Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

2-16-123916

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-16-123916 Hageja taotles hagiavalduses tagaseljaotsuse tegemist, kui kostja hagile tähtaegselt ei vasta.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus on seisukohal, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt.

Hagi asjaolude kohaselt on kostja Rxxxx Gxxxxxxxxx sõlminud Elisa Eesti AS-iga 14.10.2013. a mobiilsideteenustega liitumislepingu nr 2724579 ning selle lisana 14.10.2013. a ja 27.02.2014. a osamaksetega vara (mobiiltelefonide) müügilepingud. Lisaks on kostja sõlminud Elisa Eesti AS-iga 16.10.2013. a mobiilsideteenuste lepingu nr 2728212 ja selle lisana 16.10.2013. a osamaksetega vara (mobiiltelefoni) müügilepingu. Kostja rikkus lepingutes ettenähtud maksekohustust ja ei tasunud lepingute alusel saadud teenuste ja kauba eest nõuetekohaselt. Rikkumise tõttu ütles müüja kostjaga sõlmitud lepingud üles ja nõudis teenuste eest tasumata võlga ja vara eest tasumata osamaksete korraga tasumist. Kostja kohustust ei täitnud ja müüja Elisa Eesti AS loovutas lepingutest tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Hageja nõuab hagis kostjalt lepingute alusel tasumata põhivõlga summas 792,09 eurot ja selle tasumisega viivitamise eest viivist.

Kohus leiab, et õiguslikult põhjendatud on hageja põhinõue.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kuna kostja ei ole hagile vastanud, siis saab TsMS § 407 lg 1 alusel lugeda kostja poolt omakvõetuks hageja poolt esitatud faktilised asjaolud, sh asjaolu, et kostja on Elisa Eesti AS-iga sõlmitud müügilepinguid rikkunud ja ei ole tasunud teenuste ja kauba eest nõuetekohaselt. Muu hulgas saab lugeda kostja poolt omaksvõetuks asjaolu, et tal on lepingute alusel tasumata võlg summas 792,09 eurot. VÕS § 164 lg 1 alusel oli müüjal võlausaldajana õigus oma nõue kostja kui võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel üle teisele isikule, antud juhul hagejale (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt saab lugeda, et nõude loovutamisega astus hageja uue võlausaldajana senise asemele. VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodu alusel on hageja põhivõla nõue õiguslikult põhjendatud ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 792,09 eurot.

Kohus leiab, et hageja viivisenõue on õiguslikult põhjendatud üksnes osaliselt.

VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

2-16-123916 lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist summas 792,04 eurot ja edaspidi kuni põhivõla täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist alates arvete sissenõutavaks muutumisest kuni hagi esitamiseni lepingus ettenähtud määras, s.o 0,15 % tasumata summalt päevas. Viivise suuruseks sellises määras kujuneb hagi esitamise seisuga kokku 1235,75 eurot, kuid hageja nõuab selle aja seisuga kostjalt viivist vähem, s.o summas 792,04 eurot. Antud juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud sellele vastuväiteid, sh vastuväiteid viivisenõudele ja nõutava viivise määrale. Kohus leiab aga, et olenemata sellest, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid, tuleb kohtul kontrollida hagi aluseks olevates lepingutes sisalduva viivisekokkuleppe kehtivust. TsMS § 438 lg 1 järgi otsustab kohus otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas pool ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kostja ja Elisa Eesti AS-i vahel sõlmitud mobiilsideteenustega liitumise- ja osamaksetega vara müügilepingutes on sätestatud, et maksete mittetähtaegsel tasumisel arvestatakse viivist arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kuupäevast 0,15 % võlasummast iga viivitatud päeva eest. Kohus leiab, et vastava lepingutingimuse puhul on tegemist VÕS § 35 lg 1 mõistes tüüptingimusega, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada. Esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingud oma majandus- või kutsetegevuses. Seega saab eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana lepingute sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 ja kehtiva VÕS § 1 lg 5 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 16.11.2016. a lahendis nr 3-2-1-118-16, p 17 (ka varasemalt 10.05.2016. a lahendis nr 3-2-1-25-16, p 13) asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kostjaga sõlmitud lepingutes sisalduv viivisemäär 0,15 % päevas tähendab 54,75 % suurust aastamäära. Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 2. lause) loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Arvestades lepingute

2-16-123916 sõlmimise ajal kehtinud intressimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8,25 – 8,5 % aastas (s.o 0,02 % päevas). Lepingutes kokkulepitud viivisemäär 0,15% päevas ületab seadusjärgset viivisemäära enam kui seitse korda. Arvestades siinjuures Riigikohtu lahenditest (nr 3-2-1-118-16 ja nr 3-2-1-25-16) tulenevaid suuniseid, saab lugeda, et viivisemäära kokkulepe tüüptingimusena sellises määras on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1, § 42 lg 3 p 5 alusel tühine ning seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt on kostja viivitanud temale lepingute alusel esitatud arvete tasumisega alljärgnevalt: - arve nr 2008750491 summas 30,27 eurot, maksetähtaeg 18.02.2014. a, 07.03.2017. a seisuga viivitatud päevi 1112; - arve nr 2008975778 summas 168,38, maksetähtaeg 18.03.2014. a, 07.03.2017. a seisuga viivitatud päevi 1084; - arve nr 2009180486 summas 70,88, maksetähtaeg 18.04.2014. a, 07.03.2017. a seisuga viivitatud päevi 1053; - arve nr 2009417574 summas 522,56, maksetähtaeg 21.05.2014. a, 07.03.2017. a seisuga viivitatud päevi 1020. Viivis eelnimetatud summade tasumisega viivitamise eest seadusjärgses, s.o VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras 07.03.2017. a seisuga kujuneb kokku summas 164,75 eurot (30,27 x 0,02% x 1112= 6,73; 168,38 x 0,02% x 1084= 36,50; 70,88 x 0,22% x 1053=14,92; 522,56 x 0,02% x 1020= 106,60). Lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele nõuab hageja kostjalt viivist hagi esitamisele järgnevast päevast, s.o alates 08.03.2017. a VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus arvestas, et alates 08.03.2017. a kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o kuni 24.04.2017. a kujuneb 792,09 euro suuruselt põhivõlalt viivis VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras summas 7,60 eurot (792,09 x 0,02% x 48). Koos eelneva perioodi eest arvestatud viivisega on kohtuotsuse tegemise aja, s.o 24.04.2017. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras seega kokku summas 172,35 eurot. Eeltoodu alusel on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhivõlalt 24.04.2017. a seisuga summas 172,35 eurot ja alates 25.04.2017. a VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni. Suuremas ulatuses viivisenõue ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata.

2-16-123916 TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hageja nõude 6 % ulatuses, seega tuleb menetluskulud 60 %-i ulatuses jätta kostja kanda ja 40 %-i ulatuses hageja kanda.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.