos telefoni üleandmisega temale. VÕS § 217 sätestab asja lepingutingimustele vastavuse nõude. § 217 lg.2 p.6 järgi tarbijalemüügi puhul ei vasta asi lepingutingimustele, kui asi ei ole seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteediga, mida ostja võis mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest ja arvestades asja müüja vi muu vahendaja poolt asja teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi, eelkõige asja reklaamimisel või etikettidel.

(3)

Kostja väitel telefon ei töötanud, ta viis selle garantiiremonti. Hageja on telefoni kahel korral garantiiremondina remontinud. Selle kohta tõendid tl.28,29, 49, 50. Seega on pooled realiseerinud müügigarantii (VÕS § 230 lg.1, lg.3) ja müüja (hageja) on võtnud endale vastutuse juhuks, kui asi lepingutingimustele ei vasta(VÕS § 218 lg.2). Kostjal on väide, et pärast teistkordset garantiiremonti telefon ikkagi ei töötanud. Selline olukord on eelduseks, et ostjal on õigus lepingust taganeda, kuna müüja on müügilepingut oluliselt rikkunud (VÕS § 223 lg.2, lg.3). Müüja väitel ei ole tegemist mittetöökorras telefoniga, vaid ebapiisava leviga- levi pügalaid tavaliselt üks, äärmisel juhul kaks pügalat (tl.49, 28). VÕS § 229 lg.1 sätestab: kui ostja on asja oma valdusse võtnud, kuid kavatseb lepingust taganeda või nõuab asja asendamist või kasutab muud õigust, mille tulemusena asi tuleb tagastada, peab ta tarvitusele võtma mõistlikud abinõud asja säilitamiseks ja kaitsmiseks. VÕS § 189 lg.5 paneb lepingupoolele kohustuse hoolitseda selle eest, et lepingust taganemise korral oleks üleantu tagastamine võimalik. VÕS § 116 lg.1 sätestab: lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS § 188 lg.1 järgi lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele ja taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt (VÕS § 189 lg.1). Võlasuhe lõpeb lepingust taganemisega (VÕS § 186 p.5) Käesoleval juhtumil ei ole kostja asja (telefoni) säilitanud ega kaitsnud, vaid selle hävitanud. Pooltevahelise lepingu p.7.2 näeb ette kirjalike avalduste esitamise kohustuse. Seega ei ole kostja kui ostja teinud lepingust taganemiseks nõutavat avaldust ega säilitanud asja, mis taganemise puhul tagastamisele kuuluks. Seetõttu ei ole võimalik ka kontrollida lepingust taganemise tegelikke põhjusi, s.t. seda, kas müüja on lepingut oluliselt rikkunud. Kostja sõnul teatas ta EMT Põltsamaa kaupluses soovist telefon tagasi anda pärast teistkordset garantiiremonti Tõenditest nähtub, et see toimus märtsis 2004. Kostja ei ole teinud arvestatavat taganemisavaldust ega asja tagasi andnud rohkem kui kahe aasta jooksul (hagi on esitatud juulis 2007). Käesolevaks ajaks on mõistlik aeg taganemisavalduse esitamiseks (VÕS § 118 järgi) möödunud. Pooltevaheline võlasuhe-telefoni müügisuhe-ei ole lõppenud ja kostjal tuleb täita ostumüügi lepingust tulenev kohustus telefoni eest tasuda. Teenuste eest tasumise kohustus tuleneb VÕS § 208 lg.3. Võlaõigusseaduse § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele; VÕS § 108 lg 1 järgi kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist; VÕS § 101 lg 1 p 1, 6 järgi võib võlausaldaja võlgniku kohustuste rikkumise korral nõuda võlgnikult tema kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral ka viivist. Kostja on ostnud hagejalt mobiiltelefoni, kohustudes telefoni eest tasuma järelmaksuga 12 kuu jooksul. Kostja ei ole telefoni hinda tasunud. Sellist müügisuhet reguleerib VÕS § 208 lg.1. Poolte vahel on ka müügileping, millega hageja on müünud kostjale õiguse kasutada oma mobiiltelefonivõrku ja selle kaudu pakutavaid telekommunikatsiooniteenuseid. Selline suhe reguleeritakse VÕS § 208 lg.3 alusel. Kostja ei ole omapoolseid kohustusi täitnud ja pole hagejale tasunud. Hageja poolt esitatud nõue tuleb rahuldada.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. § 173 lg 3 kohaselt näeb menetluskulude jaotuses kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

(3)

kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kuna hageja menetluskulud on hagiavalduses ja selle lisades juba esitatud ning kostjal on olnud nendega võimalik tutvuda, siis menetlusökonoomia eesmärgil kohus ei rakenda TsMS § 176 lg 1 ja § 177 lg 1 ning lahendab kohtukulude väljamõistmise käesoleva otsusega. Kostja ei ole menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Hagiavalduse kohaselt on tsiviilasjas hageja senisteks menetluskuludeks hageja poolt tasutud riigilõiv 250 krooni ning hageja poolt kantud õigusabikulud 710.21 krooni. Riigi poolt on menetluskuludena kantud asja läbivaatamise kulu (menetlusdokumentide kättetoimetamise kulud) 59.40 krooni. Hageja on oma menetluskulude rahalise suuruse esitanud hagiavalduses. Kostja ei ole menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Kuna kõik menetluskulud jäävad kostja kanda, puudub põhjus nõuda kostjalt oma menetluskulude nimekirja esitamist TsMS § 176 lg.2 alusel. Seetõttu ja TsMS § 176 lg.3 alusel teeb kohus otsustuse üksnes avaldaja (hageja) menetluskulude kohta ja esitab selle käesolevas kohtuotsuses. Kohus leiab, et nimetatud menetluskulud tuleb kanda kostjal TsMS § 162 lg 1, § 175 lg 1 ning § 179 lg 1, 2 alusel. TsMS § 177 lg 3 alusel võib menetlusosaline kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest nõuda menetluskulude kohta tehtud otsuse täiendamist, kui kohus ei võtnud seisukohta kõigi esitatud kulude suhtes. Kohus lähtub otsuse tegemisel VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1 p 6, § 108 lg 1, § 208 lg 1 lg 3; TsMS § 162; § 173; § 174; § 175; § 179; § 407; § 442; § 444; § 436. Kohtunik: / allkiri/

Koopia õige . Kohtunik :

(3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.