Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. mai 2017, Tartu
Tsiviilasja number
2-13-41049
Tsiviilasi
Kalev Piksi hagi ARKAADIA HALDUSE AS vastu võlgnevuse ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3463 eurot 3 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 24. jaanuari 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ARKAADIA HALDUSE AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
8. mai 2017
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): ARKAADIA HALDUSE AS (registrikood 10257154), lepinguline esindaja vandeadvokaat Veiko Viisileht Vastustaja (hageja): Kalev Priks (isikukood XXX), lepinguline esindaja Kalju Kutsar
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 24. jaanuari 2017 otsus osaliselt menetluskulude jaotuse ja väljamõistetud menetluskulu suuruse osas. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Jaotada menetluskulud maakohtus järgmiselt: jätta menetluskulud (va hagi esitamisel tasutud riigilõiv 300 eurot) hagi esitamisest kuni Riigikohtu otsuseni 29. aprill 2015 poolte endi kanda; jätta hagi esitamisel tasutud riigilõiv ja menetluskulud pärast Riigikohtu otsust 92 % Arkaadia Halduse AS-i ja 8 % Kalev Piksi kanda.
7.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Arkaadia Halduse AS-i kanda. Kalev Piksil ringkonnakohtus hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Kalev Piks (hageja) esitas 4. septembril 2013 hagi ARKAADIA HALDUSE AS (kostja) vastu hagi 1631 euro 21 sendi väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt kuuluvad hagejale korteriomandid Valgas XXX (korterid X, X ja X). Korteriomanike 28. juuni 2004 üldkoosolekul nimetati kostja XXX valitsejaks. Kostja esitas hagejale 2004. a juulist arveid hoolduskulude, remondireservi ning kommunaalteenuste eest tasumiseks. Kuna hageja pidas neid arveid alusetutuks, jättis ta nende eest tasumata. Kostja esitas võlgnevuse saamiseks kohtusse hagi ning Tartu Ringkonnakohtu 14. märtsi 2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-08-19572 tuli hagejal tasuda remondireservi kokku 1234 eurot 77 senti ning 181 eurot 75 senti viiviseid. Hageja tasus nimetatud võla. Edaspidi tasus hageja regulaarselt remondireservi makseid. Kostja lõpetas elamu haldamise 2012. a teisel poolel. Korteriühistut ei moodustatud. Samas ei antud elanikelt kogutud hoone remondifondi neile üle, kuigi elamus ei olnud tehtud ka märkimisväärseid remonditöid. On arusaamatu, millise kohustuse katteks kostja saadud summad arvestas ning milline oli selle tegelik kasutamine. Hageja pöördus kirjalikult kostja poole selgituse saamiseks, kuid kostja ei vastanud. Kostjal puudub õiguslik alus elanikelt
kogutud rahasummade hoidmiseks. Kuna kostja ei korraldanud elamus remonditöid, tuleb remondifondi tasutud summa hagejale tagastada, sest kohustus, mille alusel hageja makseid tasus, on ära langenud.
2.Kostja vaidles hagile vastu. 19. aprilli 2010 üldkoosoleku otsusega pikendati kostja volitusi viieks aastaks. 1. juunil 2012 ütles kostja üles tema ja elamu korteriomanike vahel sõlmitud käsunduslepingu. Kostjale teadaolevalt ei ole elamus valitud uut valitsejat ega moodustatud korteriühistut, seega ei ole kellelegi korteriomanike ühiseid vahendeid üle anda. Hagejal puudub õigus nõuda tema poolt tasutud remondifondi summade tagastamist. Korteriomandiseaduse kohaselt teostavad korteriomanikud oma ühisusesuhtest tulenevaid õigusi ühiselt või valitseja kaudu. Ka remondifondi tasutud summade tagastamise nõude esitavad korteriomanikud ühiselt või volitatakse ühte korteriomanikku ühisusesuhtest tulenevaid õigusi teostama. Hagejat ei ole volitatud esitama hagi endise valitseja vastu remondifondi tasutud summade tagastamiseks. Hageja ei ole tõendanud nõutavat summat.
EELNEV KOHTUMENETLUS
3.Tartu Maakohus jättis 29. jaanuari 2014 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et kuigi võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel tuleb kostjal elamu korteriomanikelt saadud remondireservi maksed õigustatud isiku nõudel tagastada, puudub hagejal õigus nõuda remondifondi tasutud summade tagastamist. Pooled ei vaidle selle üles, et elamus ei ole loodud korteriühistut ega nimetatud uut valitsejat. Seega valitseb kaasomandi eest korteriomanike ühisus, s.o korteriomanikud ühiselt. Kuna korteriomanike tehtud maksed remondifondi on sihtotstarbeliselt mõeldud ainult kaasomandi eseme parendamiseks, kuulub remondifondi käsutamine (sh remondifondi tehtud maksete tagastamise nõudmine) kaasomandi eseme valitsemise hulka. Ainult ühe korteriomaniku maksete tagastamine sellele korteriomanikule kahjustab teiste korteriomanike huve ning ohustab kaasomandi eseme säilimist. Remondifondi maksete tagastamise nõude esitamiseks on korteriomandiseaduse (KOS) § 15 lg 1 alusel vajalik korteriomanike ühine otsus.
4.Tartu Ringkonnakohus jättis 5. novembri 2014 otsusega hageja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse lõppjäreldused ja resolutsiooni muutmata, kuid täiendas maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Ringkonnakohtu hinnangul kvalifitseeris maakohus hageja nõude ebaõigesti VÕS § 1028 lg 1 alusel. Ringkonnakohtu arvates võib hageja esiletoodud asjaoludel kõne alla tulla VÕS § 626 lg 1 kohaldamine. Samas leidis maakohus õigesti, et hagi tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et hagi esitamise õigus oleks käsundiandjal, s.o korteriomanikel ühiselt. Korteriomanike ühisuse puhul on igal üksikul korteriomanikul õigus pöörduda teiste korteriomanike poole ning kutsuda neid üles ühistes huvides tegutsema. Vajaduse korral saab selle õiguse maksmapanekuks pöörduda ka kohtu poole. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme sellega, et ei selgitanud hagejale vajadust kaasata menetlusse kõik korteriomanikud.
5.Riigikohus tühistas 29. aprilli 2015 otsusega hageja kassatsioonkaebuse alusel maa- ja ringkonnakohtu otsused ning saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
Riigikohtu hinnangul tuleneb KOS § 15 lg-st 1, et suhtes valitsejaga on korteriomanikud kaasomandi eset valitsedes ühisvõlausaldajad. Hageja on ekslikult leidnud, et korteriomanikud on osavõlausaldajad VÕS § 71 mõttes. KOS § 15 lg 1 ja VÕS § 72 lg 3 annavad oma koostoimes võimaluse ühel korteriomanikul esitada hagi valitseja vastu remondifondi kogutud raha tagastamiseks, kuid hagi saab esitada vaid selliselt, et kohustus tuleb täita kõikidele korteriomanikele ühiselt, ning seda vaid juhul, kui on olemas teiste korteriomanike nõusolek. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hageja nõue uuesti kvalifitseerida, arutada pooltega hageja nõude õiguslikku alust ja selgitada vajadusel täiendavalt välja nõude lahendamiseks olulised asjaolud (sh teiste korteriomanike nõusolek hagi esitamiseks).
HAGEJA TÄPSUSTATUD NÕUE JA VASTUVÄITED
6.Asja uuel läbivaatamisel maakohtus täpsustas hageja oma nõuet ning palus mõista kostjalt hageja, I. Švedova ja R. Tiri kasuks ühiselt välja 2775 eurot 96 senti ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 5. detsembril 2016 esitatud viivisearvestuse kohaselt nõuab hageja viivist alates 1. juulist 2012 kuni 9. juulini 2015 summas 687 eurot 7 senti. Hagejale kuuluvad korteriomandid Valgas XXX (korterid X,X ja X). Teised samas majas asuvad korteriomandid kuuluvad I. Švedovale (korter 5) ja R. Tirile (korterid 4, 6, 7 ja 8). Nimetatud isikud on kinnitanud, et nõustuvad sellega, et hageja on esitanud kostja vastu nõude remondifondi tagastamiseks. 2775 euro 96 sendi suuruse remondifondi jäägi puhul on tegemist summaga, mis oli antud kostja valdusesse tulevikus tehtavate kulutuste kandmiseks, mida aga lepingu ülesütlemise tõttu ei tehtud. Hageja nõude aluseks on VÕS § 1028 lg 1 või alternatiivselt VÕS § 626 lg 1.
7.Kostja arvates ei ole hageja täitnud Riigikohtu otsuses nimetatud eeldusi selleks, et hagi oleks võimalik rahuldada. Kinnistusraamatu väljavõtetest nähtub, et korteriomanditel on olnud eelmised omanikud, kes on tasunud kostjale remondifondi makseid. Korteriomandi uuele omanikule ei saa üle minna nõudeõigus remondifondi tagastamiseks raha osas, mille on valitsejale tasunud eelmine omanik. I. Švedova ja R. Tiri ei ole VÕS § 72 lg 1 tähenduses kostja suhtes ühisvõlausaldajad. Seega ei ole esitatud kõigi teiste ühisvõlausaldajate nõusolekuid. Lisaks puudub hageja poolt kohtule esitatud nõusolekutes igasugune viide sellele, et isikud oleksid aru saanud, millega nad nõus on olnud. Kostja ei nõustu hagi muutmise ja uue viivisenõude esitamisega. Hageja on esitanud uue ja suurema nõude ning muutnud hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Kostja palus alternatiivselt vähendada viivisenõuet nullini.
MAAKOHTU LAHEND
8.Tartu Maakohus rahuldas 24. jaanuari 2017 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt ühiselt hageja, I. Švedova ja R. Tiri kasuks välja võlgnevuse 2775 eurot 96 senti ja viivise põhinõudelt (2775 eurolt 96 sendilt) ajavahemiku 4. september 2013 kuni 9. juuli 2015 eest summas 420 eurot 87 senti. Maakohus jättis hagi rahuldamata viivisenõudes ajavahemiku 1. juuli 2012 kuni 3. september 2013 eest summas 266 eurot 20 senti. Menetluskuludest jäi 92% kostja ja 8% hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 699 eurot 22 senti, hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 286 eurot, tasaarvestas poolte vastastikused menetluskulude nõuded ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 413 eurot 20 senti. Maakohus leidis, et hageja ei ole hagi muutnud. Hageja on oma algset 1631 euro 21 sendi suurust nõuet suurendanud 1144 euro 75 sendi võrra, mida TsMS § 376 lg 4 p-st 2 tulenevalt ei
saa hagi muutmiseks pidada. Hageja on 9. juuli 2015 taotluses selgitanud, et nõude suurendamise tingib see, et hageja palub elamu korteriomanike kasuks välja mõista kogu halduslepingu lõppemise ajaks kasutamata remondifondi. Tegemist on TsMS § 376 lg 4 p 1 tähenduses hagi aluseks olevate faktiliste väidete täiendamisega ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Maakohus asus seisukohale, et kostja kui käsundisaaja peab VÕS § 626 lg 1 alusel andma elamu korteriomanikele kui käsundiandjale välja selle, mis ta käsundi täitmiseks elamu valitsejana sai, kuid mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Puudub vaidlus selle üle, et remondifondi jääk pärast käsunduslepingu lõppemist 1. juuni 2012 seisuga oli 2775 eurot 96 senti ning see summa on praeguse ajani kostja valduses. Maakohtu arvates on I. Švedova ja R. Tiri kirjalikud nõusolekud piisavad selged, et käsitada neid nõusolekutena, mille esitamiseks Riigikohus hagejat juhendas. Kostja vastu nõude esitamise õigus on isikutel, kellele kuuluvad korteriomandid nõude esitamise ajal. Vastasel juhul kujuneks olukord, kus remondifondi kogutud raha suhtes omaksid nõudeõigust kõik, kellele on selles hoones kunagi kuulunud korteriomand, samas kui neil ei ole kohustust kaasomandi eset hooldada ja säilitada. Remondifondi jäägi tagastamisel korteriomanikele kuulub see neile endiselt sihtotstarbeliselt kaasomandi säilitamiseks ja parendamiseks. Seega ei ole tegemist tuluga, mida iga korteriomanik omal äranägemisel või isiklikuks otstarbeks kasutama võiks asuda, mistõttu ei toimu ka alusetut rikastumist. Hageja, I. Švedova ja R. Tiri on ühisvõlausaldajad VÕS § 72 tähenduses ning hagejal on õigus nõuda kostjalt kogu remondifondi jäägi tagastamist VÕS § 626 lg 1 alusel ühiselt hagejale, I. Švedovale ja R. Tirile. Maakohus leidis, et praegusel juhul puudub poolte kokkulepe remondifondi tagastamise kohustuse täitmise aja osas. VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel tuleb viivist arvestada alates hagiavalduse kohtule esitamisest (4. septembrist 2013). Maakohtu hinnangul puudub alus viivise vähendamiseks. Viivisenõue ei ole ebamõistlikult suur ning hageja nõuab viivist vaid teatud ajavahemiku eest, kuigi kostja on remondifondi tagastamisega võlgnevuses ka praegusel ajal. Kuna kostja ei ole siiani alates käsunduslepingu ülesütlemisest 1. juunil 2012 leidnud võimalust remondifondi jäägi tagastamiseks, on võlgnevus kujunenud pikaajaliseks ning viivisenõue seda enam põhjendatumaks. Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et hagi rahuldamise korral tuleks kohaldada TsMS § 162 lg-t 4. Kohtuvaidlus oleks olnud välditav, kui kostja oleks juba käsunduslepingu lõppedes elamu korteriomanikega kokku leppinud remondifondi tagastamises või täitnud omapoolse kohustuse VÕS § 120 järgi.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9.Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles hagi rahuldati, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt on maakohus jätnud kostja vastuväite seoses hagi aluse ja eseme lubamatu muutmisega ebaõigesti rahuldamata. Selles osas on maakohus esitanud ka otsuses eksliku ning menetlusõigust ja kostja argumente eirava käsitluse, kohaldades ebaõigesti TsMS § 376 lg 1 p-te 1 ja 2 ning rikkudes TsMS § 376 lg 1 ja 2. Maakohtu menetluses on hageja esitanud uue nõude, mille alus on erinev. Tegemist ei ole
pelgalt asjaolude täpsustamise ja senise nõude suurendamisega, nagu maakohus on ekslikult leidnud, vaid hagi lubamatu muutmisega. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et sellise hagi esitamiseks ja jäägi tagastamise nõudmiseks on olemas teiste ühisvõlausaldajate nõusolek. Kostja hinnangul ei nähtu hageja esitatud dokumendist sellist nõusolekut. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 232 lg-t 1 ning kohaldanud ebaõigesti KOS § 15 lg-t 1 ja VÕS § 72 lg-t 3. Samuti on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja vastu sellise nõude esitamise õigus on isikutel, kellele kuuluvad korteriomandid nõude esitamise ajal. Kostja on põhistanud, et remondifondi tagasinõudmiseks ühisvõlausaldajatele on vajalik kõigi isikute nõusolek, kes on remondifondi makseid teinud. Selliseid nõusolekuid praegusel juhul ei ole. Remondifondi tagastamisega vaid praegustele korteriomanikele rikastuksid hageja, I. Švedova ja R. Tiri alusetult. Õiguste ja kohustuste üleminekuks ühelt isikult teisele (õigusjärgluseks) peab olema õiguslik alus, mida praegusel juhul ei ole. Vaidlustatud otsuse resolutsioonist ei selgu, kuidas peaks praktikas toimuma otsuse täitmine (jäägi tagastamine kolmele isikule ühiselt). Kuivõrd hageja põhinõude rahuldamine on olnud õigusvastane, on alusetu ka hageja viivisenõue. Samuti esinevad eraldiseisvad vastuväited viivisenõudele, mida maakohus ei ole adekvaatselt käsitlenud. Vaidlustatud otsuses on esitatud vastuolulisi ja alusetuid argumente, käsitlemata on jäetud kostja põhistatud taotlus viivisenõude vähendamiseks. Kostja arvates tuleks hagi rahuldamise korral menetluskulude jaotusele kohaldada TsMS § 162 lg-s 4 sätestatut ja jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.
10.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt menetluskulude jaotuse ja kostjalt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu suuruse osas. Osas, milles maakohus hagi rahuldas ning mõistis kostja, I. Svedova ja R. Tiri kasuks ühiselt välja põhivõlana 2775, 96 eurot ja viivisena 420, 87 eurot, tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Asjas puudub vaidlus põhivõla suuruse üle. Maakohus on otsuse tegemisel juhindunud kooskõlas TsMS § 693 lg-ga 2 Riigikohtu otsuses esitatud seisukohtadest, otsus on hagi rahuldamise osas põhjendatud ja seaduslik. Nõustudes maakohtu põhjendustega hagi rahuldamisel, ei pea ringkonnakohus vajalikuks kõiki neid põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel korrata.
12.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus ei ole kohaldanud ebaõigesti menetlusõigust, kui on jätnud rahuldamata kostja vastuväite seoses hagi aluse ja eseme väidetava ebaõige muutmisega. Maakohus on õigesti tõlgendanud TsMS §-s 376 sätestatut ning on otsuse p-s 16 asunud põhjendatud seisukohale, et hageja on üksnes nõuet suurendanud (TsMS § 376 lg 4 p 2) ja täpsustanud (TsMS § 376 lg 4 p 1), jättes muutmata nii hagi aluse kui ka eseme. Hageja on alates hagi esitamisest soovinud XXX Valgas hoone remondifondi väljanõudmist endiselt valitsejalt. Seda nõuet ei ole hageja muutnud. Hageja on oma nõuet suurendanud ja täpsustanud kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega.
13.Riigikohus asus seisukohale, et KOS § 15 lg 1 ja VÕS § 72 lg 3 annavad oma koostoimes võimaluse ühel korteriomanikul esitada hagi valitseja vastu remondifondi kogutud raha tagastamiseks, kuid hagi saab esitada vaid selliselt, et kohustus tuleb täita kõikidele korteriomanikele ühiselt ning seda vaid juhul, kui on olemas teiste korteriomanike nõusolek. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et I. Svedova ja R. Tiri on andnud hagejale nõusolekud hagi esitamiseks (II kd lk 83, 84). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Väidete, et nimetatud isikud ei saanud aru, milleks nad nõusolekud andsid, tõendamiskoormus lasub kostjal ja selliseid tõendeid ei ole kostja menetluses esitanud. Maakohus ei ole rikkunud TsMS § 232 lg-t 1 ega kohaldanud ebaõigesti KOS § 15 lg-t 1 ja VÕS § 72 lg-t 3.
14.Maakohus on põhjendatult leidnud, et remondifondi tagastamise nõude esitamiseks endise valitseja vastu on õigustatud ühiselt isikud, kes on korteriomanikud nõude esitamise ajal. Riigikohus on leidnud, et korteriomanike ühisusest tuleneb (olenemata korteriühistu olemasolust) eriline seadusjärgne võlasuhe korteriomanike kui kaasomanike vahel VÕS § 3 p 6 mõttes, millele kohaldub VÕS § 1 lg 1 järgi erisätetega reguleerimata ulatuses ka võlaõigusseaduses võlasuhte, mh võlasuhtest tulenevate kohustuste täitmise ja rikkumise kohta sätestatu (vt Riigikohtu 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 23). Korteriomandiseaduse kohaselt teostavad korteriomanikud oma ühisusesuhtest tulenevaid õigusi ühiselt (KOS § 15 lg 1) või valitseja kaudu. Õiguste ühine teostamine tähendab mh ka seda, et korteriomanikud esitavad nõudeid ühiselt või võtavad korteriomanikud korteriomandiseaduse kohaselt vastu otsuse, millega volitatakse ühte korteriomanikku ühisusesuhtest tulenevaid õigusi teostama. Seega on korteriomandi koosseisus oleva reaalosaga (korteriga) seotud lisaks kaasomandi osale ka liikmesusõigused ühisuses. Ühisus on sundühisus, mis tekib seaduse alusel ning mida ei saa lõpetada. KOS § 8 lg-st 1 nähtub, et korteriomanike ühisuse moodustavad üksnes korteriomanikud, kelle õigus ja kohustus on korraldada kaasomandi esemega seotud õigussuhteid. Ühisuse liikmete vahelised võlaõiguslikud suhted määrab korteriomandiseadus, mille normid on reeglina dispositiivsed. Koos korteriomandi võõrandamisega lahkub isik ka korteriomanike ühisusest ja ühisuse liikmeks saab seaduse alus uus omanik. Seetõttu ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et hageja vajab hagi esitamiseks kõigi eelmiste korteriomanike, kes on teinud remondifondi sissemakseid, nõusolekut. Maakohus on hagi rahuldanud VÕS § 626 lg 1 alusel ja mõistnud korteriomanike kasuks ühiselt välja valitsejalt käsundi täitmiseks saadud raha, mida endine valitseja ei olnud kasutanud. Ringkonnakohus märgib, et valitsejalepingu sõlmimisega tekkivad nõuded ja kohustused on osa ühisuse varast ja hagiga taotletaksegi sellise vara tagastamist korteriomanikele ühiselt. Remondifondi makse teinud korteriomaniku nõudeõigus on läinud üle korteriomanike ühisusele, mille moodustavad nõude esitamise aja korteriomanikud. Tegemist ei ole eelmise korteriomaniku korteriga seotud õiguste ja kohustuste üleminekuga ega alusetu rikastumisega korteriomanike ühisusse kuuluvate isikute poolt, nagu väidab kostja. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostjalt väljamõistetavat raha tuleb kasutada vastavalt sihtotstarbele kaasomandi osa säilitamiseks ja parendamiseks. Kostja ei ole põhjendanud, miks peab ta võimalikuks remondifondi jäägi üleandmist uuele valitsejale, kuid mitte korteriomanike ühisusele. Samas on valitseja nimetamine nendesamade korteriomanike otsustada (KOS § 20 lg 1). Tegemist on olulise vastuoluga kostja vastuväidetes. KOS § 13 lg 4 ja 5, mis reguleerivad korteriomandi omandaja vastutust korteriomandi võõrandaja sissenõutavaks muutunud kaasomandi eseme korrashoiu ja valitsemise kulutuste eest, vaidluse lahendamisel kohaldamisele ei kuulu, sest vaidluse all ei ole korteriomaniku täitmata kohustused.
Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et oma esmastes vastustes hagile (I kd lk 50) on kostja ise nõustunud, et hagi esitamiseks on hagejal vaja teiste korteriomanike nõusolek (mitte aga eelmiste korteriomanike nõusolek). Kuna nimetatud küsimuses puudus pooltel vaidlus, siis ei pidanud Riigikohus oma otsuses eraldi välja tooma, et ühine nõudeõigus valitseja vastu on isikutel, kellele kuulub korteriomand nõude menetlemise ajal, sest nimetatu on tuletatav KOS §-dest 8 lg 1 ja § 15 lg 1.
15.Kostja viitab apellatsioonkaebuses (p 21) ka asjaolule, et maakohtu otsuses ei ole reguleeritud otsuse täitmise korda. TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra. Käesolevas asjas ei ole pooled maakohtu menetluses seda taotlenud. VÕS § 72 lg 1 kohaselt kui mitu võlausaldajat võivad seadusest tulenevalt nõuda kohustuse täitmist üksnes ühiselt, on võlgnikul õigus kohustus täita üksnes kõigile võlausaldajatele ühiselt ja nii on ka maakohus otsustanud. Ringkonnakohus selgitab, et rahalise kohustuse puhul tuleb rahasumma üle anda kõigile võlausaldajatele ühiselt või selle kandmiseks ühe võlausaldaja arveldusarvele on vajalik teise võlausaldaja nõusolek (see tuleneb VÕS § 79 lg-st 1). Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et talle on kohtuotsuse täitmise kord arusaadav, otsusega väljamõistetavat rahasummat saab kostja välja maksta üksnes kõigile otsuses nimetatud isikutele ühiselt, võimalik on anda volitused täitmise vastuvõtmiseks ja sellest kostjat teavitada. Kostja nõustus ka ise ringkonnakohtu istungil, et otsuse täitmine on põhimõtteliselt võimalik. Ringkonnakohus selgitab, et kostjal on alati võimalik kohtuotsust täita vabatahtlikult VÕS § 120 sätestatud korras, nagu on kostjale selgitanud juba Riigikohus.
16.Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt 2775,96 eurot perioodil hagi esitamisest 4. september 2013 – 9. juuli 2015 420,87 eurot ühekordse summana. Kostja on vaidlustanud temalt viivise väljamõistmise õiguspärasuse ja taotleb viivise vähendamist 0-ni. Maakohus asus seejuures põhjendatult seisukohale, et olukorras, kus kostja ise ütles käsunduslepingu üles alates 1. juunist 2012, oli talle teada ka tema kohustus üle anda kasutamata jäänud remondifondi jääk. Seega oli hagi esitamise ajaks 4. september 2013 kostja kohustus muutunud sissenõutavaks, mis on viivisenõude esitamise eelduseks (VÕS § 82 lg 7). Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et viivisenõude eelduseks ei ole see, et võlausaldaja teataks võlgnikule täpse nõude suuruse, reeglina piisab sellest, et võlausaldaja teatab võlgnikule nõude olemasolust. Kui kostja võlgnikuna ei teadnud, kes on võlausaldaja, oli kostjal võimalus võlgnetav raha võlausaldaja jaoks notari juures hoiustada VÕS § 120 lg 1 alusel ja sellega vältida vajadust tasuda viivist ja viivise suurenemist. Kostja ei ole seda võimalust kasutanud. Seetõttu ei ole põhjendatud kostja taotlus viivise vähendamiseks nullini VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Tasumisele kuuluv viivis ei ole ebamõistlikult suur. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust viivise vähendamiseks.
17.Apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga menetluskulude jaotamisel. Õige on kostja seisukoht, et ta on koheselt hagi esitamise järel avaldanud, et üksinda ei saa hageja remondifondi tagastamise nõuet esitada. Hageja kostja seisukohaga ei arvestanud ja esitas asjakohase hagiavalduse, mille kohus sai rahuldada alles pärast Riigikohtu otsust, kui menetlus oli kestnud juba ca 1,5 aastat. Eeltoodu alusel tuleb poolte menetluskulud kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni 29. aprillil 2015 (v.a hagi esitamisel tasutud riigilõiv 300 eurot) jätta TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda, kuna hageja menetluskulude välja mõistmine kostjalt nimetatud osas oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Maakohtu otsus kuulub vastavalt muutmisele. Ringkonnakohus on seisukohal, et pärast Riigikohtu otsust poolte kantud menetluskulude osas (samuti hagi esitamisel tasutud riigilõiv 300 eurot) tuleb maakohtu määratud menetluskulude
jaotis jätta muutmata. Maakohus jaotas menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, mis on kooskõlas TsMS § 163 lg-s 1 sätestatuga. Vastavalt menetluskulude nimekirjale on hageja õigusabi kulude suurus maakohtus alates
29.aprillist 2015 3 h eest 360 eurot (II kd lk 175), millele lisandub riigilõiv 300 eurot, kokku 660 eurot, millest kostjal tuleb hagejale tasuda 92%, st 607,20 eurot. Vastavalt menetluskulude nimekirjale on kostja õigusabi kulude suurus maakohtus alates
29.aprillist 2015 22, 6 h eest 2962 eurot (ilma km-ta). Teenust on osutanud Advokaadibüroo LINKlaw (arved III kd lk 11-24). TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb maakohtus ajakulu õigusabile lugeda vajalikuks ja põhjendatuks 130 x 19 h eest 2470 eurot, millest hagejal tuleb kostjale tasuda 8%, st 197,60 eurot. Õigusabi kulu kuulub vähendamisele, sest vaidluse olemus oli kostjale teada juba enne Riigikohtu otsuse tegemist ning kostja on menetlusdokumentides valdavalt korranud samu väiteid. Kuna kostjal tuleb hagejale tasuda menetluskuluna maakohtus 607,20 eurot ja hagejal kostjale 197, 60 eurot, siis tuleb nimetatud rahasummad tasaarvestada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna maakohtus 409,60 eurot.
18.Kuna apellatsioonkaebus jääb enamuses osas rahuldamata, tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda. Hageja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud ja menetluskulud hagejal puuduvad.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.