Osaühingu Reteera hagi JPi ja GRi vastu kahju hüvitamise nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju maakohtu 25. aprilli 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu Reteera apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
14 207,56 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): osaühing Reteera (registrikood 10068358), lepinguline esindaja Kaspar Kamsakann Kostja I (vastustaja I): JP (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus Kostja II (vastustaja II): GR (isikukood xxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Rahuldada hageja 10. aprilli 2017 taotlused ja võtta tsiviilasja toimikusse sel kuupäeval esitatud täiendavad dokumentaalsed tõendid, st viidatud kuupäeva menetlusdokumendi lisad nr 2 ja 5–7. Samuti võtta toimikusse ülejäänud lisad nr 1, 3 ja 4, aga mitte käsitleda neid dokumentaalsete tõenditena. Harju Maakohtu 25. aprilli 2016 otsus tühistada osas, millega kostja GR kaja esitamisega seotud menetluskulud jäid hageja kanda. Teha selles osas uus otsus, millega jätta kostja GR kaja esitamisega seotud menetluskulud kostja GR kanda. Sama otsus tühistada kostja GR menetluskulude rahalise kindlaksmääramise ja hagejalt väljamõistmise osas, samuti hageja menetluskulude rahaliselt kindlaks määramata jätmise osas. Saata eelmises lauses nimetatud menetluskulude kindlaksmääramiseks asi uuesti lahendada samale maakohtule. Ülejäänud osas jätta sama otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada ja muuta selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus on järgmine:
6.1.enne apellatsioonimenetlust tekkinud kulud jäävad hageja kanda, välja arvatud kostja GR kaja esitamisega seotud kulud, mis jäävad kostja GR
kanda;
6.2.hageja apellatsioonkaebuse lahendamise menetluse kuludest jäävad hageja kulud tema enda kanda, kostja JP kulud hageja kanda ja kostja GR kulud tema enda kanda. Määrata kostja JP põhjendatud ja vajalike menetluskulude summaks apellatsioonimenetluses 810 eurot ja mõista see summa hagejalt osaühing Reteera (registrikood 10068358) kostja JP (isikukood xxxxxxxxx) kasuks välja. Eelmises lauses märgitud summalt tuleb hagejal maksta kostjale JP viivist alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ette nähtud määras.
Edasikaebamise ja ülejäänud kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse (välja arvatud resolutsiooni punkt 1) peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, milleks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja ja kostja GR menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus.
HAGEJA NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Osaühing Reteera (hageja) esitas 20. mail 2013 Harju Maakohtule hagi JPi (kostja I) ja GRi (kostja II, koos „kostjad“) vastu kahju hüvitamiseks. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt deliktist tuleneva kahju 14 207,56 eurot hüvitamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ning § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel (esimene nõue) või alternatiivselt sama summa neilt väljamõistmist Osaühingule PNG (põhivõlgnik) talle tekitatud kahju hüvitamiseks äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 4 alusel (teine nõue). Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud: − kostja I oli põhivõlgniku juhatuse liige 7. veebruarist 2002 kuni 4. detsembrini 2009 ja kostja II alates 24. maist 2006 kuni 30. märtsini 2010; − vastavalt 29. jaanuari 2008 broneeringule ja 21. juuli 2008 esitatud täpsustatud hinnapakkumisele üüris põhivõlgnik 29. ja 30. augustil 2008 hagejale kuuluvat xxxxxxxxx puhkekompleksi (edaspidi „puhkekompleks“) koos sinna juurde kuuluvate teenustega; − hageja esitas 5. septembril 2008 põhivõlgnikule puhkekompleksi kasutamise eest arve summas 104 675 krooni (koos käibemaksuga, edaspidi „vaidlusalune arve“), mille maksetähtpäev oli 7. (hagiavalduse järgi) või 10. september 2008 (1. veebruari 2016 eelistungi protokolli järgi), aga selleks ajaks ega hiljem põhivõlgnik arvet ei tasunud; − Harju Maakohtu 18. jaanuari 2011 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-10-2979 mõisteti põhivõlgnikult hageja kasuks välja 14 207,56 eurot (võlgnevus 13 379,90 eurot ja menetluskulud 827,66 eurot). Otsust põhivõlgniku varatuse tõttu täita ei õnnestunud; 2 (16)
− põhivõlgniku suhtes tehti 1. detsembril 2009 lõpetamisotsus ja 30. märtsil 2010 algatati likvideerimine. Likvideerimismenetluses ei ole hagejale jaotisi tehtud; − kuna hagejal ei ole võimalik saavutada nõude rahuldamist põhivõlgniku vara arvelt, on tal tekkinud nõudeõigus kostjate kui äriühingu juhatuse liikmete vastu; − kostjad ei näidanud põhivõlgniku juhtimisel üles käibes vajalikku hoolt ja omastasid kogu äriühingu vara või võimaldasid seda teha kolmandatel isikutel. Kostjad kinnitasid põhivõlgniku 2007. aasta majandusaasta aruandes, et äriühingul on seisuga 31. detsember 2007 raha 752 973 krooni ja erinevaid nõudeid kokku 3 471 456 krooni. Seega oli põhivõlgnikul märkimisväärses ulatuses vara, mis oli kostjate kontrolli all. Kuna seda vara äriühingul enam ei ole, on kostja juhatuse liikmed selle omastanud; − kostjate käitumine oli tahtlikult heade kommete vastane, sest kostjad jätsid esitamata ettevõtte majandusaasta aruanded, eesmärgiga põhivõlgniku varalist olukorda ja/või omapoolset varade omastamist varjata; − kuna majandusaasta aruande esitamata jätmisel on registripidajal võimalik äriühing registrist kustutada, on majandusaasta aruande esitamata jätmine juhatuse liikme poolt ränk hoolsuskohustuse rikkumine äriühingu suhtes. Täiendavalt leidis hageja, et kostjate tegevuses võib esineda ka muid deliktilist vastutust tingivaid asjaolusid, näiteks pankrotiavalduse esitamisega viivitamine ja sellega tekkinud kahju, kui peaks ilmnema, et juba hageja ja põhivõlgniku vahel lepingu sõlmimise ajal oli põhivõlgnik maksejõuetu või muutus maksejõuetuks peale seda.
2.Kostja I vaidles hagile vastu, tema peamised vastuväited on järgmised: − kostja I oli põhivõlgniku juhatuse liige 7. veebruarist 2002 kuni 7. veebruarini 2008. Kuna 7. veebruaril 2008 uut osanike otsust ei tehtud, lõppesid sellega tema volitused juhatuse liikmena. Põhivõlgniku osanikud ega tegutsev juhatus ebaõige kande kustutamiseks registripidajale avaldust ei teinud. Ebaõige kanne kostja I liikmelisuse kohta parandati kostja I avalduse alusel 4. detsembril 2009, st kanne kostja I juhatusse kuulumise kohta perioodil 7. veebruarist 2008 kuni 4. detsembrini 2009 oli vale; − kuivõrd kostja I oli põhivõlgniku juhatuse liige kuni 7. veebruarini 2008, vastutas ta viimasena 2006. aasta majandusaasta aruande esitamise eest; − kostja I ei olnud hageja ja põhivõlgniku vahelise lepingu sõlmimisel (29. augustil 2008) ega põhivõlgniku kohta tagaseljaotsuse tegemise ajal (18. jaanuar 2011) põhivõlgniku juhatuse liige ja tal puudus kontroll põhivõlgniku majandusotsustuste suhtes; − hageja ei toonud esile, millist kohustust kostja I juhatuse liikmena rikkus, kuidas pidi see kohustus kaitsma hagejat ning milline oli põhjuslik seos kostja I tegevuse ja hagejal tekkinud kahju vahel. Kostja I juhatuse liikmeks oleku ajal polnud põhivõlgnik maksejõuetu.
3.Kostja II suhtes tegi maakohus 15. oktoobril 2013 tagaseljaotsuse. Kostja II esitas selle peale kaja, mis pärast menetlust ringkonnakohtus ja Riigikohtus osutus lõpuks edukaks põhjusel, et hagi ei olnud õiguslikult põhjendatud. Kostja II peamised vastuväited on järgmised: − kostja II ei olnud 2008. aasta oktoobris enam põhivõlgniku juhatuse liige ega osalenud ka varem põhivõlgniku ja hageja vahelise lepingu sõlmimises; − hageja ei toonud esile, millist kohustust kostja II rikkus. VÕS § 1045 lg 1 p 7 rakendamiseks on vaja tuvastada rikutud sätte kaitse-eesmärk. ÄS § 187 kaitse-eesmärk ei ole kaitsta kolmandaid isikuid juhatuse liikme tegevusest tulenevalt. ÄS kohaselt on 3 (16)
juhatuse liikmel üldjuhul kohustused äriühingu ees, mitte aga võlausaldajate ees. Äriühingu juhatuse liikmel saavad tekkida kohustused võlausaldajate ees seaduses sätestatud juhul ainult erandkorras; − heade kommete rikkumisest VÕS § 1045 lg 1 p 8 tähenduses saab rääkida vaid siis, kui juhatuse liige rikkus mõnda kohustust, mida ta pidi isiklikult täitma selleks, et võlausaldajal ei tekiks kahju. Hageja ei tõendanud, et kostja II puhul oleks esinenud tahtlus, mis oli suunatud hageja kahjustamisele seoses põhivõlgniku majandusaasta aruannete esitamata jätmisega. Puudub ka põhjuslik seos; − majandusaasta aruannete esitamine on äriühingu aruandluskohustus, millega ei saa üldjuhul põhjustada otsest majanduslikku kahju. Arve maksmata jätmise loogiliseks põhjuseks ei saa olla majandusaasta aruande esitamata jätmine; − kostja II ei ole põhivõlgniku vara omastanud, hageja vastav väide on tõendamata; − hageja alternatiivse nõude puhul ÄS § 187 lg 4 alusel ei ole hageja tõendanud, et kostja II rikkus juhatuse liikme kohustusi, mille tõttu on põhivõlgnikule tekkinud kahju. Kostja II oli passiivne ja formaalne juhatuse liige, kes ei osalenud põhivõlgniku juhtimises ja tal puudus teadmine osaühingus toimuvast alates tema juhatuse liikmeks valimisest 2006. aasta mais.
MAAKOHTU OTSUS
4.Maakohus jättis 25. aprilli 2016 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi mõlemas nõudes rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.
5.Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud: − hageja üüris 29. augustil 2008 põhivõlgnikule ürituse korraldamiseks puhkekompleksi koos juurdekuuluvate teenustega ja esitas selle eest põhivõlgnikule 5. septembril 2008 arve summas 104 675 krooni, mille põhivõlgnik jättis tasumata; − Harju Maakohtu 18. jaanuari 2011 tagaseljaotsusega mõisteti põhivõlgnikult hageja kasuks välja 14 207,56 eurot, aga täitemenetluses ei õnnestunud otsust täita; − kostjad olid põhivõlgniku juhatuse liikmed; − põhivõlgnikul oli nõukogu, kelle pädevusse kuulus juhatuse liikmete valimine; − 12. augustil 2008 otsustasid põhivõlgniku osanikud suurendada ettevõtte osakapitali 896 000 krooni võrra ja vastav sissemakse tehti ettevõtte kontole; − võlgnik esitas äriregistrile 2007. aasta majandusaasta aruande, kuid järgmiste aastate kohta majandusaasta aruandeid registrile enam ei esitatud; − 1. detsembril 2009 tehti põhivõlgniku lõpetamise otsus; − 30. märtsil 2010 algatati põhivõlgniku likvideerimismenetlus ja määrati likvideerija.
6.Poolte vahel vaieldavatest asjaoludest käsitles maakohus esmalt küsimust kostjate ametiajast põhivõlgniku juhatuse liikmetena.
6.1.Kostja I oli põhivõlgniku juhatuse liige 23. jaanuarist 2002 – 23. jaanuarini 2005. Ametiaeg algas põhivõlgniku asutamisega ning lõppes seaduses ja põhikirjas ette nähtud tähtaja möödumisel. Tuginedes ÄS § 168 lg 1 p-le 4, § 184 lg-le 1 ja kuni 1. jaanuarini 2011 kehtinud ÄS § 184 lg-le 2 leidis maakohus, et juhatuse liikme ametiaja pikenemiseks on lisaks tema nõusolekule vajalik põhivõlgniku nõukogu vastav selgesõnaline otsus. Sellist otsust tõenditest ei nähtu. Samuti pole tõendit, et põhivõlgniku osanikud või nõukogu oleks kostja I kui juhatuse liikme tegevuse tagantjärgi heaks kiitnud, millega võiks lugeda tema 4 (16)
ametiaja pikenenuks. Kuigi hageja võis eeldada äriregistri kande õigsust, ei ole kanne õigustloov ja üksnes ebaõige kande alusel ei teki kostja I vastutust juhatuse liikmena. Tõendatud ei ole, et põhivõlgniku osanikud oleksid kostja I ametiaega pikendanud. Alates
15.maist 2006 oli põhivõlgnikul nõukogu, mistõttu alates nimetatud ajast oleks kostja I ametiaja pikenemise kohta pidanud otsuse tegema nõukogu. Ainuüksi tegutsemine juhatuse liikmena ei tähenda ametiaja automaatset pikenemist. Kostjal I võis põhivõlgnikuga tekkida käsundita asjaajamisest tulenev suhe, mis ei ole samastatav juhatuse liikme seisundiga.
6.2.Kostja II valimise ega tagasikutsumise kohta tõendeid ei esitatud, mistõttu saab tema ametiaja alguse ja lõpu määratlemisel lähtuda äriregistri andmetest. Äriregistri andmetel algas kostja II kui põhivõlgniku juhatuse liikme ametiaeg 24. mail 2006 ja lõppes 21. märtsil 2009.
7.Järgmiseks kontrollis maakohus, kas hageja saab nõuda kahju hüvitamist deliktilisel alusel VÕS § 1045 lg 1 p-de 7 või 8 järgi. Maakohus leidis, et selle nõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud ja põhjendas seda järgmiselt.
7.1.Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise nõude esitamisel peab hageja tõendama kahju tekitamise eest vastutava kostja teo, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Seaduses sätestatud kohustuse rikkumist peab tõendama samuti hageja. Riigikohtu praktikast tuleneb, et juhatuse liikme vastu võlausaldaja deliktilise nõude rahuldamiseks ei piisa ainuüksi võlausaldaja üldistest viidetest sellele, et kostjad rikkusid põhivõlgniku juhatuse liikmetena hoolsuskohustust.
7.2.Põhivõlgnik esitas äriregistrile 2007. aasta majandusaasta aruande. Järgmiste aastate kohta aruandeid ei esitanud, kuid seda ei saa kostjatele ette heita, sest nende esitamise tähtajaks oli mõlema kostja ametiaeg lõppenud.
7.3.Hageja ei tõendanud põhivõlgniku püsivat maksejõuetust 2008. aasta lõpul. AS Krediidiinfo andmebaasis on enamike maksehäirete puhul märgitud nii maksehäire algus kui ka lõpp. Seega võib eeldada, et põhivõlgnik täitis oma kohustusi aastatel 2008 – 2012. Maksu- ja Tolliameti tõendist nähtub, et põhivõlgnikul oli 20. mai 2013 seisuga maksuvõlg 12 557,60 eurot, aga sellest ei saa järeldada, et maksuvõlgnevus tekkis 2008. aasta lõpuks. Pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg-test 2 ja 3 tuleneb, et pankrotiavalduse esitamise eelduseks on püsiva maksejõuetuse tekkimine juriidilisel isikul. Kuivõrd hageja ei tõendanud oma väiteid põhivõlgnikul püsiva maksejõuetuse tekkimise kohta 2008. aasta lõpul, on ainetud hageja väited selle kohta, et kostjad ei esitanud õigeaegselt pankrotiavaldust. Kostjal I puudus seejuures kohustus ja õigus põhivõlgniku pankrotiavaldust esitada, sest ta ei olnud ettevõtte juhatuse liige 2008. aasta lõpul.
7.4.Hageja ei tõendanud, et kostjad jätsid korraldamata põhivõlgniku raamatupidamise. Põhivõlgniku likvideerijale ei ole dokumente küll üle antud, aga sellest ei saa järeldada, et põhivõlgnikul puudus raamatupidamine 2008. aastal. Harju Maakohtu 25. märtsi 2010 otsusest kriminaalasjas nr 1-10-1334 nähtub, et kostja I kodunt varastati 6. septembril 2009 arvutid. Usutav on kostja I väide, et seetõttu läksid kaduma põhivõlgniku dokumendid. Samuti avaldas kostja I vande all antud ütlustes, et 2008. aastal oli põhivõlgnikul raamatupidaja, mistõttu ei saanud raamatupidamine olla korraldamata. Lisaks ei saa nõuda raamatupidamise korraldamist 2008. aastal enam kostjalt I, sest tema ametiaeg oli lõppenud.
7.5.Hageja heidab kostjatele ette põhivõlgniku negatiivsele omakapitalile reageerimata jätmist, kuid selline väide on vastuolus asjas kogutud tõenditega. Põhivõlgniku osanikud võtsid 12. augustil 2008 vastu otsuse, millega kinnitati põhikirja uus tekst ja suurendati osakapitali 1 598 000 kroonini. Selle otsusega viidi põhivõlgniku omakapital seaduses sätestatud nõuetega vastavusse ja osanikud tegid ka reaalsed sissemaksed. Hageja ei ole esile toonud ega põhistanud, millal lisaks 2008. aastal tekkinud olukorrale muutus põhivõlgniku 5 (16)
omakapital uuesti negatiivseks ja kuidas see tõi põhjuslikus seoses kaasa talle kui võlausaldajale kahju.
7.6.Võlgniku varade omastamist kui ühte kostjale II etteheidetavat tegu ei ole hageja sidunud ühegi faktilise asjaoluga. Ainuüksi põhivõlgnikul varade puudumisest 2011. aastal ei saa järeldada nende omastamist kostjate poolt, kelle ametiajad lõppesid varem. Likvideerija isikust ei saa teha järeldusi ühingu varasemate juhatuse liikmete tahtluse kohta. Hageja ei ole esile toonud muid asjaolusid või esitanud muid tõendeid, millest järelduks kostjate tahtlik ja heade kommete vastane tegu, mis oleks olnud suunatud hageja kahjustamisele. Põhivõlgniku kontodele omasid 13. augustist – 31. detsembrini 2008 ligipääsu mõlemad kostjad, kuid nad ei teinud sel ajal äriühingu kontolt ülekandeid oma isiklikule kontole. Kostja I võttis 10. septembril 2008 põhivõlgniku kontolt sularahas pangakontoris välja 30 000 eurot ja 17. augustist 2008 kuni 4. detsembrini 2008 pangaautomaatidest sularahana välja kokku 60 100 krooni, sh 10. septembril 2008 summa 50 000 krooni. Kostja I avaldas vande all ütlusi andes, et pärast juhatuse liikme staatuse lõppemist osales ta edasi põhivõlgniku töökoosolekutel ja tegi ettevõttele tööd, kuid ei osalenud enam strateegilises juhtimises. Raha väljavõtmise ajal 2008. aastal kostja I enam juhatuse liige ei olnud, vaid järgis ettevõtte osanike juhiseid. Kostja I väidete kohaselt kajastusid sularaha arved summade kasutamise kohta põhivõlgniku raamatupidamises. Hageja ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja I tahe raha väljavõtmisel oli heade kommetega vastuolus olevalt suunatud süüliselt hageja huvide kahjustamisele. Samuti ei ole alust arvata, et põhivõlgniku väidetav püsiv maksejõuetus tekkis raha väljavõtmise tõttu kostja I poolt. Raha väljavõtmise ajal ei olnud kostja I enam põhivõlgniku juhatuse liige, st ei saanud rikkuda juhatuse liikme kohustusi.
7.7.Samuti on ainetud hageja väited, et kostja II rikkus hoolsuskohustust, kui jättis kostja I vastu esitamata nõude raha tagasisaamiseks ega võtnud kostjalt II ära ligipääsu põhivõlgniku kontodele. Hageja ei ole välja toonud, millist seaduses sätestatud kohustust on kostja II rikkunud ja kuidas oli see kohustus sätestatud hageja kui võlausaldaja huvide kaitsmiseks.
7.8.Eeltoodu põhjal leidis maakohus, et hageja ei tõendanud kostjate poolt selliste õigusvastaste tegude toimepanekut, mis võimaldaksid tema nõuet rahuldada. Enamike kostjate väidetavate õigusvastaste tegude osas ei ole hageja selgelt välja toonud, milles vastavad teod seisnesid.
8.Alternatiivse nõude osas leidis maakohus samuti, et hageja ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid nõude rahuldamist ÄS § 187 lg 4 alusel. Hageja ei tõendanud kostjate kui põhivõlgniku juhatuse liikmete poolt ühegi väidetud kohustuse rikkumist. Lisaks on ÄS § 187 lg 4 alusel hagis esile toodud asjaolude pinnalt nõude esitamine kostja I vastu välistatud, sest tema ametiaeg juhatuse liikmena oli 2008. aastaks juba lõppenud. Hageja ei toonud esile, kuidas ja millises summas tekkis põhivõlgnikule kostjate väidetavate rikkumiste tõttu kahju. Hageja on üksnes väitnud, et temale tekkis arve maksmata jätmise tõttu kahju 14 207,56 eurot.
9.Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel ja määras TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt kindlaks kostjatele hüvitatavate kulude suuruse.
9.1.Kostja I menetluskulu on lepingulise esindaja tasu 5 823,90 eurot (35,95 t eest tunnihinnaga 135 eurot, koos käibemaksuga). Kohtuvaidluse asjaolusid (esitatud menetlusdokumentide sisu ja maht ning istungite toimumise aeg) tervikuna arvestades pidas maakohus põhjendatud ja vajalikuks lepingulise esindaja kuluks õigusabi osutamist 32,45 t
6 (16)
ulatuses. Arvestades maakohtu poolt põhjendatuks peetud tunnitasu 135 eurot, on kostja I põhjendatud õigusabi kulu koos käibemaksuga 5 256,90 eurot.
9.2.Kostja II menetluskulu on lepingulise esindaja tasu 1 476 eurot (10,15 t eest tunnihinnaga 120 eurot, koos käibemaksuga). Kohtuvaidluse asjaolusid (esitatud menetlusdokumentide sisu ja maht ning istungite toimumise aeg) tervikuna arvestades pidas maakkohus põhjendatud ja vajalikuks lepingulise esindaja kuluks õigusabi osutamist 8,5 t ulatuses. Arvestades maakohtu poolt põhjendatuks peetud tunnitasu 120 eurot, on kostja II põhjendatud õigusabi kulu koos käibemaksuga 1 224 eurot. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et kostja II kaja esitamisega seotud kulud tuleb jätta kostja II kanda sõltumata sellest, et hagi jäi rahuldamata. Riigikohus rahuldas kostja II määruskaebuse osaliselt ja Tallinna Ringkonnakohus rahuldas kostja kaja. Seega oli kostja esitanud kaja põhjendatult. TsMS ei näe ette, et hagi rahuldamata jätmise korral võiks osa menetluskulust jääda kostja kanda, sh kaja esitamise ja menetlemisega seotud kulu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
10.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja panna solidaarselt kostjate kanda.
11.Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
11.1.Esiteks tuvastas maakohus vastuolus poolte seisukohtadega, et kostja I ametiaeg põhivõlgniku juhatuse liikmena lõppes 23. jaanuaril 2005 ja kostja II ametiaeg 21. märtsil 2009. Pooled ei vaielnud maakohtus selle üle, et kostja I oli põhivõlgniku juhatuse liige kuni
7.veebruarini 2008, st maakohus ei oleks tohtinud TsMS § 436 lg-st 4 tulenvalt tuvastada varasemat ametiaja lõppemise aega. Kostja I osas järeldas maakohus lisaks ebaõigesti, et juhatuse liikme ametiaja küsimust ei saanud 2008. aastal otsustada enam osanikud, vaid see kuulus nõukogu pädevusse. Osanikud võivad ÄS § 168 lg 2 järgi võtta vastu otsuseid ka nõukogu pädevusse kuuluvates küsimustes. Lisaks allkirjastasid 12. augusti 2008 otsuse põhivõlgniku kolmest nõukogu liikmetest kaks. Seega saab nimetatud osanike otsust, millega otsustati nii põhikirja muutmine kui ka osakapitali suurendamine, käsitada otsusena, mis oli samaaegselt nii põhivõlgniku osanike kui ka kolmeliikmelise nõukogu kahe liikme kaudne tahteavaldus, millega aktsepteeriti pärast
7.veebruari 2008 kostjat I juhatuse liikmena. Selle otsuse alusel tehtud kandeavaldust saab pidada kostja I nõusolekuks oma ametiaja pikendamise kohta pärast 7. veebruari 2008. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et põhivõlgniku majandusaasta aruandele ei ole nõukogu oma arvamust andnud ja seeläbi ei ole nõukogu aruande kinnitamisega kostja I ametiaega pikenenuks lugenud. Põhivõlgniku nõukogu esimehe 4. augusti 2008 kandeavaldus ja 28. aprilli 2008 nõukogu otsus ühtivad põhivõlgniku osanike otsuse ja selle alusel tehtud kandeavalduses sisalduvate kaudsete tahteavaldustega kui ka 18. juulil 2008 äriregistrile esitatud põhivõlgniku 2007. aasta majandusaasta aruandega. Ka nende alusel saab lugeda kostja I ametiaja juhatuse liikmena pikenenuks. Kostja II osas nähtub ametiaja lõppkuupäev äriregistri andmetest, milleks oli 30. märts 2010. Kostja II ei nimetanud konkreetset kuupäeva, millal tema ametiaeg põhivõlgniku juhatuse liikmena lõppes, ega tõendanud ametiaja varasemat lõppemist.
11.2.Teiseks jättis kohus ebaõigesti tuvastamata, et kostjad viivitasid põhivõlgniku pankrotiavalduse esitamisega ja kasutasid või võimaldasid kasutada tema vara mittesihipäraselt. 7 (16)
Sisuliselt vabastas maakohus kostjad põhivõlgniku endiste juhatuse liikmetena igasugusest tõendamiskoormisest, jättes tähelepanuta, et kostjad ei andnud selgitusi seoses põhivõlgniku juhtimise ja sihipärase varade kasutamisega pärast 2007. aasta lõppu. Kostja I tugines asjaolule, et tema ei ole põhivõlgniku 2007. aasta majandusaasta aruannet registrile esitanud ja jätkas põhivõlgniku majandustegevuse korraldamist ilma vastava õigusliku aluseta. Kostja II enda väitel üldse juhatuse liikme kohustusi ei täitnud. Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta põhivõlgniku negatiivse omakapitali 2007. aasta lõpu seisuga. Võttes arvesse asjaolu, et kostjad distantseerisid end põhivõlgniku juhtimisest ja tegid seda olukorras, milles nad olid põhivõlgniku viimased juhatusse liikmed enne likvideerija määramist, tulnuks kostjatel põhivõlgniku majandustegevusega seotud asjaolusid, sh raha kasutamist kohtule selgitada ja tõendada, et põhivõlgniku 2007. aasta lõpul puudunud netovara 2008. aastal taastus ning et põhivõlgnik oli 2008. aastal maksejõuline. Maakohus pidanuks kostjatele selgitama nendel lasuvat tõendamiskoormist ja nimetatud asjaolude tõendamise vajadust ning vastavate tõendite puudumise korral tuvastama hageja esitatud tõendite põhjal, et põhivõlgniku maksejõuetus saabus hiljemalt 2008. aasta lõpul, mil muutusid sissenõutavaks bilansijärgsed lühiajalised nõuded. Maakohus rikkus TsMS § 376, kui ei lubanud hagejal hagi aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke väiteid täiendada, pidades hagi täiendusi hagi muutmiseks. Seetõttu jäid põhjendamatult tähelepanuta väited, mis olid seotud kostjate tegevusetusega põhivõlgnikule kuulunud nõude sissenõudmisel põhivõlgniku ja kostja II lähikondsega seotud MTÜ-lt xxxxxxx. Maakohtu tähelepanuta jäid ka hageja väited, mis viitasid kostja II tegevusetusele ehk tema poolt juhatuse liikme hoolsuskohustuste täitmata jätmisele, mille tulemusel omastas kostja I põhivõlgniku vara ja omastatud raha ei nõutud kostjalt I sisse.
11.3.Kolmandaks tugineb hageja jätkuvalt sellele, et kostja I omastas põhivõlgniku vara. Maakohus oleks VÕS § 1045 lg 1 p-te 7 ja 8 koostoimes karistusseadustiku (KarS) §-ga 201 õigesti kohaldades pidanud tuvastama kostja I poolt põhivõlgniku rahaliste vahendite enda või kolmandate isikute kasuks pööramise kui seadusest tulenevat kohustust rikkuva ja heade kommete vastase tahtliku käitumise, mille tulemusena tekkis hagejal kahju, mis väljendus võimatuses kostja I poolt omastatud põhivõlgniku varade arvelt oma nõudele rahuldust saada.
11.4.Neljandaks järeldas maakohus ebaõigesti, et hageja ei toonud esile, kuidas sai tema nõude ulatuses tekkida kahju põhivõlgnikule. Hageja põhjendas, et kostjate tegevus põhivõlgniku juhatuse liikmetena põhjustas põhivõlgniku mistahes varade puudumise. Põhivõlgnikul on üksnes kohustused, mida ta ei suuda täita. Kahju suuruseks on täitmata jäänud kohustuste ulatus, st vähemalt hageja nõude summa.
11.5.Viiendaks keeldus maakohus vastuolus TsMS § 169 lg-ga 2 kostjalt II tema esitatud kajaga seotud hageja menetluskulude väljamõistmisest.
11.6.Hageja kordas apellatsioonkaebuses maakohtus esitatud, aga rahuldamata jäänud taotlust nõuda Swedbank AS-lt (edaspidi „pank“) välja põhivõlgniku kontoväljavõtted. Taotletud väljavõte oli hagejale vajalik, et tõendada hagi alusesse kuuluvaid asjaolusid, mille tõendamatuse tõttu maakohus jättis hagi rahuldamata.
12.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele, sh tõendite kogumise taotlusele vastu.
13.Ringkonnakohus rahuldas 28. detsembri 2016 määrusega hageja menetlusliku taotluse ja kohustas panka esitama põhivõlgniku nimele perioodil 1. jaanuar 2008 – 30. märts 2010 avatud konto(de)l toimunud kõikide tehingute kohta konto väljavõtted, mis sisaldaks muuhulgas ka infot selle kohta, kelle nimele väljastatud kasutajatunnuste ja/või pangakaartidega nimetatud kontodelt tehinguid tehti. 8 (16)
13.1.Pank esitas nõutud väljavõtted ja täpsustas edasise menetluse käigus vastavalt hageja taotlustele ja 23. jaanuari 2017 kohtumäärusele, milliste tehingute osas andis pangale maksejuhise kumbki kostjatest. Pooled said võimaluse esitada pangast saabunud väljavõtete kohta oma seisukohad.
13.2.Ringkonnakohus määras 28. märtsil 2017 lahendada kaebus kirjalikus menetluses ja rahuldas sama määrusega hageja senised taotlused täiendavate dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks.
13.3.Hageja esitas 10. aprillil 2017 seisukohad ja täiendavad taotlused menetlusdokumendi lisade toimikusse võtmiseks. Viidatud lisadest nr 1, 3 ja 4 on koondid panga esitatud väljavõtete ja andmete põhjal, mis ei sisalda uut teavet, vaid kajastavad toimikus juba olemasolevaid andmeid hageja poolt süstematiseerituna. Lisad nr 2 ja 5–7 on uued dokumentaalsed tõendid. Hageja täpsustas ka oma väiteid seoses põhivõlgniku vara mittesihipärase kasutamisega, sh heitis kostjatele ette perioodilisi makseid kostja I kontrolli all olevale äriühingule OÜ-le xxxxxxx (edaspidi „kostja I äriühing“) ning põhivõlgniku osakapitali suurendamiseks tehtud sissemaksete kohest väljamaksmist põhivõlgnikuga seotud äriühingutele. Lisaks tõi hageja uue asjaoluna esile, et põhivõlgniku likvideerija esitas 22. veebruaril 2017 põhivõlgniku pankrotiavalduse, mille kohaselt on põhivõlgnikul täitmata kohustus ainult hageja ees.
13.4.Kostjad ei esitanud hageja uutele tõenditele vastuväiteid. Siiski leidsid mõlemad kostjad, et hageja ei saa apellatsioonimenetluses edukalt tugineda neile asjaoludele, mida ta maakohtu menetluses esile ei toonud, aga mis nähtusid alles ringkonnakohtu poolt pangalt nõutud väljavõtetest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta hageja nõuete rahuldamata jätmise osas TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata täiendades ja osaliselt muutes põhjendusi. Samuti jäävad muutmata kostja I menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine. Ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust kostja II kaja esitamisega seonduvate kulude osas ja jätab need kostja II kanda. Seetõttu tuleb tühistada hageja ja kostja II menetluskulude kindlaksmääramise taotluste lahendamisel tehtud maakohtu otsustused ning saata asi selles osas TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uuesti lahendada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohtus kantud hageja ja kostja II menetluskulud jäävad nende endi kanda, aga kostja I kulud hageja kanda.
15.Enne kaebuse sisulist lahendamist tuleb lahendada ringkonnakohtule esitatud ja seni veel lahendamata menetluslikud taotlused, st otsustada hageja 10. aprilli 2017 lisade toimikusse võtmine. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotlused, aga selgitab, milliseid lisadena esitatud dokumentidest saab käsitleda dokumentaalse tõendina.
15.1.TsMS § 442 lg 5 esimene lause sätestab mh, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni lahendamata hageja 10. aprilli 2017 taotlused tõendite ja muude dokumentide vastuvõtmiseks. Apellatsioonimenetluses tõendite esitamise tingis osaliselt kaebuses sisaldunud tõendite kogumise taotluse rahuldamine ja ülejäänud osas nende dokumentide hilisem tekkimine. Hageja on piisavalt põhistanud, miks ei saanud samu tõendeid esitada maakohtus, ja kostjad ei esitanud uutele tõenditele vastuväiteid. TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel saab ringkonnakohus uued tõendid vastu võtta. Samuti saab toimikusse lisada põhivõlgniku kontoväljavõtte põhjal hageja koostatud koondid, sest need ilmestavad hageja seisukohti ja võimaldavad mahukat tõendit paremini analüüsida. 9 (16)
15.2.Kuna ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuses sisaldunud hageja taotluse ja nõudis pangalt välja põhivõlgniku kontoväljavõtted, siis ei ole vaja otsuses enam vastata kaebuse sellekohastele väidetele. Ringkonnakohus märgib vaid kokkuvõtvalt, et üldjuhul ei peaks kohtud jätma rahuldamata tõendama kohustatud poole tõendite kogumise taotlust, kui pool on toonud esile tõendatava asjaolu (TsMS § 236 lg 1), põhjendanud selle seose nõudega (TsMS § 238 lg 1) ja põhistanud, miks ta ei saa tõendit ise esitada (TsMS § 236 lg 2). Hageja taotlus vastas neile eeldustele. Käesolevas asjas jäi hagi maakohtus rahuldamata suures osas just tõendamatuse tõttu. Samas on hagejal kui põhivõlgniku võlausaldajal ilma kohtupoolse abita raske kui mitte võimatu koguda tõendeid juhatuse liikmete võimalike rikkumiste kohta.
16.Kaebuse esimene väide on menetluslikust aspektist osaliselt põhjendatud, aga see ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Osaliselt tuleb muuta maakohtu põhjendusi.
16.1.Õige on hageja arusaam, et maakohus väljus poolte esile toodud asjaolude piiridest, kui tuvastas kostja I ametiaja kestuse. Hageja tugines sellele, et kostja I ametiaeg vältas
7.veebruarist 2002 kuni 4. detsembrini 2009 ja kostjal II alates 24. maist 2006 kuni
30.märtsini 2010. Kostja I väitel oli ta põhivõlgniku liige kuni 7. veebruarini 2008. Kostja II väitis üldisemalt, et ta ei olnud põhivõlgniku juhatuse liige enam 2008. aasta oktoobris. Maakohus tuvastas, et kostja I ei olnud põhivõlgniku juhatuse liige alates 23. jaanuarist 2005 ja kostja II oli juhatuse liige kuni 21. märtsini 2009 (vaidlustatud otsuse p 109). Seega jäi kostja II osas maakohtu tuvastatu poolte seatud ajavahemikku, aga kostja I puhul väljus sellest. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Isiku kuulumine äriühingu juhatusse on eluline asjaolu, mille kohus saab tuvastada üksnes juhul, kui vähemalt üks pool on sellele tuginenud. Kui pooled vaidlevad selle üle, kas ja millal oli isik juhatuse liige, saab kohus seda kontrollida neis piirides, mis nähtuvad poolte avaldustest (vrd Riigikohtu 22. novembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-06, p 15, ja 3. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 36 esimene lõik). Eeltoodust tuleneb, et kui hagi alusesse kuuluvat asjaolu käsitlevas väites vaidlevad pooled teatava ajavahemiku üle, siis on kohus üldjuhul poolte seatud piiridega seotud. Käesoleval juhul ei esine aluseid sellest reeglist kõrvalekaldumiseks. Seega on maakohus vaidlustatud otsuses kostja I ametiaja kestust tuvastades väljunud poolte seatud vaidluse raamidest.
16.2.Kirjeldatud menetluslik minetus ei toonud siiski kaasa ebaõiget kohtulahendit. Ringkonnakohus nõustub maakohtu õiguslike põhjendustega juhatuse liikme ametiaja tuvastamisel. Hageja ei ole tõendanud väiteid, et kostjate ametiaegu saaks lugeda pikenenuks. Sellekohaseid põhivõlgniku osanike ega nõukogu otsuseid pole. Maakohus on selles osas asjaolud õigesti tuvastanud ja tõendeid kohaselt hinnanud. Ühestki kaebuses viidatud põhivõlgniku juhtorgani avaldusest ei nähtu otsust ega heakskiitu kummagi kostja kui juhatuse liikme kohta. Seetõttu ei mõjuta kaebuse lahendamist ka iseenesest õige viide ÄS § 168 lg-le 2, mis võimaldab ka osanikel otsustada nõukogu pädevusse kuuluvaid küsimusi.
16.3.Kostja II osas ei ole alust maakohtu järeldust muuta, st tema ametiaeg lõppes
21.märtsil 2009. Maakohus lähtus õigesti äriregistri kande sisust, mitte registrist tehtud väljavõttes märgitud kande kehtivuse lõpuajast (I kd tl 9). Kostja I ametiaja lõpuks saab ringkonnakohus tuvastada 7. veebruari 2008, sest kostja I enda väitel tegutses ta selle ajani põhivõlgniku juhatuse liikmena. Maakohus tegi tõenditest õige järelduse, et ametiaega ei saa lugeda pikenenuks.
17.Kaebuse teisele väitele vastamiseks tuleb kontrollida, kas tõendatud on kostjatele ette heidetavad teod ajal, mil nad olid põhivõlgniku juhatuse liikmed. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole oma etteheiteid tõendanud või ei ole hageja esile toodud teod hinnatavad juhatuse liikme kohustuste rikkumisega. 10 (16)
17.1.Äriühingu juhtorganite liikmed võivad võlausaldajate ees vastutada juhul, kui nad rikuvad seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (vt Riigikohtu 25. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, p 10, ja 31. märtsi 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 30). Selliseks kohustuseks võib olla ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus (vt Riigikohtu 22. septembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-05, p 12, ja
17.detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11). Pankrotiavalduse õigel ajal esitamine peab tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Samuti on selle kohustuse eesmärk tagada, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta ei suuda täita (vt Riigikohtu 25. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 12). Sellisel juhul on juhatuse liikme vastutuse aluseks VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 (kokkuvõtvalt Riigikohtu 28. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16, p 14 teine lõik). Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude tõendamise koormus jaguneb selliselt, et võlausaldaja peab hagejana nõude maksmapanekul tõendama, et kostja on põhivõlgniku juhatuse liikmena rikkunud võlausaldaja kaitseks kehtestatud õigusnormi ja et talle on sellise rikkumise tõttu tekkinud kahju. Nende eelduste tõendamisel vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab, et esineb mõni seaduses (eelkõige VÕS § 1045 lg 2 p-des 1–4) sätestatud õigusvastasust välistav asjaolu või et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1, (Riigikohtu 28. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16, p 15, samuti selles viidatud 17. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 12).
17.2.Hageja heidab kostjatele ette: − pankrotiavalduse esitamata jätmist (järgnevas p 18); − põhivõlgniku vara mittesihipärast kasutamist (sh osakapitali suurendamise sissemakse summa väljamakse 13. augustil 2008 viie ülekandega, perioodilised maksed kostja I äriühingule – järgnevas p 19); − kostjale II lisaks juurdepääsu lubamist kostjale I põhivõlgniku rahalistele vahenditele pärast kostja I juhatuse liikme ametiaja lõppemist (järgnevas p 20).
18.Kaebuse teise väite esimene osa käsitleb pankrotiavalduse esitamata jätmist.
18.1.ÄS § 180 lg 51 esimene lause sätestab, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Sama lõike teise lause kohaselt ei või juhatuse liikmed pärast maksejõuetuse ilmnemist teha osaühingu eest makseid, v.a maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Seega tuleb hinnata, kas on tõendatud, et kostjatel oli ÄS § 180 lg 51 järgi kohustus esitada pankrotiavaldus, kui selline kohustus oli, siis millal see kohustus tekkis ja kas kostjad on seda kohustust rikkunud. Kui kohus tuvastab, et kostjad on rikkunud kohustust esitada pankrotiavaldus, siis tuleb hinnata, kas on tõendatud, et selle rikkumise tagajärjel tekkis hagejale kahju (Riigikohtu 17. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11).
18.2.Selle kindlakstegemiseks, kas äriühing oli mingiks ajaks muutunud püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Netovara seis on äriühingu maksevõime hindamisel kaaluka tähtsusega ja sellest tulenevat kahtlust äriühingu maksejõulisuses saab ümber lükata üksnes andmetega, mis viitavad selgelt äriühingu majandusliku seisundi paranemisele (vt Riigikohtu 28. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16, p 21 teine lõik, ja selles viidatud 25. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14). 11 (16)
18.3.Kostja I vastu esitatud nõude osas omab tähtsust, kas põhivõlgniku pankrotiavalduse esitamise kohustus tekkis enne 7. veebruarit 2008. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus põhivõlgniku 2007. aasta majandusaasta aruande ja osanike 12. augusti 2008 otsuse põhjal õigesti, et põhivõlgnik ei olnud enne 7. veebruarit 2008 maksejõuetu PankrS § 1 lg-te 2 ega 3 tähenduses. Kuigi ühingu omakapital 2007. aasta lõppedes oli 18. juulil 2008 koostatud aruande järgi negatiivne, siis otsustasid osanikud mõistliku aja jooksul pärast aruande koostamist osakapitali suurendamise. Põhivõlgniku majandustegevuse lõppemist väidab hageja alles alates 2009. aastast. Lähtudes ÄS § 176 mõttest ei saa juhatusele ette heita pankrotiavalduse esitamata jätmist ainult negatiivse omakapitali alusel, kui ettevõte on jätkuvalt tegutsev ja osanikud peavad võimalikuks kompenseerida vara vähenemine osakapitali suurendamise teel.
18.4.Kostja II vastu esitatud nõude osas tuleb täiendavalt kontrollida, kas põhivõlgniku pankrotiavalduse esitamise kohustus tekkis enne 21. märtsi 2009. Maakohus sedastas sisuliselt õigesti, et poolte seni esitatud tõenditest ei saanud järeldada põhivõlgniku maksejõuetuse tekkimist ka enne seda kuupäeva. Ringkonnakohtule täiendavalt esitatud kontoväljavõtte järgi lõppes põhivõlgniku kontodel tehingute tegemine 25. veebruaril 2009 (IV kd tl 45–75 ja 160–169, andmed kontode juurdepääsuõiguste kohta tl 43 ja 158, edaspidi kokkuvõtvalt „väljavõte“). Pärast seda kuupäeva ei muutunud enam kontoseis, mis püsis kuni väljavõtte perioodi lõpuni, st
30.märtsini 2010 praktiliselt nullis. Kostja II ei vaielnud vastu hageja väitele, et 2009. aastal lõppes põhivõlgniku majandustegevus. Ühtegi majandusaasta aruannet põhivõlgnik enam ei esitanud ja puuduvad tõendid, et põhivõlgnikul oli selleks ajaks olemas muud vara. Samal ajal oli põhivõlgnikul kohustus tasuda hagejale vaidlusalune arve, sest sellele vastava võla märkis likvideerija pankrotiavalduses (IV kd tl 185–191). Tervikuna saab sellest järeldada, et hiljemalt 25. veebruaril 2009 ei suutnud põhivõlgnik enam tasuda hageja kui võlausaldaja algset nõuet ja see suutmatus ei olnud ajutine. Seega esines maksejõuetus PankrS § 1 lg 2 järgi ja kostjal II oli juhatuse liikmena ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus hiljemalt
17.märtsil 2009 esitada pankrotiavaldus. Jättes pankrotiavalduse esitamata, rikkus kostja II seda kohustust. Siinjuures ei oma tähtsust, et pankrotiavalduse esitas likvideerija alles samal päeval, kui kohus määras uue likvideerija (IV kd tl 182–184), sest likvideerija vastu ei ole nõuet esitatud.
18.5.Järgmiseks tuleb hinnata, kas on tõendatud, et kostja II rikkumise tagajärjel tekkis hagejale kahju. Selleks tuleb vastata küsimusele, kas hagejale oleks tehtud väljamakseid põhivõlgniku pankrotimenetluses, kui kostja II oleks esitanud pankrotiavalduse hiljemalt
17.märtsil 2009. Niisugust väljamakset ei saa pidada tõenäoliseks põhivõlgniku vara arvel, sest vastavalt p-s 18.4 märgitule ja põhivõlgniku likvideerija kinnitusele pankrotiavalduse esitamisel, selline vara puudus. Teise võimalusena oleks saanud hagejale teha väljamakseid tagasivõidetava vara arvel. Ka selle võimaluse hindamisel on kohus seotud hageja esile toodud asjaoludega ja hindab asjas esitatud tõendeid. Sisuliselt saab vastavateks asjaoludeks pidada hageja esile toodud makseid põhivõlgnikuga seotud isikutele, st 13. augusti 2008 väljamakseid ja perioodilisi makseid kostja I äriühingule.
18.6.Rahalise kohustuse tagasivõitmise alused sätestab PankrS § 113, mille lg 1 p 3 ja lg 2 järgi tuli kostjal II tõendada, et põhivõlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Hagejal omakorda tuleks PankrS § 109 lg 1 tõttu tõendada, et kohustuste täitmisega võlausaldajate huve kahjustati (Riigikohtu
12.oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 kolmas lõik). Ringkonnakohtu hinnangul on kostja II tõendamiskoormisesse kuuluv asjaolud tõendatud ja hageja tõendamiskoormisesse kuuluval asjaolul rajanev väide ümber lükatud põhivõlgniku arvelduskontode väljavõtetega. Nimelt laekus põhivõlgnikule 2008. aastal pärast hageja esile 12 (16)
toodud osakapitali suurendamise sissemakse arvelt tehtud väljamakseid 9. septembril 166 627,80 krooni, 11. septembril 41 300 krooni, 18. septembril 12 272 krooni ja 462 240,80 krooni, 25. septembril 11 074,30 krooni, 28. septembril 133 984,40 krooni,
3.oktoobril 87 974,30 krooni, 6. oktoobril 15 055,50 krooni, 21. oktoobril 18 922,90 krooni,
23.oktoobril 17 700 krooni, 28. oktoobril 49 914 krooni, 31. oktoobril 15 627,90 krooni ja 12 890,50 krooni, 11. novembril 25 960 krooni, 13. novembril 41 005 krooni, 17. novembril 28 320 krooni ja 20 345,60 krooni ning 25. novembril 24 809,80 krooni. Nende laekumiste arvel täitis põhivõlgnik oma kohustusi ega olnud veel maksejõuetu. Kostja II tugines sellele, et põhivõlgniku majandustegevus sel ajal jätkus ja ka hageja väidab majandustegevuse lõppemist alles 2009. aastal. Perioodilised maksed kostja I äriühingule ei kahjustanud võlausaldajate huve, sest vastasid ringkonnakohtu hinnangul põhivõlgniku majandustegevuse eesmärgile (pikemalt vt järgnevas p 19.2).
18.7.Eelneva põhjal puudub alus hinnata, et põhivõlgnik oleks muutunud maksejõuetuks hageja esile toodud väljamaksete tõttu või nendega oleks kahjustatud võlausaldajate huve. Seega ei ole tõendatud, et hagejale tekkis kahju pankrotiavalduse esitamata jätmise tõttu.
19.Kaebuse teise väite teises osas esitatud etteheited põhivõlgniku vara mittesihipärase kasutamise kohta ei ole põhjendatud.
19.1.Esmalt tuleb sedastada, et hageja võib apellatsioonimenetluses tugineda põhivõlgniku kontolt kostja I äriühingule perioodiliste maksete tegemise väitele, aga samuti täpsustada oma väiteid selle kohta, kuidas kasutati põhivõlgniku osakapitali suurendamiseks sisse makstud raha. Hageja väitis juba maakohtus, et kostjad ei kasutanud põhivõlgniku raha õiguspäraselt (nt 1. juuni 2015 hagiavalduse tervikteksti p 2.2.1.2). Kuna maakohus ei rahuldanud hageja taotlust põhivõlgniku kontoväljavõtte saamiseks, siis ei saanudki hageja oma väidet täpsemalt sisustada. Ringkonnakohtu hinnangul oli maakohtus hageja taotluse rahuldamata jätmine ebaõige (vt eespool p 15), st TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi saab hageja kõnealustele asjaoludele nüüd tugineda. Samas ei ole põhjendatud hageja etteheide maakohtule TsMS § 376 rikkumise kohta. Maakohus keeldus õigesti hagi aluse korduva muutmise lubamisest, sh seoses hageja uue väitega, mis käsitles põhivõlgnikule kuulunud nõude sissenõudmist põhivõlgniku ja kostja II lähikondsega seotud MTÜ-lt xxxxxxx. Hageja ei põhjendanud ka apellatsioonkaebuses, miks ei saanud ta vastavat asjaolu tuua esile hagi esitades.
19.2.Kostja I tehtud maksed põhivõlgniku kontodelt (kokkuvõtvalt IV kd tl 176–177) on kõik tehtud perioodil pärast tema ametiaja lõppemist, seega ei saa kostja I nende eest vastutada juhatuse liikmena.
19.3.Perioodilised maksed kostja I äriühingule (IV kd tl 178) on tõendatud perioodil alates
4.jaanuarist 2008 (kokkuvõtvalt IV kd tl 179), st need puudutavad ca ühe kuu ulatuses ka nõuet kostja I vastu, aga ülejäänud osas vajab kõnealune etteheide kontrollimist ainult kostja II vastu esitatud nõude lahendamisel. Perioodilisi makseid OÜ-le xxxxxxxx (IV kd tl 181) on tehtud alates 8. veebruarist 2008 (kokkuvõtvalt IV kd tl 180), mistõttu need võivad omada tähtsust üksnes kostja II vastu esitatud nõude lahendamisel. Kostja I vande alla antud ütlustest (III kd tl 137–138) nähtub, et ta osutas põhivõlgnikule teenust oma ettevõtte kaudu. Poolte esile toodud asjaoludest saab järeldada, et kostja I äriühingule makstud summa on tasu kostja I teenuse eest. Põhivõlgniku ega hageja jaoks ei ole kahjustav see eripära, kui kõnealusel äriühingul ei olnud muud olulist majandustegevust, mistõttu arvete põhivõlgniku arvelduskontolt tehtud ülekannete selgitustes märgitud arvete numeratsioon on järjestikune. Kokku kanti 14 kuu jooksul (4. jaanuarist 2008 –
12.veebruarini 2009) üle 506 936,50 krooni ehk ca 36 000 krooni (≈ 2 300 eurot) kuus. 13 (16)
Sellist tasu ettevõtte tegevuse korraldamise eest ei saa pidada ebamõistlikuks ega ettevõtte või selle võlausaldajate huve kahjustavaks. Hageja väidab, et perioodilised maksed OÜ-le xxxxxxx tehti isikule, kes tegutses põhivõlgniku raamatupidajana. Nende maksete suurus oli ca 8 000 krooni kuus. Hageja ei heida ette, et need maksed oleksid põhjendamatud, vaid järeldab neist üksnes seda, et KR tegutses põhivõlgniku raamatupidajana. Seda ei ole kostjad selgelt ka vaidlustanud. Samas ei saa raamatupidaja tehtud muid väljamakseid omistada kummalegi kostjale, sest hageja ei ole tõendanud vastava maksejuhise saamist just konkreetselt kostjalt.
19.4.Osakapitali suurendamise sissemakse kasutamine oli põhivõlgniku, eelkõige selle juhatuse pädevuses, kusjuures juhatus pidi ÄS § 180 lg 4 kohaselt järgima nõukogu seaduslikke korraldusi. Hagejad ei ole toonud esile ega tõendanud, et 13. augusti 2008 väljamaksed poleks olnud seotud põhivõlgniku majandustegevusega või oleks tehtud alusetult, st ilma vastava kohustuseta. Pelgalt asjaolust, et maksed tehti põhivõlgnikuga seotud isikutele (IV kd tl 126–127), ei saa teha järeldust, et raha kasutati mittesihipäraselt. Põhivõlgnik ei pidanud 13. augusti 2008 koguma ega säilitama raha eesmärgiga tasuda hageja
7.septembril 2008 sissenõutavaks muutuv arve, mida ei olnud selleks ajaks veel ka esitatud. Hageja koostatud kokkuvõtted laekumiste ja tasumiste kohta (IV kd tl 86–125) ei võimalda asuda teistsugusele seisukohale.
20.Kaebuse teise väite kolmas osa on suunatud sellele, et kostja II kui jätkuvalt juhatuse liige ei oleks tohtinud võimaldada kostjale I juurdepääsu põhivõlgniku rahalistele vahenditele. Ka selles osas ei ole kaebuse teine väide põhjendatud. Vaidlust ei ole selles, et kostja I jätkas põhivõlgnikule teenuse osutamist ja vähemalt teatavas osas tema töö korraldamist ka pärast seda, kui tema ametiaeg juhatuse liikmena
7.veebruariga 2008 möödus. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostjale II kui põhivõlgniku juhatuse liikmele edukalt ette heita seda, et ettevõtte igapäevatöö korraldamisega ja sh rahavoogudega seonduvate küsimuste lahendamisega tegeles inimene, kes ei olnud enam juhatuse liige. Selline juhtimise ja töö korraldamise viis on piisavalt tavapärane. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et seadusest ei tulene juhatuse liikme kohustust korraldada ettevõtte ja rahavoogude juhtimist isiklikult ega ka keeldu anda vastavate toimingute tegemise õigus teistele isikutele, kes samal ajal ei ole juhatuse liikmed.
21.Kaebuse kolmas väide käsitleb kostja I poolt põhivõlgniku vara omastamist. Tulenevalt ringkonnakohtu tuvastatud asjaolust kostja I ametiaja kestuse kohta, tuleb vastavat väidet kontrollida perioodil kuni 7. veebruarini 2008. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja I juhatuse liikmeks oleku ajal ei ole tõendatud tema poolt põhivõlgniku vara omastamine. Asjas kogutud tõendid ei võimalda teha teistsugust järeldust ka perioodi kohta, mille võrra tuvastas ringkonnakohus kostja I ametiaja maakohtust pikemana. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et esimese alternatiivina esitatud nõude puhul saaks kostja I teo õigusvastasust järeldada pelgalt sellest, et ta võttis välja põhivõlgniku arveldusarvel olevat raha või korraldas selle kandmist teiste isikute arvele. Mõlemad tegevused on ettevõtte tegevuse korraldamisel tavapärased. KarS § 201 lg-s 1 kirjeldatud teo toimepanemiseks on vajalik vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine, mida hageja ei ole tõendanud. Maakohus tuvastas ekslikult, et kostja I võttis põhivõlgniku kontolt 10. septembril 2008 välja summa 30 000 eurot. Vastavalt ringkonnakohtule esitatud väljavõttele on õige summa 30 000 krooni. See ei mõjuta maakohtu siinkohal asjakohaste põhjenduste õigsust, millega ringkonnakohus ülejäänud osas nõustub. 14 (16)
22.Kaebuse neljas väide seondub eelkõige teise nõude lahendamisega.
22.1.Sellega seoses täpsustas hageja apellatsioonimenetluses, et põhivõlgniku likvideerija esitas 22. veebruaril 2017 põhivõlgniku pankrotiavalduse, mille kohaselt on põhivõlgnikul täitmata kohustus ainult hageja ees (IV kd tl 185–191). Sellele väitele kostjad vastu ei vaielnud ja TsMS § 652 lg 3 p 2 võimaldab hagejale kõnealustele asjaoludele tugineda, sest need ilmnesid alles pärast maakohtu otsuse tegemist. Seega saab ringkonnakohus vaidlustamata asjaoluna TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 alusel tuvastada, et põhivõlgniku majandustegevuse lõppemisel oli endiselt tasumata vaidlusalune arve ja selles kirjeldatud nõude kohta tehtud tagaseljaotsusega põhivõlgnikult hageja kasuks välja mõistetud summa.
22.2.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et teine nõue kostja I vastu ei ole aegunud ja muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Juhtorgani liikmete vastu ÄS § 187 lg 4 alusel esitatavad kahju hüvitamise nõuded aeguvad tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 37 lg 4 ja ÄS § 187 lg 3 kohaselt viie aasta möödumisel rikkumisest (Riigikohtu 27. märtsi 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-17, p 19). Ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludel oli kostja I põhivõlgniku juhatuse liige kuni 7. veebruarini 2008, st ta ei saanud juhatuse liikme kohustusi rikkuda enam pärast selle kuupäeva möödumist (Riigikohtu 20. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-16, p 25 teine lõik, ja selles viidatud 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 36). Hagi esitati 20. mail 2013, seega enam kui viis aastat pärast ametiaja lõppemist. Teine nõue kostja I vastu on aegunud.
22.3.Kostja II vastu ÄS § 187 lg 4 alusel esitatud nõude üks eeldus on osaühingul kahju tekkimine (ÄS § 187 lg 2). Ringkonnakohus leiab, et põhivõlgniku kahjuks ei saa pidada hageja arve ega selles kajastatud nõude kohta tehtud tagaseljaotsusega hageja kasuks välja mõistetud summat. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et kostja II oleks teinud põhivõlgniku arvelt alusetult väljamakseid (vrd nt Riigikohtu 11. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-08, p 18 kolmas lõik). Ka muud põhivõlgniku kahju ei ole hageja esile toonud ega tõendanud, seega ei saa nõuet ÄS § 187 lg 4 alusel rahuldada juba ainuüksi põhivõlgnikul kahju puudumise tõttu.
23.Kaebuse viies väide on edukas ning selle alusel tuleb maakohtu otsus menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise kohta osaliselt tühistada. 23.1 TsMS § 169 lg 2 sätestab mh, et tagaseljaotsuse peale kaja esitamisega ja menetluse taastamisega seotud täiendavad menetluskulud jäävad kaja esitaja kanda, sõltumata hagi rahuldamisest. Viidatud säte on erinorm TsMS § 162 lg 1 suhtes, st ka hagi rahuldamata jätmisel ei pea hageja üldjuhul kandma kaja esitamisega seotud menetluskulusid (Riigikohtu 10. juuni 2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-09, p 14). Erandina saab kohus kaaluda TsMS § 162 lg 4 alusel ka kajaga seonduvate kulude jätmist iga poole enda kanda, kui kaja esitamise on põhjustanud hageja käitumine (nt teadvalt kostja vale aadressi avaldamine), aga käesoleval juhul sai kostja II hagiavalduse kätte ja jättis sellele tähtaegselt vastamata. Sellisel juhul kannab kostja II ise kajast tingitud täiendavate menetluskulude riski, seda ka juhul, kui kaja osutub lõpuks edukaks hagi õigusliku perspektiivituse tõttu. 23.2 Eelneva põhjal tuleb osaliselt muuta maakohtu otsustust menetluskulude jaotuse kohta ja jätta kostja II esitatud kajaga seotud kulud kostja II kanda. Nähtuvalt maakohtule esitatud poolte menetluskulude nimekirjadest mõjutab see muudatus hageja ja kostja II kulude kindlaksmääramist. Ka selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Kulude jaotuse osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse, millega jätab 15. oktoobri 2013 tagaseljaotsuse peale kaja esitamisega seotud menetluskulud TsMS § 169 lg 2 alusel kaja esitaja ehk kostja II kanda. 15 (16)
23.3 Ringkonnakohus ei saa esimese kohtuastmena määrata kindlaks enne apellatsioonkaebuse esitamist tekkinud menetluskulusid. TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et maakohus määrab kindlaks nende menetluskulude rahalise suuruse, mis on pooltel tekkinud kuni asja menetlust lõpetava maakohtu lahendini. Ka TsMS § 174 lg-s 4 kirjeldatud juhul tuleks sama vaidlus esmalt ikkagi lahendada maakohtul. TsMS § 9 lg 3 näeb ette, et tsiviilasja ei vaata kõrgema astme kohus läbi enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuna seadusest ei tulene ringkonnakohtule pädevust vaadata menetluskulude kindlaksmääramise taotlus läbi enne maakohut, siis ei ole käesolevaga võimalik teha uut otsust hageja ja kostja II menetluskulude kindlaksmääramiseks.
24.Kaebus kostja I vastu suunatud nõudes jääb tervikuna rahuldamata. Kostja II suhtes rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt. Kuigi kostja II vastu suunatud nõuded jäävad endiselt rahuldamata, siis oli edukas hageja viies väide menetluskulude jaotuse muutmiseks.
25.Lõpuks tuleb otsustada apellatsioonimenetluse kulude jaotus ja kindlaksmääramine.
25.1.Kostja I kulud apellatsioonimenetluses jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
25.2.TsMS ei võimalda jaotada apellatsioonimenetluse kulusid lähtudes kaebuse rahuldamise ulatusest (Riigikohtu 27. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-17, p 18 kolmas lõik, ja selles viidatud 3. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 16 teine lõik). Kuna hagi kostja II vastu jääb endiselt tervikuna rahuldamata, siis ei kohaldu TsMS § 163 sätted. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul apellatsioonimenetluse kulude jaotamisel kohaldada TsMS § 162 lg 4. Hageja suhtes oleks äärmiselt ebaõiglane, kui tema kaebus on osaliselt edukas, aga sellel puudub igasugune mõju kaebemenetluse kulude jaotusele. Lisaks nähtub ringkonnakohtule esitatud menetlusdokumentidest, et hageja on kandnud oluliselt suuremaid kulusid apellatsiooniastmes kui kostja II. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus hageja ja kostja II apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.
25.3.Tulenevalt ringkonnakohtu menetluse kulude jaotusest tuleb kindlaks määrata üksnes kostjale I hüvitatavate kulude summa. Maakohus määras kostjale I hüvitatavad kulud kindlaks rahaliselt ja seda teeb TsMS § 174 lg-st 3 juhindudes ka ringkonnakohus. Seda ei takista hageja ja kostja II vaheline menetluskulude kindlaksmääramise vaidluse jätkumine maakohtus, sest selles menetluses kostja I enam ei osale.
25.4.Kostja I menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad tema kulud apellatsioonimenetluses õigusabitasust 17 t eest tasumääraga 135 eurot/tund, millele lisandub käibemaks. TsMS § 175 lg 1 esimene lause sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades poolte menetlusdokumentide sisu ja mahtu, samuti apellatsioonimenetluses esitatud ja kogutud uusi tõendeid hindab ringkonnakohus vajalikuks ja põhjendatuks kostja I esindaja ajakulu kokku 5 t ulatuses järgmiselt: kaebusega tutvumine ja vastuse koostamine 2,5 t; teiste menetlusosaliste seisukohtade ja uute tõenditega tutvumine ning täiendavate seisukohtade ja vastuste esitamine 2,5 t. Kostja I esindaja tunnitasu määra peab ringkonnakohus põhjendatuks ja kostja I on kinnitanud, et ta ei saa tagasi õigusabitasult makstud käibemaksu. Kokku tuleb hagejal kostjale I hüvitada 810 eurot ( = 5 × 135 + 20%).
25.5.Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 ja kostja I taotlusele märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et hüvitatavalt menetluskulude summalt tuleb tasuda viivist. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing