2-16-13226/18 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

6.Hageja on Xxxx kinnistu omanik alates 20.02.2008 (tl 17). Tõendina esitatud kinnistusraamatu väljavõttes on kinnistu nimeks Xxxx ja muudes dokumendites on kinnistu nimeks Xxxx (kd II tl 18pöördel). Vaidlust ei ole, et tegemist on sama kinnistuga. Päästeameti menetlusbüroo peainspektori Xxxx 17.06.2015 teatise ning kohtuistungil antud ütluste kohaselt 03.06.2015 teatati Häirekeskusesse hoonete tulekahjust Xxxx ja Xxxx kinnistutel Xxxx maakonnas. Esmase teate kohaselt põles Xxxx kinnistu eluhoone. Eluhoone kõrvalt läheb mõõda nelja traadiga madalpinge elektriliin. Liini all on värske murdumisjäljega murdunud õunapuu. Õunapuu all ladvapool on pinnas põlenud suunaga eluhoone poole. Elektriliini ühel traadil on näha tilgakujuline moodustis (kd I tl 20; kd II tl 25-26). Põlengu toimumise ajal läbisid ning läbivad tänaseni nimetatud kinnistuid kostjale kuuluvad nelja traadiga madalpinge elektriliinid, täpsemalt 0,4 kV õhuliinid, mille kõrgus kostjale kuuluva Xxxx alajaama fiider F1 mastide M6 ja M7 vahel (so Xxxx kinnistul) on 6,3 m (tl 54-55). Päästeameti menetlusbüroo peainspektori Xxxx 17.06.2015 teatise ning kohtuistungil antud ütluste kohaselt tulekahju sai alguse Xxxx kinnistult. Suure tuule tõttu murdus õunapuu, mis kukkus elektriliinidele. Elektriliinilt lendunud sädemetest süttis pinnas ja sealt kandus tuli kasutuseta eluhoonele. Xxxx kinnistu eluhoone tulekahjust lendunud sädemed süütasid samal kinnistul kolm majapidamise abihoonet ja Xxxx kinnistu eluhoone ja majapidamise abihoone. Kõik hooned hävisid tulekahju tagajärjel (I kd tl 20; kd II tl 25-26). Päästeameti menetlusbüroo peainspektori Xxxx 13.08.2015 teatise ning kohtuistungil antud ütluste kohaselt Päästeameti hinnangul madalpinge liini suunas on langenud kaks puud. Õunapuu on murdunud enne tulekahju tekkimist, teine puu murdus peale tulekahju tekkimist. Liinilt lendus säde suure tuule tõttu Xxxx kinnistul asunud eluhoone ligidusse, seetõttu ei ole liini all põlemisjälgi. Hoone osalise piirdeaia ja hoone vahel olid maas elektrikaarte jälgedega õhuliini paljasjuhtmed, mis olid pärit hoonesse tulevast liinilt. Need paljasjuhtmed olid saanud tugevalt tulekahju tagajärjel kuumakahjustusi ja neil ei olnud võimalik tuvastada elektrikaare jälgi. Kolmandate isikute tegevusest tulekahju tekkimine on vähetõenäoline. Riigi Ilmateenistuse andmetel puhus 03.06.2015 Xxxx piirkonnas puhanguti tuul kiirusega kuni 23m/sek. Xxxx piirkonnas on samal päeval olnud kolm metsamaastiku tulekahju. Tulekahju põhjustas murdumise tagajärjel elektriliinidelt lendunud sädemed (I kd tl 25; kd II tl 25-26). Õunapuu asus Xxxx kinnistul ja õunapuu asukoht on tuvastatav mõõtmisaruandega, mis on tehtud

Xxxx poolt (tl 64-70). Xxxx mõõtmisaruande tulemuste järgi oli õunapuu (tüve keskkoha) horisontaalne kaugus lähemast elektriliini traadist 4,30 m, puuvõra arvestuslik raadius 2,82 m ning võra välimiste okste horisontaalne kaugus elektriliini lähimast traadist 1,48 m (4,30-2,82=1,48). Murdunud õunapuu (tüve keskkoha) horisontaalne kaugus liini keskteljest oli 4,61 m ja võra välimiste okste kaugus liini keskteljest 1,79 m (4,61-2,82=1,79m). 03.06.2015 (so põlengu ajal) kehtinud „Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ja kaitsevööndis tegutsemise kord“ § 2 lg 1 p 1 kohaselt on kuni 1 kV õhuliini kaitsevöönd 2,0 m liini teljest. Seega paiknes õunapuu murdumise eelselt elektriliini kaitsevööndis vähemalt 21 cm ulatuses (2,0-1,79=0,21m). Kuna puu oli murdunud liini suunas kaldega, siis omab tähendust ka murdunud tüvetüüka kaugus elektriliini lähimast traadist piki murdunud tüveosa (murdumise suunas), mis Xxxx mõõtmistulemuste järgi oli 6,56 m ehk 0,56 m lühem kui murdunud tüveosa pikkus (7,12-6,56=0,56). Arvestades maha kukkunud puutüve asendit (puu oli murdunud kaldega elektriliini suunas), langes puu elektriliinile ja ulatus üle lähima õhuliini traadi vähemalt 0,56 m ulatuses. Murdumiseelselt ulatus õunapuu võra elektriliini kaitsevööndisse ja arvestuslikult ulatus kuni 1,48 m kaugusele lähimast elektriliini traadist ning 1,79 m kaugusele arvestuslikust elektriliini postide järgi arvestatavast liini keskteljest (tl 69). Murdunud õunapuu täpne asukoht ja mõõtmed on kindlaks tehtud metsatakseerimise dotsendi Xxxx poolt läbiviidud mõõtmiste alusel. Xxxx pädevust kinnitab asjaolu, et Xxxx näol on tegemist metsa- ja puidumõõtmise valdkonna õppejõuga Eesti Maaülikoolis alates 2005 ning ta on ise või koostöös kaasautoritega puude- ja metsamõõtmise kohta kirjutanud üle 50 teaduspublikatsiooni. Välimõõtmistel kasutatud mõõtevahendid ja mõõtmismetoodika on mõõtmisaruandes detailselt lahti kirjutatud. Seega on kohtu hinnangul mõõtmised teostatud pädeva isiku poolt, mistõttu on mõõtmistulemuste pinnalt tehtud järelduste näol kohtu hinnangul tegemist usaldusväärsete ja kontrollitavate andmetega. Hageja leiab, et murdunud õunapuu asukohta, mõõtmeid ja murdumise suunda arvestades on üheselt selge, et puu kukkus liinidele ning puu ja liini ristumise tulemusena lõid liinitraadid omavahel kokku, mistõttu tekkis lühis, mille sädemed tugeva tuule tõttu kandusid eemale. Keskkonnaagentuurilt saadud info kohaselt mõõdeti 03.06.2015 kl 14:00 ajal Xxxx meteoroloogiajaamas maksimaalseks tuule kiiruseks 18,2 m/s ning kl 15:00 ajal 18,3 m/s (tl 61). Hageja leiab, et põlengu algseks põhjuseks oli puu paiknemine liinile liiga lähedal. Kui puu oleks kasvanud kaugemal, ei oleks põlengut toimunud, sõltumata sellest, kui tugev oli tuul ja/või kas tuul võis aidata kaasa puu murdumisele. Kostja seevastu on seisukohal, et kuivõrd õunapuu oksad olid õhuliini teljest 1 m 79 cm kaugusel, ei olnud need õhuliinile ohtlikud, olles siiski õhuliini teljest 1 m 79 cm kaugusel. On küll tagajärg, kuid see ei ole seotud kostja tegevusetusega. Kostjal ei olnud õigust ega kohustust langetada kaitsevööndist väljaspool kasvanud õunapuud ning viimane oli täielikult vastava kinnisasja omaniku vastutusalas. Kostja leiab, et adekvaatsuse (ettenähtavuse) teooria välistab kostja vastutuse sündmuse ebatavalise, ühekordse ja mõistlikult mitteettenähtava kulgemise korral. Kohtu hinnangul on tõendatud, et Xxxx kinnistu omanikuks on hageja ning 03.06.2015 toimus Xxxx kinnistul tulekahju, milles hävinesid kõik kinnistul asunud hooned. Tulekahju sai alguse Xxxx kinnistult, kus tuule mõjul murdus õunapuu, mis kukkus kostjale kuuluvatele elektriliinidele. Elektriliinilt lendunud sädemetest süttis pinnas, sealt kandus tuli esmalt Xxxx kinnistu hoonetele

ja seejärel Xxxx kinnistu hoonetele. Murdunud õunapuu tüvi asub väljaspool kaitsevööndit, kuid võra paiknes murdumise eelselt elektriliini kaitsevööndis vähemalt 21 cm ulatuses. Kohtu hinnangul on tulekahju tekkepõhjused ja põhjuslik seos kaitsevööndis asunud puu okste kärpimata jätmise, tulekahju tekkimise ning hageja vara hävimise (ehk hagejale kahju tekkimise) vahel tõendatud sündmuskohal vaatlust teostanud Päästeameti menetlusbüroo peainseneri Xxxx kirjalike vastustega nii hageja kui kostja päringutele (tl 18-20; 25), Xxxx kohtuinstungil antud ütlustega (kd II tl 24-26), metsatakseerimise dotsendi Xxxx mõõtmisaruandega (tl 64-70), elektriinseneri Xxxx ekspert-hinnanguga (tl 72-73), esitatud fotodega (tl 21-23; tl 74-89) ning hageja enda vande all antud seletusega (kd II tl 27-29). Tulekahju tekkis murdunud õunapuu okste kukkumisest liinidele, mille tulemusena leidis aset liinide lühis, mis pildus sädemeid, mis tekitasid põlengu. Tulekahju tagajärjel tekkis hagejale ulatuslik kahju hageja omandi rikkumisest. OÜ Xxxx elektriinsener Xxxx on põlengu põhjuste selgitamisel märkinud, et tulekahju oleks saanud ära hoida, kui oleks õigeaegselt õhuliini kaitsevööndit puhastatud puudest, prahist, oleks tagatud ka õigeaegne kaitserakendus alajaamas (tl 72-73). Kohus leiab, et kaitsevööndi kohale kasvanud okste pügamata jätmine tõstis tulekahju saabumise objektiivset võimalikkust märkimisväärselt, s.t selline tegevusetus võib üldreeglina kaasa tuua sellise tagajärje ning puu murdumise võimalikkus on eluliselt alati ettenähtav. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas okste kärpimata jätmise ja kahju tekkimise vahel kausaalne seos olemas. Kui kostja oleks kaitsevööndis asuvad oksad ära lõiganud, oleks tagajärg jäänud saabumata. Tulekahju tekkepõhjused ei ole tingitud kinnistu omanike ega ka kolmandate isikute tegevusest (tl 20; 25). TsMS § 436 lg 2 teise lause kohaselt kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. TsMS § 436 lg 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 4 kohaselt otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohus märgib, et kostja on oma 24.04.2017 esitatud menetlusdokumendis (kirjalik kohtukõne) (kd II tl 30-31) esitanud väiteid ja asjaolusid, mida varem kostja menetluses ei esitanud. Kohus selgitab eeltoodust tulenevalt, et otsust tehes ei tugine kohus kostja kohtukõnes esitatud esmakordsetele vastuväidetele, muuhulgas vastuväitele, et pole selge tulekahju tekkepõhjus. Asjaolu, et kostja hinnangul võis tulekahju teoreetiliselt alguse saada ka muul põhjusel, tuleneb kostja kohtukõnest üllatuslikuna, seda ei ole pooled kohtus arutanud ning seetõttu jätab kohus kostja eeltoodud vastuväite tähelepanuta. Kohtu hinnangul on objektiivne teokoosseis (tegu, kahju, põhjuslik seos teo ja kahju vahel) hageja poolt tõendatud.

Kahju tekitamise õigusvastasust on hageja sisustanud nii kostja poolt hageja omandi rikkumisega kui ka seadusest tulenevat kohustust (kaitsenormi või alternatiivselt käibekohustust) rikkuva käitumisega kostja poolt. Hageja tugineb kaitsenormi rikkumise osas 03.06.2015 kehtinud elektriohutusseaduse § 5 lõikele 2, 03.06.2015 kehtinud Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.03.2007 määruse nr 19 „Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ja kaitsevööndis tegutsemise kord“ § 2 lg 1 punktile 1 ja § 7 lõikele 1 ja lõikele 2 ning eelnimetatud sätete tõlgendamise eesmärgil ka alates 01.07.2015 kehtiva (eelnimetatud määrust asendava) Majandus- ja kommunikatsiooniministri 25.06.2015 määruse nr 73 „Ehitise kaitsevööndi ulatus, kaitsevööndis tegutsemise kord ja kaitsevööndi tähistusele esitatavad nõuded“ § 9 lõikele 1 ja lõikele 2. Hageja hinnangul täidab käesoleval juhul õigusvastasuse kriteeriumi eelkõige asjaolu, et kostja on kahjustanud hageja omandit, kuid täiendavalt leiab hageja, et kostja on rikkunud ka oma seadusest tulenevaid kohustusi (eirates viidatud kaitsenorme). Kostja leiab, et hageja nõuet käsitledes peab kohus välja selgitama, kas Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.03.2007 määruse nr 19 „Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ja kaitsevööndis tegutsemise kord“ § 7 lg 1 ja lg 2 eesmärgiks on isiku omandi kaitsmine põlengus hävimise eest. Kostja leiab, et kuivõrd kaitseseadused VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses võivad olla ainult nõudeid ja keelde sisaldavad normid, siis Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.03.2007 määruse nr 19 „Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ja kaitsevööndis tegutsemise kord“ § 7 lg 1 ja lg 2 ei vasta sellele nõudele, sest nendega on kehtestatud kostja õigus, mitte kohustus ega keeld. Kostja on selgitanud, et lähtub kaitsevööndis elektripaigaldise hooldustööde tegemisel põhimõttest, et kinnisasja omaniku huve võimalikult vähe riivata. Õhuliine vaadatakse üle kindla perioodsusega ja vaatlustulemuste alusel koostatakse plaan vajalikest töödest. Elamumaid läbivate liinide puhul langetatakse vaid kaitsevööndis kasvavad (st. puud, mille tüvi asub kaitsevööndis) ohtlikud puud ning kaitsevööndisse ulatuvad oksad kärbitakse ulatuses, et need ei ohustaks õhuliini. Kostja leiab lisaks, et seadusandja on kehtestanud elektripaigaldise omaniku õiguse raiuda vaid kaitsevööndis kasvavad ja elektripaigaldist ohustavad puud, oksad ja võsa ning teeb vahet vaid tööde tegemisest teavitamise osas. Kostja selgitab, et elektripaigaldise kaitsevööndi ulatused on kehtestatud olenevalt elektripaigaldise pingest ja ulatuvad 2-40 meetrini. Kui jaatada hageja tõlgendust, siis tuleks iga puu, mis kukkudes võib ulatuda liinini, langetada. See ei saanud olla seadusandja mõte, sest miks muidu on sätestatud kaitsevööndi ulatuse varieeruvus. Samuti ei ole seadusandja mõte, et kõigi puude ladvad tuleks maha lõigata ulatuses, milles nad võivad kukkuda kaitsevööndisse ning ulatuda liinini. Hageja leiab, et hageja viidatud normidest tuleneb, et elektripaigaldise omanikul tuleb igasugune elektripaigaldise riket põhjustav ja/või ohtlikku olukorda loov puu/põõsas/oks/võsa eemaldada, sätestatud juhtudel tuleb sellest eelnevalt ka kinnisasja omanikku teavitada. Kui puu/põõsas/oks/võsa ulatub kaitsevööndisse, siis eeldatakse, et see kujutab ohtu elektripaigaldisele. Hageja leiab, et kostja on kaitsevööndi regulatsioonist teinud valed järeldused. Juba ainuüksi „kaitsevööndi“ nimetusest tuleneb, et elektripaigaldise omanikul/käitajal lasub kohustus kaitsta mistahes isikuid/vara liinidest kui ohuallikast lähtuda võiva ohu eest. On ilmne, et liinidesse ulatuvad oksad kujutavad endast ohtu ja seda isegi siis, kui tüvi, mille küljes oksad kasvavad, ei asu kaitsevööndis. Hageja järeldust kinnitab ka elektriinsener Xxxx oma eksperdiarvamuses, märkides, et võrguhaldaja oleks pidanud kõrgepingeliinide kaitsevööndid puhtana hoidma puudest, põõsastest, mis võivad lõhkuda õhuliine, tekitades lühisvoole, mis

õigeaegse kaitserakenduse korral antud juhul ei taganud väljalülitust, tekitades antud objektil tulekahjude laviini ( tl 72-72). Hageja märgib lisaks, et kostja ei ole selgitanud, millisel õiguslikul alusel põhineb tema ülevaatamiskohustuse sagedus, millest lähtuvalt koostatakse tööde plaan, kust tuleneb kohustus raiuda vaid puud, mille tüvi asub kaitsevööndis jne. Hageja hinnangul on kaitsevööndi regulatsiooni eesmärgiks eelkõige tagada ohutus. Käibekohustuse rikkumise (TsÜS § 138) alternatiivse õigusliku käsitluse esitas hageja juhuks, kui kohus ei nõustu hagejaga selles, et kostja käitumine on olnud õigusvastane tulenevalt kaitsenormi rikkumisest. Hageja leiab, et kostja käibekohustuse sisuks on eemaldada ka kõik seesugused puud, oksad/võra, mis küll otseselt ei kasva kaitsevööndis, kuid mis võivad sinna tuule käes õõtsudes ulatuda, samuti tugevama tuule korral liinidesse kukkuda. Kohus märgib, et sobilikud on hageja poolt viidatud Riigikohtu seisukohad, sh Riigikohtu otsus 32-1-48-15 (p 23-26) milles märgitakse, et „kostja vastutuse esmaseks eelduseks on see, et kostja tegu oleks õigusvastane [näiteks VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja p 7 järgi on isiku tegu eelduslikult õigusvastane]. [...] Kui kahju tekitajale on etteheidetav tegevusetus, mille tagajärjel saabus väidetavalt kahju, tuleb olukorras, kus puudub vastavat juhtumit reguleeriv kaitsenorm (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) kontrollida lisaks, kas kahju tekitajal oli kohustus käituda mingil viisil, et kahju tekkimist ära hoida, kuid ta ei käitunud vastavalt, st kas tal lasus selles olukorras käibekohustus, mida ta on rikkunud (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-2-1-73-13, p 10; otsus nr 3-2-1161-12, p 10). Kolleegium on varem asunud seisukohale, et käibekohustus tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttest ning sellest tulenevalt peab isik õigusi teostades ja kohustusi täites tegema üldise käibekohustuse tõttu kõik mõistliku selleks, et teistel isikutel ei tekiks kahju (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-73-13, p 10; otsus nr 3-2-1-161-12, p 10). Kuigi käibekohustuse rikkumine on kahju tekitamise õigusvastasuse kontekstis olemuselt sarnane seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3), eristab seda viimasest eelkõige tõik, et käibekohustus ei sisaldu üldkehtivates õigusnormides, vaid kohus peab käibekohustuse rikkumisega tekitatud kahjuhüvitamise nõude lahendamiseks esmalt tuvastama, kas kahju tekitajal lasus käibekohustus ning milline oli selle käibekohustuse sisu ja ulatus. Kõige üldisemalt tähendab käibekohustus ohu loonud või ohtlikku olukorda kontrolliva isiku hoolsuskohustust, s.o kohustust võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid ohu realiseerumise eest. Seega tuleb kohtul iga üksikjuhtumi puhul selgitada, kas kahju tekitajal oli juhtumi asjaolusid arvestades käibekohustus kannatanule kahju tekitamise ärahoidmiseks. Kahju tekitaja käibekohustuse olemasolule võib kolleegiumi arvates viidata mh see, et realiseerunud oht oli tema mõjualas, tema tegevus tekitas teises isikus usalduse ja lõi talle ettekujutuse, et tegevus on ohutu või et kahju tekitaja kontrollib täielikult ohtu, samuti see, et kahju tekitaja taotles ohtliku tegevusega majandusliku kasu saamist. Käibekohustuse täpse sisu ja ulatuse üle saab otsustada, lähtudes üldisest käitumisstandardist realiseerunud ohuolukorras, st milliseid abinõusid oleks kahju tekitaja pidanud mõistlikult ohu realiseerumise ärahoidmiseks kasutama. Sõltumata üksikjuhtumi spetsiifikast, on ohtude realiseerumise vältimise püüdluste osas iga kord tähtsus ähvardava kahju raskusastmel, kahju tekkimise tõenäosusel ning kulutuste ja vaeva suurusel, mis on vajalikud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Nimetatud parameetrite omavahelist suhet saab määrata selliselt, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ning mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus. [...] Kohus märgib, et nii hageja kui kostja on nõustunud, et tulekahju toimumise ajal kehtinud

elektriohutusseadus § 5 lg 2 ja Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.03.2007 määruse number 19 § 2 lg 1 p 1, § 7 lg 1 ja lg 2 on kaitsenormideks VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes (kd II tl 18pöördel). 03.06.2015 kehtinud elektriohutusseaduse § 5 lg 2 kohaselt tuli elektripaigaldist hooldada nii, et see ettenähtud otstarbel ja viisil kasutamise korral ei ohusta inimest, vara ega keskkonda. 03.06.2015 kehtinud Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.03.2007 määruse nr 19 „Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ja kaitsevööndis tegutsemise kord“ § 2 lg 1 p 1 kohaselt on õhuliini kaitsevöönd maa-ala ja õhuruum, mida piiravad mõlemal pool piki liini telge paiknevad mõttelised vertikaaltasandid, ning mille ulatus mõlemal pool liini telge on kuni 1 kV pingega liinide korral 2 meetrit. Vastavalt viidatud määruse § 7 lõikele 1, on elektripaigaldise omanikul õigus raiuda kaitsevööndis kasvavad ja elektripaigaldist ohustavad puud ja võsa sellest kinnisasja omanikku eelnevalt teavitades. Sama määruse § 7 lg 2 kohaselt on elektripaigaldise omanikul õigus kinnisasja omanikku eelnevalt teavitamata raiuda puud ja puude oksad ning võsa, mis loovad ohtliku olukorra. Alates 01.07.2015 kehtiv (eelnimetatud määrust asendav) Majandus- ja kommunikatsiooniministri 25.06.2015 määrus nr 73 „Ehitise kaitsevööndi ulatus, kaitsevööndis tegutsemise kord ja kaitsevööndi tähistusele esitatavad nõuded“, mille § 9 lg 1 ja lg 2 kohaselt on kaitsevööndiga ehitise omanikul õigus raiuda kaitsevööndis kasvav ja kaitsevööndiga ehitist ohustav puu, põõsas ja oks sellest kinnisasja omanikku eelnevalt teavitades. Kinnisasja omanik ei tohi takistada kaitsevööndis puu, põõsa ja oksa raiumist. Kaitsevööndiga ehitise ohtu põhjustav puu, põõsas ja oks tuleb eemaldada. Ohtu põhjustava puu, põõsa ja oksa raiumisest ei pea kinnisasja omanikku eelnevalt teavitama. Sellisest tööst teavitatakse kinnisasja omanikku esimesel võimalusel. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et ülalkirjeldatud regulatsioonide otstarbeks on tagada kaitsevööndi puhtana hoidmine mitte üksnes puutüvedest, vaid ka mistahes okstest, mis kaitstavat ehitist ohustavad. Kaitsevööndiga ehitisele ettenähtavat ohtu põhjustav puu, põõsas ja oks tuleb eemaldada ka juhul, kui see ei asu kaitsevööndis. Puu võra ulatumist liini kaitsevööndisse tuleb lugeda puu kasvamiseks kaitsevööndis ehk alal, mille suhtes kehtib kostjal liinide omanikuna ohtlike okste eemaldamise kohustus. Tuleb nõustuda, et oksad, mis puu murdumise korral ulatuvad üle elektriliini traatide enam kui poole meetri ulatuses, kujutavad endast ettenähtavat ohtu ja kuuluvad elektripaigaldise omaniku poolt eemaldamisele. Eelnevat kinnitavad nii ehitusseadustiku seletuskirjas märgitu, mille kohaselt „Kaitsevööndi ohutuse tagamise eesmärk on kahepoolne: ühest küljest on kaitsevööndi mõte vältida ohtusid ehitisele, kuid teisalt on kaitsevööndi otstarbeks ka ehitisest endast lähtuvate ohtude vältimine ning nende realiseerumise riski vähendamine“, samuti määruse „Ehitise kaitsevööndi ulatus, kaitsevööndis tegutsemise kord ja kaitsevööndi tähistusele esitatavad nõuded“ seletuskirjas märgitu, mille kohaselt: „kaitsevööndis võivad kasvada puud, põõsad ja võsa ning teatud juhtudel võivad need hakata ohustama kaitsevööndiga ehitist. Eelkõige on puude, nende okste ja võsa raiumine asjakohane õhuliinide puhul. Teatud kõrgusega ja teatud kaugusel asuvad puud ja oksad võivad sattuda liinidesse ning põhjustada seeläbi ohtu nii liini alla juhtuvatele isikutele kui ka liini vahendusel osutatava teenuse katkestust.“ Kohtu hinnangul on kõnealuste kaitsenormide eesmärk muuhulgas isikute vara kaitse ning hageja kuulub teiste hulgas kaitstavate isikute ringi. Kohtu hinnangul on elektriohutusseaduse § 5 lg 2 ja Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.03.2007 määruse nr 19 „Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ja kaitsevööndis tegutsemise kord“ § 7 lg 1 ja lg 2 kui kaitsenormide eesmärgiks ohu

tõrjumine ning muuhulgas just seesuguse kahju ära hoidmine, mille vastu kaitsmiseks seadusandja on eeltoodud määruses toodud õigused ja kohustused kehtestanud. Kohus ei nõustu kostja tõlgendusega, et määruse § 7 lg 1 ja lg 2 on käsitletavad üksnes kostja õigusi ettenägevate normidena. Kohus leiab, et keeluga tekitada olukorda, mis võib ohustada inimest või vara, on seadusandja soovinud muuhulgas ära hoida isikute vara hävimist tulekahjus. Käesoleval juhul jättis kostja õhuliini kaitsevööndisse ulatuvad ning ohtlikku olukorda loonud oksad eemaldamata ning rikkus sellega eelkirjeldatud elektriohutuse nõudeid. Ohtliku olukorra loomine on käesoleval juhul tõendatud toimunud tulekahju ja selle tagajärgedega. Hageja on lisaks selgitanud, et kostjapoolset elektriohutusnõuete hooletut või tahtlikku rikkumist nimetatud kinnistutel asuvate õhuliinide osas kinnitab lisaks eelnevale ka asjaolu, et nii Xxxx (tl 74-77) kui Xxxx (tl 78-81) kinnistutel enne kahjujuhtumi toimumist kasvanud puude oksad ulatusid (ja ulatuvad osaliselt veel tänagi) elektriliinidesse mitte ühes, vaid mitmes erinevas kohas. Seda, et vajadus kõnealuste liinide kaitsevööndis raie- ja või lõikustööde teostamiseks tõepoolest esines, kinnitas muuhulgas ka kostja ise, andes 12.06.2015 korralduse osa Xxxx kinnistul elektriliinidesse ulatunud puuokstest maha saagida (tl 82). Eeltoodud hageja selgitusi tõendavad hagimaterjalidele lisatud fotod (tl 74-89) ning hageja vande all antud seletus (kd II tl 27-29). Kohati on nii Xxxx kui Xxxx kinnistutel tänaseni liinialused puhastamata ning kaitsevöönd puude/põõsaste/võsaga kaetud (tl 83-89). On eluliselt usutav, et puud, mis hageja esitatud fotodelt nähtuvalt liinidesse ulatusid/ulatuvad, ei kasva vaid mõne aastaga ning et kostja ei ole liinide ülevaatust teostanud ega oksi kärpinud pikema perioodi jooksul. Kuigi kostja on selgitanud, et võrguettevõtja käidukava näeb ette liinide perioodilise ülevaatuse, ei ole kostja käesolevas asjas tõendanud, millal kõnealuseid liine Xxxx ja Xxxx kinnistul enne tulekahju toimumist viimati üle vaadati ning millised olid selle ülevaatamise põhjal kostja kui võrguettevõtja järeldused kaitsevööndi ohutusest. Küll on kostja selgitanud, et vaidlusaluse liini viimase ülevaatuse käigus täheldati peaasjalikult vajadust kaitsevööndisse ulatuvate okste kärpimisele, mis annab tunnistust asjaolust, et ka kostja ise möönab kaitsevööndisse ulatuvate okste kärpimise kohustust. Kohus asub seisukohale, et hageja kinnistul asuvate hoonete ja muu vara hävimine ja selle põhjustamine kostja tegevusetusega on õigusvastane nii VÕS § 1045 lg 1 p 5 kui ka VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. Elektriliinidele kehtestatud kaitsevööndi peamine eesmärk on tagada ohutus. Kui puu oksad ulatuvad elektriliini kaitsevööndisse, siis on tegemist puu kasvamisega kaitsevööndis ja kostjal oli nii teise isiku omandi rikkumise vältimise kohustusest, kaitsenormidest kui ka käibekohustusest tulenev kohustus eemaldada vähemalt need puu oksad, mis ulatuvad kaitsevööndisse selliselt, et puu võra mõõtmetest (laiusest ja kõrgusest) tulenevalt puu murdumisel ulatuksid need elektriliinidesse. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja käibekohustuse olemasolule viitab see, et realiseerunud oht oli kostja mõjualas, kostja sai seda kontrollida, samuti see, et kostja liinide omanikuna saab nende opereerimisest majanduslikku kasu. Samuti omab tähendust tekkinud kahju raskusaste (hageja maakodu täielik hävimine), kahju tekkimise tõenäosus (kahju tekkimine on tõenäoline, kui puu oksad ulatuvad kaitsevööndisse selliselt, et puu võra mõõtmetest tulenevalt on võimalik ette näha, et puu murdumisel ulatuvad need liinidesse) ning kulutuste ja vaeva suurus, mis oleks olnud vajalik ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks (kostja poolt kaitsevööndi puhastamisega kaasnev kulu oleks olnud oluliselt väiksem kahjust). Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et isegi kui õunapuu oksad ulatusid kaitsevööndisse mõõdetud 21 cm ulatuses, ei saanud need olla elektriliinile ohtlikud, kuna olid liini teljest 1 m 79 cm kaugusel. Ohtlik on iga oks, mis ulatub kaitsevööndisse selliselt, et puu mõõtmetest (võra laius ja kõrgus) tulenevalt puu

allikat. Kostja on seega tema poolt opereeritava elektrivõrgu osas suurema ohu allika valdajaks ning kannab oma võrgu majandamise osas kõrgendatud riski ning vastutust. Riskivastutuse kohaldamiseks peab tulenevalt VÕS § 1056 lg-st 1 olema tõendatud, et hageja kahju tekkis suurema ohu allikale iseloomuliku riski (ohu) tagajärjel (Riigikohtu otsus nr 3-2-185-08, p 11, otsus nr 3-2-1-27-07, p 11, otsus nr 3-2-1-161-10, p 11 ja otsus nr 3-2-1-169-10). Kostja hinnangul hageja ei ole selgitanud, milles seisneb antud juhul elektriliinist lähtuv iseloomulik (kõrgendatud) oht. Sündmuste ahel sai alguse väljaspool liini kaitsevööndit Xxxx kinnistult õunapuu kukkumisest liinile ning põleng levis hageja kinnistule suure tuule tõttu. Seda, et just tuule kiirusel ja suunal oli oluline mõju tulekahju kulgemisele kinnitas oma ütlustes ka tunnistaja Kaido Voor. VÕS § 1058 lg 2 tulenevalt ei kehti eeldus, et kahju põhjustati ehitisest või asjast lähtuva erilise ohu tagajärjel, kui ehitist või asja on nõuetekohaselt käitatud ja käitamine ei olnud häiritud. Võrguettevõtjal on õigus ja kohustus liini trassi hooldada kaitsevööndi ulatuses, vaidlusalune õunapuu asus kaitsevööndist väljaspool. Vastavalt VÕS § 1058 lõikele 1 ehitise omanik vastutab selles edastatava energia või muul põhjusel ehitisest lähtuva erilise ohu tagajärjel tekkinud kahju eest. Kohtu hinnangul elektriliinid VÕS § 1058 lg 1 kohaselt on kõrgendatud ohuga ehitised (ehitis, milles edastatakse energiat) Elektriliinidest lähtuv lühise tekkimise oht, mille tulemusena tekivad sädemed, mis võivad tekitada põlengu, on elektripaigaldisele iseloomulik risk ning objektiivselt ei ole võimalik eelkirjeldatud ohu realiseerumist täielikult ära hoida. VÕS § 1058 lg 2 kohaselt kui ohtlik ehitis või asi võis kahju põhjustada, eeldatakse, et kahju põhjustati ehitisest või asjast lähtuva erilise ohu tagajärjel. See ei kehti, kui ehitist või asja on nõuetekohaselt käitatud ja käitamine ei olnud häiritud. Kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et kostja ei ole elektripaigaldist nõuetekohaselt käitanud arvestades kostja poolt elektriohutusnõuete mittejärgimist. Seega saab eeldada, et kahju põhjustati elektriliinidest lähtuva erilise ohu tagajärjel. Vastavalt VÕS § 1058 lõikele 3 omanik ei vastuta riskivastutuse alusel, kui: 1) kahju on tekkinud ohtliku ehitise omaniku valduses oleva tähistatud kinnisasja piires; 2) kahju on tekkinud vääramatu jõu tõttu; või 3) kannatanu osales ohtliku ehitise või asja käitamisel. Käesolevas asjas kahju ei tekkinud kostja valduses oleva kinnisasja piires ning hageja ei osalenud elektriliinide käitamisel. Seega on kostja vastutus riskivastutuse alusel välistatud üksnes juhul, kui kahju tekkis vääramatu jõu tõttu. Riigikohus otsuses nr 3-2-1-111-03 p 12 on selgitanud, et vääramatu jõuna saab käsitada erakordset ja antud asjaolude juures objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Vääramatuks jõuks võib eelkõige olla loodusjõud. Kohtute poolt tuvastatud tuule tugevus Tallinnas 15. novembril 2001. a, keskmiselt 7-10 m/s, puhanguti kuni 21 m/s pole Eesti oludes niivõrd erakordne, et seda saaks pidada vääramatuks jõuks. Kolleegium märgib, et isegi siis, kui tuul oleks olnud veelgi tugevam, ei saaks hageja sõiduauto kahjustamist lugeda toimunuks vääramatu jõu tõttu. Arvestada tuleb sedagi, et sõiduautot ei kahjustanud vahetult tuul, vaid tuules murdunud pehkinud puu (pappel). Tormituules võivad murduda nii pehkinud kui terved puud. Pehkinud puu murdumine tuules ei ole erakordne ja seda ei saa lugeda vääramatuks jõuks. Nagu märgitud, ei olene mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine sellest, kas kostja teadmatus sellest asjaolust oli tingitud tema hooletusest või mitte. Mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine eeldab seda, et see asjaolu ei ole isiku (võlgniku) poolt mõjutatav. Kuigi kostja ei saanud mõjutada tuule tugevust, asus pehkinud puu kostja mõjupiirkonnas ja kostja sai selle murdumise võimalusega arvestada ja seda vältida.

kulusid seoses põlengu tagajärgede koristustöödega. Hageja on esitanud kohtule loetelu hagejale kuulunud ning põlengus hävinud (sh oluliselt kahjustada saanud) vara koosseisust (kd II tl 16-17), samuti osa vara osas soetamisväärtust tõendavad tšekid/kviitungitega ning osa vara osas väljavõtted veebilehtedelt ja e-poodidest, kust on näha analoogsete esemete hinnad (tl 132-198). Lisaks on hageja esitanud kohtule samaväärse eluhoone ja sauna projekteerimiseks ja ehitamiseks hinnapakkumised kahelt erinevalt ettevõtjalt, samuti muude hageja kahju koosseisu kuuluvate kulude kohta (tl 102-110). Hävinud vara koosseisu on hageja kinnitanud 30.03.2017 kohtuistungil enda vande all antud seletusega. Hageja on lisaks selgitanud, et on saanud samaväärse eluhoone ja sauna projekteerimiseks ja ehitamiseks hinnapakkumised kahelt erinevalt ettevõtjalt, kes on pakkumiste koostamisel aluseks võtnud tulekahjus hävinud hoonete mõõdud, ruumide ja küttekehade paigutuse ning hävinud hoonetes kasutatud materjalid. Pakkumised ei hõlma vundamenditöid, kuna vastavate tööde teostamisega tegelevad ehitusettevõtjaid ei olnud nõus koostama pakkumist ilma projektita. Palkmajade ja -saunade ehitamisega tegeleva Xxxx OÜ 30.05.2016 hinnapakkumise kohaselt on kõnealuste hoonete projekteerimisega kaasnevaks kuluks 4 000 eurot ning 30.08.2015 hinnapakkumise kohaselt ehitamisega kaasnevaks kuluks (ilma vundamenditöödeta) 151 200 eurot, kokku seega 155 200 eurot (151 200 + 4000 = 155 200) (tl 102-103). Xxxx OÜ-lt 20.02.2016 saadud pakkumise kohaselt on sauna ja eluhoone projekteerimise ja ehituse (ilma vundamenditöödeta) maksumuseks 155 292 eurot (tl 104). Hageja on lähtunud konservatiivsuse põhimõttest ning nõuab seetõttu endale tekitatud kahjuna Xxxx hinnapakkumiste järgse hinna (ehk odavama taastamisväärtuse) hüvitamist. Lisaks eelnevale käsitleb hageja kahjuna tulekahjus hävinud (sh oluliselt kahjustada saanud) majapidamisse kuulunud esemeid (sh mööbel ja koduelektroonika), hoonetes olnud isiklikke asju, kaevumaja, kuuri, välikäimlat, puukuuri, küttepuude ja haljastuse väärtust, mis hagiavaldusele lisatud varaloetelu ja kalkulatsiooni kohaselt hõlmab vastavate esemetega samaväärsete soetamiseks tehtavaid mõistlikke kulusid summas 10 729,71 eurot (kd II tl 16-17). Hageja on selgitanud, et kahjunõudes on arvestatud üksnes neid esemeid, kus on hind taga (kd II tl 28). VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus ning lisaks kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Tulekahju tagajärgede kõrvaldamiseks oli hageja sunnitud tellima professionaalse koristusteenuse territooriumi koristamiseks, mille maksumuseks oli 3 420 eurot (tl 105). Samuti on hageja teinud kohtusse pöördumise eelselt kulutusi nii kahju tekkimise põhjuste kui kahju suuruse kindlakstegemiseks, sh kulutusi Keskkonnaagentuurilt tuule tugevuse kohta meteoroloogiliste andmete saamiseks summas 8 eurot (tl 106) ning kulutusi murdunud õunapuu mõõtmistööde ja mõõtmisaruande tellimiseks summas 480 eurot (tl 107). Samuti on teinud hageja kulutusi õigusabile kostjalt kohtuväliselt kahjuhüvitise sissenõudmiseks summas 1 740 eurot (tl 108-110). Kahju koosseisu kohta kostja vastuväiteid ei esitanud ning kohtuistungil selgitas kostja, „et ei pea vajalikuks, et peaksime eraldi interneti lehti vaatama hakkama“ (kd II tl 28). Hageja on selgitanud, et kuna kostja vara koosseisu ja esemete väärtust ei vaidlustanud, siis lähtudes tsiviilkohtumenetluses kehtivast põhimõttest, et tõendada tuleb vaid neid asjaolusid, mille üle pooled vaidlevad, hageja täiendavaid tõendeid kahju tõendamiseks esitanud ei ole. Kostja oma 24.04.2017 esitatud menetlusdokumendis (kirjalik kohtukõne) (kd II tl 30-31) vaidleb siiski nii kahju koosseisu kui ulatuse vastu, leides, et kahju on tõendamata. Kostja on seisukohal, et tuleb hinnata vara väärtust enne ja peale kahju tekitamist ning on selge, et täiesti uue elamu väärtus on

suurem kui kostja poolt kirjeldatud vana oma. Kahju hüvitamisest tuleb maha arvata VÕS 127 lg 5 kohaselt igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et VÕS § 1043 ei kaitse deliktiõiguslikult vara tervikuna, vaid esmajoones konkreetseid varalisi hüvesid. Kohus märgib, et VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 2 kohaselt varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju. VÕS § 132 lg 1 kohaselt tuleb asja hävimisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Sõltumata kostja hilinenult esitatud vastuväitest (TsMS § 436 lg 4) märgib kohus, et kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest võiks järeldada, et hagejal tekkinud kahju on väiksem. Kostja ei ole ka selgitanud ega tõendanud, missugune oli kostja hinnangul vara väärtus enne ja peale põlengut ning millised väidetavad hageja poolt säästetud kulud tuleks hageja kahjust maha arvata. Seega on paljasõnaline kostja seisukoht, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida hageja sai tulekahju tagajärjel ning tuleb hinnata vara väärtust enne ja peale kahju tekitamist. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei ole kohtul alust pidada ebausaldusväärseks hageja poolt vande alla antud seletusi ega ka hageja esitatud dokumentaalseid tõendeid. Kohtu hinnangul on hageja vara nimekirjas märgitud vara koosseis igale keskmisele maakodule tavapärane, kohus on hageja tõendeid kohtuistungil uurinud, samuti on kohus kontrollinud nimekirjas toodud vara väärtust hageja poolt viidatud veebilehtedelt ja hinnapakkumistelt ning veendunud, et hageja on neist hindadest ka kahju ulatuse määramisel lähtunud. Kõik nimetatud kulutused on käsitletavad hagejale tekkinud otsese kahjuna, mis kuuluvad kostja poolt hüvitamisele. Esemete osas, mille puhul hagejal vaidluse korral ei õnnestu kahju tõendamiseks tõendit esitada, on hageja palunud kohtul lähtuda TsMS § 233 lg-st 1, mille kohaselt, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Kohus leiab, et hagejale tekkinud kahju koosseis ja ulatus on tõendatud. Esemete maksumus on osaliselt tõendatud hävinud varaesemete soetamise kuludokumentidega, osaliselt samaväärsete asjade hindade/pakkumiste kohta internetis kättesaadavate väljaprintide esitamisega ning kohtu poolt kontrollitud hageja hinnanguga vastavate esemete turuhinna kohta. Hageja on tõendanud tekkinud kahju suuruse summas 171 577,71 eurot (155 200+10 729,71+3 420+480+8+1740). Kohus märgib täiendavalt, et käesolevas asjas kahjuhüvitis summas 171 577,71 eurot vastab ka kohtu siseveendumusele kahju suurusest. Kohus rahuldab hagi ning kostjal tuleb hagejale hüvitada tekkinud kahju summas 171 577,71 eurot.

12.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldab hagi, seega jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja menetluskuluks on vastavalt hageja poolt koos kohtukõne kirjalike seisukohtadega 24.04.2017 esitatud menetluskulude nimekirjale hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 1 800 eurot ning hageja lepingulise esindaja kulu summas 6 600 eurot (koos käibemaksuga). Hageja on lepingulise esindajaga kokku leppinud käesolevas tsiviilasjas maakohtus esindamise eest tasu kindlas suuruses 5 500 eurot, millele lisandub käibemaks ehk kokku 6 600 eurot, sõltumata tegelikust ajakulust ja menetluse kestusest. Nimetatud lepingulise esindaja tasu puhul on tegemist AdvS § 61 lg 1 puhktis 2 nimetatud koondtasuga. Hageja on kinnitanud, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ning et hageja ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10). Hageja on esitanud ka õigusteenuse osutamise aruande. Kohtu hinnangul on riigilõivu näol tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel lisaks esindamisele kulunud ajale hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Kuigi kohus lähtub hageja taotlusel käesolevas asjas menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel hageja ja tema esindaja vahel kokkulepitud koondtasust, suuruses 6 600 eurot, märgib kohus, et kohtu hinnangul on aruande kohaselt hageja õigusabile kulunud aeg kokku 65 tundi 45 minutit ning õigusabi osutaja tunnitasu 150 eurot, millele lisandub käibemaks, põhjendatud. Kohtu hinnangul käesolevas asjas õigusteenuse osutaja mõnevõrra keskmisest kallim tunnitasu (s.o 150 eurot, millele lisandub käibemaks) on mõistlik ja põhjendatud. Kohus lähtub tunnitasu hindamisel asjaoludest, et tsiviilasjas tõusetunud õiguslik küsimus ei olnud igapäevane, eeldades mõnevõrra põhjalikumat õiguslikku käsitlust ja asjaolude tõendamist, hageja esindaja poolt osutatud õigusteenus oli kvaliteetne, hageja kasutas oma menetlusõigusi venitamata ning hageja esindajal on vandeadvokaadi kvalifikatsioon. Käesolevas tsiviilasjas on hageja menetluskulude suuruseks 8 400 eurot (1 800+6 600), milline summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse esitanud (tl 1). Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele ka viivis menetluskuludelt (8 400 eurot) VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.