Määruse tegemise aeg ja koht 31.03.2025, Tallinn Kohtuasja number
2-25-176
Kohtuasi
Osaühingu Hexanor (pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupi (Krupp) hagi AS-i SEB Pank ja Osaühingu Royal Estate vastu pankrotimenetluses nõude lõppemise (puudumise) tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.01.2025 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu Hexanor (pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupi 22.01.2025 määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Osaühing 11156277)
Hexanor
(pankrotis,
Pankrotihaldur Martin Krupp, vandeadvokaat Marko Kaevando
registrikood
lepinguline
esindaja
Kostja I AS SEB Pank (registrikood 10004252), lepinguline esindaja Janek Alvela Kostja II Osaühing Royal Estate (registrikood 11426653), lepingulised esindajad vandeadvokaat Kristel Viru, Malle Seppik Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Muuta Harju Maakohtu 08.01.2025 määruse põhjendusi, jättes määruse resolutsiooni muutmata.
2.Määruskaebust ei rahuldata.
3.Jätta määruskaebemenetluse kulud Osaühingu Hexanor (pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupi kanda.
2-25-176 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing Hexanor (pankrotis, hageja) esitas 06.01.2024 Harju Maakohtule AS-i SEB Pank (kostja I) ja Osaühingu Royal Estate (kostja II) vastu hagi nõude lõppemise (puudumise) tuvastamiseks. Hageja palub tuvastada, et OÜ Hexanor pankrotimenetluses tunnustatud kostja I nõue 4 075 988 eurot on lõppenud ega ole läinud seaduse alusel üle kostjale II, s.o kostjal II ei ole hageja vastu nõuet suuruses 4 075 988 eurot. Koos hagiga esitas hageja hagi tagamise taotluse. Hagi tagamise taotluses palus hageja määrata, et kuni kohtulahendi jõustumiseni käesolevas asjas ei arvestata hageja pankrotimenetluses (tsiviilasjas nr 2-18-11704) kostjale II 4 075 988 euro suuruse nõude alusel määratud häältega, sh et neid hääli ei arvestata võlausaldajate üldkoosoleku kokkukutsumisel ja läbiviimisel üldkoosoleku kvoorumi hulka ning kuni kohtulahendi jõustumiseni käesolevas asjas puudub kostjal II hageja pankrotimenetluses väljamaksete saamise õigus 4 075 988 euro suuruse nõude alusel.
2.Hagiavalduse kohaselt asutati hageja 2005. a augustis ning tema tegelikud kasusaajad olid OÜ Tankud (alates 2007. a oktoobrist hageja ainuosanik, enne seda 50% osanik) kaudu SS ja LS. Samad isikud olid kuni 2013. a juulini ka hageja juhatuse liikmed. Hageja majandustegevus seisnes temale kuuluvate Tallinnas Punane tn 50/52 ja Pae tn 80 asuvate kinnistute (kinnistud) majandamises ja nendelt üüritulu teenimises enda tütarühingu OÜ Hexanor Haldus kaudu, kes tegeles kinnistute opereerimisega vastavalt 04.11.2005 opereerimislepingule ja selle hilisematele muudatustele. Hageja oli omandanud mõlemad kinnistud krediidiasutustelt saadud laenude arvel. Punane tn 50/52 kinnistu ostmiseks võttis hageja 27.10.2005 laenulepinguga laenu kostjalt I. Pae tn 80 kinnistu ostmiseks sai hageja algselt laenu Tallinna Äripanga AS-lt ja AS-lt Swedbank, kuid refinantseeris need laenud kostjalt I 05.11.2008 laenulepingu alusel saadud laenuga. Hageja kohustuste täitmine kostja I ees tagati kinnistutele seatud hüpoteekidega.
2.1.Vastavalt 10.10.2007 sõlmitud lepingule kohustus hageja müüma kinnistud kostjale II kokku hinnaga 148 miljonit krooni, s.o 9 458 923,27 eurot (ilma käibemaksuta). Asjaõigusleping kinnistute omandi üleandmiseks pidi sõlmitama hiljemalt 01.05.2008. Selleks ajaks kohustus kostja I tasuma hagejale kinnistute ostuhinna või hoiustama selle notarikontol hageja kasuks. Asjaõigusleping jäi tähtaegselt sõlmimata ning kostja II ei olnud tema majanduslikku olukorda arvestades ka ilmselgelt suuteline ostuhinda tasuma. 16.11.2017 sõlmisid hageja ja kostja II (keda mõlemat esindas juhatuse liikmeks määratud variisik VT) lepingu, millega vähendati kinnistute müügihinda 10 000 euroni (sh käibemaks), millele pidi lisanduma opereerimislepingu järgi saadav üüritasu kuue kuu eest kokku 60 000 eurot (s.o 10 000 eurot kuus, sh käibemaks), ehkki kinnistute turuväärtus oli lepingu sõlmimise ajal 2
2-25-176 erinevatel hinnangutel kokku 2,72–4,65 miljonit eurot. Kostja II avaldas 16.11.2017 lepingu p-s 2.2.1, et on teadlik asjaoludest, et kinnistuid koormab kuus hüpoteeki kokku summas 11 152 582,43 eurot, kuid sellest hoolimata soovib ta kinnistud omandada. 16.11.2017 lepingu p 3.1.2 järgi pidid hüpoteegid jääma kinnistute võõrandamisel kehtima ning hageja ei pidanud neid kõrvaldama. Sama lepingu p-s 3.4 avaldasid pooled, et kinnistute ostuhinna kujunemisel on arvesse võetud hüpoteekidega tagatud nõudeid, mille suurus oli lepingu sõlmimise päeval väidetavalt 11 152 582,43 eurot.
2.2.16.11.2017 lepingu sõlmimise ajal oli Pae tn 80 kinnistu koormatud hüpoteekidega kostja I kasuks summas 50 miljonit krooni ja Punane tn 50/52 kinnistu hüpoteekidega summas 43 miljonit krooni (lepingu p-d 1.1.4 ja 1.2.4.1), kusjuures selleks ajaks jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 08.07.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-1840 oli hüpoteekidega tagatud kostja I nõuete sundtäitmine tunnistatud lubatavaks 4 545 088,35 euro suuruse põhinõude ja 1 554 007 euro suuruse viivisenõude osas. Kostja II oli sellest asjaolust teadlik, kuna kostja II juhatuse liige VT oli samaaegselt ka hageja juhatuse liige. 05.12.2017 sõlmiti hageja ja kostja II vahel (keda mõlemat esindas VT) asjaõigusleping kinnistute omandi üleandmiseks kostjale II. Pooled kinnitasid, et kinnistute müügihind on hagejale tasutud (05.12.2017 lepingu p-d 1.5 ja 3.1). Asjaõiguslepingu alusel kanti kostja II kinnistusraamatusse kinnistute omanikuna.
2.3.Kostja I avalduse alusel nimetas Harju Maakohus 28.08.2018 määrusega tsiviilasjas nr 218-1811704 hageja ajutise pankrotihalduri. Sama kohtu 17.10.2018 määrusega kuulutati välja hageja pankrot ning määrati pankrotihalduriks Martin Krupp (haldur). Hageja pankrotimenetluses tunnustati kostja I nõudeid kokku suuruses 6 100 914,10 eurot, sh pandiga tagatud nõuet 5 943 783,32 eurot esimeses rahuldamisjärgus ja nõuet 157 130,78 eurot teises rahuldamisjärgus. Haldur esitas kostja II vastu hagi 16.11.2017 lepingu kehtetuse tuvastamiseks või alternatiivselt selle kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras, samuti asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks ja kinnistute omandi üleandmiseks hageja pankrotivarasse (tsiviilasi nr 2-18-17418). Hagi jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 09.12.2019 otsusega tsiviilasjas nr 2-21-17418 täies ulatuses rahuldamata, sh jättis ringkonnakohus rahuldamata 16.11.2017 lepingu tagasivõitmise nõude leides, et see ei kahjustanud hageja võlausaldajate huve sõltumata kinnistute müügihinnast, kuna nende turuväärtus oli väiksem kui kostja I hüpoteekidega tagatud nõuete suurus, mistõttu ei oleks teiste võlausaldajate nõudeid saanud nende arvel rahuldada, kostja I nõudeid saab aga kinnistute arvel rahuldada sõltumata sellest, et need võõrandati kostjale II.
2.4.Kinnistud müüdi kostja I avalduse alusel kostja II suhtes läbiviidud täitemenetluses 11.11.2021. Kostja I nõudeid rahuldati kinnistute müügitulemi arvel kokku 4 075 988 euro ulatuses. Kostja II esitas 28.11.2023 hagejale nõudeavalduse summas 4 075 988 eurot, leides, et kostja I tunnustatud nõue hageja vastu on läinud selles ulatuses seaduse alusel üle kostjale II, kuna see rahuldati sellel hetkel kostjale II kuulunud kinnistute arvel. Kostja II ei ole esitanud hageja ega kostja I vastu hagi nõude osalise ülemineku tuvastamiseks. Samas on kostja II tuginedes kostja I nõude väidetavale üleminekule taotlenud korduvalt endale häälte määramist hageja võlausaldajate üldkoosolekutel. Kui 05.04.2023 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul jäeti kostjale II hääled andmata, siis Tallinna Ringkonnakohtu 26.09.2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-11704 määrati kostjale II hageja võlausaldajate 23.04.2024 üldkoosolekul sellelt nõudelt 4076 häält, mis moodustas ca 66% kõikidest sellel üldkoosolekul võlausaldajatele määratud häältest. Samuti määrati kostjale II sellelt nõudelt hääled hageja võlausaldajate 05.11.2024 üldkoosolekul Harju Maakohtu 13.12.2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-11704.
3
2-25-176
2.5.Hageja palub tuvastada, et hageja pankrotimenetluses tunnustatud kostja I nõue on 4 075 988 euro suuruses osas lõppenud ning ei läinud seaduse alusel üle kostjale II, mistõttu ei ole kostjal II nõuet hageja vastu eelnimetatud suuruses. Arvestades eespool esile toodud asjaolusid (eelkõige poolte tahet 16.11.2017 lepingu sõlmimisel) ei toonud kostja I nõude rahuldamine kostjale II kuulunud kinnistute müügitulemi arvel kaasa kostja I nõude üleminekut kostjale II võlaõigusseaduse (VÕS) § 173 lg 3 p 1 alusel, vaid kõnealune nõue lõppes ning hageja pankrotivaral lasuvate kohustuste maht vastavas ulatuses (s.o 4 075 988 euro ulatuses) vähenes. Kostja II on tsiviilasjas nr 2-18-17418 esitatud hagivastuses selgitanud, et poolte tahe 16.11.2017 lepingu sõlmimisel oli see, et kostja II võtab kõik kinnistutele seatud hüpoteekidega tagatud kohustused enda kanda (tasudes need ise hageja eest või täites need täitemenetluses kinnistute realiseerimise tulemusena) ning hageja vabaneb nendest kohustustest. Poolte selline tahe pidi hõlmama ka hageja kohustusi kostja I ees summas 6 100 914,10 eurot, mille sundtäitmine oli tunnistatud tsiviilasjas nr 2-11-1840 jõustunud kohtulahendiga lubatavaks, millest kostja II oli vaieldamatult teadlik. Eelnevast järelduvalt oli hageja ja kostja II tahe 16.11.2017 lepingu sõlmimisel see, et kostja II võtab (vastusooritusena kinnistute eest) üle kõik kinnistutele seatud hüpoteekidega tagatud hageja kohustused, sh kohustused kostja I ees summas 6 100 914,10 eurot, st lepiti kokku hageja kohustuste ülevõtmises VÕS § 175 mõttes. Sisuliselt andis see kokkulepe hagejale aluse nõuda, et kostja II asetaks hageja samasse olukorda, milles hageja oleks olnud juhul, kui kostja II oleks hageja kohustuse üle võtnud.
2.6.Sellises olukorras ei saanud kinnistutele seatud hüpoteekidega tagatud kostja I nõuete rahuldamine täitemenetluses kinnistute müügitulemi arvel tuua kaasa kostja I nõude üleminekut kostjale II VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Tulenevalt ülalviidatud kokkuleppest tuleb hageja ja kostja II asetada olukorda, milles nad oleksid olnud juhul, kui kostja II oleks hageja kohustused kostja I ees üle võtnud. Sellisel juhul oleks aga kinnistute müügitulemi arvel täidetud kostja II enda kohustust kostja I ees, mitte aga hageja kohustust. Sellises olukorras VÕS § 173 lg 1 p 1 ei kohaldu, s.o kinnistutele seatud hüpoteekidega tagatud kostja I nõue ei ole 4 075 988 euro osas kostjale II üle läinud. Vastupidise käsitluse korral võib kinnisasja omandaja võõrandaja arvel hea usu põhimõtte vastaselt rikastuda, omandades hüpoteegiga koormatud kinnisasjad äärmiselt madala tasu eest või sootuks tasuta, esitades aga hiljem nõude võõrandaja vastu kinnistute tegelikule väärtusele vastavas summas. Selline olukord on ka praegusel juhul – kostja II tasus hagejale kinnistute eest vaid 10 000 eurot, kuid leiab nüüd, et kinnistute omandi kaotamisel tekkis tal nõue hageja vastu summas 4 075 988 eurot, mis annaks talle õiguse saada hageja pankrotimenetluses enam kui 60% võlausaldajatele väljamakstavatest summadest. Maakohtu määrus ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis 08.01.2025 määrusega hageja hagi tagamise avalduse rahuldamata ning hageja hagi menetlusse võtmata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ning märkis, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
4.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei võta kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 4 kohaselt hagiavaldust menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, samuti Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, mh õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Hageja on hagiavalduses viidanud Tallinna Ringkonnakohtu 26.09.2024 määrusele tsiviilasjas nr 2-18-11704, millega määrati kostjale II 4076 häält nõudelt 4 075 988 eurot. Viidatud kohtumääruses nõustus ringkonnakohus kostja II 4
2-25-176 väitega, et kostja I kui algse hüpoteegipidaja nõue on täitemenetluses rahuldatud osas talle üle läinud asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Ringkonnakohus leidis, et kostja I nõue on rahuldatud osas kostjale II seaduse alusel üle läinud. Ka varasemalt on Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-18-11704 10.11.2023 määruse p 12 alapunktides käsitlenud kostja II nõuet 4 075 988 eurot ja märkides, et vaidlustamata asjaoludel toimus nõude üleminek kostjale II seaduse alusel. Kostja II järgis ringkonnakohtu ettepanekut ning esitas haldurile 28.11.2023 pankrotiseaduse (PankrS) § 94 lg-te 1 ja 2 nõuetele vastava nõudeavalduse. Haldur ei ole seadusjärgset nõude üleminekut eitanud.
5.Maakohus leidis, et nõude ülemineku üle saab otsustada kohus, kes lahendab võlausaldaja (kostja II) kaebust talle nõudelt häälte andmata jätmise peale ning kohaseks õiguskaitsevahendiks on kaebus. Tuvastushagi esitamise võimalust nõude ülemineku tuvastamiseks pankrotimenetluses on Riigikohus jaatanud olukorras, kus nõude ülemineku asjaolud on ebaselged (vt RKTKm 08.01.2014, 3-2-1-152-13, p 15). Kostja I tunnustatud nõue võlgniku vastu rahuldati kostja II kinnistute müügist saadud raha arvel ning kostja II on soovinud selle nõude alusel osaleda pankrotimenetluses eriõigusjärgluse korras, ka on selge nõude rahuldamise ulatus 4 075 988 eurot. Niisuguses olukorras on Riigikohus eitanud tuvastushagi esitamiseks õigusliku huvi olemasolu, märkides, et kui võlausaldajal ei võimaldata pankrotimenetluses tunnustatud nõude võlausaldaja õigusi realiseerida, on tal võimalik kasutada protsessuaalseid õiguskaitsevahendeid sarnaselt teiste tunnustatud nõuetega võlausaldajatega (RKTKm 27.11.2019, 2-17-18531, p-d 11 ja 18). Seega tuli hagiavaldus jätta menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 1 p 4 järgi. Kuivõrd hagi ei olnud lubatav, jättis maakohus hagi tagamise avalduse rahuldamata.
6.Maakohus jättis TsMS § 168 lg 1 järgi menetluskulud hageja kanda. Kuna kostjad ei ole hagimenetluses osalenud, ei ole neil tekkinud ka kulusid, mida rahaliselt kindlaks määrata, mistõttu hüvitatavad menetluskulud puudusid. Määruskaebus
7.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada selle resolutsiooni p-de 2 ja 3 osas ning saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebuses sisaldus ka hagi tagamise taotlus, millega palub hageja määrata, et kuni kohtulahendi jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-25-176 ei arvestata hageja pankrotimenetluses (tsiviilasjas nr 2-18-11704) kostjale II 4 075 988 euro suuruse nõude alusel määratud häältega, sh et neid hääli ei arvestata võlausaldajate üldkoosoleku kokkukutsumisel ja läbiviimisel üldkoosoleku kvoorumi hulka ning et kuni kohtulahendi jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-25-176 puudub kostjal II hageja pankrotimenetluses väljamaksete saamise õigus 4 075 988 euro suuruse nõude alusel.
8.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga ning leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2023 ja 26.09.2024 määrused tsiviilasjas nr 2-18-11704 ei saa olla käesoleva hagi menetlemisest keeldumise aluseks TsMS § 371 lg 1 p 4 järgi. TsMS § 371 lg 1 p-st 4 tulenevalt saab teises asjas jõustunud kohtulahend välistada hagi esitamise üksnes juhul, kui tegemist on vaidlusega sama eseme üle. Õiguskirjanduses on selgitatud, et juba menetletud asi takistab uue menetluse alustamist üksnes juhul, kui vaidluse ese on mõlemas asjas nii sisu kui ka ulatuse poolest identne, kusjuures määrav on õiguslik tagajärg, mida hilisema nõudega on võimalik saavutada. Kohtumenetluse pooltele toob õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon, samas kui kohtuotsuse põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta. Järelikult asjaolu, mis ei ole leidnud tuvastamist jõustunud kohtuotsuse resolutsioonis, ei ole teises asjas samadele pooltele õiguslikult siduv ja põhimõtteliselt on võimalik seda 5
2-25-176 teises asjas uuesti tõendada ja läbi vaielda. TsMS § 457 lg-s 1 sätestatu kehtib TsMS § 478 lg 1 järgi ka hagita menetluses tehtava kohtumääruse kohta. Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2023 määruse resolutsioon ja 26.09.2024 määruse resolutsioon ei sisalda kohtu otsustust selle kohta, kas hageja pankrotimenetluses tunnustatud kostja I nõue on 4 075 988 euro suuruses osas lõppenud või läinud üle kostjale II, s.o asjaolude kohta, mida hageja on palunud tuvastada käesolevas hagis. Ringkonnakohtu 10.11.2023 ja 26.09.2024 määrused tsiviilasjas nr 2-18-11704 ei ole tehtud selle sama eseme kohta, mille kohta tuleks kohtul teha otsustus käesolevas asjas esitatud hagi lahendamisel.
9.Veelgi enam mõlemal ringkonnakohtu määrusel oli nendest järelduvalt üksnes ühekordne toime. Esimesega määrati nelja võlausaldaja häälte arv 05.04.2023 alanud võlausaldajate üldkoosolekul (seejuures jäeti kostjale II hääled andmata) ning teisega määrati kolme võlausaldaja hääled 23.04.2024 alanud üldkoosolekul. Väljaspool neid üldkoosolekuid ei ole eelnimetatud kohtumäärustel mingit õiguslikku toimet ega siduvust. Seda kinnitab ka PankrS § 82 lg 7. Lisaks ei võtnud ringkonnakohus kummagi määruse põhjendustes seisukohta halduri väite osas, et kostja II oli hagejaga 16.11.2017 sõlmitud lepinguga võtnud kõik kinnistutele seatud hüpoteekidega tagatud hageja kohustused üle, mistõttu kinnistute müümisel täitemenetluses täideti kostja II enda kohustusi (mitte hageja kohustusi) ning seetõttu ei ole tegemist AÕS § 349 lg-s 3 ja VÕS § 173 lg 3 p-s 1 sätestatud olukorraga. Nimetatud asjaolu omab määravat tähtsust otsustamaks, kas hageja pankrotimenetluses tunnustatud kostja I nõue on lõppenud või läinud üle kostjale II. Olukorras, kus ringkonnakohus jättis määrustes selles küsimuse seisukoha võtmata, kuid nimetatud määruseid ei saanud Riigikohtus vaidlustada, on käesoleva hagi menetlusse võtmisest keeldumine täiesti lubamatu.
10.Hagejal tuvastushuvi puudumisel saaks kohus keelduda hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 alusel, millele maakohus ei ole tuginenud. Kõnealused maakohtu põhjendused on ka sisuliselt väärad. Mõlemad maakohtu viidatud Riigikohtu lahendid puudutavad pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi esitamist võlausaldaja poolt, mitte pankrotimenetluses tunnustatud võlausaldaja nõude lõppemise tuvastamise hagi esitamist halduri poolt, nagu praegusel juhul. Hageja on enda tuvastushuvi hagi esitamiseks põhjendanud (hagiavalduse p-d 2.2–2.4). Hageja jääb viidatud põhjenduste juurde ning leiab, et käesoleva hagi esitamine on ainuvõimalik viis tuvastamaks lõplikult ja kõikide osapoolte jaoks siduvalt, kas pankrotimenetluses tunnustatud kostja I nõue on 4 075 988 euro osas lõppenud või on see läinud üle kostjale II. Meelevaldne on maakohtu järeldus, et hageja ei olevat eitanud kostja I nõude seadusjärgset üleminekut kostjale II. Hageja ei andnud kostjale II hääli nimetatud nõudelt ei 05.04.2023 ega 23.04.2024 alanud üldkoosolekul. Hageja esitatud hagiavalduse põhjendustest nähtub selgelt, et hageja arvates ei ole nimetatud nõue kostjale II üle läinud, vaid see on lõppenud.
11.Hageja selgitab, et Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2023 ja 26.09.2024 määrustes esitatud seisukohad, mis puudutavad hageja pankrotimenetluses tunnustatud kostja I nõude üleminekut 4 075 988 euro suuruses osas kostjale II, ei saagi olla hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluseks TsMS § 371 lg 2 järgi. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et TsMS § 371 lg 2 alusel asja menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohus hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust, sh ei saa kohus lähtuda TsMS § 457 lg-st 1, kui hageja ei ole vastavaid asjaolusid hagis välja toonud. Seetõttu ei saa kohus asja menetlusse võtmise otsustamisel anda hinnangut sellele, kas varasemas tsiviilasjas jõustunud kohtulahendiga on mingi asjaolu tuvastatud, kuna see tähendaks varasema asja kohtulahendi kui dokumentaalse tõendi sisu hindamist. Hageja ei tuginenud käesolevas asjas esitatud hagiavalduses Tallinna Ringkonnakohtu seisukohtadele 10.11.2023 ja 26.09.2024 määrustes. 6
2-25-176 Hageja ei ole nimetatud kohtulahendeid dokumentaalsete tõenditena esitanudki. Järelikult ei saa kohus nendele seisukohtadele tuginedes keelduda hagi menetlusse võtmisest ka TsMS § 371 lg 2 alusel. Kostjate seisukohad
12.Kostja I leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada. Häälte määramise menetluse käigus ei vaadata nõuet läbi sisuliselt ning häälte määramise menetluses tehtud lahend ei saa omada mõju hilisemas nõuete kaitsmise menetluses. Praeguse asja eripäraks on küll see, et nõuded on juba kaitstud, st et väidetavalt kostjale II üle läinud kostja I nõue on kaitstud, kuid nõude ülemineku osas sisulist vaidlust ei ole poolte vahel toimunud, milleks praeguses asjas esitatud hagi just ongi. Sellisel juhul tuvastushagi esitamist on jaatanud Riigikohus (RKTKm 08.01.2014, 3-2-1-152-13, p 15).
13.Kostja II leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud halduri kanda. Kostja II ei nõustu määruskaebuse seisukohtadega ning leiab, et maakohus keeldus põhjendatult hagi menetlusse võtmast. Haldur esitas tuvastushagi võlausaldajal nõude puudumise tuvastamiseks. Sellise hagi esitamiseks ei ole halduril seaduses sätestatud õigust ja tuvastushuvi ning õige on maakohtu seisukoht, et selline hagi on lubamatu. Seaduses ei ole sätestatud halduri õigust esitada hagisid võlausaldajatel nõuete olemasolu või puudumise kindlakstegemiseks. Hagi on ka õiguslikult perspektiivitu ning seegi annaks lisaks tuvastushuvi puudumisele iseseisva aluse hagi menetlusse võtmisest keelduda. Lisaks menetlusosalistele on siduv mitte üksnes resolutsioonis märgitud häälte arv, vaid siduvad on ka nõuded, mille alusel hääled määrati. Kohtumäärustes kostja II nõude tunnustamine põhineski sellel, et tegemist on eriõigusjärgluse korras omandatud nõudega. Nii on seegi – nõude seaduse alusel üleminek kostjalt I kostjale II – häälte määramise aluseks olnud asjaolu, mis on kehtivalt tuvastatud ja asjaosalistele siduv. Nõustuda ei saa ka väitega, et kohtumäärustel häälte arvu kohta on vaid ühekordne toime. PankrS § 82 lg 7 võimaldab küll varasemal üldkoosolekul määratud häälte arvu muuta, kuid seda ei saa teha meelevaldselt, vaid üksnes pärast häälte määramist ilmnenud uutel asjaoludel. Menetluse edasine käik
14.Harju Maakohus jättis 23.01.2025 määrusega hageja 22.01.2025 määruskaebuse tagamise taotluse rahuldamata, kuivõrd maakohtu hinnangul ei olnud määruskaebuse tagamise taotluses TsMS § 377 lg 2 kohast akuutset ohtu esile toonud. Ainsate konkreetsete asjaoludena viitas hageja 13.01.2025 võlausaldajate üldkoosolekul vastu võetud otsustele vahetada kohtuasjades 2-23-14114 ja 2-24-6978 pankrotivõlgniku lepinguline esindaja ning vahetada pankrotimenetlust läbiviiv pankrotihaldur. Pelgalt sellest infost ei saa teha järeldust, et hagejat ähvardab viivitamatult oluline kahju või omavoli. Taotluses ei ole toodud põhjendusi, miks peaks uus pankrotihaldur eirama temale PankrS § 55 lg-test 1–2 tulenevaid kohustusi ning kõigi võlausaldajate ning võlgniku õiguste ja huvide kaitsmise asemel asuma edendama üksnes kostja II huve. Samamoodi ei olnud põhjendatud, miks peaks uus lepinguline esindaja asuma tegutsema vastuolus enda kliendi huvidega ning edendama menetlustes mõne muu kolmanda isiku huve. Pelgalt esindaja vahetamisest ei saa järeldada, et uus esindaja asub enda seaduslikke kohustusi rikkuma.
15.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7
2-25-176
16.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 2 1 alusel tuleb muuta vaidlustatud maakohtu määruse põhjendusi, jättes määruse resolutsiooni muutmata. Määruskaebust ei rahuldata.
8
2-25-176
17.Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud küll hagiavalduse õigesti menetlusse võtmata, kuid maakohtu märgitud keeldumise alus (TsMS § 371 lg 1 p 4) on ebaõige. Hinnangu andmine, kas varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on mingi asjaolu tuvastatud, tähendab varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi (TsMS § 272 jj) sisu hindamist. Seega ei saa põhjusel, et varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on tuvastatud asjaolusid, mis TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt on kohustuslikud samade poolte vahel teises tsiviilasja menetluses, hinnata hagi õiguslikku põhjendatust TsMS § 371 lg 2 järgi (RKTKm 13.11.2013, 3-2-1-121-13, p 8 ja RKTKm 04.05.2022, 2-19-12055, p 13). Kui samade poolte vahel tehtud varasema kohtuotsuse põhjendavas osas on tuvastatud õigussuhe, mille kohta resolutsioonis seisukohta ei võetud, võib see olla uue menetluse esemeks, sest tulenevalt TsMS § 457 lg-st 1 on otsus pooltele siduv üksnes resolutsioonis lahendatud nõuete osas. Maakohus on tuginenud Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2023 ja 26.09.2024 määrustele tsiviilasjas nr 2-18-11704, mille põhjendustes on ringkonnakohus leidnud, et kostja I nõue on rahuldatud osas kostjale II seaduse alusel üle läinud. Ringkonnakohus ei ole aga eelnimetatud määrustes kostja I nõude üleminekut kostjale II määruste resolutsioonides tuvastanud, mistõttu ei ole see TsMS § 457 lg 1 järgi pooltele siduv ning vastava õigussuhte tuvastamine võib olla uue menetluse esemeks.
18.Siiski leiab kolleegium, et hagiavalduse menetlusse võtmisest tuleb praegusel juhul keelduda TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. Hageja on palunud hagis tuvastada, et võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud kostja I nõue summas 4 075 988 eurot on lõppenud ega ole läinud seaduse alusel üle kostjale II, s.o kostjal II ei ole võlgniku vastu nõuet summas 4 075 988 eurot. Tuvastushagi esitamisel peab olema hagejal TsMS § 368 lg 1 järgi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Riigikohtu kujundatud praktika kohaselt peab pankrotihaldur pankrotimenetluses arvestama võlausaldaja eriõigusjärglusega ning sellest tulenevalt peab pankrotihaldur lugema kas täielikult või osaliselt pankrotivõlausaldajaks isiku, kellele nõue on seaduse alusel üle läinud (RKTKm 08.01.2014, 3-2-1-152-13, p 15). Kui pankrotihaldur keeldub pankrotimenetluses isikut üleläinud nõude osas põhjendamatult pankrotivõlausaldajaks tunnistamast, saab isik esitada pankrotimenetluses tunnustatud nõude ülemineku tuvastamiseks TsMS § 368 lg 1 järgi tuvastushagi. Selline hagi tuleb esitada pankrotihalduri ja/või võlausaldaja vastu, kelle nõude ülemineku üle vaieldakse (RKTKo 23.04.2015, 3-2-1-2-15, p 16). Seega tuleneb Riigikohtu kujundatud praktikast sellises olukorras tuvastushagi esitamiseks õiguslik huvi võlausaldajale, keda ei tunnistata põhjendamatult pankrotivõlausaldajana. Viidatud kohtupraktikast ei ole võimalik analoogia korras järeldada, et selline õiguslik huvi oleks ka pankrotihalduril. Pankrotiseadus ei anna haldurile õigust esitada hagisid võlausaldajate nõuete tunnustamiseks või tunnustamata jätmiseks. Selline õigus on haldurile antud nõuete tunnustamise osas üksnes PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud olukorras. Pankrotihalduril on kohustus nõuete kaitsmise koosolekul, kui selleks on alust, esitada nõudele või pandiõigusele üksnes vastuväiteid (kuni 31.01.2021 kehtinud PankrS § 103 lg 2). Seega on kolleegium seisukohal, et pankrotihalduril puudub praegusel juhul TsMS § 368 lg 1 kohase tuvastushagi esitamiseks õiguslik huvi.
19.Eeltoodust tulenevalt keeldus maakohus õigesti hagiavalduse menetlusse võtmisest ning jättis ka hagi tagamise avalduse rahuldamata, kuivõrd hagi ei ole lubatav. Määruskaebuse väited ei anna alust saata asja tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
20.Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, siis jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hageja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel.
21.TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse 9
2-25-176 kindlaks pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Seega määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus.
22.TsMS § 372 lg 5 võimaldab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse.
(allkirjastatud digitaalselt)
10
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.