Margo Klaar (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Mati Maksing
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.11.2017. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-13226
Tsiviilasi
JP hagi Elektrilevi OÜ vastu kahju hüvitamise ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.05.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Elektrilevi OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
198 128,88 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja: JP (isikukood: XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Katri Tomson Kostja/apellant: Elektrilevi OÜ (registrikood: 11050857), lepinguline esindaja Kaili Muru-Mölder
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Muuta Harju Maakohtu 22.05.2017 otsuse põhjendusi, jättes resolutsiooni muutmata.
2.Jätta Elektrilevi OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Keelduda JP 17.07.2017 apellatsioonkaebuse vastuse lisana esitatud uute tõendite (vahemikus 02.11.2016-17.06.2017 Elektrilevi saadetud sõnumite väljatrükkide ja artikli „Vildaka hanke tõttu sai Elektrilevist kana, kes muneb kuldmune“ (Postimees, 21.06.2017)) vastuvõtmisest.
4.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta Elektrilevi OÜ kanda.
5.Rahuldada JP avaldus apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja määrata tema menetluskuludena kindlaks 1710 eurot.
6.Välja mõista Elektrilevi OÜ-lt JP apellatsiooniastme menetluskulud 1710 eurot.
7.Välja mõista Elektrilevi OÜ-lt JP kasuks viivis apellatsiooniastme menetluskuludelt (1710 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. 1(14)
Tsiviilasi nr 2-16-13226
8.Jätta rahuldamata JP taotlus apellatsiooniastme menetluskulude 2490 eurot hüvitamiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.JP (hageja) esitas 02.09.2016 Harju Maakohtule hagi Elektrilevi OÜ (kostja) vastu kahju 171 577,71 eurot hüvitamiseks ja viivise saamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt hävinesid hagejale kuuluval XXX kinnistul (registriosa nr XXXXXXXX) asunud hooned ja vara 03.06.2015 tulekahjus. Põlengu toimumise ajal läbisid kinnistut kostjale kuuluvad nelja traadiga madalpinge elektriliinid. Kostjalt saadud info kohaselt on tegemist 0,4 kV nimipingega õhuliinidega, mille kõrgus Elektrilevile kuuluva Jalasto alajaama fiider F1 mastide M6 ja M7 vahel (s.o YYY kinnistul) on 6,3 m. Päästeameti andmetel sai tulekahju alguse YYY kinnistult, kus tuule mõjul murdus õunapuu, mis kukkus elektriliinidele. Elektriliinilt lendunud sädemed süütasid YYY kinnistul asunud eluhoone ja nimetatud eluhoone tulekahjust lendunud sädemed omakorda YYY kinnistu kolm majapidamise abihoonet ning XXX kinnistu eluhoone ja sauna. Murdunud õunapuu asus eelnimetatud mastide vahel. Tuul aitas kaasa tulekahju levikule, kuid põlengu algseks põhjuseks oli puu paiknemine liinile liiga lähedal, mis puu murdumise korral tõi kaasa puu langemise liinitraatidele, põhjustas traatide kokkulöömise, tekitas lühise ning sädemete lendumise.
3.03.06.2015 (s.o põlengu ajal) kehtinud „Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ja kaitsevööndis tegutsemise kord“ § 2 lg 1 p 1 kohaselt on kuni 1 kV õhuliini kaitsevöönd 2,0 m liini teljest. Õunapuu paiknes murdumise eelselt elektriliini kaitsevööndis vähemalt 21 cm ulatuses (2,0-1,79=0,21 m). Arvestades maha kukkunud puutüve asendit, s.t puu on murdunud kaldega elektriliini suunas, langes puu elektriliinile ja ulatus üle lähima õhuliini traadi vähemalt 0,56 m ulatuses (7,12-6,56=0,56).
4.Hageja leiab, et kostja vastutab hagejale õigusvastaselt tekitatud kahju eest VÕS § 1043 alusel. Kostja on rikkunud elektriohutusnõudeid. Kostja tegu on õigusvastane § 1045 lg 1 p 5 ja p 7 alusel. Nii YYY kui XXX kinnistutel enne kahjujuhtumi toimumist kasvanud puude oksad ulatusid (ja ulatuvad osaliselt veel tänagi) elektriliinidesse mitmes erinevas kohas. Vajadust kõnealuste liinide kaitsevööndis raie- ja või lõikustööde teostamiseks kinnitas ka kostja, andes 12.06.2015 korralduse osa XXX kinnistul elektriliinidesse ulatunud puuokstest maha saagida. Tulekahju toimumise ajal kehtinud elektriohutusseaduse § 5 lg 2 kohaselt tuli elektripaigaldist hooldada nii, et see ettenähtud otstarbel ja viisil kasutamise korral ei ohusta inimest, vara ega keskkonda. 03.06.2015 kehtinud majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.03.2007 määruse nr 19 2(14)
Tsiviilasi nr 2-16-13226 „Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ja kaitsevööndis tegutsemise kord“ § 2 lg 1 p 1 kohaselt on õhuliini kaitsevöönd maa-ala ja õhuruum, mida piiravad mõlemal pool piki liini telge paiknevad mõttelised vertikaaltasandid, ning mille ulatus mõlemal pool liini telge on kuni 1 kV pingega liinide korral 2 meetrit. Määruse § 7 lg 1 kohaselt on elektripaigaldise omanikul õigus raiuda kaitsevööndis kasvavad ja elektripaigaldist ohustavad puud ja võsa sellest kinnisasja omanikku eelnevalt teavitades. Määruse § 7 lg 2 kohaselt on elektripaigaldise omanikul õigus kinnisasja omanikku eelnevalt teavitamata raiuda puud ja puude oksad ning võsa, mis loovad ohtliku olukorra.
5.Täiendavalt on OÜ Eritööde Grupp elektriinsener RK põlengu põhjuste selgitamisel toonud välja asjaolu, et kaitseaparaadid ei lülitanud antud toiteliini koheselt välja, seega ei reageerinud õigeaegselt.
6.Kahju on tekkinud kostja poolt seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Põhjuslikku seost kostja kohustuse rikkumise, tulekahju tekkimise ning hageja vara hävimise (ehk hagejale kahju tekkimise) vahel tõendavad hageja esitatud tõendid, sh sündmuskohal vaatlust teostanud Päästeameti menetlusbüroo peainseneri KV vastused/hinnangud nii hageja kui kostja päringutele, samuti tema poolt kohtuinstungil antavad ütlused, metsatakseerimise dotsendi AK mõõtmisaruanne, elektriinseneri RK ekspert-hinnang, erinevad fotod ning hageja enda vande all antav seletus. Kostja tegu on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja p 7 alusel, õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine ja kostja süüd tuleb vastavalt VÕS § 1050 eeldada. Deliktilise vastutuse eeldused on täidetud ja kostja vastutab hagejale õigusvastaselt tekitatud kahju eest VÕS § 1043 alusel.
7.Alternatiivselt on hageja seisukohal, et kostja vastutab talle kuuluvatest liinidest lähtuva ohu realiseerimise tagajärjel tekkinud kahju eest ka riskivastutuse sätete alusel, s.t sõltumata kostja poolt seadusest tuleneva kohustuste rikkumisest või süüst (VÕS § 1056 lg 1; § 1058 lg 1,2). Kostja vastuväited
8.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Õunapuu asus väljaspool elektripaigaldise kaitsevööndit, kus kostjal puudub õigus võimalikke liinile ohtlikke puid eemaldada. Isegi kui õunapuu oksad ulatusid kaitsevööndisse, siis mõõdetud 21 cm ulatuses ei saanud need olla kuidagi õhuliinile ohtlikud, olles õhuliini teljest 1 m 79 cm kaugusel. Kahju ei ole tekkinud kostjast tulenevatel asjaoludel ning kostja kahju tekkimise eest ei vastuta.
9.Kostja möönab, et on tema poolt opereeritava elektrivõrgu osas suurema ohu allika valdajaks ning kannab oma võrgu majandamise osas kõrgendatud riski ning vastutust, kuid kostjale jääb selgusetuks, milline on riskivastutuse kohaldamiseks vajalik elektriliinist lähtuv iseloomulik (kõrgendatud) oht. Esimese astme kohtu otsus
10.Harju Maakohtu 22.05.2017 otsusega hagi rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 193 789,86 eurot, s.o kahjuhüvitis summas 171 577,71 eurot ja sissenõutav viivis summas 22 212,15 eurot. Samuti mõisteti välja viivised põhivõlgnevuselt (171 577,71 eurolt) alates 22.05.2017 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuni hageja poolt põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Menetluskulud jäeti kostja kanda ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud kokku 8 400 eurot, sh riigilõiv 1 800 eurot, õigusabikulud 6 600 eurot. 3(14)
Tsiviilasi nr 2-16-13226
11.Maakohus põhjendas, et Riigikohtu 20.04.2011 otsuse nr 3-2-1-19-11 punktis 12 on selgitatud, et kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks deliktiõiguse alusel tuleb kindlaks teha, kas esinevad deliktilise kahju hüvitamise nõude üldised eeldused ehk delikti üldkoosseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja seega tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel (objektiivse teokoosseisu) ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15). Otsuse p-s 14 on kolleegium selgitanud, et VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.
12.Hageja nõue on VÕS § 1043 alusel põhjendatud. Tulekahju tekkepõhjused (õunapuu okste kukkumisest liinidele, mille tulemusena leidis aset liinide lühis, mis pildus sädemeid, mis tekitasid põlengu) ja põhjuslik seos kaitsevööndis asunud puu okste kärpimata jätmise, tulekahju tekkimise ning hagejale kahju tekkimise vahel on tõendatud sündmuskohal vaatlust teostanud Päästeameti menetlusbüroo peainseneri KV kirjalike vastustega nii hageja kui kostja päringutele (tl 18-20; 25), KV kohtuinstungil antud ütlustega (kd II tl 24-26), metsatakseerimise dotsendi AK mõõtmisaruandega (tl 64-70), elektriinseneri RK ekspert-hinnanguga (tl 72-73), esitatud fotodega (tl 21-23; tl 74-89), hageja enda vande all antud seletusega (kd II tl 27-29). Murdunud õunapuu täpne asukoht ja mõõtmed on kindlaks tehtud metsatakseerimise dotsendi AK poolt läbiviidud mõõtmiste alusel (tl 64-70). Kohtu hinnangul on mõõtmised teostatud pädeva isiku poolt, mistõttu on mõõtmistulemuste pinnalt tehtud järelduste näol kohtu hinnangul tegemist usaldusväärsete ja kontrollitavate andmetega.
13.Kohus märkis, et kostja on oma 24.04.2017 esitatud menetlusdokumendis (kirjalik kohtukõne) (kd II tl 30-31) esitanud uusi väiteid ja asjaolusid. Kohus selgitas, et ei tugine otsust tehes kostja kohtukõnes esitatud esmakordsetele vastuväidetele, muuhulgas vastuväitele, et pole selge tulekahju tekkepõhjus. Asjaolu, et kostja hinnangul võis tulekahju teoreetiliselt alguse saada ka muul põhjusel, tuleneb kostja kohtukõnest üllatuslikuna, seda ei ole pooled kohtus arutanud ning seetõttu jättis kohus kostja eeltoodud vastuväite tähelepanuta (TsMS § 436 lg 2, 3 ja 4).
14.Kostja suhtes vastutuse kohaldamiseks tuleb kohtul tuvastada, kas kostja tegevusetus oli õigusvastane. Kahju tekitamise õigusvastasust on hageja sisustanud nii kostja poolt hageja omandi rikkumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 5) kui ka seadusest tulenevat kohustust (kaitsenormi või alternatiivselt käibekohustust) rikkuva käitumisega kostja poolt (VÕS § 1045 lg 1 p 7). Hageja tugineb kaitsenormi rikkumise osas 03.06.2015 kehtinud elektriohutusseaduse § 5 lg-le 2, 03.06.2015 kehtinud majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.03.2007 määruse nr 19 „Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ja kaitsevööndis tegutsemise kord“ § 2 lg 1 p-le 1 ja § 7 lg-tele 1 ja 2 ning eelnimetatud sätete tõlgendamise eesmärgil ka alates 01.07.2015 kehtiva (eelnimetatud määrust asendava) majandus- ja kommunikatsiooniministri 25.06.2015 määruse nr 73 „Ehitise kaitsevööndi ulatus, kaitsevööndis tegutsemise kord ja kaitsevööndi tähistusele esitatavad nõuded“ § 9 lg-tele 1 ja 2. Hageja hinnangul täidab käesoleval juhul õigusvastasuse kriteeriumi eelkõige asjaolu, et kostja on kahjustanud hageja omandit,
4(14)
Tsiviilasi nr 2-16-13226 kuid täiendavalt leiab hageja, et kostja on rikkunud ka oma seadusest tulenevaid kohustusi (eirates viidatud kaitsenorme).
15.Kohus põhjendas, et hageja viidatud regulatsioonide otstarbeks on tagada kaitsevööndi puhtana hoidmine mitte üksnes puutüvedest, vaid ka mistahes okstest, mis kaitstavat ehitist ohustavad. Kaitsevööndiga ehitisele ettenähtavat ohtu põhjustav puu, põõsas ja oks tuleb eemaldada ka juhul, kui see ei asu kaitsevööndis. Puu võra ulatumist liini kaitsevööndisse tuleb lugeda puu kasvamiseks kaitsevööndis ehk alal, mille suhtes kehtib kostjal liinide omanikuna ohtlike okste eemaldamise kohustus. Ohtlik on iga oks, mis ulatub kaitsevööndisse selliselt, et puu mõõtmetest (võra laius ja kõrgus) tulenevalt puu murdumisel ulatub see oks liinidesse. Eelnevat kinnitavad nii ehitusseadustiku seletuskirjas märgitu, mille kohaselt „Kaitsevööndi ohutuse tagamise eesmärk on kahepoolne: ühest küljest on kaitsevööndi mõte vältida ohtusid ehitisele, kuid teisalt on kaitsevööndi otstarbeks ka ehitisest endast lähtuvate ohtude vältimine ning nende realiseerumise riski vähendamine“, samuti määruse „Ehitise kaitsevööndi ulatus, kaitsevööndis tegutsemise kord ja kaitsevööndi tähistusele esitatavad nõuded“ seletuskirjas märgitu, mille kohaselt: „kaitsevööndis võivad kasvada puud, põõsad ja võsa ning teatud juhtudel võivad need hakata ohustama kaitsevööndiga ehitist. Eelkõige on puude, nende okste ja võsa raiumine asjakohane õhuliinide puhul. Teatud kõrgusega ja teatud kaugusel asuvad puud ja oksad võivad sattuda liinidesse ning põhjustada seeläbi ohtu nii liini alla juhtuvatele isikutele kui ka liini vahendusel osutatava teenuse katkestust.“ Kõnealuste kaitsenormide eesmärk muuhulgas isikute vara kaitse ning hageja kuulub teiste hulgas kaitstavate isikute ringi. Maakohus märkis, et kostja ei ole tõendanud, et kostja oleks tarvitusele võtnud mingeidki sobilikke abinõusid ohu realiseerumise vältimiseks.
16.OÜ Eritööde Grupp elektriinsener RK on põlengu põhjuste selgitamisel märkinud, et tulekahju oleks saanud ära hoida, kui oleks õigeaegselt õhuliini kaitsevööndit puhastatud puudest, prahist, oleks tagatud ka õigeaegne kaitserakendus alajaamas (tl 72-73). Kohus leidis, et kaitsevööndi kohale kasvanud okste pügamata jätmine tõstis tulekahju saabumise objektiivset võimalikkust märkimisväärselt, s.t selline tegevusetus võib üldreeglina kaasa tuua sellise tagajärje ning puu murdumise võimalikkus on eluliselt alati ettenähtav. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas okste kärpimata jätmise ja kahju tekkimise vahel kausaalne seos olemas. Kui kostja oleks kaitsevööndis asuvad oksad ära lõiganud, oleks tagajärg jäänud saabumata. Tulekahju tekkepõhjused ei ole tingitud kinnistu omanike ega ka kolmandate isikute tegevusest (tl 20; 25). Seda, et vajadus kõnealuste liinide kaitsevööndis raie- ja või lõikustööde teostamiseks tõepoolest esines, kinnitas muuhulgas ka kostja ise, andes 12.06.2015 korralduse osa XXX kinnistul elektriliinidesse ulatunud puuokstest maha saagida (tl 82). Eeltoodud hageja selgitusi tõendavad hagimaterjalidele lisatud fotod (tl 74-89) ning hageja vande all antud seletus (kd II tl 27-29). Kohati on nii YYY kui XXX kinnistutel tänaseni liinialused puhastamata ning kaitsevöönd puude/põõsaste/võsaga kaetud (tl 83-89).
17.Hageja kinnistul asuvate hoonete ja muu vara hävimise põhjustamine kostja tegevusetusega on õigusvastane nii VÕS § 1045 lg 1 p 5 kui ka VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et isegi kui õunapuu oksad ulatusid kaitsevööndisse mõõdetud 21 cm ulatuses, ei saanud need olla elektriliinile ohtlikud, kuna olid liini teljest 1 m 79 cm kaugusel. Ohtlik on iga oks, mis ulatub kaitsevööndisse selliselt, et puu mõõtmetest (võra laius ja kõrgus) tulenevalt puu murdumisel ulatub see oks liinidesse. Puu ohtlikkus on käesoleval juhul tõendatud tekkinud tagajärjega, mille ärahoidmine oli kostja käibekohustuseks ja liini kaitsevööndi kehtestamise eesmärgiks. 5(14)
Tsiviilasi nr 2-16-13226
18.Hageja on tõendanud kõik kostja deliktilise üldvastutuse eeldused. Tõendamiskoormus jagunes käeolevas asjas selliselt, et hageja pidi tõendama objektiivse teokoosseisu ja õigusvastasuse eeldused, kostja pidi vastutusest vabanemiseks tõendama õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise. Hageja on tõendamiskohustuse täitnud hagiavaldusele lisatud tõenditega, hageja vande alla antud seletuse ja tunnistaja KV ütlustega. VÕS § 1045 lg-s 2 loetletud õigusvastasust välistavat asjaolusid kostja välja toonud ei ole. Kostja ei ole käesolevas asjas tõendanud, et kostja oleks tarvitusele võtnud mingeidki sobilikke abinõusid ohu realiseerumise vältimiseks. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 1050 kohaselt kahju tekitaja süüd eeldatakse. Kostja käesolevas asjas vastutusest vabanemiseks oma süü puudumist tõendanud ei ole. Kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju hageja omandi rikkumisega ja rikkunud elektripaigaldise hooldamisel seaduses sätestatud kaitsenormi ja käibekohustust. Kostja tegevusetus on põhjustanud hagejale otsese varalise kahju, mis väljendub eelkõige hävinud vara taastamisväärtuses. Kostja vastutab hagejale õigusvastaselt tekitatud kahju eest VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5, samuti ka § 1045 lg 1 p 7 alusel. Kostja on kohustatud hagejale kahju hüvitama ning sellega viivitamise eest viivist maksma.
19.Alternatiivselt on hageja palunud hagi rahuldada VÕS § 1056 lg 1 ja § 1058 lg-te 1 ning 2 alusel. Kuigi kohus on tuvastanud kostja vastutuse VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 ja p 7 alusel, käsitles kohus siiski ka kostja võimalikku vastutust riskivastutuse sätetest tulenevalt. Riskivastutuse eesmärgiks on eriti ohtlikust asjast või tegevusest lähtuva iseloomuliku (kõrgendatud) ohu realiseerumise korral tagada kahju kannatanud isikule hüvitisnõue, sõltumata sellise ohu allikat (suurema ohu allikat) valitsenud isiku tegevuse õigusvastasusest ja süüst. Riskivastutusega kaitstakse eelkõige neid isikuid, kelle suhtes suurema ohu allika valitseja peab üles näitama hoolsuskohustust, mida tal aga suurema ohu allika olemusest tulenevalt ei ole võimalik alati järgida ka kõige hoolikamalt tegutsedes. (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07 p 11 ja 12). VÕS § 1056 kohaldub üldsättena kõikidel suurema ohu allika valitseja riskivastutuse juhtudel, sh VÕS §-s 1058 sätestatud ohtliku ehitise või asja omaniku riskivastutuse suhtes. (Riigikohtu 12. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07 p 10, Riigikohtu 12. märts 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08 p 10). Kohus nõustus kostja enda seisukohaga, et kostja opereerib elektrituruseaduse § 21 p 11 mõistes jaotusvõrku, mis kõigi oma elektripaigaldiste ja –seadmete osas kujutavad endast suurema ohu allikat. Kostja on seega tema poolt opereeritava elektrivõrgu osas suurema ohu allika valdajaks ning kannab oma võrgu majandamise osas kõrgendatud riski ning vastutust.
20.Riskivastutuse kohaldamiseks peab tulenevalt VÕS § 1056 lg-st 1 olema tõendatud, et hageja kahju tekkis suurema ohu allikale iseloomuliku riski (ohu) tagajärjel (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-85-08, p 11, otsus nr 3-2-1-27-07, p 11, otsus nr 3-2-1-161-10, p 11 ja otsus nr 3-2-1-169-10). Vastavalt VÕS § 1058 lg-le 1 ehitise omanik vastutab selles edastatava energia või muul põhjusel ehitisest lähtuva erilise ohu tagajärjel tekkinud kahju eest. Elektriliinid on VÕS § 1058 lg 1 kohaselt kõrgendatud ohuga ehitised, milles edastatakse energiat. Elektriliinidest lähtuv lühise tekkimise oht, mille tulemusena tekivad sädemed, mis võivad tekitada põlengu, on elektripaigaldisele iseloomulik risk ning objektiivselt ei ole võimalik eelkirjeldatud ohu realiseerumist täielikult ära hoida. VÕS § 1058 lg 2 kohaselt, kui ohtlik ehitis või asi võis kahju põhjustada, eeldatakse, et kahju põhjustati ehitisest või asjast lähtuva erilise ohu tagajärjel. See ei kehti, kui ehitist või asja on nõuetekohaselt käitatud ja käitamine ei olnud häiritud. Kohus on eelnevalt 6(14)
Tsiviilasi nr 2-16-13226 tuvastanud, et kostja ei ole elektripaigaldist nõuetekohaselt käitanud, arvestades kostja poolt elektriohutusnõuete mittejärgimist. Seega saab eeldada, et kahju põhjustati elektriliinidest lähtuva erilise ohu tagajärjel. Puuduvad asjaolud, mis võiksid kostja kui suurema ohu allika valitseja vastutuse välistada (VÕS § 1058 lg 3).
21.Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-111-03 p 12 on selgitanud, et vääramatu jõuna saab käsitada erakordset ja antud asjaolude juures objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Vääramatuks jõuks võib eelkõige olla loodusjõud. Pehkinud puu murdumine tuules ei ole erakordne ja seda ei saa lugeda vääramatuks jõuks. Mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine eeldab seda, et see asjaolu ei ole isiku (võlgniku) poolt mõjutatav. Kuigi kostja ei saanud mõjutada tuule tugevust, asus pehkinud puu kostja mõjupiirkonnas ja kostja sai selle murdumise võimalusega arvestada ja seda vältida. Kuigi Jõgeva meteoroloogiajaamas mõõdeti maksimaalseks tuule kiiruseks 03.06.2015 kl 14:00 ajal 18,2 m/s ning kl 15:00 ajal 18,3 m/s (tl 61-62), ei ole tugev tuul käsitletav vääramatu jõuna. Hageja on tõendanud, et maksimaalne Jõgeva meteoroloogiajaamas mõõdetud tuule kiirus aastatel 1981-2010 on olnud 30,0 m/s ning juunikuus 21,0 m/s (tl 61-62). Seega oli põlengu toimumise ajal tuul küll tugev, mis tingis ka tulekahju kiire leviku, kuid tegemist ei olnud vääramatu jõuga, mille esinemist või millega kaasnevaid tagajärgi ei võinud kostja ette näha. Kostja mõjusfääris on kõrgendatud ohu tõrjumiseks kaitsevööndisse ulatuvate okste kärpimine. Kui kostja oleks kaitsevööndisse ulatunud oksad õigeaegselt eemaldanud, ei oleks murdunud õunapuu oksad liinideni ulatunud ega põlenguni viinud lühist põhjustanud, sõltumata tuule esinemisest või tugevusest. Seega ei olnud vääramatu jõuna käsitletavad asjaolud tuvastatavad ja kostja vastutab elektriliinidest lähtuva ohu realiseerimise tagajärjel hagejale tekkinud kahju eest ka VÕS § 1056 lg 1 ja § 1058 lg 1 ning 2 alusel.
22.Hageja palus kostjalt kahjuhüvitisena välja mõista 171 577,71 eurot. Hageja on kohtule esitanud nimekirja hävinenud varast, muust otsesest varalisest kahjust ning esemete ja teenuste hinnad. Kahju koosseisu kohta kostja vastuväiteid ei esitanud (kd II tl 28). Hageja on selgitanud, et kuna kostja vara koosseisu ja esemete väärtust ei vaidlustanud, siis hageja täiendavaid tõendeid kahju tõendamiseks esitanud ei ole. Kostja oma 24.04.2017 esitatud menetlusdokumendis (kirjalik kohtukõne) (kd II tl 30-31) vaidleb siiski nii kahju koosseisu kui ulatuse vastu, leides, et kahju on tõendamata. Sõltumata kostja hilinenult esitatud vastuväitest (TsMS § 436 lg 4) kohus märkis, et kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest võiks järeldada, et hagejal tekkinud kahju on väiksem. Kostja ei ole ka selgitanud ega tõendanud, missugune oli kostja hinnangul vara väärtus enne ja peale põlengut ning millised väidetavad hageja poolt säästetud kulud tuleks hageja kahjust maha arvata. Seega on paljasõnaline kostja seisukoht, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida hageja sai tulekahju tagajärjel ning tuleb hinnata vara väärtust enne ja peale kahju tekitamist.
23.Hageja vara nimekirjas märgitud vara koosseis on igale keskmisele maakodule tavapärane, kohus on hageja tõendeid kohtuistungil uurinud, samuti kontrollinud nimekirjas toodud vara väärtust hageja poolt viidatud veebilehtedelt ja hinnapakkumistelt ning veendunud, et hageja on neist hindadest ka kahju ulatuse määramisel lähtunud. Kõik nimetatud kulutused on käsitletavad hagejale tekkinud otsese kahjuna, mis kuuluvad kostja poolt hüvitamisele. Esemete osas, mille puhul hagejal vaidluse korral ei õnnestu kahju tõendamiseks tõendit esitada, on hageja palunud kohtul lähtuda TsMS § 233 lg-st
1.Kohus leidis, et hagejale tekkinud kahju koosseis ja ulatus on tõendatud. Esemete maksumus on osaliselt tõendatud hävinud varaesemete soetamise kuludokumentidega, osaliselt samaväärsete asjade hindade/pakkumiste kohta internetis kättesaadavate 7(14)
Tsiviilasi nr 2-16-13226 väljaprintide esitamisega ning kohtu poolt kontrollitud hageja hinnanguga vastavate esemete turuhinna kohta. Hageja on tõendanud tekkinud kahju suuruse 171 577,71 eurot (155 200+10 729,71+3 420+480+8+1740). Kohus märkis täiendavalt, et kahjuhüvitis summas 171 577,71 eurot vastab ka kohtu siseveendumusele kahju suurusest.
24.Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise kahju hüvitamisega viivitamise eest seadusjärgses määras alates 10.10.2015 (I kd tl 32-38; II kd 28). Kostja viivisenõudele vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus rahuldas hageja viivisenõude. Apellatsioonkaebus
25.Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, paludes otsus tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
26.Kostja arvates on maakohus asunud ebaõigele seisukohale, et tulekahju tekkepõhjused ja põhjuslik seos kaitsevööndis asunud puu okste kärpimata jätmise ning tulekahju tekkimise ja hageja vara hävimise vahel on tõendatud. Samuti on maakohus jätnud kostja arvates põhjendamatult arvestamata kostja 24.04.2017 esitatud menetlusdokumendis esitatud seisukohad, muuhulgas, et pole selge tulekahju tekkepõhjus. Kuivõrd tulekahju sai väidetavalt alguse apellandile kuulunud elektriliinile kukkunud puu tõttu tekkinud kaarleegi tagajärjel tekkinud sädemest, kuid tõend oli esitatud vaid ühe tilgakujulise moodustise kohta, mis pidi viitama kaarleegi toimumisele, siis ka hageja pidas kaarleegile viitavaid asjaolusid tähtsust omavaks ja täiendavalt tõendamist vajavateks ning seetõttu kuulati alles kohtuistungil tunnistajana üle KV. Kostjal pidi olema võimalik tunnistaja ütlusi hinnata ja neist järeldusi teha.
27.Samuti on maakohus asunud kostja arvates ebaõigele seisukohale, et kui puu oksad ulatuvad elektriliini kaitsevööndisse, siis on tegemist puu kasvamisega kaitsevööndis ja kostjal oli nii teise isiku omandi rikkumise vältimise kohustusest, kaitsenormidest kui ka käibekohustusest tulenev kohustus eemaldada vähemalt need puu oksad, mis ulatuvad kaitsevööndisse selliselt, et puu võra mõõtmetest (laiusest ja kõrgusest) tulenevalt puu murdumisel ulatuksid need elektriliinidesse. Isegi kui eeldada, et vaidlusaluse puu kukkumise tagajärjel lõid õhuliini traadid kokku, tekitades kaarleegi, mille säde kandus YYY kinnistu hoonete lähedusse ja süütas pinnase, siis ei ole tekkinud kahju põhjuslikus seoses apellandi tegevusetusega ehk õunapuu liinikaitsevööndisse ulatunud okste kärpimata jätmisest. Kui jaatada kohtu seisukohti, siis oleks apellant antud juhul elektripaigaldise 2 meetrisest kaitsevööndist väljaspool kasvanud õunapuu võra kärpima joonisel märgitud diagonaali järgi, et puu ei kukuks õhuliini mastile. Samas ei oma kohtu seisukoha järgi mingit tähtsust, millises ulatuses õunapuu võra elektripaigaldise kaitsevööndisse lähtudes piki liini telge paiknevaid mõttelisi vertikaaltasandeid ulatub, sest oluline on hoopis puu kõrgus ja selle kukkumisel ulatumine elektripaigaldiseni. Sellisel juhul tekib küsimus, mis mõte on olnud sel juhul erinevate kaitsevööndite suuruse kehtestamisel, kui sõltumata selle laiusest on oluline vaid puude kõrgus.
28.Oluline on märkida ka seda, et juhul kui apellant oleks kärpinud vaidlusaluse puu oksi 21 cm ulatuses, ei oleks puu kukkumise tagajärjel võimaliku kaarleegi toimumist ära hoidnud, sest antud juhul on selge, et probleem oli eelkõige õunapuu kõrguses. Kui jaatada kohtu tõlgendust, siis tuleks iga puu, mis kukkudes võib ulatuda elektripaigaldiseni, langetada või võra kärpida. See aga ei ole saanud olla seadusandja mõte, sest miks muidu on sätestatud kaitsevööndi ulatuse varieeruvus. Taoline käsitlus viiks laiaulatusliku eraomandisse sekkumiseni ja poleks loodushoiuliselt adekvaatne, sest olenemata elektripaigaldise pingest, tuleks kas kõik elektripaigaldiseni ulatuvad 8(14)
Tsiviilasi nr 2-16-13226 puud kas langetada või nende võrad kärpida selliselt, et need elektripaigaldist ei ohustaks. Ühtlasi tähendaks sellise kohustuse laiaulatusliku puude raiumise või kärpimise võrguettevõtjale panek võrguteenuse tariifi tõstmist, sest vastavalt elektrituruseaduse § 71 lg-le 5 peab võrgutasude suurus võimaldama võrguettevõtjal täita õigusaktist ja tegevusloa tingimustest tulenevaid kohustusi ning tagama põhjendatud tulukuse investeeritud kapitalilt.
29.Riskivastutuse osas kostja märkis, et mitte iga elektriliinile kukkunud puu tõttu ei teki kaarleeki, mille tagajärjel tekiks säde, seega ei saa pidada seda pidada iseloomulikuks ohuks. Elektripaigaldisest üldise ohu realiseerumise vältimiseks on alajaamas liini kaitseaparatuur, mis tagab võimaliku lühise korral liini väljalülitumise. Vastustaja on esitanud ja kohus tuginenud RK eksperthinnangule (hagiavalduse lisa 13), mille kohaselt tekkis tulekahju, sest kaitseaparatuur ei lülitanud liini koheselt välja. Kostja esitas 30.03.2017 kohtuistungil nimetatud tõendile ja seisukohale vastuväite, sest apellandi poole pole keegi pöördunud selgitamaks välja vastava kaitseaparatuuri sätteid ja rakendumise asjaolusid, lisaks sellele sisaldas eksperthinnang hulgaliselt kehtetuid ja väärasid viiteid õigusaktidele. Kostja möönab, et tuule kiirusel pole vääramatu jõu iseloomu õunapuu murdumise asjaolude suhtes, kuid tule leviku osas on vaidlusalune tuule kiirus vägagi oluline, mida kinnitas ka tunnistaja KV. Vastus apellatsioonkaebusele
30.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
31.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja toimikus olevate materjalidega, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi, jättes kohtuotsuse resolutsiooni muutmata. Maakohus on leidnud, et hageja nõue kostja vastu on põhjendatud nii VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 5 (kannatanu omandi rikkumine) ja 7 (seadusest tulenevat kohustust rikkuv käitumine) järgi kui ka § 1056 lg-te 1 ja 2 ning § 1058 järgi (vastutus suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest). Kolleegiumi arvates kuulub hagi rahuldamisele ainult VÕS § 1056 lg-te 1 ja 2 ning § 1058 järgi. Õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta.
32.Hageja on õigusvastasuse põhjendamisel tuginenud mh VÕS § 1045 lg 1 p-le 5. Kuna hageja tugineb kostjapoolsele tegevusetusele (s.o elektriohutuse järgimata jätmisele), siis VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel saab tegevusetuse lugeda deliktiks juhul, kui see tegevusetus kujutab endast käibekohustuse rikkumist. VÕS § 1045 lg 1 p 7 (koosmõjus VÕS § 1045 lg-ga 3) alusel on õigusvastane seaduses sätestatud kohustuse (nn kaitsenormi) rikkumine, välja arvatud, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. Kaitsenormi rikkumisel ei pruugi tekkida vajadust hinnata, kas isik on rikkunud käibekohustust, sest teo õigusvastasuse tuvastamiseks piisab sellest, kui on rikutud kaitsenormi (RKTKo 3-2-1-35-14, p 15). 30.03.2017 toimunud kohtuistungil hageja täpsustas, et kui kostja ei ole kohtu arvates rikkunud kaitsenormist tulenevat kohustust, siis on tegevusetus kostjale etteheidetav tulenevalt käibekohustusest (kd II tl 28 pöördel). Seega on hageja tuginenud kostja õigusvastasuse osas eelkõige VÕS § 1045 lg 1 p-le 7 ning alternatiivselt VÕS § 1045 lg 1 p-le 5.
9(14)
Tsiviilasi nr 2-16-13226
33.03.06.2015 kehtinud elektriohutusseaduse § 5 lg 2 kohaselt tuli elektripaigaldist hooldada nii, et see ettenähtud otstarbel ja viisil kasutamise korral ei ohusta inimest, vara ega keskkonda. 03.06.2015 kehtinud majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.03.2007 määruse nr 19 „Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ja kaitsevööndis tegutsemise kord“ § 2 lg 1 p 1 kohaselt on õhuliini kaitsevöönd maa-ala ja õhuruum, mida piiravad mõlemal pool piki liini telge paiknevad mõttelised vertikaaltasandid, ning mille ulatus mõlemal pool liini telge on kuni 1 kV pingega liinide korral 2 meetrit. Määruse § 7 lg 1 kohaselt on elektripaigaldise omanikul õigus raiuda kaitsevööndis kasvavad ja elektripaigaldist ohustavad puud ja võsa sellest kinnisasja omanikku eelnevalt teavitades. Määruse § 7 lg 2 kohaselt on elektripaigaldise omanikul õigus kinnisasja omanikku eelnevalt teavitamata raiuda puud ja puude oksad ning võsa, mis loovad ohtliku olukorra.
34.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kui puu oksad ulatuvad elektriliini kaitsevööndisse, siis on tegemist puu kasvamisega kaitsevööndis ja kostjal on nii kaitsenormidest kui ka käibekohustusest tulenev kohustus eemaldada need. Käesoleval juhul ulatusid murdunud õunapuu oksad 21 cm ulatuses elektriliini kaitsevööndisse. Kolleegium ei nõustu aga maakohtu järeldusega, et kostjal on kohustus eemaldada ka need oksad, mis kasvavad väljaspool kaitsevööndit, kuid puu võra mõõtmetest (laiusest ja kõrgusest) tulenevalt puu murdumisel ulatuks need elektriliinidesse. Kolleegium leiab, et kostjal lasus kahju tekkimise ajal kehtinud elektriohutusseaduse § 5 lg 2 ja majandusja kommunikatsiooniministri 26.03.2007 määruse nr 19 „Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ja kaitsevööndis tegutsemise kord“ § 7 lg 1 järgi kohustus eemaldada oksad ainult kaitsevööndist. Elektriliinide kaitsevööndi eesmärgiks on vähendada elektriliinidest lähtuvat võimalikku ohtu. Kaitsevööndi laiuse määramisel on arvestatud elektriliinidest tuleneva potentsiaalse ohu suurust (kõrgepingeliinide kaitsevöönd on laiem) ja sellest tulenevalt määratletud liini omanikule optimaalses määras kohustused liinide ohutuse tagamiseks. Kostjale ei tulene seadusest kohustust eemaldada ka need oksad, mis asuvad väljaspool kaitsevööndit, kuid võivad potentsiaalselt ohustada elektriliine. Vastupidine tõlgendus ei arvestaks maaomanike, kelle kinnisasjadel liinid paiknevad, huvisid, kuna maaomanike omandi riive oleks ebaproportsionaalselt suur. Samuti oleks kohustus eemaldada väljaspool kaitsevööndit kasvavad liinidele ohtlikud oksad kostjale ülemäära kulukas ja töömahukas, arvestades liinidest lähtuda võiva kahju tekkimise tõenäosusega. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.03.2007 määruse nr 19 „Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ja kaitsevööndis tegutsemise kord“ § 7 lg 2 kohaselt oli elektripaigaldise omanikul õigus kinnisasja omanikku eelnevalt teavitamata raiuda puud ja puude oksad ning võsa, mis loovad ohtliku olukorra. Kui eeltoodud sätet tõlgendada viisil, et see annab õiguse liini omanikul eemaldada oksi väljastpoolt kaitsevööndit ilma kinnisasja omaniku nõusolekuta, siis kolleegiumi arvates peaks kostja tegema seda ainult ilmse ohu korral, kus kahju tekkimise tõenäosus on suur. Näitena võiks tuua olukorra, kus väljaspool kaitsevööndit paiknev kõrge puu on juba kaldunud ohtlikus ulatuses elektriliini suunas ja edasisel kaldumisel kukuks puu elektriliinile. Käesolevas asjas selliseid asjaolusid kohtule esitatud ei ole.
35.VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Tuvastatud on, et okste kärpimisest kaitsevööndisse kasvanud 21 cm ulatuses ei oleks piisanud puu elektriliinile kukkumise ärahoidmiseks. Hageja on hagiavalduses esile toonud, et puu kukkus liinile vähemalt 0,56 m ulatuses, mis on tõendatud AK poolt koostatud YYY maaüksuse murdunud õunapuu mõõtmisaruandega (I kd tl 64-71). Kuna kostja poolt liini kaitsevööndis asuvate okste kärpimisest 21 cm ulatuses ei oleks piisanud kahju ärahoidmiseks, sest puu kõrgust 10(14)
Tsiviilasi nr 2-16-13226 arvestades oleks puu liini suunas murdumise korral ikkagi sattunud okstega liinile, siis ei ole kostja tegevusetuse (kaitsevööndis okste eemaldamata jätmine) ja hagejale tekkinud kahju vahel põhjuslikku seost. Põhjusliku seose puudumine välistab kahju hüvitamise nõude rahuldamise VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 5 ja 7 alusel. Arvestades eeltoodut muudab kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi.
36.Maakohus on pidanud hageja nõuet põhjendatuks riskivastutuse sätete alusel. Selles osas kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja ei korda neid, välja arvatud VÕS § 1058 lg 2 kohaldamise osas. Riskivastutuse eeldused on VÕS § 1056 lg-test 1 ja 2 tulenevalt järgmised: 1) isiku surm, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamine või tema asja hävitamine või kahjustamine, kui seadusest ei tulene teisiti; 2) suurema ohu allika valitsemine; 3) suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumine suurema ohu allika valitsemise käigus; 4) põhjuslik seos riski realiseerumise ja kahju vahel; 5) vastutust välistavate asjaolude puudumine (RKTKo 3-2-1-29-11, p-d 9-10). Pooled ei vaielnud, et hageja vara on hävinud ja kostja on suurema ohu allika valdaja.
37.Kostja on kaebuses leidnud, et elektriliinile puu kukkumist ei saa pidada suurema ohu allikale iseloomulikuks ohuks, sest iga elektriliinile kukkunud puu tõttu ei teki kaarleeki, mille tagajärjel tekiks säde. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti leidnud, et elektriliinidest lähtuv lühise tekkimise oht, mille tulemusena tekivad sädemed, mis võivad tekitada põlengu, on elektripaigaldisele iseloomulik risk ning objektiivselt ei ole võimalik eelkirjeldatud ohu realiseerumist täielikult ära hoida. Ringkonnakohus märgib, et kostja riskivastutus oleks käesoleval juhul välistatud siis, kui asjaoludest tulenevalt oleks hageja vara hävinud tulekahjus ka juhul, kui ei oleks olnud elektriliinidest lähtuvat iseloomulikku ohtu. Antud juhul ei oleks aga tulekahju tekkinud, kui puu oleks kukkunud kohta, kus elektriliine ei olnud, ning seda olenemata tuule suunast või tugevusest. Seega asjaolu, et sündmuste ahel sai alguse väljaspool elektriliini kaitsevööndit, ei välista kostja vastutust riskivastutuse sätete alusel.
38.VÕS § 1058 lg 2 sätestab, et kui ohtlik ehitis või asi võis kahju põhjustada, eeldatakse, et kahju põhjustati ehitisest või asjast lähtuva erilise ohu tagajärjel. See ei kehti, kui ehitist või asja on nõuetekohaselt käitatud ja käitamine ei olnud häiritud. Maakohus leidis, et kuna kostja on kaitsenormi rikkunud, siis eeldatakse, et kahju põhjustati elektriliinist tuleneva erilise ohu tagajärjel. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta, kuna eelnevalt on ringkonnakohus tuvastanud, et tõendamist ei leidnud, et kostja käitas ohtlikku rajatist mittenõuetekohaselt, mistõttu ei saa VÕS § 1058 lg 1 esimeses lauses toodud eeldusest lähtuda. Juhul, kui ohtlikku rajatist on nõuetekohaselt käitatud, peab nõude esitanud isik tõendama, et kahju tekkis ohtlikust rajatisest ehk käesoleval juhul elektriliinist lähtuva erilise ohu tagajärjel. Kolleegium leiab, et hageja on vastavaid asjaolusid tõendanud. Liinile kukkunud õunapuu tõttu elektriliinis tekkinud lühisest tulenevatest sädemetest pinnase süttimine ja sealt tule kandumine algselt YYY kinnistu hoonetele ning sealt edasi hageja hoonetele on tõendatud Päästeameti Lõuna päästekeskuse 10.06.2015 vastusega (I kd, tl 18), 17.06.2015 vastusega (I kd, tl 20-24) ja 13.08.2015 täiendava vastusega hageja päringutele (I kd 25-26), AK poolt koostatud YYY maaüksuse murdunud õunapuu mõõtmisaruandega (I kd tl 64-71), tunnistaja KV ütlustega (II kd tl 25-26) ja hageja vande all antud seletusega (II kd tl 27). Seega ei ole kostja vastutus VÕS § 1058 lg 2 kohaselt välistatud. Apellant heitis maakohtu otsusele ette, et välja ei selgitatud alajaamas asuva kaitseaparatuuri mitterakendumisega seonduvat. Kolleegium leiab, et kaitseaparatuuriga seonduv ei olnud maakohtus vaidluse all ja maakohus ei ole tuginenud tulekahju tekkepõhjuste osas RK eksperthinnangule kaitsemehhanismide mittelülitumise kohta. 11(14)
Tsiviilasi nr 2-16-13226
39.Kostja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et maakohus on ebaõigesti jätnud arvestamata kostja 24.04.2017 (kohtukõne teesid) menetlusdokumendis esitatud seisukohtadega. Kostja väitis, et tulenevalt esitatud tõenditest ja tunnistaja ütlustest pole tõendatud tulekahju tekkimine liini juhtmete võimaliku kokkulöögi tagajärjelt tekkinud sädemest, kuivõrd õunapuu murdumise kohas pole kaarleegi jälgede esinemist liinil tõendatud. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu.
40.Hagiavalduses esitas hageja tõendid tulekahju tekkepõhjuste kohta ja taotles KV tunnistajana ärakuulamist, et kõrvaldada mistahes kahtlused tulekahju tekkepõhjuste osas ning selgitada veelgi detailsemalt Päästeameti menetlusbüroo peaspetsialisti arutluskäiku selle kohta, millistele asjaolude pinnalt ning missugustele erialastele teadmistelele ja kogemustele tuginedes ta põlengu põhjuseid järeldanud on (kd I tl 6). Kostja oma vastuses hagile (kd I tl 116-125) tunnistaja ärakuulamisele vastuväiteid ei esitanud ega väitnud, et kostjal oleks kahtlusi tulekahju tekkepõhjuste kohta. 23.01.2017 kohtuistungil kostja kinnitas, et tal ei ole vastuväiteid tunnistaja ärakuulamisele (kd II tl 19). Oma vastuses hagile kostja leidis, et objektiivne teokoosseis ei ole täidetud, sest tagajärg ei ole seotud kostja tegevuse ega tegevusetusega ja põhjendas, et kostjal on õigus raiuda vaid kaitsevööndis kasvavad elektripaigaldist ohustavad puud, oksad ja võsa (kd I tl 120 p
1.1.11.ja 1.1.14.). Kostja ei vaidlustanud hageja esiletoodud asjaolusid tulekahju tekkepõhjuste kohta ega esitanud vastuväiteid hageja esitatud tõenditele, milles kirjeldatakse tulekahju tekkepõhjusi. Samuti ei esitanud kostja väidet, et tõendid oleksid omavahel vastuolus. Kostja oma vastuses hagile hoopis möönis, et tulekahju sai alguse YYY kinnistult õunapuu kukkumisest liinile (kd I tl 123, p 1.2.6). Hageja jäi oma 11.10.2016 vastuses kostja arvamusele hagis esitatud nõude juurde ja esitas vastuväited kostja seisukohtadele (kd I tl 128-131). 01.11.2016 kirjas maakohus suunas pooli kompromissläbirääkimistele ning teatas, et kui pooled kompromissi ei saavuta, võivad pooled kuni 21.11.2016 esitada kohtule seni esitamata õiguslikke seisukohti, taotlusi ja tõendeid. Kohus märkis, et nimetatud kuupäeval lõpeb asjas eelmenetlus (kd II tl 1). Kostja ei esitanud vastuväiteid eelmenetluse lõpetamisele ega esitanud kohtu määratud tähtajaks täiendavaid seisukohti.
41.Vastavalt TsMS § 243 lg-le 1 uurib kohus tõendeid vahetult. Tõendi uurimine on kohtu tegevus ja menetlusosalistel on uurimise juures abistav rollis, pöörates kohtu tähelepanu detailidele, mis nende arvates asja lahendamiseks olulised on. Eeltoodut arvestades ringkonnakohus nõustub kostja väitega, et kostjal pidi olema võimalik tunnistaja ütlusi hinnata ja neist järeldusi teha. Kostja õigus esitada seisukoht tunnistaja ütluste kohta ei tähenda aga seda, et kostja võis tunnistaja ütluste pinnalt esitada oma väidete põhjendamiseks pärast eelmenetluse lõppemist uusi asjaolusid. Kostja esitas hilinenult alles kohtukõnes väite, et ei ole tõendatud tulekahju tekkimine liini juhtmete võimaliku kokkulöögi tagajärjelt tekkinud sädemest. Kohus on tõendeid kogumis hinnates jõudnud põhjendatud järeldusele, tulekahju sai alguse YYY kinnistult, kus tuule mõjul murdus õunapuu, mis kukkus kostjale kuuluvatele elektriliinidele; elektriliinilt lendunud sädemetest süttis pinnas, sealt kandus tuli esmalt YYY kinnistu hoonetele ja seejärel hagejale kuuluva XXX kinnistu hoonetele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6).
42.Kostja ei ole vaidlustanud hagejale tekkinud kahju suurust ega esitanud omapoolseid tõendeid kahju suuruse kohta ega taotlenud selliste tõendite kogumist.
12(14)
Tsiviilasi nr 2-16-13226
43.Hageja esitas 17.07.2017 vastuses apellatsioonkaebusele uued tõendid: vahemikus 02.11.2016-17.06.2017 Elektrilevi saadetud sõnumite väljatrükid ja artikli „Vildaka hanke tõttu sai Elektrilevist kana, kes muneb kuldmune“ (Postimees, 21.06.2017). Sõnumitega soovib hageja tõendada, et hagejale kuuluval XXX kinnistul osutatavata teenuse katkestus on toimunud viimase kaheksa kuu jooksul juba viiel korral. Hageja peab tõenäoliseks, et vastavad katkestused on põhjustatud liinidesse ulatuvatest puudest. Väljaandes „Postimees“ ilmunud artikkel, kus põhjalikult käsitletakse Elektrilevi OÜ poolset süstemaatilist ja jätkuvat kohustuste täitmata jätmist liinialuste ja kaitsevööndite puhastamata jätmisel, tõendab, et Elektrilevi OÜ ei ole oma seadusjärgsetest kohustustest aru saanud ega järgi neid teadlikult. Kuna viidatud artikkel ilmus alles pärast maakohtu otsuse tegemist, ei saanud hageja seda tõendit varem kohtule esitada. Uute tõendite vastuvõtmise taotluses tugineb hageja TsMS § 652 lg 3 p-le 2.
44.Kostja vaidles uute tõendite vastuvõtmisele vastu, leides, et need ei seondu vaidlusega.
45.Kolleegium leiab, et TsMS § 640 lg 3 alusel tuleb keelduda hageja 17.07.2017 apellatsioonkaebuse vastuse lisana esitatud tõendite vastuvõtmisest. Uute tõendite vastuvõtmine eeldab TsMS § 652 lg 4 järgi vastaspoole nõusolekut. Kostja ei ole nõustunud hageja poolt apellatsiooniastmes esitatud tõendite vastuvõtmisega. TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 lähtuvalt saab apellatsioonimenetluses esitada uusi tõendeid vaid erandlikel asjaoludel ning sel juhul tuleb nimetada ka tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. TsMS § 652 lg 3 p 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Tulenevalt TsMS § 652 lg-st 4 peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust põhjendama. Kolleegium leiab, et uute tõendite vastuvõtmiseks puudub alus. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole hagejale kuuluval XXX kinnistul liini vahendusel osutatavata teenuse kvaliteet ja katkestused. Samuti ei ole vaidluse esemeks kostja tegevusetus (liinialuste ja kaitsevööndite puhastamata jätmine) üldises plaanis. Käesolevas asjas saab kohus hinnata üksnes seda, kas kostja on konkreetsel juhul jätnud oma kohustused nõuetekohaselt täitmata, millega on hagejale kaasnenud kahju. Seega ei ole tõendid TsMS § 238 lg 1 p 1 järgi asjakohased. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
46.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 jätta apellatsioonimenetlusega kaasnevad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 kohaselt, kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.
47.Hageja on esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, paludes apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskuludena kindlaks määrata ja kostjalt välja mõista 4200 eurot. Hagejal ja tema esindajal on sõlmitud koondtasu kokkulepe eeltoodud summa kohta. Juhul, kui kohus ei lähtu koondtasu kokkuleppest, siis selgitas hageja, et ta on kulutanud apellatsioonimenetlusega seonduvalt 31 tundi ja 25 minutit ja tunnitasu on 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindaja enne maakohtu otsuse tegemist teinud toiminguid, mida ta seostab apellatsioonimenetlusega kokku 8 tundi ja 10 minutit. Maakohtu otsuse läbitöötamiseks 13(14)
Tsiviilasi nr 2-16-13226 kulus 2 tundi ning kokkuvõtte koostamisele apellatsioonkaebuse esitamise perspektiividest, apellatsioonkaebusega tutvumisele ja selle kliendile tutvustamisele 2 tundi. Pärast kostja apellatsioonkaebuse esitamist kulus kokku e-toimikust andmete kontrollimisele, kliendiga suhtlemisele, ringkonnakohtu määrusega tutvumisele, uute tõendite esitamise vajaduse hindamisele ja muule sarnasele kokku 2 tundi ja 45 minutit. Apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele, selle kooskõlastamisele kliendiga ja kohtule esitamisele kulus kokku 15 tundi. Tutvumiseks kostja vastusega uute tõendite esitamise taotlusele ja kliendile selle edastamiseks kulus 15 minutit, e-kirjavahetusele kliendiga 5 minutit ja ringkonnakohtu 31.10.2015 kirjaga seonduvatele toimingutele ja menetluskulude nimekirja koostamisele 1 tund ja 10 minutit.
48.Kostja leidis, et hageja menetluskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud. Hüvitamisele ei kuulu maakohtu menetlusega seonduvad kulud ja apellatsiooniastme menetlustoimingute ajakulu on ülepaisutatud.
49.TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb lepingulise esindaja kulud välja mõista vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Seega tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas hageja esindaja poolt menetluskulude nimekirjas toodud tegevused kliendi esindamiseks on vajalikud ja põhjendatud. Kolleegium leiab, et vajalikuks ei saa lugeda teenuse osutamist enne maakohtu otsuse tegemist, milleks kulus menetluskulude nimekirja kohaselt kokku 8 tundi ja 10 minutit. Maakohtu otsusega tutvumisele ja apellatsioonkaebusega tutvumisele on ringkonnakohtu arvates vajalik ja põhjendatud ajakulu 1 tund ja 30 minutit ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele 7 tundi, arvestades, et hageja esindajale on teada varasemalt vaidluse asjaolud. Kliendisuhtlusele, ringkonnakohtu määruse ja kirjaga tutvumisele ja muudele sarnastele tegevustele on mõistlik ajakulu 1 tund. Menetluskulude nimekirja koostamisele kuuluv aeg ei kuulu hüvitamisele. Seega on vajalik ja põhjendatud ajakulu ringkonnakohtu menetluses 9 tundi ja 30 minutit. Maakohus on lugenud põhjendatuks hageja lepingulise esindaja tunnitasu 150 eurot, millele lisandub käibemaks, s.t kokku 180 eurot. Kostja seda kaebuses vaidlustanud ei ole, mistõttu lähtub ringkonnakohus samast tunnihinnast. Seega hageja apellatsioonimenetlusega seonduvad vajalikud ja põhjendatud menetluskulud on 1710 eurot, mis tuleb välja mõista kostjalt. Taotlus jääb rahuldamata 2490 eurot ulatuses. VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi tuleb kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni välja mõista viivis.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.