SIA Inkri avaldus Maktor Grupp OÜ pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26. septembri 2016. (menetluskulude kindlaksmääramine)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Maktor Grupp OÜ määruskaebus
a määrus
SIA Inkri määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad
Võlausaldaja SIA Inkri (registrikood 40103195034), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv Võlgnik Maktor Grupp OÜ (registrikood 11208086), lepinguline esindaja Janno Perv
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 26. septembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-13766 muutmata.
2.Jätta Maktor Grupp OÜ määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta SIA Inkri määruskaebus rahuldamata. Kohtu selgitused Menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale võib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest määruskaebuse, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse
2-15-13766 kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulude kindlaksmääramisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja sellele esitatud vastuväited
1.SIA Inkri (võlausaldaja) esitas 16. septembril 2015 Harju Maakohtule avalduse Maktor Grupp OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Maakohus rahuldas 5. veebruari 2016. a määrusega pankrotiavalduse, kuulutas välja võlgniku pankroti, määras võlgnikule pankrotihalduri ning määras ajutise halduri tasuks pankrotivara arvel 1350 eurot (koos käibemaksuga 1620 eurot). Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11. aprillil 2016 maakohtu määruse ning tegi uue määruse, millega jättis avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata, mõistis võlausaldajalt ajutise halduri kasuks välja tasu 1620 eurot ja jättis kõik menetluskulud avaldaja kanda. Ringkonnakohtu määrus jõustus 1. juunil 2016, kui Riigikohus jättis võlausaldaja määruskaebuse menetlusse võtmata.
2.Võlgnik esitas 16. augustil 2016 maakohtule taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks ning 22. augustil 2016 taotluse lisa. Võlgnik palus võlausaldajalt välja mõista lepingulise esindaja kulu 2635 eurot 50 senti ja määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 50 eurot. Võlgniku esindaja osutas õigusabi tunnihinnaga 120 eurot. Võlgnik kinnitas, et saab käibemaksu tagasi arvestada ning kõik menetluskulud on kantud praeguses kohtumenetluses. Täiendavas avalduses palus võlgnik võlausaldajalt välja mõista pankrotimenetluse aruande alusel ajutise halduri tasu 1620 eurot, halduritasu 4440 eurot ning õigusabikulude hüvitise 4472 eurot, s.o kokku veel 10 532 eurot. Võlgnik palus kohustada võlausaldajat tasuma menetluskulud võlgniku lepingulise esindaja arvelduskontole ning kohustada võlausaldajat tasuma menetluskuludelt seadusjärgset viivist.
3.Võlausaldaja vaidles menetluskuludele vastu ja leidis, et võlgniku menetluskulude suurus on ülepaisutatud. Võlgniku täiendavas menetluskulude kindlaksmääramise avalduses esitatud ajutise halduri ja halduri tasule võlausaldaja vastu ei vaielnud, kuid vaidles vastu advokaadibüroode arvete alusel nõutud tasule, sest võlgnik ei ole kirjeldanud, milliste teenuste eest need esitati. Kuna võlausaldajale on teadmata nende arvete sisu, siis ei ole võimalik nende arvete kohta seisukohta anda ja need arved tuleb jätta võlgniku enda kanda. Esimese astme kohtu lahend ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 26. septembri 2016. a määrusega avalduse osaliselt. Maakohus mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulude hüvitise 1898 eurot kohustusega tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist. Määruse põhjenduste kohaselt tuleb menetluskulud võlgniku kasuks välja mõista koos käibemaksuga, kuna Maksu- ja tolliameti andmete kohaselt ei ole võlgnik käibemaksukohustuslane.
2-15-13766 Kohus hindas õigusabitoimingute ning kulude põhjendatust ja vajalikkust ning leidis, et
16.detsembri 2015. a arve nr 66 alusel on põhjendatud ja vajalik õigusabitoimingute ajakulu 6,9 tundi ning sellest tulenevalt põhjendatud ja vajalikud menetluskulud summas 828 eurot (6,9 x 120). Põhjendatud on võlgniku esindaja ajakulu esitatud pankrotimenetluse ja kriminaalasja süüdistuskokkuvõttega tutvumisele ja analüüsile 4 tunni ulatuses, arvestades analüüsitavate dokumentide sisu ja mahtu ning asjaolu, et eelnimetatud dokumentides kajastuvat teavet on võlgniku esindaja kasutanud kohtule võlausaldaja avalduse suhtes vastuväidete esitamisel. Põhjendatud ei ole võlgniku esindaja ajakulu 3 tunni ulatuses pankrotihalduri aruande ja selle lisadega tutvumisele. Aruanne neljal lehel ja selle lisad 7 lk ei olnud keerulise ega spetsiifilise sisuga, mistõttu oli selle dokumendi analüüsi ning tutvumise mõistlikuks ning põhjendatud ajakuluks 1 tund. Võlgniku esindajal ajakulu 8. detsembri 2015 istungil osalemisele oli põhjendatud ja vajalik 0,4 tunni ulatuses. Arvestades asjaolu, et võlgniku esindaja oli enne vastuväidete koostamist tutvunud põhjalikult materjalidega, oli vastuväidete koostamiseks põhjendatud ja vajalik ajakulu 1,5 tundi.
19.veebruari 2016. a arve nr 7 alusel on põhjendatud ja vajalik ajakulu 5 tundi ning sellest tulenevalt põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 600 eurot (5 x 120). 5. veebruari 2016. a määrusega tutvumisele ja analüüsile ning Riigikohtu lahendite analüüsile kulunud 3 tundi oli põhjendatud ja vajalik. Nimetatud määruse maht oli 3,5 lehekülge ning määruskaebus sisaldas viiteid Riigikohtu lahenditele. Kuna võlgniku määruskaebuse sisuline osa oli ca 1,5 lk ning ei sisalda põhjalikumaid uusi seisukohti, vaid uusi viiteid Riigikohtu lahenditele, on põhjendatud ajakulu vastava sisu ning mahuga määruskaebuse koostamiseks 2 tundi. 10. juuni 2016. a arve nr 12 alusel on põhjendatud ja vajalik ajakulu 3,5 tundi ning sellest tulenevalt põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 420 eurot (3,5 x 120). Tallinna Ringkonnakohtu määrusega tutvumise ja analüüsi põhjendatud ajakulu üks tund ning kliendile esitamine maksimaalselt 30 minuti ulatuses, mistõttu on eelnimetatud õigusabitoiminute vajalik ajakulu 1,5 tundi. Ringkonnakohtu määrus on koostatud neljal lehel ning määrus oli tehtud võlgniku kasuks, mistõttu ei olnud võlgnikul alust määruskaebust esitada ega määrust või muid materjale põhjalikumalt läbi töötada. Pankrotihalduriga suhtlemise ning kohtumise ajakulu 2 tunni ulatuses on põhjendatud ja vajalik. Võlgniku 16. augusti 2016. a arve nr 26 alusel ei tule võlgnikule menetluskulusid hüvitada, sest menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohtule esitamine ja menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ning need saab menetlusosaline esitada kohtule ilma lepingulise esindajata. Võlgniku kasuks tuleb välja mõista ka määruskaebuselt tasutud riigilõiv 50 eurot. Võlgniku 22. augusti 2016 täiendav avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks ei ole põhjendatud, sest tsiviilkohtumenetluse seadustikus ei ole ette nähtud, et menetluskulude kindlaksmääramise raames saaks määrata kindlaks ja mõista teiselt menetlusosaliselt välja tasu pankrotihalduri tehtud toimingute eest. Pankrotiseaduse (PankrS) § 150 lg 3 järgi peab pankrotiavalduse rahuldamata jätmise korral võlausaldaja pankrotimenetluse kulud hüvitama ning nende kulude hüvitamist saab nõuda haldur ise. Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 2016. a määrusega on võlausaldajalt halduri kasuks välja mõistetud ajutise halduri tasu 1620 eurot, sh käibemaks. Kokku on võlgniku põhjendatud menetluskuludeks riigilõiv 50 eurot ja õigusabikulud 1848 eurot.
2-15-13766
Määruskaebused ja menetlusosaliste seisukohad
5.Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata 22. augusti 2016 täiendava avalduse, ja teha selles osas uue määruse, millega avaldus rahuldada. Määruskaebuse väidete kohaselt täitis pankrotihaldur pankrotimenetluse käigus seadusest tulenevaid kohustusi ning tellis menetluse huvides õigusabi Advokaadibüroolt Kaevando & Partnerid ning Advokaadibüroolt Varul. Nimetatud kulud tekkisid pankrotiavalduse esitamise tõttu. Kui maakohtule ei olnud mõistetav, milliseid toiminguid tehti, pidi kohus nõudma võlgnikult avalduse täpsustamist ning selgitusi. PankrS § 150 lg 3 ei välista menetluskulude väljamõistmist võlausaldajalt, eriti juhul, kui võlgnik on halduri menetluskulud kandnud ning esitanud kohtule menetluskulude väljamõistmiseks avalduse.
6.Võlausaldaja palus võlgniku määruskaebuse jätta rahuldamata, sest võlgnik ei ole lisanud täiendavale avaldusele arveid ega spetsifikatsioone, mistõttu ei ole teada, kas nimetatud kulusid saaks üldse hüvitada.
7.Võlausaldaja esitas ka ise maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus vähendada väljamõistetud menetluskulude hüvitist 1370 euroni. Määruskaebuse väidete kohaselt on arvel nr 66 põhjendatud ja vajalik õigusabitoimingute ajakulu maksimaalselt 5 tundi (600 eurot). Pankrotimenetluse ja kriminaalasja süüdistuskokkuvõttega tutvumise põhjendatud ajakulu on maksimaalselt 2,6 tundi. Vastuväidete koostamiseks 1,5 leheküljel kulus maksimaalselt üks tund, sest esindaja oli materjalidega varem tutvunud. Arvel nr 7 märgitud õigusabitoimingute ajakulu on põhjendamatult suur, arve kogusummaks võiks jääda 360 eurot. Määruse ja Riigikohtu lahendite analüüsimiseks piisas kahest tunnist. Kuluda ei saanud ka 5 tundi Määruskaebuse koostamisele ja edastamisele sai kuluda maksimaalselt üks tund, sest kaebuse sisuline osa on ca 1,5 lk. Arvel nr 12 märgitud toimingutest on põhjendatud ajakulu 3 tundi (360 eurot). Määrusega tutvumise mõistlik ajakulu on 1 tund ning selle hulka tuleks arvestada ka kliendi esindamine, kuna see on töökohustus.
8.Võlgnik ei esitanud võlausaldaja määruskaebusele vastuväiteid.
9.Harju Maakohus võttis määruskaebused menetlusse, jättis need rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust maakohtu määrust tühistada, mistõttu tuleb maakohtu määrus jätta tsiviilkohtumenetluse seaduse (TsMS) § 657 lg 1 p 1 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 muutmata. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi
2-15-13766 koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks määruskaebuste väidetele märgib kolleegium järgmist.
9.Võlgnik vaidlustas määruskaebuses maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis rahuldamata võlgniku täiendava menetluskulude avalduse, s.o võlausaldajalt välja mõistmata ajutise halduri tasu 1620 eurot, halduri tasu 4440 eurot ja pankrotihalduri tehtud kulutused õigusteenuse saamiseks summas 4472 eurot.
10.Ajutise halduri tasu osas juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et ajutise halduri tasu suuruse määrab kohus kindlaks PankrS § 23 järgi, sh esitab ajutine haldur PankrS § 23 lg 2 järgi koosmõjus PankrS § 22 lg-ga 5 koos aruandega oma ülesannete täitmise ja võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuste kohta ka taotluse kulutuste hüvitamiseks. Praeguses asjas määras Harju Maakohus võlgniku vara arvel makstava ajutise halduri tasu suuruse kindlaks 5. veebruari 2016. a määruses, millega maakohus kuulutas välja võlgniku pankroti. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11. aprilli 2016. a määrusega maakohtu määruse pankroti väljakuulutamise osas, kuid jättis ajutise halduri tasu suuruse muutmata, mõistes võlausaldajalt halduri kasuks tasu välja. Seega on jõustunud kohtulahendiga ajutise halduri tasu võlausaldajalt halduri kasuks välja mõistetud. Sellises olukorras ei ole mõistetav, miks soovib võlgnik teist korda ajutise halduri tasu hüvitamist võlausaldajalt ning kas ja mille alusel nõuab ta hüvitist endale.
11.Lisaks ajutise halduri tasule soovib võlgnik, et võlausaldajalt mõistetakse välja ka pankrotihalduri tasu 4440 eurot. Halduri tasu suuruse määrab kohus PankrS § 65 lg 1 II lause järgi üldjuhul kindlaks pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel. Praeguses asjas kuulutas maakohus 5. veebruaril 2016 välja võlgniku pankroti ja määras võlgnikule pankrotihalduri, kuid ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse 11. aprillil 2016 ning ringkonnakohtu määrus jõustus 1. juunil 2016, mil Riigikohus jättis määruskaebuse menetlusse võtmata. Seega on kujunenud olukord, kus maakohus on määranud võlgnikule ekslikult pankrotihalduri, kes on maakohtu määruse viivitamatu jõustumise tõttu asunud oma ülesandeid täitma, kuid kohtumääruse tühistamise tõttu ei ole pankrotimenetlus jõudnud lõpparuande kinnitamiseni, mistõttu ei ole ka kohus määranud kindlaks võlgnikule määratud pankrotihalduri tasu. Maakohus juhtis õigesti tähelepanu sellele, et pankrotihalduril on PankrS § 65 lg 1 I lause järgi õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, kuid selleks peab haldur esitama kohtule vastava taotluse. Praeguses asjas esitas aga võlgnik menetluskulude kindlaksmääramise täiendava avalduse lisana pankrotihalduri tasu arvestuse (II kd, tl-d 165–166). Isegi kui käsitada esitatud dokumente halduri tasu taotlusena, siis olukorras, kus maakohus jättis halduri taotluse rahuldamata, saaks selles osas maakohtu määrust vaidlustada haldur, kelle õigusi see lahend kitsendab. Praeguses asjas on aga nii taotluse kui ka määruskaebuse esitanud võlgnik, kellel ei ole seadusest tulenevalt õigust saada halduri tasu.
12.Viimaks nõuab võlgnik võlausaldajalt pankrotimenetluse halduri tehtud kulutuste hüvitamist summas 4472 eurot. Kolleegium märgib, et ka pankrotimenetluses oma kohustuste täitmiseks halduri tehtud vajalike kulutuste hüvitamist saab PankrS § 66 lg 1 järgi nõuda pankrotihaldur, esitades kohtule seaduses ettenähtud ajavahemike tagant vastava aruande. Praeguses asjas ei ole
2-15-13766 pankrotihaldur kulutuste hüvitamist taotlenud. Küll on võlgnik esitanud nii avalduse selliste kulutuste hüvitamiseks kui ka määruskaebuse maakohtu määruse peale, millega sellised kulutused jäid hüvitamata. Seadusest tulenevalt aga võlgnikul sellist õigust ei ole.
13.Seega asus maakohus põhjendatult seisukohale, et kuna halduri tehtud toimingute eest saab nii tasu kui ka kulutuste hüvitamist nõuda haldur, kellele peab tasu ja kulutused PankrS § 150 lg 3 järgi hüvitama võlausaldaja, ei ole praeguses asja alust võlgniku avaldust nende kulude osas rahuldada.
14.Vastuseks võlausaldaja määruskaebusele märgib kolleegium, et dokumentide koostamiseks ja õigusteenuse osutamiseks kulunud aja hindamise aluseks ei saa olla üksnes teise menetlusosalise arvamus, et nendeks toiminguteks kulub vähem aega. Kulude väljamõistmise peamiseks kriteeriumiks on nende vajalikkus ja põhjendatus. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 18. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12). Praegusel juhul ei ole kolleegiumi hinnangul maakohus võlgniku esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud. Seega ei ole alust kulude põhjendatust ja vajalikkust ümber hinnata. Maakohus on TsMS § 175 lg 1 järgi piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud võlgniku esindaja töö mahtu.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.