Kohtulahend

Kaebuse esitaja nõue ja põhjendused

pankrotimenetluse käigus oma nõudele rahuldust võimalikult suures ulatuses. Seejuures nähtub üldkoosoleku protokollist, et üldkoosoleku toimumise ajaks ei olnud pankrotihaldur nimetatud nõude sissenõudmiseks AS-lt veel hagi kohtusse üldse esitanudki, mistõttu jääb arusaamatuks, miks pidasid koosolekul osalenud võlausaldaja ja pankrotihaldur vajalikuks ja otstarbekaks sätestada juba koosolekul edasise tegevuse juhuks, kui vastav hagi jäetakse ringkonnakohtu poolt rahuldamata. Avalduses märgitu kohaselt oli kaebuse esitamise hetkeks avaldaja kahju ka realiseerunud, kuivõrd pankrotihaldur IP on võlausaldajate üldkoosoleku otsusele viidates loovutanud väidetavalt sõlmitud lepingu alusel nõudeõiguse AS-i vastu, mis Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on 17 777 800 krooni, riiulifirmale OÜ hinnaga 200 000 krooni + 10 % AS-lt laekuvast summast, so kokku hinnaga 1 977 780 krooni, mis on 15 800 020 krooni vähem kui AS-lt väljamõistetud summa. Kuna muu pankrotivara puudub, jääks kaebuse esitaja nõue AS-i pankrotimenetluses summas 7 221 868,75 krooni seetõttu suuremas osas rahuldamata.

- kehtiva PankrS § 83 lg 2 kohaselt võib nõude võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks esitada kohtusse 10 päeva jooksul küll otsuse tegemisest arvates, kuid nimetatud tähtajast ei saa lähtuda juhul kui haldur ei ole üldkoosoleku toimumise kohta teadet avaldanud ega mõnda võlausaldajat ka muul viisil üldkoosoleku toimumisest teavitanud. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu tsiviilkolleegium lahendile tsiviilasjas nr 3-2-151-04, kus Riigikohus on asunud seisukohale, et sellised võlausaldajate üldkoosoleku otsused kus on rikutud üldkoosoleku kokkukutsumise korda, on tühised vaatamata asjaolule, et selleks õigustatud isikud ei olnud kaebust üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnistamiseks esitanud; - ebaõige on halduri väide, nagu oleks kaebaja saanud üldkoosoleku toimumisest ja selle poolt vastuvõetud otsustest teada hiljemalt võlausaldajate koosolekul võlausaldajatele tutvumiseks üldkoosolekul. Kaebaja väidetel ei esitatud üldkoosoleku protokolli, mida kinnitab ka tõsiasi, et a üldkoosoleku protokollis puuduvad viited võlausaldajatele üldkoosoleku protokolli tutvustamise kohta. Kaebaja väidetel nägi ta esmakordselt protokolli , mil kaebaja esindaja tutvus Tallinna Linnakohtu tsiviilasja nr 2/3/20 – 6193/01 toimikuga.

Ahto Sihti ütlused tõendavad, et vaidlusalust üldkoosolekut ei ole üldse toimunud ning koosoleku protokoll ei ole tegelikkuses allkirjastatud tunnistaja poolt ja on seega võltsitud. Sama ilmneb ka kohtu poolt määratud käekirja ja dokumendiekspertiisi tulemustest, kus Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse a ekspertiisiakti kohaselt ei ole koosoleku protokollil olevad allkirjad tõenäoliselt kirjutatud AS poolt. Seega ei väljenda koosoleku protokollis fikseeritud otsused võlausaldajate tahet ja ainuüksi ülaltoodud asjaolud on piisavaks aluseks AS võlausaldajate üldkoosoleku protokollis fikseeritud otsuste tühisuse tuvastamiseks.

TEESID

tsiviilasjas nr 2-05-14924

on AS esitanud Tallinna Linnakohtule (praegune Harju Maakohus) kaebuse AS (pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnistamiseks. Kaebuse täiendusega esitas AS alternatiivselt kaks nõuet: - tunnustada AS „pankrotis” võlausaldajate üldkoosoleku otsuste tühisust või - tunnistada AS „pankrotis” võlausaldajate . üldkoosoleku otsused kehtetuks. Ingrid Proos muu asjast puudutatud isikuna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi – TsMS) § 198 lg 1 p 2 tähenduses jääb kõigi tema poolt varasemalt AS (pankrotis) pankrotihaldurina kohtule esitatud dokumentides kirjalik seisukoht ja . huvitatud isiku seisukohad ning kohtuistungil toodud seisukohtade juurde. Käesolevaga esitavad I.P esindajad kokkuvõtlikult oma lõplikud seisukohad.

tähele panna, et pankrotimenetluses võlausaldajate üldkoosoleku otsuste, nagu ka juriidiliste isikute organite otsuste puhul ei kehti nn tehingu automaatse tühisuse põhimõte st, et tehing on tühine ilma kohtu poolt selle tühisuse tunnustamiseta. Juriidiliste isikute organite otsuste osas tuleneb vastav nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 38 lg-st 2 (mis küll pankrotimenetluse organite otsuste osas otsekohaldamisele ei kuulu). Varasema PankrS § 271 l-st 1 tuleneb, et kui võlausaldaja või muu huvitatud isik leiab, et võlausaldajate üldkoosoleku otsus on õigusvastane, peab ta selle vaidlustamiseks pöörduma kohtu poole ning kuni otsuse tühiseks tunnistava jõustunud kohtulahendini on tegemist kehtiva üldkoosoleku otsusega. Seda seisukohta on kinnitanud ka Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-03 tehtud otsuses, rõhutades, et võlausaldajate üldkoosoleku otsused jõustuvad vastuvõtmisel ja kehtivad seni, kuni neid ei ole kehtetuks tunnistatud. Käesoleval juhul on oluline, et varasem PankrS (aga sama sisuga on ka kehtiva pankrotiseaduse § 83 lg 1) sätestab võlausaldajate üldkoosoleku vaidlustamise ühesuguse korra ühe ja sama õigusnormi alusel sõltumata sellest, kas otsus on õigusvastane vastuolu tõttu materiaalõiguse normidega (seaduse sõnastus: „mis ei vasta seadusele”) või protsessiõiguse normidega (seaduse sõnastus: ”mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda”. Mõlemal juhul on nimetatud võlausaldaja õigust nõuda pankrotimenetluses tehtud üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist, kuigi tsiviilõiguse üldpõhimõtete kohaselt, mis on väljendatud TsÜS § 38 lg-s 2, tuleks protsessiõiguse normidega vastuolu puhul (TsÜS § 38 lg 2 : ...otsuse vastuvõtmisel rikuti oluliselt selleks ettenähtud korda...) nõuda otsuse tühisuse tunnustamist. Kuigi võib tunduda, et tegemist on väheolulise sõnastusliku ebakõlaga, siis põhjalikumalt vaatlusaluseid õigusnorme analüüsides on ainuvõimalik jõuda järeldusele, et seadusandja on ühtede ja samade terminite kasutamisega teadlikult soovinud rõhutada üldkoosoleku otsuste vaidlustamist erinevatel õiguslikel alustel ühest seadusest tulenevate ühtsete reeglite järgi. Varasema PankrS § 271 lg 1 (ega ka kehtiva pankrotiseaduse § 83 lg 1) ei erista vaidlustamise seisukohalt üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnistamise ja tühisuse tunnustamise nõudeid. Seega on üldkoosoleku otsuste tegemisel seadusest tuleneva korra rikkumise motiivil esitatava otsuse tühisuse tunnustamise nõude õiguslikuks aluseks varasema PankrS § 271 lg 1 (kehtiva pankrotiseaduse § 83 lg 1). Ilmselt on samasisulisele seisukohale jõudnud ka AS , kelle nõue on esitatud ja põhineb üksnes eelnimetatud paragrahvidel.

kaebuse täienduses oli AS pigem seisukohal, et kaebuse esitamise tähtaega tuleks hakata lugema üldkoosoleku otsusest teadasaamisest (vt kaebuse esitaja väiteid üldkoosoleku protokolliga tutvumise kohta ). Alles viimases kirjalikus seisukohas, mis esitati seega pärast AS seadusliku esindaja JP poolt . kohtuistungil antud kinnitust vaidlustatud üldkoosoleku otsustest teadasaamise kohta , asus kaebuse esitaja väitma, et aegumistähtaega üldkoosoleku otsuse tühisuse tunnustamise nõudel üldse ei ole. I.P esindajad leiavad, et selliseks tõlgenduseks puudub igasugune õiguslik alus. Üldkoosoleku otsuse vaidlustamiseks on PankrS § 271 lg-s 2 (kehtiva pankrotiseaduse § 83 lg 2) selgelt ette nähtud nõude esitamise aeg ehk aegumistähtaeg. Seejuures ei erista seadus nn tühisuse tunnustamise nõude ja kehtetuks tunnistamise nõude esitamise aega ning seadus sätestab üheselt, et üldkoosoleku otsuse vaidlustamiseks antud tähtaeg hakkab kulgema otsuse tegemisest arvates. Kui seadusandja oleks soovinud lubada üldkoosoleku otsuste tühisuse tunnustamise nõude esitamist tähtajatult, oleks ta saanud seda selgesõnaliselt teha ning õigusnormide sõnastamise ja tõlgendamise reegleid arvestades pidanudki seda tegema.

ole võlausaldajate üldkoosoleku otsuse tühisuse tunnustamise nõude esitamiseks tähtaja mitteandmise näol tegemist seaduse lüngaga, vaid üldkoosoleku otsuste tähtajatu vaidlustamise võimalus on teadlikult välistatud. Seisukohta pankrotimenetluse kiire lahendamise vajadusest ja üldkoosoleku otsuste vaidlustamise lühikese tähtaja vajalikkusest kinnitab Riigikohus ka oma lahendis nr 3-2-1112-03, milles on leitud: „Kui võlausaldajate üldkoosoleku otsus hakkaks kehtima alles pärast edasikaebamistähtaja möödumist ning kaebuse esitamise korral alles selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisel, siis looks see pankrotimenetluses pikaks ajaks liiga ebakindla olukorra olulistes küsimustes, mille otsustamine on võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses.”. Seega kui Riigikohus on leidnud, et isegi otsuse vaidlustamine ei saa takistada üldkoosoleku otsuse jõustumist, et ära hoida liiga pikaks ajaks ebakindla olukorra tekkimine pankrotimenetluses, siis on ilmne, et üldkoosoleku otsuste vaidlustamiseks pankrotiseaduses sätestatust pikema tähtaja võimaldamine looks veelgi pikemaks ajaks ebakindluse pankrotimenetluses. Võimalus vaidlustada pankrotimenetluses üldkoosoleku otsuseid mitmeid aastaid pärast nende tegemist ei saa olla kooskõlas pankrotimenetluse eesmärkide ja mõttega, rääkimata sellest, et seadus sellist võimalust ette näeks.

ka üldkoosoleku otsuse tühisuse tunnustamise nõude esitamisel tuleb järgida vähemalt mingit tähtaega. Vastupidisel juhul puuduks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse puhul igasugune õiguskindlus, mis pankrotimenetluses peaks olema välistatud. Kui varasema PankrS § 271 lg-s 2 ja kehtiva pankrotiseaduse § 83 lg-s 2 sätestatud 10-päevast kaebetähtaega tuleks hakata lugema otsusest teadasaamisest, oleks aga samuti kaebuse nõue aegunud toimunud kohtuistungil kinnitas AS seaduslik esindaja JP, et AS (pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku toimumisest saadi teada siis, kui ilmus välja üldkoosoleku protokoll. AS esindaja olevat koosoleku toimumisest teatanud . Selle kinnitusega on kooskõlas I. P poolt vande all antud seletus, et AS sai üldkoosoleku toimumisest teadlikuks Samuti on üldkoosoleku protokolli lisaks halduri koostatud ning AS (K , P , V ) ning M (E l) allkirjastatud kulude nimekiri, mille punktis 3 on viide üldkoosoleku otsusele. Järelikult tuleb lugeda tõendatuks, et kaevatavast otsusest sai AS teada hiljemalt Kaebus AS (pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnistamiseks esitati . Järelikult on AS nõue pankrotiseaduse § 83 lg 2 alusel (varasema PankrS § 271 lg 1 ja 2 alusel) aegunud ka siis, kui AS (pankrotis) üldkoosoleku otsuste vaidlustamise tähtaega hakata lugema .

kaebuse esitaja vajalikuks üksnes siis, kui antakse võimalus I.P taotletud tunnistajate ülekuulamiseks). Kaebuse esitaja väidab, et kuivõrd P.P ei ole AS äriregistri B-kaardile kantud isik, siis tema teavitamine ei saa mingit tähtsust omada. I.P esindajad sellega nõustuda ei saa. P.P oli vaatlusalusel ajal AS nõukogu nõunik ja isik, kes esindas faktiliselt AS-i käesolevas pankrotimenetluses volikirja alusel. Seda kinnitab AS (pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku üldkoosoleku protokoll, mis on tõendina käesoleva asja materjalide juures. P.P oli ainus isik, kes AS poolt oli näidanud üles huvi AS pankrotimenetluse vastu. Tuleb rõhutada, et kuivõrd P.P oli pankrotihalduriga suhetes AS-i faktiliselt esindanud, ei olnud ega pidanudki I.P olema mingit kahtlust selles, et ta on antud õigussuhtes AS esindaja. Eeltoodut on kinnitanud . käesolevas asjas vande all ütlusi andes I.P ning ka tema väiteid P.P faktilisest osalemisest AS esindajana pankrotimenetluses ei ole kaebuse esitaja ümber lükanud. AS huvides tegutsemist on P.P ka ise kinnitanud, ajalehes Äripäev artiklis „VKG omanikud tulevad päevavalgele”, milles avaldati intervjuu AS nõukogu nõuniku PP. Nimetatud artiklis teatas P.P , et ta on „K AS (VKG) omavate offshore-firmade taga”, samuti kinnitas P.P et ta on tööl AS kontoris. Artikkel oli avaldatud vaid kaks nädalat pärast vaidlusaluse üldkoosoleku toimumise päeva, mistõttu on ilmne, et selles intervjuus P.P kinnitatud seosed ja huvid eksisteerisid ka . üldkoosoleku ajal ja sellele eelnevalt. I.P on taotlenud nimetatud artikli asja materjalide juurde võtmist, kuid kohus on sellest keeldunud. I.P esindajad märgivad, et sama teemat on ajakirjanduses käsitletud korduvalt nii enne kui pärast üldkoosoleku toimumist ning esitatud fakte ei ole kummutatud. Väär on AS seisukoht, et P. P oli seotud AS E pankrotimenetlusega, kuid mitte käesoleva vaidlusega. Nimetatud kaks vaidlust olid otseselt seotud, kuna AS oli omandanud oma nõude AS vastu AS pankrotimenetluses. AS oli isik, kes erastas AS-i varad (AS pankrotistus ) Pankrotistunud AS paigutas lepinguga oma varad tütarühingutesse (üheks selliseks oli AS ) ning kõigi ülikiirelt läbiviidud täitemenetluse käigus müüdi kuue äriühingu varad AS-le AS ülisuurte laenukohustuste (103 miljonit krooni) katteks AS ees. Laenulepingud AS-ga ja varade võõrandamise tehingud oli sõlminud AS juhatuse liikmena P. P Samal ajal oli tema ka AS nõukogu liige. Tegemist on kõigile menetlusosalistele hästi teada asjaoludega. TsÜS § 116 lg 2 tunnustab esindust tehingu tegemiseks ka juhul, kui tehingu teeb majandusja kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- ja kutsetegevusega. Antud juhul on isegi tegemist üksnes teate vastuvõtmisega toimunud võlausaldajate üldkoosolekule (passiivne esindusõigus), mille puhul pankrotihaldur võis vastupidiste juhiste puudumisel eeldada, et teade on kätte toimetatud õigele isikule. Seega, AS-le oli edastatud teade AS (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolekule.

otsuse küll kohtus, kuid Tallinna Linnakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2/3/25-8646/01 (otsus on lisatud I.P seisukohale) tunnistati häälte mitteandmine õigeks. Vastavalt nimetatud ja jõustunud kohtuotsusele ei saanud AS-l võlausaldajate üldkoosolekul hääli, sest varasema PankrS § 26 kohaselt ei olnud pankrotihaldur kohustatud otsustama iga kord eraldi häälte andmist. I.P esindajad ei saa nõustuda AS seisukohaga, et häälte arvu määramist puudutav nõue sisaldus ka varasemas PankrS-s, sest sellist nõuet seal lihtsalt ei ole. Küll aga sisaldub vastav nõue kehtivas pankrotiseaduses - § 82 lg 7. Seetõttu sai I.P pankrotihaldurina tegutsedes eeldada, et hääli omavate võlausaldajate ringi AS ei kuulu. Väär on AS seisukoht, nagu oleks häälte andmine edaspidi dokumentide esitamisel olnud vältimatu, kuna muidu ta ei oleks saanud üldse oma võlausaldaja õigusi kasutada. AS sai hakata võlausaldaja õigusi kasutama koheselt, kui tema nõue sai tunnustatud – (vt kaebusele lisatud Tallinna Ringkonnakohtu otsus ) mitte aga enne seda. I.P esindajad lisavad, et ei vaatlusaluse võlausaldajate üldkoosoleku toimumise ega nõude loovutamise ajal ei omanud AS ka nõuet pankrotimenetluses, kuna nõude tunnustamise osas lõppes kohtuvaidlus alles , mil jäeti Riigikohtu poolt menetlusse võtmata kassatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu otsusele, millega tunnustati AS nõuet pankrotimenetluses summas 7 221 868 krooni. Sel ajal oli AS (pankrotis) võlausaldajaks üksnes M 2 677 361 krooni suuruse nõudega. Siinkohal tuleb rõhutada, et I. P tõstatatud fakt AS-l hääletamisõiguse puudumisest ei olnud esitatud mitte põhjenduseks talle võlausaldajate koosoleku teatamata jätmisele (I.Proos teatas üldkoosolekust temale teadaolevalt teate vastuvõtmiseks kõige õigemale isikule – P.P ), vaid I.P seisukohtade puhul on tegemist väidete ja põhjendustega seonduvalt AS väidetava õiguse rikkumisega – kuna AS-l puudus õigus AS (pankrotis) võlausaldajana hääletada, siis ei ole võimalik rikkuda tema varasema PankrS § 26 lg-st 3 tulenevaid õigust otsustada vara müügiga seonduvat.

märkimata, et menetlusõiguse ja kohtupraktikaga kursis olevad professionaalid olid kahtlemata teadlikud kohtuasja perspektiivist, kui Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtute poolt hagi rahuldamata jätmise otsuste järgselt andis Riigikohus AS (pankrotis) kassatsioonkaebusele menetlusloa. Menetlusluba annab Riigikohus üksnes vähestele kassatsioonkaebustele. Tõenäoliselt oli A.-H.R ja M. K kogenud advokaatidena võimalik tunnetada Riigikohtu eeldatavat kavatsust teha AS (pankrotis) jaoks positiivne kohtulahend. Üksnes nende asjaoludega on seletatav, miks AS toetas . AS pankrotimenetluse lõpetamist kompromissiga, millest tema nõue oleks rahuldatud vaid 15 % (võlgniku kompromissettepanek, mis AS survel ka vastu võeti) tunnustatud nõuete väärtusest, kui lähiajal oli oodata AS suhtes tehtavat kohtulahendit, mille jõustumisel oleks AS nõue rahuldatud tervikuna ning raha oleks jäänud umbes 10 miljoni ulatuses veel üle. Siinkohal on vajalik märkida, et M. K advokaadina oleks pidanud teadma, et M.M ei esinda AS (pankrotis) ilmselt tasuta ning kui ta seda ei teadnud, millistest rahalistest vahenditest talle makstakse, oleks ta saanud seda kontrollida. Ta ei ole seda teinud, järelikult pidi ta olema teadlik võlausaldajate üldkoosoleku otsustest. Lisaks avaldatud taotlusele AS pankrotimenetlus lõpetada, ootamata lõpliku kohtulahendi jõustumist ja võimaliku 17,7 miljoni krooni pankrotipessa laekumist, on AS huvi puudumine väljendunud ka muudes faktides. Pankrotihaldur I.P aruandes (lisatud . kaebusele) märgitakse, et AS (pankrotis) hagis AS vastu vara tagasivõitmiseks pankrotivarasse summas 2 546 560,95 krooni, lõpetati menetlus võlausaldaja ja pankrotitoimkonna otsusel poolte kokkuleppel, kuivõrd võlgnik taotles võlausaldajate nõusolekul pankrotimenetluse lõpetamist ja võlausaldajad olid sellega nõus. Samadel põhjustel lõpetati menetlus AS hagis OÜ E-S vastu ainuaktsionäri otsuse tühistamiseks. I.P on pankrotihaldurina eelnimetatud aruandes ka eraldi viidanud faktile, et alates septembrist on AS kõikvõimalikul viisil soovinud pankrotimenetluse lõpetamist, pidades vaidlust AS vastu esitatud hagis mittevajalikuks ega soovinud vaidlusest võimalike vahendite laekumist pankrotivarasse. Asjakohatud on kaebuse esitaja väited huvi pankrotimenetluse vastu huvi olemasolu kohta, kuivõrd kaebuse esitaja oli Tallinna Linnakohtule esitanud hagiavalduse nõude tunnustamiseks summas 17 983 408,10 krooni (nõue tunnustati summas 7 221 868,75 krooni). Nimetatud nõude esitamise eesmärgiks ei olnud mitte nõude rahuldamine võimalikult suuremas ulatuses, mis peaks olema võlausaldaja eesmärk, vaid üksnes pankrotimenetluse (sh ka võlausaldajate üldkoosoleku) üle kontrolli saamine. Seega on ilmne, et kaebuse esitajal puudus huvi AS pankrotimenetluse jätkumise vastu ja tegelik huvi oli suunatud pankrotimenetluse lõpetamisele ja see omakorda selgitab ka kaebuse esitaja puudumist vaidlusaluselt üldkoosolekult huvi puudumise, aga mitte selle toimumisest mitteteadmise tõttu.

Siiski I.P kinnitab, et A. S M esindajana on teavitatud üldkoosolekust telefoni teel. A. Siht on oma ütlustes kohtule märkinud: „Mul oli halduriga juttu üldkoosoleku pidamisest. töötasin veel TJMA-s ja mul oli I-P aruteluks järjekordse võlausaldajate üldkoosoleku korraldamine, kuna haldur pidas vajalikuks pankrotimenetluses hagi esitamist Ü vastu. Ilmselt toimus arutelu telefoni või e-posti teel. Meie arutelu jõudis sinna maani, kus haldur saatis mulle ÜP vastu esitatava hagi projekti ilmselt e-posti vahendusel, sinna oli juurde lisatud ühe toimuma pidava võlausaldajate üldkoosoleku protokolli projekt.”. Seega A. S iseenesest ei eita, et üldkoosoleku toimumisest teda informeeriti, ilmselt ei ole tal 4 aastat hiljem vaid meeles, kas I.P talle vastava kellaaja ja koha nimetas või mitte. I.Proos on vande all kohtule kinnitanud, et: „Maksuameti esindajale Ahto Sihtile teatasin üldkoosoleku toimumisest telefoni teel. Ta palus projekti advokaadi arvamusest./.../ Üldkoosolek toimus 11.11.2002.a. minu büroos Kolde puiestee 47, sinna tuli ka A.Siht, kes oli ainuke võlausaldaja esindaja.”. I.Proos kinnitas, et ta on ka varasemalt suuliselt üldkoosolekuid kokku kutsunud ning seni ei ole keegi sellele vastuväiteid esitanud. AS kaebus põhineb väitel, et üldkoosoleku otsused on tühised, kuna on rikutud üldkoosoleku kokkukutsumise korda. Ülaltoodut arvestades ei ole I.P esindajate arvates usaldusväärselt tõendatud, et AS võlausaldajate üldkoosolek ei saanud seaduslikult kokku kutsutud. Järelikult ei saa väita, nagu oleks varasema PankrS § 26 lg-t 1 rikutud ning puudub alus AS kaebuse alusel AS võlausaldajate üldkoosoleku otsuste tühiseks tunnistamiseks.

tühisuse tunnustamiseks ja tühise tehingu järgi saadu tagastamises rahuldamata, on halduril otstarbekas nimetatud nõue hinnaga 50 000 - 100 000 krooni eest võõrandada inkassofirmale. Kuigi A. S on eitanud sellise koosoleku toimumist, nähtub tunnistaja enda antud ütlustest, et tegelikult pankrotihaldur tema poole üldkoosoleku läbiviimiseks pöördus ja ka vastavad küsimused sisuliselt läbi arutati. Tunnistaja märgib ka seda, et ettevalmistatud protokolli projekt talle esitati ja üldkoosoleku päevakorras olevaid küsimusi arutati. Ütlused lahknevad osas, mis puudutab nõude loovutamist. Protokollist nähtub, et võlausaldajate üldkoosoleku protokollis sisaldus kaks otsust, esimene puudutas õigusabilepingu sõlmimist ja õigusabi eest makstava tasu suurust ning teine nõude loovutamist, kui Tallinna Ringkonnakohus jätab AS hagiavalduse rahuldamata. Seega on protokoll koostatud selliselt, et oleks ära otsustatud, millistest vahenditest ja kuidas tuleb maksta tasu õigusabi eest nii sel juhul, kui hagiavaldus rahuldatakse, kui ka juhul, kui see rahuldamata jäetakse. Tallinna Ringkonnakohtu negatiivne otsus oli nõude loovutamise eelduseks seetõttu, et kuni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt jõustus asjas tehtav kohtuotsus ringkonnakohtu poolt tehtava lahendiga. Lisaks, Tallinna Ringkonnakohtu poolt negatiivse otsuse tegemine pidi olema viimane võimalus üldse nõuet loovutada, sest pärast kassatsioonkaebuse võimaliku menetlusse mittevõtmist oleks nõue olnud täiesti lootusetu ning selle loovutamine välistatud.

A. Sihti ütlused on ebausutavad ka seetõttu, et kui I. P oleks saanud olla mingi kahtlus, et protokoll on võltsitud, siis ei oleks ta kindlasti palunud oma esindajal taotleda käekirjaekspertiisi. Fakt, et ekspertiisi taotles käesolevas tsiviilkohtumenetluses just I.P esindaja, näitab, et neil oli taotlust tehes kindel veendumus protokolli ehtsuses. Ei ole usutav, et kohtumenetluse pool, olles teadlik dokumendi võltsitusest, hakkab enda positsiooni õõnestama. See asjaolu kinnitab I.P ütlusi, et võltsitud dokumendi viis oma allkirjadega originaalina I. P A. S. Seega isegi, kui kohtule ja eksperdile esitatud võlausaldajate üldkoosoleku protokolli eksemplar on võltsitud, siis I.P sellest ei ole varasemalt teadnud. Dokumendi õigsuses sai I.P kindel olla, kui ta nägi A. S . AS (pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku protokollile alla kirjutamas ning selline dokument oli olemas (dokument läks kaduma hiljem seoses I.Proosi büroo kolimisega ). Kuivõrd kahe tunnistaja ütlused olulistes faktides lahknevad, tuleks hankida asjas täiendavaid tõendeid. Kohus on määranud kohtule esitatud AS võlausaldajate üldkoosoleku . protokolli ekspertiisi, mille tulemus on tõenäoline (vt ka käesolevate teeside p 1.4.3). Seetõttu ka nimetatud dokumendist ei piisa, et teha kindlaks üldkoosoleku faktilist toimumist. Järelikult oleks vajalik võimaluse korral koguda veel tõendeid. Käesoleval juhul oli olemas reaalne võimalus saada täiendavaid tõendeid -I.P taotles nelja isiku tunnistajatena ülekuulamist ning nende ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kui kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis käsitleva dokumendi asja materjalide võtmist. Kohus mõlemast I.P tõendist keeldus. I.P esindajad ei saa jätta märkimata, et A. S viibimist üldkoosoleku toimumise asukohas Kolde pst 47 kell 11 oleks saanud kinnitada tunnistaja PP. Protokolli allakirjutamise järgselt I.P poolt Advokaadibüroo MM teavitamist saanuks tunnistada EP ja MM, samuti M E . A. S poolt oma allkirjaga protokolli I.P kojutoomist saanuks tõendada P. P ja E. P . Olemasolevate tõenditega ja nimetatud tunnistajate ütlustega kogumis oleks I.P esindajate arvates saanud lugeda tõendatuks nii koosoleku toimumine kui ka protokolli allkirjastamine . Oluline on rõhutada, et käesolevas asjas ei kuulu tuvastamisele protokolli võimalik võltsimine ajavahemikul , vaid AS (pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku otsuste vastuvõtmine . Kohtuvaidluse raames teostatud ekspertiis sellele küsimusele vastust anda ei saa. Protokolli allkirjastamist A. S poolt kinnitab ka fakt, et sõlmis pankrotihaldur I.P AS (pankrotis) nimel ja eelmärgitud võlgnikku hagides AS kui ka AS vastu õigusabilepingu MM , edasi tegeles nii hagiavalduse kohtusse esitamisega kui ka AS esindamisega kohtus advokaadibüroo. See asjaolu oli võlausaldajatele teada ja nad ei ole seda kunagi kahtluse alla seadnud või vaidlustanud. I. P on selgitanud kohtule esitatud protokolli võltsituse võimalikke põhjuseid. ilmnes, et AS (pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku protokoll on I.P büroo kolimisega seoses kaduma läinud. I.P püüdis MM töötaja ME kaudu leida A.S ja paluda temalt küsida, kas protokoll on jäänud tema kätte. M.E saanuks tõendada, et tema juuresolekul kirjutas A. S protokollile veelkordselt alla (tegi seda nõjatudes autokatusele) ja lubas selle ise toimetada I.P . A. S tõigi protokolli oma originaalallkirjaga I.P tema koju . Dokumendil oleva allkirja ehtsuses puudus I.P igasugune alus kahelda. Dokumendi üleandmist A. S poolt I.P oleks saanud kinnitada P.P . Seda, et tegemist oli originaaldokumendiga, mis oli täpselt sama (sh sisaldas tingimust nõude loovutamise kohta), mis vormistatud protokoll, saaks kinnitada E. P .

IP esindajad rõhutavad, et A.S poolt isiklikult I. P dokumendi üleandmisel, millele oli A S nimel alla kirjutatud, peaks IP vabanema võimalikust vastutusest seonduvalt dokumendil oleva allkirja ehtsusega. Isegi juhul, kui hilisemalt ilmneb, et A. S ei olnud mingil teadmata põhjusel dokumendile ise alla kirjutanud, on ebaõiglane ja alusetu süüdistada IP koosoleku kokkukutsumata ja toimumata jätmises. Tuleb lisada, et IP kuulis alles hiljem tagantjärgi M.E ASpoolt täiendavast võlausaldajate üldkoosoleku protokolli eksemplari allakirjutamisest. Väidetavalt oli see toimunud õues auto katusele toetudes, mis võib olla põhjuseks ka allkirja moondumisele. Kuni sellest teada saamiseni oli ta veendunud, et A. S oli toonud pankrotihalduri alla kirjutatud võlausaldajate üldkoosoleku protokolli eksemplari. Seetõttu ei olnud I. P põhjust kahelda ka antud dokumendi ehtsuses.

TJIMA

. tõenäoliselt ei ole kirjutatud AS poolt. Ekspertiisiaktile lisatud selgutav hindamisskaala näitab, et tegemist on „tõenäoliselt eitava” tulemusega, mis tähendab, et: „Vastavalt eksperdi poolt läbiviidud uuringutele selgus, et vaidlusalune käsikirjaline tekst ja allkiri tõenäoliselt ei ole kirjutatud kontrollitava isiku poolt. Esinevad identifikatsioonilised tunnused ei võimalda kategoorilisemat arvamust anda, kuid on suur tõenäosus, et kirjutajaks on keegi teine isik.”. Ekspert leidis võrdlusmaterjalis ja analüüsitavas allkirjas ka kokkulangevusi. Samas rõhutati, et võrdlusmaterjal ei olnud piisav. Seega ekspertiis ei anna 100-protsendilise kindlusega vastust küsimusele, kas kaebuse esitaja esitatud protokollil olev allkiri on ehtne või mitte. IP esindajad rõhutavad veelkord, et isegi juhul, kui tunnustada ekspertiisitulemust õigena, siis saab see tõendada üksnes hilisemalt, kirjutatud AS allkirja võltsitust. Kusjuures ei ole teada, kas selle A. S või tema soovil keegi kolmas isik. Tuleb lisada ka seda, et kuna M.E ei kuulatud üle enne ekspertiisi määramist, ei saanud ekspert võimalikku ebatavalises asendis allkirja kirjutamist ekspertiisi tegemisel arvestada. Seega ei ole usaldusväärselt tõendatud, et AS (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolekut ei toimunud ning A.S protokollile alla ei kirjutanud. Igal juhul on ilmne, et AS poolt protokolli originaaleksemplari esitamine tuleb lugeda kinnituseks sellele, et AS võlausaldajate üldkoosoleku otsus vastu võeti. Järelikult puudub alus otsuse tühisuse tunnustamiseks PankrS § 271 lg 1 ja 2 alusel.

AS taotleb alternatiivse nõudena AS „pankrotis” võlausaldajate . üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnustamist. Selle nõude motiiviks on varasema PankrS § 78 lg 2 rikkumine, mis nägi ette, et haldur müüb pankrotivara üldjuhul enampakkumisel, kuid võlausaldajate üldkoosolek võib teha haldurile ettekirjutusi vara müügiks suuremat kasu andval viisil. Ka üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise nõude osas laieneb varasema PankrS § 271 lgs 2 sätestatud aegumistähtaeg. IP esindajad märgivad, et AS nõue on aegunud ning paluvad jätta selle rahuldamata. Kehtetuks tunnistamise nõude aegumise osas kehtivad kõik tühisuse tunnustamise nõude kohta käesolevates teesides toodud argumendid (vt teeside p 1.2). Kaebuse esitaja leiab, et AS (pankrotis) 11. novembri üldkoosoleku otsused on õigusvastased, kuna üldkoosoleku otsuse p 2 sisaldas ettekirjutust võõrandada vara viisil, mis ei pidanud tooma suuremat kasu. IPesindajad rõhutavad, et otsuse sisu tuleb hinnata otsuse tegemise ajal eksisteerinud faktilises- ja õigusolustikus. IPon selgitanud, et AS-i vastu hagi esitamiseks seonduvalt käenduslepinguga puudusid pankrotipesas rahalised vahendid, mistõttu tekkis paratamatult küsimus hagi esitamisega kaasnevatest kohtukuludest. Mitmed autoriteetsed isikud olid hinnanud hagi perspektiivituks – muuhulgas oli pankrotihaldurile esitatud AS poolt vandeadvokaat LG arvamus ülalnimetatud vaidluse perspektiivituse ja madala efektiivsuse kohta. Samas oli tegemist tehinguga, millest arvatavalt pankrot tekkis. Seetõttu oli pankrotihalduri arvates siiski oluline kohtuvaidlust alustada. Tegemist oli ka AS (pankrotis) jaoks ülisuure summaga, millest oleks positiivse kohtulahendi korral saanud katta kõikide võlausaldajate nõuded ning vara oleks jäänud veel üle. Lisaks oli sel ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi pankrotivõlgnik hagiavalduse esitamisel riigilõivust vabastatud, mistõttu lahendada tuli vaid õigusabi eest tasumise küsimus. Tuginedes varasemale kogemusele AS pankrotiprotsessis, kus oli määratletud õigusabi maksumus tulemustasuna, oli ainuvõimalik ka antud juhul kokku leppida tulemustasus. Keeruline ei olnud kokku leppida tulemustasu juhuks, kui hagi rahuldatakse. AS esindav MM aga teatas, et advokaadibüroo ei ole valmis hagi kohtule esitama, kui tal ei ole garantiid, et ta ka hagi rahuldamata jätmisel mingit tasu saab. Seetõttu oli vajalik sätestada õigusabi eest tasumiseks teatud tingimused nõude loovutamise osas. Kuni Riigikohtu lahendini võis lugeda vaidluse perspektiivi negatiivseks. Seetõttu oli advokaadibüroo kassatsioonikaebuse nõus esitama üksnes juhul, kui nõue loovutatakse ning saadud rahast tasutakse vähemalt mingis osas õigusabikulud advokaadibüroole. Ilmselge on ka asjaolu, et pärast Riigikohtu poolt võlgniku kassatsioonkaebusele menetlusloa andmata jätmist või selle andmise järgselt kaebuse rahuldamata jätmisel puudus igasugune perspektiiv nõude loovutamiseks. Järelikult oli vaadeldav ajaperiood veel viimane võimalus üldse nõuet loovutada. Nende faktide alusel tuleb asuda seisukohale, et võlausaldajate üldkoosolek tegutses IP initsiatiivil tekkinud olukorda põhjalikult kaaludes nii võlausaldajate kui võlgniku huvidest lähtuvalt ja majanduslikult selles olukorras kõige otstarbekamal viisil. IP esindajad viitavad siinkohal Riigikohtu otsusele nr. 3-1-1-109-04, milles kohus märgib, et majanduslikult otstarbeka käitumise nõudega ei ole vastuolus põhjendatud äririski võtmine äriühingu huvides. Pankrotihaldur tegutses käesoleval juhul erinevate asjatundjate

seisukohtadest lähtudes, mitte ainuisikulisele seisukohale tuginedes. Seega püüdis ta leida nii võlausaldajate kui ka võlgniku jaoks selles olukorras kõige paremat lahendust. Mistõttu nõude loovutamine vaadeldaval ajaperioodil ei ole käsitletav majanduslikult ebaotstarbeka käitumisena, millega tekitati oluline kahju võlgniku või tema võlausaldajate õigustele ja huvidele. IP esindajad rõhutavad, et otsus oli tehtud situatsioonis, kus oli valida, kas hagiavaldus AS vastu 17,7 miljoni krooni nõudes ja teistes nõuetes üldse esitada või mitte. MM nõudmine AS vastu esitatava nõude rahuldamise korral tasuda õigusabi eest tulemustasuna ja nõude rahuldamata jätmise eest mitte rohkem kui nõudest saadaolev summa, oli mõistlik ja majanduslikult kasulik pakkumine. Selle kohtuvaidluse jätkamine oli võimalik üksnes nii, et nõue eelnevalt võõrandatakse. Nõude võõrandamise korral ei oleks AS (pankrotis) pidanud kandma kahju. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud AS üldkoosoleku otsused ei olnud võlgnikule kahjulikud. Eeltoodud põhjustel tuleb jätta rahuldamata ka AS kaebus AS üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnistamiseks. Ka kaebuse esitaja ei ole suutnud pakkuda ühtki pankrotihalduri tegutsemisalternatiivi antud situatsioonis.

Aivar Pilv

Piret Blankin

Kohtumääruse põhjendused Kohus asub seisukohale, et IN taotlus tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamisele ei kuulu.

on põhjendamata ja

Juhindudes TsMS § 238 lg 1 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab sellise tõendi kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, milles on asjas tähtust. TsMS § 238 lg 3 p 4 alusel võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendi kogumisest, kui tõendi esitamise ja kogumise vajadust ei ole põhjendatud. Kostja ei ole avalduses põhjendanud, milliseid asjaolusid peaksid tunnistajad kohtuistungil tõendama. Samuti märgib kohus, et käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust selle üle, kas sõidukil vigastused tekkisid ning kuidas need tekkisid. Poolte vahel on vaidlus vaid selle üle, kas tulenevalt poolte vahel sõlmitud rendilepingust peab kostja hagejale kahju hüvitama. Neid asjaolusid tunnistajatega tõendada ei saa. Samuti jätab kohus rahuldamata kostja taotluse R P materjalide väljanõudmiseks, sest politsei kinnitab, et väärteomenetlust asjas ei alustatud ning juhtum on registreeritud vaid teatena. Juhindudes TsMS § 329 lg 4 annab kohus kostjale tähtaja esitada kõik dokumendid ja taotlused oma vastuväidete tõendamiseks kuni 01.08.2006. Kohus hoiatab, et kui kostja tõendeid, avaldusi, taotlusi või vastuväiteid talle antud tähtajaks ei esita menetleb kohus neid ainult juhul kui tõendite menetlusse võtmine ei põhjusta menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhista, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus ( TsMS § 331 lg 1) . Piret Randmaa kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.