Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-136-06 Tartu, 16. jaanuar 2007. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik E. Õ hagi Eesti Vabariigi vastu pärimise teel erastamisest tekkinud õiguste ülemineku tuvastamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 4. septembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 2-05-19392 E. Õ määruskaebus Hageja E. Õ (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Uno Feldschmidt. Kostja Eesti Vabariik (Rapla Maavalitsuse kaudu). 18. detsember 2006. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 4. septembri 2006. a määrus lõppjäreldustes muutmata, kuid muuta määruse põhjendusi.
2.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.E. Õ esitas 7. detsembril 2005. a hagi Eesti Vabariigi vastu vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamisest tulenevate õiguste ja kohustuste pärimise õiguse tuvastamiseks. Hagiavalduse kohaselt otsustas Rapla maavanem 21.veebruari 2002. a korraldustega nr 154 ja 155 ning 11. märtsi 2002. a korraldusega nr 224 erastada H. Õ maad Rapla maakonnas Kehtna vallas Kastna külas. H. Õ suri 24. märtsil 2003. a ja maatükkide ostu-müügilepingud jäid sõlmimata. Hageja kui H. Õ pärija esitas 30. septembril 2003. a Rapla Maavalitsusele taotluse kanda ennast eespool nimetatud korraldustesse maa erastajana ning viia lõpule maa erastamine. Rapla maavanem keeldus
21.oktoobri 2003. a ja ka 9. jaanuari 2004. a kirjaga korraldusi muutmast. Maavanem leidis, et H. Õ surmaga lõppes erastamistoiming vabade põllumajandus- ja metsamaade erastamiseks ning ükski õigusakt ei sätesta erastamisõigust kui isikuga lahutamatult seotud õigust, mis läheks üle pärijatele. Hageja esitas 4. veebruaril 2004. a kaebuse Tallinna Halduskohtule, milles palus tuvastada maavanema toimingu õigusvastasuse. Tallinna Halduskohus jättis 3. mai 2004. a otsusega kaebuse rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohus 15. juuni 2005. a otsusega esimese astme kohtu otsuse muutmata. Seejärel tühistas maavanem 16. septembri 2005. a korraldusega nr 614 oma varasemad korraldused. Hageja on seisukohal, et kostja rikkus tema õigusi vabade maade erastamiseks. Korraldustes sisaldus otsus maatükkide erastamiseks H. Õ. Korraldustes nimetatud kohustusi saavad täita ka teised isikud. Maareformiseaduse (MaaRS) § 231 lg 2 kohaselt on vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise õigus füüsilisest isikust ettevõtjal, kes tegutseb maa asukohajärgse omavalitsuse territooriumil põllumajandusliku tootmisega. Põllumajandusliku tootmisega tegeleja on isik, kes saab tulu oma valmistatud toodete müügist ning omab vajalikku põllumajandusliku maa kasutamise õigust. H. Õ oli
kantud äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana. ÄS § 8 lg 2 kohaselt ei pea füüsilisest isikust talupidaja ärinimi sisaldama ettevõtja ees- ja perekonnanime juhul, kui ärinimes sisaldub talu nimi. Seega ei lõppenud H. Õ surmaga tema kui füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte tegevus. Hageja kanti
17.septembril 2003. a füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrisse sama registrikoodiga kui tema surnud abikaasa H. Õ. 17. oktoobril 2005. a välja antud pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on hageja kogu H. Õ vara, sh erastamisõiguse teostamisest tulenevate õiguste pärijaks.
2.Kostja vaidles hagile vastu, leides, et maareformiseaduses on täpselt ette nähtud, milliseid sellest seadusest tulenevaid nõudeid saab pärida. Avalik-õiguslikes suhetes on õigusjärglus võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise õiguse kui subjektiivse avaliku õiguse üleminekut ühelt isikult teisele seadus ette ei näe.
3.Pärnu Maakohus jättis 2. veebruari 2006. a otsusega hagi rahuldamata. Vastavalt MaaRS § 2220 lgle 1 on maa erastamise korraldajaks maavanem ja MaaRS § 23 lg 5 kohaselt on ka maa müügi-, asjaõigus- ja hüpoteegi seadmise lepingute sõlmimine maavanema kohustus. Haldusaktide andmisega maatükkide erastamine veel ei lõppenud ja H. Õ õigus maa erastamiseks ei realiseerunud. MaaRS § 23 lg 5 järgi kaotab vaba metsa- või põllumajandusmaa erastamise õigust omav isik pakkumisel olnud maa erastamise õiguse, kui ta kolme kuu jooksul arvates erastamise otsuse tegemise päevast ilma mõjuva põhjuseta ei sõlmi maa ostu-müügilepingut. Maa erastamise korraldustest on kaks tehtud 21. veebruaril 2002. a ja üks 11. märtsil 2002. a. Kohtule ei ole esitatud tõendeid põhjuste kohta, miks ei sõlmitud ostu-müügilepinguid ettenähtud tähtajal ja kas H. Õ taotles tähtaja pikendamist. Seega kaotas H. Õ õiguse korralduste alusel maa ostu-müügilepingute sõlmimiseks ja hagetav õigus ei kuulu pärandvara hulka. Erastamisest tulenevad õigused ja kohustused oleksid tekkinud pärast maa müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimist. Pärast erastamise korralduste kättesaamist oli H. Õ üksnes õigus nõuda ostu-müügilepingute sõlmimist pärast korraldustes ette nähtud tingimuste täitmist. Maa erastaja pidi vastama MaaRS § 231 lg-s 2 ja § 232 lg-s 2 sätestatud tingimustele. Seega oli H. Õ õigus olla lepingu pooleks seotud lahutamatult tema isikuga ja hageja ei saanud asuda tema asemel lepingu pooleks ka ette nähtud kolmekuulise tähtaja jooksul. Maa erastamise õiguse üleminekut pärijatele maareformiseadus ette ei näe. Tähtust ei ole asjaolul, et hageja tegutses pärast H. Õ surma edasi tema kui füüsilisest isikust ettevõtja talus ja et hageja kanti füüsilisest isikust ettevõtjana sama registrikoodi all äriregistrisse.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 4. septembril 2006. a maakohtu otsuse ja lõpetas tsiviilasja menetluse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 2 alusel. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt on hagi aluseks asjaolu, et hageja on H. Õ pärija. Seetõttu leiab hageja, et tal on õigus nõuda Eesti Vabariigilt maa erastamist H. Õ asemel. Selle õigusliku vaidluse lahendas Tallinna Halduskohus 3. mai 2004. a otsusega, mis on jõustunud. Hagi esitati
7.detsembril 2005. a. Eeltoodu tõttu pidi maakohus 1. jaanuarini 2006. a kehtinud TsMS § 217 p 3
alusel lõpetama tsiviilasjas menetluse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määruse tühistada. Tallinna Halduskohtu 3. mai 2004. a otsust ei saa käsitada vaidlusena samal alusel sama hagieseme üle. Halduskohtus taotles hageja maavanema korralduste muutmist H. Õ surma tõttu ning enda arvamist isikuks, kes võtab üle H. Õ erastamisõigusest tekkinud kohustused. Hagis taotleb hageja erastamisõiguse teostamisest tekkinud õiguste ja kohustuste pärimise teel üleminekut. Kohtud ei analüüsinud hageja väiteid ega põhjendanud nende ebaõigsust.
7.Kolleegium jätab Rapla maavanema ülesandeid täitva maasekretäri vastuse tähelepanuta, kuna see ei vasta TsMS § 218 lg-s 3 sätestatud nõuetele.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks TsMS § 692 lg 1 p 1 ega 2 alusel, kuid muuta tuleb ringkonnakohtu määruse põhjendusi. Kuna ringkonnakohtu määruse resolutsioon on sisuliselt õige, jääb määruskaebus TsMS § 692 lg 2 alusel rahuldamata.
9.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu põhjendusega, et asjas tuleb menetlus lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Nimetatud sätte alusel lõpetab kohus muu hulgas menetluse juhul, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. Tallinna Halduskohtu 3. mai 2004. a otsusega jäeti rahuldamata hageja kaebus maavanema toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Seejärel esitas hageja Pärnu Maakohtule hagi Eesti Vabariigi vastu erastamisest tulenevate õiguste ja kohustuste pärimise õiguse tuvastamiseks. Kolleegiumi arvates ei ole haldusasjas tehtud lahend käsitatav samade poolte vahel samal alusel sama hagieseme üle tehtud kohtulahendina. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku § 3 lg-st 1 kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, seadusega sätestatud juhtudel haldustoiminguks loa andmine ja seadusega halduskohtu pädevusse antud muude asjade lahendamine. Halduskohtu pädevuses ei ole hagiasjade läbivaatamine.
10.Eeltoodu ei tähenda seda, et hageja esitatud nõue tuleb hagimenetluses läbi vaadata. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus lõpetas õigesti asjas menetluse, kuid tegi seda valel alusel. Asjas tuleb menetlus lõpetada seetõttu, et esitatud nõue ei ole tsiviilkohtu pädevuses. Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu asus 17. juuni 1996. a määruses asjas nr 32-1-34-96 (RT III 1996, 24, 330) ja 1. oktoobri 2001. a määruses asjas nr 3-3-4-3-01 (RT III 2001, 26, 290) seisukohale, et halduskohtu pädevusse kuulub vaidlus eluruumi erastamise üle enne erastatava eluruumi ostu-müügilepingu sõlmimist ning maa- või linnakohtu pädevusse kuulub vaidlus, mis tekib eluruumi ostu-müügilepingust. See seisukoht on kinnistunud kohtupraktikas eluruumide erastamisel tekkinud vaidluste lahendamisel. Kolleegium peab nimetatud seisukohta põhjendatuks ka vabade põllumajandus- ja metsamaade erastamise puhul. Ka sel juhul on enne erastatava maa ostumüügilepingu sõlmimist tekkivad vaidlused halduskohtu pädevuses. Maakohus tuvastas, et Rapla maavanem otsustas 21. veebruari 2002. a korraldustega nr 154 ja 155
ning 11. märtsi 2002. a korraldusega nr 224 erastada hageja abikaasale maad, kuid hageja abikaasa ei sõlminud maa erastamiseks ostu-müügilepinguid. Seega ei ole esitatud haginõue tsiviilkohtu pädevuses ja ringkonnakohus pidi maakohtu otsuse tühistama ja lõpetama asjas menetluse sel alusel.
11.Lisaks märgib kolleegium, et hageja tuginemine erastamisest tulenevate õiguste ja kohustuste pärimisõigusele ei muuda hageja nõuet tsiviilõigussuhtest tulenevaks nõudeks. Samuti ei näe maareformi seadus ette nõudeõiguse pärimist vabade põllumajandus- ja metsamaade erastamise puhul, nagu see on sõnaselgelt sätestatud maa tagastamise ja kompenseerimise korral MaaRS §-s 192.
12.Vastavalt TsMS § 428 lg-le 2 lõpetab kohus lisaks sama sätte esimeses lõikes nimetatud alustele menetluse ka muul seaduses sätestatud alusel. TsMS § 1 järgi vaadatakse tsiviilasi läbi tsiviilkohtumenetluses, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilasi on eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. Seega ei saanud maakohus vaadata läbi haldusõigussuhtest tulenevat kohtuasja. Ka menetluse alustamise ajal kehtinud TsMS § 1 lg 4 järgi pidi kohus lahendama esitatud avalduse kohtu pädevusse kuuluvuse küsimuse. TsMS § 1 lg 2 järgi oli tsiviilasjaks tsiviil- ja töösuhtest tekkinud vaidlus. Kuna vaidlus ei tulene tsiviilsuhtest, pidi maakohus enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 149 lg 2 p 1 alusel asja menetlusse võtmisest keelduma ja hagi tagastama. Kui asjaolu, et hagi ei ole tsiviilkohtu pädevuses, selgus hiljem, pidi maakohus kuni 1. jaanuarini 2006. a kehtinud TsMS § 217 p 1 alusel või pärast 1. jaanuari 2006. a kehtiva TsMS § 428 lg 2 alusel menetluse lõpetama. Kuigi maakohus seda ei teinud, ei tuvastanud nimetatud menetlusõiguse normi rikkumist ka ringkonnakohus, rikkudes sellega omakorda menetlusõiguse normi. Kuna kolleegiumi arvates on tegemist menetlusõiguse normi rikkumisega, mida on võimalik kõrvalda kassatsioonimenetluses, ei ole alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.