Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 § 633 lg 7). Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded Hagiavalduse kohaselt puudub hageja ja kostja vahel vaidlus selles, et kostja võlgneb hagejale hagiavalduse esitamise seisuga 2776 eurot. Kostja on 22.08.2016 andnud välja konstitutiivse võlatunnistuse võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 30 lõike 1 mõttes ning tunnistanud oma võlgnevust hageja ees summas 2776 eurot. Võlatunnistuse kohaselt kohustus võlgnik tasuma võlgnetava summa nelja aasta jooksul igakuiste osamaksetena selliselt, et ühe osamakse suurus on vähemalt 50 eurot. Esimese tagasimakse kohustus kostja teostama hiljemalt 15.09.2016 ning järgnevad maksed hiljemalt vastava kuu 15ndaks kuupäevaks. Võlakirjast tulenevalt, kui võlgnik hilineb ükskõik millise osamakse tasumisega rohkem kui viis kalendripäeva, muutub kohustus täies ulatuses sissenõutavaks. Vaidlus puudub selles, et kostja ei ole hagiavalduse esitamise seisuga ühtegi osamakset teostanud ning eelnevast tulenevalt on kohustus summas 2776 eurot muutunud täies ulatuses sissenõutavaks. Kuna kostja keeldub vabatahtlikult hageja nõuet rahuldamast, on hageja sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole. Lähtudes VÕS § 76 lg-st 1 tuleb kohustused täita ranges vastavuses lepingust ja seadusest tulenevate nõuetega. Seega oleks kostja pidanud tasuma kohustuse tähtaegselt. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. Eeltoodu tähendab, et kohustust on rikutud, kui kohustuse sisust tulenev olukord ja tegelik olukord erinevad üksteisest. Lepingulise kohustuse rikkumine on objektiivne, mis tähendab, et rikkumise tuvastamisel ja käsitlemisel tuleb kõrvale jätta põhjused, miks vastavat kohustust rikuti. Käesoleval juhul on kostja võlgnevuse tasumata jätmine lepingurikkumiseks VÕS § 100 tähenduses ning hagejal on õigus nõuda kostjalt vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-dele 1 ja § 108 lg-le 1 kohustuse täitmist. Rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse täitmise puhul reeglina kõne alla (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. juuni 2006.a lahendit asjas nr 3-2-1-50-06 (p 15) ja 07. novembri 2005 otsust asjas nr 3-2-1-118-05 (p 16)). Kostja vastutust välistavaid asjaolusid ei esine, samuti ei esine kohustuse rikkumist vabandavaid asjaolusid. VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja ei nõua kostjalt hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise tasumist. Küll aga palub hageja kohtul tuginedes TsMS §-st 367 mõista kostjalt välja viivis alates hagiavalduse esitamisest so alates 03.11.2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana, võttes aluseks põhivõla summa ja seadusjärgse viivise määra ning viivis alates kohtuotsuse tegemise päevale järgnevast päevast protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, võttes aluseks seadusjärgse viivise määra.

Hageja palub jätta poolte kõik menetluskulud kostja kanda. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv summas 275 eurot ja kulud lepingulisele esindajale summas 396 eurot (sh käibemaks), kokku summas 671 eurot. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja TsMS § 177 lg 4 alusel alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivise menetluskuludelt. Kostja vastuväited Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud 18.11.2016. 09.01.2017 vastuseks hageja menetluskuludele märgib kostja, et ei ole nõus hageja nõudega. Kostja ei ole olnud aadressil xxxx elanik ega ka üürnik, ei lepinguga ega lepinguta. Kostja ei ole nõus maksma hageja kahjutasu nõuet, võlgnevusi ega kohtukulusid. Lepinguga üürnik oli T M, kuna tema ei saanud korterit üle anda, siis täitis selle osa kostja tema eest. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, sh hagiavaldusega ja esitatud dokumentaalsete tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) §-de 30, 76 lg 1, 82 lg 1, 101 lg 1 p 1 ja 113 lg 1 alusel kogu haginõude ulatuses. Hagiavalduse kohaselt andis kostja hagejale 22.08.2016 konstitutiivse võlatunnistuse VÕS § 30 lõike 1 mõttes ning tunnistas oma võlgnevust hageja ees summas 2776 eurot. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. VÕS § 30 lg 2 kohaselt peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Konstitutiivse (abstraktse) võlatunnistuse näol on tegu ühepoolselt kohustava lepinguga, millega luuakse poolte vahel uus iseseisev lepinguline võlasuhe (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-162-13, 3-2-1-124-14). Selliselt rajab võlatunnistus uue, kinnitatavast alustehingust sõltumatu kohustuse, luues võlausaldajale iseseisva nõudealuse (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-21-06). Võlatunnistus toob võlgnikule kaasa abstraktse ja aluskohustusest sõltumatu soorituskohustuse tekkimise (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-149-11, 3-2-1-21-06). Võlatunnistuse abstraktsus ja sõltumatus tähendab, et võlatunnistusega tunnistatud aluskohustuse olemasolu, puudumine või selle kehtetus ei oma võlatunnistuse kehtivusele mõju (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-21-06, 3-2-1-10104, 3-2-1-146-05). Võlatunnistus on konstitutiivne, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu ja iseseisev nõudealus (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-147-15, 3-2-1-15-09). Kohtule esitatud dokumendis (tlk 7) tunnistab kostja tagasivõetamatult ja tingimusteta võlgnevust hageja ees summas 2776 eurot, mis tuleneb hageja ja T M vahel 15.06.2014 sõlmitud üürilepingust. Lisaks on esitatud dokumendis märgitud, et käesolev dokument on konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes ning kostja kinnitab, et võtab sõltumatu ja eraldiseisva kohustuse tagastada hagejale võlasumma võlatunnistuses märgitud tingimustel ja on täielikult teadlik konstitutiivse võlatunnistuse andmise tagajärgedest. Esitatud võlatunnistuse kohaselt kohustub kostja tasuma võlgnetava summa nelja aasta jooksul võlatunnistuse väljaandmisest igakuiste osamaksetena selliselt, et osamakse suurus peab olema vähemalt 50 eurot kuus. Esimene tagasimakse 15.09.2016 ning järgmised hiljemalt vastava kuu 15ks kuupäevaks. Võlatunnistuse kohaselt juhul, kui kostja hilineb ükskõik millise osamakse tasumisega rohkem kui 5 kalendripäeva, muutub kohustus täies ulatuses koheselt sissenõutavaks.

Lähtudes eeltoodust nõustub kohus hagejaga, et 22.08.2016 võlatunnistus näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, sest algne kohustus poolte vahel puudub. Kostja on võlatunnistusega võtnud endale hageja ees kohustuse, mis tuleneb hageja ja T M vahel 15.06.2014 sõlmitud üürilepingust. Konstitutiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele ei saa esitada vastuväiteid, mis põhinevad võlatunnistuse aluseks oleval suhtel (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-2106, 3-2-1-101-04, 3-2-1-146-05). Seega ei ole pärast võlatunnistuse andmist asjakohane kostja vastuväide, et kostja ja hageja vahel puudus üürileping või et kostja ei ole elanud hageja eluruumis. Võlatunnistusest endast (võlatunnistuse kehtivusest nt. et võlatunnistusega tunnustatud võlga tegelikkuses ei eksisteeri või on täidetud) ja sellest tuleneva nõude maksmapaneku suhtes esitatavaid vastuväiteid kostja esitanud ei ole. Võlatunnistusega tunnustatud võla sissenõudmiseks ei pea võlausaldaja esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlausaldaja vabaneb võimalikest keerukatest alussuhtega seotud tõendamisraskustest. Eeltoodut kogumis arvestades kohus leiab, et 22.08.2016 võlatunnistus on kehtiv ja kostjale täitmiseks kohustuslik. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja rikkus lepingut, jättes tasumata võlatunnistuses märgitud maksed. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et hageja nõue kostjalt 2776 euro põhivõlgnevuse väljamõistmiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. VÕS § 101 lg 1 p 1, 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab kostjalt seadusjärgset viivist alates hagiavalduse esitamisest 03.11.2016 võlatunnistuses märgitud põhinõudelt 2776 eurolt kuni kohtuotsuse tegemiseni ning TsMS § 367 alusel ka edaspidist viivist seadusjärgses viivisemääras kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et kuna kostja rikkumine ei ole vabandatav, siis on põhjendatud hageja nõue õiguskaitsevahendina ka viivise saamiseks, sealhulgas on hageja poolt taotletav viivis seadusjärgses suuruses ning ei ole kostja suhtes ebamõistlik. Juhindudes TsMS §-st 367 arvestab kohus sissenõutavaks muutunud viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast kuni otsuse tegemiseni ehk perioodil 03.11.2016 – 10.04.2017 (k.a) tagastamata põhivõlalt (2776 eurolt) summas 96,64 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Seega kuulub K R’lt hageja kasuks väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis summas 96,64 eurot ning kohus peab põhjendatuks rahuldada ka TsMS §-st 367 lähtudes hageja nõude K R’lt edaspidise viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 11.04.2017 kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jäävad hageja menetluskulud kostja kanda. Hageja palub hagiavalduses kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 275 eurot ja lepingulise esindaja kulud summas 396 eurot, kokku 671 eurot. Taotluse kohaselt on õigusteenuse tunnihinnaks 110 eurot, millele lisandub käibemaks, mis on Riigikohtu kohtupraktika järgi põhjendatud ega ole ülemäärane. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Riigikohtu senises praktikas on põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu nii 120 eurot koos käibemaksuga (01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) kui ka tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Seega leiab kohus, et hageja õigusabi kulu 3 töötunni eest koos käibemaksuga summas 396 eurot ( s.o. tunnihinnaga 110 eurot/tund + käibemaks), on põhjendatud ja vastab menetluses tuvastatud töö mahule. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab menetluskuludelt viivise alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja menetluskulud jäävad kostja kanda. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.