6.Jätta hageja esitatud viivisenõue menetlusse võtmata.
7.Jätta menetluskulud 21% ulatuses Diane Lemetti kanda ja 79% ulatuses Jaan Peetsi kanda.
8.Mõista Jaan Peetsilt Diane Lemetti kasuks välja menetluskulu 1635 eurot 7 senti.
9.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse
avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.Diane Lemetti (hageja) esitas 17. juunil 2015 Tartu Maakohtule Jaan Peetsi (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 19 050 eurot. Hagi kohaselt laenas hageja kostjale 22. oktoobril 2014 sõlmitud suulise laenulepingu alusel 30 000 eurot. Kokku lepiti, et laenu tagastamine toimub 22. detsembril 2014. Kostja on enne hagi esitamist laenust tagastanud 10 950 eurot. Ülejäänud osas ei ole kostja oma kohustust täitnud, vaatamata sellele, et hageja nõudis kostjalt laenu tasumist.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja on küll laenu saanud, kuid laenu tagastamise tähtaega kokku ei lepitud. Seega ei ole hageja nõue sissenõutav. 5. juulil 2016 esitatud menetlusdokumendis teatas kostja, et on maksnud hagejale 12 610,11 eurot ning ta tasaarvestab ülejäänud hageja nõude 5148,91 euro suuruse nõudega hageja vastu, mille kostja omandas V.L.lt, 1239,98 euro suuruse nõudega hageja vastu, mille kostja omanda Kolometsa OÜ-lt ja enda 51 euro suuruse nõudega hageja vastu. Kostja väitel tuleneb V. L. loovutatud nõue sellest, et V, L. tasus hagejale nimetatud summa tulevikus sõlmitava auto müügilepingu ostuhinnana, kuid müügilepingut ei sõlmitudki. Kolometsa OÜ loovutatud nõue tuleneb sellest, et hageja kahjustas Kolometsa OÜ sõidukit ajal, mil see oli hageja valduses. Kostja enda nõuded tulenevad sellest, et hageja parkis ebaseaduslikult sõidukit, mille vastutav kasutaja oli kostja, mistõttu pidi kostja tasuma viivistasu ja hoiatustrahvi.
3.Hageja vaidles tasaarvestusele vastu. V. L. tasutud summadest 1000 eurot oli tasutud varem võetud laenu tagastamiseks. 1000 eurot oli tasutud rehvide eest ja 3148,91 eurot sõiduki eest. Kuna hageja sõiduki müüs kostja, kes jättis hagejale osa ostuhinda edastamata, oli kostja ja V. L. vahel kokkulepe, et V. L. tasutud summa jäi sõiduki ostuhinna katteks hagejale. Kolometsa OÜ nõue on tõendamata.
KOHTU SEISUKOHT
4.Hageja soovis 11. augusti 2016. a menetlusdokumendis vähendada oma nõuet 12 610,11 euro võrra, kuna kostja oli selles osas võla tasunud. Pooled nõustusid 6. detsembri 2016. a kohtuistungil, et tegemist on hagist osalise loobumisega. Kohtu hinnangul ei esine aluseid loobumise vastuvõtmisest keeldumiseks, mistõttu lõpetab kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 430 lg 1 p 3 alusel eeltoodud nõude osas asja menetluse. Kohus lahendab asja sisuliselt algsest nõudest üle jäänud 6439,89 euro nõudes.
5.Hageja on esitanud kostja vastu laenulepingust tuleneva laenu tagastamise, st võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 ja § 108 lg 1 järgse laenulepingu täitmise nõude. Pooled ei vaidle laenulepingu sõlmimise üle ja selle üle, et hageja andis kostjale laenulepingu alusel üle 30 000 eurot, millest kostja on tagastanud kokku 23 560,11 eurot ja tagastamata on 6439,89 eurot.
2/6
6.Pooled vaidlevad selle üle, kas laenulepingust tulenev nõue on sissenõutav. Hageja väitel oli laenu tagastamise tähtpäev 22. detsembril 2014, kostja väidab, et tegemist oli tähtajatu laenulepinguga, milles laenu tagastamise tähtaega ei olnud kokku lepitud. Arvestades asjaolu, et pooled olid sõlminud suulise laenulepingu, mille teksti ei ole võimalik kohtule esitada, leiab kohus, et hageja pidi tõendama enda väidet selle kohta, et lepingus oli kokku lepitud laenu tagastamise tähtaeg. Kohtu hinnangul hageja seda teinud ei ole. Hageja tugines eelkõige tunnistaja R.Ü.i ütlustele. Samas ei nähtu tunnistaja ütlustest, et pooled olid kokku leppinud laenu tagastamise tähtajas. Tunnistaja ütles küll, et laen pidi olema lühiajaline, kuid sellest ei saa järeldada, et tagastamise tähtaeg oli konkreetselt kokku lepitud. Asjaolu, et laenu tagastamise tähtaeg oli kokku lepitud, ei saa tuletada ka kostja poolt maksekorraldustele märgitud selgitusest võlgnevuse ülekanne. See ei näita, et kostja oleks kuidagi tunnistanud mingi lepingutähtaja olemasolu. Võlgnevuseks võib nimetada nii juba sissenõutavaks muutunud kui ka veel mitte sissenõutavat kohustust. Seega leiab kohus, et kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et pooled olid kokku leppinud laenu tagastamise tähtajas, oli poolte vahel sõlmitud tähtajatu laenuleping.
7.Kohus ei nõustu siiski kostjaga, et hageja nõue ei ole sissenõutav. VÕS § 398 lg 1 ohaselt võib tähtajatu laenulepingu puhul nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Laenulepingu võib korraliselt üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Hageja on tuginenud sellele, et ta nõudis kostjalt laenu tagastamist 29. aprilli 2015. a dokumendis. Kuigi nimetatud dokumendis, ei väljenda hageja sõnaselget tahet laenuleping üles öelda, saab seda kohtu hinnangul pidada siiski ülesütlemisavalduseks. Nimelt võib tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 kohaselt tahteavaldus olla ka kaudne, st tahteavaldus võib väljenduda ka teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kuivõrd tähtajatu laenulepingu alusel raha tagastamise eelduseks on lepingu ülesütlemine, võib isiku soovist saada laenatud raha tagasi järeldada tema tahet leping üles öelda. Seda hoolimata sellest, et hageja pidas ise lepingut tähtajaliseks laenulepinguks. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks pärast kahe kuu möödumist sellest, kui kostja sai ülesütlemisavalduse kätte. Kostja on ülesütlemisavalduse saanud kätte hiljemalt koos hagiga, mistõttu praeguseks on hageja nõue sissenõutav.
8.Kostja on esitanud hageja nõudele tasaarvestuse vastuväite, mille kohaselt kostja on hageja nõude tasaarvestanud endale kuuluvate nõuetega hageja vastu. Kuivõrd VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõppevad tassarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, välistaks tasaarvestuse tegemine hageja nõude rahuldamise. Samas ei ole tasaarvestus lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku. Seega, kui kostja on esitanud hageja nõudele vastuväite, et ta on hageja nõude tasaarvestanud oma nõudega, ning hageja väidab vastu, et tasaarvestus ei kehti, peab kohtus hindama, kas kostja vastuväited välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning seega ka tasaarvestuse kehtivuse (vt nt Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-11, p 9). Praeguses asjas on hageja vaielnud vastu kostja tasaarvestuseks kasutatud nõuetele. Seega tuleb praeguses olukorras kohtul hinnata, kas kostja tasaarvestuseks kasutatud nõuded on olemas ja kas on täidetud tasaarvestuse eeldused.
9.Kohus võtab esmalt seisukoha kostja tasaarvestuseks kasutatud nõude kohta, mille kostja on omandanud V. L.lt. Kostja väitel tuleneb nõue sellest, et V. L. tasus hagejale 5148,91 eurot tulevikus sõlmitava auto müügilepingu ostuhinnana, kuid müügilepingut ei sõlmitudki. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, mh juhul, kui saaja üleandjalt midagi saanud tulevase kohustuse täitmisena, kui kohustust ei teki. VÕS § 1032 lg 1 kohaselt saab tagasi nõuda saadu. Seega oleks kostja väljatoodud asjaoludel hagejal nimetatud sätte alusel kohustus tagastada müügilepingu täitmiseks
3/6
tasutud summa V. L.le, milline nõue on kohtule esitatud nõude üleandmise lepingu alusel kostjale loovutatud.
10.Pooled ei vaidle selle üle, et V. L. pidi hagejalt ostma auto, kuid seda tehingut ei toimunud. Kostja on esitanud maksekorraldused, millest nähtub, et V. L. on hagejale 5148,91 eurot üle kandnud. Samas ei saa maksekorraldustest järeldada, et kogu raha on makstud auto ostuhinnana. Esimene 1000 euro suurune makse on tehtud 9. detsembril 2013 järgmine makse on tehtud alles 30. mail 2014 ja seejärel on maksed tehtud vähem kui kuu pikkuste vahedega. Koostoimes asjaoluga, et 30. mai 2014. a makse selgitusse on märgitud auto käsiraha ja järgnevatel maksetel auto osamakse, samas kui 9. detsembri 2013. a makse selgituseks on märgitud lihtsalt ülekanne, leiab kohus, et esimene 1000 euro suurune makse ei ole tehtud auto tulevase müügilepingu täitmiseks, mistõttu seda ei saa müügilepingu sõlmimata jätmise tõttu VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel tagasi nõuda.
11.Hageja on esitanud ka väite, et 1000 eurot V. L. makstud rahast oli makstud rehvide eest. Kohtu hinnangul on hageja väide tõendatud tunnistaja V. P. ütlustega. Tunnistaja ütlustest nähtus, et hageja andis rehvid V. L.le üle ja tunnistaja kuulis kõrvalt, et rehvide hinnaks pidi olema 1000 eurot. Seega nähtub rehvide osas müügilepingu täitmine ja hinnakokkulepe tunnistaja ütlustest. Kohus ei nõustu kostja esitatud väitega, et rehve ja autot sai müüa üksnes koos. Olukorras, kus rehvid ei olnud autol all, vaid nagu tunnistaja ütlustest nähtus, seisid tunnistaja garaažis, on tegemist iseseisvate asjadega, mille eraldiseisev võõrandamine on võimalik ja tavapärane. Seega leiab kohus, et V. L. ülekantud summast 1000 eurot on makstud rehvide müügilepingu alusel. Seega ei ole tegemist õigusliku aluseta saadud summaga, mille hageja peaks tagastama.
12.Kohus leiab, et ülejäänud 3148,91 euro osas oli kostjal nõue olemas, mida sai kasutada tasaarvestuseks. Hageja on tunnistanud, et see raha maksti tulevikus sõlmitava müügilepingu alusel, mida hiljem ei sõlmitud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema väidet, et V. L.ga oli kokkulepe, et V. L. auto eest tasutud summa peaks jääma kostja hageja ees olevate kohustuste katteks. Ka hageja enda käitumine ei kinnita seda, kuivõrd 29. aprilli 2015. a nõudedokumendis on hageja kostjalt nõudnud tasumata auto ostuhinna üleandmist. Kui see summa olnuks kaetud V. L.lt hagejale makstud rahaga, poleks hagejal põhjust sellist nõuet esitada. Seega on hageja saanud V. L.lt 3148,91 eurot õigusliku aluseta. Nõue muutus sissenõutavaks ajast, mil oli selge, et müügilepingut V. L.ga ei sõlmita. Kohtu hinnangul pidi see olema selge hiljemalt 10. veebruaril 2015, mil auto müüdi kolmandale isikule. Seega oli nõue kostjale loovutamise ajal sissenõutav ning kostja võis selle hageja nõudega tasaarvestada, mistõttu hageja nõue on 3148,91 euro suuruses osas VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõppenud.
13.Teiseks võtab kohus seisukoha Kolometsa OÜ-lt kostjale loovutatud nõude suhtes. Pooled ei vaidle selle üle, et Kolometsa OÜ-le kuuluv sõiduk oli 6. detsembrist 2014 kuni 24. maini 2015 hageja valduses. Poolte seisukohad on vastuolulised selles osas, millisel põhjusel ja õiguslikul alusel sõiduki valdus hagejale üle anti. Kostja väidab, et hageja oli huvitatud sõiduki ostmisest ja poolte vahel auto kasutamiseks mingit lepingulist suhet ei olnud. Hageja väitel andis kostja sõiduki hagejale kasutamiseks, kuna kostja kasutas samal ajal ise hageja sõidukit ja pooltel oli kasutusleping. Selget järeldust ei saa teha ka tunnistajate ütlustest. Tunnistaja S.S.i ütlustest nähtub, et hageja tundis huvi auto ostmise vastu 2015. a märtsis. Mille alusel auto algselt üle anti tunnistaja ütlustest ei nähtu. Tunnistaja R. Ü.i ütluste kohaselt oli auto valduse üleandmine mõeldud laenulepingust tuleneva kohustuse tagamiseks ja intressi maksmisena. Samas tunnistaja ütlustest nähtub, et tegemist oli pigem tunnistajapoolse järeldusega asjaolu pinnalt, et kostja andis hagejale auto, ja tunnistaja ise täpselt kokkulepete sisu ei teadnud. Arvestades asjaolu, et auto oli
4/6
hageja valduses peaaegu pool aastat, ei pea kohus usutavaks kostja väidet, et tegemist oli hagejale enne müügilepingu sõlmimist auto proovida andmisega. Kohtu hinnangul võib sellest pigem järeldada, et pooltel oli lepinguline suhe, mille alusel anti auto hagejale kasutada. Nagu eelnevalt märgitud võisid TsÜS § 68 lg 3 kohaselt poolte lepingu sõlmimisele suunatud tahteavaldused sisalduda ka poolte tegevuses ja ei pidanud olema sõnaselgelt väljendatud. Kohtu hinnangul vastab olukord, kus auto anti hagejale pikemaks ajaks kasutada ilma, et selle eest oleks kokku lepitud tasu, tasuta kasutamise lepingule. Tasuta kasutamise lepingu lõppemisel on kasutajal kohustus asi tagastada. Seejuures ei vastuta kasutaja VÕS § 392 lg 3 järgi eseme lepingujärgsest kasutamisest tingitud muutumise ja halvenemise eest. Seega vastutab kasutaja, st praegusel juhul hageja auto halvenemise eest ulatuses, mis see ei ole tingitud lepingujärgsest kasutamisest. Tunnistaja T.T. ütlustega on tõendatud, et auto oli hagejale üleandmise hetkel väliselt korras. Tunnistjate T. T. ja S. S.i ütlustest ja kohtule esitatud fotodest nähtuvalt olid auto tagastamise ajal autol välised kahjustused. Seda järeldust ei lükka ümber ka tunnistaja R. Ü.i vastupidised ütlused, kuivõrd tunnistaja jutt auto üleandmise kohta oli ebamäärane, detaile auto üleandmisest tunnistaja ei mäletanud ja tunnistaja järeldus, et auto oli korras põhines üksnes sellel, et pretensioone ei esitatud. Tekkinud kahjustusi ei saa pidada auto tavapärase kasutamise tagajärjeks. Seega on hageja rikkunud auto tagastamise kohustust, andes üle kahjustatud auto ja Kolometsa OÜ-l oli VÕS § 115 lg 1 alusel õigus nõuda kahju hüvitamist. VÕS § 132 lg 3 kohaselt on kahjuks eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud. Kahju suuruse tõendamiseks on kostja esitanud OÜ Aasia Auto arve. Kohtu hinnangul ei ole aga kõik arvel toodud kuluartiklid seotud hagejapoolse kahju tekitamisega. Kostja tugines üksnes asjaolu, et hageja oli autot väliselt kahjustanud. Nimetatud kahjuga ei seondu kulu õlile, õlifiltrile ja EGR klapile, mis on mootori detail. Seega tuleb nimetatud kulu kokku 520,8 eurot arvata maha arve kogusummast 1239,98 eurot. Kolometsa OÜ kahjuhüvitamise nõude suuruseks on seega 719,18 eurot. Kostja esitas väite, et hageja tegevuse tõttu oli kahjustatud ka auto mootor alles viimasel kohtuistungil, seega hilinenult ja kohus jätab selle väite TsMS § 331 lg 1 alusel tähelepanuta. Arvestades auto tagastamise kuupäeva 24. mai 2015, oli ka Kolometsa OÜ kahju hüvitamise nõue muutunud sissenõutavaks ajaks, mil Kolometsa OÜ loovutas selle kohtule esitatud loovutamislepingu alusel 4. juulil 2016 kostjale. Seega võis kostja selle hageja nõudega tasaarvestada, mistõttu hageja nõue on 719,18 euro suuruses osas VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõppenud.
14.Kolmandaks käsitleb kohus kostja tasaarvestuseks kasutatud nõudeid, mis tulenevad sellest, et hageja parkis ebaseaduslikult sõidukit, mille vastutav kasutaja oli kostja, mistõttu pidi kostja tasuma viivistasu ja hoiatustrahvi. Kohtu hinnangul ei saa kostja nõude aluseks olla VÕS § 1041, kuna kostja täitis enda kohustust, mis tulenes tema suhtes tehtud viivistasu ja trahvi otsusest, mitte hageja kohustust. Samas tuvastas kohus eelnevalt, et hageja ja Kolometsa OÜ vahel oli sõlmitud auto kasutamiseks tasuta kasutamise leping. Sellise lepingu kõrvalkohustuseks on kohtu hinnangul kasutaja kohustus, mitte tuua kaasa autot kasutades enda õigusvastase käitumisega auto omanikule või ka teistele auto kasutajatele õiguslikke kohustusi. Kohus leiab, et selles osas on tegemist, mh VÕS § 81 lg 1 mõttes kostjat kui kolmandat isikut kaitsva lepinguga, mistõttu kostja võib VÕS § 81 lg 2 alusel nõuda talle selle kohustuse rikkumisega tekkinud kahju hüvitamist. Viivistasu ja hoiatustrahvi otsus on kostja suhtes tehtud auto valesti parkimise tõttu ajal, mil auto oli hageja valduses. Seega on hageja rikkunud eespooltoodud auto tasuta kasutamise lepingust tulenevat kohustust, mistõttu kostja saab nõuda talle tekkinud kahju hüvitamist. Trahviteate ja viivistasu otsuse kohaselt on kostja tasuda tulnud summaks, st kahjuks kokku 51 eurot. Ka see nõue oli tasaarvestuse tegemise ajaks sissenõutav, mistõttu on hageja nõue 51 euro suuruses osas VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõppenud. 5/6
15.Eelnevast tulenevalt on kostja saanud tasaarvestada hageja nõude kokku 3919,09 euro (51+719,18+3148,91) ulatuses talle kuuluvate nõuetega, st selles osas on hageja nõue lõppenud ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Hagi tuleb rahuldada ülejäänud osas ja kostjalt hageja kasuks välja mõista 2520,8 eurot (6439,89-3919,09).
16.Kostja on esitanud taotluse protokolli parandamiseks, milles palub parandada protokolli lkdel 8 ja 9 kahes kohas nimi R. Lemettiks. Kohus leiab, et taotlus tuleb rahuldada, kuivõrd protokollis on ilmne eksimus. Kostja mainis kohtukõnes nimetatud kohtades hagejat, mitte tunnistaja R.Ü.i. Hageja vastuväide parandamisele ei ole põhjendatud, kuivõrd protokoll kajastab kostja ütlusi, mitte seda, kas need ütlused tõele vastavad.
17.Hageja esitas 6. veebruaril 2017. a esitatud menetlusdokumendis kostja vastu nõude viivise saamiseks. Kohus leidis, et nõue oli esitatud TsMS § 329 lg 2 mõttes hilinenult ja seda ei ole võimalik käesolevas menetluses TsMS § 331 lg 1 kohaselt menetleda. 9. veebruaril 2017 toimunud istungil ei avaldanud hageja vastusena kohtu küsimusele soovi, et kohus eraldaks nõude iseseisvasse menetlusse. Hageja teatas, et võtab seisukoha hiljem. Kuna hageja ei ole vastavat seisukohta otsuse tegemise ajaks esitanud, jätab kohus nõude menetlusse võtmata. Hagejal on võimalik esitada soovi korral uus hagi viivise saamiseks.
18.TsMS § 168 lg 5 kohaselt tuleb menetluskulud osas, milles hageja hagist loobus jätta kostja kanda, kuna hageja loobus hagist põhjusel, et kostja täitis hageja nõude pärast hagi esitamist. Kohus on tuvastanud, et hagejal oli sissenõutavaks muutunud nõue ja kostja on selle menetluse käigus osaliselt tasunud. Hagi osalise rahuldamise tõttu jagab kohus TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega jääb lõpptulemusena hageja kanda menetluskuludest 21% ja kostja kanda 79%.
19.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks 2910 eurot, sh riigilõiv 750 eurot ja esindajatasu 2160 eurot 20 tunni eest, tunnihinnaga 108 eurot koos käibemaksuga. Kostja menetluskulude nimekirja ja lisatud arvete kohaselt on kostja menetluskuluks esindajakulu 2596,8 eurot, tunnihinnaga 144 eurot koos käibemaksuga, mis teeb ajakuluks 18,03 tundi. Kohtu hinnangul on poolte esindajate ajakulu, arvestades asjaolu, et menetluses on toimunud kolm kohtuistungit, esitatud on mitmeid menetlusdokumente ja seda, et poolte esindajate ajakulu on ligikaudu võrdses suuruses TsMS § 175 lg 1 kohaselt põhjendatud ja vajalik. Sama käib esindajate tunnitasu suuruse kohta. Kuivõrd hagejal on õigus hagist osalise loobumise tõttu nõuda TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel riigilõivust 150 euro tagastamist, siis selles ulatuses ei ole riigilõivu menetluskulude hulka arvestamine põhjendatud. Hageja menetluskulu on seega 2760 eurot, millest kostja peab hüvitama 79%, st 2180,4 eurot. Kostja menetluskulu on 2596,8 eurot, millest hageja peab hüvitama 21%, st 545,33 eurot. Pärast nõuete tasaarvestamist tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu 1635,07 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin Kohtunik
6/6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.