2-06-3072
Kohus
Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja
Kohtukoosseis
Kohtunik Lukiina Vismann
Otsuse tegemise aeg ja koht
04.07.2007.a., Tallinn
Tsiviilasja number
2-06-3072
Tsiviilasi
JRhagiavaldus HBvastu nõude ja selle rahuldamisjärgu tunnustamiseks AS R (pankrotis) pankrotimenetluses.
Menetlusosalised
Hageja: JR(sündinud XXX.a., aadress: XXX); Hageja esindaja: Kristina Schotter (Advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius, aadress: XXX); Kostja: HB(sündinud XXX.a., aadress: XXX);
Kohtuistungi toimumise aeg
12.06.2007.a. Hageja esindaja: Kristina Schotter (adv.tunnistus nr. 481); Kostja: HB(sünd. XXX) Tõlk: Janika Talts
Kohtuistungil osalejad
Rahuldada JR hagiavaldus HB vastu nõude ja selle rahuldamisjärgu tunnustamiseks AS R(pankrotis) pankrotimenetluses. Tunnustada JRnõuet summas 1 009 237 (üks miljon üheksa tuhat kakssada kolmkümmend seitse) krooni AS R(pankrotis) pankrotimenetluses. Jätta menetluskulud kostja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on pooltel õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule esitades apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue 23.02.2005.a. esitas JRpankrotihoiatuse AS R(pankrotis) vastu (tl 45-46). Vaatamata korduvatele meeldetuletustele võlgnevust ei tasutud. 22.03.2005.a. esitas JRpankrotiavalduse AS R vastu (tl 7-8). Tallinna Linnakohtu 17.06.2005.a. otsusega kuulutati välja AS R pankrot. Pankrotihalduriks määrati Liina Nõmmik (tl 33-34). Pankrotiseaduse (PankrS) § 93 lg 1 kohaselt on võlausaldajad kohustatud hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmunud päevast arvates teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu. JResitas AS R(pankrotis) pankrotihaldurile nõudeavalduse summas 1 009 237 Eesti krooni tunnustamiseks AS R(pankrotis) pankrotimenetluses. 16.01.2006.a. toimunud AS R(pankrotis) nõuete kaitsmise koosolekul esitas JRnõudele vastuväite HB, kusjuures nimetatud isik vaidlustas nõude täies ulatuses. PankrS § 106 lg 1 kohaselt otsustab juhul, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. JRkandis 31.05.2000.a. AS Rpangakontole üle 540 000 Rootsi krooni. Võttes aluseks Eesti Panga poolt 23.02.2005.a. (pankrotihoiatuse esitamise seisuga) avaldatud Rootsi krooni kursi 1 SEK = 1,71987 EEK on nimetatud summa 928 730 Eesti krooni, mis on AS R(pankrotis) pankroti väljakuulutamise seisuga 17.06.2005.a. põhivõlgnevuseks JRees. Võlausaldaja ja võlgniku vahel puudus kokkulepe või mingi muu tehing, mille alusel võlgnikul oleks olnud õiguslik alus omandada võlausaldaja arvel viimase poolt üle kantud summa. Hagiavalduses toodud arvutuste kohaselt on võlausaldaja viivisnõudeks võlgniku vastu 170 226 Rootsi krooni, võlausaldaja on aga pidanud võimalikuks viivist vähendada ja nõuda viivisena 46 810 Rootsi krooni ehk 80 507 Eesti krooni. Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et AS Rvõlgnevuseks hageja ees on 586 818 Rootsi krooni ehk 1 009 237 Eesti krooni. Nimetatud nõue kuulub hageja arvates AS Rpankrotimenetluses tunnustamisele kui pandiga tagamata tähtaegselt esitatud tunnustatud nõue (PankrS § 153 lg 1 p 2). Hageja palub tunnustada põhinõuet AS R(pankrotis) pankrotimenetluses pandiga tagamata tähtaegselt esitatud tunnustatud nõudena summas 928 730 Eesti krooni, lisaks viivisnõuet summas 80 507 Eesti krooni. Hageja palub jätta menetluskulud, sh kulud õigusabile, vastaspoole kanda. Kostja seisukoht Kostja vaidleb esitatud hagile vastu ning leiab, et hagejal ei ole õigust nõutavat summat AS-lt R(pankrotis) saada. Hageja tasus 31.05.2000.a. AS-le Rtõepoolest hagiavalduses näidatud summa, kuid nagu ka makse selgituses näidati, tasuti nimetatud summa HBle. Kostja ja hageja tegid Rootsis ühiselt äritegevust, mille tulemusena jäi hageja kostjale võlgu. Võla tasumiseks leppisid pooled kokku, et hageja tasub kostja isiklikule arvele 400 000 Eesti krooni ja kostjale kuuluva äriühingu AS Rarvele 540 000 Eesti krooni. Hageja täitis kokkulepet. Hageja ei ole hagiavalduses näidanud põhjust, miks ta tasus Eesti äriühingu arvele just sellise summa. Samuti ei selgu hagiavaldusest, miks peab sellele nõudele kohaldama materiaalõigusliku alusena Eesti seadust. Tehingu osapooled – hageja ja kostja on Rootsi Kuningriigi kodanikud. Kostja on seisukohal, et tegemist võib olla rahvusvahelise eraõiguse küsimusega ning hageja poolt on oluline määratleda eeldatavalt kohaldamisele kuuluv õigus. Samuti jääb hagiavalduses esitatud käsitlusest kostjale selgusetuks, kas raha kanti üle seoses väidetavate lepinguliste suhetega või oli tegemist ekslikult ülekantud rahasummaga. Kostja arvates ka see küsimus võib mängida rolli kohaldamisele kuuluva õiguse kindlaks tegemisel. Kostja leiab, et enne kohaldamisele kuuluva õiguse määratlemist ning hagi aluse – faktiliste asjaolude – selgitamist, ei ole tal võimalik esitada hagiavaldusele lõplikke vastuväiteid. Kostja palub jätta hagi rahuldamata
ning kohtukulud hageja kanda. 12.09.2006.a. toimunud kohtu eelistungil palub kostja hagejal vastata küsimustele: 1) Mis alusel, mis põhjusel hageja AS-le R540 000 Rootsi krooni üle kandis? 2) Miks hageja 5. aasta jooksul ei ole seda summat tagasi küsinud? Hageja seisukoht Hageja jääb hagiavalduse juurde ja ei nõustu kostja vastuses tooduga. Hageja märkis hagiavalduses, et hageja ja AS R(pankrotis) vahel puudus kokkulepe või muu tehing, mille alusel AS-il R(pankrotis) oleks olnud õiguslik alus omandada hageja arvel viimase poolt ülekantud rahasumma. Hageja leiab, et ta ei ole kohustatud andma nõudele veel täiendavat õiguslikku kvalifikatsiooni. Hageja on seisukohal, et ta on tõendanud raha ülekandmist ASle R(pankrotis) ning nõuab ülekantu tagastamist. Sellega on hageja oma tõendamiskohustuse täitnud. Kui kostja leiab, et hagejal ei ole õigust tasutut AS-lt R(pankrotis) tagasi saada, siis hageja meelest peab kostja seda tõendama. Seetõttu pidanuks kostja tõendama, et on olemas mingi alus rahasummade ülekandmiseks ning poolte tahe oli suunatud mingi olemasoleva kohustuse täitmisele. Kostja ei ole neid asjaolusid tõendanud. Hageja tugineb Riigikohtu 23.01.2006.a. otsusele tsiviilasjas nr. 3-2-1-146-05, millest soovib välja tuua punktis 27 kirjapandu. Vastuseks 12.09.2006.a. kohtu eelistungil kostja esitatud küsimustele märgib hageja, et kavatses AS-le Rraha summas 540 000 Rootsi krooni investeeringuna laenata, kuid vastav leping jäi poolte vahel sõlmimata. Seega on hageja seisukohal, et tegemist on AS Rpoolt raha omandamisega hageja arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta ning AS R(pankrotis) on kohustatud alusetult saadu tagastama. 23.02.2005.a. esitas hageja AS Rvastu kirjalikult nõude rahasumma tagastamiseks, tehes ühtlasi pankrotihoiatuse. Enne 23.02.2005.a. ei pöördunud hageja AS Rpoole kirjalikult nõudega rahasumma tagastada, eeldades, et AS Rtäidab selle kohustuse vabatahtlikult. Hageja juhib jätkuvalt tähelepanu asjaolule, et kostja poolt tõstatatud küsimused ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust, kuivõrd hageja vastusest kostja küsimustele ei sõltu hagi rahuldamine või rahuldamata jätmine. Kostja seisukoht Kostja on seisukohal, et hageja on esitanud pankrotimenetluses ühe ja sama nõude alusena 2 üksteist välistavat väidet – esmalt leiti, et poolte vahel sõlmiti suuline laenuleping ning selle alusel kanti kostja arveldusarvele 540 000 Rootsi krooni, hiljem kohtumenetluses väidetakse, et sellist lepingut ei sõlmitud, kuid raha siiski maksti. Kostja märgib, et ilmselgelt esines poolte vahel kokkulepe 540 000 Rootsi krooni tasumiseks. Ilma vastava kokkuleppeta ei saanuks hageja teada AS Rpangaarvet Hansapangas. Selge on ka see, et asjaolu, kas Rootsis sõlmiti poolte vahel selline laenuleping, tuleb kindlaks teha Rootsi seadustest lähtuvalt. 2000. aastal kehtinud TsÜS § 162 lg 1 sätestas järgmist: kui pooled ei ole kokku leppinud, millise maa seadust kohaldatakse, kuulub vastava lepingu sisu suhtes kohaldamisele selle maa seadus, kus on laenutaja, rendileandja, litsentsiaari, hoidja, komisjonäri, vedaja, ekspediitori, kindlustaja või kinkija elukoht või asukoht. Kostja väitel ei ole tema hagejaga kunagi sõlminud laenulepingut. Kõnealuse 540 000 Rootsi krooni tasus hageja tagastamatu investeeringuna. Õiguslikus mõttes sõlmisid hageja ja kostja 2000. aasta maikuus Stockholmis kinkelepingu, mille alusel hageja kinkis AS-le Rkõnealuse rahasumma. Vastavalt TsÜS § 162 lg 1 tuleb sellele sõlmitud lepingule kohaldada Rootsi seadust. Rootsi seaduse kohaselt ei ole reeglina võimalik juba kingitud ja kingisaaja poolt vastuvõetud kinki tagasi nõuda. Erandid on sarnased VÕS §-is 267 p-des 1-3 sätestatuga.
Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (RES) § 2 lg 1 sätestab protsessiõigusnormina järgmist: kui seaduse välislepingu või tehingu kohaselt kuulub kohaldamisele välisriigi õigus, kohaldab kohus seda sellest sõltumata, kas selle kohaldamist taotletakse või mitte. Kostja on seisukohal, et käsitletaval juhtumil kohaldatakse hageja ja AS Rvahel sõlmitud 540 000 Rootsi krooni kinkelepingule vastavalt TsÜS §-le 162 lg 1 Rootsi seadust. Tulenevalt RES §-st 4 lg 3 palub kostja Harju Maakohtul pöörduda Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi ja Välisministeeriumi poole taotlusega esitada 31.05.2000.a. Rootsi Kuningriigis kehtinud kinkelepingut reguleeriva tsiviilseaduse tekst. Kostja esitab 06.03.2007.a. eelistungil kohtule dokumendi, mis on kostja hinnangul sisuliseks aluseks menetluse lõpetamisel. Nimelt on kostja ja hageja 22.01.2007.a. Stockholmis sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt hageja annulleerib kõik majanduslikud nõuded kostja ja AS R(pankrotis) vastu. Hageja vastuväited Hageja teeb 27.02.2007 kohtule avalduse tõendite esitamiseks. Hageja soovib esitada tõenditena käesolevas asjas Harju Maakohtu 07.06.2006.a. otsuse tsiviilasjas nr. 2-04-447 (JRhagi HBvastu 400 000 Eesti krooni väljamõistmise nõudes) ja Tallinna Ringkonnakohtu 15.12.2006.a. otsuse tsiviilasjas nr. 2-04-447, millega ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 07.06.2006.a. otsuse. Tsiviilasja 2-04-447 esemeks oli käesoleva asjaga analoogne vaidlus, mis põhineb asjaolul, et hageja oli kandnud kostjale õigusliku aluseta üle 400 000 Eesti krooni ning taotles selle tagastamist. Hageja sõnul kohus tuvastas, et pooled ei jõudnud ühegi lepingu sõlmimiseni, kohaldada tuleb kuni 01.07.2002.a. kehtinud TsÜS § 168 ja TsK § 477 lg-t 1 ning hagi alusetult saadud raha tagastamiseks tuleb rahuldada. Hageja on seisukohal, et ka käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud ühegi lepingu sõlmimine hageja ja AS R(pankrotis) vahel. Seega puudub poolte vahel lepinguline suhe, sh selline lepinguline suhe, mille alusel AS-il R(pankrotis) oleks olnud õiguslik alus omandada hageja arvel viimase poolt ülekantud rahasumma 540 000 Rootsi krooni ning saadud rahasumma tuleb kostjal tagastada. Lisaks esitab hageja kohtule tõendina hageja poolt Harju Maakohtu tsiviilasjas nr. 2-04-447 vande all antud seletuse (Harju Maakohtu 02.09.2005.a. kohtuistungi protokoll tsiviilasjas nr. 2-04-447), milles ta annab selgitusi kostjale 400 000 Eesti krooni ja AS-le R(pankrotis) 540 000 Rootsi krooni ülekandmise aluseks olevate asjaolude kohta. Hageja selgitab, et kostja poolt 06.03.2007.a. kohtule esitatud poolte vaheline kirjalik kokkulepe on saadud hagejalt ähvardamisega, mistõttu ei ole see lubatav tõend tsiviilkohtumenetluse seadustiku tähenduses ning see tuleb kostjale tagastada. Hageja selgitab oma vastuses asjaolusid, kuidas eelpool mainitud kokkuleppe allkirjastamine aset leidis ning esitab vastuse lisana kuriteokaebuse, mis on esitatud Rootsi lääni politseijaoskonda. Hageja esitab täendava tõendina notariaalselt kinnitatud ja apostilleeritud 18.04.2007.a. tühistamisavalduse 22.01.2007.a. dateeritud tehingu tühistamiseks. Lisaks Stockholmi lääni politseijaoskonna apostilleeritud 30.01.2007.a. avaldused. Kohtu põhjendused TsMS § 436 lg 1 kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Kohus, ära kuulanud hageja esindaja ja kostja, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
1) PankrS § 106 lg 1 kohaselt, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Vaidlust ei ole, et hageja esitas hagi tähtaegselt. 2) PankrS § 107 sätestab, et nõude tunnustamist kohtus võib võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Vastavalt PankrS § 94 lg 1 kohaselt tuli haldurile esitada kirjalik avaldus, milles pidi olema märgitud nõude sisu, alus ja suurus, kas nõue on tagatud pandiga. Eelnimetatud avaldusele tuli lisada avalduses nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid. Juhinduvalt PankrS §-st 107 vaatab kohus läbi hageja esitatud nõuet üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui ta esitas kaitsmisele. Hageja esitas kaitsmisele nõude kogusummas 1 009 237 krooni, millele kostja vaidles täies ulatuses vastu (tl 11). 3) Poolte vahel on vaidlus selle üle, millise riigi seadust tuleb käesoleva asja lahendamisel kohaldada. Selleks, et vastata antud küsimusele, on vajalik esmalt välja selgitada, mis põhjusel ja millisel alusel hageja vaidlusaluse summa RAS-i pangakontole kandis. Kostja väitel ei ole tema hagejaga kunagi laenulepingut sõlminud ning kõnealuse 540 000 Rootsi krooni tasus hageja tagastamatu investeeringuna. Õiguslikus mõttes sõlmisid hageja ja kostja 2000. aasta maikuus Stockholmis kinkelepingu, mille alusel hageja kinkis AS-le Rkõnealuse rahasumma. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja oleks pidanud tõendama, et on olemas mingi alus rahasummade ülekandmiseks ning poolte tahe oli suunatud mingi olemasoleva kohustuse täitmisele. Samale seisukohale on jõudnud ka Riigikohus oma lahendites tsiviilasjas 3-2-1-146-05, 3-2-1-7-03 ja 3-2-1-84-03, kus on leitud, et kui hageja tõendas raha võlgnikule ülekandmise, siis pidi kostja tõendama, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seetõttu pidi kostja tõendama, et on olemas mingi alus rahasummade ülekandmiseks ning poolte tahe oli suunatud mingi olemasoleva kohustuse täitmisele. Hageja on tõendanud kohtule esitatud pangakonto väljavõtte ja Nordea Panga AB kinnitusega (tl 15, 30, 14, 32) raha võlgnikule ülekandmise, kuid kostja poolt on jäänud tõendamata, et vaidlusaluse summa oleks hageja tasunud tagastamatu investeeringuna, samuti on kostja väide, et hageja ja kostja vahel oleks sõlmitud kinkeleping, paljasõnaline. Sellest tulenevalt ei ole leidnud tõendamist lepingulise aluse olemasolu rahasumma ülekandmiseks ega hageja tahe täita mingi olemasolev lepinguline kohustus, mistõttu on kohus seisukohal, et tegemist on alusetult omandatud rahaga. Seoses sellega tuleb kohaldada ülekande teostamise ajal kehtinud TsÜS § 168, mille kohaselt alusetu rikastumise korral kohaldatakse selle maa seadust, kus alusetu rikastumine aset leidis. Kuna rahasumma ülekanne teostati Eesti Vabariigis asuvasse Hansapanka ning antud summat soovis kostja kasutada Eestis, on kohus seisukohal, et antud vaidluses tuleb kohaldada Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 2 asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1 juulit 2002.a. kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kuna raha ülekanne toimus 2000. aastal, kuulub kohaldamisele sel ajal kehtinud tsiviilkoodeks (TsK). Vastavalt TsK § 477 lg-le 1 isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja poolt kuulub hagejale tagastamisele alusetult saadud 540 000 Rootsi krooni. Võttes arvesse Eesti Panga poolt 23.02.2005.a. avaldatud Rootsi krooni kurssi (1 SEK=1,71987 krooni), on nimetatud summa 928 730 krooni (tl 12-13). Seoses sellega, et
viivise arvestuse osas puudub poolte vahel vaidlus, lähtub kohus hageja poolt arvestatud summast viiviste väljamõistmisel, milleks on 46 810 Rootsi krooni ehk 80 507 Eesti krooni. Samadele seisukohtadele jõudis ka Harju Maakohus (tl 80-82, 87-90) ja Tallinna Ringkonnakohus (tl 83-86) tsiviilasjas nr 2-04-447, mille esemeks oli käesoleva asjaga analoogne vaidlus. 4) Samuti on vaidlus selle üle, kas hageja on oma nõudest loobunud. Kohtule on esitatud tõend (tl 93-94), millega hageja annulleeris kõik majanduslikud nõuded ettevõtte Rvastu ja vastutava isiku HBvastu alates 22.01.2007.a. Hageja väitel teda sunniti ähvardustega allkirja andma, mistõttu on antud tõendi puhul tegemist kuriteoga – ähvardamisega – ja põhiõiguse rikkumisega saadud tõendiga, mida kinnitab ka apostillitud Rootsis politseijaoskonnas hageja poolt tehtud kuriteokaebus (tl 107-112, 125-128). Hageja on 18.04.2007.a. tühistamisavaldusega TsÜS § 96 alusel 22.01.2007.a. tehtud tehingu tühistanud (tl 125-129). Antud juhul oli vastavalt TsÜS § 96 lg-le 2 õigusvastane nii tegu, millega hagejat ähvardati, tehingu eesmärk kui ka teo, millega ähvardati, kasutamine tehingu tegemisele kallutamiseks. Vastavalt TsÜS § 98 lg-le 1 toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Käesoleval juhul on hageja tühistamisavalduse nii kostjale kui RAS-ile teinud (tl 119-124). TsÜS § 90 lg 1 kohaselt kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et 22.01.2007.a. tehtud tehing on kehtetu algusest peale. Kostja poolt esitatud otsuse teate (tl 114-115), mille kohaselt on eeluurimine lõpetatud, jätab kohus tähelepanuta, kuna dokumendi ehtsus peab olema tõendatud apostilliga, aga nimetatud dokumendil puudub apostill. Seoses sellega, et antud vaidluses kuuluvad kohaldamisele Eesti Vabariigi seadused, jätab kohus kohtule esitatud Rootsi Kuningriigis 31.05.2000.a. kehtinud kinkimist reguleerivad seadusandlikud aktid (tl 57-60, 65-73) tähelepanuta, kuna need ei ole asjakohased. Lähtudes eeltoodust asub kohus seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele ja tuleb tunnustada hageja nõuet AS R(pankrotis) pankrotimenetluses summas 1 009 237 krooni. Menetluskulud Kuna kohus rahuldas hagi, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg-te 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Lukiina Vismann Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.