Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

sõlmitud laenulepingust Xxxx tulenev põhivõlg 7000 eurot, intress summas 420 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 12.10.2016 seisuga summas 2100 eurot. Kokku 9520 eurot. Lisaks palub hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks viivis 0,2% päevas tagastamata põhinõudelt (7000 eurot) alates 13.10.2016 kuni põhinõude tasumiseni, aga mitte enam kui 4480 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Kostja 1 ei esitanud vastust hagiavaldusele. Kostjate 2-3 vastus hagiavaldusele Kostja 3 tunnistab, et võlg on olemas ja kinnitab, et oli laenu käendaja. XxxxOÜ on laenuraha saanud. Kostja 3 ise laenu ei ole võtnud, seda tegi kostja 1. Kostja 1 omab vara, millest võib piisata osa nõude katteks. Kostja 2-3 käendasid kostja 1 laenu ja võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutusi ning kahjusid 15.03.2016 käenduslepingu järgi summas kuni 14 000 eurot. Hagis nõuab hageja aga suuremat summat, koos riigilõivuga vähemalt 14 650 eurot. Käenduslepingu punktis 1.2 on öeldud, et käendaja vastutab muu hulgas võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste eest summas kuni 14 000 eurot, mis on ka kostja 2-3 vastutuse rahaline maksimumsumma. Tasutud riigilõiv 650 eurot peaks olema menetluskulu. Jääb arusaamatuks, millisel alusel hageja nõuab sellest piirmäärast suuremat summat. Lähtudes eeltoodust paluvad kostja 2-3 jätta hagi antud kujul rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega, leiab, et hageja nõue on hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja piisavalt tõendatud ning hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus jätab arvestamata TsMS § 238 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel tõendiga tl 23-28, kuna tegemist on hageja poolt korduvalt tsiviilasjas esitatud tõenditega. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: 1) kostja 1 esitas 24.07.2015 laenuandjale Credit Invest OÜ (registrikood 11344270) kodulehe http://www.ärilaen.ee kaudu elektroonilise laenutaotluse summale 10 000 eurot tähtajaga 24 kuud (tl 10). Taotluse esitas kostja 2 kostja 1 nimel, kui laenutaotleja juhatuse liige. 2) Credit Invest OÜ tegi samal kuupäeval kostjale 1 laenupakkumuse vabalt valitava laenu tagasimaksega summale 7000 eurot, intressiga 6% kuus, mille kättesaamist kostja 1 oma elektroonilises kirjas kinnitas (tl 11). 3) 15.03.2016 sõlmisid laenuandja ja kostja 1 laenulepingu Xxxx, mille kohaselt andis laenuandja laenusaajale laenu 7000 eurot, intressiga 6% kuus, maksetähtajaga 30 päeva (tl 1419, 23-28 laenulepingu p-d 3.1, 3.5 ja 3.6). 4) Kostjate 2 ja 3 avalduse alusel (tl 30-33) sõlmiti laenuandja ja kostja 2 ja 3 vahel 15.03.2016 käenduslepingud Xxxx ja Xxxx (tl 12-13, tl 21-22), mille kohaselt kostja 2 ja 3 võtsid endale eraisikuna kohustuse tagada laenulepingust tulenevate kõigi nõuete täielik täitmine, kui laenusaaja on jätnud oma kohustused tähtajaks täitmata (piirsummas kuni 14 000 eurot).

3 (8)

5) Peale laenu- ja käenduslepingu allkirjastamist 15.03.2016 kostjate 1, 2 ja 3 poolt kandis laenuandja maksekorralduse XXXXalusel kostja 1 Swedpanga kontole xxxxxxxxxxx 7000 eurot (tl 34), millest oli maha arvestatud laenulepingu tasu 100 eurot (lepingu p 3.7). 6) Vastavalt laenulepingule oli kostja 1 kohustatud laenu 7000 eurot koos intressiga 420 eurot (kokku 7420 eurot) laenuandjale tagastama hiljemalt 15.04.2016 (lepingu p 3.4). Ülalnimetatud kuupäevaks laenusaaja laenu koos intressiga laenuandjale ei tagastanud, vaid pikendas 27.04.2016 (laenulepingu p 3.10.2 kohaselt) laenu tagasimakse tähtaega 30. päeva võrra, tasudes ära intressi eelneva 30 päeva eest summas 420 eurot (tl 35) ning uueks laenu tagasimakse tähtajaks sai 15.05.2016. Ülalnimetatud tähtajaks laenusaaja ega laenulepingu käendajad laenu koos kõrvalnõuetega laenuandjale ei tasunud. 7) 12.07.2016 saatis laenuandja võlgnikule ja käendajatele elektroonilise nõudekirja (pretensiooni), millega andis võlgnikele täiendava tähtaja kuni 19.07.2016 võlgnevuse tasumiseks (tl 36-37). Ülalnimetatud kuupäevaks laenusaaja ega laenulepingu käendajad laenu koos intressiga laenuandjale ei tagastanud. 8) laenuandja sõlmis hagejaga nõude loovutamise lepingu 1017142INK, mille kohaselt laenuandja loovutas 18.08.2016 kostja 1 ja laenuandja vahelisest tehingust tuleneva varalise nõude koos kõrvalnõuetega Krediidikaitse Grupp OÜ-le koos õigusega pöörata nõudeõigus (käendajate) kostja 2 ja 3 vastu (tl 38). 9) 18.08.2016 saatis hageja kostjale 1, 2 ja 3 võlateatise 1017142, millega andis viimastele täiendava tähtaja (hiljemalt 01.09.2016) võlakohustuse täitmiseks (tl 39-41). Ülalnimetatud kuupäevaks laenusaaja ega laenulepingu käendaja laenu koos kõrvalnõuetega ei tasunud. Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete tõenditega. Krediidileping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 401 lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Poolte vahel puudub vaidlus krediidilepingu sõlmimise fakti osas. VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja

4 (8)

leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Koos laenulepinguga sõlmiti 15.03.2016 kostjate 2 ja 3 avalduse alusel (tl 30-33) laenuandja ja kostja 2 ja 3 vahel piirsummas kuni 14 000 eurot käenduslepingud Xxxx ja Xxxx (tl 12-13, tl 21-22), mille kohaselt võtsid kostja 2 ja 3 endale eraisikuna kohustuse tagada laenulepingust tulenevate nõuete täielik täitmine, kui laenusaaja on jätnud oma kohustused tähtajaks täitma. Seega vastutavad kostja 2 ja 3 VÕS § 142 lg 1-3 ja VÕS § 145 lg 1-2 kohaselt kostja 1 poolt sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt kostjaga 1. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 165 kohaselt võib loovutada ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad. Tsiviilasja materjalide järgi sõlmis laenuandja Credit Invest OÜ VÕS § 164 lg 1 alusel hagejaga nõude loovutamise lepingu xxxx, mille kohaselt laenuandja loovutas 18.08.2016 kostja 1 ja laenuandja vahelisest tehingust tuleneva varalise nõude koos kõrvalnõuetega Krediidikaitse Grupp OÜ-le koos õigusega pöörata nõudeõigus laenutehingu käendajate ehk kostja 2 ja 3 vastu (tl 38). Seega on hageja VÕS § 164 lg 2 ja VÕS § 165 kohaselt õigustatud esitama hagi kostjate vastu laenulepingust nr Xxxx ja käenduslepingutest nr Xxxx ja Xxxx tulenevates nõuetes. VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise eest on sätestatud VÕS §-s 101. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles öelda ning p 6 kohaselt nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise viivist. VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Tsiviilasja materjalidega on tõendatud, et kostja 1 kohustus laenulepingu nr Xxxx p 3 kohaselt tagastama laenuandjale 7420 eurot (krediidisumma 7000 eurot + intress 6% laenusummalt 30 päeva arvestuses 420 eurot) hiljemalt 15.04.2016 (tl 14-19). Laenulepingu kohaselt kohustus laenusaaja tasuma maksete tasumisega viivitamisel viivist 0,20% päevas. Kostja 1 pikendas 27.04.2016 (laenulepingu p 3.10.2 kohaselt) laenu tagasimakse tähtaega 30 päeva võrra, tasudes ära intressi eelneva 30 päeva eest summas 420 eurot (tl 35) ning uueks laenu tagasimakse tähtajaks sai 15.05.2016 kuupäev. Poolte vahel puudub vaidlus, et

5 (8)

laenusaaja ei täitnud kokkulepitud kuupäevaks (s.o 15.05.2016) laenulepingust tulenevat kohustust. Kohus asub seisukohale, et antud juhul oli hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud krediidilepingu alusel kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja 1 rikkus. VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 195 lg 2 kohaselt juhul, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. VÕS § 195 lg 5 kohaselt peavad lepingu ülesütlemise korral lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Tagastamisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-des 189–191 sätestatut. VÕS § 196 lg 2 kohaselt juhul, kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. 12.07.2016 saatis laenuandja võlgnikule ja käendajatele elektroonilise nõudekirja (pretensiooni), millega laenuandja andis kostjatele täiendava tähtaja kuni 19.07.2016 võlgnevuse tasumiseks (tl 36-37). Poolte vahel puudub vaidlus, et kostjad ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus VÕS § 195 lg 1 ja VÕS § 196 lg 2 alusel krediidilepingu ülesöelduks. Hageja laenulepingust tulenev nõue on kokku 9520 eurot, millest põhivõlg on 7000 eurot, interess 420 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 12.10.2016 kuupäeva seisuga 2100 eurot. Tulenevalt VÕS § 195 lg 5 koosmõjus VÕS § 401 lg 1 on kostja 1 kohustatud tagastama hagejale krediidisumma ning tasuma krediidilt intressi lepingus sätestatud suuruses, VÕS § 113 lg 1 alusel kohustub kostja 1 tasuma hagejale viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kostjad 2-3 vastutavad VÕS § 142 lg 1-3 ja VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse täitmise eest solidaarselt kostjaga 1. Kostjad 2-3 on esitanud hageja nõudele vastuväite, mille kohaselt leiavad, et nad käendasid kostja 1 laenu ja võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutusi ning kahjusid käenduslepingu järgi summas kuni 14 000 eurot. Hagis nõuab hageja suuremat summat, koos riigilõivuga vähemalt 14 650 eurot. Hageja on seisukohal, et käenduslepingus märgitud maksimumsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga käenduslepingust tulenevate võlausaldaja täiendavate nõuete eest, mida võib esitada ka sõltumata vastutuse maksimumsummast. Sellisteks käenduslepingust tulenevateks täiendavateks nõueteks on eelkõige käendaja enda viivitusest tuleneva kohustuse täitmisel tekkivad kohtumenetluskulude hüvitamise nõuded, käesoleval juhul hageja poolt tasutud riigilõivu hüvitamise nõue summas 650 eurot. Tsiviilasja materjalide järgi on hageja esitanud kostjate 2-3 vastu põhivõla 7000 euro, intressi 420 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 12.10.2016 seisuga 2100 euro ning TsMS 367 alusel peale hagiavalduse esitamist sissenõutavaks muutuva viivise nõudes 0,2% päevas tagastamata põhinõudelt (7000 eurot) alates 13.10.2016 kuni põhinõude täitmiseni, aga mitte enam kui 4480 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

6 (8)

Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-8-13 asunud seisukohale, et võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas. Kohus asub seisukohale, et tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-8-13 vastutavad kostjad 2-3 m.h viivisenõude ja menetluskulunõuete täitmise eest, kuivõrd hageja on 12.07.2016 andnud kostjatele 2-3 teada võla sissenõudmise kavatsusest ja tegemist on käendaja enda viivitusest tekkinud nõuetega. Asja materjalidega on tõendatud ning kohus peab põhjendatuks välja mõista kostjatelt solidaarselt võlgnevuse 9520 eurot s.o põhivõlg 7000 eurot, intress 420 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 12.10.2016 kuupäeva seisuga summas 2100 eurot ning TsMS 367 alusel viivis 0,2% päevas tagastamata põhinõudelt (7000 eurot) alates 13.10.2016 kuni põhinõude täitmiseni (kuid mitte rohkem, kui 4480 eurot). Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, TsMS § 133 lg-s 1-2 sätestatust, mille kohaselt hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi ning TsMS §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Antud juhul on hagi hind 14 630 eurot. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 kohaselt kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Hageja menetluskuluks on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv 650 eurot. Kohus mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja riigilõivu 650 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen

7 (8)

kohtunik

8 (8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.