Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ulvi Loonurm ja Urmas Reinola
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.detsember 2006, Tallinn
Tsiviilasi
J.R hagi H.B vastu 400 000 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 7. juuni 2006. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
H.B apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
27. november 2006. a, avalik kohtuistung
Menetusosalised ja nende
Hageja J.R ja tema esindajad vandeadvokaadid Peeter
esindajad
Kutman ja Merle Veeroos, kostja H.B ja tema esindaja vandeadvokaat Sven Sillar Apellandina kostaja H.B, tema esindaja adv Sven Sillar ja vastustajana hageja J.R esindaja adv Merle Vesiroos
Istungil osales
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 07.06.2006 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse
peale
võib
kassatsioonkaebuse
apellatsioonimenetluse Riigikohtule
apellant
päeva
või
jooksul
vastustaja otsuse
esitada
kassaatorile
kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud ja menetluse käik
1.J.R esitas 03.05.2004 hagi Harju Maakohtusse H.B vastu 400 000 krooni saamiseks.
2.Hageja kandis kostja arveldusarvele Hansapangas 02.03.2000 400 000 krooni. Vastavalt poolte kokkuleppele pidi kostja nimetatud summa tasuma hageja eest AS R asutamiseks viimase aktsiakapitali. AS R on äriregistrisse kantud 28.03.2000 ning asutajaks oli kostja. Seega tasus kostja hageja eest aktsiakapitali sissemakse enda nimel ja sai ise AS R ainuaktsionäriks. Kostja oleks pidanud tegutsema hageja poolt antud käsundi alusel, milleks oli hageja nimel aktsiakapitali sissemakse tegemine. Kuna kostja kohustust ei täitnud, siis palub hageja kostjalt välja mõista 400 000 krooni. Asja menetluse käigus muutis hageja hagi alust ning täpsustas, et poolte vahel puudus leping, mille alusel oleks kostjal olnud õigus omandada hageja arvel 400 000 krooni.
3.Kostja hagi ei tunnista. Hageja kostjale käsundit andnud ei ole. Pooled olid sõbrad. Kostja jättis hageja kätte raha hoiule tingimusega, et kui kostja tuleb Eestisse, siis hageja kannab selle raha talle üle. Seda hageja ka tegi. Vastuväidete täpsustuse kohaselt lõpetasid pooled 2000. a omavahelised tööõiguslikud suhted. Töösuhte lõpetamisel kostjale kompensatsiooni ei makstud. Tulenevalt sellest, et hageja ei olnud kostjale 4 aasta jooksul praktiliselt palka maksnud ning ei tasunud kompensatsiooni, leppisid pooled kokku, et senise töö hüvitamiseks tasub hageja kostjale 400 000 krooni ja kostjale kuuluva äriühingu AS R arvele 540 000 SEK-i. Nimetatud kokkuleppe hageja täitis. Esimese astme kohtu otsus
4.Kohus rahuldas hagi ning mõistis H.B välja J.R kasuks 421 000 krooni, sh kohtukulude katteks 21 000 krooni.
5.Asja materjalidele lisatud kinnituse ja maksekorraldusega on tõendatud, et hageja kandis 02.03.2000 kostja arveldusarvele AS-is Hansapank 400 000 Eesti krooni.
6.Hageja ja kostja seisukoha järgi poolte vahel käsunduslepingut, mille alusel oleks raha üle kantud, sõlmitud ei olnud. Kuigi hageja seletustest nähtub, et soov lepingu sõlmimiseks hageja poolt oli, tuleb asjas arvestada ka hageja seletusi, mille kohaselt ei olnud raha ülekande aluseks lepingut. Seetõttu on põhjendatud hageja väide, mille kohaselt tuleb asjas eristada lepingu sõlmimist ja läbirääkimisi. Asjast nähtub, et pooled lepingu sõlmimiseni ei jõudnud. Lepingu sõlmimiseks poolte vahel oleks olnud vaja kahte tahteavaldust ning lepingulise võlasuhte tekkimiseks pidanuks pooled saavutama kokkuleppe lepingu olulistes tingimustes. Nimetatud asjaolude olemasolu asjas tõendamist ei leidnud.
7.Kostja algsed väited, et poolte vahel oli sõlmitud hoiuleping ning hilisemad väited, et hageja kandis kostjale vaidlusaluse rahasumma üle töölepingust tuleneva kohustuse täitmiseks, ei ole samuti tõendamist leidnud. Asjas esitatud tõendid, sh Rootsi Maksuameti poolt väljastatud deklaratsioonid, ei tõenda veenvalt hageja kohustust tasuda töösuhtest tulenevalt kostjale 400 000 krooni. Eeltoodu alusel saab järeldada, et asjas pole tõendamist leidnud lepingulise aluse olemasolu hageja poolt 400 000 krooni kostjale ülekandmiseks.
8.Ülekande teostamise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 168 sätestas, et alusetu rikastumise korral kohaldatakse selle maa seadust, kus alusetu rikastumine aset leidis. Kuna asja materjalidest nähtub, et ülekanne teostati Eesti Vabariigis asuvasse panka ja asjas puudub vaidlus selles, et ülekantud rahasumma kavatses kostja kasutada Eestis, asudes Eesti Vabariiki elama, siis toimus alusetu rikastumine Eestis ning seetõttu tuleb asjas kohaldada Eesti seadust. Kuna asjas on tõendamist leidnud, et kostja omandas hageja arvel 400 000 krooni, ilma et tal oleks olnud selleks lepingust tulenevat alust, siis tuleb hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
9.H.B esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja apellatsioonkaebuse rahuldada.
10.Kohus on esitatud tõenditest teinud ebaõiged järeldused. Hageja ei ole kunagi väitnud, et raha ülekande aluseks ei olnud lepingut. Hageja seletustest nähtuvalt puudus kirjalik leping, kuid Rootsis sõlmiti suuline kokkulepe AS R aktsiakapitali sissemaksmise kohta.
11.Kui hageja väidab, et seda kokkulepet rikuti, siis on tal õigus pöörduda Rootsi seaduste alusel Rootsi kohtusse lepingu täitmisele sundimise nõudes või siis Rootsi seaduste alusel Eesti Vabariigi kui kostja elukohajärgse riigi kohtusse samasisulise nõudega. Kohus tegi hageja esindajale korduvalt ettepaneku viia nõue kooskõlla hageja poolt antud ütlustega ning esitada asjakohase Rootsi seaduse väljavõte. Hageja esindajad jätsid kohtu ettepanekud tähelepanuta ja leidsid, et hageja nõue tuleneb TsK §-st 477, millega kostja ei nõustu.
12.Kohtu eksimus asja reguleerivate materiaalõigusnormide määratlemisel seisnes pooltevahelise õigussuhte ekslikus määratlemises. Kohus jättis tähelepanuta hageja ütlused ja juhindus selle asemel teda esindavate advokaatide väidetest, mis omakorda olid üheselt vastuolus hageja seletusega. Advokaadid väitsid, et kokkulepet ei olnud, kostja väitis, et suuline kokkulepe (härrasmehe ausõna) oli olemas. Seega tuvastas kohus ebaõigesti kokkuleppe puudumise, mis omakorda tõi kaasa asjasse puutumatu Eesti seaduse kohaldamise.
13.Käesoleva tsiviilasja keskseks küsimuseks oli, kas pooled sõlmisid kokkuleppe 400 000 krooni tasumiseks. Seda, kas milleski kokku lepiti, saavad kinnitada üksnes pooled. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt jättis kohus kostja taotluse vande all seletuse andmiseks rahuldamata, kuna puudub hageja nõusolek selleks. Seega takistab TsMS § 268 sõnastus asjas õiglase menetluse läbiviimist. Piirang, mille kohaselt saab pool anda tsiviilasjas tõendi tähenduslikke ütlusi üksnes vastaspoole suvaõiguse alusel, ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik piirang ning moonutab õiguste ja vabaduste olemust. Samas põhiseaduse (PS) § 11 kohaselt õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.
14.Eeltoodust tulenevalt palub kostja tunnistada TsMS §-i 268 põhiseaduse vastaseks osas, mille kohaselt võib pool keelduda nõusoleku andmisest teise poole vande all ülekuulamiseks. Kostja soovib asja kohta anda vande all seletuse Talllinna Ringkonnakohtus. Vastustaja seisukoht
15.J.R ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
16.Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 07.06.2006 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub otsuses toodud põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata.
17.Maakohus hindas kõiki asjas esitatud tõendeid kogumis ja tuvastas põhjendatult, et hagi kuulub rahuldamisele TsK § 477 lg 1 alusel. TsK § § 477 lg 1 kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Alusetu rikastumise instituudi eesmärgiks on kõrvaldada ebaõiglus, mis tekib juhul, kui üks isik teeb midagi teise isiku heaks, olemata selleks seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud.
18.Algse hagiavalduses tugines hageja küll asjaolule, et poolte vahel oli sõlmitud leping (hoiuleping, käsund vms), mille alusel kanti kostja arvele üle 2000. aastal 400000,00
krooni. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 154 lg 1 kohaselt on hagejal õigus kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus muuta hagi alust või eset, esitades selle kohta avalduse. Avaldusele kohaldatakse hagiavalduse kohta sätestatut. 07.03.2005 esitas hageja haginõude täpsustuse, mille kohaselt on kostja ilma tehingust või seadusest tuleneva aluseta omandanud hageja vara summas 400000,00 krooni (t.l.57-58). Rohkem hageja hagi alust muutnud ei ole. Seega pole põhjendatud ka kostja väited, et hageja on korduvalt muutnud oma seletusi ja seega hagi alust. Hageja on ka kaebuses viidatud eelistungitel seletanud korduvalt, et läbirääkimised käisid, kuid lepingu sõlmimiseni ei jõutud. Seesama nähtub ka kostja poolt antud seletustest. Seega pole päris põhjendatud ja kooskõlas asja materjalidega kostja poolt kaebuses väljendatud seisukoht nn kogemata tehtud ülekande kohta.
19.Maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole tõendanud, et ta on vaidlusaluse summa omandanud õiguslikul alusel, ja nimelt töötasuna, mis talle 02.03.2000 hageja poolt üle kanti summas 400000,00 krooni. Kohus leidis õigesti, et seda ei tõenda ka Rootsi Maksuameti poolt väljastatud deklaratsioonid. Neist deklaratsioonidest ei nähtu, et kostja oleks hagejalt saadud 400000,00 kroonist töötasu deklareerinud ja sellelt makse maksnud.
20.Ka on kohus kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme leides, et kohaldada tuleb Eesti Vabariigi seadusi. Pooled on andnud sarnaseid seletusi, et 400000,00 kr kanti üle Hansapanka just põhjusel, et seda raha kasutatakse Eestis. Ka ringkonnakohtu istungil seletas kostja, et soovis seda raha kasutada just Eestis, et siia elama tulla ja siin äri alustada, et siis pole vaja põhjendada Eestis, kus raha saadud. Äritegevust Eestis kostja ka varsti peale ülekande tegemist alustas.
21.Praegu kehtiva TsMS § 268 ei ole kolleegiumi arvates vastuolus Põhiseadusega kaebuses osundatud põhjusel. Kaebuse kohaselt on nimetatud säte vastuolus Põhiseaduse §-ga 11 põhjusel, kuna kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 90 lg 2 kohaselt on poole seletus tõendiks, kuid praegu kehtiva redaktsiooni kohaselt aga mitte. Tõendi saamine on seatud sõltuvusse TsMS § 268 kohaselt teise poole nõusolekust ning on seetõttu vastuolus seadusega. Kolleegiumi arvates muudatusi seadusandluses ei saa käsitleda põhiseaduslike õiguste riivena. Menetlus antud asjas algatati 03.05.2004 ning kostjal oli võimalus seletusi eelmenetluses anda ning ta on seda võimalust ka kasutanud mitmel eelistungil.
22.Ülaltoodu alusel ei anna ükski kaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks ja see tuleb jätta rahuldamata.
R. Allikvere
U. Loonurm
U. Reinola
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.