Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-9-17 Tartu, 5. aprill 2017 Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle Seppik Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi A. S, I. S ja T. S vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks ja tehingu alusel saadu üleandmiseks Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-1390 A. S, I. S ja T. S kassatsioonkaebus 20 000 eurot Hageja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), esindaja Pirjo Toomsoo Kostja A. S Kostja I. S Kostja T. S Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Sven Sillar 13. märts 2017, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2016. a otsus ja Viru Maakohtu
20.aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-1390 ning saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks Viru Maakohtule.
1.Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (hageja) esitas 27. jaanuaril 2016 A. S (kostja I), I. S (kostja II) ja T. S (kostja III) (kostjad) vastu hagi kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu kehtetuks tunnistamiseks ning tehingu alusel saadu üleandmiseks. Hageja palus ka tuvastada kostjate kohustus anda tahteavaldused A. S ja I. S kinnistusraamatu registriossa nr 4217508 ühisomanikena sissekandmiseks, asendada kostjate tahteavaldused kohtuotsusega ning muuta kinnistusraamatu kannet selliselt, et kustutatakse kanne T. S kohta ning kinnisasja omanikena kantakse sisse A. S ja I. S. Alternatiivselt, kui kinnisasja ühisomanikena ei ole võimalik kinnistusraamatu registriossa nr 4217508 sisse kanda A. S ja I. S, palus hageja tuvastada T. S ja A. S kohustus anda nõusolek A. S sissekandmiseks kinnisasja omanikuna, asendada nimetatute tahteavaldused kohtuotsusega ning muuta kinnistusraamatu kannet selliselt, et kustutatakse kanne T. S kohta ning omanikuna kantakse kinnistusraamatusse A. S.
Hagiavalduse kohaselt on kostjale I tehtud 26. novembrist 2014 kuni 20. märtsini 2015 kuus maksuotsust, mille alusel on kostjal I tekkinud 26. jaanuari 2016 seisuga 41 925 euro 58 sendi suurune maksuvõlg (põhivõlg 35 487 eurot 6 senti ja intress 6438 eurot 52 senti). Maksuhalduri
25.veebruari 2015 korraldusega arestiti kostja I pangakonto Swedbankis, kuid kostjalt I ei õnnestunud maksuvõlga sisse nõuda. Maksuhaldur esitas 7. juulil 2015 maksukorralduse seaduse (MKS) § 130 lg 2 alusel kohtutäiturile täitmisavaldused ja nõudis 35 487 euro 6 sendi tasumist. Kostjal I ei ole kinnis- ega vallasasju ning kohtutäituri Kristel Maalmani vahendusel ei ole raha laekunud. Kuivõrd kostja I varale sissenõude pööramisega ei ole maksuhalduri nõuet täielikult rahuldatud, esitas maksuhaldur tagasivõitmise hagi täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg 1 järgi ja palus kehtetuks tunnistada tehing, mis kahjustab sissenõudja huve. Hageja soovis tagasi võita 28. märtsil 2014 sõlmitud kinnisasja kinkelepingut, isikliku kasutusõiguse seadmise lepingut ja asjaõiguslepingut, millega kostjad I ja II kinkisid kostjale III ühisvara hulka kuuluva Xxxxx xx kinnisasja (registriosa nr 4217508).
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu, leides, et tagasivõitmise nõuet ei saa esitada kostja II vastu, kes ei ole täitemenetluses võlgnik. TMS § 14 järgi on sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Kostja II ei ole andnud nõusolekut ühisvarale sissenõude pööramiseks. Kuna kinnisasi kuulub ühisvarasse, ei saa sellele sissenõuet pöörata ning seetõttu ei saa ka esitada kinnisasja tagasivõitmise hagi.
3.Viru Maakohus rahuldas 20. aprilli 2016 otsusega hagi ning tunnistas kehtetuks kostjate vahel
28.märtsil 2014 sõlmitud kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu, asendas kohtulahendiga kinnistusraamatusse omanikuna kantud kostja III nõusoleku kande muutmiseks ning kostjate I ja II tahteavaldused kinnistusraamatu kande muutmiseks ja nende kinnistusraamatusse ühisomanikena sissekandmiseks. Maakohus otsustas muuta kinnistusraamatu registriosa nr 4217508 kannet selliselt, et kustutatakse kanne kostja III kohta ja tehakse uus kanne, millega kantakse kinnisasja omanikena kinnistusraamatusse kostjad I ja II. Hageja menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskulud kostjate endi kanda. Maakohus tuvastas, et maksuhalduri maksuotsustega, mis on tehtud ajavahemikul 26. novembrist 2014 kuni 20. märtsini 2015, on kohustatud kostjat I tasuma maksuvõlga kokku 35 848 eurot 88 senti. Laekunud on selle kohustuse katteks 361 eurot 90 senti ning tasumata maksult on lisaks arvestatud intressi 6438 eurot 52 senti. Maksuhalduril ei õnnestunud kostjalt I maksuvõlga sisse nõuda ja
7.juulil 2015 esitas maksuhaldur avaldused võlgnikult kokku 35 487 euro 6 sendi sissenõudmiseks täitemenetluses. Kohtutäituri vahendusel ei ole maksuvõla katteks raha laekunud ning kostjal I ei ole kinnis- ega vallasvara. Maakohtu otsuse kohaselt sõlmisid kostjad 28. märtsil 2014 kinnisasja kinkelepingu, isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, millega kostjad I ja II kinkisid kostjale III Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriossa nr 4217508 kantud kinnisasja. Kostjad I
ja II olid ajavahemikul 25. märtsist 1988 kuni 4. augustini 2015 abielus, kinnistu on omandatud
10.mail 2007. Kostjad I ja II ei ole sõlminud abieluvaralepingut ega määranud kindlaks oma varasuhet, mistõttu kinnisasi oli nende ühisvara. TMS § 187 lg 1 järgi võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks TMS 4. osas sätestatud alustel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (tagasivõitmine). Sama paragrahvi lg 2 järgi võib sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. TMS § 189 lg 1 alusel tunnistab kohus kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Maakohus viitas Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13 ja leidis, et TMS § 189 lg 1 kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada, kas tagasivõidetava kinkelepinguga kahjustati sissenõudja huve ja kas vastaspool sellest teadis või mitte. TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud on automaatselt tagasivõidetavad, st tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Erandiks on TMS § 189 lg 3 kohaselt vaid tavapärased kingitused ning juhtum, mil kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud. Maakohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, et tagasivõitmise nõude saab esitada ainult selle isiku vastu, kes on täitedokumendi järgi kohustatud isik (võlgnik). Kostjad II ja III on asjakohased kostjad, sest nad olid 28. märtsi 2014. a tehingu pooled. Kostjad leiavad õigesti, et sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale on lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Samas on kostjad jätnud tähelepanuta, et pärast kinkelepingu tagasivõitmist on võlausaldajal (hagejal) õigus kasutada oma nõude maksmapanekuks täiendavaid õiguskaitsevahendeid. Kui võlgniku lahusvarast nõude rahuldamiseks ei jätku ja sissenõue soovitakse pöörata ühisvarale, saab sissenõudja TMS § 14 lg 2 ja perekonnaseaduse (PKS) § 33 lg 3 teise lause järgi esitada hagi võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamiseks (Riigikohtu 29. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15). Kuna 28. märtsi 2014. a tehing on automaatselt tagasivõidetav, on kinnisasja kinkeleping ja isikliku kasutusõiguse seadmise leping kehtetud. Kinnistusraamatu kanded isikliku kasutusõiguse ning kinnisasja omaniku kohta on ebaõiged, sest need ei ole kooskõlas tegeliku õigusliku olukorraga. Kostjad ei nõustunud andma nõusolekuid kande muutmiseks. Hageja taotles, et tehtav kohtuotsus asendaks kostjate tahteavaldusi. Tahteavalduse saab tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 kohaselt asendada kohtulahendiga, kui isikul on kohustus tahteavaldus anda. Kinnisomandi üleminekuks on vajalik asjaõigusleping ja kande tegemine kinnistusraamatusse asjaõigusseaduse (AÕS) § 641 järgi. Kinnistusraamatu kande muutmiseks on vajalik isiku nõusolek, kelle õigusi kinnistusraamatu kande muutmine kahjustaks kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 järgi. Kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja
kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga (TMS § 195 lg 1 esimene lause). Seega saab kostjate tahteavaldused kinnistusraamatu kande muutmiseks asendada, sest kostjatel on kohustus kande muutmiseks tahteavaldus teha.
4.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja jätta menetluskulud hageja kanda.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus menetluskulud jätta kostjate kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 7. oktoobri 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning poolte menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et kostjate viide TMS §-le 14 ei ole asjakohane. Nõustuda ei saa kostjate väitega, et TMS § 187 lg 1 järgi ei saanud maakohus kehtetuks tunnistada kostjate I ja II kui abikaasade ühisomandisse kuulunud ja kostjale III kingitud kinnisasja kinkelepingut, sest kostja II ei olnud täitemenetluses võlgnik. Abikaasade ühisvarale sissenõude pööramine on lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument (TMS § 14 lg 1). Kinkelepingu kehtetuks tunnistamisega ja kinnistusraamatu kannete muutmisega ei pöörata aga kinnisasjale sissenõuet, vaid luuakse üksnes eeldused kinnisasjale sissenõude pööramiseks. Kinnisasjale sissenõude pööramist reguleerib TMS § 140, mille kohaselt peab kinnisasjale sissenõude pööramiseks olema võlgnik kantud omanikuna kinnistusraamatusse. Eelnev kinnitab, et kinkelepingu kehtetuks tunnistamine ei ole vastuolus TMS § 14 lg-s 1 sätestatuga. Põhjendamatu on kostjate väide, et maakohus oleks saanud tunnistada kinkelepingu kehtetuks ainult osaliselt, s.o ainult võlgnikust kostjale I kuulunud osa võõrandamise osas. Iseenesest on õige kostjate väide, et sissenõudja nõuet abikaasast võlgniku suhtes saab täitemenetluses täita üksnes tema lahusvara arvel, kuid olukorras, mil võlgniku lahusvarast nõude rahuldamiseks ei jätku, saab sissenõudja nõuda täitmist ühisvara arvel ja esitada selleks ühisvara jagamise hagi (TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 lg 3 teine lause). Hageja ei pidanud ühel ajal kinkelepingu kehtetuks tunnistamise hagiga esitama ühtlasi hagi ühisvara jagamiseks, sest neid nõudeid võib menetleda ka eraldi menetlustes (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-06, pd 19 ja 21).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostjad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtusse. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tõlgendasid kohtud vääralt TMS § 187 lg-t 1, mille järgi võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja kolmanda isiku vahel sõlmitud tehingu kehtetuks
tunnistamiseks, kui tehing kahjustab sissenõudja huve. Vaidlusalune kinnisasi kuulus kostjate I ja II ühisomandisse, sest see oli omandatud abielu ajal. TMS § 187 lg 1 võimaldab tagasivõitmise nõude esitada üksnes kostjale I kuulunud ühisvara osa suhtes, mitte aga tehingu suhtes, millega kostja II võõrandas endale kuuluva kinnistu mõttelise osa kinnisasjast, sest kostja II ei ole täitemenetluses võlgnik. Tehingut ei saa kehtetuks tunnistada tervikuna. Selleks, et tuvastada tehingu osaline kehtetus, on vaja tuvastada kostja I ehk täitemenetluse võlgniku osa ühisvaras. Abikaasade ühisvara puhul eeldatakse, et nende osad ühisvaras on võrdsed (PKS § 37 lg 3), kuid ühisvara võib jagada ka ebavõrdsetes osades. Vaidlust ei ole selle üle, et hagejal on täitedokument üksnes kostja I suhtes. Kostjal II ei olnud oma mõttelise osa võõrandamiseks mingeid piiranguid. Selleks, et tehingut kehtetuks tunnistada, pidanuks hageja esitama samal ajal nõude ka ühisvara jagamiseks.
8.Hageja vaidleb kostjate kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Hageja põhjenduste kohaselt peab olema võimalik tagasi võita ka tehingut, millega võlgnik ja abikaasa võõrandavad kolmandale isikule oma ühisvara. Seadusandja eesmärk ei saa olla välistada ühisvara tagasivõitmisele kuuluva vara hulgast, sest see on vastuolus tagasivõitmise mõtte ja eesmärgiga. Kuna kostjad I ja II olid kinnisasja ühisomanikud ehk omanikud kindlaks määramata osades (AÕS § 70 lg 4), ei oleks kostja II saanud iseseisvalt oma osa ühisvarasse kuulunud kinnisasjast käsutada. Kohtud on asunud õigesti seisukohale, et kostjate sõlmitud kinkeleping on automaatselt tagasivõidetav. Hageja ei pidanud esitama tagasivõitmise hagiga samal ajal hagi kostjate I ja II ühisvara jagamiseks, sest maksuhaldur teeb otsustusi kaalutlusõiguse alusel ja saab valida, millised nõuded ja millises järjekorras ta esitab. Tagasivõitmise hagi ja ühisvara jagamise hagi menetlemine eraldi menetlustes ei ole välistatud (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-06, p 21). Ka hiljutises Riigikohtu praktikas ei muudetud varasemat seisukohta, et tagasivõitmise hagi ja ühisvara jagamise hagi eraldi asjadena menetlemine ei ole välistatud (Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15). Ühisvara jagamise nõude esitamine samal ajal tagasivõitmise hagiga ei pruugi olla alati mõttekas, sest enne tagasivõitmise hagi rahuldamist ei ole teada, kas ühisvara jagamise nõude esitamiseks on alust.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb menetlusõiguse normi rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt tühistada ning asi tuleb TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kas täitemenetluses saab tagasi võita abikaasade ühisvarasse kuulunud kinnistu kinkelepingu ka siis, kui täitemenetluse võlgnik on vaid üks abikaasadest, ning kas koos tagasivõitmise nõudega pidi sissenõudja praegusel juhul ühtlasi
esitama ka abikaasade ühisvara jagamise hagi.
11.Kolleegium nõustub kohtutega, et kui hagi esitatakse abikaasade ühisomandisse kuulunud kinnisasja kinkelepingu tagasivõitmiseks, on kostjateks nii täitemenetluse võlgnik (kostja I) kui ka tema abikaasa (kostja II). Ühisomand on AÕS § 70 lg 4 kohaselt kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. Seega kuulub ka abikaasade ühisomandis olev asi tervikuna abikaasadele ühiselt. Et abikaasade ühisomandis olevas asjas ei ole abikaasade osad kindlaks määratavad, on põhjendamatu kostjate väide, nagu oleks kinkelepingu saanud kehtetuks tunnistada üksnes osas, millega võõrandati võlgnikust abikaasale (kostjale I) kuulunud osa. PKS § 28 lg 1 järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Abikaasadel on õigus vallata ühisvara hulka kuuluvaid esemeid ühiselt. PKS § 29 lg 1 esimese lause kohaselt, kui abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt, võivad nad sellega tehinguid teha ja varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kooskõlas nende sätetega võõrandasid kostja I ja kostja II ühiselt nende ühisvaraks olnud kinnisasja, olles mõlemad kinkelepingu ühel poolel (kinkijad). Pidades silmas ühisvaraga tehingute tegemise põhimõtteid ja TMS § 187 lg 1 eesmärki - luua võimalus sissenõudja nõude rahuldamiseks -, tuleb sellisel juhul esitada tehingu tagasivõitmise hagi mõlema abikaasa vastu, sest vastasel juhul ei oleks ühisvaraga tehtud tehinguid üldse võimalik tagasi võita. Selleks, et sissenõuet saaks pöörata ühisvara jagamise tulemusena võlgnikule jäävale varaosale, on sissenõudjale antud täitemenetluses ka võimalus nõuda abikaasade ühisvara jagamist (TMS § 14 lg 2). See eesmärk ei oleks saavutatav, kui tagasi ei saaks võita ühisvaraga tehtud tehinguid, mille tulemusena ühisvara on lakanud olemast.
12.TMS § 195 lg 1 esimene lause näeb ette, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Kohtutäitur korraldab seejärel vajadusel vara müügi, millest saadud raha arvel oleks võimalik rahuldada sissenõudja nõue. Samas TMS § 14 lg 1 järgi on sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Praeguses asjas on kohtud tuvastanud, et hagejal on üksnes kostjat I kohustav täitedokument, ega ole tuvastanud, et kostja II oleks andnud nõusoleku sissenõude pööramiseks ühisvarale. Seega ei oleks sissenõude pööramine kostjate I ja II ühisvaraks olevale kinnisasjale võimalik. Olukorras, mil täitemenetluse võlgniku lahusvarast ei piisa sissenõudja nõude rahuldamiseks, on sissenõudjal võimalik esitada TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 lg 3 alusel hagi võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamiseks, et pöörata sissenõue võlgniku osale ühisomandist. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et sissenõudjal võib puududa tagasivõitmise hagi esitamiseks õigustatud huvi, kui tagasivõitmise nõudega koos ei esitata ühisvara jagamise nõuet, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
Kolleegium selgitab, et ühisvarasse vara tagasivõitmiseks esitatud hagi rahuldamine, ilma et oleks esitatud hagi ühisvara jagamiseks, ei ole iseenesest välistatud. Nt võib sissenõudjal olla õigustatud huvi kinnisasja tagasivõitmiseks ühisvara jagamata siis, kui sissenõudjal on täitedokument mõlema abikaasa vastu või kui võlgniku abikaasa on andnud nõusoleku ühisvarasse kuuluvale esemele sissenõude pööramiseks (vt TMS § 14 lg 1). Praeguses asjas ei ole selliseid asjaolusid tuvastatud ja hageja ei ole nendele ka tuginenud. Hageja ei ole ka põhjendanud, millised eespool kirjeldamata asjaolud annaksid aluse järeldada, et tal on õigustatud huvi kinnisasja ühisvarasse tagasivõitmiseks, ilma et abikaasade ühisvara jagataks. Ka siis, kui kinnisasi ühisvarasse tagasi võidetakse, ei saa hageja nõude rahuldamiseks kinnisasjale sissenõuet pöörata, sest abikaasade ühisvara on jagamata ja võlgniku osa ühisvaras kindlaks määramata.
13.Kuna kohtud leidsid, et hageja ei pea esitama koos tagasivõitmise nõudega ka hagi abikaasade ühisvara jagamiseks, ega selgitanud seetõttu hagejale vajadust esitada ühtlasi abikaasade ühisvara jagamise hagi TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 lg 3 mõttes, tuleb asi saata tagasi lahendamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagejale tagada sama menetluse raames ühisvara jagamise hagi esitamise võimalus. Kostjad omakorda võivad esitada ka ise nõude oma ühisvara teistsuguseks jagamiseks (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 22.5). Kolleegium märgib, et teistsuguse lahendi tegemiseks ei oleks alust põhjusel, et tulenevalt Riigikohtu varasemast praktikast (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-06, p 21) võis hageja uskuda, et ühisvaraga tehtud tehingu tagasivõitmise nõude rahuldamine ei olene sellest, kas tagasivõitmise tulemusel on sissenõudja nõude rahuldamine ühisvara jagamata võimalik. Kolleegium ei saa seaduse tõlgendamisel lähtuda varasemast praktikast, kui normile antud tõlgendust on muudetud. Tõlgendust muutev Riigikohtu lahend ei muuda tõlgendust üksnes selle lahendi jaoks, vastasel juhul võiks olla tegemist ebavõrdse kohtlemisega teiste sarnaste samal ajal menetletavate asjadega.
14.Kuivõrd maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistatakse ja asi saadetakse samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
15.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tasutud kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.