Hageja * AS, esindaja adv Andres Lusmägi Kostja D.S, esindajad adv Asko Pohla ja adv Martin Männik
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 12.01.2006 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kohtukulud jätta kummagi poole enda kanda. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Hagiavalduse asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused
1.12.10.2002 toimus liiklusõnnetus Tallinnas x tänaval, kus sõidukit Audi A8 registrinumbriga xxx XXX juhtinud kostja sõitis ette vastassuunas otse liikunud sõiduautole Audi A8 registrinumbriga xxx XXX, mida juhtis V. M ja mis kuulus M. S.
2.Kostjal tekkis tsiviilvastutus liikluskahju põhjustamise eest. Tallinna Politseiprefektuuris koostati liiklusõnnetuse akt, millele kostja kirjutas alla ning millest nähtub, et kostja lahkus sündmuskohalt liiklusõnnetusest politseile teatamata. Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna 11.11.2002 otsusega väärteoasjas nr 2310,02,076903 (edaspidi 11.11.2002 otsus väärteoasjas) karistati kostjat muuhulgas liiklusseaduse (LS) § 7432 alusel rahatrahviga liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemise eest. Hageja oli kindlustanud kostja tsiviilvastutuse kohustusliku liikluskindlustuse lepinguga. M. S tekkis liiklusõnnetuse tagajärjel 191 340 krooni suurune liikluskahju, mille hageja talle hüvitas.
3.Hagejal tekkis liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 48 lg 2 p 7 kohaselt regressiõigus
kostja kui kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kuna sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte. Lisaks kandis hageja kindlustusjuhtumi käsitlemisel kulutusi 12 500 krooni ulatuses, mida tal on õigus kostjalt LKindlS § 48 lg 3 alusel sisse nõuda. Hageja palus kostjalt kokku välja mõista 203 840 krooni. Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja väitel ei põgenenud ta liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Kostja andis liiklusõnnetuse aktile allkirja aktiga tutvumise kohta, mitte selle kohta, et ta nõustus seal märgituga. Liiklusõnnetuse täpsed asjaolud kuulusid väljaselgitamisele väärteomenetluse korras. Tallinna Linnakohtu 13.03.2003 otsusega väärteoasjas nr 4-85/03 tühistati 11.11.2002 otsus väärteoasjas LS § 7431 ja § 7432 kohaldamise osas. Kohus tuvastas, et kostja ei ole süüdi liiklusõnnetusest politseile teatamata jätmise nõuete rikkumises ega liiklusõnnetuse toimumise sündmuskohalt põgenemises. Hageja vastupidised väited on tõendamata. Seega puudub hagejal õigus esitada regressinõuet kostja vastu. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
5.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata.
6.Maakohus tuvastas, et Tallinna Linnakohtu 13. 03.2003 otsusega tühistati osaliselt otsus väärteoasjas. Linnakohus tunnistas kostja süüdi LS § 7417 alusel ning määras talle karistuseks rahatrahvi 8100 krooni. Linnakohus tühistas 11.11.2002 otsuse väärteoasjas kostja suhtes LS § 7431 ja LS § 7432 kohaldamise osas, tuvastades, et D.S ei ole süüdi liiklusõnnetusest politseile teatamata jätmise nõuete rikkumises ega liiklusõnnetuse toimumise sündmuskohalt põgenemises.
7.Maakohus, hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leidis, et kostja põgenemine liiklusõnnetuse sündmuskohalt juhtunust ettenähtud korras politseile teatamata, on hageja poolt tõendamata. Allkiri liiklusõnnetuse aktil ei näita kostja omaksvõttu sündmuskohalt põgenemises ja liiklusõnnetusest politseile teatamata jätmise nõuete rikkumises. Liiklusõnnetuse täpsed asjaolud kuulusid väljaselgitamisele väärteomenetluses. Tunnistaja V. M ei andnud ütlusi selle kohta, mida ta ise sündmuskohal nägi. Asja materjalidele lisatud väärteotoimikus oleva arstitõendi kohaselt pöördus kostja erapolikliinikusse X 12.10.2002 kell 22.05. Liiklusõnnetuse teate kohaselt toimus liiklusõnnetus 12.10.2002 kell 20.00. Ainuüksi fakt, et liiklusõnnetuse toimumise ja polikliinikusse jõudmise vahe on kaks tundi, ei tõenda kostja põgenemist liiklusõnnetuse sündmuskohalt juhtunust politseile ettenähtud korras teatamata. Kostjal võisid kaasneda vastavalt diagnoosile nõrkus, teadvuse kaotus ja muud nähud, mis tingisid viivituse. Tallinna Linnakohtu 13.03.2003 otsusega on tuvastatud, et kostja ei ole süüdi liiklusõnnetusest politseile teatamata jätmise nõuete rikkumises ega liiklusõnnetuse toimumise sündmuskohalt põgenemises. Tunnistaja V. M ütlused ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Seega puuduvad alused kostjalt 203 840 krooni väljamõistmiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused
8.* AS palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt välja kohtukulud. Kohus jättis tuvastamata, kas kostja lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt ja kas kostja rikkus kehtivaid õigusakte, kui ta lahkus sündmuskohalt. Kohus ei uurinud kõiki tõendeid ega põhjendanud, miks ta jättis osa tõendeid arvestamata.
9.Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks analüüsinud kostja käitumise vastavust liikluseeskirja (LE) §-dele 225, 226, 227 ja 228. Kostja ei lülitanud sisse ohutulesid, ei pannud teele ohukolmnurka, ei teinud midagi selleks, et liiklus sündmuskohal oleks ohutu, 2(6)
ei esitanud liikluskindlustuse poliisi ja isikut tõendavat dokumenti, ei andnud teise auto juhile esmaabi, ei kutsunud kiirabi, ei vormistanud kirjalikku dokumenti liikluskahju tekitamises süüdi oleva isiku tuvastamiseks. Kostja ei teatanud õnnetusest koheselt politseile ega käitunud sealt saadavate juhiste kohaselt. Kostja asjaolusid sündmuskohal ei selgitanud, vaid põgenes sündmuskohalt. Oma õigusvastase käitumisega võttis ta võimaluse õigusaktides ettenähtud korras LE §-s 228 ettenähtu tuvastamiseks. LKindlS § 48 lg 2 p 2 kohaselt oleks hagejal õigus esitada tagasinõue kostja vastu, kui kostja olnuks sõidukit juhtides olnud alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine mõju all. Seadusandja võrdsustab joobeseisundis auto juhtimise ja sündmuskohalt põgenemise tagajärgi. Sündmuskohalt lahkudes rikkus kostja LS § 20 lg-t 5. Kostja ei tõendanud, et ta ei olnud joobes.
10.Kostja võttis omaks, et ta lahkus sündmuskohalt. Kohus pidi tuginema vaidlustamata asjaolule ja tuvastama kostja sündmuskohalt lahkumise. Kohus luges tõendiks Tallinna Linnakohtu 13.03.2003 otsuse ja leidis, et otsusega on tuvastatud, et kostja ei ole süüdi liiklusõnnetuse toimumise sündmuskohalt põgenemises ja et see kohtuotsus andis aluse hagi rahuldamata jätmiseks. Kohtu järeldus on ekslik. Linnakohtu 13.03.2003 otsusega tunnistati kostja süüdi LS § 7417 alusel. Linnakohus ei kohaldanud LS § 7432 ega tuvastanud nimetatud normi koosseisu. Linnakohtu otsusest ei nähtu, mis osas tühistati 11.11.2002 otsus väärteoasjas. 13.10.2002 liiklusõnnetuse akti kohus ei tühistanud. Nimetatud aktist nähtub, et kostja lahkus sündmuskohalt ja ei teatanud sellest politseile. Kostja kinnitas aktis sisalduvat oma allkirjaga ega lisanud aktile oma seisukohta. Väärteoasjas kogutud materjalidest nähtub, et politsei saabus sündmuskohale mõne minuti jooksul ja siis kostjat sündmuskohal ei olnud. Kohtuistungil tunnistas kostja, et tema politseid sündmuskohale ei kutsunud.
11.Kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 94 lg 3 kohaselt oli jõustunud kohtuotsus väärteoasjas teo tsiviilõiguslike tagajärgede asja läbi vaatavale kohtule siduv üksnes küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani toime see isik. Tallinna Linnakohtu 13.03.2003 otsus ei vastanud tõenditele esitatavatele nõuetele ja maakohus eksis, kui ta võttis selle tõendina kohtuotsuse tegemise aluseks. Kuigi kehtiv TsMS § 272 lg 2 andis kohtule võimaluse tugineda ka kohtulahenditele teistes kohtuasjades, ei olnud linnakohtu 13.03.2003 otsusele tuginemine kooskõlas võrdse kohtlemise printsiibiga, kuna varem ei saanud tõendiks mitteolevat kohtulahendit tõendina uurida ja hageja väärteo asja menetlemisel ei osalenud.
12.Väär on kohtu seisukoht, et hageja ei tõendanud, et kostja lahkus sündmuskohalt. Tunnistaja V. M tunnistas, et autos viibinud lapsed nägid, et autojuht jooksis minema. Väärteotoimiku leheküljel 6 väitis kostja, et ei tea, mispärast ta lahkus sündmuskohalt, ning leheküljel lk 20 märgib tunnistaja V. M, et kostja jooksis sündmuskohalt minema. Kohus järeldas ekslikult, et tunnistaja ei andnud ütlusi selle kohta, mida ta ise sündmuskohal nägi. Tunnistaja ei saanud teise auto juhti näha, sest kostja jõudis enne sündmuskohalt põgeneda. See, et tunnistaja kostjat ei näinud, tõendabki, et kostjat sündmuskohal ei olnud, sest ta oli sealt lahkunud. Kohus ei arvestanud, et tunnistaja ei saanud kostjat jooksmas näha lahtiläinud turvapadja tõttu.
13.Kohus arvestas asja tundva isiku arvamusena perearsti oletuslikku hinnangut. Perearst K.P ise diagnoosi ei pannud, vaid andis arvamuse perearsti A. A 12.10.2002 tõendi põhjal. Perearsti arvamus on kaudne tõend, kuna tema patsienti ei näinud ja diagnoosi ei pannud. Perearst arvas, et sellise diagnoosiga võivad kaasneda teadvuse kaotus ja nõrkus. Kas kostjal tegelikult midagi kaasnes, perearsti arvamusest ei selgu. Kohus ei selgitanud, kuidas oletuslik nõrkus ja teadvuse kaotus annab kostjale õiguse sündmuskohalt põgeneda ja on aluseks hagi rahuldamata jätmisele.
14.Väärteoasjas kogutud tõenditest nähtub, et kostja avaldas, et tema vigastused tulenevad 3(6)
sellest, et ta oli kaassõitja. Kostja käitumine vahetult pärast liiklusõnnetust näitab, et ta püüdis varjata, et ta oli auto roolis. Seetõttu ei olnud arstil vajadust kontrollida ka tema joovet. Väärteoasjas sisalduvast teatisest nähtub, et arst märkis, et tegemist oli kerge vigastuse ja esmaabiga. Otsusest ei nähtu, milline õigusakt võimaldab kerge vigastuse saanud juhil sündmuskohalt lahkuda. Vastus apellatsioonkaebusele
15.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluse edasine käik
16.Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2006 otsusega tühistati Harju Maakohtu 12.01.2006 otsus ja hagi rahuldati. Riigikohtu 28.11.2006 otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2006 otsus ja asi saadeti samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
17.Ringkonnakohus, tutvunud esitatud materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
18.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:
1.12.10.2002 toimus Tallinnas x tänaval liiklusõnnetus, kus sõiduauto Audi A8 xxx XXX, mida juhtis kostja, sõitis vastassuunavööndisse ja põrkas kokku sõiduautoga Audi A8 xxx XXX, mida juhtis V.M;
2.kostja lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt enne politsei saabumist;
3.kostjal on tekkinud tsiviilvastutus liikluskahju põhjustamises;
4.kostja tsiviilvastutus oli kindlustatud vastavalt sõlmitud liikluskindlustuse lepingule hageja juures;
5.hageja on hüvitanud kannatanule liikluskahju 191 340 krooni ja kandnud kulutusi kahjujuhtumi käsitlemisel 12 500 krooni;
6.kostjat karistati Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelvalve osakonna 11.11.2002 otsusega LS § 7417, 7431 ja 7432 rikkumise eest, Tallinna Linnakohtu 13.03.2003 otsusega politseiprefektuuri otsus tühistati osaliselt ja tehti uus otsus, millega karistati kostjat üksnes LS § 7417 rikkumise eest.
19.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal kui kindlustusandjal on õigus kostja kui kindlustusvõtja vastu esitada LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel kannatanule makstud hüvitise tagasinõue ehk regressinõue ning sellest tulenevalt nõuda LKindlS § 48 lg 3 alusel ka kindlustusjuhtumi käsitluse põhjendatud kulu hüvitamist.
20.Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LKindlS § 48 lg 2 p 7 sätestas, et kindlustusandjal on õigus esitada regressinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte. LKindlS § 48 lg 3 kohaselt nõutakse koos regressinõudega sisse ka juhtumi käsitlemise kulud. Vaidluse lahendamiseks tuli käesolevas asjas seega tuvastada, kas kostja rikkus LS § 7432, s.o kas ta põgenes liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Tulenevalt karistusseadustiku 4(6)
§ 32 lg-s 1 sätestatud süüpõhimõttest on põgenemine kõnealuses tähenduses süüline lahkumine liiklusõnnetuse sündmuskohalt, mistõttu tuli hagejal maakohtus asja läbivaatamisel ajal kehtinud TsMS § 91 lg 1 järgi tõendada LKindlS § 48 lg 2 p 7 kohaldamiseks kostja käitumises süükoosseis LS § 7432 järgi, sh süü liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumises.
21.Hageja väitel tõendab kostja põgenemist sündmuskohalt kostja allkiri liiklusõnnetuse aktil ja 11.11.2002 otsus väärteoasjas. Maakohus leidis õigesti, et kostja allkiri liiklusõnnetuse aktil ei tõenda kostja omaksvõttu liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemises. Tallinna Linnakohtu 13.03.2003 otsusega tühistati Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalveosakonna 11.11.2002 otsus LS § 7431 ja § 7432 rikkumiste osas. Kuigi LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel regressinõude lahendamisel on kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt süülise lahkumise olenemata sellest, kas sõidukijuhti on selle eest väärteomenetluses karistatud või mitte, on käesolevas asjas on oluline asjaolu, et kostja suhtes lõpetati väärteomenetlus liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemise, so LS § 7432 rikkumise osas. Esimese astme kohtus asja läbivaatamise ajal kehtinud TsMS § 94 lg 3 järgi on jõustunud kohtuotsus kriminaal- või väärteoasjas teo tsiviilõiguslike tagajärgede asja läbivaatavale kohtule kohustuslik küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani toime see isik. Antud juhul ei ole väärteoasjas tuvastatud kostja sündmuskohalt põgenemist. Kohus hindas väärteomenetluses kostja kohta tehtud kohtuotsust õigesti kogumis muude tõenditega ja leidis põhjendatult, et hageja ei ole tõendanud kostja käitumises süükoosseisu LS § 7432 järgi, so kostja põgenemist liiklusõnnetuse toimumise kohalt. Asjaolu, et hageja ei osalenud väärteoasja menetlemises, ei anna alust nimetatud kohtuotsuse tõendina arvestamata jätmiseks.
22.Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu hinnanguga tunnistaja V. M ütlustele ning perearst K. P arvamusele. Vaidluse all ei ole mitte asjaolu, kas kostja lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt, vaid see, kas tema tegevus oli süüline. Tunnistaja ütlused ei võimalda teha järeldust kostja süülise lahkumise kohta liiklusõnnetuse sündmuskohalt, nagu hageja leiab. Maakohus on oma sellekohast seisukohta piisavalt põhjendanud. Väärteoasja materjaliga ei ole kooskõlas apellatsioonkaebuse väide, et politsei saabus sündmuskohale mõne minutiga. Väärteoasja toimiku lk 18 asuva liiklusõnnetuse 1955 lisaleht-sisukorrast nähtub, et väljakutse liiklusõnnetuse sündmuskohale saadi 12.10.2002 kell 19.17 ning sündmuskohale jõuti 19.41. Kostja on arstitõendi ja perearst K. P arvamusega (t/lk 67, 68) tõendanud, et ta vajas edasilükkamatut arstiabi ning pidi selleks sündmuskohalt lahkuma. See, millal ta arsti juurde jõudis, ei ole iseenesest oluline. Kuna hageja ei tõendanud kostja põgenemist liiklusõnnetuse toimumise sündmuskohalt LS § 7432 tähenduses, ei ole alust nõude rahuldamiseks LKindS § 48 lg 2 p 7 alusel.
23.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks kohus pidanud analüüsima kostja käitumise vastavust LE §-dega 225, 226, 227 ja 228. Nimetatud sätted ei ole LKindlS § 48 lg 2 p 7 kohaldamise eelduseks, vaid reguleerivad mootorsõidukijuhi juhi kohustusi liiklusõnnetuse sündmuskohal.
24.Hageja ei toonud oma nõude alusena esile kostja joobeseisundit, mis annaks aluse regressinõude esitamiseks LKindS § 48 lg 2 p 2 järgi. Seega on asjakohatud apellatsioonkaebuse väited kostja võimaliku joobeseisundi kohta.
25.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud 5(6)
tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Vastavalt kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-le 1 mõistab kohus poolele, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt oli õigusabikulude hüvitamine seotud hagi hinnaga, s.o kuni 5% hagi rahuldatud või rahuldamata jäetud osast. Nimetatud piirmäär kehtib kõikide kohtuastmete kohta kogumis. Kuna esimese astme kohus on hagejalt kostja kasuks välja mõistnud õigusabikulude hüvitamiseks 10 530 krooni ja ringkonnakohus ei saa seda summat tulenevalt TsMS § 61 lg 1 p–s 1 sätestatust ületada, jäävad kummagi poole apellatsioonimenetluse kohtukulud nende enda kanda.
T. Kollom
M. Merimaa
A. Tänav
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.