Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere ja Margo Klaar
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. mai 2017. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-12191
Tsiviilasi
AS Parmeron hagi V Betoonitööd OÜ (endine ärinimi Via Betoon OÜ) ja VK vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30. novembri 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik, apellatsioonkaebuse hind
AS-i Parmeron apellatsioonkaebus, 13 597,22 eurot V Betoonitööd OÜ apellatsioonkaebus, 17 186,63 eurot
Menetlusosalised esindajad
Menetluse liik
ja
nende Hageja AS Parmeron (registrikood 10363583), lepinguline esindaja vandeadvokaat Priit Manavald Kostja I V Betoonitööd OÜ (registrikood 12197189, endise ärinimega Via Betoon OÜ), lepinguline esindaja vandeadvokaat Erik Lepikson Kostja II VK (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Erik Lepikson Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
Jätta Harju Maakohtu 30. novembri 2016. a otsus muutamata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Menetluskulude jaotus
1.AS-i Parmeron apellatsioonimenetluse kulud, mis on kantud seoses V Betoonitööd OÜ esitatud apellatsioonkaebusega, jätta V Betoonitööd OÜ kanda ja ülejäänud AS-i Parmeron kulud jätta AS-i Parmeron enda kanda. V Betoonitööd OÜ apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda. VK apellatsioonimenetluse kulud jäävad AS-i Parmeron kanda.
Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus. Välja mõista AS-ilt Parmeron VK kasuks menetluskulude katteks 1008 eurot ning V Betoonitööd OÜ-lt AS-i Parmeron kasuks menetluskulude katteks 430 eurot.
3.AS-il Parmeron tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.AS Parmeron (hageja) esitas 17. augustil 2015. a Harju Maakohtule hagi V Betoonitööd OÜ (kostja I) ja VK (kostja II) vastu kahju hüvitamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 26. juunil 2014. a ehituse alltöövõtulepingu nr 29/2014, mille alusel kohustus kostja I tegema Tallinnas Masti 15 asuva korterelamu ehitusel betooni- ja müüritööd. Tööde lõpetamise tähtaeg oli 10. september 2014. a.
3.24. juulil 2014. a esitas kostja I e-kirja teel juulikuus tehtud tööde kohta allkirjastamata õiendi, mis oli dateeritud 31. juuli 2014. a kuupäevaga, kuid tegelikult kirjutati õiend alla ligi kaks nädalat hiljem pärast mitmekordset ümbertegemist, kuna sisaldas mitmeid juurdekirjutusi ja aktis oli näidatud töid, mida tegelikult ei olnud tehtud. Õiendi digitaalallkirjade andmed näitavad, et see on tegelikult allkirjastatud 6. augustil 2014. a. Koos õiendiga esitati ka arve nr 14013, millel oli samuti märgitud kuupäev 31. juuli 2014. a ja maksetähtajaks 14. august 2014. a. Tegelikult tekkis alltöövõtjal lepingu kohaselt arve esitamise õigus alles vastava akti aktsepteerimisel ja arve maksetähtaeg oli 14 päeva arve esitamisest. Arve nr 14013 maksmise tähtaja alguspäev lepiti erandlikult poolte vahel kokku e-kirja teel. Maksetähtaja viimaseks päevaks oli 14. august 2014. a. Arve tasuti 19. augustil 2014. a, seega hilinemisega 5 päeva, millest kaks olid puhkepäevad.
4.Pooled sõlmisid 19. augustil 2014. a lepingu lisa nr 1, milles muuhulgas lepiti kokku tööde lõpptähtaja pikendamine kuni 15. oktoober 2014. a. Lepingu lisa sõlmimise tingis asjaolu, et kostja I oli tööde tegemise esialgsest ajakavast oluliselt maha jäänud ja ei oleks ilmselt suutnud oma lepingulisi kohustusi õigeks ajaks täita. Koos lepingu lisaga nr 1 sõlmiti ka käendusleping, mille kohaselt kostja II kohustus hageja ees kandma vastutust kostja I lepinguliste kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Käenduslepingu teksti pakkus välja kostja I. Sellist käendust vajas hageja seoses sellega, et hagejale oli teatavaks saanud kostja I plaan loobuda lepingu täitmisest pärast seda, kui juulikuu arve on tasutud.
5.Hageja teatas oma 18. augusti 2014. a kirjas nr 013, et tähtajast mittekinnipidamisel nõutakse kostjalt I välja sellega kaasnevad kulud. Oma 22. augusti 2014. a kirjas nr 014 teatas hageja, et kui hiljemalt 26. augustiks 2014. a ei ole lepingu rikkumised
kõrvaldatud ja tööga jätkatud lepingu lisas nr 1 kokkulepitud tingimustel, öeldakse leping üles. Kostja I esitas 26. augustil 2014. a hagejale lepingu ülesütlemise avalduse. Kostja I esindaja avaldas, et kostja I huvi säilimise eelduseks lepingu täitmise vastu on maksekohustuse täpne täitmine, kuid hageja on viivitanud arve tasumisega. Nimetades seda lepingu oluliseks rikkumiseks, ütles kostja I lepingu üles. Avalduse aluseks olid võetud juba heastatud lepingu rikkumine – arve nr 14013 oli avalduse koostamise ajaks tasutud. Kuna hageja leidis, et kostjal I puudus õiguslik alus lepingu ülesütlemiseks ja arvestades asjaolu, et kostja I teatas, et ta ei kavatse lepingut edaspidi täita, esitas 29. augustil 2014. a hageja kostjale I omakorda lepingu ülesütlemise avalduse.
6.Kuivõrd kostja I oli teatanud, et ta ei kavatse edaspidi lepingut täita, oli hageja sunnitud leidma uue alltöövõtja lepingukohaste tööde lõpetamiseks. Arvestades, tekkinud olukorda ei saanud uuelt töövõtjalt nõuda, et ta teeks tööd sama hinnaga ja samaks tähtajaks. Alltöövõtuleping sõlmiti OÜ-ga Bildex ja selles määrati betooni tööde lõpetamise tähtajaks 14. november 2014. a. Uue alltöövõtulepingu kohane tööde hind kujunes 10 204,86 euro võrra kallimaks kostjaga I kokku lepitust. Betoonitööde venimise tõttu lükkus edasi ka kogu objekti valmimine, mis pidi peatöövõtulepingust tulenevalt toimuma 31. jaanuaril 2015. a. Hageja oli sunnitud sõlmima 1. septembril 2014. a tellijaga lepingu lisa nr 1, millega pikendati tähtaega kahe kuu võrra ehk kuni
31.märtsini 2015. a. Lepingu pikendamisega kaasnesid tellijale lisakulud 2000 eurot (käibemaksuga), mille hageja kohustus tellijale hüvitama. Lisaks sellele tekkisid hagejal seoses lepingu rikkumisega kostja I poolt lisakulud 18 162,41 eurot.
7.Hageja palub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista hüvitis 19 913,03 eurot.
4.jaanuari 2016. a menetlusdokumendis täpsustas hageja oma nõuet ja palus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista hüvitis 13 597,22 eurot ning lisaks kostjalt II hüvitis 6316,81 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Kostjate vastuväited
8.Kostjad paluvad jätta hagi jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
9.Hageja on esitanud kostja I vastu lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude. Kostjad on seisukohal, et hageja nõue on põhjendamatu, kuivõrd eeldused kahju hüvitamise nõude esitamiseks on täitmata. Kostjad on seisukohal, et kostja I ei ole lepingut rikkunud, kahju ei ole tekkinud ning samuti puudub põhjuslik seos väidetava kohustuse rikkumise ja väidetava kahju tekkimise vahel. Hageja hinnangul seisneb lepingurikkumine selles, et kostja I taganes lepingust õigusvastaselt, mistõttu ei täitnud kostja I enam oma lepingulisi kohustusi ja teatas, et ei kavatse töid objektil jätkata. Kostjad ei vaidlusta asjaolu, et tööde tegemine peatus pärast lepingust taganemist kostja I poolt, kuid on seisukohal, et lepingust taganemine oli õiguspärane, mistõttu ei olnudki kostjal I pärast lepingust taganemist kohustust objektil töid jätkata.
10.Hageja rikkus oluliselt pooltevahelist lepingut sellega, et jättis tahtlikult täitmata oma kohustuse tasuda tehtud tööde eest väljastatud arve, eesmärgiga sundida kostjat I allkirjastama kostjatele ebasoodne lepingu lisa. Hageja oli teadlik arve tasumise kohustusest, ta oli arve kätte saanud ning omas võimekust seda tasuda, kuid ei tasunud arvet sihilikult, kuivõrd soovis saada täiendavat tagatist käenduse näol ning muuta lepingutingimusi endale soodsamas suunas. Seega on hageja rikkunud kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Kostja I oli enam kui 26 000 euro eest juba osutanud hagejale teenust ning ise finantseerinud ehitustegevust, kuid hageja keeldus osutatud teenuse eest maksmast. Kuivõrd ehitustegevus on kallis, siis oli kostjal I võimalik ehitustegevust jätkata ainult tingimusel, et tehtud töö saab kokkulepitud ajal
tasustatud. Kuivõrd hageja ei tasunud arvet tähtaegselt, siis tekkisid kostjal I probleemid rahavoogudega. Hageja oli arve kätte saanud, kokku leppinud selle tasumise tähtaja, lubanud arve maksta, kuid teadlikult ja tahtlikult viivitanud arve maksmisega ning pannud arve tasumise sõltuvusse käenduslepingu ja lepingu lisa allkirjastamisest. Hageja käitumine andis kostjale I mõistliku põhjuse eeldada, et hageja võib sarnaseid meetmeid rakendada ka tulevikus ehk hoiduda oma lepinguliste kohustuste täitmisest ning survestada kostjat I hagejale sobivaid dokumente allkirjastama. Lepingu lisa ja käendus olid kostjatele selgelt kahjulikud kokkulepped, mida kostjad ei oleks allkirjastanud, kui hageja ei oleks kostja I arve tasumata jätmisega survestanud. Lepingu lisa oli sõlmimine üksnes hageja huvides, kostjad ei oleks vabatahtlikult selliseid kokkuleppeid allkirjastanud. Seega on hageja kuritarvitanud oma õigusi, mis on kostjate hinnangul käsitletav olulise lepingurikkumisena. Kuivõrd hageja rikkus lepingut oluliselt, siis oli kostjal I materiaalõiguslik alus lepingust taganemiseks ning kostja I on õiguspäraselt lepingust taganenud. Seega ei saanud kostja I pärast lepingust taganemist oma kohustusi enam rikkuda, kuivõrd lepingust taganemisega lõppevad pooltel edaspidised kohustused lepingu täitmise osas. Seega on hageja haginõue põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.
11.Kostjad leiavad, et hagejal väidetavalt tekkinud kahju on tõendamata. Tööde valmimise tähtaeg pikenes veidi vähem kui kuu võrra, kuid jäi endiselt oluliselt varasemasse perioodi, kui tööd pidi tellijale üle andma. Seega on 2-kuulise viivituse sidumine kostja I väidetava lepingurikkumisega äärmiselt meelevaldne ning täies ulatuses põhjendamatu. Jääb ka arusaamatuks, miks lepiti hüvitiseks kokku 2000 eurot. Ehitustööde venimine 14. novembrini 2014. a ei saanud põhjustada lisakulusid erinevate teenuste eest 2015. a veebruaris ja märtsis. Väidetav kulu, mis seisneb uue ja kallima töövõtulepingu sõlmimisest OÜ-ga Bildex Grupp, on samuti põhjendamata. Hageja ei ole vähimalgi määral põhjendanud ega tõendanud, miks hageja sõlmis uue lepingu samade tööde tegemiseks kallima hinnaga. Kostjad on seisukohal, et hageja on uue alltöövõtjaga sõlminud lepingu hinnaga, mis ei vasta turuhinnale, kuivõrd kostja I ise turuosalisena oli lepingu järgi valmis uue alltöövõtja poolt tehtud tööd tegema 12 406,91 eurot odavamalt.
12.Kostjad ei nõustu seisukohaga, mille kohaselt kostja II vastutab tulenevalt 19. augusti 2014. a sõlmitud käenduslepingust haginõude täitmise eest solidaarselt kostjaga I. Kostjad on seisukohal, et käenduslepinguga ei ole kostja II käendanud hageja kahjunõudeid kostja I vastu, mistõttu ei saa hageja nõuda hagiavalduses märgitud nõude täitmist kostjaltII. Eeltoodust tulenevalt paluvad kostjad hageja hagi kostja II osas jätta täies ulatuses rahuldamata, kuivõrd hagejal puudub õiguslik alus kostjalt II nõuda kostja I kahjunõude täitmist.
13.Kostja I esitas hagejale vaidlusaluse arve nr 14013 summas 26 427,02 eurot, mille aluseks oli tööde üleandmise akt nr 1. Hageja tasus esitatud arve osaliselt, s.o 23 784,32 euro ulatuses, ja jättis tasumata 2642,70 eurot. Leping sätestab, et akteerimistel jäetakse kõikidest töödest akteerimata 10% antud tööde maksumusest, mis akteeritakse pärast kogu töövõtu lõpetamist. Kuivõrd töövõtt on käesolevaks hetkeks lõppenud, siis on hagejal kohustus maksta kostjale I välja ka vaidlusaluse arve alusel tasumata jäänud osa. Lisaks eeltoodule on kostja I teinud vaidlusalusel objektil täiendavaid töid, mille alusel on koostatud õiend nr 2 ja väljastatud arve nr 14019. Hageja on jätnud arve nr 14019 summas 7262,40 eurot täies ulatuses tasumata. Eeltoodust nähtuvalt omab kostja II hageja vastu nõuet 9905,10 eurot. Kostja I esitab tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestab hageja ja kostja I nõuded 9905,10 euro ulatuses.
Maakohtu otsus
14.Harju Maakohus rahuldas 30. novembri 2016. a otsusega hagi kostja I vastu ja mõistis kostjalt I välja hageja kasuks 17 186,63 eurot. Hagi kostja II vastu jättis maakohus rahuldamata. Maakohus jättis hageja menetluskulud kostja I kanda, kostja I menetluskulud tema enda kanda ning kostja II menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ning mõistis kostjalt I välja hageja kasuks menetluskulud 2500 eurot ja hagejalt kostja II kasuks menetluskulud 1290 eurot.
15.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel vaidlus eelkõige selles, kumb lepingust taganemise avaldustest on kehtiv ning kumma poole süül on lepingust taganetud. Samuti vaidlesid pooled maakohtus selle üle, kas hagejale on kahju tekkinud ning kas võimaliku kahju ja kostja tegevuse vahel on põhjuslik seos ja millises summas peaksid kostjad hagejale kahju hüvitama.
16.Kostja I taganes lepingust põhjusel, et tema hinnangul rikkus hageja oluliselt pooltevahelist lepingut. Maakohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, mille kohaselt on oluliselt lepingu rikkumiseks see, et hageja jättis tahtlikult täitmata oma kohustuse tasuda tehtud tööde eest väljastatud arve, eesmärgiga sundida kostjat I allkirjastama kostjatele ebasoodne lepingu lisa. Kohus märkis, et mitte igasugune vastaspoole lepingurikkumine ei õigusta lepingust taganemist, tegemist peab olema olulise lepingurikkumisega. Kohus ei nõustu kostja I käsitlusega sellest, et hageja pidi arve tasuma igal juhul 14 päeva jooksul arvates arve saamisest. Lepingu p. 7.2 järgi maksete tasumine toimub 14 päeva jooksul peale arvete esitamist peatöövõtjale. Arvete esitamise aluseks on leping ja aktsepteeritud tehtud tööde aktid. Kohtu hinnangul saab eelnimetatud lepingupunktist teha järelduse, et arve tasumise eelduseks on tehtud tööde vastuvõtmine ja aktsepteerimine peatöövõtja poolt. Kostja I ei ole esile toonud ühtegi väidet, millest kohus saaks teha järelduse, et lepingut sõlmides oli poolte tegelikuks tahteks leppida kokku selles, et arve esitamise aluseks on alltöövõtja poolt õiendis märgitud, mitte tegelikult tehtud ja peatöövõtja poolt vastuvõetud ning aktsepteeritud tööde maht. Lepingust tulenevalt oli arve nr 14013 tasumise tähtaeg 20. august 2014. a, mis oli riiklik püha ning seega oleks arve tasumise tähtaeg olnud 21. august 2014. a. Samas ei ole ka vaidlust selles, et erandlikult lepiti arve tasumise tähtaja alguspäev 14. august 2014. a kokku e-kirja teel.
17.Kohus ei nõustunud kostja I seisukohaga selles, et arve tasumisega 5 päeva viivitamine on selliseks oluliseks lepingurikkumiseks, mis andis kostjale I aluse lepingust taganemiseks. Üldjuhul, ei ole arve tasumisega viivitamine ning isegi tahtlik viivitamine selline rikkumine, mis annaks koheselt kahjustatud lepingupoolele õiguse lepingust taganemiseks. Arve tasumisega viivitamisel peaks kahjustatud pool andma kohutust rikkunud poolele täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Kostja I taganes lepingust ajal, kui kohustuse rikkumine oli juba heastatud. Seejuures juhtis kohus kostjate tähelepanu, et õiendis nr 1 märgitud tööde vastuvõtmisest arvates oleks arve lepingujärgne tasumise tähtaeg tegelikkuses olnud 21. august 2014. a, kui hageja juhatuse liige ei oleks muutnud arve tasumise tähtaja arvestamise alguspäeva.
18.Pooltevahelisest lepingust ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud selles, et arvete tasumisega paaripäevane viivitus tooks kaasa alltöövõtjapoolse lepingust taganemise õiguse. Vastupidi, pooled on kokku leppinud selles, et arvete tasumisega viivitamisel tasub peatöövõtja alltöövõtjale viivist 0,1% arve summast iga hilinenud tööpäeva eest. Seega olid pooled kokkuleppinud arvete tasumisega viivitamise korral teise õiguskaitsevahendi. Kohus märkis, et juba lepingu sõlmimisel tulnuks pooltel sellises lepingust taganemise tingimuses kokku leppida või vähemalt pidi kostja I oma erilise
huvina seda lepingu sõlmimisel esiletooma. Ei ole kuidagi põhjendatud, et igasugune kohustuse rikkumine, mille täitmise olulisuse kohta kohustust rikkunud poolel andmeid ei ole õigustaks vastaspoolt lepingust taganema. Kostja I ei ole kohtule tõendanud väidet, et arve tasumisega viivitamine tõi talle kaasa probleeme rahavoogudega.
19.Kohus ei nõustunud kostjaga I ka selles, et lepingu lisa 1 ja käenduslepingu sõlmimine oleks olnud selliseks asjaoluks, mis andis kostjale I aluse lepingust taganeda. Kohus ei leidnud, et arve tasumisega viivitamine oli hagejapoolne surveabinõu lepingu lisa 1 ja käenduslepingu sõlmimiseks. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt oli kostja I ise huvitatud lepingu lisa 1 sõlmimisest ja lepingu tähtaja pikendamisest. Nii nähtub kostja I esindaja e-kirjast, et käenduslepingu põhja on kostja I ise hagejale esitanud. Samuti kinnitas kohtuistungil kostjapoolset initsiatiivi lepingu tähtaja muutmisest ja käenduslepingu kostja I poolt hagejale saatmist tunnistaja EA. Lisaks märkis kohus ka seda, et juhul kui kostjad leidsid, et käenduslepingu või lisa 1 sõlmimine oli neile pealesunnitud või koormav, oleks neil olnud võimalus taganeda vaid nimetatud lepingutest mitte kogu ehituse alltöövõtulepingust. Arvestades lepingu täitmise graafikust tugevat mahajäämust ei näe kohus käenduslepingu ja lepingu lisa 1 sõlmimises iseenesest ei lepinguliste kohustuste rikkumist hageja poolt või heade kommete vastast või pahauskset käitumist. Lepingu lisa 1 analüüsides selgub, et sisuliselt pikendati nimetatud lisaga lepingu tähtaega ja reguleeriti vaheakteerimiste ja lisanduvate kulude hüvitamise korda ning lepiti kokku lisatööliste kaasamises objektile. Hageja on märkinud, et sisuliselt oli tegemist kompromissiga, millega pooled tulid teineteisele teatud osas vastu. Kohtule on arusaamatu, kuidas kostja I kavatses lepingut tähtaegselt täita, olles ise tööde graafikust tugevas mahajäämuses, seega oli tähtaja pikendamine ka kostja I huvides. Väidetavat survestamist ja arve tasumise sõltuvusse seadmist lepingu lisade allkirjastamisest kostjad tõendanud ei ole. Kohus juhtis tähelepanu, et osa arvest tasus hageja kostjale enne lisa 1 allkirjastamist. Kohus osundas lisaks sellele, et vastavalt lepingu p 10.4 oleks peatöövõtjal olnud õigus leping ühepoolselt lõpetada. Kohus leidis, et viidatud käenduslepingu ja lisa 1 sõlmimise ärahoidmine oli muuhulgas kostja I enda võimuses, kui kostja I oleks lepingut kohaselt ja graafikujärgselt täitnud. Kohus märkis lisaks ka seda, et kostjad on lepingu lisa 1 ning käenduslepingut allkirjastades käitunud vastuoluliselt jättes mulje, et nad on huvitatud alltöövõtulepingu täitmisest ning kinnitades, et kostja I plaanib kindlasti objekti lõpuni korrektselt esitada ja lepingu katkestamise plaane ei ole, kuid samas lõpetas kostja I ühepoolselt lepingu juba ühe nädala pärast, kusjuures ehitustööde päevikust tulenevalt ei toimunud objektil töid juba arve tasumisest järgmisest tööpäevast arvates so 21. augustist 2014. a. Selline käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et kostja I on taganenud alltöövõtulepingust õigusliku aluseta.
20.Järgnevalt kontrollis kohus, kas hagejal oli õigus alltöövõtuleping ühepoolselt lõpetada. Alltöövõtu lepingu p 10.4 järgi kui alltöövõtja ei asu õigeaegselt lepingut täitma või teeb seda niivõrd aeglaselt, et selle lõpetamine muutub ilmselt võimaatuks, on peatöövõtjal õigus leping ühepoolselt lõpetada. Kohus arvestas asjaolu, et lisaks töövahendite objektilt äraviimisele teatas kostja I oma 26. augusti 2014. a avalduses, et ta ei kavatse lepingut edaspidi täita. Kuivõrd kohus tuvastas, et kostja I taganes alltöövõtulepingust õigusliku aluseta, oli kostja I oma lepingulisi kohustusi rikkunud lepingu täitmisest põhjendamatu keeldumisega. Kohus oli seisukohal, et kostja I ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, millest kohus saaks teha järelduse, et rikkumine on vabandatav. Maakohus leidis, et alltöövõtuleping tuleb lugeda lõppenuks hagejapoolse lepingust taganemisega 29. augustil 2014. a.
21.Kahju hindamise osas nõustus maakohus hageja seisukohaga selles, et kuivõrd kostja I oli teatanud, et ta ei kavatse edaspidi lepingut täita, oli hageja sunnitud ehituse alltöövõtulepingu ühepoolselt lõpetama ja leidma uue alltöövõtja lepingukohaste tööde lõpetamiseks. Hagejal olid lepingujärgsed kohustused oma tellija ees. Samuti nõustus kohus hagejaga selles, et uuelt alltöövõtjalt ei saanud eeldada, et ta teeks tööd sama hinnaga ja samaks tähtajaks, kui oli lepitud kostjaga I. Kohus asus seisukohale, et uue lepingu sõlmimine kallima hinnaga oli põhjendatud ja vajalik ning uue lepingu hind oli kooskõlas sellise teenuse eest makstava tavalise tasuga. Kuivõrd kostja I rikkus ehituse alltöövõtulepingut, tuleb tal kahe lepingu hinnavahe hagejale hüvitada. Maakohus leidis, et kostjal I tuleb hüvitada hagejale ka seoses lepingu tähtaja pikendamisega kaasnevad lisakulud. Ehitustööde töövõtulepingu 1. septembri 2014. a lisast 1 nähtuvalt kohustus hageja peatöövõtjale tasuma täiendava summa, mis tellijal tekib juba siiani välja makstud lepingulise summa pangaintresside kahekuulise tagasimakse nihkumise näol ning omanikujärelevalve kulud. Tunnistaja EA kinnitas kohtuistungil, et hageja poolt tellijale hüvitatud kulu summas 1666,67 eurot (2000 eurot koos käibemaksuga) on igati mõistlik ja tavapärane järelevalve tasu kahe kuu eest. Kohus leidis ka, et tõendamist on leidnud nii kommunaalkulude, valveteenuse ja soojaku, piirdeaedade ning wc rendiarvete kulude hüvitamise vajadus kokku summas 6319,58 eurot (ilma käibemaksuta).
22.Kohus leidis, et hagejale ei oleks kahju tekkinud, kui kostja I oleks oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Tunnistajate ütlustega on kinnitust leidnud, et kostja I oli ainuke objektil tegutsenud alltöövõtja, seega tõi temapoolne töödega mahajäämus kaasa sama pika mahajäämuse peatöövõtu ajagraafikust. Hagejale tekkis kahju just objekti lõpptähtaja ületamise tõttu. Kohus leidis, et selline kahju tekkimine pidi kostjale I olema ettenähtav. Samuti leidis kohus, et kahju hüvitamise nõue on käesoleval juhul hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2).
23.Seoses kostjate võimaliku solidaarse vastutusega leidis maakohus, et hageja ei saa kostjalt II nõuda kahju hüvitamist, kuna kostja II ei ole käenduslepinguga käendanud hageja kahjunõudeid kostja I vastu. Kohus leidis, et kuivõrd pooled on pidanud vajalikuks eraldi kokku leppida käendatava nõude sisu ega ole kokku leppinud selles, et käendusleping katab kõiki hageja nõudeid kostja I vastu, tuleb hagi kostja II vastu jätta rahuldamata.
24.Maakohus rahuldas kostja I tasaarvestusavalduse summas 2642,70 eurot (arve nr 14013), kuivõrd ehituse alltöövõtuleping on lõppenud ja alltöövõtulepingu p-s 7.4 on sätestatud, et akteerimisel jäetakse kõikidest töödest akteerimata 10% antud tööde maksumusest, mis akteeritakse pärast kogu töövõtu lõpetamist. Teise tasaarvestusavalduses märgitud arve nr 14019 osas selgitas maakohus, et pelgalt arve esitamine ei ole hagejale kohustuse ja tekkimise aluseks. Alltöövõtulepingust tulenevalt on arvete esitamise aluseks leping ja aktsepteeritud tehtud tööde aktid. Hageja on oma lepingust taganemise avalduses osundanud, et õiendis nr 2 akteeritud tööd on tegelikkuses tegemata (va ehk postvundamentide postiosad) ja kutsunud kostjat I ehitusobjektile ülevaatuse tegemiseks 1. septembril 2014. a. Kostjad ei ole kohtule esitanud tõendeid või muul moel põhistanud, et nimetatud kohtumine toimus ja hageja on tööd kostja I poolt õiendis 2 märgitud mahus vastuvõtnud. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud kohus võimalikuks teha õiendis nr 2 märgitud summas tasaarvestust hageja kasuks väljamõistetava summaga.
Kostja I apellatsioonkaebus
25.Kostja I palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
26.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kohus oma otsust põhjendanud ning on tähelepanuta jätnud mitmed kostja I väited. Peamiselt seisneb TsMS § 436 rikkumine selles, et kohus on tähelepanuta ja põhjendamata jätnud kostja I väited seoses olulise lepingurikkumisega hageja poolt. Kohus on küll selgitanud, et arve tasumisega paaripäevane viivitamine ei ole reeglina käsitletav olulise lepingurikkumisena ning andnud hinnangu lepingu lisa sõlmimise asjaoludele, kuid ei ole selgitanud ega põhjendanud, miks kohus jätab tähelepanuta kostja I väite lepingu tahtlikust rikkumisest hageja poolt. Samuti ei ole kohus andnud hinnangut kostja I väitele, et hageja käitumine annab põhjuse eeldada ka edasiste lepingurikkumiste toimepanemist hageja poolt.
27.Kostja I on töövõtulepingu üles öelnud põhjusel, et hageja on tahtlikult rikkunud oma lepingust tulenevat kohustust. Hageja poolset tahtlikku lepingulise kohustuse rikkumist tõendab üheselt asjaolu, et hageja oli nõus oma arve tasumise kohustust täitma üksnes juhul, kui kui poolte vahel allkirjastatakse lepingu lisa ja käendusleping. Hageja teadis, et tal on kohustus ja selle täitmise tähtaeg on ületatud ning kinnitas, et maksab arve täielikult peale täiendavate dokumentide allkirjastamist. Seega oli hageja tegevus arve tasumisega viivitamisel teadlik ja tahtlik, eesmärgiga survestada kostjaid dokumente allkirjastama. Eeltoodu tõttu on täidetud VÕS § 116 lg p-s 3 sätestatud koosseis – oluline lepingurikkumine. Oluline rikkumine on mistahes rikkumine, kui seda tehti tahtlikult. Seega ei oma tähtsust, kas rikkumine on iseenesest oluline või mitte, vaid see, kas rikkumine pandi toime tahtlikult või mitte. Lisaks eeltoodule on hageja rikkunud töövõtulepingust tulenevat kohustust viisil, mis andis kostjale I mõistliku põhjuse eeldada, et hageja võib sarnaseid meetmeid rakendada ka tulevikus ehk hoiduda oma lepinguliste kohustuste täitmisest ning survestada kostjat I hagejale sobivaid dokumente allkirjastama. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei ole antud juhul hageja poolt arve tasumisega teadlik ja sihilik venitamine käsitletav olulise lepingurikkumisena.
28.Siinkohal märgib kostja I, et hageja poolt toimepandud lepingurikkumise olulisust ei mõjuta asjaolu, kas ja mil määral oli kostja I maas tööde tegemise graafikust või kas arve tasumisega viivitamine on tavapärasel juhul rikkumine, mida saab oluliseks pidada. Seadusandja on VÕS § 116 lg 1 p-des 3 ja 4 selgesõnaliselt ette näinud, et rikkumine on oluline, kui pool rikub mistahes kohustust tahtlikult või kui rikkumine annab põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi.
29.Kostjale I jääb arusaamatuks vaidlusaluses otsuses märgitu, et lepingu lisa sõlmimine oli hagejale kasulik ning pooled ei ole kokku leppinud, et arve tasumisega paaripäevane viivitamine oleks oluline rikkumine. Kostja I ei mõista, kuidas sellised asjaolud mõjutavad tema õigust kasutada seadusest tulenevat õiguskaitsevahendit ehk lepingust taganeda. Asjaolu, kas lepingu lisa ja käendusleping olid hagejale kasulikud või mitte, ei ole oluline VÕS § 116 lg 1 p 3 aspektist. Rikkumise olulisus seisneb selles, et hageja deklareeris oma tahet arvet mitte maksta kuni lepingu lisa allkirjastamiseni.
30.Hageja peab tõendama ära kahju tekkimise fakti ning kahju suuruse. Kahju suurusega seonduvalt ei analüüsinud kohus ühtegi kostja I vastuväidet, samuti ei ole kohus viidanud mistahes tõenditele, mis võiksid tõendada kahju suurust. Kohus hindas tõendeid vääralt, leides, et hageja koostatud Exceli tabel, mille aluseks puuduvad mistahes tõendid, tõendab kahju tekkimist. Kostja I on jätkuvalt seisukohal, et kahju tekkimine on tõendamata.
31.Kõrvutades hageja ja kostja I vahelist lepingut hageja ja uue alltöövõtja vahelise lepinguga nähtub, et tööde valmimise tähtaeg pikenes veidi vähem kui kuu võrra, kuid jäi endiselt oluliselt varasemasse perioodi, kui tööd pidi tellijale üle andma. Seega on 2-kuulise viivituse sidumine kostja I väidetava lepingurikkumisega äärmiselt meelevaldne ning täies ulatuses põhjendamatu. Ühtlasi jääb arusaamatuks, miks lepiti hüvitiseks kokku 2000 eurot. Ühtegi põhjendust ega alust sellise hüvitise osas hageja esitanud ei ole. Asjaolu, et üks tunnistaja on sellist summat mõistlikuks pidanud, ei tõenda sellise kahju tekkimist ega selle põhjendatust. Seega on vastustaja kahjunõue esimese positsiooni osas tõendamata. Kulupositsioonid, mis puudutavad OÜ Sakuby, OÜ Alfasecurity ja OÜ Kemmerling esitatud arveid, on samuti põhjendamatud. Isegi juhul, kui kostja I oleks lepingut rikkunud, siis pikenesid hageja ja kostja I vahelise lepingu objektiks olevad ehitustööd maksimaalselt 30 päeva võrra ehk 14. novembrini 2014. a. Ehitustööde venimine 14. novembrini 2014. a. ei saanud põhjustada lisakulusid erinevate teenuste eest 2015. a. veebruaris ja märtsis.
32.Väidetav kulu, mis seisneb uue ja kallima töövõtulepingu sõlmimisest OÜ-ga Bildex Grupp, on samuti põhjendamata. Hageja ei ole vähimalgi määral põhjendanud ega tõendanud, miks hageja sõlmis uue lepingu samade tööde tegemiseks kallima hinnaga. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud leping tõendab, et kogu töö tegemise maksumus oli 113 310,20 eurot, millele lisandub käibemaks. Arvestades, et kostja I oli töid vähemalt õiendis nr 1 märgitud mahus ehk 22 022,52 euro (lisandub käibemaks) ulatuses teinud, siis oli tegemata tööde rahaline väärtus 91 287,68 eurot. Seega on hageja, sõlmides uue lepingu hinnaga 103 694,59 eurot (lisandub käibemaks), tekitanud ise endale kahju 12 406,91 euro ulatuses. Hageja peab tõendama, et uue lepingu sõlmimine kallima hinnaga oli põhjendatud ja vajalik ning lepingu hind oli kooskõlas sellise teenuse eest makstava tavalise tasuga.
33.Täiendavalt märgib kostja, et tunnistaja kinnitusel sõlmiti uus töövõtuleping pakkujaga, kes oli oma pakkumise koostanud samaaegselt kostja I pakkumisega ehk enne igasuguste tööde alustamist objektil. Seega ei võtnud hageja pakkumisi pooleliolevate tööde lõpetamiseks lepingu lõppemise hetkel, vaid lähtus talle varasemalt esitatud pakkumistest ja nendes pakkumistes toodud hinnast. Kostja I hinnangul saab kahju koosneda üksnes kuludest, mis olid põhjendatud ja vajalikud hetkel, mil kahju väidetavalt tekkis. Juhul, kui hageja soovis sõlmida uue lepingu uue töövõtjaga, oleks ta pidanud võtma konkureerivad pakkumised ajahetkel, mil ta uut töövõtjat soovis ning lähtuma töödest, mis olid selleks hetkeks tegemata.
34.Kohus on vaidlusaluses otsuses märkinud, et peatöövõtja ja hageja vaheline kokkuleppeline kahjuhüvitis on mõistlik, kuivõrd üks tunnistaja hindas seda mõistlikuks. Antud menetluses ei ole kogutud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et mistahes kahjuhüvitamise kokkuleppe sõlmimine hageja ja tellija vahel oli üldse vajalik. Samuti ei saa poolte kokkulepet rahasumma maksmiseks käsitleda põhjendatud kuluna. Hageja ei ole välja toonud ühtegi seost, mis oleks kokkuleppelise kahjuhüvitise ja kostja I tegevuse vahel. Samuti ei ole kohus hinnanud kostja I väiteid, mille kohaselt pikendati tööde valmimise tähtaega üksnes 1 kuu võrra, mistõttu ei saanud hagejal tekkida kahju kahe kuu kulude võrra. Veelgi enam, väidetav täiendav kahju on tekkinud perioodi eest, mil vaidlusalune töö pidi olema valmis nii kostja I poolt tehtuna kui ka uue töövõtja poolt tehtuna. Seega puudub mistahes põhjuslik seos väidetava kahju ja kostja I tegevuse vahel.
35.Lisaks eeltoodule on maakohus eksinud menetluskulude jaotuse määramisel. Kohus on otsuse p-s 31 märkinud, et kostja I tasaarvestusavaldus tuleb rahuldada summas 2642,70 eurot. Viidatu tulemusel on kohus rahuldanud hagi osaliselt, kuigi otsuse resolutsioonist seda ei nähtu. Kohus ei ole vaidlusaluses otsuses jätnud kulusid TsMS
§ 163 lg 1 alusel poolte endi kanda ega jaotanud menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus on hagi osaliselt rahuldanud, kuid jätnud menetluskulud täies ulatuses kostja I kanda, mis ei ole TsMS § 163 lg 1 järgi lubatud. Hageja apellatsioonkaebus
36.Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi kostja II vastu jäeti rahuldamata ja kostja II menetluskulud hagejalt välja mõisteti. Hageja palub teha uue otsuse, millega mõista kostjatelt hageja kasuks välja solidaarselt 13 597,22 eurot ning lisaks sellele kostjalt I 6316,81 eurot. Hageja palub kostjalt II välja mõista hageja menetluskulud ja kostja II menetluskulud jätta tema enda kanda.
37.Apellatsioonkaebuse kohaselt käib vaidlus selle üle, kuidas tõlgendada hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingu teksti, mille kohaselt käendaja vastutab alltöövõtulepingust tuleneva kostja I ehitamise kohustuse täitmise eest andes omapoolse täitmistagatise 10% ulatuses lepingu summast (lepingu p. 1.1 viimane lõik). Pooled ei ole defineerinud, mida tähendab „täitmistagatis“, kuid hageja ja maakohus on samal arvamusel, et ehituslepingu täitmise nõude esitamine kostjale II oleks olnud võimatu ja lepingu tekstis saab juttu olla just rahalisest vastutusest. Ka vastutuse rahalise suuruse üle puudub vaidlus, lepingu teksti tõlgendamise teel tuleb aga selgitada, millisel juhul kuulub väljamaksmisele täitmistagatis ja milliseid summasid see hõlmab. Käesoleval juhul saab käendaja poolt antud täitmise tagatist mõista siiski vaid vastavate tööde maksumuse hüvitamise kohustusena VÕS § 646 lg 5 kohaselt.
38.Hageja leiab, et tagatise andmist tuleb tõlgendada koostoimes lepingu punktiga 2.1, mille kohaselt juhul, kui kostja I ei täida 26. juunil 2014. a sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt, võib tellija nõuda kostja I poolt tellijale võlgnetava summa tasumist käendajalt. Millest koosneb see summa, mida tellija saab nõuda, tulebki kindlaks teha tõlgendamise teel, sest otsesõnu seda lepingus ei märgita. Kui pooled on kokku leppinud, et tasuda tuleb mingi summa, peab see summa ka midagi sisaldama ja mingil moel selguma. Tuleb analüüsida, milliseid summasid peale leppetrahvi (mille kohta on lepingus eraldi punkt) peaks kostja II lepingu lõpetamisel hagejale kostja I eest tagatisena tasuma. Kostja II ja maakohus on asunud seisukohale, et see ei sisalda VÕS § 646 lg 5 ette nähtud töövõtja kohustust hüvitada töö lõpetamiseks tehtud mõistlikud kulutused, kuid siis ei sisalda see tagatis üldse mingeid summasid. Seda lepingupunkti ei saa mõista muul viisil kui rahalise tagatisena lepingu rikkumise puhuks ehk teisisõnu - tagatis tähendabki seda, et lepingu rikkumisel tekkiva kahju katteks tasutakse vastav tagatise summa.
39.Vastavalt VÕS § 29 lg 4 tõlgendatakse lepingut kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Mis on antud olukorras mõistlik, seda otsustab kohus kaaludes erinevate tõlgendamisvõimaluste usutavust. Kuna käendusleping sõlmiti konkreetses sõnastuses, ei saa asuda seisukohale, et osa kokkuleppe punkte selles lepingus ei tähenda mitte midagi, ehk need on tähtsusetud tekstiosad.
40.Tuleks arvestada, et lepingupooled (ehk lepingupooltega sarnane mõistlik isik) sõlmides lepingut, ei kirjutanud sellesse teadlikult sisutühje lauseid. Pooled pidasid lepingut sõnastades silmas mingeid summasid ja tõlgendamisteooria seisukohalt tuleb eeldada, et ükski teksti element ei saa olla tähtsusetu. Antud juhul on kohus paraku asunud seisukohale, et lepingu p. 1.1 viimane lõik on tähtsusetu ja sisutühi.
Vastused kaebusele
41.Hageja palus jätta kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud palus jätta kostja I kanda.
42.Kostja II palus jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud palus jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
43.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebused rahuldamata.
44.Kolleegium selgitab esmalt vaidluse raamid (I) ning lahendab seejärel apellatsioonkaebused lähtudes kostjate vastu esitatud nõuetest (II ja III). Lõpuks määrab kolleegium kindlaks menetluskulude jaotuse (IV). I
45.Maakohus on hagi kostja I suhtes rahuldanud ja jätnud kostja II suhtes rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus poolte kanda. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes endiselt selle üle, kelle suhtes ja millises ulatuses tuleks hagi rahuldada. Põhinõude suuruse osas valitseva erimeelsuse tõttu on pooled eri meelt ka viivise suuruse ja menetluskulude jaotuse osas.
46.Tegemist on töövõtulepingust kerkinud vaidlusega. Seepärast tuleb kostja I vastu esitatud nõude osas juhinduda VÕS § 635 lg-st 1, mille järgi kohustub töövõtulepinguga töövõtja valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse, tellija aga maksma selle eest tasu. Viidatud sättest tulenevalt on pooltel vastastikused kohustused, mille täitmiseks tuleb töövõtjal töö valmis teha ja tellijal töö eest tasuda. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning sama paragrahvi lõike 3 kohaselt loetakse kohustus nõuetekohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Seega on maakohus õigesti lähtunud sellest, et vaidluse lahendamisel omab olulist kaalu tellija ja töövõtja kohustuste sisu ja nende täitmise tuvastamine.
47.Kostja II vastu esitatud käenduslepingust tuleneva nõude osas valiteseva erimeelsuse lahendamiseks tuleb tuvastada VÕS § 29 järgi kostja II võetud käenduskohustuse sisu. II
48.Kolleegium on maakohtuga ühte meelt selles, et kostja I suhtes esitatud nõude lahendamisel oluliste asjaolude väljaselgitamisel tuleb lähtuda poolte sõlmitud töövõtulepingust ja selle lisast. Eelkõige puudutab see küsimust, kumma poole tehtud taganemise avaldusel on lepingut lõpetav mõju.
49.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsusega osas, milles maakohus leidis, et kostja I esitatud lepingust taganemise avaldus (I kd, tl 15-16) ei omanud taganemise toimet, sest vaidlust ei ole selles, et hageja oli arve nr 14013 (I kd, tl 26) tasunud enne, kui leping oleks kostja I poolse taganemise tagajärjel lõppenud. Maakohus järeldas samuti õigesti, et kostja I ei andnud hagejale kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega nagu VÕS § 114 lg 1 seda eeldab. Nimetatud säte järgi järgi on isikul, kelle suhtes lepingut rikutakse, õigus lepingust taganeda, kui tulemusteta möödub rikkumise adressaadi poolt rikkumise kõrvaldamiseks määratud täiendav tähtaeg. Tegemist on olulise seadusest tuleneva tingimusega, mille järgimata jätmise korral ei ole taganemine kehtiv. Õige on maakohtu seisukoht, et arve tasumisega mõnepäevane viivitamine ei
olnud oluline lepingu rikkumine VÕS § 116 lg 2 tähenduses, mis oleks andnud kostjale I õiguse lepingust taganeda ilma hagejale kohutuste täitmiseks VÕS § 114 lg 1 järgset täendavat tähtaega andmata.
50.Maakohus järeldas õigesti ka seda, et pooltevaheline leping lõppes hagejapoolse lepingust taganemise tõttu põhjusel, et kostja I keeldus edaspidistest tööde tegemisest (I kd, tl 18-20). Lepingust taganemise õigus on taganemiseks õigustatud lepingupoole kujundusõigus, mille tegemiseks piisab lepingupoole vastavasisulisest tahteavaldusest (VÕS § 188 lg 1). VÕS § 116 lg 1 näeb lepingust taganemise eeldusena ette lepingurikkumise olulisuse. Sama paragrahvi lg 2 loetleb näitlikult juhud, mille esinemisel saab olla tegemist olulise lepingurikkumisega. Kolleegium nõustub, et lepingu täitmisest otsesõnu keeldumine on VÕS § 116 lg 2 p 4 nimetatud juhtum, mis annab lepingu teisele poolele õiguse lepingust taganeda ilma, et rikkumise kõrvaldamiseks oleks vaja anda VÕS § 114 lg 1 järgi täiendavat tähtaega. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja on tõendanud nii lepingust taganemise formaalsete kui materiaalsete eelduste täitmist, samuti ei ole taganemisega viivitanud ja on lepingu lõpetanud mõistliku aja jooksul pärast lepingurikkumisest teada saamist. Hageja on lepingu lõpetamise tõttu olnud sunnitud kandma kulutusi kostja I poolt tegemata jäetud tööde lõpetamiseks. Maakohus on hageja kulutusi pidanud õigesti kostja I tekitatud kahjuks, mille kostja I peab hagejale VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama. Maakohus on kahju hüvitamise eeldused õigesti tuvastanud ja seepärast ei pea kolleegium vajalikuks vastavas osas maakohtu otsuse põhjendusi TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes korrata. Erinevalt kostjast I, on kolleegium seisukohal, et maakohus on jõudnud kostja I kahju hüvitamise kohustuse osas paikapidavatele järeldustele ning kohaldanud õigesti asjakohast materiaalõigust. III
51.Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et kostja II suhtes tuleb jätta hagi rahuldamata. Maakohus on käenduslepingu tõlgendamisel pööranud poolte väidetele nõutavat tähelepanu ja selgitanud otsust põhjendades nõutava selgusega, miks ei ole hageja nõue kostja II suhtes põhjendatud. Kolleegiumil ei ole alust võtta lepingu sisu ja eesmärgi osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevat seisukohta. Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega, mille järgi on hageja ja kostja II käenduslepingu pooltena piiritlenud käenduskohustuse sisu ja ulatust. Lepingupooled on määratlenud käenduslepingu p-s 1.1 üheselt, et kostja II vastutab käendajana üksnes töövõtulepingu p-s 8.3 sätestatud leppetrahvi tasumise kohustuse ja töövõtulepingu p-s 7.4 silmas peetud ehitamise kohustuse täitmise eest. Kuivõrd hagiavalduses esitatud kahju hüvitamise kohustuse eest vastutamises pooled kokku leppinud ei ole, ei ulatu kostja II käenduskohustus nõudele, mida hageja soovib kostja II suhtes maksma panna. Hageja tõlgendus, mille järgi tuleb täitmise kohustuse võimatuse tõttu anda lepingu vastavale punktile 1.1 hageja soovitud sisu, ei ole VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreeglite kohaselt põhjendatud. Hageja kahju hüvitamise nõue ei ole seostatav töövõtulepingu p-s 7.4 silmas peetud täitmise tagatise ega töödes pärast nende üleandmist avastatavate võimalike puudustega. Seetõttu on hageja tõlgendus käenduslepingu sisu osas meelevaldne. Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb lähtuda lepingu tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid (vt nt Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-14, p 18; 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14,
p 19). Lepingu tõlgendus ei saa ühelgi viidatud juhul viia kokkuleppeni, mille sõlmimiseks ei ole lepingupooled tahet avaldanud. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu järeldustega, ei pea kolleegium ka selles osas vastavalt TsMS § 654 lg-le 6 vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi pikemalt korrata. IV
52.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi hageja apellatsioonimenetluse kulud, mis on kantud seoses kostja I esitatud apellatsioonkaebusega, jätta kostja I kanda ja ülejäänud hageja kulud hageja enda kanda, kostja I apellatsioonimenetluse kulud jätta tema enda kanda ning kostja II apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda.
53.Hageja esitas 10. märtsil 2017. a ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palus hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 1520 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt seisnes hagejale ostutatud õigusabi seoses hageja apellatsioonkaebuse esitamisega kliendiga nõudpidamises, otsusega tutvumises ja analüüsimises (2,2 t) ja apellatsioonkaebuse koostamises (2,7 t) ning seoses kostja I apellatsioonkaebuse esitamisega kliendiga nõudpidamises, kostja I apellatsioonkaebusega tutvumises ja analüüsimises (1,2 t) ja kostja I apellatsioonkaebusele vastuse koostamises (3,1 t). Lisaks on hageja tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 600 eurot. Kostjad oma seisukohta hageja menetluskulude nimekirja osas ei avaldanud.
54.Ringkonnakohus leiab, et hageja lepingulise esindaja apellatsioonimenetluse toimingud seoses kostja I apellatsioonkaebusega tutvumisega ja sellele vastamisega on vajalikud ja nendele toimingutele kulunud aeg (4,3 t) on TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalik. Lepingulise esindaja tasumäära põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot (käibemaksuta) on põhjendatud. Seega arvestades menetluskulude jaotust tuleb hageja menetluskulud summas 430 eurot (4,3 t x 100) välja mõista kostjalt I. Kuivõrd ülejäänud hageja õigusabikulud on kantud seoses hageja esitatud apellatsioonkaebusega, mis jäi rahuldamata, siis jäävad need kulud ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv hageja enda kanda.
55.Kostjad esitasid 13. märtsil 2017. a ringkonnakohtule ühise menetluskulude nimekirja, milles kostja I palus hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 1990 eurot (käibemaksuta) ja kostja II palus hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 1008 eurot (käibemaksuga). Kuivõrd kostja I kannab oma menetluskulud ise, siis ringkonnakohus ei pea vajalikuks tema kulude põhjendatust analüüsida. Kostjate menetluskulude nimekirja kohaselt seisnes kostjale II ostutatud õigusabi maakohtu otsusega tutvumises ja analüüsimises (0,25 t), kliendiga nõudpidamises (0,25 t), hageja apellatsioonkaebusega tutvumises ja analüüsimises (1,25 t), kliendiga nõudpidamises (1 t) ja apellatsioonkaebusele seisukoha koostamises (4,25 t). Hageja oma seisukohta kostjate menetluskulude nimekirja osas ei avaldanud.
56.Ringkonnakohus leiab, et kostja II lepingulise esindaja apellatsioonimenetluse toimingud on vajalikud ja nendele toimingutele kulunud aeg on TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalik. Lepingulise esindaja tasumäära põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) on antud juhul põhjendatud. Seega arvestades menetluskulude jaotust tuleb hagejalt välja mõista kostja II menetluskulud summas 1008 eurot (7 t x 120 x 20%).
57.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt menetlusosalise taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
58.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.