DB (B) hagi AAS Gjensidige Baltic Eesti filiaali vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 05.10.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
DB apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
58 113,30 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja DB (sünniaeg XX.XX.XXXX), lepinguline esindaja Kuldar Kirt Kostja AAS Gjensidige Baltic Eesti filiaal (registrikood 11193232), lepinguline esindaja Lea Pau
Kohtuistungi toimumise aeg
16.03.2017
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 05.10.2016 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Asjas kantud menetluskulud jätta hageja kanda. Kostjal apellatsioonimenetluses kindlaksmääratavad kulud puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue
1.DB (hageja) esitas 08.01.2015 Harju Maakohtusse hagi AAS Gjensidige Baltic Eesti filiaali (kostja) vastu liikluskahju 50 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 4 086,3 eurot ja lisanduva viivise seadusjärgses määras väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Karila-Kaberneeme teel toimus 21.11.2013 liiklusõnnetus, kus osalesid Toyota Avensis (Toyota) ja Infiniti QX56 (registreerimisnumber O173KM178) (Infiniti). Kokkupõrke tagajärjel sõitis hageja sõidukiga Infiniti teelt välja tee ääres olevasse veekogusse ja sai kahjustada. Liiklusõnnetuse põhjustas ootamatult paremalt poolt teele ilmunud metskits, kellele otsasõitmise vältimiseks pööras kiirusega 60-70 km/h sõitev Toyota juht rooli vasakule ja sõitis vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastassuunas liikunud Infinitiga, mis liikus samuti sõidukiirusega umbes 70 km/h. Laupkokkupõrke vältimiseks keeras Infiniti juht paremale teelt välja. Kokkupõrke tagajärjel sai kahjustada mõlema sõiduki esimene vasak nurk ja Infinitil olid lisaks veekahjustused. Toyota juht tunnistas, et on vastutav liikluskahju põhjustamise eest. Politsei ja päästeamet fikseerisid sündmuskohal liiklusõnnetuse. Fakto Auto AS väljastas 22.11.2013 otsuse, mille kohaselt oli Infiniti taastamine ebaotstarbekas ning määras, et sõiduki turuväärtus oli 50 000 eurot. 09.01.2014 tegi kostja otsuse, millega jättis hageja kindlustushüvitise taotluse rahuldamata. Kostja asus otsuses seisukohale, et sõidukijuhtide esitatud info liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta ei olnud objektiivne. Kokkupõrge ei saanud tehniliselt toimuda juhtide kirjeldatud asjaoludel. Sõiduki Infiniti teelt väljasõit ei saanud olla seotud kokkupõrkega sõidukiga Toyota. Kostja avalduse alusel alustati hageja nõude aluseks oleva juhtumi suhtes kriminaalasja nr 14230101175. Hageja kostja otsuses väljendatud seisukohaga ei nõustunud ja esitas 15.05.2014 kostjale vastuväited. Hageja oli veendunud, et praegusel juhul olid täidetud liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 7 lg-s 1 ja § 26 lg-s 1 sätestatud eeldused kvalifitseerimaks tekkinud kahju liikluskahjuna ja vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1057 vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Vene Föderatsiooni kohtuekspertiisikeskuse Petroekspert autoekspert kinnitas, et autode kahjustused võisid tekkida sõidukijuhtide poolt kirjeldatud asjaoludel, avarii tekkimise mehhanism sõidukijuhtide poolt kirjeldatud liiklusõnnetuses oli tehniliselt võimalik ja pärast kokkupõrget Toyotaga võis Infiniti juhil olla võimatu ennetada liikumissuunas parempoolsesse maanteekraavi sõitmist. Praegusel juhul puudusid tõendid selle kohta, et kahju põhjustas hageja tahtlik tegu (VÕS § 1057 p 3). Seega olid praegusel juhul täidetud kõik LKindlS-s sätestatud kindlustusjuhtumi eeldused. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hagi esitamise hetkeks oli viivist kogunenud 4 086,3 eurot. Lisaks võib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt nõuda lisaks hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmist. Kostja vastuväited
2.Kostja nõuet ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Lähtudes sõidukite kahjustustest, sõidukijuhtide seletustest ja kostja tellitud ekspertiisist, ei olnud sõidukijuhtide esitatud info liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta objektiivne – kokkupõrge ei saanud tehniliselt toimuda juhtide kirjeldatud asjaoludel ning sõiduki Infiniti teelt väljasõit ei saanud olla seotud kokkupõrkega sõidukiga Toyota. Kostja tellitud ekspertarvamuse kohaselt asetsesid sõidukid kontakti hetkel pikitelgede suhtes 15-kraadise nurga all. Sõidukid ei saanud seega olla paralleelselt. Arvestades et mõlemad sõidukid liikusid
suhteliselt suure kiirusega (u 60-70 km/h), ei oleks kokkupõrge saanud olla libisev, nagu viitavad kahjustused, vaid blokeeriv, mis oleks kaasa toonud sõidukitele oluliselt suuremad kahjustused. Praegusel juhul oli sõidukite kerel vaid kriimustused. Libisev kokkupõrge oleks võinud toimuda tingimusel, et sõidukite pikiteljed on paralleelsed, kuid sellisel juhul oleks kokkupõrke jäljed pidanud olema sõidukite kogu vasakpoolse külje pikkusel, mitte ainult lokaalselt vasakpoolsel esinurgal. Autode vahel võis kontakt olla, kuid mitte sellistel tingimustel, nagu hageja on eksponeerinud ja see ei olnud põhjuslikus seoses auto teelt välja sõitmisega. Hageja tellitud ekspertiis ei olnud adekvaatne ja selles tehtud järeldused olid põhjendamata. Seega ei olnud praegusel juhul tegu liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga LKindlS § 26 mõttes, sest puudus põhjuslik seos sõiduki liikumise ja paiknemise ning tekitatud kahju vahel – Infiniti ei sõitnud vette Toyota liikumise või paiknemise tagajärjel. Kostja esitas politseile kuriteoteate ja kriminaalmenetlus käib. Mootorsõiduki otsene valdaja ei vastuta mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, kui kahju põhjustas mh kannatanu tahtlik tegu (VÕS § 1057 p 3). Maakohtu otsus
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooltel puudus vaidlus, et 21.11.2013 toimus intsident, kus kahjustada sai õnnetuses osalenud mõlema auto esimene vasak nurk (kriimustused) ja Infinitil olid lisaks veekahjustused. Seega oli hagejale tekkinud kahju. Pooltel oli vaidlus, kas veekahjustused said tekkida deklareeritud kokkupõrke tagajärjel sõidukiga Toyota ja kas kostjal oli kohustus liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju hagejale hüvitada. 21.11.2013 kehtinud LKindlS § 26 lg 1 sätestas, et liikluskindlustuse kindlustusjuhtum (liikluskahju) on kindlustamisele kuuluva sõidukiga käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel kahju tekitamine. LKindlS § 26 lg 2 kohaselt on liikluskahjuga tegemist ainult siis, kui samal ajal esinevad järgmised tingimused: 1) teeliikluses on tekitatud kahju kindlustamisele kuuluva sõidukiga; 2) kahju on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel; 3) esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel; 4) sõiduki valdajal on tsiviilvastutus seoses kahju tekitamisega. Praegusel juhul oli 21.11.2013 Karila-Kaberneeme teel toimunud juhtum, mille tagajärjel sai hageja sõiduk Infiniti kriimustusi ja hageja sõitis sõidukiga paremale teelt välja tee ääres olevasse veekogusse. Tsiviilasjas esitati kaks vastandlikku asjatundja arvamust, mistõttu määrati hageja taotlusel kohtu poolt täiendav ekspertiis, mille teostas riiklikult tunnustatud ekspert JL. Ekspert märkis raportis, et kokkupõrke tagajärjel, mille tulemusena tekkisid autodele kriimustused, ei saanud toimuda sõiduki Infiniti märkimisväärset kursinurga ja sõidukiiruse muutust ning vaid selline kokkupõrge ei saanud põhjustada sõiduki Infiniti kaldumist paremale teelt välja. Mõlema sõiduki liikumisel deklareeritud liiklussituatsioonis ja deklareeritud sõidukiirustega sõidukite omavaheline kontakteerumine tuvastatud nihkevigastuste aladega ei olnud ilma täiendavate ulatuslike vigastuste tekkimiseta tehniliselt võimalik. Modelleerimise tulemusel selgus, et kiirusega 70 km/h liikuva sõiduki Infiniti juhil ei olnud eeldatavas liiklusõnnetuse toimumiskohas järsu paremale takistusest eemale suunava manöövri korral võimalik pidurdades teelt väljasõitu vältida. Kohus tugines lahendi tegemisel kohtu poolt määratud eksperdi uuringu raportis toodud järeldustele ja kostja tellitud Riia Tehnikaülikooli Autotranspordi Instituudi 20.12.2013 ekspertarvamusele. Nimetatud dokumentide alusel jõudis kohus järeldusele, et Infiniti teelt
väljasõit ei saanud olla seotud kokkupõrkega sõidukiga Toyota. Eelnevat ei lükanud ümber hageja kirjeldused, kes oli asja lahendamisest tema kasuks huvitatud isik, Toyota juhi kirjalikud seletused ning hageja tellitud eksperthinnang. Viimane oli pealiskaudne, selle pinnal tehtud järeldused ei olnud veenvad ning see on vastuolus kohtu ja kostja tellitud ekspertiisidega. Liiklusõnnetuse kindlustusjuhtumiks tunnistamiseks ei piisa asjaolust, et sõidukite juhid on liiklusõnnetuse toimumise asjaoludes omavahel kokku leppinud, vaid konkreetse kindlustusandja kindlustushüvitise maksmise kohustuse tuvastamiseks peab olema objektiivselt tõendatud, et üks sõiduk on läbi õnnetusjuhtumi toimumise teisele sõidukile kahju tekitanud ning samal ajal esinevad LKindlS § 26 sätestatud kindlustusjuhtumi koosseisulised tunnused. Eelnevat kogumis arvestades ei saanud sõiduki Infiniti väljasõit 21.11.2013 Karila-Kaberneeme teelt tee ääres olevasse veekogusse toimuda juhtide kirjeldatud asjaoludel, s.t sõidukite omavahelisel kokkupõrkel. Järelikult ei tõendanud hageja veenvalt, et käesoleval juhul oli tegemist liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga LKindlS § 26 mõttes, sest puudus põhjuslik seos sõiduki liikumise ja paiknemise ning tekkinud kahju vahel. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus
4.Hageja palus maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Maakohus kohaldas vaidluse lahendamisel ebaõigesti materiaalõiguse norme, rikkus menetlusõiguse norme ja hindas valesti esitatud tõendeid, mis tingis ebaõige kohtuotsuse tegemise. Maakohus jagas valesti tõendamiskoormise. Senises kohtupraktikas on tõlgendatud poolte tahteavaldusi liiklusõnnetuse teatel selliselt, et kui üks pool deklareerib, et ta on liiklusõnnetuses süüdi, siis on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille ümberlükkamise kohustus lasub kindlustusandjal ehk vastustajal. Kui hageja toob välja liiklusõnnetuse asjaolud ja tõendab neid ning teine õnnetuse osapool kinnitab oma süüd, siis ei välista ükski materiaalõigusnorm kostja vastutust ainult seetõttu, et hageja poolt avaldatud asjaolud olid kahtluse all. Ühestki kehtivast õigusaktist ei tulene, et liiklusõnnetuse kohta antud ebaõiged või ekslikult algandmed annavad aluse kindlustushüvitise maksmisest keelduda. VÕS § 1057 p 3 alusel vabaneb kindlustusandja vastutusest vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tõttu. Nimetatud asjaolude tõendamiskoormis lasub kostjal, mida kostja ei täitnud. Hageja on tõendanud, et 21.11.2013 toimus liiklusõnnetus kahe sõiduauto vahel, mille tagajärjel sai kahjustada mõlema sõiduauto esimene vasak nurk ja Infiniti sai lisaks ka veekahjustusi. Kogukahju oli liiklusõnnetuse tagajärjel 50 000 eurot ja Toyota juht tunnistas, et on vastutav liikluskahju põhjustamise eest. Kohtu määratud ekspert ei välistanud liiklusõnnetuse toimumist ega ka Infiniti teelt välja sõitmist. Seega olid täidetud kõik LKindlS § 26 lg-s 1 sätestatud eeldused. Maakohtu järeldus, et hageja ei tõendanud 21.11.2013 KarilaKaberneeme teel toimunud intsidendi puhul, et tegu oli liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga LKindlS § 26 lg 1 mõttes, oli vale. Maakohus ei nimetanud missugustele tõenditele, faktidele ja asjaoludele tuginedes jõudis kohus järeldusele, et hageja tellitud eksperthinnang oli pealiskaudne ja seal toodud järeldused ei olnud veenvad. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud apellatsioonimenetluses hageja kanda.
Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud tõendeid, käsitlenud otsuses kõiki hageja seisukohti ja selgitanud piisava põhjalikkusega, miks hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsus vastab TsMS § 438 ja § 442 lg 8 nõuetele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses märgitule selgitab ringkonnakohus järgmist. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega ja leiab, et maakohus ei ole asja lahendamisel rikkunud kaebuses väidetud menetlusnorme ja on jaganud õigesti tõendamiskoormise. Kohus on otsuses piisavalt põhjendanud, miks hageja esitatud arvamus ei ole usaldusväärne ega lükka ümber kohtu määratud eksperdi ja kostja tellitud asjatundja arvamusi. Kohus on selgitanud, et liiklusõnnetuse kindlustusjuhtumiks tunnistamiseks ei piisa asjaolust, et sõidukite juhid on liiklusõnnetuse toimumise asjaoludes omavahel kokku leppinud ja üks pool oma süüd deklareerinud, vaid konkreetse kindlustusandja kindlustushüvitise maksmise kohustuse tuvastamiseks peab olema objektiivselt tõendatud, et üks sõiduk on läbi õnnetusjuhtumi toimumise teisele sõidukile kahju tekitanud ning samal ajal esinevad LKindlS §-s 26 sätestatud kindlustusjuhtumi objektiivsed tunnused. Eksperdi ja asjatundja arvamusega on tõendatud, et liiklusõnnetus ei saanud tehniliselt toimuda liiklusõnnetuse osaliste (s.o hageja ja kostja kindlustatu) kirjeldatud asjaoludel. Maakohus kirjeldas otsuses, et sõidukitele kokkupõrke tagajärjel tekkinud kahjustused on arvamuste kohaselt võimalikud üksnes siis, kui sõidukite kiirus oli väga väike, kuid sellise kokkupõrke tagajärjel ei saanud toimuda hageja juhitud sõiduki märkimisväärset kursinurga ega sõidukiiruse muutust. Selline kokkupõrge ei saanud põhjustada hageja juhitud sõiduki kaldumist teelt välja. Liiklusõnnetuse osapoolte kirjeldatud asjaoludel oleks pidanud sõidukitele kokkupõrke tagajärjel tekkima oluliselt ulatuslikumad vigastused, sõidukitevaheline kontakt oleks olnud mitte libisev, vaid selgelt blokeeriv. Seega ei saanud liiklusõnnetuse osapoolte kirjeldatud viisil toimuda deklareeritud liikluskindlustuse kindlustusjuhtumit. Maakohtul ei olnud alust hagi rahuldamiseks, kuna hageja ei tõendanud, et praeguses vaidluses oli tegemist liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga LKindlS § 26 mõttes, sest puudus põhjuslik seos sõiduki liikumise ja paiknemise ning tekkinud kahju vahel. Seega ei olnud täidetud LKindlS § 26 lg 1 p 3 eeldus. Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebuse vastuses märgituga, et kuna tuginedes eksperdi ja asjatundja arvamusele ei saanud õnnetus tehniliselt toimuda liiklusõnnetuse osapoolte kirjeldatud viisil, saab asuda seisukohale, et teelt väljasõit oli hageja poolt teadlikult ja tahtlikult toime pandud, eesmärgiga saada sõiduki turuväärtuse suurune kindlustushüvitis. VÕS § 1057 p 3 alusel ei vastuta mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, kui kahju põhjustas kannatanu tahtlik tegu. Nõustuda ei saa apellandi väitega, et õnnetuses osalejad võisid mingis osas eksida õnnetuse toimumise kirjeldamisega, kuid sõidukite vahel toimus õnnetus ja tahtlus ei ole tõendatud. Ekspert ja asjatundja on arvamuses kirjeldanud, et praegused kokkupõrkejäljed võisid tekkida
üksnes siis, kui sõidukid liikusid väga väikesel kiirusel (või väidetava põhjustaja sõiduk koguni seisis) ning jäid pärast kokkupõrget koheselt seisma. Nõustuda saab maakohtu otsuses tuvastatuga, et tegemist oli teadlikult kindlustusjuhtumi kohta ebaõige ettekujutuse loomisega kindlustusandjale, mille eesmärgiks oli kindlustusandjalt hüvitise saamine. Ringkonnakohus võttis asja materjalide juurde tõendina Põhja Ringkonnaprokuratuuri 29.11.2016 koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise jõustunud määruse kriminaalasjas nr 14230101175. Määruse kohaselt on kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus leidnud tõendamist, et AK ja RJ (s.o kostja kindlustatu) koos hagejaga panid toime KarS § 212 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o kindlustuskelmuse ehk nad lavastasid 21.11.2013 kella 20.15 paiku Karila-Kaberneeme teel fiktiivse liiklusõnnetuse, mis väljendus RJ kasutuses olnud aeglaselt liikuva sõiduki Toyota Avensis ja hageja kasutuses olnud aeglaselt liikuva sõiduki Infiniti Q56 vahel sihiliku kokkupõrke korraldamises ja mõlemale autole pindmiste vigastuste tekitamises ning pärastises sõiduki Infiniti Q56 teelt sihilikus välja paiskumises sohu, mille tagajärjel oli sõiduk Infiniti Q56 poolenisti sohu vajunud. Seega on kriminaalmenetluse käigus leidnud tõendamist, et liiklusõnnetus, milles tekkinud kahju hüvitamist hageja kostjalt nõuab, oli fiktiivne ja lavastatud. AK ja RJ suhtes kriminaalasi lõpetati KrMS § 203 alustel, kuivõrd mõlemale on pärast selle kriminaalasjaks oleva episoodi toimepanemist mõistetud vangistuslik karistus narkokuriteo eest ning kindlustuskelmuse eest mõistetav karistus oleks tühine võrreldes kehtiva karistusega. Hageja suhtes on materjalid eraldatud ja saadetud Vene Föderatsiooni prokuratuurile, kuna hageja on Vene Föderatsiooni kodanik ning tema asukoht ei olnud teada. Menetluskulud
7.Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostjal apellatsioonimenetluses kulusid ei ole.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.