Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. aprill 2017. a, Tartu
Tsiviilasja number
2-15-14275
Tsiviilasi
M.P. hagi K.S. vastu kinnisasja väljaandmiseks ning tahteavalduse andmiseks kohustamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
60 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 27. juuni 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K.S. apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja) K.S. (ik XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Mart Sikut Vastustaja (hageja) M.P. (ik XXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Tosmann
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 27. juuni 2016. a otsus.
2.Teha asjas uus otsus, millega jätta rahuldamata M.P. hagi K.S. vastu kinnisasja väljaandmiseks ning tahteavalduse andmiseks kohustamiseks.
3.Tühistada kohtuotsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 28. septembri 2015. a hagi tagamise määrus, millega keelati M.P. kasuks kinnisasja registriosa nr-ga XXX, asukohaga Viljandi maakond Viljandi vald xxx küla, XXXX käsutamine.
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud M.P. kanda.
5.Mõista M.P. ’lt välja K.S. kasuks välja 2276 eurot maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises
lauses sätestatud määras. Lõpetada viivisearvestus, kui viivisesumma võrdsustub väljamõistetud kuid tasumata menetluskuludega.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Hageja M.P. palus 26.10.2015 maakohtule esitatud hagis kohustada kostjat K.S. ’t andma hagejale üle kinnisasi Tartu Maakohtu Kinnistusosakonna kinnistusregistriosa nr-ga XXXX asukohaga Viljandi maakond Viljandi vald XXX küla, XXX, kustutada kostja omanikuna kinnistusraamatust ja kanda omanikuna kinnistusraamatusse hageja. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 14.04.2005.a. kinkelepingu, millega hageja kinkis nimetatud kinnistu kostjale. Kinnistu oli hageja sünnikoduks ja mida ta kasutas elukohana. Pooled elasid koos alates 1998.-1999. aastast, neil on kaks ühist last (sündinud 2000. a ja 2007. a). Hageja soovis kinkida kinnistu kostjale, et luua elukaaslasele kindlustunnet. Kinkelepingu p 4.1 kohaselt pidi kinkelepingu ese jääma kinkija ja kingisaaja kaasvaldusse, kuna ka hageja enda pere (ema, õe ja venna) soov oli vahel isakodus viibida. Hageja taganes 17.08.2015.a. tahteavaldusega kinkelepingust, kuna kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija ja kinkija lähedaste, sh poja M., suhtes üles jämedat tänamatust. Kostja on käitunud M.P. , tema ema M.P. ja poeg P.M. ja suhtes äärmiselt halvasti, kasutades mh lapse suhtes ka füüsilist vägivalda. Hageja leiab, et täidetud on nii kinkelepingust taganemise formaalsed kui ka materiaalsed eeldused. Taganemise tulemusena on kinkeleping VÕS § 188 lg 2 järgi lõppenud ning hagejal on õigus kingitud ese VÕS § 268 lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1 alusel kingisaajalt välja nõuda. Kostja nõusoleku kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜS § 68 lg 5 järgi asendada kohtuotsusega. Kostja tungis hageja pojale P.M. le (sünd. XXX) kallale 2015. aasta 13. juulil, millega seoses kostja suhtes on algatati kriminaalasi nr. 15284000380 KarS § 121 tunnustel. Kostja purustas vihahoos pojale kuuluva tahvelarvuti ja peksis poega arvuti juhtmega. Kuigi poolte kooselu on juba aastaid tagasi lõppenud, hakkas kostja 2014. aastast hagejat ähvardama ja telefoni teel terroriseerima, lubades hagejat elu lõpuni mitte rahule jätta, vaid talle „ajudele käia“. Kostja on mõnitanud ja alandanud hageja ema M.P. , öeldes talle telefoni teel peale tema sünnipäeva 2015.a juulis et “vanaema jätku tema lapsed rahule“. Kostja on ähvardanud ka kinnistu maha müüa, on asunud seda kavatsust realiseerima, on avaldanud sellekohase soovi avalikkusele, otsides ostjaid. Mitmed võimalikud ostjad on käinud kohal
kinnistuga tutvumas. Kostja on kasutanud ebatsensuurseid, halvustavaid ja solvavaid väljendeid hageja elukaaslase kohta. Hageja vaidles vastu kostja väidetele, mille kohaselt olevat kinkeleping olnud näilik ning tegelikkuses olevat pooled kokku leppinud kinnistu müümises kostjale. Kinkeleping on sõlmitud notariaalses vormis ning see väljendas poolte soovitud õiguslike tagajärgede kaasatoomisele suunatud tahet. Laenu võeti pangast kinnistul asuva elamu renoveerimise eesmärgil. Kui laenu oleks võetud kinnistu ostmiseks, siis oleks pank eelduslikult kandnud laenusumma otse müüja kontole ning laenulepingu ostja (laenusaaja) nimele. Arusaamatu on kostja käsitlus, mille kohaselt kinnistu müüja ja ostja oleksid võtnud pangast kaaslaenusaajatena laenu selleks, et kostja saaks tasuda hagejale kinnistu müügihinna. Kohatu ja eksitav on kostja paljasõnaline väide, et tema üksinda on maksnud pangale laenu tagasi. Väidetavad kostja investeeringud vaidlusalusesse kinnistusse on paljasõnalised ja dokumentaalselt tõendamata. Hageja pole mitte kunagi kostjalt saanud ega pole pidanudki saama raha kinnistu müügilepingu katteks. Hageja ei eita, et kostjaga on neil esinenud tülisid; 2012. a toimus ka rüselus, mille hageja väitel algatas kostja. Selle käigus kukkus kostja arvuti laualt maha ja purunes. Pooled leppisid ära ja selle märgiks ostis hageja paar päeva hiljem kostjale uue sülearvuti. Kriminaaluurimist ei ole selles asjas toimunud.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja väitel oli 14.04.2015 sõlmitud kinkeleping näiline, tegelik eesmärk oli kinnistu ost-müük. Seda kinnitab kostja konto väljavõte, millest nähtuvalt on kostja teinud ülekandeid peale kinkelepingu sõlmimist hageja õe B.H. kontole 2006 kuni 2015.a kokku summas 29 344 krooni (ülekande tegemise põhjus hageja õe kontole oli tingitud sellest, et hageja konto oli tol perioodil arestitud). Alates 19.06.2016.a. on kostja kandnud hageja enda kontole 2006 a kokku 48 400 krooni, 2007-2008. a kokku 110 120 krooni. Kokku on toodud perioodil kostja kandnud hagejale üle 187 864 krooni ning on jätkanud väiksemate maksete tegemist ka hilisemal perioodil. Vastavalt tollasele kokkuleppele kohustus kostja saadud nn. “kingituse” eest tasuma hagejale kokku 200 000 krooni ja renoveerima kinnistu, milleks kostja võttis 12.05.2005 pangalaenu AS-ist Swedbank summas 11 192 eurot, millist laenulimiiti suurendati vastavalt 07.10.2006 ja 12.04.2007 lepingu lisadega summani 22 373.15 eurot ning millises osas seati kinnistusele hüpoteek Hansapank (Swedbank) kasuks summas 455 000 krooni (kinkelepingu p.9.2.). Laenu tagasimakseid pangale on teinud kostja vastavalt laenu tagasimakse graafikule alates laenu võtmisest 14.04.2005 kuni 12.06.2013 kokku summas 7149,50 eurot. Ka hiljem on kostja kontolt võetud maha maksegraafikujärgsed summad. Kokku on kostja seega investeerinud kinnistusse üle 300 000 krooni (s.t üle 20 000 euro), millest 200 000 krooni (12 782 eurot) on tasutud rahaliste ülekannetega hagejale sisulise kinnistu müügilepingu katteks ning ülejäänud summa kinnistu parendamiseks (renoveerimiseks). Kostja ei nõustu hageja väidetega, et ta oleks näidanud üles kinkija vastu jämedat tänamatust. Hageja on näidanud üles kostja vastu erilist küünilisust ja jõhkrust, mis väljendub tema peksmises mais 2012. Nimelt purustas kostja laste õpiedukuse teemadel vaieldes vastu köögilauda tahvelarvuti ning haaras kostjal juustest, tirides teda juukseid pidi magamistuppa, kus peksis kostjat rusikatega ning lõi peaga vastu magamistoa kipsseina, mis purunes. Toimunut nägid pealt ka kostja ja hageja lapsed. Kõnealuse fakti kohta on Lõuna Politseiprefektuuris algatatud kriminaalasi nr 15284000532.
Täiendavalt rõhutas kostja, et kinkeleping on sõlmitud enam kui kümme aastat enne juhtunut. Kostja ei eita, et poolte vahel on olnud pingestatud olukordi. Poeg ei soovinud ise politseisse pöörduda, vaid isa käskis seda teha. Põhjused kinkelepingust taganemiseks on otsitud. Kostja avaldas kohtule, et ta pole kindlasti nii ropu suuga kui paberites märgitud. Ta on öelnud halvasti, mida hiljem järele mõeldes ei oleks pidanud ütlema. Kostja ei tunnista, et on jämedalt käitunud hageja emaga. Küll on kostja suhelnud hageja emaga juulis, kui ei teadnud, kus ta alaealine poeg on ja siis läks telefonivestlus inetuks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 27. juuni 2016. a otsusega hagi ning kohustas kostjat andma nõusolek kinnisasja registriosa nr-ga XXXX , asukohaga Viljandi maakond Viljandi vald XXX küla, XXX, omanikukande kustutamiseks ning uue omanikukande tegemiseks, kandes kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse hageja. Kohus asendas kostja nõutava tahtevalduse kohtuotsuse vabatahtliku täitmata jätmise korral kohtuotsusega. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3166 eurot menetluskulude katteks.
3.1.Maakohus luges tuvastatuks, et poolte vahel sõlmiti 14.04.2005.a kinnisasja kinkeleping. Kohus leidis, et kostja esitatud kontoväljavõtted ei tõenda, et tegemist oleks olnud näiliku tehinguga ning et tegelik soov olnuks sõlmida kinnistu ostu-müügileping. Lisaks ei ole kostja ka taotlenud kinkelepingu tühisuse tuvastamist. Kohus märkis, et kinkelepingust taganemiseks peavad olema täidetud nii formaalsed kui materiaalsed eeldused. Kohus leidis, et formaalselt on hageja kinkelepingust taganenud 17.08.2015. a avaldusega, kostja ei ole taganemisavalduse kehtivusele vastu vaielnud. Hagejast kinkijal tuli lisaks tõendada kinkelepingust taganemise materiaalseid eeldusi, s.o VÕS §des 267 p-s 1 sätestatud asjaolude esinemist – jäme tänamatus kinkija või tema lähedase isiku vastu. Nii poeg kui ema on hagejale lähedased isikud. Arvesse tuleb võtta ka kinkelepingu objekti, milleks oli hageja sünnikodu ja kingitus isalt.
3.2.Kohus asus seisukohale, et ka taganemise materiaalsed eeldused on täidetud. Kostja on ise tunnistanud, et pärast intsidenti pojaga ta helistas hageja emale ning vestlus läks inetuks. M.P. kohtuistungil antud ütlustega on inetud ütlused kinnitust leidnud („Jah, ta ütles, et kepib X ajusid elu lõpuni“). Samuti on M.P. istungil avaldanud, et kostja on sõimanud hageja ema hagejale edastatud sõnumiga seoses lastelaste sünnipäevapeole kutsumisega litsiks. Väidetava 2012. a toimunud hagejapoolse vägivallajuhtumi kohta on kohtule esitatud Lõuna Prefektuuri 27.04.2016 kriminaalmenetluse lõpetamise määrus kriminaalasjas nr 15284000532, mille kohaselt olid poolte ütlused intsidendi osas vastuolulised. Samas on kohtule esitatud ka Lõuna Prefektuuri 12.04.2016 kriminaalasja lõpetamise määrus kriminaalasjas 15284000380 (tl 84-85) hageja ning kostja ühist poega puudutava intsidendi osas juulis 2015. Kohus luges tõendatuks, et poja hilise kojutuleku tõttu lõi ema teda tahvelarvuti laadija juhtmega, põhjustades pojale sellega füüsilist valu. Jämeda tänamatusena on käsitletav olukord, kus pooltevaheline pikk lahkuminekujärgne konfliktne olukord päädib kingisaaja reaalselt moraali- või õigusnormide vastase ühiskondlikult mitteaktsepteeritava ja taunitava tegevusega kinkija või tema lähedase suhtes. Maakohus leidis, et jämedaks tänamatuseks tuleb pidada olukorda, kus lähedase suhtes tarvitatakse vägivalda, millisele on korduvalt osundanud ka Riigikohus (RKTKo 04.04.2011 nr 3-2-1-8-11 ning RKTKo 22.02.2007 nr 3-2-1-153-06) – kinkijale lähedasele isikule kehavigastuse tekitamist või sellega ähvardamist võib pidada kinkelepingust taganemist õigustavaks asjaoluks, kui kingisaaja tegevus ei ole hinnatav hädakaitseks või hädaseisundis tehtud teona (TsÜS §§ 140 ja 141). Teismeliste kasvatamine võib
olla keeruline, kuid aktsepteerida ei saa olukorda, kus vägivalda õigustatakse vägivallaga. Õiguspoliitiliselt on võetud järjepidev seisukoht, et lähisuhtevägivald Eesti ühiskonnas on äärmiselt taunitav. Kostja tegu poja suhtes väärib objektiivselt hukkamõistu. Kohus järeldas, et kostja on küll tagantjärele mõistnud, et ütles hageja emale ning oma laste vanaemale halvasti, kuid ei ole selle eest vabandanud ega pruugi seega solvanguid tegelikkuses siiralt kahetseda.
3.3.Kohus asus seisukohale, et seaduses ei ole sätestatud maksimaalset tähtaega kinkelepingust taganemiseks. Vääritu teo ilmemisel tuleb taganemisõigust kasutada ühe aasta jooksul, muidu vastav õigus VÕS § 270 lg 1 kohaselt lõpeb. Olukorras, kus hageja kingib elukaaslasele kooselu jooksul turvatunde tekitamiseks oma sünnikodu ning hiljem lahku minnes konfliktsete olukordade tõttu asub kostja lõppastmes verbaalselt ja füüsiliselt ründama mitte vaid teda, vaid ka tema lähedasi, tuleb seda käsitleda hageja suhtes jämeda tänamatusena. Kohus asus kokkuvõtvalt seisukohale, et kostja oli 2015.a kevadel ning suvel hageja ning tema lähedaste vastu jämedalt tänamatu ning ka kinkelepingust taganemise materiaalne eeldus on täidetud. Kuna vääritutest tegudest ei olnud ülesütlemisavalduse esitamise ajaks üheaastane periood möödunud, oli kinkelepingu ülesütlemine kehtiv. Sellest lähtudes tuleb kostja kui kingisaajal kingitud ese kinkijale alusetu rikastumise sätete alusel tagastada. Kostja peab andma nõusoleku kinnisasja registriosa nr-ga XXXX omanikukande kustutamiseks ning uue omanikukande tegemiseks, kandes kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse hageja. Kohus määras tühistada kohtuotsuse jõustumisel 28.09.2015 määrusega hagi tagamise korras kinnisasjale seatud käsutamise keelumärge.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja K.S. esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu 27. juuni 2016. a otsus täielikult tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt, kui kohus hagi siiski rahuldab, palub kostja määrata, et K.S. ei ole kohustatud andma nõusolekut kinnisasja omandi tagasikandmiseks enne, kui M.P. on temale hüvitanud kinnisasja omandamiseks ja parendamiseks kulutatud summad 19 173,49 eurot koos tasumisele kuuluvate intressidega. Apellant palub kostja menetluskulud mõista välja hagejalt ning jätta hageja menetluskulud tema enda kanda. Apellant leiab, et maakohus on kohaldanud vääralt nii materiaalõiguse norme kui ka rikkunud menetlusõiguse norme, samuti hinnanud valesti tõendeid ja jätnud hindamata asjas olulisi tõendeid. Hagi rahuldamiseks puudub alus.
4.1.Maakohus on ebaõigesti kvalifitseerinud poolte vahelise õigussuhte kinkelepinguna. Kohus ei ole põhjendanud müügilepingu sätete kohaldamata jätmist. Kinkeleping oli näilik tehing, millega soovis hageja varjata kinnistu müümist kostjale. Ehkki hageja ja kostja vahel 14. aprillil 2005. a sõlmitud leping on pealkirjastatud kui kinnistu kinkeleping, hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping, on hageja kostjale kinnistu eest tasunud kokku 200 000 krooni (s.o 12 782,33 eurot), tehes ülekandeid nii hageja kui ka tema õe B.H. arvelduskontodele, ning lisaks võtnud kinnistul oleva elamu renoveerimiseks laenu (kaaslaenuvõtjatena koos kostjaga), tasunud laenu tagasimakseid ja teinud kinnistule muid kulutusi. Kokku on kostja teinud kinnistu omandi saamiseks, renoveerimiseks jms kulutusi 300 000 krooni (s.o 19 173,49 euro) ulatuses.
Hageja sooviks oli varjata kinkelepinguga tegelikult toimunud müügitehingut, kostja nõustus tehingu seesuguse vormistamisega tulenevalt poolte toonastest isiklikest suhetest. Kuna näilik tehing on TSÜS § 89 lg 2 järgi tühine, siis puudub vajadus ka selle tühistamiseks. Tehingu tühisus ei tähenda automaatselt selle tagasitäitmise vajadust, vaid tulenevalt TsÜS § 89 lõikest 3 tuleks kohaldada varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Leping tuleks lugeda müügilepinguks ning kohaldada vastavaid sätteid. Müügilepingu puhul ei tulene seadusest võimalust taganeda lepingust väites, et ostja on näidanud müüja suhtes üles jämedat tänamatust, eriti kui lepingu sõlmimisest ja kinnistu omandi üleandmisest on möödunud enam kui 10 aastat. Sellele lisaks on kõik poolte vahelised müügilepingust tulenevad nõuded TSÜS § 146 lg järgi aegunud.
4.2.Täidetud ei ole ka kinkelepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused, maakohtu vastupidine seisukoht on väär. Kohtul tuli endal kontrollida õiguslikku tähendust omavaid asjaolusid, sõltumata kostja poolsete vastuväidete esitamata jätmisest. Tehingust taganemine on tehing TSÜS § 67 mõistes. TSÜS § 77 lg 3 kohaselt saab seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud. TSÜS § 83 lg 1 kohaselt on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine. Seega tuli hagejal notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud lepingust taganemise avaldus teha samuti notariaalselt tõestatud vormis. Seda hageja antud juhul teinud ei ole, mistõttu ei saa lugeda täidetuks kinkelepingust taganemise formaalseid eeldusi.
4.3.Lisaks sellele aga on täitmata ka kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused. Kostja ei eita poolte ühise poja P.M. löömist, kuid leiab, et maakohus ei ole üldse hinnanud selle sündmuse asjaolusid ning laiemat konteksti. Kostja rõhutab, et poeg P.M. on ennekõike tema enda lähedane. Teismelise poja kasvatamine ilma hageja kaasabita on olnud raske, sest poeg ei väärtusta haridust, on õppinud halvasti, tal on olnud probleeme nii koolis kui ka kodus ning lisaks tekitas poeg korduvalt emale muret oma öiste kodust eemal viibimistega ega pidanud kinni emaga kokku lepitust. Poja löömine oli kahetsusväärne ja taunitav. Samas ei peaks hageja ei peaks saama käesolevas menetluses toetuda ühele ebakohasele kasvatuslikule situatsioonile olukorras, kus tema enda panus poja kasvatamisel oli praktiliselt olematu. Teiseks nähtus ka kohtule esitatud kriminaalmenetluse dokumentidest, s.o kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest ning selle määruse vaidlustamisel tehtud kaebuse rahuldamata jätmise määrusest kriminaalasjas nr 15284000380 (esitatud hageja poolt 13.06.2016. a kohtuistungil Tartu Maakohtu Viljandi kohtumajas), et poeg oli emale tema käitumise andestanud, nad olid leppinud ja poeg ei soovinud ema karistamist. Kolmandaks, ka kriminaalmenetluses on P.M. selgitanud, et sel korral kui toimus kõnealune löömine, oli P.M. eiranud emale antud lubadust olla keskööks kodus ning ta mõistis enda väära käitumist (vt 13.06.2016. a kohtuistungil esitatud määrused kriminaalasjas nr 15284000380). Neljandaks, kõnealune löömine oli ühekordne juhtum ning toimus üksainus löök, mitte peksmine, nagu väidab hageja (vt kriminaalmenetluse dokumendid). Seejuures on apellant oma teost juba järeldused teinud ning on vabatahtlikult võtnud kohustuse läbida sotsiaalprogramm vanemlike oskuste parandamiseks Viljandimaa Rajaleidja keskuses leidmaks paremaid viise oma raskesti kasvatatava pojaga toimetulekuks. Hageja enda panus selles osas on aga jätkuvalt olematu. Kostja tegu poja suhtes on saanud juba hukkamõistu. Kostja on olnud allutatud kriminaalmenetlusele ja on teinud sellest omad järeldused ning otsinud abi. Kinnistu omandist ilmajätmine kujutaks endast täiendavat, põhjendamatut karistamist. Kostja rõhutab, et hageja on ka ise käitunud vägivaldselt kostja suhtes ning poolte suhted ei olnud halvad vaid kostjast tingituna.
Kostja väidetav vulgaarne käitumine hageja ema M.P. suhtes on kohtumenetluses tõendamist leidnud üksnes hageja ema M.P. vande all antud ütlustega, kelle ütluste usaldusväärsus tõendina on madal ega ole piisav asjaolude tuvastamiseks. Samas on kostja tänaseks oma käitumises korrektiivid teinud ega ole sarnaste avaldustega enam esinenud.
4.4.Kinkelepingust taganemine ei saa isegi materiaalsete aluste esinemisel olla hea usu põhimõtte kohaselt lubatav juhul, kui kinnistu omandamisse ja selle parendamisse on kostja ka rahaliselt panustanud, seejuures enam kui 10 aastat peale kinke toimumist. Kostja on teinud hagejale ja tema õele peale nn kinke saamist makseid kokku summas 200 000 krooni. VÕS § 6 võimaldab kohtul jätta kohaldamata seadusest, tavast või tehingust tuleneva, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kinkelepingust taganemise võimalus ei saa ka VÕS § 268 kohaselt olla lõputu, vaid teatud ajal peab saabuma ka õigusrahu. Apellant leiab, et hageja nõue on lisaks ka aegunud. Kuna VÕS § 268 kohaselt on kinkijal õigus nõuda kinkelepingust taganemisel kingitu väljaandmist alusetu rikastumise sätete alusel, tuleb aegumistähtaega arvestada vastavalt TSÜS § 151 sätestatule (3 aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue). Sellest erinevalt sätestab VÕS § 270 lg 1 nõuet lõpetava üheaastase tähtaja. Käesoleval juhul kohaldub TSÜS § 151 lg 2 tulenev erireegel, mille kohaselt alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub, sõltumata sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Sõltumata sellest, (kas ja) millal toimus jämedat tänamatust üles näitav käitumine kostja poolt, aegub kinkelepingust taganemisega seonduv alusetu rikastumise nõue ikkagi hiljemalt 10 aasta möödumisel lepingu sõlmimisest, mil anti kinkelepingu alusel üle kinnistu omand. Kinke alusetu rikastumise sätete alusel hagi aegumise tähtaeg lõppes 14. aprillil 2015. aastal, hagiavaldus on kohtusse esitatud 26. oktoobril 2015. a. Seega on kinkelepingu tegemisest kuni hagi esitamiseni möödunud enam kui 10 aastat ning hageja nõue on lisaks alusetusele ka aegunud TSÜS § 151 lg 2 kohaselt. Üle 10 aasta peale lepingu sõlmimist ja kinnistu omandi üleandmist on tehtud ka nn taganemisavaldus (17. augustil 2015. a).
4.5.Kohus ei ole arvestanud tagasitäitmise reeglitega. VÕS § 189 lg 1 kohaselt tuleks mõlemal poolel tagastada üheaegselt tagasi täidetava tehingu alusel saadu, s.h üleantu, saadud viljade ja muu kasu tagastamine. Seejuures tuleb rahalt tasuda intressi. Raha mittetagastamise korral ei ole kostja kohustatud omandit vastavalt VÕS § 111 sätestatule tagasi kandma. Kostjale tuleb tehingu tagasitäitmise korral tagastada koos intressidega tema poolt tasutud 300 000 krooni (19 173,49 eurot) ulatuses. Lisaks tuleb hagejal ka vabastada kostja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest ning võtta laen tervikuna üle vältimaks kostjale täiendavate kohustuste tekkimist seoses kinnisasjaga olukorras, kus ta enam kinnisasja omanik ei ole. Kohus ei ole kostjale selgitanud, et tasutud raha tagastamiseks oleks tulnud esitada vastuhagi.
5.Hageja (vastustaja) M.P. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Kostja ei ole maakohtu menetluses esitanud rahalist nõuet, alles apellatsioonkaebuse punktis 2.5 on esmakordselt esitatud tagasitäitmise nõue. See tuleb jätta arvestamata. Juhul, kui ringkonnakohus peab võimalikuks kostja uute väidetega arvestada, palub hageja võtta asja materjalide juurde täiendavad tõendid (hageja kontoväljavõtted), tõendamaks kostja rahalise nõude alusetust. Vastustaja ei nõustu apellatsioonkaebuses väidetuga, mille kohaselt olevat hageja kostjale kinnistu eest tasunud kokku 200 000 krooni (s.o 12 782,33 eurot) ning lisaks võtnud kinnistul oleva elamu renoveerimiseks laenu (kaaslaenuvõtjatena koos kostjaga) ning tasunud laenu tagasimakseid ja teinud kinnistule muid kulutusi. Hageja on kostjale raha pangaülekannetega tagastanud. Tasutud ei
ole mitte kinnistu eest, vaid tegu on kaaslaenusaajatena võetud laenukohustuse täitmisega; hageja on tagastanud kostjale kokku 17 430,02 €. Kokku on hageja 2006 – 2016 kandnud kostja kontole ühiselt võetud laenu katteks (s.o tagastanud kaaslaenusaajana laenu) 17 430, 02 €. Kostja ise kandis hageja pangakontole ühiselt võetud laenust raha üle 11 699,16 eurot. Kui arvestada kostja poolt B.H. `le üle kantud 1875,49 eurot hageja poolt kantud kuluna, siis on kostja on saanud ühiselt laenuks võetud raha enam tagasi summas 3 855 eurot (17 430, 02 – 1875, 49 – 11699, 16 = 3855, 37). Paljasõnalised ja eksitavad on kostja väited, mille kohaselt on kostja teinud kulutusi kinnistu „omandi saamiseks“. Pole selge, mida omandi saamise kulutuste all apellant on mõelnud, sellises sõnastuses väitega esineb apellant alles II astme kohtus. Ekslik on apellandi (kostja) seisukoht, mille järgi tuleks kinkelepingust taganemiseks esitada notariaalses vormis avaldus. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-50-06 kohaselt ei ole taganemise avaldusele VÕS § 188 järgi ette nähtud vorminõuet, st nagu muud tahteavaldused, võib see TsÜS § 68 lg 3 järgi olla ka järelduslik“. Maakohus on õigesti kvalifitseerinud pooltevahelise õigussuhte kinkelepinguna ja on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, samuti hinnanud õigesti tõendeid. Kostja enda väidetest tuleneb, et pooled ei olnud omavahel kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. Juhul kui tegu oleks müügilepinguga, siis ei ole järgitud seadusest tulenevat vorminõuet (AÕS § 119 lg 1 ja § 120 lg 1), selline tehing oleks TsMS § 83 lg 1 alusel tühine. Apellandi poolt poolt kohtumenetluses endale seatud eesmärk pole arusaadav. Vastustaja kinnitab jätkuvalt, et kostja pole hagejale kinnistu eest raha mitte kunagi maksnud ega ole kunagi pidanudki maksma. Laenu võeti elamu renoveerimiseks, pooled olid kaaslaenusaajad. Vastustaja ei nõustu apellandiga, et täitmata on ka kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused. Kostja on poja löömise omaks võtnud. Apellatsioonkaebuses tuuakse esile uusi kõrvalisi asjaolusid, mis ei kuulu tsiviilasjas arvestamisele. Apellant on oma õiguste teostamisel käitunud seadusevastasel viisil (lähisuhtevägivald poja suhtes ja hageja ema suhtes inimväärikust alandav, mõnitav sõnakasutus), mistõttu kohatu on kinkelepingust taganemise materiaalseid eeldusi apellandi poolt kahtluse alla seada „hea usu põhimõtte valguses“. Kostja ei ole millegagi tõendanud kinkelepingust taganemise lubamatust. Tõendamata ja paljasõnalised on kostja väited kinnistusse ja selle omandamisse rahalise panustamise kohta. Tuvastatud ei ole, et hagejal oleks kohustus kostjale tagastada mistahes rahasummasid. Asjakohatu on tagasitäitmise käsitlus apellatsioonkaebuses. Aegumise vastuväide on alusetu. Alusetu rikastumise väljaandmise nõude aegumise algusaja määramisel on oluline, millal muutub rikastumise väljaandmise nõue sissenõutavaks, s.o alates 18.08.2015, mil kostja sai kätte taganemisavalduse.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus keeldub asja materjalide juurde võtmast hageja (vastustaja) poolt ringkonnakohtule esitatud täiendavaid dokumentaalseid tõendeid, s.o hageja pangakontode
väljavõtteid aastate 2006 – 2016 kohta ning arusaamatu sisuga meilivahetuse väljatrükid 12 lehel. Meilivahetuse esitamist ei ole vastustaja millegagi põhjendanud. Pangakontode väljavõtted on esitatud seoses apellandi (kostja) väidetega, mille sisu on tõlgendatav selliselt, et kostja leiab endal olevat õiguse nõuda hagejalt kinnisasjale tehtud kulutuste hüvitamist. Niisugust nõuet ei ole ei vastuhagina ega omapoolse kohustuse täitmisest keeldumise vastuväitena maakohtu menetluses esitatud. Seega ei ole apellant õigustatud tuginema kõnealusele arvatavale nõudeõigusele apellatsioonimenetluses ja ringkonnakohus jätab sellekohased väited käsitlemata. Järelikult puudub alus asuda hindama ka vastustaja poolt esitatud vastuväiteid kostja väidetava hüvitise nõude kohta. Apellatsioonkaebuse vastusele lisatud täiendavad dokumendid tuleb lugeda vastustajale tagastatuks, kuna need on kohtule esitatud elektroonilises vormis.
9.Ringkonnakohus märgib esmalt, et põhjendamatud on apellatsioonkaebuses toodud etteheited maakohtule poolte vahelise õigussuhte ebaõiget kvalifitseerimist puudutavas osas. 14.04.2005. a leping on sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis, notar on kontrollinud tehinguosaliste tahet ja pooled on kinnitanud, et sõlmitav leping vastas nende tegelikule tahtele. Kostja ei ole usutavalt tõendanud oma väiteid selle kohta, et tegelikult oli pooltel kokkulepe, et kinkimise ehk tasuta käsutuse asemel hageja hoopis müüb kinnistu kostjale. Asjaolu, et kostja on teinud kinnistuga seoses makseid hageja ning tema õe arvelduskontodele, ei tõenda iseenesest seda, et kinkeleping oleks olnud näilik ning et kinkelepingu poolte tahe ei olnud tegelikult suunatud kinkelepingule omaste tagajärgede kaasatoomisele. Isegi juhul, kui leiaksid kinnitust kostja väited, et kinkelepingu asemel sõlmiti varjatult hoopis müügileping, siis oleks see müügileping TsÜS § 83 lõike 1 alusel tühine, kuna kinnisasja müügilepingut ei ole sõlmitud seaduses ettenähtud vormis. Asjaõigusseaduse § 641 ja § 119 peab ka kinnisasja võõrandamisele suunatud müügileping olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis, vastasel korral on tehing tühine ning selle alusel üleantu kuuluks VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastamisele.
10.Õige ei ole ka apellatsioonkaebuses väide, justkui peaks kinkelepingust taganemise avaldus olema tehtud notariaalselt tõestatud vormis, kuna kinkeleping ise on sõlmitud notariaalses vormis. Seaduses ei ole taganemisavaldusele vorminõuet ette nähtud ning taganemisavaldus võib sõltumata lepingu enese vormist olla tehtud ükskõik millises vormis, sh ka suuliselt, mida on kinnitatud ka Riigikohtu pikaajalises praktikas (vt Kõve, V., teoses Varul, P. jt (koostajad), Võlaõigusseadus I, kommentaar, Tallinn 2016, VÕS § 188 komm 4.2; RKTKo nr 3-2-1-50-06 p 23, nr 3-2-1-31-08, p 15; nr 3-2-1-138,10, p 21; nr 3-2-1-8-11, p 13; nr 3-2-1-142-12, p 28). Vorminõuet taganemisavaldusele ei saa järeldada mh VÕS § 13 lõikest 2 ega TsÜS § 78 lõikest 3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud ka apellatsioonkaebuses esitatud etteheited, mille kohaselt ei ole maakohus järginud asja lahendamisel tehingu tagasitäitmise reegleid (VÕS 189 lg 1). Kinkelepingust ei tulene iseenesest niisuguseid vastastikuseid kohustusi, mille puhul oleks asjakohane tugineda VÕS §-le 111. Kostja väitel on ta panustanud kinnistu omandamisse ja selle parendamisse ca 19 173,49 eurot, kuid see ei ole seotud kinkelepinguga. Kuna kinkelepingust ei tulene raha maksmise kohustust, siis ei saa olla asjakohane ka raha tagastamise ja sellelt intressi tasumise kohustus. Kõne alla võib tulla kostja nõudeõigus hageja vastu VÕS § 1042 alusel (nn kulutuste kondiktsioon), s.o võõrale asjale õigusliku aluseta tehtud kulutuste hüvitamise nõue, kuid sellisel õiguslikul alusel nõuet ei ole kostja maakohtu menetluses hageja vastu esitanud ei vastuhagi ega täitmise vastuväite (VÕS § 110) vormis. Maakohtul ei olnud kohustust selgitada kostjale vastuhagi esitamise vajadust olukorras, kus kostja teatas hagile esitatud vastuses, et juba kaalub vastuhagi esitamist. Kostja esitas menetluses väiteid seoses hagejale ja tema õele maksete tegemisega kontekstis, mille kohaselt kostja väitel oli poolte vahel sõlmitud müügileping ja mitte kinkeleping. Kostja ei toonud
menetluses esile (TsMS § 5), et kohus peaks võtma seisukoha ka kostja võimaliku tagasinõude või hüvitise nõude kohta.
11.Küll aga nõustub ringkonnakohus apellandi seisukohaga, et käesolevas asja materjalide kohaselt ei ole täidetud 14.04.2005. a kinkelepingust taganemise sisulised eeldused. 14.04.2005. a sõlmitud kinkelepinguga kinkis hageja kostjale Viljandi (Paistu) vallas XXX külas XXX asuva kinnisasja. Hageja tugines VÕS § 268 lg 1 ja § 267 p 1 koostoimest lähtudes väidetele, mille kohaselt on kostja kingisaajana näidanud hageja ja tema lähedaste suhtes üles jämedat tänamatust. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et VÕS § 267 p 1, mis saab kohalduda praegusele vaidlusele koostoimes VÕS § 268 lõikega 1, on sõnastatud mõnevõrra ebatäpselt. Sätte kohaselt on kinkelepingust võimalik taganeda juhul, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Ringkonnakohus leiab, et kinkelepingust saavad tuleneda õigused ja kohustused siiski üksnes lepingupoolte endi vahelistes suhetes. Õigus eeldada enda suhtes tänulikkuse ülesnäitamist on isiklikult üksnes kinkijal, samuti on selline kohustus kingisaajal üksnes isiklikult ja seda kinkija suhtes. Kinkelepingust ei saa tuleneda kingisaajale kohustust väljendada tänulikkust lisaks kinkijale endale veel ka kinkijale lähedaste isikute suhtes. Seega saab VÕS § 267 p 1 (koostoimes § 268 lõikega 1) ringkonnakohtu arvates mõista selliselt, et kingisaaja käitumine kinkija lähedase isiku suhtes saab olla kinkelepingust taganemise aluseks juhul, kui selles väljendub ühtlasi jäme tänamatus isiklikult just kinkija vastu.
12.Praegusel juhul on hageja kinkelepingust taganemise alusena toonud esile esiteks poolte ühise poja löömise (juulis 2015) ning teiseks hageja ema ja elukaaslase kohta ebatsensuursete ja alandavate väljendite kasutamise. Ringkonnakohus on seisukohal, et esiletoodud asjaolud ei ole kvalifitseeritavad jämeda tänamatusena hageja suhtes, mis annaksid alust 14.04.2005. a sõlmitud kinkelepingust taganemiseks. Maakohus on selles osas kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi ja see on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemise. Kolleegium nõustub, et poeg P.M. on ühtviisi lähedane isik nii hagejale kui kostjale. Seejuures ei saa eeldada, et kostja kui poega kasvatav ema pidanuks kasvatusmeetodite valikul arvestama veel ka hageja kui poja isa, samas kinkija, isiklike õigustega, mis tulenesid hageja ja kostja vahel sõlmitud kinkelepingust. Asja materjalide kohaselt seisnes kostja poolt poja suhtes toime pandud tegu selles, et 14.07.2015. a kella 00:30 ajal lõi kostja Viljandimaal XXX alevikus XXX maja juures ühe korra tahvelarvuti laadija juhtmega oma pojale M.P. ’le (sündinud 2000. a) vastu paremat külge, tabades paremat kätt õlavarre piirkonnas ja selga. Oma sellise tegevusega põhjustas K.S. P.M. ’le füüsilist valu ning verevalumi. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 12.04.2016. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse (tl 84-85) kohaselt kahetses K.S. juhtunut ja tunnistas, et ärritus liigselt, kui poeg kokkulepitud ajal koju ei tulnud ja ta pidi minema poega otsima. P.M. ise andis seejuures ütlusi, et on süüdi ema ärritumises, kuna ei pidanud kinni kokkuleppest tulla kella 00:00-ks koju. Poja ütluste kohaselt on tema emaga leppinud, politseisse ta pöörduda ei soovinud ja tegi seda mitu nädalat hiljem isa pealekäimisel. Ema karistamist poeg ei soovinud, sest oli ka ise süüdi. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses leidis prokurör, et K.S. süü ei ole suur ja puudub avalik huvi menetluse jätkamiseks. K.S. nõustus talle määratava kohustusega läbida individuaalse nõustamise programm psühholoogi juures vanemlike oskuste parandamiseks.
13.Ringkonnakohus leiab, et kostja eelkirjeldatud käitumine ei ole kvalifitseeritav jämedalt tänamatu käitumisena hageja kui kinkija suhtes, arvestades nii kinkelepingu sõlmimist 10 aastat enne kõnealuse sündmuse toimumist, poolte kooselu hilisemat purunemist ning kostja raskusi vahepeal 15-aastaseks saanud poja kasvatamisel. Poja löömisel püüdis kostja lahendada
kasvatuslikku olukorda ning ehkki selleks valitud viis oli ebakohane, ei ole selline käitumine käsitatav hagejale 14.04.2005. a sõlmitud kinkelepingu alusel võlgnetava tänulikkuse puudumisena. Ringkonnakohus nõustub, et poja füüsiline löömine on taunitav, kuid asja materjalidest nähtuvalt ei toonud see kaasa tervisekahjustust, samuti möönis poeg ise, et andis emale ärrituseks alust ega soovinud tema karistamist. Kostja on oma teguviisi kahetsenud ja kohustus läbima nõustamise. Arvestada tuleb muuhulgas ka seda, et poja kasvatamisega tegeles põhiliselt kostja ning hageja ei ole sellele igapäevaselt kaasa aidanud. Ringkonnakohus ei nõustu ka maakohtu käsitlusega, mille kohaselt on jämeda tänamatusena käsitletav olukord, kus pooltevaheline pikk lahkumineku järgne konfliktiolukord päädib kingisaaja poolse moraalivastase ja taunitava tegevusega kinkija või tema lähedase suhtes. Ringkonnakohus on seisukohal, et kinkelepingust jämeda tänamatuse tõttu taganemise puhul tuleb arvestada ka seda, millisel viisil on kingisaaja suhtes käitunud kinkija. Praegusel juhul puudub alus omistada pooltevahelise kooselu purunemist ja sellega kaasnenud lahkarvamusi üksnes kostjale ning sellest ei ole tuletatav kostja poolne jäme tänamatus hageja suhtes. Hageja ei ole ka ise eitanud poolte vahelisi konfliktseid suhteid ega ka nn rüseluste toimumist, põhistatud ei ole, et need oleksid olnud tingitud ainuüksi kostja käitumisest. Poolte väited üksteise ründamist puudutavas osas on olnud vastuolulised, nagu on märgitud ka kriminaalasja nr 15284000532 lõpetamise määruses (tl 86).
14.Kolleegiumi hinnangul ei ole kinkelepingust taganemise aluseks ka hageja väited, mille kohaselt on kostja solvanud tema teisi lähedasi. Kostja ei ole iseenesest eitanud, et ta on halvasti öelnud, kuid samas on ka hageja möönnud vastastikuseid verbaalseid ründeid. Tõendina on kohtule esitatud üksnes hageja ema M.P. tunnistajana kohtuistungil antud ütlused, kelle sõnade kohaselt saatis kostja hagejale SMS-sõnumi, milles väljendus ebatsensuurselt tunnistaja suhtes („ei luba lapsi selle litsi sünnipäevale“). Tunnistajale näitas seda sõnumit hageja M.P. . Seega ei olnud tegemist vahetu solvamisega, sõnum oli mõeldud hagejale. Lisaks rääkis tunnistaja, et kostja ähvardas telefoni teel jätkata M.P. häirimist ka edaspidi („ütles, et kepib X ajusid elu lõpuni“). Ringkonnakohus on seisukohal, et esiletoodud asjaolud kogumis ei kvalifitseeru jämeda tänamatusena hageja suhtes, arvestades lisaks muule ka seda, et kinnisasja kinkelepingust taganemise soovi avaldas hageja alles kümne aasta möödumisel kinnisasja omandi üleminekust. Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline". See tähendab, et kui kingisaaja oma seaduslikku õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganeda (RKTKo nr 3-2-1-8-11, p 15). Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et ehkki kinkelepingust taganemisele ei ole seadusega kehtestatud õigust lõpetavat vm välistavat tähtaega, oleks õigusselguse ja õiguskindluse põhimõttega siiski vastuolus, kui kinkelepingu järgne järelemõtlemisaeg või prooviaeg jääksid kestma sisuliselt alatiseks. Maakohtu otsuses viidatud Riigkohtu otsuste nr 3-2-1-8-11 ning nr 3-2-1-153-06 kohaselt olid asjaomased kinkelepingud sõlmitud ja nendest taganemise avaldused esitatud väga lühikese ajavahemiku sees, s.o kinkija avaldas neil juhtudel kinkelepingust taganemiseks soovi veel samal aastal, vaid mõni nädal või kuu pärast kinkelepingu sõlmimist. Ringkonnakohus viitab riigikohtunik A. Kulli tsiviilasjas nr 3-2-1-73-04 antud eriarvamuses p 8 märgitule, mille kohaselt reaalne elu on heitlik ja ettearvamatu. Kümne aasta möödumisel võivad inimeste vahelised suhted oluliselt muutuda ning kumbki õigussuhte pooltest ei saa eeldada, et algsed ühised eesmärgid ja ootused täies ulatuses realiseeruksid. See ei saa aga olla aluseks nõuda aastaid tagasi tehtud varaliste soorituste, sh kingete, tagastamist.
15.Ringkonnakohus ei pea vajalikuks analüüsida apellandi väiteid seoses VÕS § 6 kohaldamise ega hageja nõude aegumisega.
16.Seoses maakohtu otsuse tühistamisega muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 alusel menetluskulude jaotust. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud hageja kanda. Hageja kanda jäävad tema enda menetluskulud ning kostja menetluskulud nende vajalikus ja põhjendatud ulatuses.
16.1.Maakohtu menetluses taotles kostja menetluskulude rahalist kindlaksmääramist kokku summas 792 eurot (koos käibemaksuga). Kostja lepinguline esindaja osutas kostjale õigusabi 8 tunni ja 15 minuti ulatuses, millest kohtuistungiks valmistumisele ja kohtuistungil osalemisele kulus 1,5 töötundi. Lepingulise esindaja töötunni hind oli 80 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus leiab, et tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades on kostja taotlus põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Tegemist oli keskmise keerukusega tsviilasjaga.
16.2.Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kandis apellant (kostja) apellatsiooniastmes õigusabikulusid summas 720 eurot, lisaks on menetluskuluks riigilõiv summas 1100 eurot. Ringkonnakohus loeb riigilõivu vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks. Ringkonnakohus leiab, et ajakulu apellatsioonkaebuse koostamiseks 7,5 töötunni ulatuses ei ole põhjendatud ja seda tuleb vähendada. Esiteks ei pea ringkonnakohus põhjendatuks, et käesolevas asjas oleks kostja apellatsiooniastme õigusabi vajadus ligikaudu võrdne maakohtu menetluses saadud õigusabi mahuga. Maakohtus tehti mitmeid menetlustoiminguid, esitati kohtule mitu menetlusdokumenti, samuti toimus kohtuistung. Ringkonnakohtus on ainsaks menetlustoiminguks olnud apellatsioonkaebuse esitamine. Teiseks on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebuses on esitatud ka mitmeid asjatundmatuid väiteid ja seisukohti, mis samuti annavad alust hüvitamisele kuuluvat õigusabi kulu vähendada. Ringkonnakohus loeb apellandi vajalikuks ja põhjendatud õigusabi mahuks apellatsiooniastmes 4 tundi, töötunni hinnaga 80 eurot on apellandi õigusabikulu suurus seega 320 eurot, koos käibemaksuga kuulub hüvitamisele 384 eurot. Kokku tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 2276 eurot kahes kohtuastmes kantud menetluskulude katteks, millest 1100 eurot moodustab apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ja 1176 eurot kahes kohtuastmes kantud õigusabikulud koos käibemaksuga. Vastavalt apellandi taotlusele tuleb vastustajal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.