Võlaõigus › Töövõtulepingud

asjaajamisest tingitud probleemid, näiteks puudusid teostatavate tööde oluliseks osaks ja aluseks olevad joonised. Kõiki vajalikke jooniseid (nt väikesed rõdud) hagejal ei õnnestunudki saada, mistõttu paigaldasid hageja töötajad täielikult avatavad rõduklaaside süsteemid praktiliselt ilma joonisteta. Hinnapakkumiseks esitatud rõdu klaasimissüsteemid erinesid tegelikkusest. 20.10.2015 teatas kostja, et tehasest unustati koormasse panna tuulutusasendi fiksaatorid ja I korruse 5 rõdu lükandklaasid, need saadeti järgi 03.11.2015. Sellest tulenevalt oli hageja töötajate töötegemine takistatud, s.o paigaldajad olid sunnitud korraldama ümber tööde järjekorra, kuna antud tööde lõiku ei olnud võimalik lõpuni viia. Kostja jättis hagejale tagamata paigaldamiseks vajalikud õigete mõõtudega tooted ja materjalid, samuti paigaldamiseks ettenähtud toodete ja materjalide õigeaegse saabumise objektile. Samuti tekkisid hagejal lisakulutused seoses töötajate majutusega, kuna töö tegemise koht asus Norra Kuningriigis Alta linnas, ning töötajate töötasude ja lähetustasude näol. Seega hagejal ei olnudki võimalik kostja tegevusetusest tingituna tähtaegselt töid lõpule viia. Kauemaks ei olnud hagejal objektile aga töid teostama jääda võimalik põhjusel, et hagejal algas uue lepingu täitmise kohustus järgmise kliendi juures. Hageja ei lahkunud objektilt omavoliliselt, vaid teavitas kostjat 19.11.2015 ja 28.11.2015 e-kirjadega omapoolsetest tingimustest objekti lõpetamisel. 24.11.2015 edastas hageja kostjale teostatud tööde kohta 23.11.2015 arve nr 20151102 summas 19 218,06 eurot maksetähtajaga 03.12.2015. Arves sisaldus: 1) osaline lepingu summa 10 000 eurot; paigaldusmeeskonna lähetuskulud, paigaldusmeeskonna ööbimiskulud, transpordikulud; paigalduseks vajalike materjalide (kinnitustarvikud) kulu, paigaldusmeeskonna töötasud; 2) Tools arve (polnud kaasas mutreid ja seibe); 3) seisaku päevad; 4) seisaku päevade ööbimine, meeskonna lähetuskulud, paigaldusmeeskonna ööbimiskulud; 5) lisatööd teostatud lisatöödeks kulunud tööaeg, paigaldusmeeskonna töötasud. Paigaldusmeeskonna töötasud olid järgnevad: väljamakstud töötasud perioodi oktoober 2015 eest kokku summas 2263,48 eurot; tööjõumaksud (sotsiaalmaks, töötuskindlustuspensioni makse) perioodi oktoober 2015 eest kokku summas 765,08 eurot; väljamakstud töötasud perioodi november 2015 eest kokku summas 4180,48 eurot; tööjõumaksud perioodi november 2015 eest kokku summas 1413 eurot. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei ole kostja 23.11.2015 arvet nr 20151102 tasunud. Hageja oli seisukohal, et hageja nõue muutus sissenõutavaks arve esitamise hetkest. Seisuga 17.04.2016 moodustab viivis 1114,76 eurot (116 päeva x 0,05 %, s.o 9,61 eurot). Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja oli seisukohal, et hageja ei ole töid nõuetekohaselt teostanud ega kostjale üle andnud. Hinnapakkumise aktsepteerimise ja arve väljastamisega ei teki tal hagejale tasumise kohustust. Pooled leppisid kokku, et hageja kohustus lõplikult, korrektselt ja toimivalt paigaldama rõdude piirded ja lükandklaasid kokku 24 rõdule Alta linnas Norra Kuningriigis. Tööde tähtaeg oli 01.12.2015. Selle töö eest oli ette nähtud kindlaksmääratud tasu summas 12 355 eurot, seega oli eelarve pooltele siduv. Hageja alustas tööde teostamisega, kuid kokkulepitud tähtajaks töid nõuetekohaselt ei teostanud. Hageja etteheited kostjale seoses mitmesuguste puuduste esinemisega objektil on alusetud. Hageja alustas töödega ning suutis rõdudest poolikult valmis teha 7 rõdu, kuid nagu hiljem selgus, esinesid ka seal olulised puudused. Ülejäänud 17 rõdu olid täielikult tegemata või oli töödega alustatud, kuid olid lõpetamisest väga kaugel. Objekt oli koristamata ning esines mitmeid muid puudusi. Hageja töötajad lahkusid omavoliliselt objektilt 20.11.2015 jättes kõik tegevused pooleli.

Hageja ise tunnistab, et ta ei ole töid kokkulepitud mahus teostanud. Esitatud arve esimene rida sätestab, et arve on esitatud osalise töö eest, seega ka hageja ise tunnistab, et ta ei ole kokkulepitud mahus töid teostanud. Kostja leiab ka, et hinnapakkumises on selgelt välja toodud, et hinnapakkumine on tehtud paigalduse (kui lõppresultaadi) kohta, kuid hageja esitatud arve sellega kooskõlas ei ole. Arvel on märgitud, et hageja on teostanud lisatööd 197 tunni ulatuses. Kostja vaidleb sellele vastu, kuna poolte vahel puudus kokkulepe lisatööde tegemiseks, v.a profiilide saagimine, mis tuli hagejal teha töö seisaku ajal. Kostja nõustub arvel kajastatud lisatöödega 1651,88 eurot ulatuses, mis tekkisid seoses seisakupäevadega. Muude lisakulude ja lisatööde tasumise kokkulepe poolte vahel puudus. Seoses arvel kajastatud tarvikutega märkis kostja, et need sisaldusid poolte vahelises eelarves, mis kostja hinnangul on pooltele siduv. Maakohtu otsus 09.01.2017 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 4771,83 eurot, millest põhinõue moodustab 4633,20 eurot ja viivis 138,63 eurot. Kohus jättis hagi rahuldamata osas, milles hageja palus kostjalt välja mõista 15 560,99 eurot. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 2235 eurot ja viivise menetluskuludelt alates määruse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja ja kostja leppisid kokku, et hageja teostab vastavalt kostja poolt aktsepteeritud hinnapakkumisele rõdude paigaldustöid objektil asukohaga Norra Kuningriik. Kohtu hinnangul ilmneb esitatud asjaoludest, et pooled sõlminud töövõtulepingu, mis vastab võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 mõttes töövõtulepingu tunnustele. VÕS § 635 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (töövõtja) töövõtulepinguga valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Viidatud sättest tulenevalt tuleb töövõtjal töö (valmis) teha ja tellija peab tehtud töö eest tasuma. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-44-15 p-s 13 märkinud, et töövõtja tasunõude sissenõutavuse eeldusteks võivad olla töö valmimine ja ülevaatamise võimaluse andmine (VÕS § 637 lg-d 3 ja 5), töö vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine (VÕS § 637 lg 4 ja 5). Nii muutub VÕS § 637 lg 3 järgi töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Sama paragrahvi lg 5 järgi ei pea tellija töö eest tasuma enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud üleandmisviis või maksmise tingimused ei anna talle selleks võimalust. Töö vastuvõtmisest õigustamatu keeldumise tagajärjed sätestab VÕS § 638. Selle sätte järgi on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. Riigikohus on lahendi nr 3-21-18-16 p-s 14 märkinud ka, et töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise nõude rahuldamiseks tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas tellija on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda. Lähtuvalt eelviidatud sätetest ja Riigikohtu seisukohtadest analüüsis kohus esmalt, kas hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Hageja on kostjale 07.09.2015 pakkunud toodete paigaldust hinnaga 12 355 eurot, mis koosnevad paigaldusest, ööbimis- ja transpordikuludest

paigaldusmeeskonnale ning paigalduse tarvikutest (I kd, lk 37). Kostja on eelnimetatud tingimustel töövõtulepingu sõlmimisega nõustunud 17.09.2015 (I kd, lk 38). Kostja selgituste kohaselt leppisid pooled kokku, et hageja kohustus lõplikult, korrektselt ja toimivalt paigaldama rõdude piirded ja lükandklaasid kokku 24 rõdule Norra Kuningriigis (I kd, lk 58). Tööd algasid 21.10.2015 ning tööde lõplikuks valmise kuupäevaks lepiti kokku 01.12.2015. Hageja selgituste kohaselt ei vastanud kostja tegevus siiski lepingutingimustele ning tööde teostamisel ilmnesid mitmed hagejast mittetingitud takistused. Nimelt puudusid paigaldamise aluseks olevad korrektsed joonised, paigaldamisele kuuluvad materjalid/tooted/süsteemid erinesid süsteemidest, mille osas oli paigaldus kokku lepitud, materjalid/tooted olid ebaõigete mõõtudega, materjali/toodete tarned toimusid mitmes osas, mille tõttu ei olnud tööde lõpuleviimine võimalik. Hageja lahkus objektilt kostjale ette teatades 20.11.2015 (I kd, lk 123) ning rõdud valmisid osaliselt. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et hageja ei täitnud lepingut kogu ulatuses, s.t ei viinud kõikide rõdude paigaldustöid lõpuni. Hageja on kostjale 23.11.2015 väljastanud arve nr 20151102 summas 19 218,06 eurot. Hageja on seisukohal, et hageja nõue muutus sissenõutavaks arve esitamisel, s.o 23.11.2015 (I kd, lk 39). Hageja on kostjat teavitanud tööde lõpetamisest objektil 20.11.2015 (I kd, lk 123). Hageja selgituste kohaselt kostja töid vastu võtma ei tulnud. Poolte vahel kokkulepe tööde üleandmise vormistamise osas puudus. 24.11.2015 on kostja hagejat teavitanud, et valminud on 7 rõdu ja 2 rõdu on peaaegu valmis (I kd, lk 125). Pooled ei vaidle asjaolu üle, et kogu töö ei ole hageja poolt lõpule viidud ning hageja on kogu töömahust (24 rõdu) teostanud seega 9 rõdu tööd. Kohus oli seisukohal, et tööde valmimine ja üleandmine saab toimuda ka osaliselt. Antud juhul on hageja selgitanud, et üritas töid kostjale üle anda, kuid kostja keeldus tööde vastuvõtmisest. Samas nähtub kostja esindaja e-kirjast, et kostja on möönnud, et 7 rõdu on täielikult valmis ja 2 rõdu on peaaegu valmis (kd I tlk 125). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1145-14 asunud seisukohale, et hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi. Kohus oli seisukohal, et antud juhul on tõendamist leidnud, et hageja on tööd 7 rõdu osas täielikult ja 2 rõdu osas suuremas osas valmis teinud ning kõnealuse töö osas oli kostjal võimalik tehtud tööd vastu võtta, kuid kostja seda põhjendamatult ei teinud. Isegi, kui kõnealustel rõdudel esinesid veel mõningad puudused, ei ole tegemist oluliste puudustega, kuna kostja on kinnitanud, et on valmis hageja poolt tehtud tööde eest tasuma 4500 eurot (kd I lk 129). Tulenevalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et kostja on hageja poolt tehtud töö vastuvõtmisest põhjendamatult keeldunud, tööd tuleb lugeda vastuvõetuks VÕS § 638 alusel ning hageja nõue on muutunud sissenõutavaks. Järgmisena analüüsis kohus, kas ja millises mahus on kostjal kohustus tasuda hagejale arvel nr 20151102 nimetatud tööde eest. Kohus on pooltele 08.09.2016 e-kirjaga selgitanud, et just hagejal tuleb tõendada, millised tööd on tema poolt reaalselt tehtud ning millest tulenevalt hageja vastavate tööde eest hagis nimetatud summat nõuab ja milles olid pooled lepingu sõlmimisel kokku leppinud ning et hageja teostatud tööd vastasid lepingutingimustele (I kd, lk 139). Arve nr 20151102 selgituses on märgitud lepingu summa osaline 10 000 eurot, Tools arve mutrite ja seibide eest summas 74,46 eurot, seisaku päevad (3 päeva) summas 1440 eurot, seisaku päevade ööbimine (3 päeva) summas 211,88 eurot, töötunnid ja lisatööd 197 tundi 7491,72 eurot (I kd, lk 39). Kostja on 02.02.2016 e-kirjaga hagejat teavitanud, et hageja ei ole töid teostanud nõuetekohaselt, kuna paigaldatud rõduklaasid ei ole ühelgi rõdul lõplikult

paigas ning probleemiks olid lahtised siinid, siinides puudusid tihendid, lükandsüsteemid olid reguleerimata ning hageja on tellinud valede mõõtudega klaasid rõdudele 208, 204 ja 304 (I kd, lk 65). Hageja on kostjat 23.10.2015 teavitanud, et enamus rõdude joonised puudusid (I kd, lk 99), 26.10.2015 teavitanud, et puudu on nelja rõdu piirded (I kd, lk 101), 202 betoon on eri tasapindades ning 302 klaas on vale mõõduga (I kd, lk 108), samuti korterites 101 ja 103 ei ole võimalik kinnitada ülemisi siine, kuna ülemine ja alumine betoon on erinevates tasapindades (I kd, lk 109). Hageja on kostjat 24.11.2015 teavitanud, et valmis on rõdud 301, 302, 303, 201, 202, 203, 205, 206, 207, 102 ja 107 ning ülejäänud rõdude lõpetamine võtab aega ca ühe nädala, kuna objekt on oluliselt pikemaks läinud hagejast mitteolenevatel põhjustel (I kd, lk 124). VÕS § 652 lg 1 sätestab, et kui tellija peab töö tegemiseks tegema mingi teo, muu hulgas muretsema materjali, andma juhise või aitama muul viisil töö tegemisele kaasa, ja ta viivitab selle tegemisega, võib töövõtja nõuda talle viivitusega tekitatud kahju hüvitamist. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada viivituse kestust, tasu suurust ning seda, mille töövõtja seetõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Kohus märgib, et antud juhul puudub kohtul võimalus eelnimetatud kahju tekkimist hagejale hinnata, kuna hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, milles on pooltevahelised lepingutingimused määratletud, sh asjaolu, et just kostja kohustus oli materjalide muretsemine või mõni muu aktiivne kohustus. VÕS § 641 lg 1 sätestab, et töö peab vastama lepingutingimustele. Kohus on juba varasemalt märkinud, et pooled ei vaidle asjaolu üle, et kogu töö ei ole hageja poolt lõpule viidud ning hageja on kogu töömahust (24 rõdu) teostanud 9 rõdu tööd. Pooled ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest tulenevalt on kohtul võimalik jõuda veendumisele, et teostatud 9 rõdu tööd olid ebakvaliteetsed ega vastanud lepingutingimustele. Kohus märkis, et kostja on ise teavitanud hagejat 9 rõdu valmimisest (I kd, lk 125). Kostja on vaidlustanud arve tasumata jätmist eelkõige asjaoluga, et hageja on jätnud tööd pooleli. Samuti on kostja teinud hagejale pakkumise tasuda valminud rõdude eest 4500 eurot. Seega asus kohus seisukohale, et valminud rõdud vastavad lepingutingimustele või vähemalt keskmisele kvaliteedile VÕS § 77 lg 1 mõttes. Hageja on hinnapakkumuses kogu lepingu tasuks märkinud 12 355 eurot (I kd, lk 37), kuid arve nr 20151102 kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista 19 218,06 eurot. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-72-15 p-s 9 märkinud, et VÕS § 639 lg 1 esimese lause järgi võib töövõtulepinguga kokku leppida töö eelarves, mis on töövõtjale kas siduv või mittesiduv. VÕS § 639 lg 1 teise lause järgi on eelarve eelduslikult siduv. Kolleegium on rõhutanud, et töövõtja, kes väidab, et töövõtulepingu eelarve oli VÕS § 639 lg 1 mõttes mittesiduv, peab eelnimetatud eelduse ümber lükkama ja seda tõendama, (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 32-1-102-14, p 14; Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 12). Hageja ei ole kohtule tõendanud, et eelarve ei olnud siduv ning kostjal tuli arvestada lisatööde tegemise tasumisega. Seega ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt ilma kostja nõusolekuta kõrgemat tasu, kui see oli hinnapakkumise eelarves kokku lepitud. Arve nr 20151102 kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista osaline lepingu summa 10 000 eurot (I kd, lk 39). 24.11.2015 on hageja kostjat teavitanud, et valmis on 11 rõdu (rõdud 301, 302, 303, 201, 202, 203, 205, 206, 207, 102 ja 107) (I kd, lk 124). 24.11.2015 on kostja hagejat teavitanud, et valminud on 7 rõdu ja 2 rõdu on peaaegu valmis (I kd, lk 125). Kohus leidis, et tõendatud on, et kogu töö ei ole hageja poolt lõpule viidud ning hageja on kogu töömahust (24 rõdu) teostanud 9 rõdu tööd. Kohus oli seisukohal, et lähtuvalt tööde

tervikmaksumusest saab ühe rõdu maksumuseks koos paigalduse, meeskonna kuluga ning paigalduse tarvikute kuludega lugeda 514,80 eurot (12 355/24). Olukorras, kus hageja ei ole kohtule tõendanud iga töölõigu ja rõdude maksumust, on kohtu hinnangul eelnimetatud arvutuskäik põhjendatud. Seega, kuna valminud on 9 rõdu ning ühe rõdu maksumus on 514,80 eurot, tuleb kostjal hagejale tasuda kogu lepingu summast 4633,20 eurot (514,80 x 9) vastavalt tegelikult tehtud tööde mahule. Hageja palub kostjalt välja mõista ka Toolsi arve mutrite ja seibide eest summas 74,46 eurot (I kd, lk 39). Kostja on hagejat 04.11.2015 teavitanud, et koormas ei olnud kaasas mutreid ja seibe (I kd, lk 106). Hageja on kohtule esitanud kolm arvet kogusummas 643,80 NOK (I kd, lk 132-136). Kohus märkis, et hinnapakkumise kohaselt sisaldusid tööde tasus ka tarvikud (I kd, lk 37). Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe täiendavate lisatarvikute soetamiseks, seega leidis kohus, et Toolsi arve ei kuulu kostja poolt hagejale hüvitamisele. Hageja palub arve nr 20151102 alusel kostjalt välja mõista 3 seisaku päeva summas 1440 eurot ja 3 seisaku päeva ööbimise eest 211,88 eurot (I kd, lk 39). Kostja ei vaidlusta seisaku päevi ega vaidle selles osas arvele vastu (I kd, lk 57, 168). Hageja palub arve alusel kostjalt välja mõista ka töötunnid ja lisatööd 197 tunni ulatuses summas 7491,72 eurot. Hageja on märkinud selgituseks, et tunnitasude/lisatööde sisse on arvestatud objektil avade ja konstruktsioonide korduvad mõõtmised, märkimised, kontrollimised, lõikamised ja lahenduste leidmised (I kd, lk 40). Kostja selgituste kohaselt puudus poolte vahel lisatööde kokkulepe. Kostja märgib, et pooled leppisid kokku lisatööna üksnes profiilide saagimise, mis tuli hagejal teostada seisaku päevade raames. Kostja on hagejat 29.10.2015 e-kirjaga ka teavitanud, et listööd ei ole eraldi tasustatavad, kuna neid on võimalik teostada seisaku päevade ajal (I kd, lk 103). Hageja on 29.10.2015 e-kirjas nõustunud, et lisatöödena kuue rõdu üksikute profiilide ümber tegemine, klaasosade rullikute ringi tõstmine on võimalik teha seisaku päevade ajal ning neid ei arvestata lisatöödena (I kd, lk 105). Kohus ei ole esitatud tõendite pinnalt tuvastanud muude lisatööde tegemise kokkulepet. Hageja ei ole kohtu ette toonud, milles lisatööd seisnesid ning kuidas hageja täpselt lisatööde maksumust arvestanud on. Samuti märkis kohus, et poolte vahel oli VÕS § 639 lg 1 kohaselt siduv eelarve, mistõttu ei ole lisatööde eest tasu nõudmine kokkuleppe puudumisel ja siduva eelarve olemasolul põhjendatud. Seega ei kuulu hagejale hüvitamisele täiendavad töötunnid ja lisatöö. Kohus märkis, et kohtul ei ole võimalik lugeda hageja nõuet põhjendatuks suuremas osas kui 4633,20 eurot, kuna kohus on hagejale 08.09.2016 e-kirjas (kd I lk 139) selgitanud hageja kohustust asjaolude tõendamisel, kuid hageja ei ole suuremas osas oma tõendamiskohustust täitnud. Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivised seaduses ettenähtud ulatuses alates 03.12.2015 kuni 17.04.2016. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kuivõrd kohus on hagi rahuldanud 4633,20 euro osas, tuleb kostjal tasuda hagejale viivist 4633,20 euro tasumisega viivitamise eest. Hageja on kostjale arve nr 20151102 väljastanud 23.11.2015, arve tasumise tähtaeg oli 03.12.2015, seega muutus viivisenõue sissnõutavaks 04.12.2015. Hageja palub viivise välja mõista kuni 17.04.2016, seega on kostja olnud viivituses 136 päeva. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise seaduses sätestatud määras, mis oli perioodil 04.12.201517.04.2016 8,05% aastas. Kuivõrd kohus on rahuldanud hageja nõude 4633,20 euro ulatuses,

tuleb kostjalt välja mõista viivis seadusjärgses ulatuses 138,63 eurot (4633,20 x 136 x 0,022%). Tulenevalt eeltoodust rahuldas kohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja arve nr 20151102 alusel 4633,20 eurot ja viivise 138,63 eurot. Kohus jättis hagi rahuldamata osas, millega hageja palub kostjalt välja mõista 14 584,86 eurot ja viivise 976,13 eurot. Menetluskulude jaotamisel tugines kohus TsMS § 163 lg-le 1, mille alusel kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kohus on 08.09.2016 e-kirjaga (I kd, lk 139) teinud pooltele ettepaneku kompromissi sõlmimiseks, mille kohaselt kostja tasub hagejale 8000 eurot ning menetluskulud jäävad poolte endi kanda. 14.09.2016 on kostja teinud hagejale ettepaneku kompromissi sõlmimiseks, mille kohaselt kostja tasub hagejale 6000 eurot ning poolte menetluskulud jäävad poolte endi kanda (I kd, lk 142). 14.09.2016 teavitas hageja, et ei ole kompromissettepanekutega nõus (I kd, lk 144). Kohus leidis, et kuna kohus on hagi rahuldanud osaliselt ning kostja kompromissettepanekus pakutuga sarnases ulatuses, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tugines kohus TsMS § 138 lg-tele 1 ja 2, § 144 p-le 1 ja § 175 lg-le 1. Kostja palub hagejalt välja mõista menetluskulud seoses esindaja tasuga summas 2200 eurot ja tõlkekulud 35 eurot. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kostja esindajal hagi vastuse koostamiseks 10 tundi (I kd, lk 54-62), 14.10.2016 seisukoha koostamiseks 9 tundi (I kd, lk 164-173) ja 23.11.2016 seisukoha koostamiseks 3 tundi (I kd, lk 186-189). Kohus leidis, et eelnimetatud toiminguid saab pidada põhjendatuks, lähtudes asjas esitatud dokumentide mahust, sisust ning toimingute vajalikkusest. Kohus märkis, et tsiviilkohtumenetluses on tavaline, et esindajad peavad analüüsima erinevaid õigusakte ja nende seletuskirju, samuti kassatsioonikohtu praktikat ning koostama dokumente (RKTKo 32-1-43-10 p 14). Eeltooduga pidas kohus põhjendatuks kostja esindaja poolt tehtud toiminguid ja nende ajakulu 22 tunni ulatuses. Kostja esindaja nõuab menetluskulude väljamõistmist ilma käibemaksuta, seega tuleb kostja menetluskulud välja mõista ilma käibemaksuta. Kohus leidis, et hageja esindaja tunnitasu 100 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse, võttes arvesse, et kostja esindaja omab kõrgeimat erialast kvalifikatsiooni. Seega arvestades, et kostja esindaja töötundide põhjendatud maht on 22 tundi ning töötunni hind 100 eurot, on kostja esindaja õigusabiteenuse kulud 2200 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja palub kostjalt välja mõista ka tõlkekulud 35 eurot. Kohus märkis, et TsMS § 143 p 1 kohaselt on tõlkekulud asja läbivaatamise kulud. Seega on tõlkekulud menetluskulud ning kuuluvad vastaspoolelt väljamõistmisele. Kostja on kohtule esitanud tõlkearve summas 35 eurot (ilma käibemaksuta) (I kd, lk 194) ning toimiku materjalidest nähtuvalt on kostja esitanud lõpptellija kirja tõlke (I kd, lk 191-192). Kohus oli seisukohal, et kostja on tõendanud tõlketeenuse saamist 35 eurot ulatuses ning see kuulub hagejalt väljamõistmisele. Tulenevalt eeltoodust peab hageja hüvitama kostja menetluskulusid 2235 euro ulatuses, mis koosnevad lepingulise esindaja tasust 2200 eurot ja tõlkekulust 35 eurot. Kohus arvestas

kostja menetluskulude kindlaksmääramisel ja nende väljamõistmisel hagejalt vaidluse asjaolusid, menetluse aega, asja keerukust ning poolete poolt esitatud menetlusdokumente. TsMS § 177 lg 4 alusel mõistis kohus kostja taotlusel hagejalt välja ka viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Apellatsioonkaebus 06.02.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 09.01.2017 otsuse osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ja teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi tühistatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja teinud seetõttu ebaõige otsuse. Maakohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 652 lg 1, mis sätestab, et kui tellija peab töö tegemiseks tegema mingi teo, muu hulgas muretsema materjali, andma juhise või aitama muul viisil töö tegemisele kaasa, ja ta viivitab selle tegemisega, võib töövõtja nõuda talle viivitusega tekitatud kahju hüvitamist. Kohus märgib otsuse p-s 18 ekslikult, et kohtul puudub võimalus hagejale kahju tekkimist hinnata. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja osutas paigaldusteenust. Seega kõik materjalid, sh. paigaldamist vajavad klaasid/siinid/piirded, mutrid ja seibid, juhendid ning joonised nende paigaldamiseks jms pidi kostja hagejale esitama ja tarnima. Lisaks sellele on hageja põhjendanud ja tõendanud kostja viivitust ning kahju tekkimist hagejal (vt. muu hulgas hageja 25.09.2016 täiendavaid seisukohti ja selle p 2, p 3 ja p 4 selgitusi ning 28.08.2016 vastuse kostja 13.07.2016 hagivastusele seisukohti ja selle p 2, kus on kirjeldatud, millised kulud tekkisid ja milles nõue seisneb, samuti see, milliste tegevustega oli kostja viivituses). Hageja on esitanud nimetatud menetlusdokumentide lisadena ka tõendeid, mille kohus on jätnud õigesti analüüsimata ja hindamata. Näiteks kostja 19.10.2015 e-kiri hagejale, et unustati kaasa panna tuulutusasendi fiksaatorid; kostja 20.10.2015 e-kiri hagejale, et puudu on esimese korruse lükandklaasid; kostja 21.10.2015 ekiri hagejale, et väikeste rõdude jooniseid ei ole; hageja 25.10.2015 kiri kostjale, et 6 rõdu siinid on valesti; hageja 26.10.2015 e-kiri kostjale, et nelja rõdu piirded on puudu ja profiilid on samuti valesti toodetud, mistõttu tuleb seisak; kostja 03.11.2015 ekirjaga hagejale on tõendatud, et mutrid ja seibid olid ka kostja tarnida, sest nimetatud e-kirjas teatab kostja hagejale, et koormas ei ole mutreid ja seibe, kuigi tavaliselt olid need koormas kaasa pandud; hageja 04.11.2015 e-kiri kostjale, et probleemid on kahe rõduga, sh 202 betoon on eraldi tasapindades ning 302 klaasid on vale mõõduga; hageja 09.11.2015 e-kiri kostjale probleemidest korterite 304, 101 ja 103 rõdudega; hageja 09.11.2015 e-kiri kostjale, et korteri 204 klaasi ei ole tulnud; kostja 17.11.2015 e-kiri kostjale, kus on kirjeldatud probleeme klaasidega ning puudu on 9 klaasi ja 1 piirdeklaas; hageja 24.11.2015 e-kiri kostjale selgitustega ja meeldetuletusega kostja viivitustest. Juhul, kui kohus leidis, et hageja ei ole oma tõendamiskohustust täitnud või peaks esitama täiendavaid tõendeid, siis oleks pidanud kohus sellele hageja tähelepanu juhtima. Kohtuotsus on hagejale ka üllatuslik. Tegemist on samuti oluliste menetlusnormide rikkumistega kohtu poolt, mille tulemusena on tehtud ebaõige otsus. Hageja rõhutab, et sarnases olukorras on Tallinna Ringkonnakohus 16.11.2015 lahendi nr 2-14-4758 p-s 16 leidnud, et muu hulgas tööjõukulude näol on tegemist VÕS § 652 lg-st 1 tuleneva kahjunõudega. Kostja kui tellijapoolne kohustuste rikkumine on põhjuslikus seoses hagejal kui töövõtjal tekkinud kahjuga. Ka nimetatud ringkonnakohtu lahendis olid sarnased faktilised asjaolud, kus detailide tarned viibisid, tarniti puudustega detailid jne, mistõttu ei olnud paigaldajal võimalik oma töid teostada. Ka hagejal ei olnud võimalik töid teostada kostjast tulenevatel põhjustel, mistõttu hageja on kostjale esitanud põhjendatult 23.11.2015 arve nr 20151102.

Kohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 652 lg 2, mille kohaselt juhul, kui tellija peab töö tegemiseks tegema mingi teo, muu hulgas muretsema materjali, andma juhise või aitama muul viisil töö tegemisele kaasa, ja ta viivitab selle teo tegemisega ning rikub sellega ühtlasi oluliselt lepingut, võib töövõtja lepingu üles öelda ning nõuda tehtud tööle vastavat osa tasust ja nende kulutuste hüvitamist, mis tasus ei sisaldu. Hageja ütles töövõtulepingu 28.11.2015 ekirjaga sisuliselt üles kostja poolsete töövõtulepingust tulenevate kohustuste rikkumise ning kulutuste mittehüvitamise tõttu. Hageja on kostjale esitanud põhjendatult 23.11.2015 arve nr 20151102. Maakohus on jätnud ebaõigesti analüüsimata ja kohaldamata ka VÕS § 652 lg 3, mis sätestab, et kui tellija vastuvõtuviivitus tekkis tellija süü tõttu, võib töövõtja lepingu ülesütlemisel nõuda kogu kokkulepitud tasu. Hageja ütles töövõtulepingu üles ja nõuab kokkulepitud tasu ja kahjude hüvitamist, millise nõude on kohus osaliselt jätnud põhjendamatult rahuldamata. Kostja on rikkunud töövõtulepingut ning takistanud hagejal kohustuste täitmist. Hageja on kostjale teatanud muu hulgas põhjustest, mis takistavad töö tegemist. Eeltoodud sätted ei puuduta töövõtulepingu eelarvet. Maakohus on ekslikult lähtunud eeldusest, et töövõtja peab ootama välisriigis projekte ja paigaldatavaid detaile päevi ning nädalaid, kandes seejuures igapäevaselt töötajate tööjõu- kui ka majutuskulu jne, ning sellega on eelarves arvestatud. Kohus kohaldab seadust. Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule ja seadusele (VÕS § 76). Kohus on jätnud eeltoodud materiaalõiguse normid tähelepanuta ja analüüsimata, mistõttu on teinud ebaõige otsuse. Kohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata hea usu põhimõtet reguleerivad normid (TSÜS § 138 ja VÕS § 6). Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest (nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14). Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus kostjast tingitud viivitustest tulenevalt jääb hagejale kostja poolt kokkulepitud tasu maksmata ning hageja kulud hüvitamata. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme, mistõttu on teinud ebaõige otsuse. Kohus on jätnud rahuldamata hageja nõude, mille kostja on osaliselt õigeks võtnud (TsMS § 4 lg 3, § 206 lg 1, § 440 lg 1). Kostja on 13.07.2016 hagivastuse punktis 2.3.4.4 ja 14.10.2016 seisukoha punktis 2.2.12 võtnud omaks hageja nõude summas 1651,88 eurot (1440 + 211,88 = 1651,88), kuid kohus pole vastavat summat ebaõigesti kostjalt hageja kasuks välja mõistnud ning on esitanud otsuse p-s 23 ebaõige seisukoha, et hagejale ei kuulu nimetatud summa hüvitamisele. Nimetatud summa ei sisaldu kohtu poolt väljamõistetud summas 4771,83 eurot. Kostja on oma 29.10.2015 e-kirjaga hagejale nõustunud hüvitama näiteks 3 päeva, mis mehed ei tööta. Kohus pole seda arvesse võtnud. Kohus on oluliselt rikkunud TsMS § 232 lg-t 1 ja TsMS § 436 lg-t 1. Maakohus on jätnud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hindamata hageja esitatud tõendid, mis tõendavad hageja nõuet kostja vastu. Asjaolu, et kohus on mõnele hageja esitatud tõendile viidanud, ei tähenda selle sisulist igakülgset, täielikku ja objektiivset hindamist ja analüüsimist. Kohtu seisukohad on hagejale üllatuslikud. Hageja on selgitanud menetlusdokumentides enda seisukohtasid, kuid kohus pole neid arvesse võtnud. Kohus oleks pidanud jagama menetlusosalistega oma seisukohti, kui ta hindab menetlusosalise esitatud seisukohti või tõendeid vastupidiselt sellele menetlusosalisele. Kohus on hageja esitatud tõendeid käsitlenud vastupidiselt sellele, millise tõlgenduse on neile andnud hageja. Tegemist ka TsMS § 436 lg 2 ja lg 4 olulise rikkumisega. Kohus pole selgitanud ega põhistanud, miks ta hageja väiteid ei arvesta ega hinda selliselt nagu hageja on neid käsitlenud (TsMS § 442 lg 8 oluline rikkumine). Kohus ei ole tsiviilasja lahendanud õigesti (TsMS § 2 oluline rikkumine). Hageja on seisukohal, et eelviidatud

menetlusõiguse normide olulised rikkumised ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamine on viinud ebaõige otsuseni. Seoses otsuse vaidlustamisega vaidlustab hageja ka menetluskulude jaotuse ning suuruse. Hageja palub jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja kostja menetluskulud ja seadusjärgne viivis menetluskuludelt lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 09.01.2017 otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada osas, milles kohus jättis kostjalt välja mõistmata 1651,88 eurot ja viivise nimetatud summalt. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata. Hageja palus hagiavalduses kostjalt välja mõista ka kostjale esitatud 23.11.2015 arvel nr 20151102 (kd I tl 7) kajastatud Tools arve mutrite ja seibide eest summas 74,46 eurot ja 7491,72 eurot 197 tunni ulatuses töötundide ja lisatöö eest. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus eelnimetatud lisatarvikute ja lisatööde osas jätnud põhjendatult hagi rahuldamata, leides võlaõigusseaduse (VÕS) § 652 lg-le 1 tuginedes, et kohtul puudub võimalus eelnimetatud kahju tekkimist hagejale hinnata, kuivõrd hageja ei ole kohtu ette toonud mh asjaolu, et just kostja kohustus oli materjalide muretsemine või mõni muu aktiivne kohustus. VÕS § 652 lg 1 sätestab, et kui tellija peab töö tegemiseks tegema mingi teo, muu hulgas muretsema materjali, andma juhise või aitama muul viisil töö tegemisele kaasa, ja ta viivitab selle tegemisega, võib töövõtja nõuda talle viivitusega tekitatud kahju hüvitamist. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada viivituse kestust, tasu suurust ning seda, mille töövõtja seetõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Kaebuse väitega, mille kohaselt on kohus VÕS § 652 lg 1 ebaõigesti kohaldamata jätnud, kolleegium ei nõustu. Ringkonnakohus selgitab, et VÕS § 652 lg 1 alusel hagejale kui töövõtjale tellija viivitusest tekkinud väidetava kahju väljamõistmine eeldab esmalt tellija viivitust ehk tellija töövõtulepingust tuleneva kohustuse olemasolu teatava teo tegemiseks, millest sõltub töövõtja poolt töövõtulepingu täitmiseks vajalike tööde alustamine või tegemine. Kirjeldatud tellija kohustuse olemasolu peab vaidluse korral tõendama töövõtja ehk praegusel juhul hageja. Vaatamata asjaolule, et maakohus selgitas hagejale 08.09.2016 e-kirjas (kd I tl 139) kohustust tõendada VÕS § 652 kohaldamise eelduseid, ei ole hageja seda teinud. Ka ei võimalda hageja poolt apellatsioonkaebuses esiletoodu jõuda maakohtu järeldatust teistsugusele seisukohale. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt on hageja asjaolust, et hageja osutas paigaldusteenust, järeldanud, et seega pidi kõik materjalid, sh. paigaldamist vajavad klaasid/siinid/piirded, mutrid ja seibid, juhendid ning joonised nende paigaldamiseks jms hagejale esitama ja tarnima kostja. Selline hageja järeldus on meelevaldne. Ringkonnakohus selgitab, et kuna töövõtja võtab endale töövõtulepinguga kohustuse saavutada lepinguga silmaspeetav tulemus, on üldjuhul ka kõigi sellise tulemuse saavutamiseks vajalike toimingute tegemine töövõtja kohustus. Tellija kohustus toimingute tegemiseks, mis võimaldaksid töövõtjal töid alustada või neid jätkata, on seega erandlik ning selle eelduseks

on poolte vastavasisulise kokkuleppe olemasolu. Hageja ei ole sellise kokkuleppe olemasolu tõendanud. Ka ei nähtu sellesisulise kokkuleppe olemasolu poolte kirjavahetusest, millele hageja kaebuses viitab. Kostja poolt hagejale saadetud 19.10.2015 ja 20.10.2015 e-kirjadest (kd I tl 88-89), milledes kostja on märkinud, et tehasest unustati kaasa panna tuulutusasendi fiksaatorid ja et puudu on esimese korruse 5 rõdu lükandklaasid ja GM poolt e-posti aadressilt XXX hagejale 21.10.2015 kuni 29.10.2015 saadetud e-kirjadest (kd I tl 93-98) puuduvate rõdude jooniste kohta ei saa järeldada, et eelnimetatud materjalide muretsemine ja objektile tarnimine või jooniste esitamine olnuks vastavalt poolte kokkuleppele kostja kui tellija kohustuseks. Ka ei tulene kostja kohustus materjalide muretsemiseks, tarnimiseks või muude töö alustamiseks või jätkamiseks vajalike toimingute tegemiseks kaebuses viidatud hageja ekirjadest kostjale seoses sellega, et 6 rõdu siinid on valesti, nelja rõdu piirded on puudu ja profiilid valesti toodetud, et on probleemid kahe rõduga (202 betoon eri tasapindades ja 302 klaasid vale mõõduga), ega hageja e-kirjadest, milles on kirjeldatud probleeme korterite rõdude ja klaasidega ning puuduolevate klaasidega. Lisaks märgib kolleegium seoses kaebuses viidatud kirjavahetusega, mis hageja hinnangul tõendab kostja kohustust tööks vajalike toimingute tegemiseks, et kaebuses viidatud hageja 25.10.2015 e-kiri (kd I tl 100), milles on märgitud, et kuuel rõdul on siinid valesti, ei ole adresseeritud mitte kostjale, vaid GMle ning kostjale aadressile YYY on edastatud üksnes e-kirja koopia. Ka on hageja 04.11.2015 e-kirjas kostjale (kd I tl 108) ise märkinud, et 302 klaasid on vale mõõduga, et G pidi uued tellima (2 klaasi) ja et mehed ise rääkisid temaga. Ka ei saa kaebuses väidetud kostja 03.11.2015 e-kirjast hagejale, milles kostja teatab, et koormas ei ole mutreid ja seibe, järeldada, et mutrid ja seibid olid kostja tarnida. Toimiku materjalidest nähtuvalt on kostja 03.11.2015 e-kirja (kd I tl 106), milles kostja märkis, et koormas ei olnud kaasas mutreid ja seibe, saatnud mitte hagejale, vaid samuti GMle, kes oli objektil kasutatavate materjalide tootja Malmerk Klaasium OÜ kontaktisikuks. Eeltoodu põhjal leiab ringkonnakohus, et hageja, kostja ja GM vahelise kirjavahetuse ega muude asjas esitatud tõendite põhjal ei saa lugeda tõendatuks, et kostja tellijana oli kohustatud muretsema töövõtulepingu täitmiseks vajalikud joonised, õigete mõõtudega tooted ja materjalid ning tagama nende õigeaegse saabumise objektile. Asjaolu, et hageja teavitas kohtule esitatud e-kirjavahetustest nähtuvalt objektil tekkinud probleemidest ka kostjat, ei tähenda, et kostjal tellijana lasus kohustus tagada lepingujärgseteks paigaldustöödeks vajalikud materjalid ja nende õigeaegne tarne objektile. Kuivõrd ringkonnakohus ei tuvastanud asja materjalide põhjal kostjal sellise kohustuse olemasolu, on seega alusetud hageja väited tellija vastuvõtuviivitusest ja sellest tulenevast kostja vastutusest hagejal tekkinud väidetava kahju eest. Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus põhjendamatuks ka kaebuse etteheiteid, et maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 652 lõiked 2 ja 3. Kaebuse väited VÕS § 652 lg 3 kohaldamise osas on põhjendamatud ja tuleb tähelepanuta jätta ka seetõttu, et sätte kohaldamise eelduseks olevale asjaolule, et hageja on töövõtulepingu üles öelnud, tugines hageja esmakordselt apellatsioonimenetluses. Seejuures ei ole hageja toonud esile asjaolusid, mis annaksid vastavalt TsMS § 652 lg-tes 3 ja 5 sätestatule aluse uute asjaoludega arvestamiseks apellatsioonimenetluses. Sel põhjusel jätab ringkonnakohus töövõtulepingu ülesütlemist puudutavad hageja väited TsMS § 652 lg 4 teise lause alusel tähelepanuta. Asjakohatu on kaebuse viide Tallinna Ringkonnakohtu lahendile asjas nr 2-14-4758. Viidatud lahendis toodud seisukohad ei võimalda pidada põhjendatuks hageja esitatud arvet selles märgitud 197 töötunni ja lisatööde eest summas 7491,72 eurot. Nõustuda ei saa kaebuse väitega, et eelnimetatud ringkonnakohtu lahendis olid faktilised asjaolud sarnased käesolevas vaidluses esitatuga. Osundatud ringkonnakohtu lahendis oli erinevalt käesolevast asjast

tegemist olukorraga, kus hinnapakkumine oli tehtud tingimusel, et tellija tagab elementide tarne. Eeltoodut arvestades on kohus viidatud asjas ka põhjendatult leidnud, et materjalide tarnete viibimisest või mittekohastest tarnetest tingitud lisatööd, mis sisuliselt olid töövõtjal tööseisakutest tekkinud kahju, kuuluvad töövõtjale hüvitamisele. Praegusel juhul ei ole kohtu ette toodud asjaoludel ega esitatud tõenditega tõendatud, et kostja tellijana kohustus muretsema tööks vajalikud materjalid ja joonised, millega viivitamisest hagejal väidetav kahju tekkis. Lisaks ei saanud hagejal asja materjalide põhjal ka tekkida kostja väidetava viivituse tõttu lisakulutusi seoses töötajate majutuse ja lähetustasudega, kuivõrd vaidlus puudub selles, et tööde lõplikuks valmimise kuupäevaks vastavalt poolte kokkuleppele oli 01.12.2015 ja vastavalt hinnapakkumisele sisaldusid kokkulepitud hinnas ka paigaldusmeeskonna ööbimisja transpordikulud, ent kostja lahkus objektilt enne lepingujärgse tähtaja saabumist. Hageja on kaebuses seisukohal, et hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus kostjast tingitud viivitusest jääb hagejale kostja poolt kokkulepitud tasu maksmata ning hageja kulud hüvitamata. Erinevalt kaebuses väidetust ei saa maakohtule kõnealusel juhul ette heita hea usu põhimõtet reguleerivate normide kohaldamata jätmist. Kuivõrd maakohus on õigesti leidnud, et tõendatud ei ole, et kostjal oli materjalide muretsemise või mõni muu aktiivne kohustus, siis ei saa kostja ka kuidagi kanda vastustust materjalide tarnimisega viivitamisest hagejal kui töövõtjal tekkinud väidetava kahju eest. Hageja nõuet seoses arvel nr 20151102 kajastatud Tools arvega mutrite ja seibide eest summas 74,46 eurot ja 197 tunni ulatuses töötundide ja lisatööga summas 7491,72 eurot ei võimalda põhjendatuks lugeda ka väidetavad kokkulepped selliste täiendavate kulude kandmise osas. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud otsuses jõudnud õigele järeldusele, et töövõtulepingu eelarve oli VÕS § 639 lg 1 mõttes siduv ja hagejal ei ole seega õigus nõuda kostjalt ilma kostja nõusolekuta kõrgemat tasu kui see oli hinnapakkumise eelarves kokku lepitud. Asjas esitatud tõendid ei kinnita hageja väidet, et pooled leppisid kõikides hageja poolt nõutavates lisatöödes kokku. Seega puudub kostjal käesolevas asjas ka kohustus hüvitada hagejale Tools arvega või täiendavate töötundide ja lisatööga seotud kulud, kuivõrd pooled nende kandmises kokku ei leppinud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad vaidlustatud maakohtu otsuse üllatuslikkust, märgib ringkonnakohus, et asjaolu, et maakohus ei ole pidanud hageja esitatud seisukohtadega võimalikuks arvestada ning on hinnanud esitatud tõendeid hageja käsitletust erinevalt, ei tähenda, et otsus oleks sel põhjusel üllatuslik. Hageja etteheited TsMS § 436 lg-te 2 ja 4 rikkumisest maakohtu poolt on põhjendamatud. Eelnimetatud sätete rikkumisega oleks tegemist juhul, kui kohus oleks rajanud otsuse tõenditele või asjaoludele, mida menetluses ei esitatud ega arutatud või kui kohus hinnanuks esiletoodud asjaolusid erinevalt mõlemast poolest. Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud maakohtu otsusest, et kohus on asja lahendamisel tuginenud tõenditele, mille osas oli menetlusosalistel võimalik oma arvamust avaldada, ka on kohus esitatud asjaoludele ja tõenditele andnud hinnangu, mis kattub kostja poolt menetluses antud hinnanguga. Poolte esitatud õiguslike väidetega kohus otsust tehes seotud ei ole (TsMS § 436 lg 7). Kohus kohaldab õigust asjas tuvastatud asjaoludest lähtuvalt ise. Ka ei ole maakohus erinevalt kaebuses väidetust kolleegiumi hinnangul rikkunud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse ega tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise nõudeid. Eeltoodud osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust vaidlustatud maakohtu otsuse muutmiseks. Küll aga on kaebus põhjendatud osas, milles hageja leiab, et kohus on rikkunud menetlusnorme, jättes hagi rahuldamata 1651,88 euro osas, millise summa osas kostja hagi õigeks võttis. Nimetatud summa tasumist on hageja nõudnud kostjale esitatud 23.11.2015

arves nr 20151102 ja see seisneb kolmes seisaku päevas summas 1440 eurot ja 3 seisaku päeva ööbimises summas 211,88 eurot. Kostja on 13.07.2016 vastuses hagile (kd I tl 54-62, p 2.3.4.4) ja 14.10.2016 menetlusdokumendis (kd I tl 164-173, p 2.2.12) aktsepteerinud lisakuluna 1651,88 euro tasumist. Seega saab kostja avaldatust järeldada, et pooled leppisid lisaks eelarves kokkulepitule lisatasuna kokku tasu summas 1651,88 eurot 3 seisaku päeva ja nende päevade ööbimise eest. Maakohus on otsuse põhjendavas osas ka tõdenud, et kostja ei vaidlusta seisaku päevi ega vaidle selles osas arvele vastu, kuid nimetatuga ei ole maakohus hageja vastava nõude lahendamisel arvestanud, ka ei ole maakohus põhjendanud, miks ei peaks selle asjaoluga arvestama või miks ei saa kostja osalist nõustumist hageja nõudega käsitada hagi osalise õigeksvõtuna TsMS § 440 lg 1 mõistes ja hagi selles osas rahuldada. Ringkonnakohus, arvestades asjaolu, et kostja on hageja nõude lisakulutuste osas summas 1651,88 eurot õigeks võtnud, peab vaatamata pooltevahelisele siduvale eelarvele põhjendatuks hagi vastavas osas rahuldada ja nimetatud summa kostjalt täiendavalt välja mõista. Samuti kuulub vastavalt hagis taotletule kostjalt väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras summalt 1651,88 eurot alates 04.12.2015 kuni 17.04.2016. Nimetatud ajavahemiku eest on kostja kohustatud tasuma viivist summas 49,44 eurot alljärgneva arvestuse alusel: Alguspäev

Lõpp-päev

Põhivõlg

04.12.201

01.01.201

31.12.2015

1651,88

17.04.2016

1651,88

Viivisemäär (VÕS § 113 Viivitatud päevi lg 1 + § 94 lg 1) 8,05%

8,05%

Viivis

10,20 EUR

39,24 EUR

EUR 49,44

Seega peab ringkonnakohus põhjendatuks rahuldada hagi täiendavalt 1701,32 euro ulatuses, millest põhinõue moodustab 1651,88 eurot ja viivis 49,44 eurot. Kokku kuulub hagi seega rahuldamisele 6473,15 euro ulatuses, millest põhinõue 6285,08 eurot ja viivis 188,07 eurot. Seega jääb ringkonnakohtu otsuse järel hagiavaldus rahuldamata põhinõude osas 12 932,98 euro ulatuses ja viivise osas 926,69 euro ulatuses, s.o kokku 13 859,67 euro ulatuses. Eeltoodust tulenevalt kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Menetluskulud Arvestades, et apellatsioonkaebuse lahendamise tulemusel kuulub hagi rahuldamisele 6473,15 euro osas ehk sellesarnases ulatuses, mille osas kostja tegi hagejale 14.09.2016 e-kirjaga kompromissettepaneku (kd I tl 142), millega hageja ei nõustunud (kd I tl 144), leiab ringkonnakohus sarnaselt vaidlustatud otsuses leituga, et TsMS § 163 lg 2 alusel tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja esitas menetluskulude nimekirja apellatsioonimenetluse kulude kohta 20.03.2017 esitatud vastuses apellatsioonkaebusele. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks apellatsiooniastmes õigusabikulud summas 500 eurot, millele lisandub käibemaks ja mis vastavalt kostja 03.04.2017 kirjas avaldatule seisneb vastuse koostamises apellatsioonkaebusele 5 töötunni ulatuses hinnaga 100 eurot + käibemaks. Kostja palus menetluskuludelt välja mõista ka seadusjärgse viivise lahendi jõustumisest kuni tasumiseni. Kostja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Samuti kinnitas

kostja, et on käibemaksukohustuslane ja saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu palub kulud välja mõista ilma käibemaksuta. Ringkonnakohus, arvestades, et apellatsioonkaebusele vastuse koostamine hõlmab ka esitatud apellatsioonkaebusega tutvumist ja selle analüüsi, samuti arvestades apellatsioonimenetluses esitatud dokumentide mahtu ja sisu, leiab, et kostja vandeadvokaadist lepingulise esindaja ajakulu 5 tundi apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks on TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalik. Ka on käesoleva vaidluse keerukuse ja Riigikohtu praktikaga kooskõlas kostja lepingulisele esindajale õigusteenuse eest makstav tunnitasu 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Eeltoodut arvestades kuulub kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamisele täies ulatuses ning hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse kulud ilma käibemaksuta, s.o summas 500 eurot (5h x 100). Vastavalt kostja taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.