2-16-5/95 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.DŠ (hageja) esitas 03.01.2016 Harju Maakohtusse hagi Aktsiaselts SL Õhtuleht (kostja) vastu. Hageja palus kohustada kostjat eemaldama ajalehe Õhtuleht võrguväljaandest (sh arhiivist) 16.12.2015 avaldatud ebakohaseid väärtushinnanguid ja ebaõigeid faktiväiteid sisalduv artikkel „Seadusetundjad ihuvad hammast korteriühistule“ koos kommentaaride ja piltidega ning eemaldama ajalehe Vechorka võrguväljaandest (sh arhiivist) 18.12.2015 avaldatud ebakohaseid väärtushinnanguid ja ebaõigeid faktiväiteid sisalduv artikkel „Kak v lihije 90-ie: Chto prosihodit v kvartirnom tovarishestve Võru 2?“ koos kommentaaride ja piltidega. Kostja ajalehe Õhtuleht veebikeskkonnas ja paberkandjal ilmus 16.12.2015 artikkel „Seadusetundjad ihuvad hammast korteriühistule“ ja 18.12.2015 ilmus kostja venekeelse väljaande Vechorka veebikeskkonnas artikkel „Kak v lihije 90-ie:Chto prosihodit v kvartirnom tovarishestve Võru 2?“ Artiklite pealkirjad olid hagejat solvavad ja kujundasid tavalugejas negatiivse eelarvamuse ja hinnangu hageja suhtes. Mõlema artikli sisu ja sõnastus olid identsed ning sisaldasid arvukalt valesid faktiväiteid või ebakohaseid hinnanguid. Artiklites avaldati vähemalt kümme väidet, mis sisaldasid eraldi ja koosmõjus ebaõigeid või halvustavaid andmeid ning rikkusid selliselt hageja au ja väärikust. Esimene vale faktiväide oli järgmine: „Kolm politsei sõnul agressiivset meest on A.G.D. Õigusabi Grupi omanikud, isapoega GS (49) ja õigusteaduse magister DŠ (28) ning nende arvatav ihukaitsja.“ Tegelikult ei olnud hageja agressiivne ja politsei ei kutsutud kohale hageja käitumise tõttu. Samuti ei öelnud politsei hagejale, et hageja oli agressiivne. Teisena avaldati artiklis, et „õigemini soovivat aga ettevõtlikud isa-poega /.../ korteriühistu juhtimise lihtsalt üle võtta“. Väide on vale, sest hageja ei soovinud korteriühistu juhtimist üle võtta. Samuti ei vastanud tegelikkusele info, et „nad ilmusid kutsumata kohale ning soovisid /.../ kohe koosolekut juhtima hakata“. Üldkoosolekule kutsuti kõik korteriühistu liikmed ja nende esindajad, sh hageja ja ta ei soovinud koosolekut juhtida ega andnud oma käitumisega alust sedasi arvata. Vale on ka järgmine artiklis avaldatud väide: „Need olid väga ülbed tegelased, kes ajasid oma asja ega soovinud end isegi koosolekul osalejatena registreerida.“ Tegelikult käitus hageja viisakalt ja soovis end koosolekul osalejana registreerida. Viimane ei õnnestunud põhjusel, et talle ei antud isegi võimalust nimekirja vaadata, rääkimata enda osaluse allkirjaga kinnitamisest. Viies faktiväide, millega artiklites eksiti, oli järgmine: „Kui kaua on õigusabistajad /.../ ühistule hammast ihunud /.../.“ Nimelt ei ole hageja ühelegi korteriühistule hammast ihunud. Samuti eksis kostja, kui kirjutas, et „kaks päeva enne kurikuulsat 6. detsembri üldkoosolekut, kus S-Š ja nende kaastöötaja korralekutsumisel politsei abi vaja läks ...“. Hageja käitus äärmiselt viisakalt ja juhtis ise koosolekul osalejate tähelepanu viisakusreeglite järgimise vajalikkusele. Vale oli ka seitsmes faktiväide: „/.../ räägib J /.../ See on puhas ülevõtmine, ei midagi muud.“ Hageja ei soovinud korteriühistut üle võtta ja ei andnud oma tegude ja käitumisega alust sedasi arvata. Kaheksas vale faktiväide, mida kostja artiklis avaldas, oli järgmine: „Tulla nii kahtlaste võtetega praegust juhatust lahti kangutama ja sisuliselt kogu maja üle võtma, pole küll eriti Eesti moodi. Sellised skeemid meenutavad rohkem 90. aastate Venemaad.“ Hageja ei sooritanud kahtlaseid võtteid ja ei tulnud juhatust lahti kangutama ja kogu maja üle võtma. Hageja ei ole ülevõtja. Artiklis kirjutati: „Mida need meie ühistu arvatavad ülevõtjad siis tegelikult taotlevad? Saavutanud kontrolli juhatuse üle hakkavad nad ühistu raha liigutama just nii, nagu nad heaks arvavad“. Vale on väide, et hageja tahtis hakata ühistu raha liigutama oma äranägemise järgi. Viimaks ei vastanud tegelikkusele ka hagejat kujutava pildi all olev tekst: „/.../ DŠ (esiplaanil) ei teadnud

Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Faktiväide on aga põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav.“ Kohus leidis, et väited, nagu oleks hageja ilmunud koosolekule kutsumata ja ta tõsteti politsei poolt ukse taha, olid faktiväiteid, sest neid sai hinnata skaalal tõene või väär. Ülejäänud esitatud väited olid väärtushinnangud. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et viimane ei avaldanud artiklites, nagu hageja oleks olnud agressiivne, ilmus koosolekule kutsumata ja tema pärast kutsuti kohale politsei. Artiklitest oli eelnev tuletatav. Kohus tuvastas, et artiklites esitatud kaks faktiväidet olid valed. Menetluses ei leidnud kinnitust, et hageja ilmus koosolekule kutsumata. Vastupidi, ka artiklis märgiti, et hageja soovivat „mõnekümne korteriomaniku volikirjaga manipuleerides korteriühistu juhtimise lihtsalt üle võtta“, s.o hagejal oli mõnekümne korteriomaniku volikiri. Samuti esitas hageja Korteriühistu Võru 2 korteri nr 141 omaniku volikirja ja tunnistajana üle kuulatud Korteriühistu Võru 2 esimees AG möönis, et hagejal võis olla õigus koosolekul osaleda, kuna ta kogus volikirju. Samuti puudusid tõendid selle kohta, et politsei tõstis hageja ukse taha. Politsei avaldas, et tegi meeste isikud kindlaks ja kuna kellelgi pretensioone ei olnud, siis lubati meestel lahkuda. Väärtushinnangute osas nõustus kohus hagejaga ja nentis, et artiklites avaldatud ja hageja poolt vaidlustatud väärtushinnangud olid halvustava tähendusega ning seetõttu au ja head nime kahjustavad. Järgmisena tuvastas kohus, et artiklis esitatud väärtushinnangud ei olnud õigusvastased VÕS § 1047 lg 3 järgi. Hoolimata VÕS § 1047 lg-tes 2 ja 3 sätestatust, ei loeta andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Kostja tugines artikli avaldamisel mh tunnistaja AG ütlustele, kes kinnitas kohtus, et artikkel kirjutati tema sõnade järgi. Kostjal oli artikli avaldamise suhtes õigustatud huvi, sest palju inimesi elavad kortermajades, kus on moodustatud korteriühistud ning seetõttu võis neil ühistute juhtimisega seotud küsimuste osas olla huvi. Kostja kontrollis andmeid piisava põhjalikkusega. Nimelt on artiklis viidatud vähemalt kolme isiku ütlustele. Kuivõrd väärtushinnangute avaldamine ei olnud õigusvastane, puudus kostjal kohustus kahju hüvitada. Samas avaldas kostja kaks ebaõiget faktiväidet, mistõttu oli tal õigus nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane (VÕS § 1047 lg 4). Seda hageja ei teinud. Artiklite eesti- ja venekeelsest võrguväljaandest eemaldamine ei olnud kohane õiguskaitsevahend. VÕS § 1047 lg 4 ei võimalda hagejal nõuda artiklite võrguväljaandest kustutamist. Kohtu ega meedia ülesandeks ei saa ega või olla meie ajaloo ümberkirjutamine, kustutades internetis artikleid või neis avaldatut, isegi kui nende sisu rikub kellegi õigusi. Seetõttu tuli hagi jätta rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 4 800 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Apellatsioonkaebus

Maakohus ei võtnud otsuse tegemisel piisaval määral arvesse hageja seisukohti ja vastuväiteid ning rajas otsuse kostja tõendamata selgitustele. Samuti jättis kohus põhjendamata, miks ta ühe või teise hageja väitega või seisukohaga ei nõustunud. Näiteks jättis maakohus otsuses põhjendamata, miks ta ei arvestanud hageja seisukohaga, et isegi kui tunnistajad, kelle kommentaaride alusel artikkel kokku pandi, kinnitavad taas oma subjektiivset seisukohta, ei muuda see artiklites toodud ebakohaseid väärtushinnanguid kohasteks. Samuti jättis maakohus käsitlemata hageja väite, et kostja rikkus IKS § 11 lg-t 2 ning vastamata hageja avaldusele, et mõlema artikli pealkirjade sõnastused olid solvavad ja tavalugejat eksitusse viivad. Otsuses puudub selgitus, missugustele asjaoludele ja tõenditele tuginedes asus kohus seisukohale, et kostjal oli artikli avaldamise suhtes õigustatud huvi ja kostja kontrollis andmeid piisava põhjalikkusega. Kuivõrd kohus kuulas tunnistajana üle vaid AG, jõudis maakohus valele järeldusele, et kostja artikkel koostati kolme isiku ütluste pinnalt. Teised kaks isikut, keda istungil üle ei kuulatud (RJ ja JA), ei viibinud korteriühistu üldkoosolekul. Otsuses puuduvad viited seaduse sätetele või muudele õigusallikatele ja asjaoludele, mille alusel asus maakohus seisukohale, et väärtushinnangute avaldamine ei ole õigusvastane ja kostja poolt avaldatud väärtushinnangud ei olnud õigusvastased. Arusaamatu on, missugustele asjaoludele tuginedes ja missuguse õigusliku käsitluse alusel jõudis maakohus järeldusele, et kuna väärtushinnangute avaldamine ei olnud õigusvastane, puudus kostjal kohustus kahju hüvitada. Maakohus jättis otsuse langetamisel silmas pidamata artiklite pealkirjad, artiklites esitatud väidete alandava tooni, tiraaži suuruse, levitamise ala, asjaolu, et artikli koostamise protsessi ajal hagejaga ühendust ei võetud jm. Maakohus rakendas ekslikult VÕS § 1043, § 1047 ja § 1050. Praktikas eristatakse kahte au teotamise koosseisu: ebakohase väärtushinnangu avaldamine ja tegelikkusele mittevastava asjaolu avaldamine. Hageja ei nõudnud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist ega ebaõigete faktiväidete ümberlükkamist, vaid palus kohustada kostjat lõpetama hageja põhiõiguste rikkumine ja kahju tekitamine. Hageja tugines nõude esitamisel eelkõige VÕS § 1055 lg-le 1, § 1046 lg-tele 1 ja 2 ning § 1045 lg 1 p-dele 4, 7. Hageja nõustus maakohtu järeldusega, et artiklites avaldatud faktiväited olid valed ja väärtushinnangud halvustavad. Kuid maakohus järeldas ebaõigesti, et kostjal oli artikli avaldamise suhtes õigustatud huvi ja ta kontrollis andmeid piisava põhjalikkusega, mistõttu ei olnud väärtushinnangud õigusvastased. Õigustatud huvi tuleb kontrollida faktiväidete puhul, mitte väärtushinnangute osas ning avalikkusel ei ole õigustatud huvi saada valeinformatsiooni. Artikli avaldaja poolt andmete kontrollimine tuleb tuvastada faktiväidete puhul, mitte väärtushinnangute osas. Samuti järeldas maakohus valesti, et kostja kontrollis piisavalt faktiväidete õigsust. Maakohus kohaldas ekslikult väärtushinnangute õigusvastasusele hinnangut andes VÕS § 1047 lg-t 3. Väärtushinnangu õigusvastasuse hindamisel lähtutakse VÕS § 1046 lg-st 1. Isiku au teotamine väärtushinnanguga on VÕS § 1046 lg 1 järgi õigusvastane, kui väärtushinnang on ebakohane. Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest, s.t sellest, et kostja kujundas oma negatiivse hinnangu ebaõigete faktide alusel asjaolusid selgitamata või ilmselt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist. Lisaks võib väärtushinnangu ebakohasus ilmneda ebasündsast väljendusviisist. Arvestades maakohtu poolt tuvastatut, pidi maakohus jõudma järeldusele, et väärtushinnangute avaldamine oli VÕS § 1046 järgi õigusvastane. VÕS § 1047 lg-t 4 rakendades leidis maakohus ekslikult, et puudub võimalus nõuda artiklite võrguväljaandest kustutamist. Hageja nõudis põhiõiguste rikkumise lõpetamist eelkõige VÕS

6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja avaldas kaks artiklit väljaannetes Õhtuleht ja Vechorka, kus ühena peategelastest figureeris hageja. Samuti ei vaidlusta kumbki pooltest maakohtu järeldusi osas, milles maakohus tuvastas, et vaidlusaluses artiklis avaldatud väidetest olid kaks faktiväited (hageja kutsumata koosolekule ilmumine ja tema ukse taha tõstmine politsei poolt) ning ülejäänud väärtushinnangud (agressiivsed mehed; ülbed tegelased; soovisid korteriühistu juhtimise lihtsalt üle võtta; korralekutsumisel läks vaja politsei abi; tulid kahtlaste võtetega juhatust lahti kangutama jt). Maakohus lähtus artiklis avaldatud väidete jagamisel faktiväideteks ja väärtushinnanguteks Riigikohtu 18.02.2015 otsuses nr 3-2-1-159-14 märgitust, mille kohaselt eristuvad faktiväide ja väärtushinnang üksteisest selle poolest, et väärtushinnangut on võimalik põhjendada, kuid selle sisu tõesust või väärust ei ole võimalik tõendada. Faktiväide on seevastu põhimõtteliselt kontrollitav, s.t selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Samuti nõustub hageja ja kostja ei vaidle vastu maakohtu järeldusele, et artiklites avaldatud väärtushinnangud olid hagejat halvustavad. Eelnevale lisaks nõustub hageja maakohtu järeldustega osas, milles kohus tuvastas, et artiklites kajastatud kaks faktiväidet olid valed ja hagejat kahjustavad. Hageja ei nõustu otsuse õigusliku põhjendusega osas, milles kohus kontrollis artiklite sellisel kujul avaldamise teo õigusvastasust ja jättis lõppastmes hageja nõude täies ulatuses rahuldamata. Seevastu arvas kostja, et maakohtu poolt tuvastatud kaks faktiväidet ei olnud väärad, kuid tõdes, et maakohus jõudis eelnevast sõltumata õigele järeldusele. Vastuses märkis kostja ühtlasi, et hageja etteheide maakohtule VÕS § 1046 kohaldamata jätmise kohta on õige, kuid selle asemel VÕS § 1047 rakendamine ei viinud vale lõpptulemuseni. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha esimese vaidlusaluse küsimuse suhtes, s.t analüüsib, kas kaks artiklites avaldatud ja maakohtu poolt faktilise väitena hinnatud avaldust on valed. Artiklis kirjeldati, et teiste hulgas ilmus hageja koosolekule kutsumata ja ta tõsteti politsei poolt ukse taha. Esimene vaidlusalune faktiväide on fragment tsitaadist, mis omistati artiklis korteriühistu juhatajale AG-le (I kd lk 17). Ringkonnakohus on seisukohal, et sõltumata väite päritolust, on siiski oluline selle tõepärasust hinnata. Hageja esitas kohtule korteriühistu liikme RL volikirja enda esindamiseks Korteriühistu Võru 2 üldkoosolekutel (I kd lk 168). Kuivõrd korteriühistu üldkoosolekutel osalemine on iga korteriomaniku õigus ja omanikel on ühtlasi õigus volitada kedagi kolmandat end koosolekul esindama, on esitatud volikirjaga tõendatud, et hagejal oli üldkoosolekule korteriomaniku esindajana õigus ilmuda ja osaleda ja kostja avaldatud väide on vale. Teine faktiväide (hageja tõsteti politsei poolt ukse taha) on mõeldud ilmestama artiklile lisatud pilti. Seega tuli väljaandel täiendavalt kontrollida, kas artiklis avaldatud kirjutis vastab tõele. Vastavalt kohtumenetluses esitatud tõenditele, ei kohaldanud politsei hageja suhtes jõudu tema koosolekuruumist välja toimetamiseks. Vastupidi, politsei

tegi saabudes hageja ja temaga koos olnud inimeste isikud kindlaks ja kuna kellelgi ei olnud pretensioone, siis lubati neil lahkuda (I kd lk 132). Seega on vale artiklis avaldatud mõte, et hageja lahkumiseks üldkoosolekult tarvitas politsei sundi, mis väljendus artiklis sõnastuses: „/.../ DŠ (esiplaanil) ei teadnud oodatagi, et peatselt saabuv politseipatrull ta koos kahe kaaslasega ukse taha tõstab.“ Järgmisena võtab ringkonnakohus seisukoha, missuguste sätete alusel tuleb väärtushinnangute ja faktiväidete õigusvastasus tuvastada. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et vastavate asjaolude avaldamise õigusvastasuse kontrollimisel tuleb eristada, kas tegu on au teotavate faktiväidete või väärtusotsustustega. Kui au teotava faktiväite õigusvastasus oleneb eelkõige avaldatud faktiväite tõele mittevastavusest ja avaldaja hoolikusest faktide kontrollimisel, siis au teotava väärtushinnangu õigusvastasus tuleneb selle ebakohasusest, avaldamise asjaoludest ja erihuvide kaalumisest (Riigikohtu 13.04.2007 otsus nr 3-2-1-5-07, p 31). Väärtushinnangu õigusvastasuse hindamisel lähtutakse VÕS § 1045 lg 1 p-st 4 ja § 1046 lg-st 1 ning ebaõigete faktiväidete puhul tuleb teo õigusvastasus tuvastada täiendavalt ka VÕS § 1047 lg-te 1-3 alusel. Eelnevast peegeldub, et väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse tuvastamiseks peavad esinema ülekaalukad põhjused, kuid vale faktiväide on tunduvalt nõrgemalt kaitstud. Maakohus kontrollis väidete õigusvastasust VÕS § 1047 alusel, jättes analüüsimata, kas ebakohased väärtushinnangud võisid olla õigusvastased VÕS § 1046 alusel, mistõttu asendab ringkonnakohus viidatud osas maakohtu põhjendused. Samuti asendab ringkonnakohus maakohtu analüüsi avaldatud faktiväidete õiguspärasuse osas VÕS § 1047 alusel. Vastavalt VÕS § 1046 lg-le on eelduslikult isiku au teotamine (mh ebakohase väärtushinnanguga), isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel, s.t teha tuleb väärtusotsus. Isikliku õiguse rikkumine ei ole õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest (VÕS § 1046 lg 2). Sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse, kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2 tulenevalt austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust (Riigikohtu 05.12.2002 otsus nr 3-2-1-138-02). Praegusel juhul vastanduvad kaks põhiõigust: ühelt poolt PS §-s 45 nimetatud sõnavabadus ja teisalt igaühe õigus aule ja heale nimele (PS § 17). Seega tuleb kohtul anda hinnang, kas artiklites avaldatu oli nii intensiivne hageja õiguste rikkumine, et sõnavabadusse tuleb sekkuda. Siinjuures tuleb arvestada ka sellega, kas rikkumise oli põhjustanud või ajendanud kannatanu enda tegu ja kas kahju tekitaja tegu oli adekvaatne ja lubatav reaktsioon. Hageja on mitmel korral väitnud, et tema käitus koosolekul viisakalt ja teiste suhtes lugupidavalt. Samas on keegi koosolekul olijatest pidanud hageja ja tema kaaslaste käitumist koosolekul piisavalt lubamatuks, et kutsuda kohale politsei. Hageja ja tema kaaslaste agressiivset käitumist koosolekul kinnitas kohtuistungil ka tunnistaja AG, kes ühtlasi avaldas, et artiklid olid suuremas jaos kirjutatud tema sõnade kohaselt ja vahendasid tol hetkel valitsenud emotsioone (II kd lk 61). Seega on hageja ise vähemalt osaliselt oma käitumisega põhjustanud artikli avaldamise kujul, mis sisaldab halvustavaid väärtushinnanguid. Kuigi ajakirjandus ei tohi ületada teatud piire, eelkõige seoses teiste isikute maine ja õigustega ning vajadusega vältida konfidentsiaalse informatsiooni avalikustamist, on ajakirjanduse ülesanne levitada oma kohustuste ja vastutusega kooskõlas oleval viisil teavet ja ideid kõigis avalikku huvi pakkuvates küsimustes (Euroopa Inimõiguste Kohus Jersild vs Taani, 23.09.1994, p 31). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja ületanud toimunud intsidendi kajastamisel piire: teema köitis avalikkust,

sest korteriühistutel on paljude inimeste igapäevaelus arvestatav roll, korteriühistu liikmete pahameele vallandas hageja ja tema kaaslaste käitumine ning artikkel baseerus tunnistajate ütlustel (eelkõige AG kirjeldustel) ja politsei pressiesindaja kirjal (I kd lk 132). Seega ei olnud väärtushinnangute avaldamine õigusvastane VÕS § 1046 mõttes. Tuvastades, et artiklites avaldatud väärtushinnangud ei olnud õigusvastased, langeb ära deliktistruktuuri oluline element, ilma milleta ei saa kohus rahuldada ebakohaste väärtushinnangute avaldamisest tingitud nõuet. Järgmisena kontrollib ringkonnakohus, kas artiklites avaldatud kaks vale faktiväidet olid õigusvastased VÕS 1045 lg 1 p 4, § 1047 ja § 1046 mõttes. VÕS § 1047 lg 1 sätestab, et isiklike õiguste rikkumine isiku kohta andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega on õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma. VÕS § 1047 lg 2 lisab, et teise isiku au teotava asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. See tähendab, et eelduslikult on teise isiku kohta ebaõigete andmete avaldamine üldjuhul õigusvastane. Hoolimata VÕS § 1047 lg-tes 1 ja 2 sätestatust, ei loeta andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Seega tuleb ringkonnakohtul esmalt kontrollida, kas avaldaja kontrollis piisavalt hoolikalt artiklis avaldatud kahte vale faktiväidet, s.o hageja ilmus koosolekule kutsumata ja hageja tõsteti politsei poolt ukse taha. Esimese faktiväite osas tugines kostja tunnistaja ütlustele, milles avaldus ebakõla. Nimelt ütles AG: „Nad ilmusid kutsumata kohale ning soovisid volikirjade pakiga vehkides kohe koosolekut juhtima hakata.“ Ei ole võimalik, et üheaegselt tuli hageja koosolekule kutsumata ja omas volikirja korteriomanike esindamiseks. Kui isikul on volikiri kellegi koosolekul esindamiseks, siis on ta ka koosolekule kutsutud. Kuivõrd kostja ebakõla tunnistaja ütlustes ei märganud, on ringkonnakohus seisukohal, et hageja ei kontrollinud piisavalt hoolikalt väite õigsust. Teise fakti kontrollimiseks pidas artikli autor politsei esindajaga kirjavahetust (I kd tl 132), et küsida politsei hinnangut intsidendi kohta, kirjeldades omalt poolt sündmust järgmiselt: „Välja kutsutud politseipatrullil õnnestus sikud (kolm?), kes end registreerida ei soovinud, siiski lõpuks lahkuma sundida.“ Vastuseks selgitas politsei, et patrull tegi meeste isikud kindlaks ja kuna kellelgi pretensioone ei olnud, siis lubati meestel lahkuda (I kd tl 132). See tähendab, et politsei kinnitas sündmuse toimumist, kuid lükkas ümber ajakirjaniku versiooni meeste suhtes sunni rakendamisest. Eelnevast tulenevalt kajastati artiklis teadlikult vale faktiväidet, mis on õigusvastane. Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul ei õigusta valede faktiväidete esitamist ka VÕS §-st 1046 tulenevad põhimõtted. Kuivõrd kohtule ei ole esile toodud võimalikke süüd välistavaid asjaolusid (VÕS § 1050 lg 1), järeldab ringkonnakohus, et mõlema avaldatud faktiväite osas on deliktiõigusliku kahjunõude eeldused täidetud. Hageja on täiendavalt leidnud, et hageja pildi ja nime avaldamisega rikuti IKS § 11 lg-t 2. Ringkonnakohus nõustub, et lisaks VÕS-ile reguleerib isikuandmete kasutamist ja kaitset IKS ning VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi saavad kaitsenormideks olla ka IKS-i sätted, mis reguleerivad isikuandmete töötlemist (Riigikohtu 18.02.2015 otsus nr 3-2-1-159-14, p 13). IKS § 4 lg 1 järgi loetakse isikuandmeteks mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul ja vormis need andmed on, sh isiku nime ja pilti. Vastavalt IKS §-le 5 on isikuandmete töötlemine iga isikuandmetega tehtav toiming, muuhulgas avaldamine. Üldjuhul on isikuandmete töötlemine lubatud IKS § 10 lg 1 järgi üksnes andmesubjekti nõusolekul. Kirjeldatud reeglist sätestab erandi IKS § 11 lg 2, mille eesmärgiks on IKS-i eelnõu seletuskirja järgi vältida sõnavabaduse ülemäärast piiramist. Selle sätte järgi võib isikuandmeid

ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Andmete avalikustamine ei tohi ülemäära kahjustada andmesubjekti õigusi. Ajakirjanduseetika põhimõtted tulenevad peamiselt Eesti Ajalehtede Liidu koostatud Eesti ajakirjanduseetika koodeksist ning selles valdkonnas üldiselt omaksvõetud rahvusvahelistest printsiipidest. Seega on IKS § 11 lg-s 2 sätestatud erand rakendatav juhul, kui koos esinevad kolm tingimust: avalikustamiseks on ülekaalukas avalik huvi, see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ning andmesubjekti ei kahjustata ülemäära. Riigikohus on 23.03.2016 otsuses nr 3-3-1-85-15 selgitanud, et IKS § 11 lg-s 2 nimetatud ülekaalukas avalik huvi ei tähenda huvi kuulumist mingisse eriliselt kaitstud huvide kataloogi. Avaliku huvi ülekaalukus tuleb kindlaks teha konkreetse juhu asjaolude põhjal, võrreldes andmete avaldamise kasuks rääkivaid asjaolusid tagajärgedega, mida isikule põhjustatakse. Isiku andmete avaldamist ei õigusta pelk erahuvi ega sensatsioonijanu. Ringkonnakohus leiab, et hageja tegevus korteriühistu koosolekul A.G.D. Õigusabi Grupis juristina ja teatud korteriühistu liikmete volitatud esindajana, ei ole selgelt eraeluline ega avalik, vaid skaala keskel asuv tegevus. Hageja tegevus, mida artiklites kajastati, ei toimunud tema intiim- või privaatsfääris. Kohus leiab, et avalik huvi korteriühistute tegevuse, töös tekkinud probleemide ja nende lahendamise vastu kaalub üles A.G.D. Õigusabi Grupi juristi huvi anonüümsusele. Samas on kohus seisukohal, et artikli avaldamine sellisel kujul ei olnud kooskõlas ajakirjanduseetika koodeksis sätestatud põhimõtetega. Ajakirjandus teenib avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta (p 1.2). Eelnevalt kirjeldatud üldisest põhimõttest on tuletatud ka järgmine reegel, s.o konflikti sisaldava materjali puhul peab ajakirjanik ära kuulama kõik osapooled (p 4.2). Praegusel juhul on artikkel koostatud ühe poole vaadete ja emotsioonide pinnalt, teist poolt ära kuulamata, vürtsitades artiklit halvustavate väärtushinnangutega ja au teotavate faktiväidetega identifitseeritavate isikute kohta. Seega on isikuandmete kasutamine õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. Kuivõrd kohtule ei ole esile toodud süüd välistavaid asjaolusid (VÕS § 1050 lg 1), on isikuandmete nõusolekuta avaldamisega deliktiõigusliku kahjunõude eeldused täidetud. Eelnevast tulenevalt on deliktiõigusliku kahjunõude eeldused täidetud kahe vale ja au teotava faktiväite puhul ning isikuandmete nõusolekuta avaldamise osas. Hageja ei ole palunud kahju hüvitamist, samuti ei nõua ta ebaõigete andmete avaldamise korral nende ümberlükkamist või paranduste avaldamist. Hageja esitas VÕS §-l 1055 baseeruva nõude, s.o nõuab artiklite kustutamist võrguväljaannetest. Ringkonnakohus on seisukohal, et artikli kustutamine vastukaaluks rikkumistele ei ole proportsionaalne. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis 27.08.2013 asjas nr 33846/07 Wegrzynowski ja Smolczewski vs Poola, et ei kohtu ega meedia ülesandeks ei saa ega võigi olla kirjutada ümber ajalugu, kustutades internetist artikleid või neis avaldatut, isegi kui nende sisu rikub kellegi õigusi. Kohus leidis, et arvestada tuleb üldsuse huvi omada ligipääsu ajakirjanduse avalikele internetiarhiividele ning rõhutas, et internetiarhiividel on oluline panus uudiste ja informatsiooni säilitamisel ning kättesaadavaks tegemisel. Sellised arhiivid on tähtsaks haridus- ja teadustöö allikaks, eriti arvestades, et need on üldsusele kergesti kättesaadavad ning üldjuhul tasuta. Kuigi meedia esmaülesandeks demokraatias on olla „valvekoerˮ, on tal ka teisene funktsioon – talletada ning teha avalikele arhiividele kättesaadavaks uudislood, mis on eelnevalt üldsusele kajastatud. Internetiarhiivide pidamine on selle funktsiooni kriitilise tähtsusega aspekt. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu lõppjäreldus hagi rahuldamata jätmise kohta on põhjendatud. Hageja õigusi ja huve oleks saanud kaitsta muul, vähemsekkuval moel, kuid hageja ei ole eelnevat palunud.

7.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus hageja kanda apellatsioonkaebusega seonduvad hageja ja kostja menetluskulud. Kostja on hageja apellatsioonkaebuse menetlemisega kandnud õigusabikulusid kokku 23 tundi, mis kulus maakohtu otsuse analüüsiks ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks (4 tundi), kohtumiseks kliendiga (2 tundi), vastuse koostamiseks apellatsioonkaebusele (12 tundi), kohtuistungiks ettevalmistamisele (4 tundi) ja kohtuistungil osalemisele ühe esindaja kohta (1 tund). Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kantud menetluskulud olid põhjendatud ja vajalikud. Arvestades ühelt poolt apellatsioonkaebuse mahtu ja teisalt argumentide korduvust, on põhjendatud ja vajalik õigusabikulu apellatsioonastmes kokku 12 tundi 30 minutit. Ringkonnakohtu hinnangul on täies ulatuses põhjendatud kostja ajakulu maakohtu otsuse analüüsiks ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks viimase suure mahu ja fragmentaarsuse tõttu, s.o 4 tundi. Kohus nõustub, et esindaja ja kliendi vahelist õigussuhet iseloomustab vajadus vahetevahel kliendiga nõu pidada kohtuasja senise kulu ja tulevikus tehtavate menetlustoimingute üle, kuid kohus ei pea praegusel juhul suhtlemist 2 tunni ulatuses põhjendatuks ja loeb mõistlikuks ajakuluks 30 minutit. Arvestades vastuse mahtu, argumentide korduvust ja tsitaatide rohkust, ei pea kohus põhjendatud ajakuluks apellatsioonile vastuse koostamisel 12 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud vastuse koostamiseks kuluda enam kui 6 tundi. Samuti ei pea kohus põhjendatuks istungi ettevalmisajakulu 4 tundi ja peab põhjendatuks 1 tundi. Istungi ajakulu osas avaldas kostja, et ei soovi vastaspoolelt välja mõista istungikulu enam kui 1 tunni jagu, mis tuleb rahuldada. Arvestades õigusvaidluse sisu, sh asjaolu, et tegu ei ole keskmisest keerukama õigusliku vaidlusega ja kohtupraktikat, on põhjendatud õigusabi osutaja tunnitasu 130,43 eurot. Hagejal tuleb kostjale hüvitada kulu õigusabi osutamise eest 1 956,45 eurot (12,5 x 130,43 + KM). TsMS § 177 lg 4 alusel kohustab ringkonnakohus hagejat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt kostjale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm