Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

viitenumber mõlemal juhul 2900078583. Riigilõivu tasumine otsuse jõustumisele järgneva 14 päeva jooksul ja sellekohase maksedokumendi kohene esitamine maakohtu kantseleile, välistab riigilõivu nõude täitmisele pööramise Täitemenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisele järgnevast päevast arvates Viru Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg. 6, § 633 lg. 7). I. Asjaolud, hageja nõue. nõue. Hagiavalduse kohaselt 14.10.1998.a. sõlmis KAS Polaris Vara kostjaga laenulepingu summale 798 700 krooni ja lepingu tagatiseks seati KAS Polaris Vara kasuks ehitise registerpant kostjale kuuluvale korterile xxxx. 07.04.1999.a. loovutas KAS Polaris Vara J A vastu oleva nõudeõiguse AS-le Sartaste Haldus, kes 15.04.1999.a. omakorda loovutas nõudeõiguse kostja vastu AS-le Toplant Grupp. Tallinna Linnakohtu 22.09.2003.a. määruse kohaselt tunnistasid AS Sartaste Haldus (pankrotis) ja AS Toplant Grupp (pankrotis) 07.04.1999.a. ja 15.04.1999.a. sõlmitud lepingute tühisust, mistõttu laenujärgsed kohustused tuleb täita KAS Polaris Vara. 28.04.2004.a. pöördus KAS Polaris Vara J A poole kirjaga, saates selle aadressil xxxx. J.A kirja kätte ei saanud, mistõttu 12.11.2004.a. saadeti võlakohustuste täitmise teade tema töökohta. J.A sai teatise kätte ning edastas haldurile dokumendid, mille kohaselt 01.08.2000.a. oli AS Toplant Grupp volitatud esindaja K P taotlenud Tallinna Hooneregistrilt avaldusega pandiobjekti võõrandamise ja koormamiskeelumärke kustutamist. 01.08.2000.a. on AS Toplant Grupp volitatud esindaja K. P andnud ka kinnituse, et AS-il Toplant Grupp ei ole J.A vastu nõudeid ega pretensioone, mis tulenevad 14.10.1998.a. krediidilepingust. Saadetud dokumentide hulgas oli ka K. P volikiri. Detsembris 2004.a. pöördusid AS Toplant Grupp pankrotihaldur ja AS Polaris Vara pankrotihaldur K P poole ning palusid selgitusi J A poolt AS-le Toplant Grupp laenu tasumise kohta. K P seletuste kohaselt J A ei ole tasunud laenu, vaid pidi laenu katteks andma korteri Xxxx. K P esitas ka eellepingu, mille kohaselt 04.10.2000.a. J. A ja AS Toplant Grupp olid sõlminud korteri võõrandamise eellepingu. Lepingu kohaselt on J A tunnistanud, et seisuga 09.10.2000.a. võlgneb ta 14.10.1998.a. sõlmitud lepingust tulenevalt kokku 1 038 761 krooni ja 42 senti ning et võlgnevus tasutakse mitte rahas, vaid kohustis loetakse täidetuks, kui J A on andud üle tol ajal talle kuulunud korteri asukohaga xxx, xxx. Tegelikult J A korterit AS-le Toplant Grupp üle ei andnud. Seega on ka 14.10.1998.a. laenulepingust tulenev kohustus täitmata. 05.05.2005.a. selgitas J A hagejale, et ta on tasunud kellelegi (ta ei suutnud inimese nime nimetada) xxxx majas (Era Panga hoone) sularahas nimetatud laenusumma ning talle 01.08.2000.a. kuupäevaga ka kinnitus ja tehti taotlus pandi kustutamiseks. Selgitusi 14.10.2000.a. eellepingu kohta kostja ei andnud. Hageja leiab, et kostja on 04.10.2000.a. eellepinguga kinnitanud, et võlgnevus on põhisummas 798 700 krooni ning intress 240 061 krooni ja 42 senti ehk kokku on kostja tunnistanud 09.10.2000.a. seisuga kohustust summas 1 038 761 krooni ja 42 senti ning et selle dokumendi sõlmimise mõte oligi võlgnevuse tasumine korteriga, mida kinnitab ka AS Toplant Grupp volitatud esindaja K P seletus hagejale. Tegelikult J A ei ole võlgnevust tasunud ning on sellega jätnud täitmata 14.10.1998.a. sõlmitud laenulepingu järgse kohustise põhisummas 798 700 krooni, millele lisandub intress 240 061 krooni ja 42 senti ehk kokku 1 038 761 krooni ja 42 senti. Kohustuse suurust kinnitab ka 04.10.2000.a. leping. Hageja nõue kostja vastu on tekkinud enne 01.07.2002.a., mistõttu õigusliku alusena

on kohaldatav Tsiviilkoodeks. Vastavalt TsK §-le 73 tuleb kohustised täita ning § 174 ei ole kohustise täitmisest ühepoolne keeldumine lubatud. Kohustis on tekkinud J Ale laenulepingust ja võlgnetavat summat on ta kinnitanud ka 04.10. 2000.a. lepingus. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes TsK §-de 73, 174 , 272 sätteist palub hageja välja mõista J A'lt KAS Polaris Vara (pankrotis) kasuks 1 038 761 krooni ja 42 senti ning jätta kohtukulud kostja kanda. Hageja taotluse rahuldamiseks on Lääne-Viru Maakohtu 01.07.2005.a.määrusega hagi tagamise abinõuna kohaldatud vara käsutamise keelumärke tegemist Riiklikus Ehitisregistris J A’le kuuluvatele ehitistele xxxx. Kohtu 01.07.2005.a. määrusega on hageja vabastatud riigilõivu tasumisest täielikult nii hagi esitamisel kui ka hagi rahuldamata jätmise korral. Hageja taotlusel on Lääne-Viru Maakohtu 10.11.2005.a. määrusega kaasatud protsessi kolmanda isikuna kostja poolel K P. II. Kostja kirjalikud kirjalikud vastused vastused. ed. 1) 05.09.2005.a. kohtule saabunud kirjalikus vastuses kostja hagi ei tunnista, sest on täitnud kõik 14.10.1998.a. sõlmitud krediidilepingust tulenevad kohustused. Seda tõendavad AS Toplant Grupp esindaja K P allkirja kandev avaldus pandiobjekti võõrandamise ja koormamiskeelu märke kustutamiseks ning 01.08.2000.a. K P allkirjastatud kinnitus, mille kohaselt AS-l Toplant Grupp ei ole J A vastu nõudeid ega pretensioone, mis tulenevad 14.10.1998.a. krediidilepingust TSK kehtivuse ajal tulnuks eellepingud koostada samas vormis kui põhileping, seega notariaalses vormis. Järelikult on korteri võõrandamise eelleping vorminõuete rikkumise tõttu tühine. J A kohustuste täitmise kaudseks tõendiks tuleb lugeda ka seda, et pärast K P poolt J A kohustuste täitmist ja täitmise vastuvõtmist tõendavate dokumentide vormistamist 01.08.2000.a. ei ole AS Toplant Grupp seaduslikud esindajad pöördunud J A ega kellegi teise poole mingisuguse pretensiooniga. J A võõrandas talle kuulunud korteri asukohaga xxxx juunis 2002.a. 2) 13.06.2996.a. saabunud kostja täiendava vastuse kohaselt:

oportunistlik ja tuleneb muuhulgas arvatavasti asjaolust, et kuni 01.01. 2006. a. oli pankrotistunud äriühingutel võimalik hagiavaldusi esitada riigilõivuvabalt. 3) 04.12.2006.a. kohtule saabunud kostja täiendava vastuse kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg. 2 ava hea usu põhimõtte kui seadusest kõrgemal asuva põhimõtte tähtsuse ja tähenduse. Vastavalt VÕS § 6 lg. 2 ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Õiguste kuritarvitamise üldine keeld tuleneb ka TsÜS §-st 138 lg. 2, mille kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärk on tekitada kahju teisele isikule. Hea usu põhimõtte rikkumine on õiguste kaotamise aluseks. Õiguste kaotamiseks hea usu põhimõttest tulenevalt peavad olema täidetud teatud eeldused: a) õiguse teostamise võimaluse tekkimisest on möödunud pikem ajaperiood, b) õigustatud isikul oli võimalus talle kuuluvat õigust selle ajajooksul teostada ning c) kohustatud isik võis, arvestades õigustatud isiku käitumist, eeldada, et nõuet ei esitata ka tulevikus. Oluline on rõhutada, et hea usu põhimõttest tulenev õiguste kaotamine võib aset leida ka enne seaduses sätestatud üldise aegumistähtaja möödumist. VÕS sisaldab üldist põhimõtet, mille kohaselt peab lepingupool talle kuuluva nõude esitama mõistliku aja jooksul pärast nõude sissenõutavaks muutumist, vältides teises pooles usalduse tekkimist, et nõuet ei esitatagi (VÕS § 108 lg. 3 ja 5, § 118, § 159 lg. 2, § 220 lg. 3 jne). Kuivõrd VÕS-is on õiguste teostamine seotud ajamomendiga, mis üldjuhul peab olema mõistlik, siis võib lepingupool nõude pikema aja jooksul esitamata jätmisel eeldada, et võlausaldaja ei teosta oma õigust ka hiljem. AS Toplant Grupp on korduvalt koostanud kirjalikud kinnitused selle kohta, et J A kohustused AS Toplant Grupp ees on täidetud ning nõuded J A vastu puuduvad. AS Toplant Grupp ei ole J A vastu nõudeid esitanud ega nõudnud J A’lt kohustuste täitmiseks korteri müüki. J A’lt väidetavalt täitmata kohustuste nõudmisele asumine ka vastuoluline ja vastuolus hea usu põhimõttega. J A oli oma kohustused S S’ile sularaha üle andes täitnud ning AS-i Toplant Grupp käitumisest nähtuvalt on AS Toplant Grupp seda ka aktsepteerinud. Seega ei olnud J A’l mitte mingisugust alust arvata, et AS Toplant Grupp või mõni kolmas isik võiks tema vastu veel mingisuguseid nõudeid esitada. Isegi kui arvata, et J A kohustused AS-i Toplant Grupp ees ei olnud ka 04.10.2000. a. täidetud, siis oleks AS-il Toplant Grupp olnud võimalik 2000.a. novembris J A’lt kohustuste täitmist nõuda. Kostja märgib, et õiguse kaotamise doktriini kohaselt võib kohus lugeda lepingupoole õiguse kaotanuks ebalojaalse hilinemise tõttu, kui ta pikema aja jooksul oma õigust ei kasuta, kuigi tal oli selleks võimalus, ja teisel poolel tekkis õigustatud usaldus, et seda õigust ei kasutata. Tõendina esitatud Tallinna Linnakohtu 16.03.2001. a. hagi tagamise määruseni oli möödunud üle viie kuu hetkest, kui AS-ile Toplant Grupp oleks pidanud J A kohustuse mittetäitmine ja seega ka kohustuste täitmise nõude tekkimine selguma. Hageja ei ole suutnud põhjendada, miks väidetavalt täitmata kohustuste täitmist võrdlemisi pika aja jooksul ei nõutud. Dokumentide võetus kriminaalmenetluse raames ei saanud seda takistada, sest hageja pole nimetanud, millal võetus toimus, ega tõendanud ka seda, et võetuse käigus tõepoolest võeti ära ka need dokumendid, mis oleksid takistanud nõuete esitamist J A vastu. Kuni 30.03.2005.a. ei võtnud hageja väidetava võlgnevuse sissenõudmiseks täiendavalt mitte midagi ette. Kuna AS Toplant Grupp J A vastu nõudeid pikema perioodi jooksul ei esitanud ja isegi kui J A kohustused oleksid olnud täitmata, siis oleks J A, AS-i Toplant Grupp käitumist arvestades, õigustatud eeldama, et nõudeid ei esitata. Sellest tulenevalt oleks AS Toplant Grupp nõuete esitamise õiguse kaotanud. Hinnates hageja tegevust ajalisest aspektist, tuleb asuda seisukohale, et hageja on omalt poolt J A väidetava täitmata kohustuse täitmise nõudmisega viivitanud, mistõttu J A vastu hagiavalduse esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega ja hagi kuulub rahuldamata jätmisele. Lisaks osundab J A sellele, et hageja nõudeõiguse kaotamine, tulenevalt väidetava nõude esitamisega viivitamisest, on tingitud ka erandlikest asjaoludest, mis raskendavad J

A’l esitatud nõudele vastuväiteid esitada. J A on nõude täitnud raha üleandmisega S. S’ile, kes oleks saanud raha üleandmist kinnitada, kuid S. S on juba kaks või kolm aastat surnud. Seega ei ole tema tunnistajana ülekuulamine enam võimalik. See oleks aga olnud võimalik, kui AS Toplant Grupp või hageja oleks väidetavalt täitmata nõude täitmist koheselt nõudma asunud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 02.06.2003. a. tsiviilasjas nr. 3-2-1-70-03 tehtud otsuses asunud seisukohale, et seaduses sätestatud aegumistähtaja sees täiendava hea usu põhimõttest lähtuva mõistliku tähtaja määramine hagejale oma õiguste kaitsel hagi esitamiseks on õigustatud, kui selleks esinevad erandlikud asjaolud. Sellise erandliku asjaoluna on Riigikohtu tsiviilkolleegium kõnealuses otsuses nimetatud seda, et kostjal on ületamatult raske oma vastuväiteid vajalike tõenditega tõendada. Kuna hageja ja kolmas isik on seadnud kahtluse alla J A kohustuste täitmist kinnitavad kirjalikud dokumendid, siis on tegemist just taolise juhtumiga, kus J A’l on oma vastuväidete kinnitamiseks täiendavate tõendite esitamine ületamatult raske, ning raskus on tingitud nõude esitamisega viivitamisest. III. Asja kohtulik arutelu. Hageja esindaja seletab, et hageja on 14.10.1998.a. andud J A’le laenu summas 798 700 krooni. J A vastu oleva nõudeõiguse oli hageja loovutanud mitu korda edasi erinevatele juriidilistele isikutele. KAS Polaris Vara pankrotistus 1999.a. ning 2001.a. esitas KAS Polaris Vara Tallinna Linnakohtusse hagi, et saada tagasi nõudeõigused, sh J A vastu oleva nõudeõiguse. 16.03.2001.a. Tallinna Linnakohus tagas hagi ja keelas AS-l Toplant Grupp nõudeõigustega tegelemise ja arestis need. AS Toplant Grupp ka pankrotistus. 2003.a. sügisel jõudsid pooled kokkuleppele, millega tunnistati nõuete ülemineku tühisust ja anti nõuded tagasi KAS-le Polaris Vara. Kaasa anti ka korteri võõrandmise eelleping, kus on kinnitatud, et krediidilepingust tulenev kohustus on J A poolt täitmata. 09.10.2000.a. seisuga on põhivõlg 798 700 krooni ja kõrvalnõuetena intress 240 061 krooni ja 42 senti. Kokku on summa 1 038 761 krooni ja 42 senti. Hageja pöördus kohtusse, et see võlgnevus kostjalt välja mõista. Enne kohtusse pöördumist saadi ka kostjaga kokku, aga kostja väitis, et tema on raha tasunud ja et seda tõendavad Tallinna Hooneregistrile suunatud dokumendid, milles AS Toplant Grupp esindajana K P kinnitab, et krediidilepingust tulenevat nõuet J A vastu pole. J A ise pole esitanud ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et raha oleks üle antud. 04.12.2006.a esitas J A advokaat täiendava vastuse, milles avaldab arvamust, et KAS Polaris Vara on kaotanud üldse kaebeõiguse, et see on aegunud lähtudes hea usu põhimõtetest, kuna J A võimalus ennast kohtus kaitsta on piiratud, sest ta ei saa kutsuda tunnistajaks S. S, kes on surnud. Riigikohtu 1999.a. lahendis nr. 3-2-1-47-99 on antud raha üleandmise kohta tõlgendus lähtuvalt TsK §-st 276 lg. 2, mille kohaselt laenu andmisel raha üleandmist ei saa tõendada tunnistajate ütlustega, kui on nõutud lepingu kirjalik vorm. Seega ei saakski S.S’i ütlusi õigusliku tõendina käsitleda, sest õigusnorm räägib ainult dokumentaalsest tõendist raha üleandmise kohta. Pealegi pole S.S kunagi olnud ei KAS Polaris Vara ega AS Toplant Grupp esindaja. Olukord, kus soovitakse kasutada antud hetkel surnud inimese ütlusi, ei saa olla hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega kooskõlas. Hea usu puhul on oluline see, kuivõrd tundub asi mõistlik ja kuidas tundus see käitumine 2002.a. valguses. Aeg kohtusse pöördumiseks on olnud igati mõistlik. J A väidab, et ta maksis ligi 800 000 krooni, mis tolle aja kohta on väga suur summa, saamata vastu ühtegi raha üleandmist kinnitavat dokumenti. Juriidilistele isikutele raha maksmine peab olema tõendatud. Kui on antud sularahana, siis tõendab seda kassa sissetuleku order või muu analoogne dokument, kust nähtub, kes, kui suure summa ja mille alusel on maksnud. Väita, et kellelegi kusagil laua taga antakse kilekotiga 800 000 krooni, pole TSK valguses raha üleandmise tõendamiseks piisav. Kirjalikult on 09.10.2000.a. seisuga kinnitatud J A võlga AS Toplant Grupp ees, mis tuleneb 1998.a. antud laenusummast. See on viimane kahe poole allkirjaga dokument, kus intressid on fikseeritud J A poolt. Sellist dokumenti, mis tõendaks, et see raha on üle antud, ei ole esitatud. Riigikohus on teinud lahendi ka 2006.a. septembris, kus üleandmisel

rõhutatakse dokumentaalse tõendi tähtsust. Kui raha oligi makstud S. S’ile, siis on seda tehtud valele isikule. Hageja esindaja leiab, et kostja menetluskulud esitatud summas ei ole põhjendatud. Arvestada tuleks asjaolu, kui palju on just kostja esindajate pärast kohtus käidud. Kui oleks tahetud hästi käituda, oleks kostja juba 20.06.2006.a. pidanud teadma, et novembris on tal komandeering. Tuleks välistada need arved, mis on esitatud nende istungite eest, kui kostja ise on soovinud istungite edasilükkamist. Kui küsimus seisneb üksnes selles, kas J A on raha üle andnud või mitte, siis pole tegemist niivõrd keerulisega asjaga, et peab olema kaks advokaati. Menetluskulude arveid on kostjal õigustatud mitte rohkem kui 30 000 krooni eest. Kostja esindaja advokaat T.Ehrlich selgitab, et J A vaidleb esitatud hagiavaldusele vastu, vastuväited on kirjalikult esitatud. Hagi on pankrotihalduri poolt esitatud pahatahtlikult ja arvatavalt selletõttu, et kuni 01.01.2006.a. ei tulnud hagejal hagi esitamisel riigilõivu tasuda. Lõpuks on saanud selgust, et hageja põhistab ja tugineb nõude esitamisel 1998.a. laenulepingule. Aga sellest tulenevad kohustused on J A täitnud. Kostja esindaja leiab, et ei saa nõustuda hageja esindaja väitega nagu oleks laenu tagasimaksmist võimalik tõendada üksnes dokumentidega. Kui see nii ka oleks, siis toimikus on dokumente, mis tõendavad laenu tagasimaksmist. J A’le aga piisas kinnitusest, mis on tehtud 01.08. ja pärast 04.10.2000.a. veel ka avalduses Hooneregistrile. Erinevast põhjendusest hoolimata jääb kostja kindlaks, et dokumentaalsed tõendid on olemas. Selle kohta on isegi kolm kirjalikku kinnitust, et AS Toplant Grupp ees, kes oli nõuded omandanud, on kohustused täidetud. 01.08.2000.a. pärineva kinnituses ja Hooneregistrile saadetud avalduses ning 04.10.2000.a. Hooneregistrile saadetud avalduses on kõigis kinnitatud, et AS-il Toplant Grupp pole nõuded J A vastu. Kui J A oleks saanud ka kassa orderi, siis see on juba raamatupidamislik küsimus ja see oleks pidanud olemas olema AS-l Toplant Grupp. Hagi esitamisel on ülemäära viivitatud ja sellega ka J A põhjendamatult raskesse olukorda pandud. Hagi on esitatud 28.06.2005.a., seega viimasel hetkel enne aegumist 01.07.2005.a. Kui J A kohustused oleksid olnud täitmata, oleks kindlasti olnud võimalus asuda võlgnevuse sissenõudmisele oluliselt varem. Hagi esitamiseni on läinud piisavalt pikalt aega ja selline viivitamine on hea usu põhimõtete vastu. Viivitus on J A pannud väga raskesse olukorda vastuväidete tõestamisel, sest inimene, kellele raha üle anti, on surnud. J A päevaraamatu väljavõttest on näha, et J A’l oli kokku lepitud kohtumine S.S’iga. Et viimane oli seotud kõigi nende firmadega, selles vaidlus puudub. Sisuliselt on tegemist kaudse tõendiga, mis kinnitab, et tegemist oli raha üleandmisega ja et S. S oli see isik, kellelt sai J A dokumendid, mis kinnitavad tema kohustuste puudumist AS Toplant Grupp ees. Ka seetõttu on nõue hea usu põhimõtete vastane. Tulenevalt Riigikohtu lahendist on olemas asjaolu, mis võiks tingida nõude rahuldamata jätmise, kuigi aegumise tähtaega rikutud ei ole. Hagi tuleks jätta rahuldamata. Kostja esindaja advokaat advokaat T.Viilu T.Viilup lisab, et kaasust tuleks vaadata tervikuna ja hinnata kõiki dokumente ja faktilisi asjaolusid ja nende omavahelisi vastastikuseid seoseid. Hageja peaks tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolusid. Kui vaadata sündmuse arengut, siis eksisteerib üks laenusuhe. Kostjal oli oluline saada mingi jälg selle kohta, et tema on oma kohustused täitnud. See kajastub ühemõttelist nii 01.08. kui ka 04.10.2000.a. paberites ning midagi muud nendest pole võimalik aru saada. VÕS § 186, mis küll sellel ajahetkel veel ei kehtinud, näeb näiteks ette võlasuhte lõppemise alusena muuhulgas ka võlasuhte lõpetamise kokkuleppe ja lepingust taganemise ehk loobumise. Isegi, kui resümeerida, et raha üleandmist ei toimunud või seda pole tõendatud, piisaks selle seaduse valguses ka ainult tahteavaldusest, et see suhe on lõppenud. See suhe on üks-üheselt üle kantav ka eelnevasse perioodi, kui toimusid kõnealused sündmused. Hea usu põhimõtete osas esitatud vastuväited ei mängi siinjuures mingit rolli. Kohtu menetlus toimub siiski kehtiva TsMS alusel, mis sätestab väidete tõendamise põhimõtted. Ei saa kusagilt välja

lugeda, et tunnistaja ütlus, kui üks tõendi liik, oleks kuidagi lubamatu. Tunnistaja ütlustele ei saa anda õiguslikku hinnangut raha üleandmise osas, sest tunnistajat ei saa üle kuulata, kuna tunnistaja on surnud. Kui aga saaks, kinnitaks ütlus ikkagi AS Toplant Grupp nõuete puudumist J A vastu ja see oleks küll tõendina hinnatav ja võimaldaks kostjal oma positsiooni paremini kaitsta. Olukorras, kus isik, kellele raha on üle antud, on sissenõudmise ajaks kahetsusväärselt surnud, on vastaspool minetanud võimaluse tõendite esitamiseks. Tõepoolest kunagises TSK §-s 212 sisaldus see nõue, et raha üleandmist saab tõendada üksnes kirjalikult, kuid antud vaidluses see ei oma õiguslikus mõttes tähendust. Lähtudes VÕS §-s 6 sätestatust on hea usu põhimõtte rikkumine üheks õiguste kaotamise aluseks ja Riigikohus on selle põhimõtte rakendatavust ka kohaldanud. Erandlikel asjaoludel võib tunnistada nõudeõiguse lõpetamist ka enne aegumistähtaja lõppu. Kui kõik objektiivsed faktid kokku panna, siis kvalifitseeruvad Riigikohtu poolt silmas peetud erandlikud asjaolud, et haginõue täies ulatuses rahuldamata jätta. Hageja on oma nõudeõiguse minetanud. TsMS-i kohaselt on tegemist võistlusel baseeruva menetlusega ja kumbki pool peab teadma ja tõendama enda väiteid. Hageja ei ole suutnud tõendada ühtegi hagi aluseks olevat asjaolu. Ta pole esitanud lepingut, millest tema nõue tuleneb, pole esitanud mitte ühtegi arvestust, et kuidas nõue kujuneb, kuidas tekib intress, millest tekib viivis. Puuduvad elementaarsed tõendid, et hageja mõttekäiku kontrollida. Nõue tuleneb kokkuleppest, mis on tühine ega mingit õiguslikku tähendust sellel ajal kehtinud TsÜS tähenduses ei oma. Hagi tõendamatus on selle rahuldamata jätmise alus ja seda on ka Riigikohus korduvalt toonitanud. Hagiavalduses on viidatud paljudele 2000.a. dokumentidele, mida on põhjalikult kohtuistungil käsitletud. K P ei suutnud selgitada, miks oli vaja anda kinnitus, kellele iganes see siis oli adresseeritud, et deklareerida krediidilepingust tulenevate nõuete puudumist. Kuna tegemist on tõendiga ja ühepoolse tahteavaldusega ja tehinguga, siis kuni 01.07. kehtinud TsÜS § 60 lg. 1 tähenduses, kus antakse juhised tehingute tõlgendamisele, tuleb kahtluste korral otsustada J A kasuks. K P allkirjaga dokument kinnitas, et puudusid mis tahes pretensioonid, ja ükskõik, kuidas seda tahteavaldust ka sisustada, ühtegi mõistlikku põhjendust toodud pole. Kui AS-l Toplant Grupp nõudeid polnud, siis need olid rahuldatud. Kui neid polnud, siis ta ühepoolselt loobus neist, mis toob kaasa võlasuhte lõppemise. Ükskõik kuidas 01.08 kinnitust ka ei vaataks, on õiguslik tagajärg see, et kohustused lõppesid. Raha üleandmise kohta jäävad arusaamatuks hageja ja 3. isiku esindaja lihtsustatud ja mitte faktidega haakuvad väited. Raha anti üle Era Panga kontoriruumides, laua taga, mitte müstilisele isikule, vaid isikule, kellega oli suheldud võlgnevuse teemal juba mitu kuud. Kõige olulisem oli see, et S.S omas neid dokumente, mida J A lootis saada raha vastu ja mis kinnitasid J A’le üheselt, et tema saab lugeda probleemi lahendatuks. Teemade ring on seotud ka hea usu põhimõtetega. Miks TSK-s on selline rumal säte sees, võib olla põhjustatud ajast, kui see seadus vastu võeti, s.o. 1964.a. Aeg on edasi liikunud ja täna selliseid piiranguid pole. TsMS § 229 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Ja tõendiks võib muuhulgas olla tunnistaja ütlus. S. S’i oleks kindlasti saanud üle kuulata ja tema ütlustega oleks saanud asjaolusid selgitada ja kohus oleks saanud otsuse teha. Kahjuks täna seda võimalust enam pole ja veeretada süü J A’le, kes teadis, et laenukohustus on täidetud, ei ole võimalik. See oli risk, mida peab kandma hageja. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulude summa suuruse kohtu otsustada. Kostja ise seletab, et laenuleping oli algselt tehtud AS-ga Era Pank. Raha pole neilt kunagi saadud. Era Pank oli see asutus, kellega 1998.oktoobris, vahetult enne Era Panga moratooriumi, sai sõlmitud korteri omandamiseks laenuleping. Siis, mingite sisemiste manöövrite tulemusena ja mingi aja möödudes Era Pank loovutas oma omandiõiguse korteri suhtes KAS-le Polaris Vara. Kostja selgitab, et see, mis toimus 2000.a. juuli lõpus- augusti

alguses, polnud tema välja mõeldud stsenaarium, vaid selle pakkusid välja tollal tegutsenud ametlikud isikud, eeskätt R Li, kes tegi ettepaneku käituda nii nagu on kirjeldatud. Tollal asjad muutusid keerulisemaks, vara kanditi ühelt firmalt teisele, pidevalt tulid kirjad, et jälle on mingi uus AS tehtud. R. see pank tegigi ettepaneku võlgnevuse likvideerimiseks sellisel moel, et maksta neile laen sularahas ja vastu saab kinnituse, et enam laenu pole. Kostja ütleb, et tema võttis ettepaneku vastu ja sai kinnituseks dokumendi, et laenulepingust tulenevalt pole tal mingeid kohustusi. J A ütleb, et talle jääb arusaamatuks nende inimeste käitumine, kes on korduvalt andnud dokumente selle kohta, et kohustused on täidetud. 2000.a. sügisest alates ei tundnud ei K P ega keegi teine J A vastu huvi. 2000.a. oli vaja Hooneregistrist tõendit, et pantida korter Krediidipangale. Tehing jäi algul ära, aga toimus 2001.a. märtsis. 2002.a. sai korter müüdud. Kostja väitel oli talle üllatav see asjaolu, kui Tallinna Linnaarhiivis käies selgus, et 01.08.2000.a. dokumente sinna pole saadetudki. Siis R.L saatis dokumendid oktoobris-novembris linnaarhiivi ja linnavalitsuse hooneregistrisse. Kohtumine S.S’iga toimus xxxx hoone teisel korrusel ühes kabinetis. Selle koha ja isiku ütles panga juht R. L. See oli ametiruum ja sinna keegi teine tulla ei saanud. Algul pidi tulema R. L ise, aga temaga kohtumist ei toimunud. Tuli S. S. Kokkulepe oli, et S.S’ile peab andma laenulepingust tuleneva kohustuse katteks sularaha, ja et tema annab vastu dokumendi, mis siis kinnitab, et enam pole kohustusi. S.S’iga kohtumise kuupäev tuleb välja päevaraamatust. Vastu anti dokument, mis on kohtule esitatud ja kannab kuupäeva 01.08.2000.a. Sellel on AS Toplant Grupp esindaja K P allkiri ning dokumendis on ühemõtteliselt kinnitatud, et AS-l Toplant Grupp pole nõudeid J A vastu. Raha sai inimesele, kelle nimetas ammu teada isik R.L, kellega oli aastaid suheldud. Tollal ei saanud teada, mis tegelikkuses toimus, alles hiljem selgus, et osa tütarfirmasid osutusid kuritegelikeks organisatsioonideks. Kostja leiab, et tagantjärgi on ka mõistetav, miks sooviti sularaha ja et miks anti vastu dokument, mis kinnitab kohustuste puudumist. Kolmanda isiku esindaja advokaat advokaat K.Namm selgitab, et K P pole andnud kellelegi volitusi AS Toplant Grupp nimel ühtegi summat vastu võtta ja keegi pole AS Toplant Grupp poolt seda ka vastu võtnud. 01.08.2000.a. dokument pole käsitletav tõendina, et J A oleks nõude täitnud. Tegemist on pandiobjekti kustutamise avaldusega, mille adressaat on Tallinna Hooneregister. Avaldusele olid juurde esitatud KAS Polaris Vara nõude loovutamise leping ja sama nõude omandaja kinnitus ühel lehel, mis kostja väitel on talle antud. Samuti on avalduse juures volikiri, B-kaart ja maksekorraldus. Viimane ongi kõige olulisem. J A päevaraamatu väljavõte peaks tõendama, et kostjal on olnud 27.07.2000.a. kohtumine R.L’iga. 27.07.2000.a. ei saanud olla olemas dokumente, mis vormistati 01.08.2000.a. Tuleb lähtuda mõistlikkuse põhimõttest, et see, mis 01.08.2000.a. toimus ja millega tahetakse midagi tõendada, ei haaku 04.10.2000.a. võõrandamislepinguga, milles on 09.10.2000.a. seisuga ära toodud kostja võlgnevus AS Toplant Grupp ees. Väiteid, et 01.08.2000.a. oleks midagi üle antud, ei saa pidada asjakohaseks. Õige on hageja esindaja väide, et juriidilisele isikule sularaha üleandmist kinnitab kassatšekk. Ei saa lugeda laenulepingut täidetuks suvalise pangaga seotud inimesele raha üleandmisega, mingit dokumenti vastu saamata. Ei saa ka öelda, et raha oleks AS-le Toplant Grupp üle antud, sest S.S’il polnud AS-ga Toplant Grupp mingit seotust. Ebamõistlik on selgitus, et märtsis peaks koostama dokumendi ja dateerima selle oktoobrikuu kuupäevaga, samuti selgitus, et 27.07.2000.a. saadi dokumendid, mis kannavad 01.08.2000.a. kuupäeva. Eelistungil on J A selgitanud, kuidas ta ise paberid Hooneregistrisse viis, ta on ka selgitanud, et andis raha kusagil toas, aga S.Sst pole juttugi. Kostjal tuleks tõendada, et ta on selle raha üle andnud pärast 04.10.2000.a. Dokumendid, mis olid J A valduses ei kinnita, et raha on ära makstud. Riigilõivu maksekorralduselt on näha, et riigilõiv on tasutud 01.08.2000.a., mis veel kord kinnitab, et need dokumendid ei saanud kuidagi olla koostatud varem kui 01.08., ja J A ei saanud neid saada enne seda kuupäeva. Kuna need dokumendis aga olid J A käes, siis keegi teine neid ka kusagile esitada ei saanud. Järelikult olid paralleelselt olemas ka teised kokkulepped ning J

A mõtles välja teise variandi võlgnevuse likvideerimiseks. Nii jäid 01.08. paberid J A enda kätte. Reaalselt oli olukord aga selline, et kuna kohustused olid täitmata, siis koostati 04.10.2000.a. korteri võõrandmise eelleping selle põhimõttega, et kostja annab korteri, mis oli endiselt koormatud pandiga, üle ja sõlmib lepingu AS-ga Toplant Grupp, kes on nõude omandanud. Ja kui korter antakse üle, on võlgnevus kustutatud. Kuna korterit üle ei antud, on võlg olemas suuruses, mis on märgitud eellepingu punktis 2.4, ja koosneb laenust ja intressist. 09.10.2000.a. seisuga on intress ka välja toodud ja J A pole kunagi öelnud, et ta pole seda lepingut alla kirjutanud. Hooneregistrisse esitati avaldus pandi kustutamiseks 13.10.2000.a. ning J A ja AS Toplant Grupp said vastavalt lepingu p.-le 2.4 tehingut teha. Kuna tehing jäi tegemata ja seda korterit üle ei antud, siis loomulikult on võlg veel üleval. K P menetluses osalemine on olnud temale koormav, sest J A pole temale raha andnud ja K P pole kedagi ka selleks volitanud. Dokumentide võetus AS-is Toplant Grupp toimus 2001.a. märtsis ja AS Toplant Grupp ei saanud oma nõudeid esitada. Hageja nõue on põhjendatud ja õige. Kolmas isik K P ise ütleb, et oli AS Toplant Grupp raamatupidaja ja tema ajal ei nähtunud kusagilt, et J A oleks raha maksnud. K P selgitab, et 01.08. dokumendid vormistati eeldusel, et J A selle raha maksab. Seda aga ei toimunud, mistõttu vormistati korteri võõrandamise eelleping. 04.10.2000.a. eellepingus fikseeriti võlgnevus ja anti võimalus korter müüa AS-le Toplant Grupp. Seda J A ei teinud. 2001.a. märtsis varad arestiti ja AS Toplant Grupp ei tohtinud teha mingeid toiminguid ega raha vastu võtta. K P tööleping lõppes märstiga. K P selgitab, et kui vaadata Tallinna Hooneregistrile tehtud avaldust ( t.l.106), siis selles on palve saata kinnitus ka J Ale. See kinnitus oli hooneregistri dokument ja kliendile oleks see teade olnud kinnituseks, et kõik on korras. Samas Hooneregistri tõend ei kinnita, et raha on makstud. Selliseid kirju tehti, kui klient täitis oma kohustuse, et siis vabastati pandiobjekt pandi alt. K P ütleb, et ta ei tea, kuidas üleüldse said 01.08.2000.a. dokumendid J A kätte ega ka seda, kuidas tema allkirjaga dokumendid said siis S.S’i kätte. K P kinnitab, et J A ei maksnud midagi ning tema pole J A’le kunagi öelnud, et J A’l poleks kohustust raha poleks. IV. Maakohtu tuvastatud asjaolud. asjaolud. Kohus, hinnanud menetlusosaliste selgitusi, asjas esitatud kirjalikke seisukohti ja dokumentaalseid tõendeid kogumis, tuvastas: 1) 02.10.1998.a. ostu-müügilepingu (tl. 95) alusel müüs OÜ Barclay Kinnisvara kostjale korteri müügihinnaga 798 700 krooni, mille ostja kohustus tasuma ERA Pangas kahe pangapäeva jooksul, arvates lepingu sõlmimisest. Hageja rahastas kostja korteri ostu OÜ-lt Barclay Kinnisvara, mida tõendab Barclay Kinnisvara OÜ konto väljavõte. Väljavõttest nähtub, et Polaris Vara AS on kandnud summa 14.10.1998.a. krediidilepingu katteks. Riigikohus on andnud selgituse, et raha sai pidada üleantuks ja laenulepingu sai lugeda sõlmituks ka näiteks siis, kui laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule ( Riigikohtu 11.12.2002. a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02). (Vt. ka tl.76). 2) 14.10.1998.a. krediidilepingu tagatiseks sätiti pant. J A (pantija) ja KAS PolarisVara (pandipidaja) vahel 09.11.1998.a. sõlmitud pandilepingu (tl. 28,97) p.1.1. sätestab pandilepingu aluse, milleks on vastavalt 14.10.1998.a. pandipidaja ja pantija vahel sõlmitud krediidileping, millega pandipidaja laenas pantijale 798 700 krooni tagasimaksmise tähtajaga seitse aastat ja teistel krediidilepingus toodud tingimustel. Leping pidi lõppema seega 09.11.2005.a. Sama lepingu p. 7 sätestab, et pandiõigus tekib lepingu notariaalse tõestamise hetkest ja kehtib kuni lepingu p.-s 1 märgitud kohustuse täitmiseni. Pandilepingust tuleneb, et krediidileping oli samade poolte

vahel. Intressisumma kohta andmed pandilepingus puuduvad. 3) Kolmanda isiku K P selgituse kohaselt (tl. 144) kuulus OÜ Barclay Kinnisvara, kus tema ka algselt töötas, kontserni, kuhu kuulusid veel ERA Pank, PRO Invest, Sartaste Haldus, Toplant Grupp, Fartona, Marion. Siis läks ta tööle Toplant Gruppi ja oli seal raamatupidaja kuni 30.03.2001.a. Seejuures K P’le antud volikiri (tl. 27) sätestab sõnaselgelt, et AS Toplant Grupp volitab teda sõlmima, muutma ja/või lõpetama aktsiaseltsi nimelt laenulepinguid ning laenude täitmise tagamiseks antavate laenude tagamiseks ehitiste pandilepingute, kommertspandilepingute ja kinnisasjade hüpoteegi seadmise lepingute sõlmimisel; käsutama ja kasutama tema omal äranägemisel aktsiaseltsi pangaarveid (sealhulgas tegema ülekandeid ja/või võtma sularaha). Samas K P seletuse kohaselt ei olnud tema see isik, kellele väidetavalt maksti sularaha, ega olnud tema ka see isik, kes volitas kellegi isiku J A’lt raha vastu võtma. Asja kohtuliku arutelu käigus kinnitab ka kostja ise, et hoopiski R.L oli see isik, kes saatis tema juurde S.S’i raha vastu võtma ja K P allkirjaga pabereid üle andma. 4) Hinnates J A kinnitust, et 01.08.2000.a. vormistatud avaldus Tallinna Hooneregistrile ja kinnitus olid tema jaoks piisavad tõendid tõendamaks tema poolt kohustuste täitmist, möönab kohus, et need avaldused võisid tõesti J A’le sobida selleks, et vabastada korter keeldudest, sest selline oligi nende dokumentide saamise eesmärk. Seda tõendab kolmanda isiku esindaja selgitus (tl. 81), et J A pöördus A.B’i poole väitega, et tahaks küll täita oma kohustused AS Toplant Grupp ees, kuid et ta soovib seda teha korteri müügist saadava raha arvel. Kuna korteri väärtus oli juba kõrgem kui J A võlad, tahtis J A korterit ise müüa, et saada ülejäänud raha endale. Kostja ise kinnitab samuti, et oli teinud korterise tõsise remondi (tl. 86) ja polnud lihtne otsustada, kuidas probleemi lahendada. Koos AS Toplant Grupp esindajatega leiti lahendus, mida kinnitavad kohtule esitatud dokumendid. Kostja kinnitab, et A.B’iga rääkis ta ka kindlasti (tl. 86). Seega, selle asemel, et täita oma lepingust või muust kokkuleppest tulenev kohustus seaduses sätestatud korras, eelistas J A pidada isiklike suhete pinnal läbirääkimisi ja otsida muid võimalusi, et vabastada korter pandi alt ning saada sellega võimalus jätta korter endale või realiseerida see omal äranägemisel. Lahendus leitigi selleks, et korter koormatistest vabastada, aga mitte muus. Viidatud avaldus on J A seletuse kohaselt adressaadini ka jõudnud, mida omakorda tõendab Tallinna Hooneregistri 24.10.2000.a. tõend (tl.105). Muus osas otsustati kohustuse täitmise tagamiseks vormistada korteri võõrandamise eelleping. 5) Hinnates korteri võõrandamise eellepingut (tl. 30), selgub, et 04.10.2000.a. korteri võõrandamise eelleping sisaldab lepingu pooltena võlgniku ja omandaja, mitte ostja ja müüja. Seega pole võimalik käsitleda korteri võõrandamise eellepingut kui korteri ostu-müügi eellepingut, mis vajaks notariaalset vormi ja oleks selle puudumise tõttu tühine, nagu väidavad kostja esindajad. Lepingu p. 2 kohaselt on eellepingu eesmärgiks kokkulepe selles, et võlgnik võõrandab oma panditud korteri omandajale viie päeva jooksul pärast seda, kui omandaja on teinud hooneregistris toimingud võõrandamise keelu märke lõpetamiseks. Seejuures loetakse korteri üleandmisega omandajale täielikult täidetuks võlgniku kohustis omandaja ees tulenevalt 14.10.1998.a. J A ja KAS Polaris Vara vahel sõlmitud laenulepingust, mis läbi Sartaste Halduse AS on loovutatud AS-le Toplant Grupp. Lepingu järgi kohustus võlgnik andma objekti otsese valduse üle nelja nädala jooksul arvates päevast, mil omandaja teatab talle objekti otsese valduse üleandmise kohustusest. Kuni võlgniku poolt objekti otsese üleandmiseni kohustus võlgnik tasuma objekti hooldus- ja kommunaalkulude eest. Samas on selles eellepingus selgelt väljendatud poolte tahtena kokkulepe 14.10.1998.a. laenulepingu täitmiseks, sest laen oli tasumata ja sellega võetud kohustus täitmata. Järelikult pole oluline kontrollida, mis toimus enne eellepingu sõlmimise kuupäeva, sest

eellepingus kinnitati olemasolevat seisu vastastikustes suhetes, et tasuda on laenusumma 798 700 krooni ja intressid 240 061 krooni ja 42 senti. Seega seisuga 04.10.2000.a. oli J A kohustus täitmata. Eellepinguga sõlmitud täiendavast kokkuleppest ei nähtu, et selle järgi oleks tegemist poolte vahel sõlmitud laenulepingu tingimuste muutmisega. Eelleping on käsitletav laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise kokkuleppena ega ole käsitletav laenulepingu lõpetamisena. Kuna laenuleping pidi olema sõlmitud kirjalikus vormis, siis vastab eelleping ka sama lepingu vorminõuetele. 6) Kostja on kohtule esitanud avalduse ja kinnituse, mis kumbki ei määratle, et kostja oleks enne eellepingu sõlmimist oma kohustuse täitmiseks mingi rahasumma üle andnud. Seega ei ole kostja poolt raha üleandmine tõendatud. Samas on kostja enda ütlusega tõendatud, et eelleping jäi täitmata ja korteri müüs ta ise alles 2002.a. Kohtu hinnangul on nii 01.08.2000.a. (tl.25,26) kui ka 04.10.2000.a. (tl.106) vormistatud avaldus ja kinnitus adresseeritud Tallinna Hooneregistrile korteri koormamiskeelu kustutamiseks ja ainult sellel eesmärgil ega ole käsitletavad raha üleandmise tõendina. Üheski neist dokumentidest ei ole märgitud, et millal või milline summa on J A poolt laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise katteks tasutud ja et K P, oma volituste piires, oleks kostjalt sularaha saanud. Kolmandale isikule adresseeritud avalduse ärakirjad ei ole samastatavad konkreetse lepingu kohase täitmise tõendina TSK § 233 kohaselt või ka lepingu lõpetamisena. 7) Usutav pole kostja selgitus, et tema polnud asjatundja ega saanud aru, mis toimus. Kostja on ise kinnitanud, et pidas pidevalt nõu asjatundjatega, teda nõustas pangandustegelane R.O (tl.86). Kostja on kinnitanud, et suhtles R.L’iga, kes oli xxxxx ja keda ta usaldas. Teadaolevalt oli J A ka ise osalenud kõrgeima seadusandliku organi tegevuses, mistõttu ei saa teda asetada tema enda väljenduse kohaselt „tavakodaniku“ teadmistega isiku tasandile. 8) Kostja kinnitus, et tema täitis oma kohustuse nõuetekohasel viisil TsK § 233 lg. 1 tähenduses, sest AS-le Toplant Grupp selline täitmine oli vastuvõetav, et tema andis sularaha ja sai vastu esitatud avalduse ja kinnituse, ei ole raha andmise osas usutav. Kostja seletused ja tema esindajate suulised ja kirjalikes vastustes esitatud väited selle kohta, et J A on laenulepingu täitnud sel viisil, et maksis sularaha veidi alla 800 000 krooni juulikuu lõpus xxxx hoones, II korrusel, S. S’ile ei ole usutavad, sest on vastuolulised, ega ole tõendatud. Hagiavaldusest tuleneb, et hageja esindajale on kostja selgitanud, et andis raha üle hoopiski xxxx. 12.01.2006.a. eelistungil antud seletuses (tl. 82) kostja kirjeldab, et 2000.a. suvel oli xxxx tütarfirmadega tekkinud keeruline olukord ja temale anti nõu, et mida kiiremini ta asjast välja tuleb, seda parem. Siis peeti nõu AS Toplant Grupp esindajatega, arutati mitmeid variante ja lõppkokkuvõttes koostati eelleping, millel pandi kuupäevaks 04.10.2000.a. ja mis sisaldas kokkulepet, et kui J A ei maksa selleks ajaks ära korteriga tekkinud võlgnevust, siis tol hetkel omanikuks olnud firmale rakendus see kavatsuste protokoll. J A arvates see eellepingu tekst on selge, et kui 04.10. võlgnik ära ei maksa, siis käivitub omanikele tegevus, mis on kirjas. J A ütleb, et asjaolude analüüsimine näitas, et peab kiiresti leidma võimaluse võla tasumiseks ja ta hakkas otsima selleks võimalusi. Suve lõpuks ta selle summa ka kokku sai. Kostja väitel oli ta sunnitud isikutelt raha laenama ja laenu võtma, et see nõutav summa ära maksta. Väited on tõendamata. Kostja seletab, et telefonitsi selgitati talle, et AS Toplant Grupis on volitused K P’l teha kõiki tehinguid, et raha tuleks maksta sularahas, sest ülekandeid teha ei saavat. Kostja ei tea, kuid arvab, et ta võis olla rääkinud ka K P’ga. Kuna juuli lõpus oli raha olemas, siis sai raha AS Toplant Grupp esindajale üle antud. Vastu anti 01.08.2000.a. kuupäevaga vormistatud dokumendid. Dokumendid andis K P esindaja, kuid ei tea, kes see oli. Kohtumine K P esindajaga toimus xxxx II korrusel Tallinnas. Kuhu see raha edasi sai, ei tea. Summa oli veidi alla 800 000

krooni. J A ütleb, et dokumendid viis ta Hooneregistrisse, kus tehti kanded. Pärast mitmeid tehinguid võeti pant korterilt maha ja 2001.a. oli see korter tagatiseks ka Krediidipangas. 2002.a. sai korter müüdud. Vastupidiselt eelistungil räägitule seletab kostja kohtuistungil, et hoopiski R.L oli see isik, kellega tema suhtles ja kes pidi ise tulema sularaha vastu võtma, aga ei tulnud, vaid organiseeris kohtumise S.S’iga. Vastupidiselt eelistungil seletatule kostja kohtuistungil ütleb, et ka avaldused Hooneregistrile (ja millegipärast ka linnaarhiivi) viis samuti R.L, mitte kostja ise. Päevaraamatu väljavõtte esitas kostja alles kohtuistungil, kuigi võinuks sellega seonduvat tõendada juba hageja seaduslikule esindajale esmase selgituse andmisel. Kokkuvõttes on kostja enda selgitatu vastuoluline ega ole usaldusväärne. 9) Võttes arvesse hageja pankrotimenetlust mõjutavaid toiminguid nende ajalises järjestuses ei ole kostja ja tema esindajate viited hagi esitamisega viivitamisele ja nõude esitamisega ebalojaalselt hilinemisele põhjendatud. KAS Polaris Vara ja AS Sartaste Haldus vahel 07.04.1999.a. sõlmitud ostu-müügileping (tl. 30) kinnitab, et müüja müüb ja ostja ostab müüjale kuuluvad alljärgnevad laenulepingutest ning nende tagatislepingutest tulenevad müüja nõudeõigused. 15.04.1999.a. ostumüügilepingu (tl. 32) alusel AS Sartaste Haldus müüb AS-le Toplant Grupp müüjale kuuluvad alljärgnevad laenulepingutest ja tagatislepingutest ning ostu-müügilepingutest tulenevad müüja nõudeõigused. Hageja pankrot kuulutati välja 25.10.1999.a. Tallinna Linnakohtu 16.03.2001.a. hagi tagamise määrus (tl. 133) tõendab, et KAS Polaris Vara on 13.03.2001.a. esitanud hagi kohtusse OÜ Toplant Grupp vastu tehingu tühisuse tunnustamiseks ja tehinguga KAS Polaris Vara omandist välja läinud vara väljanõudmiseks kostjalt. Määrusega arestiti hagi tagamiseks nõudeõigused, sealhulgas 14.10.1998.a. laenulepingust tulenev nõudeõigus laenusaaja J A vastu. Tallinna Linnakohtu 22.09.2003.a. määruse (tl. 38) kohaselt võtsid nii AS Sartaste Haldus kui ka AS Polaris Vara ning AS Toplant Grupp õigeks, et ostu-müügilepingud nõudeõiguste loovutuste kohta on sõlmitud eesmärgiga kahjustada AS Polaris Vara võlausaldajate huve, on heade kommete vastased ja seega tühised ning et AS Toplant Grupp annab AS-le Polaris Vara üle kõik nõuded, mis talle oli loovutatud 15.04.1999.a. ning kostjad kohustuvad tegema kõik endast oleneva selleks, et AS Polaris Vara saaks sisse nõuda tühise tehinguga loovutatud nõuded ja et deebitorid täidaksid oma kohustused AS-le Polaris Vara. See määrus vajas jõustumiseks kümme päeva ja alles pärast määruse jõustumist sai hageja seaduslik esindaja hakata tegelema nõudega kostja vastu. Hageja pöördus korduvalt (tl. 22, 24) kostja poole võlakohustuse täitmise teatega. Asjaolu, et kostja teateid elukoha järgi kätte ei saanud, ei ole hagejapoolne viivitamine. Kostja väide, et tema on olnud kättesaadav kõigile, kellele vaja, on ümber lükatud juba käesoleva kohtuasja menetluse kestel, kus kostjale jällegi ei ole olnud võimalik kohtumaterjale tema teatatud elukoha järgi edastada. Kuna pankrotis oli ka AS Toplant Grupp, on pankrotimenetlustes 16.03.2005.a. sõlmitud hageja AS Toplant Grupp vahel nõude loovutamise leping (tl.42), milles kinnitatakse, et 14.10.2000.a. lepingut ei ole AS-le Toplant Grupp täidetud. Pärast sellist kinnitust esitas hageja esindaja hagi kohtusse 30.06.2005.a. Siinjuures jätab kohus tähelepanuta viidatud nõude loovutamise lepingus esinevad ebatäpsused kuupäevade osas. Kuna hagi aegumistähtaeg ei ole möödunud, ei ole vajadust kostja esindaja väiteist lähtuvalt hinnata hageja viivitust kui nõudeõiguse lõppemise alust. V. Kohtuotsuse Kohtuotsuse põhjendused ja kohaldatud seadused. Kohus leidis, et pooled vaidlevad selle üle, et 14.10.1998.a. krediidilepingu järgi võetud kohustus on kostja poolt täitmata. Järelikult tuleb vaidlus lahendada pooltevaheliste suhete tekkimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi sätteist lähtuvalt, sest VÕSRS § 11 kohaselt võlasuhetele, mis on tekkinud enne 01.07.2002.a., kohaldatakse enne käesoleva seaduse

jõustumist kehtinud seadust. Kuni 01.07.2002.a. kehtinud TsK § 163 järgi tekkisid kohustised lepingutest või muudest alustest. TsK § 173 lg. 1 kohaselt tuli kohustist täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks. TsK § 174 järgi ei olnud ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest lubatud. TsK § 222 kohaselt, kui võlgnik ei täitnud kohustist või ei täitnud seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahju. Kuna kostja ei ole oma kohustust nõuetekohaselt täitnud, vastutab ta TsK § 222 lg. 1 järgi kui lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt mittetäitnud võlgnik kreeditorile tekitatud kahju eest. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt mõeldakse kahjude all muuhulgas ka kreeditori poolt saamata summat. Kehtinud TSK § 272 lg. 1 kohaselt andis laenulepingu üks pool (laenutaja) teise poole (laenaja) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustus laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. TsK § 272 lg. 2 kohaselt oli laenuleping reaalne leping ja loeti sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. TSK § 272 lg. 3 sätestas, et pooled võisid iga võla, mis on tekkinud ostust-müügist, vara üürimisest või muust alusest, vormistada laenulepinguna. Sel juhtumil kohaldati laenu reguleerivaid sätteid. Laenulepingus tuli kõrvuti lepingu objektiga näidata ka selle rahaline maksumus. 14.10.1998.a. krediidilepingut kohtule ei esitatud, kuid selle olemasolu üle vaidlus puudub, sest J A ise on ütelnud, et laenuleping oli olemas, see oli sõlmitud xxx ja leping peaks tal kodus kusagil alles olema. TsK § 276 lg. 1 kohaselt oli laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Selle sätte kohaselt on rahatuse tõendamise kohustus kostjal. Kostja ei ole TsK § 276 lg. 1 kohaselt laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest vabanemiseks vaidlustanud laenulepingut selle rahatuse pärast, kuigi on sellele viidanud, et raha pole ta üldse saanud, vaid sai korteri. Järelikult ei saa ka väita, et laenulepingut TsK § 272 lg. 1 tähenduses ei sõlmitud. 25.10.1999.a. kohtuotsuses (tl.19) loeb kohus üldteada asjaoluks, et pärast audiitori järeldusotsustust on välja kuulutatud xxxx pankrot. Kostja selgitab, et tal oli üks laenuleping, mille ta sõlmis mõni päev enne panga moratooriumit. Kuid kuna varasid liigutati siia-sinna, siis soovis ta sellele lepingule tuginedes oma probleemid lahendada ning sellepärast on igale poole dokumentidesse märgitud just selle lepingu kuupäev 14.10.1998.a. Ka pandilepingu p. 1.1. teeb viite 14.10.1998.a. krediidilepingule. Seega tuleb järeldada, et vaidlus lepingu olemasolu üle puudub. Laenuleping oli olemas, leping oli kirjalik ja lepingust tekkisid õigused ja kohustused ning olenemata pooltevahelise võlasuhte õiguslikust kvalifikatsioonist, oli ja on kostja kohustatud lepingut täitma ja saadu väärtuse rahas hagejale tasuma, kuna korterit enam üle anda pole. TSK § 273 sätestas laenulepingu kohustusliku kirjaliku vormi. Laenulepingu täitmise tõendamise osas sätestas kehtinud TsK § 276 lg. 2 piirangud selliselt, et neil juhtudel, kui laenuleping pidi olema sõlmitud kirjalikus vormis (§ 273), ei olnud selle vaidlustamine tunnistajate ütluste kaudu lubatud. Sellest sättest tulenevalt ei saa J A tõendada raha üleandmist tunnistaja ütlustega. Järelikult on tarbetud kostja esindajate viited sellele, et kui S.S oleks elanud, siis saanuks ta tunnistajana tõendada J A poolt talle raha üleandmist. Selletõttu ei ole oluline hinnata ka J A päevaraamatu väljavõtet. Kohus on arvamusel, et S.S’i nime esitamine tuleneb kostja esindajate soovist kohut eksitada ja põhjendada oma teoreetilisi käsitlusi kehtinud ja kehtivaist seadustest ega vaja selletõttu VÕS sätete pinnal analüüsimist, kuivõrd, nagu viitab ka kostja esindaja T.Ehrlich, et VÕS ei ole kohaldatav, kuna hakkas kehtima 01.07.2002.a. Põhjendatud ei ole kostja esindaja T.Viilup’i viited TsMS §-le 229. Kuni 01.01.2006.a. kehtinud TsMS § 90 lg. 1 järgi oli tõendiks igasugune teave, mis oli seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras tegi kindlaks poolte või teiste protsessiosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või

nende puudumise, samuti asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kehtiva TsMS § 229 lg. 1 järgi on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel teeb kohus seaduses sätestatud korras kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Neil sätteil sisulist vahet pole, mistõttu tuleb ikka lähtuda seaduses sätestatud vormis esitatud tõendeist. TsK § 233 lg. 1 sätestas, et nõuetekohaselt teostatud täitmine lõpetab kohustise ja lg. 2 kohaselt kreeditor, võttes vastu täitmise, oli kohustatud võlgniku nõudmisel talle andma allkirja täieliku või osalise täitmise vastuvõtu kohta.. Seega, võlgnikul küll ei olnud kohustust võlausaldajalt kohustise täitmise kohta allkirja nõuda, kuid tal oli TsK § 233 lg. 3 järgi õigus nõuda kohustise täitmise vastu võlausaldajalt allkirja täitmise vastuvõtmise kohta. Ka Riigikohus on lahendis 3-2-1-24-02 selgitanud, et „Kohustise täitmise üldisest mõttest tuleneb, et võlgnik võib ja peakski end varustama tõendiga täitmise kohta. Kolleegium on oma varasemas lahendis 17. veebruaril 1999. a nr 3-2-1-26-99 (RT III 1999, 9, 97) asunud seisukohale, et võla tasumise tõendamise kohustus on võlgnikul. Võlgnik saab seda teha üksnes TSK § 233 lg. 3 tõenditega.“ Järelikult, et tõendada laenulepingu kohast täitmist, tulnuks J A’l nõuda raha saajalt dokumenti, mis kinnitaks, et selline rahasumma on tasutud. Sellist dokumenti esitatud ei ole. TsMS § 230 lg. 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kehtinud TsÜS § 108 lg. 1 kohaselt tuli tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel toimida heas usus. See tähendab, et pooled, tunnetades oma õigusi ja kohustusi, täidavad neid vabatahtlikult. J A ei ole oma kohustust vabatahtlikult täitnud. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et krediidileping oleks kostjaga lõpetatud või et sularaha oleks makstud. Seda kinnitab ka K P AS Toplant Grupp raamatupidajana, et J A ei ole raha maksnud. Laenusummana on määratletud 798 700 krooni ja J A pole seda summat kordagi vaidlustanud. Intress on tulu raha laenamise eest. Kitsendusi intressi suuruse osas seadus ei teinud ja selles leppisid pooled kokku lepingu sõlmimisel. Kuna laenulepingut, millest nähtuks intresside tasumise kokkulepe, ei esitatud, rahuldab kohus hagi osaliselt põhivõla nõudes summas 798 700 krooni ja mõistab selle summa kostjalt välja. Kuigi J A pole vaidlustanud ka korteri võõrandamise eellepingus märgitud intressisummat, jätab kohus selles osas hagi rahuldamata põhjusel, et eellepingu täitmist hageja ei nõudnud. Eellepingus sisalduv kokkulepe on sõlmitud mitte hageja vaid vahepeal nõude saanud AS Toplant Grupp vahel ning pankrotis oleva ettevõtte rahaliste vahendite suurendamine intressitulu läbi on põhjendamatu ja vastuolus heade kommetega TsÜS §-s 66 tulenevalt. Kohus jätab analüüsimata kostja esindajate selgitused hea usu põhimõtteist VÕS §-st 6 tulenevalt, samuti ka eellepingu käsitluse VÕS §-st 30 lähtuvalt, kuivõrd pooltevaheliste suhete ajal VÕS ei kehtinud. Hagi on menetluses alates 30.06.2005.a. Alates 01.01.2006.a. jõustus uus tsiviilkohtumenetluse seadustik. TsMS RakS § 3 kohaselt „Enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut“. Kehtinud TsMS § 60 lg. 1 järgi kohus mõistis poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kehtinud RLS § 16 lg. 1 p. 10 oli pankrotihaldur vabastatud riigilõivu tasumisest, mida enne 01.01. 2006. a kehtinud TsMS § 57 alusel eraldi taotleda ei tulnud. TsMS § 57 lg. 2 ja 3 alusel võis pankrotihaldur taotleda riigilõivust vabastamist ka muudes asjades kui vara tagasivõitmine ja tagasinõudmine. Kohtu määrusega on hageja taotlus rahuldatud ja hageja riigilõivu tasumisest vabastatud täielikult. Vastavalt TsMS §-le 64 lg. 1 kuulus sellisel juhul riigilõiv väljamõistmisele kostjalt võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Vastavalt kehtinud

riigilõivuseaduse lisale 2 oli sellelt summalt tasumisele kuuluv riigilõiv 38 000 krooni. TsMS § 61 lg. 1 p. 1 kohaselt mõistis kohus poole taotlusel, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kulud talle osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni 5% hagi rahuldatud osast hagejale või kuni 5% hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Hageja ei ole õigusabikulude nõuet esitanud. Kuna hagi rahuldatakse, jäävad kostja õigusabi kulud tema enda kanda. Kohus kohaldas VÕSRS § 11, TSK §-de 163, 174, 233, 272, 273 sätteid ning juhindus TsMS RakS § 3, TsMS §-de 230, 441- 442, § 632 lg. 1 nõudeist. Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/

Sirja Tooming Merle Kaegas

Tartu Ringkonnakohus 15.juunil 2009.a. otsustas:

Apellatsioonkaebus rahuldada. Tühistada Viru Maakohtu 5. januari 2007 otsus osaliselt, s.o osas, millega hagi rahuldati osaliselt ning mõisteti J Alt KAS Polaris Vara (pankrotis) kasuks välja 798 700 krooni ja 38 000 krooni riigilõivu katteks riigituludesse. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta KAS Polaris Vara (pankrotis) hagi J A vastu täies ulatuses rahuldamata. Välja mõista Kindlustusaktsiaseltsilt Polaris Vara (pankrotis) J A kasuks 51 938.07 krooni (viiskümmend üks tuhat üheksasada kolmkümmend kaheksa krooni ja 7 senti) õigusabikulude katteks ja 31 750 (kolmkümmend üks tuhat seitsesada viiskümmend) krooni riigilõivu katteks. Kindlustusaktsiaselts Polaris Vara (pankrotis) õigusabikulud jätta tema enda kanda. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Kohtuotsus jõustus 28.oktoobril 2009.a. Riigikohtu määrusega. Nooremreferent

Merle Kaegas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.