Harju Maakohtu 22.02.2017 määrus hagi läbivaatamata jätmiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse Swedbank AS-i määruskaebus liik Menetlusosalised ja nende Hageja Swedbank AS (registrikood 10060701), esindaja Jüri Puust esindajad Kostja AK (isikukood XXXXXXXXX), esindaja Indrek Repnau Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Tühistada Harju Maakohtu 22.02.2017 määrus osas, millega maakohus jättis poolte menetluskulud täies ulatuses Swedbank AS-i kanda. Muus osas jätta määrus muutmata.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
3.Määruskaebuse läbivaatamise kulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest. Asjaolud
1.Swedbank AS (hageja) esitas 23.07.2010 Harju Maakohtule hagi AK (kostja) vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks. Harju Maakohus tegi 22.09.2010 tagaseljaotsuse, millega rahuldas hagi. Kostja esitas 02.05.2016 Riigikohtule maakohtu tagaseljaotsuse peale teistmisavalduse, milles palus otsuse tühistada ja saata tsiviilasi lahendamiseks Harju
Maakohtule. Riigikohus tühistas 14.11.2016 määrusega maakohtu 22.09.2010 tagaseljaotsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.06.12.2016 kirjaga andis maakohus kostjale tähtaja asja kohtualluvuse osas seisukoha esitamiseks.
3.17.12.2016 esitas kostja Harju Maakohtule taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks. Taotluse kohaselt ei allu hagi Harju Maakohtule, kuna hagi esitamise ajal ja ka käesoleval hetkel elab ja töötab kostja Soome Vabariigis. Tulenevalt Brüsseli I määruse art 16 lg-st 2 tuleb jätta hagi TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata. Oma väite, et kostja elas hagi esitamise ajal alaliselt Soomes, kinnitamiseks esitas kostja 12.01.2017 töölepingu, mis on sõlmitud Soome Vabariigis 12.02.2009, ja teate sõidukimaksu kohta, mis on tasutud Soomes perioodil 17.12.2009 kuni 16.12.2010.
4.Hageja vaidles kostja taotlusele vastu. Vastuväite kohaselt on kostja poolt tõendamata, et tema alaline elukoht ei olnud hagi esitamise ajal Eestis. Käesolevas asjas märkis ka Riigikohus, et töölepingu sõlmimine ei tähenda tingimata seda, et kostja asus 2009. aastal Soome elama (3-2-2-4-16, p 9). Hagi võeti menetlusse 17.08.2010. Kostja on oma elukoha Eesti rahvastikuregistris muutnud Soome Vabariigis olevaks alates 29.03.2012. See annab eelduse, et isiku tegelik elukoht oli menetluse algatamise ajal Eesti Vabariigis. Seejuures tuleb rahvastikuregistri kannet pidada tõendiks, mis viitab isiku elukohale tsiviilõiguslikus tähenduses. Kostja poolt esitatud tõendid saavad tõendada äärmisel juhul seda, et kostja on mingil ajahetkel Soome Vabariigis viibinud. Riigikohus on lahendi 3-2-1-123-12 p-s 9 märkinud, et asjaolust, et kostja elukoha aadress on rahvastikuregistris hiljuti muudetud Soomes asuvaks aadressiks, saab järeldada tema tahet TsÜS § 14 lg 3 kohaselt viia oma elukoht Soome. Käesoleval juhul ei ole kostja sellist tahteavaldust hagi menetlusse võtmisele eelneval ajal teinud. Arvestada tuleks ka rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 39 lg-st 1 tulenevat kohustust teavitada rahvastikuregistrit igast elukohavahetusest 30 päeva jooksul. TsÜS § 14 lg 2 järgi võib Eesti õiguse kohaselt olla isiku elukoht ka kahes kohas. Kostjal oli alaline elukoht (domitsiil) ka Eesti Vabariigis. Mitu elukohta võib olla ka isikul, kes on ajutiselt või ka määramata ajaks läinud tööle välismaale ja viibib küll enamiku ajast Eestist ära, kuid kellel on siin kodu, kus elavad teised perekonnaliikmed. Töölepingu sõlmimine ei viita konkreetselt alalise elukoha või koduse aadressi vahetamise tahtele ega selle tegelikule vahetamisele. Euroopa Liidus on ühtseks põhimõtteks tööjõu vaba liikumine, mis ei too endaga automaatselt kaasa elukoha muutmise tagajärgi. Seejuures tuleb arvestada ka asjaolu, kas kostja on oma elukoha muutmisest teavitanud avalikkust või kolmandaid isikuid. Ka kostjaga sõlmitud lepingute alusel oli kostja kohustatud avaldajat teavitama oma kontaktandmete ning elukoha vahetusest. Oluline on ka õiguskindlus ning kohtualluvuse ettenähtavus. Kostja pidi olema teadlik ning arvestama Eesti kohtute kohtualluvusega, kui ta elas Eestis ning sõlmis tehinguid Eesti krediidiasutusega. Samuti on kostja algatanud Eestis mitmeid menetlusi läbi erinevate esindajate, sh teistmismenetluse. Sellest tulenevalt on kostja võimeline oma õigusi Eesti Vabariigi kohtutes kaitsma ja puudub objektiivne põhjus, miks käesolev asi peaks alluma välisriigi kohtule. Hea usu ning õigusrahu põhimõtetega on vastuolus, kui kostja, kes ei ole oma väidetavast aadressist teavitanud ei lepingupoolt, kohut ega avalikku registrit, tugineb
2(8)
sellisele asjaolule aastaid hiljem. Samal ajal on kostja olnud pidevalt teadlik oma võlgnevustest hageja ees.
Maakohtu seisukoht
5.22.02.2017 määrusega jättis maakohus hagi TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Maakohtu määruse kohaselt esitas hageja hagi 23.07.2010. Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. TsMS § 70 lg 1 sätestab, et rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi määratakse, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Sama paragrahvi teise lõike järgi asi allub Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Vastavalt hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 70 lg 4 kohaldatakse käesolevas seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohtualluvuse määramisel Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole reguleeritud EL Nõukogu määrusega 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 012, 16.01.2001, lk 1–23) ja määrusega 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus 1347/2000/EÜ (ELT L 338, 23.12.2003, lk 1–29), või muu EL Nõukogu määrusega. Nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades, artikkel 2 lg 1 sätestab, et isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, kaevatakse selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata ning art 3 lg 1 järgi saab isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes määruse II peatüki 2.-7. jaos sätestatud korras. Ka (EÜ) nr 44/2001 määruse art 16 lg 2 kohaselt võib teine lepinguosaline algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtus, kus on tarbija alaline elukoht. Artikkel 24 sätestab, et lisaks käesoleva määruse muudest sätetest tulenevale pädevusele on pädev ka see liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub. Artikkel 26 lg 1 kohaselt kui kostja, kelle alaline elukoht on ühes liikmesriigis, kaevatakse teise liikmesriigi kohtusse, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb käesoleva määruse sätetest. Artikkel 59 lg 1 kohaselt, et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab see kohus siseriiklikke seadusi. Sama artikli lg 2 kohaselt kui poole alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi seadusi, et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis. TsÜS § 14 lg 1 järgi on füüsilise isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. TsÜS § 14 lg 3 kohaselt loetakse elukoht muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta.
7.Kostja on märkinud, et tema elukoht oli hagi esitamise ajal 23.07.2010 Soome Vabariigis, ning esitanud oma väite kinnitamiseks töölepingu, mis on sõlmitud Soome Vabariigis 12.02.2009 ja teate sõidukimaksu kohta, mis on tasutud Soomes perioodil 17.12.2009 kuni 16.12.2010.
3(8)
8.Tulenevalt tsiviilasja materjalidest, kostja esitatud tõenditest ja hageja seisukohast ei olnud kostja elukoht hagi esitamise ajal 23.07.2010 Eesti Vabariigis. Üksnes töölepingut ei saa pidada piisavaks tõendiks, et kostja oli hagiavalduse esitamise ajaks asunud elama Soome Vabariiki, kuid käesolevas asjas viitab asjaolule, et kostja elukoht ei olnud hagi esitamise ajal Eesti Vabariigis, ka teade sõidukimaksu kohta, mis on tasutud Soomes perioodil 17.12.2009 kuni 16.12.2010. Ei ole eluliselt usutav, et kostja, kui tema elukohaks oleks olnud hagi esitamisel Eesti, oleks tasunud välisriigis sõidukimaksu. Lisaks oli hagiavalduse menetlusse võtmisel kostja kehtiv Eesti aadress 25.06.2010 seisuga rahvastikuregistris märgitud üksnes linnaosa täpsusega. Ka nähtub asja materjalidest, et kohtu poolt aadressidele XXX, mis oli rahvastikuregistri kohaselt kostja elukohaks 05.04.2007 – 24.06.2010, ei ole kostjale hagiavaldust õnnestunud kätte toimetada põhjusel, et ta ei ela antud aadressil. Seejärel on dokumendid antud üle kostja emale AR-le viimase rahvastikuregistrijärgsel aadressil XXX. Samale aadressile on edastatud ka tagaseljaotsus, mis on tagastatud põhjusel, et saaja ei ela sellel aadressil ning viibib pikemat aega välismaal. Seega ei ole kostja elukoht hagiavalduse esitamise hetkel ega ka hilisema menetluse käigus olnud seostatav ühegi konkreetse Eesti aadressiga. RRS § 6 lg 1 kohaselt on registriandmetel informatiivne ja statistiline tähendus. Eeltoodust tulenevalt oli kostja alaline elukoht 23.07.2010 hagiavalduse esitamisel Soome Vabariigis.
9.Põhjendatud ei ole hageja väide, et kuna kostja on algatanud Eestis mitmeid menetlusi läbi erinevate esindajate, sh teistmismenetluse, siis sellest tulenevalt on kostja võimeline oma õigusi Eesti Vabariigi kohtutes kaitsma ja puudub objektiivne põhjus, miks käesolev asi peaks alluma välisriigi kohtule. Euroopa Kohus on 20.05.2010 otsuse C-111/09 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) - Česká podnikatelská pojišťovna as, Vienna Insurance Group versus Michal Bilas p-des 21-24 leidnud, et Brüsseli I määruse art 24 esimene lause kehtestab kohtualluvuse eeskirja, mis rajaneb kostja kohtusse ilmumisel kõigis kohtuasjades, mille puhul asja allumine menetlevale kohtule ei tulene selle määruse teistest sätetest. Sealhulgas kohaldatakse seda eeskirja juhtudel, kui kohtule on esitatud hagi selle määruse sätteid eirates. Kostja kohtusse ilmumist võib pidada vaikivaks nõustumiseks asja allumisega sellele kohtule, kus asi algatati, ning seega vaikivaks kokkuleppeks kohtualluvuse kohta. Artikkel 24 teine lause näeb ette erandid sellest üldeeskirjast. Nimetatud sätte kohaselt ei peeta vaikivaks kohtualluvuse kokkuleppeks seda, kui kostja vaidlustab kohtualluvuse, väljendades nii oma tahet mitte nõustuda asja allumisega sellele kohtule, või kui on tegemist juhtudega, mille puhul nimetatud määruse art 22 näeb ette erandliku kohtualluvuse eeskirjad. Tegemist on erandiga, ning seda tuleb tõlgendada kitsalt. Sellest järeldub, et art 24 teist lauset ei tohi mõista nii, et see võimaldab jätta kohaldamata sama artikli esimeses lauses väljendatud üldeeskirja muude kohtuvaidluste puhul kui need, millele see sõnaselgelt viitab. Seega saab kohus hagi menetlusse võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või ei vasta kohtule. Juhul kui kostja ilmub kohtusse ja kohtualluvusele vastu ei vaidle, allub hagi Brüsseli I määruse art 24 järgi Eesti kohtule ning hagi menetlemata jätmiseks ei ole alust (vt ka Riigikohtu 21.11.2012 määrus 3-2-1-123-12). Arvestades kostja alalist elukohta, samuti asjaolu, et kostja on tarbija ning ta vaidleb Eesti kohtualluvusele vastu, ei saa käesolevat hagi kostja vastu Eesti kohtusse esitada.
4(8)
10.TsMS § 173 ning § 168 lg 2 alusel jäävad menetluskulud hageja kanda. Vastavalt TsMS § 177 lg 2 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Määruskaebus
11.Hageja palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks, menetluskulud jätta kostja kanda. Ühtlasi esitas hageja taotluse määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks.
12.Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaal- ning menetlusõigusnorme. Eelkõige on kohus ebaõigesti hinnanud kostja poolt esitatud tõendeid ning kohaldanud ebaõigesti rahvusvahelist kohtualluvust reguleerivaid sätteid. Puudub vaidlus, et käesolevale asjale kohaldub Brüssel I määruse eelmine versioon (määrus nr 44/2001).
13.Maakohus asus ekslikult seisukohale, et asjaolule, et kostja elukoht ei olnud hagi esitamise ajal Eesti Vabariigis viitab ka teade sõidukimaksu kohta, mis on tasutud Soomes perioodil 17.12.2009 kuni 16.12.2010. Sellest tõendist saab teha järelduse, et isik on tasunud maksu auto kasutamise eest Soome Vabariigis. Seejuures ei nähtu tõendist, et isik oleks seda autot ise kasutanud ning tegu võib olla ka kolmanda isiku eest tasutud summaga. Sõiduki maksu tasumine ei anna kinnitust isiku domitsiili vahetamisele. Ebaselgeks jääb ka see, kuidas sai kohus teha järeldusi võõrkeelsest dokumendist. Kohus ei ole tõlke esitamist nõudnud, kuid ei ole ka põhjendanud, miks oleks tõendi tõlkimine olnud ebamõistlik. Sisuliselt on maakohtu lahendist tulenevalt võimalik domitsiili muutmine (sh rahvusvahelise kohtualluvuse muutmine) saavutada ühe tõendiga selle kohta, et isik on tasunud sõiduki maksu.
14.Rahvastikuregistri kandel on tsiviilkohtumenetluses tõendi väärtus (TsÜS kommenteeritud väljaanne lk 64, p 3.3.1.). Sisuliselt oli kohtul kaks vasturääkivat tõendit ja kohtumääruse põhjendused elulise usutavuse kohta ei ole piisavad. Kostja poolt esitatud tõendite vähesus viitab selgelt, et tegelikult ei olnud kostja hagi esitamise ajal alaliselt Soome Vabariigis. Alaline elukoht on õiguslikus mõttes püsiv mõiste, mis viitab teatud kohas pikemaajalisele viibimisele, mis eeldaks rohkem tõendeid. Alalist elukohta saab tõendada näiteks Soome vastava registri kandega või eluaseme olemasoluga vaidlusaluse perioodi kohta. Olukorras, kus kostja ei ole tõendanud oma elukohta hagi esitamise ajal (sh üürileping, kinnisasja omand, kasutusõigus jne), tuleb lähtuda rahvastikuregistrist.
15.Kohtul tuli esmalt hinnata, kas kostja elukoht oli hagi esitamise ajal Eesti Vabariigis. Selleks kohaldab kohus siseriiklikku õigust. Seejärel tuli kohtul tuvastada, kas isik elas hagi esitamise ajal Soome Vabariigis (kohaldades Soome õigust). Arvestada tuleks ka Eesti seadusest tulenevat kohustust teavitada rahvastikuregistrit igast elukohavahetusest 30 päeva jooksul. Kohus ei saanud eelnevat vaid ühele tõendile (sõiduki maksu tasumine) tuginedes teha.
16.Asjakohane ei ole see, et isikul oli aadress registris linnaosa täpsusega. Aadressi tähenduse mõttes on oluline vaid see, kas kostja aadressiks oli märgitud Eesti Vabariik või mitte. Samuti ei puutu asjasse see, et kohtul ei õnnestunud aadressile XXX kohtudokumente kätte toimetada. See tähendab, et isik ei viibinud seal aadressil dokumentide kättetoimetamise hetkel. Tegu oli isiku endise aadressiga ka juba registrikande kohaselt. Asjakohaseks ei saa pidada ka seda, millisele aadressile on edastatud tagaseljaotsus. Sellest ei saa teha järeldust
5(8)
isiku elukoha kohta hagi esitamise ajal. Asjaolu, et isiku ema elas Eestis viitab pigem sellele, et isikul oli domitsiil Eesti õiguse alusel ka Eesti Vabariigis. TsÜS kommenteeritud väljaandes (lk 63 p 3.2.2) on märgitud, et mitu elukohta võib olla ka isikul, kes on ajutiselt või ka määramata ajaks läinud tööle välismaale ja viibib küll enamiku ajast Eestist ära, kuid kellel on siin kodu, kus elavad teised perekonnaliikmed.
17.Maakohtul ei olnud võimalik kindlaks teha, kas isik elas hagi esitamise ajal Soomes. Kuna kohus on kostja domitsiili tagasiulatuvalt ebaõigesti tuvastanud, ei ole kohus arvestanud sellises olukorras kohalduva Euroopa Kohtu praktikaga. Euroopa Liidu kohus on lahendis Hypotecní banka a.s. v Lindner (asi C-327/10) asunud seisukohale, et kui siseriiklikul kohtul ei ole võimalik tarbija domitsiili kindlaks teha, siis tuleks domitsiiliks pidada tarbija viimast teadaolevat elukohta määruse 44/2001 artikli 16 p 2 tähenduses (p 44).
18.Kostjale on olnud ettenähtav, et asi allub Eesti Vabariigi kohtutele, ning ta on võimeline ennast siin esindama. Seda fakti kinnitab asjaolu, et isikul on käesolevas menetluses olnud juba 2 esindajat. Samuti tulenes ka kostjaga sõlmitud laenulepingust (p 12.2.1.), et ta peab oma kontaktandmete muutmisest teist lepingupoolt teavitama.
19.Maakohus jättis ebaõiglaselt menetluskulud hageja kanda, sest hagejal ei ole võimalik hinnata rahvusvahelist kohtualluvust muu kui ametliku registrikande ning võlgniku poolt talle edastatud andmete alusel. Asjaolu, et kostja aadress on hagi esitamise ajal olnud rahvastikuregistris Eestis, mõjutab kostja vastutust menetluskulude kandmise osas. Isegi olukorras, kus kohus leiab, et asi ei allu Harju Maakohtule, on kostja tegevus tinginud hagi esitamise Eesti Vabariigi kohtusse. Arvestada tuleks kohustust teavitada rahvastikuregistrit igast elukohavahetusest 30 päeva jooksul. Menetluse edasine käik
20.Kostja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
21.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 633 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Määruse põhjendused
22.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrust tuleb tühistada osas, millega maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Muus osas on määrus seaduslik ja põhjendatud ning ringkonnakohus ei korda maakohtu määruse põhjendusi, nõustudes nendega.
23.Määruskaebuse esitaja väitel ei olnud maakohtul alust ainult ühe tõendi põhjal lugeda tõendatuks asjaolu, et kostja elukoht hagi esitamise ajal ei olnud Eestis. Ringkonnakohus leiab, et väide ei ole põhjendatud. Maakohus ei ole teinud nimetatud järeldust üksnes ühe tõendi põhjal, vaid mõlema tõendi (tööleping ja sõidukimaks) põhjal, märkides, et „...üksnes töölepingut ei saa pidada piisavaks tõendiks, et kostja oli hagiavalduse esitamise ajaks asunud elama Soome Vabariiki, kuid käesolevas asjas viitab asjaolule, et kostja elukoht ei olnud hagi esitamise ajal Eesti Vabariigis ka teade sõidukimaksu kohta, mis on tasutud Soomes perioodil 17.12.2009 kuni 16.12.2010“. Seega tegi maakohus oma järelduse vähemalt kahe tõendi põhjal.
24.Määruskaebuse esitaja väitel ei nõudnud maakohus võõrkeelse dokumendi tõlget ja jääb ebaselgeks, kuidas kohus sai teha järeldusi võõrkeelsest dokumendist. Ringkonnakohus leiab, et väide on iseenesest õige tõlke nõudmata jätmise osas, sest TsMS § 33 lg 1 teise lause järgi
6(8)
peab kohus nõudma võõrkeelse dokumendi tõlke esitamist. Samas ei too tõlke esitamata jätmine endaga tingimata kaasa dokumendi tähelepanuta jätmist (TsMS § 33 lg 3), kuna kohus võib jätta tõlke nõudmata, kui tõendi tõlkimine on selle sisu ja mahtu arvestades ebamõistlik ja teised menetlusosalised ei vaidle muukeelse tõendi vastuvõtmise vastu. Võõrkeelse dokumendi tõlke nõudmine on vajalik eelkõige juhul, kui dokumendi sisu ei ole ei kohtule ega menetlusosalisele tõlketa arusaadav. Maakohtu menetluslik minetus ei tingi siiski maakohtu määruse tühistamist, kuna määruskaebuse esitaja ei ole avaldanud, et ta ei saa võõrkeelse dokumendi sisust aru. Maakohtul oli alust võõrkeelset tõendit arvestada ja hinnata ka seetõttu, et ka teistmisavalduse menetluses ei esitanud hageja vastuväiteid samade võõrkeelsete dokumentide ilma tõlketa esitamisele.
25.Määruskaebuse esitaja väitel on rahvastikuregistri kandel tsiviilkohtumenetluses tõendi väärtus ja seda tuleb pidada tõendiks, mis viitab isiku elukohale tsiviilõiguse tähenduses. Väide on iseenesest põhjendatud, kuid rahvastikuregistri kanne ei ole ainus võimalik tõend isiku elukoha kohta. Rahvastikuregistris isiku poolt esitatud andmed elukoha kohta ei oma õiguslikku tähendust, mille alusel saaks lugeda isiku elukohaks registris märgitud elukoha sõltumata isiku tegelikust elukohast TsÜS § 14 tähenduses. RRS § 6 lg 1 järgi on rahvastikuregistrisse kantud andmetel informatiivne ja statistiline tähendus ja sama paragrahvi lõike 2 järgi on rahvastikuregistrisse kantud andmetel õiguslik tähendus seadusega ettenähtud juhtudel. RRS § 48 lg 2 järgi on elukoha aadressil õiguslik tähendus ainult Riigikogu, Euroopa Parlamendi ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, rahvahääletusel ja rahvaküsitlusel (p 1); samuti kohaliku omavalitsuse eelarvesse laekuvate maksude tasumisel maksuseadustes sätestatud alustel (p 2) ja samuti avaliku ülesande täitmisel, kui selle ülesande täitmine on seotud elukohajärgsusega (p 3). Kohtualluvuse määramise jaoks elukoha aadressil õiguslikku tähendust ei ole.
26.Määruskaebuse esitaja väitel saaks alalist elukohta tõendada näiteks Soome vastava registri kandega või eluaseme olemasoluga (üürileping, kinnisasja omand, kasutusõigus), kuid kostja ei ole selliseid tõendeid esitanud. Ringkonnakohus leiab, et väide ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks, kuna seadusega ei ole piiratud, milliste tõenditega saab tõendada alalise elukoha olemasolu. Pealegi määrab iga isik eelduslikult ise, mida ta peab enda elukohaks. Seega peab hageja, kui ta leiab, et kostja poolt elukoha kohta avaldatu ei vasta tegelikkusele, esitama tõendeid kostja väidetu ümberlükkamiseks.
27.Määruskaebuse esitaja väitel ei olnud maakohtul võimalik tegelikkuses kindlaks teha, kas isik elas hagi esitamise ajal Soomes ja maakohus ei arvestanud sellises olukorras kohalduva Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt kui siseriiklikul kohtul ei ole võimalik tarbija domitsiili kindlaks teha, siis tuleks domitsiiliks pidada tarbija viimast teadaolevat elukohta määruse nr 44/2001 artikli 16 p 2 tähenduses. Ringkonnakohus leiab, et väide ei ole põhjendatud. Maakohus leidis kostja väite ja kostja esitatud tõendite alusel, et kostja alaline elukoht oli 23.07.2010 hagiavalduse esitamisel Soome Vabariigis. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, sest kostja väite ja esitatud tõendite alusel saab seda järeldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist olukorraga, kus siseriiklikul kohtul ei olnud võimalik kostja domitsiili määrata, kuna kostja väitel on tema elukoht alates 2009. aastast Soome Vabariigis ja ta esitas selle tõendamiseks ka asjakohased tõendid. Seevastu ei ole hageja esitanud selliseid tõendeid, mis lükkaksid ümber kostja väited ja tõendid.
28.Määruskaebuse esitaja väitel ei ole õiglane jätta kõiki menetluskulusid hageja kanda olukorras, kus hageja juhindus hagi esitamisel kostja enda poolt lepingu sõlmimisel esitatud ja ka rahvastikuregistris märgitud elukohast. Ringkonnakohus leiab, et väide on põhjendatud.
7(8)
TsMS § 162 lg 4 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja elukoha aadress oli hagi esitamise ajal rahvastikuregistri järgi Eestis, samuti oli kostjal lepingust tulenev kohustus teavitada hagejat oma aadressi muutumisest. Seetõttu oli hageja õigustatud kohtualluvuse järgi esitama hagi Eesti kohtusse. RRS § 391 lg 1 järgi hoolitseb rahvastikuregistri objektiks olev isik enda ja oma alaealiste laste ning eestkostetavate elukoha aadressi õigsuse eest rahvastikuregistris, kasutades käesolevas peatükis sätestatud võimalusi. Kostja RRS-st tulenev kohustus on avalik-õigusliku iseloomuga ja seda ei saa pidada käesoleva vaidluse aluseks oleva lepingu rikkumiseks. Lepingu rikkumiseks saab pidada seda, kui kostja ei teavita hagejat oma elukohaandmete muutumisest. Samas on hagejal võimalus kaitsta end selliste lepingurikkumiste vastu lepingus sätestatavate sanktsioonidega. Ringkonnakohus leiab, et hagi esitamise ebaõige kohtualluvuse alusel põhjustas peamiselt kostja enda käitumine, kuid kõigi menetluskulude kostja kanda jätmine ei ole samuti õiglane, mistõttu mõlema poole menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda TsMS § 162 lg 4 alusel. Eeltoodud põhjustel tuleb muuta maakohtu määrust menetluskulude jaotuse osas ja jätta kummagi poole menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus nende endi kanda (TsMS § 162 lg 4 ja § 173 lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.