hageja: I.A. hageja lepinguline esindaja v. adv Tanel Pürn; kostja: E.K. kostja lepinguline esindaja adv Rene Varul
Kohtuistungi toimumise aeg
28. november 2006
Protokollija
istungisekretär Margit Mägi
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada I.A. ’i hagi E.K. vastu 49 782,10 krooni osas.
2.Välja mõista E.K. 49 782,10 krooni (nelikümmend üheksa tuhat seitsesada kaheksakümmend kaks krooni ja kümme senti) I.A. ’i kasuks.
3.Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata. Kohtukulude jaotus Jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Edasikaebamise kord Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
3.juunil 2005 esitas I.A. Tartu Maakohtusse hagi E.K. vastu alusetu rikastumise ja kahju hüvitamise nõudes. Hageja ja kostja sõlmisid 12. detsembril 2000 ARK Tallinna büroos sõiduauto VW Corrado, vin-koodiga WVWZZZ50ZPK009487, ehitusaasta 1993 müügilepingu. Hageja ostis sõiduauto hinnaga 65 000 krooni. Sõiduauto kuulus tegelikult R ja E.M., kellelt see oli varastatud.
Sõiduki kasutaja varguse hetkel oli V.B., kellele oli loovutatud sõiduki väljanõudeõigus. Hageja tegi auto omandamisel kõik mõistliku – kontrollis VW esinduses võimaliku varguse fakti. Andmebaas kinnitas, et auto ei ole varastatud. Tallinna Linnakohtu 18. märtsi 2005 otsusega tsiviilasjas 2/25-7776/04 tuvastati, et nimetatud auto oli varastatud ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 80, § 95 lg 3 alusel kohustati hagejat varastatud sõiduautot omanikule tagastama. Kohtutäitur Risto Sepp andis 2. mai 2005 akti alusel auto üle omanikule. AÕS § 95 lg 3 alusel (heauskset) omandamist ei toimu ja omandajal puuduvad vastuväited asja omaniku vastu, kui asi on temalt varastatud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027—1028 järgi peab isik tagastama kohustuse täitmise eest saadu, kui kohustust ei teki või see hiljem ära langeb. Mitteomaniku käsutustehing on tühine ja tehingu järgi saadu tuleb tagastada. Tehingu tagajärjel tekkis hagejale kahju põhjendamatute kohtukulude (õigusabikulud summas 4 500 krooni, riigilõiv Tallinna Linnakohtu otsuse alusel summas 8 000 krooni ja täitekulud summas 782,10 krooni) näol. VÕS § 100, 101 lg 1 p 4 ja § 115 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult kahju hüvitamist. Kostja on põhjustanud hagejale kahju põhjendamatute kohtu- ja täitekulude näol. Hageja soovib, et kostjalt mõistetaks hageja kasuks välja alusetu rikastumise ja kahju tekitamise eest hüvitis 77 282,1 krooni. Hageja palub kohtukulud jätta kostja kanda.
KOSTJA VASTUVÄITED
Kostja oma 15. juulil 2005 esitatud vastuses ei tunnistanud hagi. Kostja leiab, et hageja ja kostja vahel 12.12.2000 sõlmitud sõiduki ostu-müügi lepingu näol on tegemist asjaõigusliku ja võlaõigusliku lepinguga. Asjaolu, et kohus tühistas tsiviilasjaga nr 2/257776/04 hageja omandi kostjalt ostetud autole, ei muuda tühiseks kostja ja hageja vahel sõlmitud müügilepingut. Sõiduki müügilepinguga 07.06.1999 omandas kostja sõiduki heauskselt ja AÕS § 95 lg 1 ning 12 kohaselt on kostja seega asja omanik, kuna polnud teada sõiduki varguse fakt. AÕS § 90 kohaselt loetakse vallasasja valdaja oma valduse ajal valduse omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kuni käesoleva ajani ei ole tõendatud, et hagejaga müügitehingu toimumise ajal oleks kostja asja võõrandamisel käitunud pahauskselt. Kostja väidab, et hageja ja kostja on sõlminud müügilepingu mõlemapoolse eksimuse mõjul tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 92 lg 1, 2 ja 3 p 3 mõttes. Hageja on tuginenud hagiavalduses VÕS § 101 lg 1 p 4 sätetele, mille kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja taganeda lepingust või lepingu üles öelda. TsÜS § 98 lg 1 järgi peab tehingu tühistamiseks pool esitama teisele poolele vastava avalduse. TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt saab eksimuse korral tehingu tühistada kuue kuu jooksul arvates eksimusest teadasaamisest ja lg 2 kohaselt ei või tehingut tühistada, kui eksimuse korral tehtud tehingu tegemisest on möödunud kolm aastat. Kostja leiab, et hageja sai 25.07.2001 teada, et sõiduk on varastatud, järelikult samast kuupäevast oli hageja teadlik tehingu kehtetusest. Hageja on tuginenud oma nõudes VÕS alusetut rikastumist reguleerivatele sätetele, kuid võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 23 kohaselt kohaldatakse VÕS-s alusetu rikastumise kohta sätestatut juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 1. juulit 2002. Võlasuhte võib lugeda tekkinuks tsiviilkoodeksi (TsK) kehtimisajal.
Kostja leiab, et kahjuhüvitise nõue õigusabikulude, riigilõivu ja täitekulude hüvitamiseks on põhjendamatu, sest sõiduki ostu-müügi tehingul ja nimetatud kulutustel puudub igasugune kausaalne seos. Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja taotleb, et kohtukulud jäetaks hageja kanda.
KOHTUISTUNG
Kohtus jäi hageja oma nõuete juurde. Hageja esindaja väitis, et hageja tõendab raha üleandmist ja müügihinda müügikuulutusega, A.T. ütlustega kriminaalasjas (kriminaalasja toimik tl 156), hageja ja P.R. ütlustega (kriminaalasja toimik tl 41 ja 73). Hageja esindaja leidis, et kui kahjusumma suurus on raskesti tuvastatav, siis on kohtul õigus tuvastada kahju tekkimise asjaolu ja suurus hüvitisena ise määrata. Tõendatud on, et tegemist oli müügiga; kostja oli andnud A.T. volikirja tehinguteks. Hageja seisukoht on, et AÕS varasemas redaktsioonis peeti omaniku valdusest rääkides silmas nii otsest kui kaudset valdust – teistsugust tõlgendust vana seadus ei võimaldanud, varguse puhul oli heauskne omandamine igal juhul välistatud. Selleks, et kinnitada varguse fakti, ei pea hageja arvates olema jõustunud otsust kriminaalasjas. Hageja palub kohtukulud jätta kostja kanda. Kostja jäi istungil oma varasemate seisukohtade juurde ega tunnistanud tema vastu esitatud hagi. Kostja seisukoht on, et 2005. aasta märtsis tehtud Tallinna Linnakohtu otsuses on tuginetud valele AÕS redaktsioonile ning lepingu sõlmimise ajal kehtinud AÕS redaktsiooni järgi ei olnud heauskne omandamine välistatud juhul, kui asi oli otseselt valdajalt varastatud ning omanik oli kaudne valdaja. Seega oli kostja müügilepingu sõlmimise ajal auto omanik ja andis omandi ka hagejale üle. Kostja leidis ka, et ei ole tõendatud, et raha oleks üle antud. Kostja esindaja väitis, et alles kriminaalkohtu otsusega saab tõendada, et asi on varastatud – praegu aga otsus puudub. Lisaks on kostja seisukoht, et ei ole tekitanud hagejale õigusvastast kahju – eeldusel, et vargus toimus, on hageja ja kostja võrdselt kannatanud. Teadlikult tekitatud kahjust ei saa rääkida. Kostja palub kohtukulud välja mõista hagejalt.
KOHTU PÕHJENDUSED
1.Kohus peab kõigepealt vajalikuks peatuda kostja väitel, nagu oleks enne 15.01.2003 kehtinud AÕS redaktsioon võimaldanud heauskset omandamist juhul, kui omanik oli kaudne valdaja ja asi läks otseselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil otsese valdaja tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. AÕS § 95 lg 1 sätestab, et isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Sama paragrahvi lg 3 järgi heauskset omandamist ei toimu, kui asi on varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. 15.01.2003 jõustunud muudatus lisas lõikele 2. lause, mis sätestab, et kui omanik oli kaudne valdaja, kehtib sama juhul, kui asi oli otseselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil otsese valdaja tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Tallinna Linnakohus viitas oma 18. märtsi 2005 otsuses tsiviilasjas 2/25-7776/04 AÕS uuemale redaktsioonile. Et müügileping hageja ja kostja vahel sõlmiti enne 15.01.2003, oli viide tõepoolest ekslik, kuid kohtu järeldust ei oleks varasema seaduse vaatamine ilmselt muutnud. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-61-04 öelnud järgmist: 1999. a veebruaris kehtinud AÕS § 95 lg 1 sätestas, et isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Sama paragrahvi 3. lõike järgi ei toimu omandamist 1. lõike kohaselt, kui asi oli omanikult varastatud, kadunud või muul viisil tema tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Selle sätte eesmärk oli ja
on kaitsta tsiviilkäibe stabiilsust juhul, kui omanik ise on vallasasja valduse ära andnud. Selline kaitse kehtib aga ikkagi vaid siis, kui omanikult valduse saanud isiku valdusest pole asi välja läinud tema tahte vastaselt. Raske oleks põhjendada heauskse omandamise võimaldamist näiteks juhul, kui omanik on kaudne valdaja ja asi on varastatud otseselt valdajalt. Seega on kostja seisukoht ekslik. Kuigi alates 15.01.2003 täpsustati AÕS § 95 lg 3 sõnastust, seaduse mõte ei muutunud – varem peeti valduse all silmas nii otsest kui kaudset valdust.
2.Hagiavalduses nõudis hageja kostjalt alusetu rikastumisega saadud autohinna summas 65 000 krooni tagastamist, tuginedes VÕS §-dele 1027 ja 1028 ning väites, et mitteomaniku käsutustehing on tühine ja tehingu järgi saadu tuleb tagastada. 5. oktoobri 2006 eelistungil on hageja muutnud õiguslikku alust, viidates nüüd TsK sätetele, sest tehing toimus 2000. aastal. TsK § 477 lg 1 sätestab, et isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Alates asjaõigusseaduse jõustumisest 1. detsembril 1993 kehtib Eesti tsiviilõiguses abstraktsiooniprintsiip, mille kohaselt tuleb eristada võlaõiguslikku kohustistehingut ja asjaõiguslikku käsutustehingut (asjaõiguslepingut). Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-3-6-05 öelnud, et vallasasjade omandamisel tuleb alates 1. detsembrist 1993. a eristada võlaõiguslikku ostu-müügilepingut, millega tsiviilkoodeksi § 242 lg 1 järgi kohustus müüja andma vara ostja omandisse, ja asjaõiguslepingut (AÕS § 92 lg 1), millega see kohustus täideti ja omand üle anti. /- - -/ Tulenevalt asjaõiguse abstraktsiooni põhimõttest, mis alates 1. juulist 2002. a on otsesõnu väljendatud ka TsÜS § 6 lg-s 4, ei olene käsutustehingu (asjaõiguslepingu) kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu (kõnealuses asjas müügilepingu) kehtivusest. Hoolimata sellest, et enne TsÜS 1. juulil 2002 jõustunud redaktsiooni ei olnud abstraktsiooniprintsiip otseselt kusagil sätestatud, oli see tuletatav asjaõigusseadusest. Loomulikult tähendab abstraktsiooniprintsiip ka seda, et kohustistehingu kehtivus ei olene käsutustehingu kehtivusest. Seega on ekslik hageja seisukoht, nagu oleks kostja seoses sellega, et ta ei andnud käsutustehinguga omandit üle, alusetult rikastunud. Hageja pidi auto eest tasuma mitte asjaõiguslepingu, vaid võlaõigusliku müügilepingu alusel. Et müügileping on kehtiv, siis ei ole tegemist alusetu rikastumisega. Hageja ei ole lepingut tühistanud ega tugine ka selle tühisusele.
3.Oma kirjalikes seisukohtades (tl 120) on hageja viidanud võimalusele tõlgendada hagiavaldust müügilepingust taganemise avaldusena vastavalt võlaõigusseadusele. VÕS § 188 lg 1 kohaselt taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Tegemist on ühepoolse kujundusõigusega, mille teostamiseks ei pea pöörduma kohtusse. Tahteavalduse vormi osas tuleb vaadata TsÜS § 68, mille kohaselt tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, sealhulgas kaudselt (teoga, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg). Siiski peab tahteavaldusest selgelt nähtuma õiguskaitsevahendi (antud juhul taganemisõiguse) kasutamise tahe. Käesolevast hagiavaldusest sellist tahet ei nähtu – arvestada tuleb ka seda, et menetlus kestis peaaegu poolteist aastat, enne kui hageja tuli välja väitega, et hagiavaldust võiks käsitleda taganemisavaldusena. Seega ei saa hagejat lugeda lepingust taganenuks, leping ei ole lõppenud ning hageja ei saa nõuda ka tagasitäitmist VÕS § 189 alusel. Järelikult ei ole hagejal kostja vastu alusetu rikastumise nõuet.
4.Kohus kontrollib järgmiseks, kas hageja võib samadel asjaoludel nõuda kostjalt kahju hüvitamist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-63-06 leidnud, et kohus ei ole seotud ka kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab. Kohus kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Kvalifitseerimisel on kohus seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud /- - -/. Seega on kohtul õigus anda hageja nõudele õiguslik kvalifikatsioon. Sisuliselt vastab hageja nõue lepingulise kahju hüvitamise
nõudele; hageja on rääkinud kostjapoolsest lepingurikkumisest ning tl 119 viidanud ka TsK kahju hüvitamise sätetele (§ 222 lg 1).
8.Et leping hageja ja kostja vahel sõlmiti 2000. aastal, siis vastavalt VÕSRS § 11 kuulub kohaldamisele TsK. TsK § 222 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. Lg 2 järgi mõistetakse kahjude all kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. TsK § 242 lg 1 kohaselt kohustub ostu-müügi lepingu järgi müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma. Tulenevalt AÕS § 95 lg-st 3 ei täitnud kostja oma lepingujärgset kohustust anda sõiduauto hageja omandusse – et kostja ei olnud müügilepingu sõlmimise hetkel auto omanik, ei saanud ta ka omandit üle anda (vt käesoleva otsuse p 2—3). Seega on kostja lepingut rikkunud.
9.TsK § 227 kohaselt kannab isik, kes ei täitnud kohustist või täitis selle mitte nõuetekohaselt, varalist vastutust ainult süü (tahtluse või ettevaatamatuse) olemasolul, välja arvatud seaduse või lepinguga ettenähtud juhud. Süü puudumist tõendab isik, kes on kohustist rikkunud. Seega kehtestab antud säte süü presumptsiooni. Käesolevale kohtuasjale lisatud kriminaalasja nr 98030924 toimiku lk 76—77 toodud E.K. tunnistajana ülekuulamise protokollist nähtuvalt sõiduauto üksnes „vormistati tema nimele“, „ilmselt firma varade ümberkantimise eesmärgil. Kostja isegi ei tundnud isikut, keda volitas autot müüma – korralduse auto müümiseks andis Jüri Lõssak, tema ülemus OÜ-s SBH. Sellest tuleneb, et kostja ei ole järginud käibes vajalikku hoolsust (st lepingurikkumine on toime pandud ettevaatamatusest), lastes auto sellistel kahtlust äratavatel asjaoludel „enda nimele kirjutada“ ja lastes enda volitusel sõlmida müügilepingu, olemata eelnevalt veendunud auto omandiõiguses. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole lepingurikkumises süüdi, seega vastutab ta rikkumise eest.
10.Kostjapoolne rikkumine on põhjustanud hagejale kahju – ta jäi ilma autost, mille omanikuks oleks saanud, kui kostja oleks talle omandiõiguse üle andnud. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-137-05 öelnud, et lepingu rikkumise korral on kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud. /- - -/ [K]ahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks. Kui antud asjas kostja ei oleks lepingut rikkunud, siis oleks hageja auto omanik. Seega on talle tekkinud kahju ulatus võrdne auto turuväärtusega. Isegi kui oleks tõendatud, et hageja maksis kostjale müügilepingu sõlmimisel 65 000 krooni, ei oleks see aluseks kogu summa väljamõistmisele – kui kostja oleks oma kohustuse täitnud, oleks hageja sellisel juhul ikkagi 65 000 krooni maksnud ning vastu oleks ta saanud omandi autole, mille tegelik väärtus võib olla ka kokkulepitud hinnast erinev. Kostja on esitanud spetsialisti arvamuse (tl 60), mille kohaselt sõiduki Volkswagen Corrado väljalaskeaastaga 1993 turuväärtus jäi 8. novembril 2005 vahemikku 30 000—45 000 krooni. Auto 24 autoportaali andmetel on Volkswagen Corrado väljalaskeaastaga 1993 hinnad käesoleval ajal suurusjärgus 38 000—42 000 krooni (http://www.auto24.ee/kasutatud/nimekiri.php?a=100& aj=&b=8&c=Corrado&a=100&j=0&f1=1993&f2=&g1=&g2=&k1=&k2=&h=0&i=0&p=0&ab=0 &ac=0&ad=0&ae=0&af=50&otsi=otsi). Seega võib öelda, et spetsialisti arvamus on kooskõlas tegeliku autoturuga. Järelikult, et hageja ei ole esitanud omapoolseid tõendeid auto väärtuse kohta (hageja enda poolt avaldatud automüügikuulutus ei saa auto tegelikku väärtust tõendada), siis määrab kohus hüvitise suuruseks 37 500 krooni. Kostja peab hagejale hüvitama kahju summas 37 500 krooni.
11.Hageja on kostjalt lisaks nõudnud kahju hüvitamist summas 12 282,10 krooni põhjendusega, et kostja on põhjustanud hagejale kahju põhjendamatute kohtu- ja täitekulude näol. Hageja seletustest ja hagiavalduse lisadest nähtuvalt on tegemist Tallinna Linnakohtus tsiviilasja nr 2/25-7776/04 menetluses tekkinud kuludega – otsuse alusel mõisteti I.A. ilt välja riigilõiv summas 8 000 krooni,
tema kulutused õigusabile moodustasid summa 3 500 krooni ja lisaks pidi ta hüvitama täitekulud summas 782,10 krooni (tl 21—23). Et tegemist on lepingu alusel esitatud kahjunõudega ja leping sõlmiti 2000. aastal, siis tuleb kohaldada TsK.
12.Nagu eespool tuvastatud, on kostja lepingut rikkunud ja vastutab selle eest. Kostja on väitnud, et müügilepingul ja nimetatud kulutustel puudub igasugune tajutav kausaalne seos. Hageja oleks võinud auto kohe omanikule tagastada ja seega saanuks vältida kohtukulusid. Hageja väidab vastu, et ta lootis kohtusse minnes, et tegemist ei ole sama autoga ja et auto kuulub ikkagi talle. Kostja leiab ka, et hageja oleks võinud kaasata kostja Tallinna Linnakohtu menetlusse kolmanda isikuna – nii oleksid tema õigused olnud eeldatavasti paremini kaitstud. Põhjusliku seose hindamisel tuleb vaadata, kas olukorras, kus kostja ei oleks lepingut rikkunud, oleks kahju endiselt tekkinud. On ilmselge, et kui kostja oleks lepingu alusel auto omandi tõepoolest üle andnud, siis ei oleks hagejal üldse tekkinud kohtukulusid – või kui, siis oleks ta kohtus võitnud ning sealse protsessi kaotaja oleks pidanud hüvitama tema kohtukulud; ka täitekulusid ei oleks tekkinud. Kostja leiab, et hageja oleks saanud kulusid vältida, andes auto kohe Vladimir Buš’ile üle. Selline seisukoht ei ole õigustatud – hageja ei teadnud enne Tallinna Linnakohtu otsust kindlalt, et ta peab auto Vladimir Buš’ile üle andma. Esiteks ei olnud teada, kas tegemist üldse oli sama autoga, ja teiseks tuleb möönda, et asjaõigusseaduse säte, mis lepingu sõlmimise ajal kehtis, oli mitmeti mõistetav – sellest oli võimalik ka järeldada, et antud asjaoludel toimus heauskne omandamine. Seega oli kohtusse pöördumine õigustatud. On väheusutav, et kostja osalemine menetluses kolmanda isikuna oleks kohtu otsust muutnud – Tartu Maakohtu menetluses ei ole kostja suutnud tõendada, et ta oli müügilepingu sõlmimisel auto omanik ning seega andis ka omandi hagejale üle, järelikult on küsitav, kuidas ta oleks selle saavutanud Tallinna Linnakohtu menetluses.
13.Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-94-05 p 24 märkinud, et lepingulist kohustust rikkunud pool peab hüvitama kahju vaid ulatuses, mida ta nägi ette või pidi ette nägema oma rikkumise võimaliku tagajärjena lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kostja käitumine lepingu sõlmimisel oli ettevaatamatu (vt p 9); ta pidi möönma, et auto võib olla varastatud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud, kuid ta ei teinud midagi selle kontrollimiseks. Isik, kes sellistel asjaoludel müüb auto edasi (õigemini laseb talle tundmatul esindajal edasi müüa), peab ette nägema, et võib põhjustada ostjale kahju, kui ilmneb, et auto oli varastatud. Muuhulgas võib sellise kahjuna ette näha vindikatsioonihagi menetluses tekkivaid kohtukulusid.
14.Kostja on väitnud, et täitemenetluse kulud on hageja enda põhjustatud – auto oleks tulnud kohe üle anda, laskmata algatada täitemenetlust. Hageja väidab vastu, et püüdis vastaspoolega suhelda, kuid kontakti saada ei õnnestunud ning vastaspool algatas täitemenetluse. Kostja pole suutnud tõendada, et hageja ise põhjustas täitemenetluse kulud; auto üleandmiseks on vaja kontakti vastaspoolega. Kostja peab hagejale hüvitama ka kahju summas 12 282,10 krooni.
KOHTUKULUDE JAOTUS
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) (kuni 01.01.2006.a kehtinud redaktsioon) § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse
kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt. Antud asjaoludel on õiglane jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.