1.Rahuldada AS If Eesti Kindlustus hagi L.T. ja A.B. vastu liikluskahju 36 389, 55 krooni regressnõudes.
2.Mõista kostjalt L.T. hageja AS If Eesti Kindlustus kasuks välja 18 194, 78 krooni (kaheksateist tuhat ükssada üheksakümmend neli krooni ja 78 senti).
3.Mõista kostjalt A.B. hageja AS If Eesti Kindlustus kasuks välja 18 194, 78 krooni (kaheksateist tuhat ükssada üheksakümmend neli krooni ja 78 senti). Menetluskulude jaotus
1.Jätta poolte menetluskulud (kohtukulud) poolte endi kanda.
2.Välja mõista kostjalt L.T. riigilõiv 1400 (üks tuhat nelisada) krooni riigituludesse. Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi kontole SEB Eesti Ühispangas nr 10220034796011 või kontole nr 221023778606 Hansapangas, viitenumber 2900072123, selgitusse märkida käesoleva tsiviilasja number.
3.Välja mõista kostjalt A.B. riigilõiv 1400 (üks tuhat nelisada) krooni riigituludesse. Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi kontole SEB Eesti Ühispangas nr 10220034796011 või kontole nr 221023778606 Hansapangas, viitenumber 2900072123, selgitusse märkida käesoleva tsiviilasja number.
Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 31. oktoobril 2006.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.7. aprillil 2005.a (postitamise kuupäev) esitatud hagiavalduses palub hageja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 36389,55 krooni. Hageja väidete kohaselt toimus 19. oktoobril 1997.a kell 10.30 Tallinnas Peterburi tee 52 maja juures liiklusõnnetus, milles sai vigastada Veho Eesti AS-ile kuuluv sõiduk Honda Shuttle (reg. nr 263MBO). Liiklusõnnetuse põhjustas alkoholijoobes ja vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta kostja L.T., kes juhtis kostja A.B. kuuluvat sõidukit Volkswagen Passat (reg. nr 095AHV).
2.Kostja L.T. valduses olnud sõiduki Volkswagen Passat suhtes kehtis hageja väidete kohaselt hageja õiguseellase Eesti Varakindlustuse AS-iga sõlmitud liikluskindlustuse poliis (poliis nr E2424064T). Eesti Varakindlustuse AS-il kui kindlustusandjal tekkis (vastavalt ajahetkel kehtinud) liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 6 lg 1 ja § 27 lg 5 alusel kannatanule kostja poolt tekitatud liikluskahju hüvitamise kohustus. Hageja õiguseellane hüvitas 12. detsembril 1997.a kannatanule liikluskahju summas 31643,10 krooni. 30. juunil 2000.a ühendati Eesti Varakindlustuse AS AS-iga Sampo Eesti Varakindlustus ning viimane on seega Eesti Varakindlustuse õigusjärgalane. 23. oktoobri 2002.a vastavasisulise registrikande põhjal on AS Sampo Eesti Varakindlustus saanud uue ärinime – AS If Eesti Kindlustus.
3.Nõude materiaalõigusliku alusena tugineb hageja LKindlS § 38 lg 2 p-dele 2 ja 3.
4.Nii sõiduki juhtimine L.T.poolt alkoholijoobes ja ilma vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta kui ka A.B. poolt juhtimise üleandmine L.T., samuti ka liikluskahju tekitamine ning hageja poolt selle hüvitamine on hageja hinnangul tõendatud hagiavaldusele lisatud dokumentaalsete tõenditega. Vaatamata hageja poolt kostjatele esitatud pretensioonidele ei ole viimased liikluskahju käesoleva ajani hüvitanud.
5.Vabariigi Valitsuse 11. märtsi 1997.a määrusega nr 55 kinnitatud "Liiklusõnnetuse kahjukäsitluskulude piirmäärad" punkti 9 kohaselt on liikluskindlustuse kahjukäsitluskulude
piirmäraks 15% hüvitatud liikluskahju hüvitise summas, kuid mitte vähem kui 400 krooni ja mitte rohkem kui 12500 krooni. Vastavalt LKindlS § 38 lg-le 1 kuuluvad regressinõude koosseisu nii kahju hüvitamise kui ka juhtumi käsitlemisel tehtud kulutused. Eesti Varakindlustuse AS-ile tekkis kahjujuhtumi käigus kulusid 4746,45 krooni ulatuses.
KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
Kostjad hagi ei tunnista.
6.Kostja L.T. märgib enda kirjalikus vastuses, et ööl vastu 19. oktoobrit 1997.a olid nad koos A.B.diskol, kus pruukisid ka alkohoolseid jooke. Hommikul tegi alkoholijoobes A.B.L.T. ettepaneku istuda tema auto rooli, kuid L.T. keeldus, kuna tal puudus juhtimisõigus ning oli samuti pruukinud alkoholi. Seejärel istus A.B. ise rooli ning kostjad sõitsid "Susi" hotellini. Hotelli juurde jõudes ei tulnud A.B. auto juhtimisega toime ning toimus kokkupõrge hotelli juures seisnud taksoga sõiduauto Honda. Liiklusõnnetuse toimumise hetkel taksos juhti ei olnud, samuti polnud kedagi ka tänaval. A.B. palus L.T. istuda ümber juhiistmele, selgitades, et L.T. ei tule mingeid pahandusi, aga A.B.endalt võidakse juhtimisõigus ära võtta. L.T. tegi nagu A.Boiko palus. Kostjad väljusid autost ning L.T. istus juhiistmele, A.B. aga reisija kohale. A.B. palus samuti, et L.T. tutvustaks end tema täditütrena. Kui sõiduauto Honda juht hotellist väljus tutvustaski L.T. ennast A.B. täditütrena ja ütles, et oli liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki roolis. Sama versiooni esitasid kostjad õnnetuskohale saabunud politseiametnikele antud selgitustes. Samas kinnitab L.T. enda kirjalikus vastuses, et ta ei olnud reaalselt 19. oktoobril 1997.a liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduauto Volkswagen Passat (reg. nr 095AHV) roolis ning tal puudub käesoleva hetkeni sõiduki juhtimisõigus ning ta ei oska autot juhtida.
7.Kostja A.B. leiab kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg-le 1 tuginedes, et hagi on aegunud ning palub kohtul aegumist kohaldada. Samuti on A.B. seisukohal, et tema ei saa mingil juhul olla esitatud hagi puhul kohane kostja. Kostja A.B. väitel rikkus liikluseeskirju ning oli liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduauto roolis L.T.. Kostja L.T. süü liiklusõnnetuse põhjustamises on tuvastatud ka politseiameti 29. oktoobri 1997.a vastavasisulise otsusega. Sama otsusega on A.B. tunnistatud kannatanuks. Nimetatud otsust ei ole vaidlustatud. Seega on kostja A.B. käesolevas tsiviilasjas enda hinnangul pigem kolmandaks isikuks kui kaaskostjaks. Lisaks eeltoodule on kostja A.B. seisukohal, et puuduvad tõendid tema tegevuse õigusvastasuse kohta, samuti põhjusliku seose kohta võimaliku õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Kostja hinnangul on tõendamata ka tema süü liikluskahju tekkimises. Hageja ei ole kostja A.B.arvates määratlenud hagi alust ja eset tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363 nõuete kohaselt. Kostja A.B. hinnangul puudub hagejal tema suhtes kaitsmisele kuuluv subjektiivne õigus. Liiklusõnnetusega põhjustatud kahju hüvitamise kohustus hageja ees saab olla ainult kostjal
L.T..
Lisaks on A.B. vaidlustanud kaaskostja L.T. väite nagu tarvitanuks kostjad koos alkoholi ning A.B. nõudnuks L.T.rooli istumist. L.T. oleks võinud auto juhtimisest keelduda. Enda hinnangul andis A.B. juhtimise üle kainele ja juhilubasid omavale inimesele. L.T. jätnud väliselt kaine mulje ning kinnitanud A.B.juhtimisõiguse olemasolu.
MENETLUSE KÄIK
8.Eelmenetluse käigus võttis kostja L.T. omaks asjaolu, et tema istus ka avarii hetkel liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduauto Volkswagen Passat (reg. nr 095AHV) roolis (istus juhi kohal ning vajutas gaasi- ja piduripedaali), samas aitas aga A.B. teda käikude vahetamisel ja rooli keeramisel (vt toimik, lk 94, lk 108). Kostja A.B. vaidlustas eelmenetluse käigus asjaolu, et talle kuuluva sõiduki valdaja vastutus oli liiklusõnnetuse toimumise ajal hageja õiguseellase poolt kindlustatud (vt toimik, lk 107). Seetõttu on hageja pidanud vajalikuks 3.juulil 2006.a esitatud avalduses võimaliku hagi rahuldamise õigusliku alusena (alternatiivse alusena) osundada tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg-le 6.
9.Kohtuistungil jäi hageja kirjalikus hagiavalduses ja selle täpsustuses esitatud väidete ning nõuete juurde ja palus hagi rahuldada. Kostjad vaidlesid hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
10.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
11.Nii liikluskahju põhjustamise kui selle hüvitamise ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse (muutus kehtetuks 1. juunil 2001.a) § 6 lg 1 ja 27 lg 5 alusel oli kindlustusandja sõlmitud liikluskindlustuslepingu alusel kohustatud kindlustusjuhtumi saabumisel hüvitama kannatanule liikluskahju. Vastavalt sama seaduse §-le 13 oli kindlustusvõtjaks sõiduki omanik ning kindlustatud isikuks sõiduki omanik või sõidukit omaniku poolt juhtima volitatud isik. Seaduse § 38 lg 2 p 2 andis kindlustusandjale õiguse esitada regressinõudeid kindlustusvõtja ning sõidukit juhtinud isiku vastu, kui sõiduki juht juhtis sõidukit, olles alkoholi- või narkootikumijoobes või muu tugevatoimelise aine mõju all, või andis sõiduki juhtimise üle alkoholi- või narkootikumijoobes või muu tugevatoimelise aine mõju all olevale isikule. Sarnaselt võimaldas LKindlS § 38 lg 2 p 3 esitada tagasinõude, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või oli andnud sõiduki juhtimise üle vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule.
12.Pooltel puudub vaidlus selles, et 19. oktoobril 1997.a kell 10.30 toimus liiklusõnnetus, milles sai vigastada Veho Eesti AS-ile kuuluv sõiduk Honda Shuttle (reg. nr 263MBO). Liikluskahju põhjustati kostjale A.B.kuulunud sõidukiga Volkswagen Passat, milles viibisid alkoholijoobes kostjad L.T. ja A.B.. Kostja L.T. ei ole vaidlustanud asjaolu, et tal puudub vastava kategooria sõiduki juhtimise õigus. L.T. on samuti kinnitanud, et võttis osa sõiduki juhtimisest, kostja A.B. on enda osalemist sõiduki juhtimises eitanud. Puudub vaidlus tekkinud liikluskahju ning kahjukäsitluskulude suuruse üle. Kostjad ei ole vaidlustanud ka asjaolu, et hageja õiguseellane on 12. detsembril 1997.a liikluskahju summas 31643,10 krooni kannatanule hüvitanud. Samuti ei ole tõusetunud vaidlust küsimuses, et AS If Eesti Kindlustus (endise ärinimega AS Sampo Eesti Varakindlustus) on Eesti Varakindlustuse AS-i (registrikood 10100174) õigusjärglane.
13.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjate tsiviilvastutus oli kindlustatud hageja õiguseellase poolt ning kas sellest tulenevalt on hagejal õigus esitada kostjate vastu nõudeid ülalviidatud LindlS § 38 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel. Samuti on vaidlus selle üle, kas L.T. ja L.B. võtsid mõlemad osa liikluskahju põhjustanud sõiduki juhtimisest või tegi seda ainult L.T.. Samuti on L.B. väitnud, et ei teadnud L.T. joobeseisundist ega juhtimisõiguse puudumisest.
14.Kohus peab enne poolte sisuliste väidete käsitlemist otstarbekaks analüüsida kostja A.B. poolt esitatud aegumise vastuväidet, kuna hagis esitatud nõude aegumise aluseks olevate asjaolude olemasolu välistaks igal juhul hagi rahuldamise. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud nõue ei ole aegunud. Hageja väidetava liikluskahju hüvitamise kohustuse aluseks olev liiklusõnnetus toimus vaidlustamata asjaolude kohaselt 17. oktoobril 1997.a ning hageja õiguseellane hüvitas kannatanule liikluskahju sama aasta 12. detsembril. Sellel ajal kehtinud TsÜS § 113 lg 1 nägi hagi korras õiguste kaitse üldise aegumistähtajana ette 10 aastat. Nimetatud aegumistähtaeg kehtis ka liikluskindlustuse seaduse alusel esitatavate regressnõuete suhtes. Ka alates 1. juulist 2002.a kehtiva TsÜS §-st 149 tuleneb, et seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg-le 1 kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002.a tekkinud aegumata nõuetele. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 12. detsembril 1997.a ning hagi on esitatud 7.
aprillil 2005.a. Seega ei olnud aegumistähtaeg hagiavalduse esitamise ajaks lõppenud. Kohus märgib seejuures, et hagis esitatud nõuet ei saaks aegunuks lugeda ka juhul kui vaadelda seda kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudena, mille suhtes kehtib vastavalt 1.juulil 2002.a jõustunud TsÜS § 150 lg 1 kohaselt 3-aastane aegumistähtaeg. VÕSRS § 9 lg 2 tuleneb, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002.a kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002.a. Hagi on esitatud enne kolme aasta möödumist nimetatud kuupäevast (s.o enne 1. juulit 2005.a.).
15.Kostja A.B. on vaidlustanud asjaolu, et temale kuulunud Volkswagen Passat suhtes kehtis liiklusõnnetuse toimumise ajal Eesti Varakindlustuse AS-iga sõlmitud liikluskindlustuse leping ning vastav poliis (poliis nr E2424064T). Teisiti öeldes puuduvad kostja A.B. arvates tõendid selle kohta, et kostjate tsiviilvastutus oli kindlustatud hageja õiguseellase poolt. Kostja ei mäleta millises kindlustusseltsis ta enda tsiviilvastutuse kindlustanud oli. Kostja A.B. väitel ei ole allkiri hageja poolt kohtule esitatud liikluskindlustuse poliisil (esitatud on poliisi koopia) kirjutatud tema poolt (vt toimik, lk 7). Samuti on kostja A.B. juhtinud seoses kõnealuse tõendiga tähelepanu asjaolule, et vastavalt poliisi koopial olevale templijäljendile on poliis alates 2. detsembrist 1997.a kehtetu. Kohtu hinnangul saab siiski lugeda tõendatuks, et kostja A.B. kuulunud sõiduautoga Volkswagen Passat seonduva tsiviilvastutuse suhtes oli liiklusõnnetuse toimumise ajal kindlustusandjaks hageja õiguseellane. Nii hageja kui kostja A.B. kinnitusel ei ole esitatud poliisi originaaleksemplar säilinud, mistõttu puudub võimalus tagantjärele tuvastada, kas poliisile on kindlustusvõtjana alla kirjutanud A.B. või mitte (vt toimik, lk 130-131). Samas on teiste asjas olemasolevate tõendite põhjal siiski võimalik järeldada, et hageja (hageja õiguseellane) oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel kindlustanud A.B.kuulunud sõiduki valdaja tsiviilvastutuse. Eelkõige nähtub nimetatud asjaolu Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmebaasi väljatrükist (vt toimik, lk 114-115), samuti kajastub hageja poolt eitatud liikluskindlustuse poliisi number (E2424064) liikluspolitsei poolt koosatud liiklusõnnetuse protokollis (vt toimik, lk 12). Kohtule jääb arusaamatuks, millist õiguslikku tähtsust omab käesoleval juhul kostja A.B. poolt välja toodud asjaolu, et liikluskindlustuse poliis muutus alates 2. detsembrist 1997.a kehtetuks. Liiklusõnnetuse toimumise ajal (17.10.1997.a) poliis kehtis ning vastavalt kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 152 lg 1 p-le 1 oli kindlustusjuhtumi toimumine kindlustuslepingu ennetähtaegse lõppemise aluseks.
16.Tulenevalt eeltoodust tuleb jaatada hageja põhimõttelist õigust esitada kindlustusandja õigusjärglasena regressnõudeid liikluskahju tekkimise ja hüvitamise ajal kehtinud LKindlS § 38 lg 2 alusel. Kohus leiab, et kostja L.T. suhtes kuulub hageja regressnõue rahuldamisele nii LKindlS § 38 lg 2 p 2 alusel kui ka p 3 alusel. Kostja L.T. on võtnud omaks asjaolu, et ta sõitis kostja A.B.kuulunud sõiduautot Volkswagen Passat juhtides, või vähemalt juhtimisest osa võttes, otsa sõidukile Honda Shuttle (reg. nr 263MBO), mille tagajärjel tekkis hüvitamisele kuuluv liikluskahju. Samuti on kostja L.T. möönnud, et ta juhtis sõidukit alkoholijoobes ning et tal puudus vastava kategooria sõiduki juhtimise õigus. Kostja L.T. alkoholijoove on tuvastatav ka
19.oktoobril 1997.a läbi viidud joobeekspertiisi akti põhjal (vt toimik, lk 35).
17.Edasiselt analüüsib kohus A.B. vastu esitatud regressnõude põhjendatust. Käesolevas asjas puuduvad tõendid selle kohta, et A.B. võttis (koos kaaskostjaga) osa endale kuulunud sõiduki juhtimisest. L.T. sellesisulised väited ei ole tõendamist leidnud. Seetõttu ei ole kostja A.B.joobeseisundil liiklusõnnetuse toimumise ajal õiguslikku tähendust. Kohtu hinnangul saab hageja kui kindlustusandja võimalik regressnõue A.B. vastu tuleneda sellest, et viimane andis talle kuuluva sõiduki juhtimise üle alkoholijoobes ja vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta L.T.. Kohus leiab, et vaatamata vaidluse lahendamisel kohaldatava LKindlS § 38 lg 2 punktide 2 ja 3 sõnastuse teatavale mitmetimõistetavusele, annavad nimetatud sätted kindlustusandjale õiguse esitada regressnõudeid kahju tekitanud sõiduki omaniku või valdaja vastu, kui sõiduki juhtimine oli üle antud alkoholi mõju all olevale isikule või vastava kategooria
sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Selline tõlgendus korreleerub liikluseeskirjast tulenevate kohustustega. Liikluskahju tekitamise ajal kehtinud liikluseeskirja (kinnitatud Vabariigi Valitsuse määrusega 26. oktoobrist 1994.a nr 394) punkt 58.1. kohaselt ei tohtinud juht olla alkoholijoobes. Vastavalt eeskirja punktile 59 ei tohtinud juhtimist üle anda isikule, kes on sama eeskirja punktis 58 nimetatud seisundis. Liikluseeskirja punkt 60 keelas mootorsõiduki ja trammi juhtimise üleandmise isikule, kellel puudub vastav juhiluba.
18.Kuigi kostjate seletused A.B. poolt juhtimisõiguse üleandmise kohta L.T,on oma sisult vasturääkivad, puudub siiski vaidlus selles, et L.T. juhtis A.B. nõusolekul viimasele kuulunud sõidukit ja põhjustas sellega liikluskahju. L.T. oli alkoholijoobes, samuti puudus tal vastava kategooria sõiduki juhtimise õigus. Kostja A.Boiko väitel ei olnud ta viimatinimetatud asjaoludest teadlik ning enda arvates andis ta sõiduki üle kainele ning vajalikku juhtimisõigust omavale isikule (vt toimik, lk 132). Kohtu hinnangul ei ole kostja A.B. kõnealused väited tuvastamist leidnud asjaolude kontekstis veenvad. Nii nähtub L.T. suhtes läbi viidud joobeekspertiisi aktist, et uuritava artikulatsioon oli kohati ebaselge ja kand-varvas kõnd sirgjoonel ebakindel, samuti on aktis fikseeritud alkoholi lõhna esinemine suust (vt toimik, lk 35 ja lk 35 pöörel). Nimetatud välised alkoholijoobele viitavad tunnused on kohtu arvates piisavad selleks, et A.B. pidanuks tekkima kahtlus L.T. kainuses. Kostjate kinnitusel sõidu ajal alkoholi enam ei pruugitud (vt toimik, lk 132). Seega pidi L.T. olema alkoholijoobes juba enne sõiduki juhtimisele asumist.
19.Vastuseks kostja A.B. väidetele peab kohus vajalikuks täiendavalt märkida, et LKindlS § 38 lg 2 p 2 ei eelda sõiduki tahtlikku üleandmist joobes isikule. Nimetatud säte rakendamiseks piisab sõiduki üleandnud isiku hooletuse tuvastamisest, mis kohtu hinnangul tõendamist leidnud ka käesolevas asjas (vt otsuse p 18). Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium 14. juuni 2006.a otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-48-06 (otsuse p 12). Nimetatud lahendis on Riigikohus käsitlenud küll alates 1. juunist 2001.a kehtiva liikluskindlustuse seaduse § 48 lg 2 p 3 kohaldamist, kuid kohtu hinnangul on võimalik sarnaselt sisustada ka varemkehtinud LKindlS § 38 lg 2 p 2. Kohtu arvates on ilmne ka põhjusliku seose olemasolu kostja A.B. tegevuse (juhtimise üleandmine) ning tekkinud liikluskahju vahel. Kohtu hinnangul puuduvad samas tõendid selle kohta, et kostja A.B. oleks käitunud hooletult L.T.va juhtimisõiguse olemasolu kontrollimisel.
20.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et käesoleval juhul eksisteerib hagejal regressnõue mõlema kostja suhtes. Kostja L.T. vastu esitatud nõue kuulub rahuldamisele nii LKindlS § 38 lg 2 p 2 alusel kui ka p 3 alusel. Kostja A.B. vastu kuulub nõue rahuldamisele LKindlS § 38 lg 2 p 2 alusel. Lisaks hüvitatud liikluskahjule kuuluvad kostjatelt regressi korras väljamõistmisele ka hageja õiguseellase poolt kantud kahjukäsitluskulud vastavalt liikluskahju tekkimise ja hüvitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 11. märtsi 1997.a määrusele nr. 55 "Liikluskindlustuse kahjukäsitluskulude piirmäärad", punkt 9. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on hageja õiguseellane kandnud juhtumi käsitlemise käigus kulusid 4746,45 krooni ulatuses. Põhimõtteliselt võiks hagejal alternatiivselt eksisteerida nõue kostjate vastu ka TsK § 477 lg-st 5 alusel. Hagi rahuldamise tõttu LKindlS § 38 lg 2 p-dest 2 ja 3 tulenevalt, ei pea kohus vajalikuks siinkohal küsimust kostjate võimalikust alusetust säästmisest hageja arvel üksikasjalikumalt analüüsida.
21.Samas puudub kohtu hinnangul käesolevas asjas alus solidaarvastutuse kohaldamiseks. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 7 ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hageja poolt osundatud tsiviilkoodeksi (TsK) § 187 sätestab, et solidaarne kohustus või solidaarne nõue tekib, kui see on ette nähtud lepingu või seadusega, eriti kohustise eseme jagamatuse korral. Seega ei saa solidaarse kohustuse tekkimist eeldada (vt toimik, lk 98). Kohus ei nõustu hageja väitega, et varemkehtinud LKindlS § 38 lg 2 p-d 2 ja 3 andsid
kindlustusandajale seadusliku aluse esitada solidaarseid regressnõudeid sõidukit juhtinud isiku ning kindlustusvõtja vastu. Kohtu hinnangul ei tulene liikluskindlustuse seadusest kostjate solidaarset kohustust kindlustusandja ees. Kohustusliku liikluskindlustuse kindlustusandja ei omanda pärast kahju hüvitamist kannatanu õiguslikku positsiooni. Järelikult tuleb käesoleval juhul rakendada osavastutuse põhimõtet (TsK § 186 lg 1). TsK § 186 lg 1 näeb ette, et kui kohustisest võtab osa mitu kreeditori või mitu võlgnikku, on igal kreeditoril õigus nõuda täitmist, ja iga võlgnik on kohustatud täitma kohustise teistega võrdses osas, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Lisaks võib õigusdogmaatika põhjal pidada võimalikuks võlgnike osade suuruse võrdsusest kõrvale kalduda ka juhtumi konkreetsetest faktilistest asjaoludest lähtudes. Arvestades käesoleva juhtumi asjaolusid, s.h kummagi kostja õigusrikkumise raskust ja õigusvastase käitumise laadi, ei näe kohus alust TsK § 186 lg-s 1 sätestatust kõrvalekaldumiseks. Seega kuuluvad hageja poolt hüvitatud liikluskahju (31643,10 krooni) ja kahjukäsitluse kulud (4746,45 krooni) kostjatelt väljamõistmisele võrdsetes osades, kummaltki kostjalt 18194,78 krooni.
22.Vastusena kostja A.B. väidetele märgib kohus täiendavalt, et politseiameti 29. oktoobri 1997.a otsusega tuvastatud L.T. süü 19. oktoobril 1997.a toimunud liiklusõnnetuses (vt toimik, lk 31) ei välista regressnõude esitamist A.B. vastu LKindlS alusel. Politseiameti kõnealune otsus ei ole käesolevas tsiviilasjas tõendamist vabastamise aluseks. Samuti ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel õiguslikku tähendust asjaolu, et kannatanud sõiduki suhtes oli Eesti Varakindlustuse AS-il sõlmitud varakindlustuse leping. Juriidilist tähtsust ei oma ka see, kas A.B. tarvitas alkoholi koos L.T.või mitte. Kostja A.B. muudele konkretiseerimata vastuväidetele hagi aluse ja eseme ebaselguse osas ei pea kohus võimalikuks seisukohta võtta. Kohus jätab tähelepanuta hageja poolt esitatud tõendi L.T.(sünd xxx) juhtimisõiguse puudumise kohta (vt toimik, lk 37). Tõendil puudub seos käesoleva tsiviilasjaga, kuivõrd kostjaks on L.T. (i.k xxx).
23.Kooskõlas 1. jaanuaril 2006.a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätestas, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Õigusabikulude väljamõistmisel tuleb arvestada sama seaduse § 61 lg 1 p-s 1 nimetatud piirmääraga. Käesoleval juhul hageja menetluskulude (kohtukulude) väljamõistmist kostjatelt taotlenud ei ole. Kostja A.Boiko taotles kohtuistungil enda õigusabikulude väljamõistmist hagejalt, kuid kohtule esitatud kuludokumentidest ei nähtunud väidetavate õigusabikulude seotus käesoleva kohtuasjaga, mistõttu kohus tagastas nimetatud dokumendid (vt toimik, lk 132-133). Lähtudes eeltoodust ning võttes aluseks ülalviidatud TsMS § 60 lg 1, jätab kohus poolte menetluskulud poolte endi kanda.
24.Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 4 ja TsMS § 57 lg 1 kohaselt oli hageja hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud. Hageja poolt esitatud rahaliselt nõudelt kuulunuks hagiavalduse esitamise ajal kehtiva riigilõivuseaduse § 37 lg-st 1 ja lisast 2 tulenevalt tasumisele riigilõiv summas 2800 krooni. Juhindudes kuni 31.detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 64 lg-st 1 ja § 48 lg 1 p-st 2, tuleb riigilõiv nimetatud summas kostjatelt riigituludesse välja mõista. Kuna kohus ei käsitle kostjaid hagis esitatud nõude osas
solidaarvõlgnikena, peab kohus põhjendatuks mõista kummaltki kostjalt riigilõivu riigituludesse välja 1400 krooni. Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
Ärakiri õige. Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.